Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

Beebi on sama pikk kui punt sellerit

38.nädal

Kaal on umbes 3 kg, pikkus — 50 cm. Kõht on alla vajunud ning veidi lamedamaks muutunud. Laps on allapoole nihkunud — ta valmistub väljumiseks. Järelejäänud aja jooksul võib ta veel veidi kasvada. Võimalikud on pisted emakas. Sinu loode ei olegi enam nii pisike, tema kaal suureneb nüüd vaid 30g päevas mitte rohkem. Ka tema kopsud ja seedesüsteem on töökorras ning viimane valmistub esimeseks etteasteks: loote (ja ka vastsündinu) esmase väljaheite – mekooniumi väljutamiseks, mis koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kõik süsteemid on seega peaaegu valmis. Enam pole ju ka palju jäänud, ainult viimased 2 nädalat – muidugi, kui sinu laps ei ole otsustanud oma praegusesse asukohta kauemaks jääda. Beebi harjutab jätkuvalt hingamist ja pissib lootevette. Ta oskab tugevalt haarata, kuigi kõhus ei ole midagi peale iseenda ja nabanööri, mille külge tugevalt klammerduda.

Mul on mingi suurepärane anne KÕIK ALATI ära sõnuda. Piisab kui ütlen, et tunnen end hästi, ja kabuum! Järgmine hetk tahaks kolmandalt korruselt alla hüpata. See hakkab juba tüütuks muutuma.
Kiitsin eelmine nädal suure suuga, et ‘ah, mis see 9.kuud rase siis ära olla ei ole’, ja järgmine päev juba kahetsesin oma sõnu.
Esmaspäeval pidin ämmaemanda juures käima ja neljapäeval oli sünnituse loeng/osakonnaga tutvumine. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Selline tunne oli, et mul on 488585 kraadine palavik ja, et jalad kukuvad kohe alt ära, sest nende makaronide peal küll käia võimalik ei olnud. Uimane oli olla ja uni oli ka meeletu, silmad vajusid iseenesest kinni. Süda oli paha, pea valutas ja käis ringi. Täielik jõuetuse tunne. Kui koju jõudsin, siis mõtlesin küll, et järgmine kord kui mina üle selle ukseläve astun, lähen juba haiglakoti ja tuhudega, sest pikemalt väljaspool kodu viibida on piinarikas.
Ega teisipäev-kolmapäev ka väga palju paremad ei olnud. Oli ikka see meeletu palaviku tunne, ning jõuetus. Hea oli, et mehel olid vabad päevad ja saime koos kodus istudes ‘under the dome’i vaadata. Nii mõnus oli lihtsalt kaisus olla ja mitte midagi teha, ning koos pikki lõunauinakuid nautida.
Ei tea mina mis viirus see minust üle käis, aga need neli päeva olid jubedad.
Kuigi reedel oli ka veel suht kehva olla. Vererõhk mängis ikka väga julmalt lolli. Kord madal, kord kõrge. Ja veidike paanikat tekitasid need näidud ka. Ämmaemand ütles, et kui näidud lähevad üle 145/85’e, siis pean kohe haiglasse pöörduma. Aga mis ma siis teen, kui ainult üks näit on üle normi? …. Mul niimoodi nad mängisidki, et kord üks kõrgem, kord teine. Kuigi õnneks see alumine näit jäi ikka enamasti normi piiresse. A, ja pulss on ka kõrge, kuigi see pidi vist rasedatel tavaline nähtus olema.

Paistab, et nii kaua kuni ma püsin kodus, või ei lähe uitama kauemaks kui paariks tunniks, on okei olla ja täitsa talutav, aga kuskile teise linna arstile sõites on surm majas. Nii, et ma nüüd võtan vabalt ja vedelengi. Ma pean veel selle nädala lõpuni jalad ristis hoidma, kui tahan beebiga tulla korterisse kus on uued aknad ees. Jah, just nimelt. NEED EI OLE IKKA VEEL VAHETATUD. Oeh, ma ei tea mitu nädalat ma juba seda sama juttu räägin. Igatahes, aknad pidid tulema teisipäeval, või kolmapäeval. Mis oleks ideaalne olnud, sest mehel olid ju vabad päevad ja oleks saanud kohe tegutsema hakata. Aga loomulikult neid ei tulnud. Selle imelise kõne sain ma alles reedel. Mees pidi juba õhtul tööle minema, seega peab veel mitu päeva kannatama, enne kui siin midagi tegema saab hakata. Imeline.
Muide, suurepärane üllatus oli veel see ka, et nad unustasid meie köögiakna maha. Muidugi tuli Meheraas selle jutuga, et üks aken on puudu, alla alles siis kui mul oli juba paberitele alla kirjutatud. Väga tark minust, ma tean. Nüüd lihtsalt palvetame kõik koos, et plasto ei ole mingi huge dickhead, ja toob selle neetud akna ikka teisipäeval ära, nagu lubatud. Ma nii kardan, et äkki hakkavad väitma, et nemad tõid kõik aknad ära ja me oleme selle nüüd ise naabrimehele maha müünud või midagi. :D Ja süüdistada ei ole ju ka kedagi, sest ise ma kirjutasin paberile alla, et kõik on okidoki. Oeh, pliis karmajumal, ära sunni mind enekat tegema ja tee nii, et see aken ikka saabuks.

