Tag Archives: raseduse rõõmud

Parem see, kui mitte midagi, ehk – LOLLID LIBAKAD??

Posted on by
9

I’m getting real tired of this bullshit…

Öösel olid mõned tugevad valus, nii, et isegi ärkasin üles nende peale, aga ei midagi regulaarset. Hommikul käisin mingi 8.30 vetsus ja hakkasin rõõmust kilkama. Paberile jäi suht palju verist lima. Selline päris kole teine, vereklompidega, kohati roosa-kohati kollane. Aga meenus kohe, et ALLES ma ju lugesin oma beebigrupis, et kellelgi oli sama teema ja ta ütles, et see normaalne (helistas ka arstile). Seega kohe paanikat ei tekkinud. Olin rõõmus, et issandjumal JESS, ehk pääsen ma nüüd esilekutsumisest ka! Ma olin nii kindel, et tema on juba raudselt oma tite kätte saanud. (Aga tegelikult ei ole. Piinleb siiani meeletute ja ebaregulaarsete valudega…)
Veel rõõmsamaks muutusin siis kui sain aru, et jube kõvad toonused ja kergemad valud käivad täpselt iga 10 minti tagant (lamasin veel voodis sel hetkel). Ja kui köögis toimetama hakkasin, ning süüa tegin läksid toonused/valud juba järsult 5 minuti peale. Olin nii rõõmus, et rääkisin loomadega juttu ja kiitsin, et ei tea kas see nüüd ongi see või.
Mõtlesin, et oh, peaks magama veel ja energiat koguma. Kõige raskem alles on ees ju. Käisin veel mitu korda vetsus ja koguaeg tuli seda lima. Ning ka vereklompe. Helistasin igaks juhuks ikka valvetuppa ka, et kas need klombid ikka on normaalsed. Ütles, et on-on ja jälgigu ma nüüd mis saab, et kui valud tugevamaks ja lühemaks lähevad, siis läheb asjaks. Tantsisin juba rõõmsalt mööda kööki ja särasin nagu säraküünal.
Mõtlesin juba ka mehele smsi saata, blogisse kirutada, beebigruppi teada anda jne, aga siis kartsin, et sõnun asja ära ja pärast on ainult libakad. Sest see oleks nii minulik…
Läksin siis sööma ja selle ajal läksid toonused kahjuks ebaregulaarseks ja vetsus käies lima ka enam ei tulnud. Kogu rõõm kestis kõigest tund aega… Või veidike rohkem.
Läksin juba kurvalt magama tagasi, et pagan. Aga mõned valuhood ja toonused ikka olid. Mõni isegi nii tugev, et selle kahe tunni jooksul mis ma magasin, ärkasin vähemalt kaks korda valu peale üles… Ja nüüd on jälle suht vaikus. Mõni üksik toonus ja valu on, aga mitte regulaarne. Lima ka ei tule enam eriti…

Miks ei võiks mu sünnitus alata nagu välk ja pauk, et veed lendavad kahte lehte – nagu filmis! Siis oleks vähemalt kindel minek ja ei peaks end lolliks tegema ja rõõmustama olematu asja üle. :D

Aga noh. Vähemalt hakkas limakork tulema! Jehuu sellegi eest. Vähemalt midagigi. Vähemalt väikegi lootus, et midagi ehk ikka hakkab juhtuma ja pääsen esilekutsumisest!

Beebiblogi: 39.nädal – Pesapunumise sündroom.

Posted on by
9

Mu väike pähklike on kasvanud juba kõrvitsa suuruseks! Tõenäoliselt mõeldakse lõpus nende viljadega pigem pikkust, kui kaalu ja üldist suurust. Sest mis järgmiseks? Kivirahn, maja, pilvelõhkuja? See on juba ammuilma idiootne…

