Diabeedinõustaja. Glükomeeter Caresens N Pop.

Kolmapäeval (5.märts) käisin ma siis esmakordselt diabeedinõustaja juures. Ta rääkis mulle pikalt ja laialt mis see rasedusaegne diabeet on, miks ta on, kuidas sellega hakkama saada jne. Rääkisime üle tunni aja. Ta andis mulle glükomeetri ja nüüd ma pean mitu korda päevas veresuhkrut mõõtma.
Aparaat ise on selline

Jube tüütu on kõike koguaeg kirja panna. Ma pean pidama toidupäevikut, kõik viimse pisidetailini üles kirjutama koos kellaaegadega. Protseduur iseenesest ei ole hull. Võtad riba paned glükomeetrisse, puhastad näpu ära, torkad end selle augurauaga, pühid esimese vere ära ja pigistad uue tilga, siis paned glükomeetri ribapidi vastu tilka ja 5 sekundiga näitab see sulle kui perses sa omadega oled.
See auguraud näeb selline välja

Ühes otsas on nõel ja teisest otsast pead ta pingesse tõmbama, kui nuppu vajutad siis lööb sulle näppu augu, voilaa. Alguses oli päris hirmutav ja esimesel päeval olid näpuotsad nii valusad sellest pidevast torkimisest. Auk tuleb teha näpu küljele, sest keskel on rohkem närve.
Mõõtma pean vähemalt kahe söögikorra jagu. Enne sööki, tund peale sööki ja siis veel ühe tunni pärast. Seega kokku 6 korda. Võin ka nii teha, et enne sööki ja siis 2 tunni pärast või enne sööki ja ainult tunni pärast aga praegu esimese nädala üritan nii teha, et mõõdan ikka 3 korda ja nii 2 korda päevas.
See mõõtmine on ka üpris tüütu, pean koguaeg endale taimereid panema, et ma ei unustaks.
Ja ütleme nii, et ega see odav lõbu ei oleks, kui poleks seda 90% soodustust. Alguses sain kaasa 10 ribaga topsi (see kulus mul pooleteist päevaga!) ja edasi tuleb ise osta. Üks 50 ribaga tops on 25 euri! Ja need 50 riba kestavad mul umbes nädala. See teeb 100 euri kuu aja peale! Hullumeelne ju. Pluss veel need nõelad, ma ei tea kui palju need veel maksavad. Neid õnneks ei pea nii tihti vahetama. Endal on lihtsalt valusam mida rohkem auke sa sellega teinud oled.
Funny story, käisin mina siis neid ribasid ostmas. Loomulikult unustasin ma aparaadi kaasa võtta ja nime mul ka ei olnud. Saatsin siis mehele smsi, et ta mulle selle täpse nime saadaks. Ütlesin siis apteekrile, et Caresens N pop (mis on täpne nimi!). Tema lihtsalt ”Ahah, caresens jah.” Ja andis mulle mingi topsi.
Kodus siis hakkasin mõõtma ja lõi mulle erroreid ette kui riba sisse panin. Mõtlesin, et noh vägev, 2 päevaga suutsin aparaadi hulluks ajada.
Võrdlesin siis neid uusi ribasid vanadega ja üllaülla, polegi üldse sama nägu. Jooksin siis ruttu apteeki, et see jama korda ajada. Selgus, et sellele masinale on 2 sorti ribad, mida mina muidugi ei teadnud, ja apteeker oli mulle valed andnud. Kuigi ma ütlesin talle täpse margi.
Õnneks vahetati ribad ümber ja ma neid uuesti ostma ei pidanud.