Ma olen vist esimene rase, kes tõsimeeli loodab oma tähtajani välja vedada, või siis isegi üle selle. Kuigi ma ei taha sünnitada 4’ndal ja 6’ndal on juba uus arsti/ämmaemanda aeg, ning sinna ma ka minna enam ei tahaks. Ma ei jõua sinna kooberdada enam. Seega sobiks siis viies ja pühapäev. Või äärmisel juhul enne neljandat, aga loodetavasti peale seda kui aknad on ees. Oeh, saaks ainult nii, et valid ise millal sünnitama minna tahad. :D

Väga hull on mõelda, et mul on 5 päeva pärast tähtaeg. Külmavärinad jooksid üle keha kohe… Kuigi tuttavad on juba praegu surmani mind ära tüüdanud oma küsimustega. ‘Noh, sünnitad juba?’ ’ikka oled rase veel?’ ‘kuna sul see tähtaeg oligi?’…

Ma ei olnud paar päeva FB’s, sest mehel olid vabad päevad ja me vahtisime ninapidi koos, ning mul oli ju päris sitt olla ka, aga juba kolm tükki küsisid, et kas ma sünnitan, sest ma ei ole online. Jajah, eks ma siis istun 24/7 feissis, et te ei arvaks, et ma kuskil nurga taga salaja pooldun.

Aga sellest arstide vahet jooksmisest ka siis kiire ülevaade.
Diabeediõe juurde rohkem minema ei pea, sest ma sünnitan kindlasti enne uut vastuvõttu. Ta ei hakanud aegagi panema enam. Jeeesh! Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda arsti. Ta on nii tore ja sõbralik, aga kogu see diabeedi teema on mul kopa nii ette visanud, et oligi aeg juba sellest lahti saada. No mida ma käin seal, kui näidud on korras, arumaeisaa. Ja see iga ampsu üles kirjutamine on ikka kuradima tüütu! Ma ütlen ausalt, et ma tegin ikka väga palju sohki sellega ja kirjutasin päevi tagant järele…
Ämmaemanda juures oli ka kõik enam-vähem korras, kuigi pissiproov oli veidike halb. Ütles, et mingid vereosakesed ja bakterid olid sees, aga ma arvan, et tean sellele müsteeriumile vastust, seega ma ei muretse miks see nõnda oli.
Kõhuümbermõõt oli cm võrra vähenenud ja EPK oli cm võrra kasvanud. Ämmaemanda sõnul on lapse pea väga sügaval vaagnas.
Ma istusin peaaegu tund aega KTG all, sest laps oli mitu päeva juba kohutavalt vaikne olnud ja väga nõrgalt ainult liigutanud. Kõhe hakkas kohe vahepeal. Aga pean tõdema, et dopler päästis jälle päeva ja ma ei hakanud kohe kiirabi poole jooksma.
KTG tegemise alguses ta magas ja siis järsku ärkas üles, ning ehmatas vist ära, sest hakkas jubedalt rahmeldama. Ning siis jäi jälle rahulikuks… See KTG värk talle ikka üldse ei meeldi. Iga kord läheb täitsa hulluks. See doppleriga/KTG’ga kuulamine pidigi vist neid ärritama… Igatahes, järgmine visiit on juba arsti juurde ja ma kahtlustan, et kui ma selleks ajaks pudenenud ei ole, siis ta tahab mulle mingi esilekutsumise aja kirja panna. Oiii ma nii loodan, et saan asjaga enne maha. Ma ei taha esilekutsumisest kuulda ka mitte…
Sõbranna mul just sünnitas paar päeva tagasi esilekutsumisega hiiglase. 4100 grammi ja 56 cm! Kaal kaaluks, aga just see pikkus… Selline Kalevipoeg, et anna otsad. Aga vähemalt mitte 4400 grammi, nagu ultraheli lubas. Sellepärast tal esile kutsuma hakatigi, et laps juba nii suur, aga nädalaid alles 40+. Lootevett oli ka vähevõitu. Valutas peaaegu 24 tundi ja magamata 40 tundi, vaesekene. Lahkliha lõike sai ka veel… Aga see rõõm ta hääles, kui ta tund aega peale sünnitust mulle helistas… Ja selle pisikese Kalevipoja vääksumine… Oeh, tahan ka juba! :D
Kõige naljakam on aga see, et meie selle sõbrannaga sündisime 12 päevase vahega. Ja nüüd olime koos rasedad, ning sünnitame ilmselt sarnase vahega. Ainult, et temal on poeg ja mul tütar. Ja tean teda juba lasteaiast saadik, uskumatu. :D

Aga sümptomitest siis ka natuke…

Mul on mitmeid kordi sinna häbemeluu juurde hullumeelseid valusid löönud. Selline tunne nagu laps kraabiks mind seestpoolt küüntega ja üritaks kätt pea kõrvale toppida. Või nagu ta lõikaks/torgiks noaga endale sealt väljapääsu.
Mokad on ka ikka valusad ja see surve tunne on kah alles.
Päevakorras on ka päevade laadne valu ja sellised rõvedad sähvatused, mis tõmbavad päris kringliks mind vahepeal.