39.nädal

Loote keskmine pikkus — 50 cm, kaal umbes 3,5 kg. Nahk on kahvaturoosa, juuste pikkus on kuni 2 cm.
Vastsündinu pilk fokuseerub kuni 20 cm kaugusele ning see on küllaldane, et toitmise ajal vaadelda lähedalt oma ema nägu. Last pole soovitav välguga pildistada, sest ta silmad on veel välismõjude eest kaitsetud. Lootevill, mis keha kattis on kadunud. Mõnedel lastel on veel sündides lootevõiet kätel ja õlgadel, aga see imendub ise lapse naha sisse. Sinu laps luksub, pilgutab silmi, neelab, teeb hingamisliigutusi ja pissib. Beebi kopsud töötavad intensiivselt, nad toodavad ainet, mis hoiab beebit lämbumise eest, kui ta oma esimese hingetõmbe teeb. Tema aju areneb pidevalt edasi, mida saad juba ise varsti näha, jälgides oma lapse tegevusi ja trikke peale sündi. Oled kuulnud, et lapsed nutavad palju? Kindlasti on sellel kuulujutul tõsi taga ning veendud selles ka ise, enamjaolt just keset ööd. Imikud ei tooda nuttes aga kohe pisaraid, kuna nende pisarakanalid ei ole veel avanenud. Pisarad tekivad üldjuhul peale esimest elukuud. Sinu lapse valge nahk on nüüd oma värvi roosa vastu vahetanud, olenemata sellest, milliseks naha pigmentatsioon tulevikus muutub, kuna lõplik nahavärv kujuneb alles peale sündi. Roosa värvus tuleneb sellest, et paks rasvakiht on veresoontele ladestunud.

Kelle kuradi mõte see oli, et kirjutada beebiblogi nõnda, et nädal jääb põhimõtteliselt maha? Et kui 38+4 siis see läheb 38.nädala alla ja kui 39+4 siis 39.nädala alla jne… It’s just wrong. Mida ja kas ma üldse mõtlesin, kui nii tegema hakkasin? No mida ma siis teen, kui ma nüüd sünnitama lähen? Avaldan oma 40.nädala blogi peale lapse sündi? Veits veider oleks ju, aga samas nagu avaldamata ka jätta ju ei saa… Agh, gaaaad. Ma ikka ei suuda enda ‘tarkust’ vahel ise ka ära imestada.
Saatke mõistus mulle palun.

Igatahes, kui kõrvale jätta mu ülim blondiini olek, siis ega midagi eriti uut ei toimugi. Mitte, et mu blondiini aju oleks uus asi, aga noh… Misasja ma ajan? Kell on tõsiselt liiga palju, et seda sissekannet kirjutada.

images

Oeh, enivei. Me saime aknad ette. Lõpuks. Ja issandjumaltuleappi. Ma mõtlesin, et selle sita sisse ma suren. Või sünnitan. Kahjuks/õnneks mitte kummagagi ma siiski hakkama ei saanud.
See koristamine oli kõige jubedam kogu asja juures. Te ei taha teada ka mitu korda ma põrandaid pühkisin-pesin… Või mitu tonni paska me siit korterist välja vedasime. Tähendab, mitte mina, obviously, aga Meheraas oma vennaga. Mina ei võinud isegi aknalauda tõsta…
Ma võtsin tolmu kohtadest kust ma isegi siis ei koristanud, kui siia urkasse sisse kolisime. Ja ma leian IKKA VEEL, et kõik on sitane. See ajab mind hulluks. Üleüldse, kõik mis pole ideaalses korras, ajab mind hulluks. Aga ma olen liiga laisk, et midagi reaalselt ette võtta. Lihtsalt vaatan seda cm pikkust ämblikuvõrku kardinapuul ning väristan õlgu, aga ära pühkida ei viitsi/jõua. Ei, mu tagumik ei ole diivanisse liimitud, aga… Ma lihtsalt ei jaksa enam rahmeldada.

Tegelikult ei saa öelda, et ma ei teeks midagi. Jah, täna ma vedelesin nagu laiskloom, sest ma ei tahtnud sünnitama minna, aga eile koristasin ma terve päeva! Mu jalatallad olid leekides. Ning homme peaks nagu aknad ära pesema…
Ma olen nii õnnelik, et Pähklike on otsustanud minuga koostööd teha ja pole siiani veel välja kippunud. Ma ei taha mõeldagi kui kohutav oleks see korteriga möllamine imiku kõrvalt olnud… Ja jummel-jummel, olgu tänatud kõik see kõige võimsam. Ma ei sünnitanud oma tähtajal.

Aga peaks vist nagu vaevustest ja asjadest ka rääkima.
Põhiline on ikka sama, aga on ka uusi asju. Kõrvetised, vahepeal iiveldab veidike, päevade laadne valu ja sähvatused/valuhood, peavalu, sabakondi valu, valusad rinnad ja selg, surve tunne ‘seal all’, väsimus-jõuetus-nõrkus-energia puudus – nimetagem seda kuidas tahate, õhupuuduse tunne jalutades, tussitorus kriipiv/torkiv tunne, tagumikku lõi mitu korda sellise valu nagu ta kavatseks sealtkaudu välja karata kohe ja KOHUTAV puusaliigese valu. Ütleme nii, et need kolm-neli päeva, mil me nende akende ja koristamistega jamasime, ei mõjunud mulle üldse hästi. See puusaliigese valu on täiesti absurdne. See on reaalselt väga lähedane tunne rämedalt nikastatud pahkluule. Peale toetuda ei saa, liigutada ei saa ja nii kui üritad, tahaks nutta. Ma ei saanud eile voodist välja öösel, et vetsu minna. Ma mõtlesin, et lasen püksi, sest nii paganama valus oli liigutada. Nii kui kasvõi millimeetri liigud, on tunne nagu tuhat nuga pussitaksid sind puusa. See on päris räme… :/