Söögist siis nii palju, et pean muutma üsnagi paljut. Alguses olin ma selline umbes sööja. Sõin siin kui tahtsin või kui viitsisin. Aga nüüd pean 3 korda päevas alla kugistama korraliku söögikorra ja vahepeal veel vahepalasid ka. Ja selle mõne päevaga olen juba märganud seda, et ma ei tohi söögikordade vahele jätta väga suuri vahesid. Näiteks esimesel hommikul oli mul veresuhkur alla 5 (sõin viimati umbes 10-11 tundi tagasi, süsivesikute rikas kohuke ja pirn) aga täna hommikul oli 5,3 (sõin viimati üle 12 tunni tagasi ja väga rohelist salatit, oleks pidanud just madal olema siis ju?). Seda mainis ka see nõustaja, et mõnel võibki nii olla, et peab tihemini sööma.

Ma ei tea nüüd mida arvata, kõik mu arvud on jäänud ettekirjutatud normide piiresse, huvitav kas ma sellest jamast lahti ka võin saada kui nii tublid arvud edasi ka on? Üldse ei tahaks järgmised 6-7 kuud end iga päev kuus korda näppu augutada ja igat ampsu lugeda…

Beebiblogi: 8.nädal – söögi dilemma.

Sel nädalal oli beebi suuruseks vaarikas. :)
8.nädal

Embrüo pikkus on 22-24 mm. Nägu on vormi võtnud: on tekkinud ninaots, välja on joonistunud sõõrmed, kujunenud on suu. Juba on olemas keel. Formeerunud on sõrmed ja varbad, kuigi on veel kilega kokku tõmmatud. Käed ja jalad on pikemaks muutunud, märgatavad on õlad, küünarnukid, reied ja põlved. Saba on lõpuks kadunud! Loode on küllalt liikuv, kuid seda saa veel tunda. Juba on märgata väliskõrva. Suurem osa elundeist on juba formeerunud, ning edaspidi toimub vaid nende kasvamine. Aktiivselt arenevad luud ja liigesed.

Sel nädalal on iiveldus pigem alla läinud kui tõusnud. Kuigi sain kirja linnukese oksendamisega aga see oli ilmselt lihtsalt juhust kokku langemine (bussi tagaotsas loksumine, mäest üles-mäest alla ja paarkümmend minutit enne seda söödud caesari salat). Ootasin küll hullemat, mõtlesin, et raudselt kallistan wc potti iga hommik aga tutkitki. Üldse kõigi nende sümptomitega on nii, et ühel päeval on peaaegu olematud vaevused ja järgmisel on juba hull.
Buubi valud on küll kohati tugevad. Kui õhtul rinnahoidja ära võtan siis on selline tunne nagu keeglikuul ripuks nibu otsas… Üldse nibudega on kahtlane teema, kui kikki lähevad siis on megavalus.
Ja voolus on ka kohati suurenenud.
Nädala lõpu poole on väsimus tagasi tulnud. Ma ei tea kas see on sellest, et iga hommik nii vara ärkan või millest aga õhtul kella kaheksa ajal on juba megauni. Ja terve päeva ainult haigutan…
”Päevade valud” on juba ammu tagasi tõmmanud, enne oli ikka pidev valu aga nüüd on ainult korra-paar päevas tunda midagi. Vahel on kiskumise tunne ka…
Emotsioonid on ka möllama hakanud. Pidevalt tahaks nutma puhkeda. Iga väiksemagi asja peale. Ükspäev näiteks kuulsin magama jäädes ühte suvalist kurva meloodiaga laulu telekast ja tahtsin ulguma hakata…
Pregnancy brain möllab ikka. See on lihtsalt absurdne juba. Ma ei imesta kui varsti panengi piima pesumasinasse ja musta pesu elektripliidi ahju pesema.
Sel nädalal pidin ka GTT tegema ja kuna selle tulemused olid natukene üle normis siis pean minema nõustamisse.
Ja lõpuks siis isud. Või siis nende puudumine. Nädala alguses ei läinud midagi alla aga kuna nüüd on iiveldus põhimõtteliselt läinud siis sööks ma kasvõi pildituks end. Aga midagi ei mahu. Söön natuke ja olen kurgumulguni täis. Ja tunni pärast on juba jälle kõht tühi.
Isutavad värsked asjad. Iga toidu kõrvale kurgi-tomati salat, mmmm. Puuviljad, söökski ainult neid kui saaks aga kõht ei kannata.
Söögiga läheb üldse kitsaks nüüd. Ma kardan, et kui mind süsivesikute vaesele ’dieedile’ pannakse siis ei oska ma midagi süüa teha. Ma pole kunagi eriti juurikaid kodus teinud, ainult suppide sisse. Mees ei ole üldse vaimustatud sellest mõttest, et peaks iga õhtu brokolit ja lillkapsast närima. Ja isegi kui ma ainult endale teen siis ma ei oska ju. Keedetult mulle eriti ei meeldi, aurutatult on ju põhimõtteliselt sama. Kuidas-mida-millega siis? Üleüldse, ma olen nii sitt kokk, et ma suudan isegi vee põhja kõrvetada. :D Okei-okei, tegelikult asi ikka nii hull ka ei ole, ma lihtsalt draamamaamatsen jälle. Iga kord kui midagi metsa keeran siis olen tige enda peale, et ma lapsena rohkem emme kõrval köögis ei mässanud. Mõtle kui hea oleks nüüd seda imelist kanakastet teha või seda ahjuvormi, mmmmmm.
Ja nii ma siis vaatangi mingit retsepti või kellegi blogist mõnda pilti ja mõtlen, oh prooviks aga siis jõuab mulle kohale reaalsus, ma ei oska ju! :D
Aga kokkuvõttes on see ”sund dieet” kasulik, sest siis saabki lõpuks tervislikuma elustiili peale. Mitte, et me hetkel oleksime rämpsu sööjad või ajaks päevast-päeva jama näost sisse. Tüüpiline eestlaste toidulaud, kartul-makaron-riis stiil.