Voolus oli suurenenud ja kohati lõi ninna väga halba lõhna. Nüüd ei ole enam kumbagi…
Kõrvetised on ka ikka ja alati truult mu kõrval.
Ning ALLES nüüd hakkab mul see vetsu vahet jooksmine pihta. Ma ei tea kuidas või miks, aga enne ei ajanud üldse vetsu ja ma mõtlesin juba, et maru imelik ikka. Aga nüüd jooksen küll tihemini. Öösel ikka mitu korda. Enne sain rahulikult hommikuni magada ja siis pidin alles korra käima, ning sain edasi magada.
Hingamine on ka ikka raske, ja aina raskemaks läheb. Ei saa mina aru mis jutt see olgu, et ‘kui laps alla vajub, siis läheb hingamine kergemaks ja kõrvetised tõmbuvad ka tagasi’. No ei ole nii! Ainult hullemaks lähevad mõlemad. Ja nüüd lisandus tänu sellele ‘lapse alla laskumisele’ veel see vetsuralli ka…oeh.
Aga üldiselt, kui kodus püsin ja puhkan rohkem, siis on täitsa okei olla. Talutav. Nõnda nagu hetkel on, kannatan küll veel see 2-3 nädalat veereda. Kuigi ma ei taha ettegi kujutada, et ma oleksin veel 3 nädalat rase. See tundub nagu igavik. Ja õnneks nii kaua vast ei saakski enam olla, sest tänase seisuga olen juba 39+2 ju. Kuigi esilekutsumisest sooviksin ma keelduda… Aga kuskilt läheb siiski ju piir ja igavesti rasedaks jääda ka ei saa, ning lapse elu ma ka ohtu panna ei taha. Oeh, ma lihtsalt loodan, et plikatirts on meil juba praegu geenius ja saab ise aru millal ta enda kodinad kokku korjata võiks, ning ei jää sinna munema, et teda tuleks vägisi välja kiskuma hakata.
Aga ma hetkel üritan sellele mitte mõelda. Aega on ju veel tohhujaaa, ning kõik võib ju 180 kraadi pöörduda kõigest hetkega… Nii kaua aga tuleb vapralt vastu pidada ja oodata! Enam pole palju jäänud. :)

Arstivisiidid, ultraheli ja mured – 33.nädala seiklused.

Alustan sellest, et käisime 18’ndal ämmaemanda ja diabeediõe juures kontrollis. Diabeediõe juures oli kõik korras, nagu alati. Ainus asi mis nii väga ei meeldinud, oli see, et olin jälle 3 kg juurde võtnud. Viie nädalaga, aga siiski. Ta ütles, et ma ei annaks isudele nii kergesti alla ja hoiduksin magusast veidike kaugemale.
Alguses võtsin ju 6 kg alla ja nüüd on 9-10 kg tagasi. Ämmaemand ei öelnud kaalu kohta midagi.

EPK on 32 (mul oli nädalaid sel hetkel 33+2), KÜ ikka 109 (ei kasvanud sentimeetritki!). Turseid veidikene on, aga mitte midagi hullu. Vererõhk oli 115/79 ja lapse südametöö 138 x minutis. Proovid on ka korras, kuigi uue retsepti rauapreparaatidele sain ikka. Pean neid nüüd 2 korda päevas edasi võtma.

Rääkisin siis sellest lootevete asjast ka talle. Ja mulle jääb selgusetuks, kuidas saab nii hoolimatult suhtuda, või olen mina liiga…hull/nõudlik kanaemme? Kõike tehakse kuidagi nii üle jala. Nimelt, kui ma peale seda 31. nädala ultraheli, kabinetti helistasin ja rääkisin mis ma teada olin saanud, öeldi mulle suvalt, et ‘ah tuled 18’ndal niikuinii, siis räägid oma ämmakaga’ ja pandi ära (minu eelmine ämmaemand kusjuures!). Nojah, nii siis nii, sest uuesti pidi olukorda kontrollima umbes 2 nädala pärast. Et kas on vett vähemaks jäänud, või on ikka seal miinimumi peal kõikumas. Ja 2.augustist – 18.augustini ongi enam-vähem 2 nädalat (+paar päeva).
Mu ämmakal vajus suu lahti, kui talle ütlesin mida mulle öeldi. Nagu oleks väga võimalik KOHE ultrahelisse aega saada, kui vaja on. Järjekorrast ei ole vist see daam midagi kuulnud. Selle aja oleks pidanud panema kohe siis, kui ma helistasin, mitte nii, et ‘tuled ja siis vaatab’… Siin on siiski pisikese beebi elu mängus, sorri, et ma nii emotsionaalne olen, eks ole.
Igatahes, mu ämmaemand siis ütles, et ma järgmisel hommikul helistaksin, et ta üritab mind kuskile vahele lihtsalt toppida, sest ega see asi ju naljaasi ole. Ja kuna me kiirustasime bussi peale, et Tartusse tugiisiku loengusse jõuda, siis ei olnud aega tal kohe seal otsima ja sebima hakata kah.
Kui ma järgmisel hommikul helistasin võttis vastu jälle seesamune duuba, kes mulle ütles, et ‘tuled siis räägid ise’. Aga vähemalt oli mulle aeg kirja pandud. No jumal tänatud, et ma ämmakat vahetasin.