Teine päris õõvastav asi on igemete veritsemine. See on juba suht ammu mul, aga alles nüüd on asi päris õudsaks läinud. Iga kord hambaid pestes on mul tunne nagu ma oleks selles rõvedas hambapasta reklaamis, mida telekast lastakse… Vahepeal nagu sülitakski ainult verd välja.

Ja sina kes sa jõudsid mu blogisse otsinguga ‘retaferi rauatablettide kõrvalmõjud’. Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada kui imelikult need mulle mõjuvad, aga tundus kuidagi… awkward. Ma ei tea miks see on piinlikum, kui näiteks rääkida muudest sümptomitest, aga noh… Ma olengi imelik. Ei ole siin midagi imestada.
Igatahes. Kui tavaliselt panevad need tabletid kõhu kinni, siis mul on just vastupidi. Lööb põhja nii korralikult alt ära, et ei saagi vetsust välja enam. Nii, et ma ei saa kahte tabletti päevas võtta. Pean leppima ühega, muidu jäängi sinna vetsu elama.
Kui arstile seda rääkisin, hakkas ta täiega naerma ja ütles, et ‘nojah, igaühele mõjub erinevalt. Tavaliselt ikka paneb kõhu kinni, aga noh… Ju sa oled siis eriline.’ Issand kui lohutav. Ma olen eriline. Tänks.

Aga kui kõhust rääkida, siis mu venitusarmid on päris hullud. Terve kõht on neid täis. Nagu tiigri tagumik. Aga ma ei põe üldse. Ma teadsin, et ma need saan, kogemused juba näitavad. Ja mul on isegi hästi läinud, ma kartsin hullematki. Ainus ebameeldiv asi nendega nüüd on see, et need on mul sügelema ja valutama kuidagi hakanud. Ma ei saa aru kuidas on võimalik, et venitusarm, mis on juba isegi heledamaks tõmmanud, hakkab järsku valutama? Väga…kahtlane.
Nabaneedi auk on ka päris korralikult retsi saanud. Mõlemast servast jooksevad punased triibud…
Kõht on lõpuks märgatavalt alla vajunud. Nüüd on ikka nagu näha ka, et mu punu on muutunud ja hoiab kuidagi teisiti.
Ja naba ise on nagu väike pudelikork mul püsti. Ma küll ei osanud oodata, et see nii palju välja tuleb, sest ta on mul ikka päris sügav. Päris kriipi on vahel vaadata kuidas see sisse-välja liigub, kui ma hingan, või kui Pähklike kõhus mürab…

Nii, nüüd sai vist halatud. Tegelikult ei saa öelda, et ma halaksin. Ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on, et mis ja kuidas toimub. Kuigi ma saan ideaalselt aru, et see kõlab hullumeelse vingumisena. Ma peaksin vist ikka rohkem kirjutama, et tegelikult ei ole asi nii hull, ja ma ei vahetaks seda raseduse aega mitte millegi vastu. Jah, see ei ole maailma kõige kergem asi mida ma teinud olen, aga kindlasti mitte ka kõige jubedam. See on imeline kogemus olnud ja mul tuleb isegi kahjutunne sisse, kui mõtlen, et see saab kohekohe läbi… Aga lohutan end mõttega, et siis algab uus ja veel ilusam periood mu elus. Ning kindlasti ei jää see rasedus mul ju viimaseks. Kunagi jälle. Kuigi ilmselt mitte niipea nagu Meheraas mul siin innukalt jutustab. Ma pole jõudnud veel esimestki välja punnitada, kui tema juba järgmisele lapsele keskkooli välja valib. ‘Noh, kaitsevahendeid ei ole mõtet muretsedagi. Üks päts välja, teine kohe sisse!’. Aaaa hell no!