Kuidas ja mis juurikaid niimoodi teha, et ka mees oleks nõus sööma?

GTT ehk glükoosi taluvuse test. Rasedusaegne diabeet?

Hommikul jõudsin umbes 8.40 paiku haiglasse ja võeti esimene vereproov. Siis istusin Kuni poole 11’ni palatis ja vahtisin läpakast oma seriaale. Lõpuks saadi siis esimese proovi vastused kätte ja anti see siirup. 5 minuti jooksul pidin selle alla kugistama. Ära päris ei surnud aga väga rõve oli küll, süda oli pärast julmalt paha.
Siis ootasin poole 12’ni, võeti 2. korda verd. Ja poole ühe ajal 3. korda. Peale kolmandat korda toodi ka süüa, et ma seal palatis päris ära ei kooleks. Ma olevat näost nii valge olnud nagu surm oleks silme ees. Aga tegelikult olengi ma nagu vampiir oma pabervalge nahaga. Ja sel hetkel oli mul veel BB kreem ka näos, mis peaks omakorda tooni andma ju… :D
Natuke enne kahte sain alles minema.
Proovid olid enamvähem. Ära surema ei hakka aga korras ka ei ole. 0,3 ühikut oli üle normi, mis iseenesest ei ole midagi draamamaamat. Lihtsalt igaks juhuks pean nüüd 05.03 minema mingi eriarsti juurde ja siis saab teada mis edasi saab. Mingeid rohtusid ma kindlasti peale ei saa ja diabeedikuks ka ei tembeldatud, veel. Pean hakkama lihtsalt rohkem jälgima mida suust sisse ajan ja tõenäoliselt iga nädal paar korda vererõhku mõõtma.
Nagu ma oma saatekirja pealt aru saan siis on minu tabel selline:

Enne glük manustamist mul oli 5,4 võib olla 5,1
1 tunni pärast mul oli 5,7 võib olla 10,0
2 tunni pärast mul oli 6,2 võib olla 8,5

On kellelgi kogemusi raseduse aegse diabeediga? Kuidas-mida-kus-miks?