Täna oli siis see UH hommikul. Ma olin veidike närvis, sest tahaks ikka üks kuu aega veel ühes tükis püsida, ja kakukest kasvatada, aga kui vett on vähe, siis kutsutakse ilmselt esile.
Järjekordselt pean tõdema, et ma ei saanud südant päris rahule. Arst ei mõõtnud vett täpselt üle, nagu seda oli teinud too teine arst Elites, vaid lihtsalt hindas silma järgi. Tema sõnul on vett normaalselt, pigem vähe, kui palju aga siiski normaalselt. No tee mis sa tahad, aga see ei rahulda mind eriti. Ma oleksin tahtnud täpsemalt, numbreid või midagi. Midagi millega võrrelda. Praegu räägib see kontrollifriik minus, aga deeeem noh, see on siiski minu lapse elu millest me siin praegu räägime, mitte mingi tühine asi.
Ja kõige murelikumaks tegi mind see, et laps on kasvult endiselt maas, ja veel rohkem kui enne. Ma olen homme juba 34+0, aga uh’i järgi on laps umbes 32+2/3 alles. See on peaaegu kaks nädalat ju!

*Biparietaal 84,3 mm vastab 32+2
*Reieluu 63,3 mm vastab 32+3
*Kaal 1886-2185 grammi
*Eesseina- põhja platsenta
*Peaseis (ja sama asend nagu viimaseski uh’is. Selg jookseb mööda mu vasakut külge ja nägu on mu parema puusa poole)
*Südametöö 147 x minutis

Kui arst üritas lapse näost pilti teha, siis pani ta käed rusikasse ja need omakorda samamoodi näo ette nagu viimanegi kord. Umbes, et ‘ei tee minust pilti!’ :D
Nägin kuidas ta suud avas, keelt välja ajas ja sõrme lutsutas. Oeh, ma ei jõua ära oodata millal ma saan teda juba hoida. Ta on kindlasti maailma kõige armsam beebi ja mu süda sulab iga jumala kord, kui teda vaatan… Juba praegu on ta nii armas ja kallis, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et temaga on midagi valesti, või, et tal on seal kõhus halb. Ja ma ei saa mitte midagi teha! Mu süda murdub lihtsalt. Miks ta nii pisi on? Miks ta kasvult nii palju maas on? Miks mu kõht ei kasva? Äkki tal ongi seal halb, äkki ta ei saa enam piisavalt vajalikku kraami kätte, äkki oleks tal juba praegu väljaspool parem ja turvalisem? Oeh, ma kardan.
Kuigi mu sisetunne ei käsi mul veel paanitsda, siis mures olen ma küll. See ei ole ju päris okei, et enne oli tähtaeg liikumatult samal kuupäeval ja nüüd järsult jääb laps aina rohkem ja rohkem kasvult maha. Või on see okei, et peaaegu kaks nädalat nii järsult kõigub? Võib-olla on meie plika lihtsalt emmesse ja väga pisikest kasvu. :(
Ma tunnen ta liigutusi regulaarselt, ja kui ei ole mõnda aega midagi tundnud, siis lihtsalt viskan külili ja ootan veidike, ning peagi on plika ametis mu lömmi plõksimisega. See on maailma kõige armsam ja lahedam tunne. Aga see ei tähenda, et kõik ju korras on…

Rääkige mulle kallid emmed, kas ja kui palju on teil need näidud ja asjad kõikunud? Mida arstid ütlesid? Mis lõpuks sai? Ja ärge kartke ka halba välja öelda, sest siis ma tean mida oodata ja võib-olla ka mida nõuda ja rohkem arstidele pinda käia, et nad hoolikamalt jälgiksid, või ma ei tea… Ma olen lihtsalt natukene hirmul.

Beebiblogi: 28. nädal. Tarkusehammaste operatsioon ja parandamatu mölapidamatus.

Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.

28.nädal

Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.

See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..

Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D

16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D

Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D

Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…

Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.

Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D

Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)

Beebiblogi: 24.nädal. Ämmaemanda vahetamine.

Sel nädalal oli mu poisiklutt sama suur, kui baklažaan!