Raseduseaegne fotosessioon 37+2

Posted on by
14

Sain oma pildid kätte ja neid on ikka päääääris palju. Ja hea on, et palju, sest ma pole pooltega rahul. Küll olen mina nagu morsk, küll ripub kuskilt mingi pekk, küll hoiavad juuksed koledalt, küll on mingi riideese paigast ära, küll on kuidagi…üle töödeldud kogu krempel… Ühesõnaga, korjasin välja need mis on talutavad ja mida julgeks teistele ka näidata. Kokku sain üle 70 pildi.

Normaalselt vaatamiseks klõpsa pildil. Siis peaks saama järjest normaalse suurusega vaadata.

Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

Posted on by
4

Beebi on sama pikk kui punt sellerit

38.nädal

Kaal on umbes 3 kg, pikkus — 50 cm. Kõht on alla vajunud ning veidi lamedamaks muutunud. Laps on allapoole nihkunud — ta valmistub väljumiseks. Järelejäänud aja jooksul võib ta veel veidi kasvada. Võimalikud on pisted emakas. Sinu loode ei olegi enam nii pisike, tema kaal suureneb nüüd vaid 30g päevas mitte rohkem. Ka tema kopsud ja seedesüsteem on töökorras ning viimane valmistub esimeseks etteasteks: loote (ja ka vastsündinu) esmase väljaheite – mekooniumi väljutamiseks, mis koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kõik süsteemid on seega peaaegu valmis. Enam pole ju ka palju jäänud, ainult viimased 2 nädalat – muidugi, kui sinu laps ei ole otsustanud oma praegusesse asukohta kauemaks jääda. Beebi harjutab jätkuvalt hingamist ja pissib lootevette. Ta oskab tugevalt haarata, kuigi kõhus ei ole midagi peale iseenda ja nabanööri, mille külge tugevalt klammerduda.

Mul on mingi suurepärane anne KÕIK ALATI ära sõnuda. Piisab kui ütlen, et tunnen end hästi, ja kabuum! Järgmine hetk tahaks kolmandalt korruselt alla hüpata. See hakkab juba tüütuks muutuma.
Kiitsin eelmine nädal suure suuga, et ‘ah, mis see 9.kuud rase siis ära olla ei ole’, ja järgmine päev juba kahetsesin oma sõnu.
Esmaspäeval pidin ämmaemanda juures käima ja neljapäeval oli sünnituse loeng/osakonnaga tutvumine. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Selline tunne oli, et mul on 488585 kraadine palavik ja, et jalad kukuvad kohe alt ära, sest nende makaronide peal küll käia võimalik ei olnud. Uimane oli olla ja uni oli ka meeletu, silmad vajusid iseenesest kinni. Süda oli paha, pea valutas ja käis ringi. Täielik jõuetuse tunne. Kui koju jõudsin, siis mõtlesin küll, et järgmine kord kui mina üle selle ukseläve astun, lähen juba haiglakoti ja tuhudega, sest pikemalt väljaspool kodu viibida on piinarikas.
Ega teisipäev-kolmapäev ka väga palju paremad ei olnud. Oli ikka see meeletu palaviku tunne, ning jõuetus. Hea oli, et mehel olid vabad päevad ja saime koos kodus istudes ‘under the dome’i vaadata. Nii mõnus oli lihtsalt kaisus olla ja mitte midagi teha, ning koos pikki lõunauinakuid nautida.
Ei tea mina mis viirus see minust üle käis, aga need neli päeva olid jubedad.
Kuigi reedel oli ka veel suht kehva olla. Vererõhk mängis ikka väga julmalt lolli. Kord madal, kord kõrge. Ja veidike paanikat tekitasid need näidud ka. Ämmaemand ütles, et kui näidud lähevad üle 145/85’e, siis pean kohe haiglasse pöörduma. Aga mis ma siis teen, kui ainult üks näit on üle normi? …. Mul niimoodi nad mängisidki, et kord üks kõrgem, kord teine. Kuigi õnneks see alumine näit jäi ikka enamasti normi piiresse. A, ja pulss on ka kõrge, kuigi see pidi vist rasedatel tavaline nähtus olema.