24.nädal

Kuuekuune loode kaalub umbes 600g ja tema pikkus on 30cm. Laps on juba valmis arenenud ja peaaegu lõpliku välimusega.
Laps kogub praegu aktiivselt rasva, täpsemalt öeldes pruuni rasvkudet.
Seda tüüpi rasval on kõrge energeetiline väärtus. See on äärmiselt oluline peale beebi sündi, kui ta peab enda kehatemperatuuri ise hoidma hakkama. Laps kasvab ja võtab aktiivselt kaalus juurde, sest tema keha toodab kasvuhormooni. Kõik elundid ja süsteemid on valmis. Laps kasvab ja areneb. Juba on loodud hingamiselundid. Higi- ja rasunäärmed on moodustunud. Sel nädalal oleks sündinud laps juba elujõuline. Formeerunud on suurem osa närvirakke. Tema nägu on muutunud — juba on olemas kulmud ja ripsmed. Süda lööb umbes 130 korda minutis ning seda saab stetoskoobi või väikese ultraheliaparaadiga kuulata. Kopsudes moodustub aine, mis aitab neil hingama hakkamisel avaneda. Beebi on suhteliselt elujõuline, kuigi täielikult väljaarenemata kopsude tõttu on ellujäämise tõenäosus väike.
Beebi võib reageerida Su meeleolu kõikumistele. Sageli kuuldud helid (laulud) võib laps peale sündimist ära tunda.

Kui ma täna hommikul lugesin oma äppidest, et ”palju õnne, teise trimestri lõpp on ukse taga”, vajus mul karp maani. Nagu…misasja? Juba? APPI! Minus võttis võimust väike paanika. Nii palju on veel teha, nii palju on veel vaja sättida, nii palju on veel vaja käia… Me pole ju perekooli loengutesse jõudnudki, fotosessiooni täpne aeg on veel lahtine, asjad on kõik veel pilla-palla, nii palju oleks veel vaja soetada, ja üleüldse, mida sa sellega mõtled, et ma olen rase? Isegi see ‘pisiasi’ pole mulle veel kohale jõudnud. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma ikka veel ei suuda uskuda, et minu sees kasvab teine inimene…

Kõik on üldiselt hästi ja talutav. Ma saan hakkama. Hetkel on see seisund, et ma olen nii rõõmus iga liigutuse üle ja tahaks nagu ma ei tea mida teha aga sama ei oska nagu ka… Issand, kui loogiline jutt… :D Ainult see jõuetus on jube, jalutades väsin palju kiiremini ära ja siis pean paterdama nagu pingviin. Jalgadest kaob nagu jõud ära. Ja kõht hakkab valutama, vahel ülevalt, vahel alt. Ämmakas ütles, et pean parema bandaaži muretsema. Huvitav milline on kõige mõttekam osta? Või äkki kellelgi on üks üle ja tahab selle mulle maha ärida?

Paar korda on ka selline seik olnud, et pea hakkab hullupööra ringi käima ja pilt tahab korra tasku minna. See on õnneks siiski toas olnud, ja peale seda, kui olen järsku tõusnud, või lihtsalt söömata olnud kauem.

Söögist rääkides… Ohjah. Raseduse hüved ma ütlen. Mehel oli sünnipäev ja siis sai pidupäevaks ikka head ja paremat vaaritatud. Loomulikult mugisin mina ka süümepiinadeta. Torti, kartulisalatit, kodus tehtud hakklihapitsat ja muud rämpsu. Hetkel on hull magusaisu ka, jube. Iga päev tahaks super viva koorejäätist süüa, mmmm. See aitab kõrvetiste vastu mul millegipärast jube hästi, ja arbuus on ka sel puhul hää. Ja üleüldse, miks kõik jäätised nii ära solgitud on? Ainuke hea jäätis ongi see super viva koorejäätis, teised on nagu ma ei tea misasjad.
Igatahes, mul oleks vaja häid nippe selle hoo taltsutamiseks? Iseloomu mul hetkel eriti ei ole, et ‘lihtsalt ei võta’.
Ja kuna viimased kaks nädalat on ainult vihma siin sadanud (no konkreetselt KOGU AEG sajab, või vähemalt tibutab!), siis pole väga õue ka jalutama saanud. Ja nüüd on tulemus käes. Ma võtsin 2 kilo NÄDALAGA juurde. Kui nii edasi, siis olen ma peagi oma raseduseelses kaalus tagasi. Oh appi. Nüüd peab vist küll vee ja toortoidu dieedile jääma. :D

Pissiralli hakkas ka nüüd lõpuks pihta. Kui enne sain vabalt ööläbi magada ja ei pidanud end üles ajama, siis nüüd pean vähemalt korra ikka öösel käima…

Hingata on ka raskem. Sügavalt hingata nagu väga enam ei saa, ainult pinnapealselt. Kopsumahtu on nagu vähe või midagi. No tita hakkab nii suureks kasvama, et võtab lihtsalt ruumi endale. Ja, kui kõht ka veel väga täis on siis ma ainult ägisen. :D

Kõrvetised on ka suured sõbrad endiselt. Renni ei aita.