Paistab, et nii kaua kuni ma püsin kodus, või ei lähe uitama kauemaks kui paariks tunniks, on okei olla ja täitsa talutav, aga kuskile teise linna arstile sõites on surm majas. Nii, et ma nüüd võtan vabalt ja vedelengi. Ma pean veel selle nädala lõpuni jalad ristis hoidma, kui tahan beebiga tulla korterisse kus on uued aknad ees. Jah, just nimelt. NEED EI OLE IKKA VEEL VAHETATUD. Oeh, ma ei tea mitu nädalat ma juba seda sama juttu räägin. Igatahes, aknad pidid tulema teisipäeval, või kolmapäeval. Mis oleks ideaalne olnud, sest mehel olid ju vabad päevad ja oleks saanud kohe tegutsema hakata. Aga loomulikult neid ei tulnud. Selle imelise kõne sain ma alles reedel. Mees pidi juba õhtul tööle minema, seega peab veel mitu päeva kannatama, enne kui siin midagi tegema saab hakata. Imeline.
Muide, suurepärane üllatus oli veel see ka, et nad unustasid meie köögiakna maha. Muidugi tuli Meheraas selle jutuga, et üks aken on puudu, alla alles siis kui mul oli juba paberitele alla kirjutatud. Väga tark minust, ma tean. Nüüd lihtsalt palvetame kõik koos, et plasto ei ole mingi huge dickhead, ja toob selle neetud akna ikka teisipäeval ära, nagu lubatud. Ma nii kardan, et äkki hakkavad väitma, et nemad tõid kõik aknad ära ja me oleme selle nüüd ise naabrimehele maha müünud või midagi. :D Ja süüdistada ei ole ju ka kedagi, sest ise ma kirjutasin paberile alla, et kõik on okidoki. Oeh, pliis karmajumal, ära sunni mind enekat tegema ja tee nii, et see aken ikka saabuks.

Ma olen vist esimene rase, kes tõsimeeli loodab oma tähtajani välja vedada, või siis isegi üle selle. Kuigi ma ei taha sünnitada 4’ndal ja 6’ndal on juba uus arsti/ämmaemanda aeg, ning sinna ma ka minna enam ei tahaks. Ma ei jõua sinna kooberdada enam. Seega sobiks siis viies ja pühapäev. Või äärmisel juhul enne neljandat, aga loodetavasti peale seda kui aknad on ees. Oeh, saaks ainult nii, et valid ise millal sünnitama minna tahad. :D

Väga hull on mõelda, et mul on 5 päeva pärast tähtaeg. Külmavärinad jooksid üle keha kohe… Kuigi tuttavad on juba praegu surmani mind ära tüüdanud oma küsimustega. ‘Noh, sünnitad juba?’ ’ikka oled rase veel?’ ‘kuna sul see tähtaeg oligi?’…

Ma ei olnud paar päeva FB’s, sest mehel olid vabad päevad ja me vahtisime ninapidi koos, ning mul oli ju päris sitt olla ka, aga juba kolm tükki küsisid, et kas ma sünnitan, sest ma ei ole online. Jajah, eks ma siis istun 24/7 feissis, et te ei arvaks, et ma kuskil nurga taga salaja pooldun.

Aga sellest arstide vahet jooksmisest ka siis kiire ülevaade.
Diabeediõe juurde rohkem minema ei pea, sest ma sünnitan kindlasti enne uut vastuvõttu. Ta ei hakanud aegagi panema enam. Jeeesh! Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda arsti. Ta on nii tore ja sõbralik, aga kogu see diabeedi teema on mul kopa nii ette visanud, et oligi aeg juba sellest lahti saada. No mida ma käin seal, kui näidud on korras, arumaeisaa. Ja see iga ampsu üles kirjutamine on ikka kuradima tüütu! Ma ütlen ausalt, et ma tegin ikka väga palju sohki sellega ja kirjutasin päevi tagant järele…
Ämmaemanda juures oli ka kõik enam-vähem korras, kuigi pissiproov oli veidike halb. Ütles, et mingid vereosakesed ja bakterid olid sees, aga ma arvan, et tean sellele müsteeriumile vastust, seega ma ei muretse miks see nõnda oli.
Kõhuümbermõõt oli cm võrra vähenenud ja EPK oli cm võrra kasvanud. Ämmaemanda sõnul on lapse pea väga sügaval vaagnas.
Ma istusin peaaegu tund aega KTG all, sest laps oli mitu päeva juba kohutavalt vaikne olnud ja väga nõrgalt ainult liigutanud. Kõhe hakkas kohe vahepeal. Aga pean tõdema, et dopler päästis jälle päeva ja ma ei hakanud kohe kiirabi poole jooksma.
KTG tegemise alguses ta magas ja siis järsku ärkas üles, ning ehmatas vist ära, sest hakkas jubedalt rahmeldama. Ning siis jäi jälle rahulikuks… See KTG värk talle ikka üldse ei meeldi. Iga kord läheb täitsa hulluks. See doppleriga/KTG’ga kuulamine pidigi vist neid ärritama… Igatahes, järgmine visiit on juba arsti juurde ja ma kahtlustan, et kui ma selleks ajaks pudenenud ei ole, siis ta tahab mulle mingi esilekutsumise aja kirja panna. Oiii ma nii loodan, et saan asjaga enne maha. Ma ei taha esilekutsumisest kuulda ka mitte…
Sõbranna mul just sünnitas paar päeva tagasi esilekutsumisega hiiglase. 4100 grammi ja 56 cm! Kaal kaaluks, aga just see pikkus… Selline Kalevipoeg, et anna otsad. Aga vähemalt mitte 4400 grammi, nagu ultraheli lubas. Sellepärast tal esile kutsuma hakatigi, et laps juba nii suur, aga nädalaid alles 40+. Lootevett oli ka vähevõitu. Valutas peaaegu 24 tundi ja magamata 40 tundi, vaesekene. Lahkliha lõike sai ka veel… Aga see rõõm ta hääles, kui ta tund aega peale sünnitust mulle helistas… Ja selle pisikese Kalevipoja vääksumine… Oeh, tahan ka juba! :D
Kõige naljakam on aga see, et meie selle sõbrannaga sündisime 12 päevase vahega. Ja nüüd olime koos rasedad, ning sünnitame ilmselt sarnase vahega. Ainult, et temal on poeg ja mul tütar. Ja tean teda juba lasteaiast saadik, uskumatu. :D

Aga sümptomitest siis ka natuke…

Mul on mitmeid kordi sinna häbemeluu juurde hullumeelseid valusid löönud. Selline tunne nagu laps kraabiks mind seestpoolt küüntega ja üritaks kätt pea kõrvale toppida. Või nagu ta lõikaks/torgiks noaga endale sealt väljapääsu.
Mokad on ka ikka valusad ja see surve tunne on kah alles.
Päevakorras on ka päevade laadne valu ja sellised rõvedad sähvatused, mis tõmbavad päris kringliks mind vahepeal.

Voolus oli suurenenud ja kohati lõi ninna väga halba lõhna. Nüüd ei ole enam kumbagi…
Kõrvetised on ka ikka ja alati truult mu kõrval.
Ning ALLES nüüd hakkab mul see vetsu vahet jooksmine pihta. Ma ei tea kuidas või miks, aga enne ei ajanud üldse vetsu ja ma mõtlesin juba, et maru imelik ikka. Aga nüüd jooksen küll tihemini. Öösel ikka mitu korda. Enne sain rahulikult hommikuni magada ja siis pidin alles korra käima, ning sain edasi magada.
Hingamine on ka ikka raske, ja aina raskemaks läheb. Ei saa mina aru mis jutt see olgu, et ‘kui laps alla vajub, siis läheb hingamine kergemaks ja kõrvetised tõmbuvad ka tagasi’. No ei ole nii! Ainult hullemaks lähevad mõlemad. Ja nüüd lisandus tänu sellele ‘lapse alla laskumisele’ veel see vetsuralli ka…oeh.
Aga üldiselt, kui kodus püsin ja puhkan rohkem, siis on täitsa okei olla. Talutav. Nõnda nagu hetkel on, kannatan küll veel see 2-3 nädalat veereda. Kuigi ma ei taha ettegi kujutada, et ma oleksin veel 3 nädalat rase. See tundub nagu igavik. Ja õnneks nii kaua vast ei saakski enam olla, sest tänase seisuga olen juba 39+2 ju. Kuigi esilekutsumisest sooviksin ma keelduda… Aga kuskilt läheb siiski ju piir ja igavesti rasedaks jääda ka ei saa, ning lapse elu ma ka ohtu panna ei taha. Oeh, ma lihtsalt loodan, et plikatirts on meil juba praegu geenius ja saab ise aru millal ta enda kodinad kokku korjata võiks, ning ei jää sinna munema, et teda tuleks vägisi välja kiskuma hakata.
Aga ma hetkel üritan sellele mitte mõelda. Aega on ju veel tohhujaaa, ning kõik võib ju 180 kraadi pöörduda kõigest hetkega… Nii kaua aga tuleb vapralt vastu pidada ja oodata! Enam pole palju jäänud. :)

Beebiblogi: 37.nädal – Tunneli lõpus ei paista veel beebi varvast kah mitte.