Ja nüüd ma saan juba aimu mis asi on puusaliigese valu. Vahepeal lööb sellise valu jalga (just paremale poole ainult), et ma ei saa püstigi. See pidi tulenema sellest, et rasedusega kuidagi need liigesed venivad vms, ja liiguvad enda kohalt ära.

Ahjaaa. Mu rasedaaju on ikka totaalselt…kohal jälle. Juba eelmine nädal andis tunda ju. Pooled asjad mis ma kirjutada tahan, unustan lihtsalt ära ja, kui ma juba ‘avalda’ olen vajutanud, siis väga muuta ka ei tahaks.
Ükspäev tõusin selle mõttega üles, et lähen mõõdan veresuhkrut. Kõndisin hoopis vetsu, võtsin köögist vett ja pugesin mehe kaissu tagasi. Sättisin end veel mõnusalt sisse ja siis tuli meelde, et ‘ahh kurjam, midagi jäi ju tegemata’. :D
Ja ega ma selle peale ka väga sillas ei olnud, kui ma avastasin, et olen terve juuni kuu oma rasedapäevikusse ‘juuni’ asemel ‘mai’ kirjutanud… Kaks mai kuud järjest. No ilma poolest võiks jah vabalt veel mai olla. Naiss. :D

Üks kahtlane asi mida ma juba nädalaid tagasi märkasin on see, et mu küüned on triibuliseks läinud. Küüneplaadil on nagu ülevalt alla triibud…

Sel nädalal oli mul ämmaka ja diabeediõe vastuvõtt ka.
Diabeediõe juures läheb asi natuke käest ära. Kui enne olid mul päeva esimesed näidud 4,0-4,9 (enamus siiski 4,4-4,6), siis nüüd on nad juba suht piiripealsed. Kuni 5,3 on OK. Mõni näit oli isegi üle normi, üks õnnetu 5,6 oli sekka sattunud, sest olin öösel hilja söönud ja hommikul vara mõõtnud.
See kõikumine-muutus on küll nüüd need viimased 2 nädalat, mis ma suht palju olen magusat vohminud, ilmselt sellest. Kui selle kontrolli alla saan jälle, siis on näidud ka ilusad ma pakun…
Igatahes, nüüd ei tohi enam enne magama minekut puuvilja süüa, see tõstab hommikuse näidu üles.

Ämmaemanda juures läks aga tunduvalt paremini. Minu päris ämmakas oli puhkusel, ja tal oli seal mingi asendaja. Issand, ma tahan end selle ämmaka juurde ringi kirjutada! Ta oli palju toredam ja seletas-uuris-andis nõu palju rohkem kui see ‘minu ämmakas’.
Küsis, et kas oleme juba perekoolis käinud, kas oleme rasedaraamatud ikka läbi lugenud ja kas on midagi kurta. Rääkisime ka sünnitusplaanist, sünnitusest endast, sünnitusmaja tuurist ja paljust muust. Sain sellise asja teada, et isegi kui ma tahaks seda epiduraali, siis võin ma sellest ainult und näha, sest seal haiglas ei ole anestesioloogi kogu aeg koha peal. Halleluuja, vähemalt ei saa mul tekkida siis seda kiusatust, et äkki…
Muidugi pakkus ta välja sellise lahenduse, et saavad teha mingit selja süsti, mis pidi ainult seljavalu vähendama. Põhimõtteliselt siis kaks süsti (veel parem, kui kannataksid ära 4), mis tehakse alaselga, sinna lohkudesse (väikesed veemullid, mis blokivad seljanärvides valu). Aga see pidi olema põrguvalus süst ja kuna ta aitab ainult seljavaluga, ei näe ma sel erilist mõtet.
Sünnitusplaani soovitas ta mul ka vaikselt kokku panema hakata. Sellega on veel aega, aga siis on hea järgmisel korral arutada mis-kus ja saab veel muuta, kui tahame.
Pidin järgmiseks korraks küsimused üles kirjutama, sest mu aju on nagu mädanenud kartul ja ma ei suutnud mitte ühtegi asja välja mõelda, mida ma veel küsida tahtsin.
Ahhjaaa, mul pole siiani õrna aimugi kus seinas mu platsenta asetseb. Seda ei ole kuhugi kirja pandud ja üheski UH’is mulle ka öeldud ei ole. Ise olen ka muidugi alati unustanud üle küsida, kui UH’is oleme olnud…
Igatahes, lõppkokkuvõttes olen ma selle ämmakaga palju rohkem rahul ja tahan kindlasti tema juurde end ümber kirjutada. Teine ämmaemand on põhimõtteliselt sellise suhtumisega, et ‘tere-mõõdud-näidud-head aega’.