Posted on by
5

Junsu suuruseks sel nädalal oli calabaza squash

37.nädal

Kaal läheneb 3 kg-le, pikkus — umbes 50 cm. Laps liigutab ikka rohkem ning aktiivsemalt — ruumi jääb aina vähemaks. Hingamisliigutuste ajal satub kopsudesse amniootilist vedelikku, välja hingamisel see väljub. Lapse käed võivad nüüd juba tugevasti haarata, kuigi ei ole ühtegi objekti kust kinni võtta. Beebi keerab ennast heleda valguse poole. Lapse kasv hakkab aeglaselt pidurduma, aga ta võtab viimastel nädalate jooksul siiski päevas juurde ligi 14 grammi rasva. Rasvkude on tähtis, sest ta aitab reguleerida kehatemperatuuri ja kaitseb siseorganeid, kui laps on väljaspool sooja emaüsa. Lootevett on umbes liitri jagu. Sinu pisike muudkui harjutab ja harjutab neelamist, hingamist ja küljelt küljele pööramist. Need on oskused, mida ta peale sündi vajab. Üks huvitav fakt on see, et sinu sündiva lapse pea on sünnihetkel sama ümbermõõduga mis tema puusad, kõht ja õlad. Ja arva ära, mis neil päevil õlgade ja puusade puhul muljetavaldav on? Rasv – põhjustades väikseid lohukesi küünarnukil ja põlvedel, õlgadel ja puusadel ning kortsukesi ja volte kaelal ja randmetel. Kuigi beebi ise oli kehaliselt ilmaletulekuks juba nädalapäevad tagasi valmis, siis immuunsüsteem veel areneb ning jätkab arenemist ka peale sündi – emapiimast omastab laps haigustega võitlemiseks vajalikke antikehi.

Huvitav miks äpp ütleb, et laps liigutab aina rohkem, tugevamalt ja aktiivsemalt? Kas lõpu poole ei peaks just asi maha vaibuma? Mul küll hetkel kogu liigutuste teema nii ära vaibunud, et vahepeal hakkab lausa kõhe. Mitmeid kordi on nii olnud, et ma lausa ehmatan, kui mõtlen ‘millal ta nüüd viimati liigutaski?’, sest ma ei mäleta enam… Sellistel hetkedel valdab mind ikka veel hirm. Ja mina mõtlesin, et olen nüüd lõpuks sellest faasist väljas, et iga asi tekitab kabuhirmu…
Igatahes jamh, jube vaikseks on see eluke jäänud meil seal kaugel-kaugel kõhunaha taga. Enne ikka sain rohkem mütse kirja ja ta pidas väiksemaid tantsutunde ka, aga nüüd on ainult mõned harvad liigutused, ja needki on väga laisad ja nõrgad. Tekitab natuke muret. Kuigi ma tean, et see pidi normaalne olema, sest laps puhkab sünnituse jaoks ja ruumi on vähe ja jumalteabmidakõikeveel.

Viimane nädal on olnud veidike kergem, vähemalt nädala lõpp küll. Valude poolest siis just.
Nädala algus siiski nii roosiline ei olnud ja ma mõtlesin, et pean selle väikse sindrinaha välja suitsetama, sest ma enam ei jaksa. See alakõhus paiknev valu oli päris jube. No ma tõesti mõtlesin, et ega see sünnitus küll kaugel olla ei saa. Aga tutkitki. Emakakael on kinni, emakas eriti tööd ei suvatse teha, vana laiskvorst mul! Kõht ka toonusesse ei tõmba, kohe üldse mitte. Limakorgist pole veel haisugi. Kui see just vetsupotti tol korral ei kukkunud (rääkisin sellest mõni sissekanne tagasi), aga noh, kuna näha nagu midagi ei olnud siis ei tea kindlalt öelda. Siinkohal üks hea soovitus: ärge mitte neverever-EVER guugeldage ‘mucus plug’. Säästate end millestki jubedast. :D
Veel mõned päevad tagasi tundsin häbemeluu juures liigutusi, seega polnud pea veel fikseerunud, sest ta sai seda seal keerutada. Alla vajunud küll, aga fikseerunud mitte.
Nii, et ma nüüd harjutan end mõttega, et olen veel päris mõnda aega rase (kuigi see võib väga pauhti ka käia). Nõnda jääb ära pettumus kui täitub see imeline 40.nädal, ja mina ikka veeren veel ühes tükis ringi. Minu uus tähtaeg on 18.10, kui täitub 42+0. :D