Eile õhtul oli nii armas, kuidas põngerjas mul kõhus tantsu lõi. Lõpuks ometi hakkas ta jälle normaalselt liigutama ja pulti puksima. Oh seda kanamamma muret küll. :D
Nii, kui mees magama läks, hakkas pihta. Ta lennutas seda pulti nagu hullumeelne. Enne ei ole sellist asja olnudki. Kõhu pealt oli kohe näha, kuidas ta ringi tuuseldas.
Ma ei saa siiani üle, kui veider see kõik ikka on… Minu sees kasvab väike inimene.
Väike pähklike, kelleta ei suudaks enam elu ette kujutada. Aga samas ei suuda ma elu ka koos temaga ette kujutada. Nagu really, mis mõttes mõne kuu pärast saan ma emaks? Mingi nali või? :D
Oh sa mu väike armas Poisiklutt! Kanamamma minus muretseb iga jumala päev kas sa ikka saad piisavalt toitaineid, kas sa kasvad nagu peab, miks sa nii vähe liigutad, kas sa tunned end ikka hästi, kas sa oled terve, jne… Oeh, ma juba praegu armastan sind nii palju, mis veel siis saab, kui sa mul kätel oled?
Ugh, ma tahaks praegu emotsionaalseks hakata ja paar pisarat valada, sest selle teksti kirjutamise ajal sain ma nii suure löögi nabaauku, et ma lausa võpatasin. :D
Üleüldse, kui ma kurb olen hakkab ta mind seespoolt ‘paitama’, umbes nagu ”emme ära ole kurb, I LOVE YOU!” :D

Aaaaga rohkem ma nagu ei oskagi midagi hetkel öelda. Kuigi ma olen kindel, et pool tundi peale seda, kui olen ‘avalda’ vajutanud, meenub mulle veel miljon asja mida ma öelda tahtsin aga noh…

Beebiblogi: 21. nädal. 8.nädalat vs 21.nädalat KÕHUPILTIDES! Kõhubeebi päevarutiin ja emme ‘väike’ enesekontrolli kaotamine.

Sel nädalal oli beebi suuruseks kabatšokk. Ingliskeelne väljend tegelikult spaghetti squash, aga kuna Eesti keeles ma sellele nime leida ei suutnud, olgu ta lihtsalt kabatšokk. Selliseid kahtlaseid kabatšokki variante tuleb tulevikus veel ja veel… Üldse, need viljad lähevad väga kahtlaseks ära.

21.nädal

Väike junsu kaalub ligi 450 grammi, on umbes 26 sentimeetrit pikk ning võtab järgnevatel nädalatel jõudsalt kaalus juurde. Praegu on ta veel kõhna, sest rasvkudet on vähe.
Kasvavad kulmud ja ripsmed. Beebi liigub lootevees aktiivselt ringi ning magab kindlatel aegadel. Tavaliselt on ta aktiivsem õhtuti, just siis, kui Sina end magama sätid. Järgnevatel nädalatel annab beebi oma magamis- ja ärkveloleku graafikust rohkem märku. Beebi neelab jätkuvalt lootevett ning pissib. Hakkavad tekkima valged verelibled, mis võitlevad infektsioonidega. Keelel formeeruvad maitsenäsad. Lapse seedetrakt on juba võimeline eraldama tema poolt neelatud amniootilisest vedelikust vett ja suhkrut ning läbi laskma selle kiulise sisu otse pärasooleni. Ema peab olema ettevaatlik selle suhtes, mida ta sööb. Vali tervislik toit. Ka alkohol ja nikotiin jõuab lapseni. Allaneelatud lootevees leiduvad osakesed seeduvad juba esimeste toodetud ensüümide abil. Laubal ja ülemise huule kohal võib näha looteudemeid — eriti rohkesti on neid silmade ning kulmude kohal. Lapse lihased ja luukude muutuvad iga nädalaga tugevamaks.

Nagu ka eelpool mainitud, beebi muutub tugevamaks. Ma tunnen ta siputamist nüüd tihemini, vahel nõrgalt, vahel tugevalt, lausa nii tugevalt, et tundsin esimest korda ka läbi kõhunaha kuidas ta mu kätt sihtis. Meheraas pole veel jaole saanud, aga ilmselt juhtub seegi nädala-paari jooksul. Hetkel on küll nii, et mina tunnen lööki, isegi läbi kõhunaha, aga tema veel ei saa midagi aru. No mina tunnen ju kõhunahaga esmalt ja kui käsi juhtub ka peal olema, ongi tunne nagu ta oleks just munamäe mulle kõhule tekitanud.
Üks asi on veel väga põnev. Nüüd kui ma ta liigutusi pidevalt tunnen, olen aimu saanud ka tema režiimist. Nimelt iga päev on enamvähem üks ja seesama trall. Hommikul 8-10 vahel trallitab, siis magab 12’ni ning natuke mürab, siis magab jälle, 14-15 vahel on üleval ja siis teeb pika-pika uinaku õhtul kella 20’ni, 20-22 vahel (nagu hommikulgi) on üleval ja siis ärkab jälle korraks südaöö paiku, ning uuesiti 02-03 vahel öösel, peale seda magab hommikuni. Paremini tunnen muidugi siis, kui ma laman sel hetkel. Püsti seistes ei olegi ma veel eriti tundnud midagi. Ja läbi une armastab ta ka mulle paar kõditust ikka saata, et oma olemas olekut kinnitada. Oehh, see kõik on nii uus ja põnev, nii nunnu! See on nii uskumatu, kuidas ta vahel mu käele pihta üritab lüüa, kui selle kõhule asetan. Iga päevaga tunnen, kuidas meievaheline side aina tugevamaks ja tugevamaks muutub.

Nüüd tundub juba mu hirm natuke naeruväärne. Kuidas ma üldse sain mõelda, et äkki mul ei tekigi seda pöörast emaarmastust, või äkki minust ei saa hea ema?
Või siis, et mis siis saab, kui me ei jõua kõike tema saabumiseks valmis? Nii palju on veel teha ja nii palju vaja muretseda. Paljud asjad on puudu. Kas me kolime, või ei koli? Millal ma peaksin hakkama asju välja ja valmis sättima? Mis siis kui me ei leiagi seda ‘the one’ nime? Millal ma sünnitusplaani, haiglakoti ja muu säärase tulevikumuusika peale mõtlema peaksin hakkama? Mis ma sinna sünnitusplaani üldse kirjutada tahan? Ja kuidas? Kas haiglas üldse kotib kedagi, mida MINA tahan? Viitsib keegi üldse tähelepanu pöörata sellisele väikesele asjale nagu MINU SOOVID?! Või kuidas üldse suhtutakse sellesse, kui ma lähen sünnitama paber näpus? Aega on veel maa ja ilm, aga paratamatult mõtlen ma juba praegu sellele, aeg läheb nii kiiresti ju… Vaktsineerimine – kas üldse, kuna, mida? Millal hakata ämmaemandaga kõigest sellest rääkima? Kas üldse? Millal-Kus-Kellega teha rasedate fotosessioon? Mida sinna selga üldse panna, või mida kaasa võtta? Mul pole ju absoluutselt mõtteid, mis, kus, kuidas! Ja see maksab ka hingehinda ju… Ja issand, mis saab minu perekooli loengutest! Kuhu pärapõrgusse ma sõitma küll pean… Miks mul veel seda rasedate kõhutriipu pole? Millal ja kas üldse ta tuleb?
Tähendab… vabandage mulle mu ‘väike’ ära flippimine, aga see kõik on juba nädalaid mu peakolus pöörelnud ja väljapääsu otsinud. See ei saanud siin nüüd kirja selleks, et te kõik kukuksite mulle nõu andma. Ma lihtsalt pidin selle… välja elama. Ma ikka natuke pelgan selliseid totakaid asju. Kohati. Ja siis mõtlen jälle, et issand küll ma olen ikka rumal. Kõik läheb hästi, kõik läheb täpselt nii nagu peab…

Sümptomite jms koha pealt. Natuke TMI kohati…

Kõrvetised on hullumeelsed! Ma üldse kohe ei tahaks hakata mingit rennit imema. Ja kas ma üldse tohiks? Ma mõtlen oma diabeedi diagnoosiga… Kuigi näidud on mul endiselt ilusad (ei taha liigselt ära sõnuda, aga tegelt on lausa eeskujulikud!) ja söön mida tahan. Aga siiski… See on ju nagu komm pmt? Või ei? Ma ei tea, ma pole kunagi enne neid tarvitanud…

Rinnad on ka valusamad, kui muidu. Nippelid tumenevad vaikselt ja muutuvad suuremaks. No hell, varsti on tume osa pool rinnast! Jube kole.

Selg on ka valus…

Väsimus, kurnatus, jõuetus, tüdimus on juba suur osa mu päevast. No üldse ei jõua olla, ega midagi teha. Tahaks kogu aeg magada ja lebotada. Paljas mõte sellest, et ma peaksin kuhugi pikalt jalutama või midagi tegema… eee, tehke minu eest? :D
Isegi kui juhtub maailmaime ja mul on natuke energiat, ning on kohe selline imeline tunne, et ‘ohh, muidugi! Lähme! Teeme!’, siis järgmise 5 minutiga jõuan ma juba hädaldama hakata, et enam ei jõua ja oodake mind ka järgi. :D

Kummardada ja liikuda on juba raske. Iga kord kui sokke või botaseid jalga panen, maast midagi korjan või kasvõi kassi sülle võtan, ägisen ma nagu läheks kohe katki. Ja see kõik läheb ju aina hullemaks, ma olen alles (JUBA!!!) natuke enam, kui poole peal. Uuuuuh, kuhu see aeg küll kaob….

Just täpselt nii ma end hetkel tunnengi!

10305609_10152317837837740_3420202115487677011_n

Ma tunnen end tõelise emavaalana. Aga mitte halvaga, ma ei pea end koledaks. Suured rasedakõtud on just meganunnud! Enne ei oleks ma eluilmaski endale ümber pluusi selga ajanud, aga nüüd ma muud ei panekski, kõhtu peab ju eksponeerima! Enne oli mu kõht pekist punnis, aga nüüd kasvab seal ju uus elu. Kui ma peeglisse vaatan, siis ma ei saa aru KUST KOHAST SEE KÕHT JÄRSKU TULI?! :D

8.nädalat vs 21.nädalat.lipsuke