‘Igavesti rase’da tunnet veel ei ole. Kuigi ootusärevus on küll suur ja tahaks juba pisikest kätel hoida, teda musutada ja tema imehead beebilõhna tunda.
Kui poleks jubedaid kõrvetisi ja kontimurdvaid valusid, siis võiks ju isegi veel veidike ringi veereda. Olemine on küll raske, aga mitte midagi ületamatut. Voodist on raske püsti saada, keeramine on ka valus ja suhteliselt keeruline ning liikumine on raskendatud, tänu puudulikule kopsumahule. Jaksu ja jõudu liikumiseks nagu iseenesest oleks, aga kuna ma ei saa normaalselt hingata, siis väsin ikkagi kiiresti. Ma ei saa lihtsalt piisavalt palju õhku sisse hingata, sest ruumi pole. Ma nii tahaks ülehomme mehega metsa seenele minna, aga ma sureks juba sinna kõndimisest ära. Ja vahel löövad alakõhtu/selga ka tugevad valusähvatused, kuigi seda juhtub ka niisama lamades, mitte ainult ringi paterdamise ajal.

Üks tõsiselt tüütu asi on nüüd nibu äärte sügelemine. Mida rohkem kratsid, seda hullem on. Seega üritan seda mitte teha, aga te ju ometi teate kui raske on mitte sügada kohta, mis sügeleb nagu vanakurat ise. Ma kratsiksin kohe nii isuga, et veri väljas. See on täiesti jube… Kõht on ka hakanud veidike sügelema.

Selle nädala jooksul olen ma paras zombi olnud. Ärkan, toimetan paar tundi (see tähendab siis seda, et söön, istun netis, vaatan sarja ja kõige paremal juhul koristan), ning siis võiks juba paari tunni pikkuse uinaku teha. Igasugune väsimus, uimasus ja muu laiskus olid sel nädalal võtmesõnad. Nagu ka hiiglaslik magusaisu. Ja rämpsu isu ka. Kartulivahvlid ja soolapähklid, mmmmmmm.

Ja selline kahtlane asi ka, et mul on ‘seal all’ tunne nagu ‘midagi’ hullult pressiks välja end. Mokad on päris hellad ja vahepeal on valus istudagi.
Valudest veel nii palju, et puusa- ja sabakont on ka endiselt valusad. Pikalt ühe koha peal istuda ei ole hea mõte, siis on selline tunne nagu oleks jalaga tagumikku saanud. Nii umbes 112 korda järjest.

Ma siin mõtlen, et tegelikult on mul ikka sitaks kerge rasedus olnud ja ma olen ikka jube kergelt pääsenud. Vingun mis ma vingun, aga tegelikult on kõik ju päris hästi olnud. Ma ei ole pidanud haiglas olema, laps on terve ja olemisel pole ka tegelikult ju suurem osa ajast väga hullugi. Jah, mul on sellised kõrvetised, et ma reaalselt ka vahepeal arvan, et kui ma nüüd suu lahti teen, siis sealt purskab tuld. Ja jah, mind kimbutavad igasugused valud, millel ei paista otsa, ega äärt, aga siiski… On hullemaid juhuseid ja kõik võiks ju veel kordades hullem olla.
Kuigi ma ei tea mis ma asjast siis arvaksin, kui ma oleksin pidanud iga jumala päev end tööle vedama, või vanemate lastega tegelema. Aga mina peesitasin ju enamus aega kodus ja lihtsalt…olin. Isver. Lillepidu ju.

Mina küll ei taha öelda, et ’issand, see rasedus on ikka üks väga rõve, raske ja kole aeg! Pole siin mitte midagi imelist.’ … Tegelikult ju ikka on küll imeline aeg. Jah, see võib olla jube raske, isegi rõve, aga siiski päris imeline ja ma olen väga õnnelik ja tänulik, et saan selle läbi elada. Paljudele naistele seda võimalust ei anta. Kõik vist tõesti olenebki sellest kuidas sa seda võtad. Kui sa mõtled, et kõik on kohutav, siis on ka. Aga kui üritad mõelda positiivsemalt, siis ehk ei paistagi kõik nii kohutav? Kuigi päris raske on vist mõelda positiivselt, kui sul on selline tunne, et emakas kohe plahvatab valust, või istud päevade viisi peadpidi peldikupotis. Aga see kõik möödub, ja siis tunned sa oma pisikese liigutusi, ning kõik nagu lähebki paremaks…

Tegelikult oleks isegi surepärane kui ma 4.oktoobrini vastu peaksin. Kuigi ma väga loodan, et ma pole see haruldus kes sünnitab täpselt oma tähtajal. Ükskõik mis muu kuupäev sobib ideaalselt.
Üks nädal aega võiks küll veel koos püsida, siis saaks korterile uued aknad ette, ilma, et ma peaksin samaaegselt tegelema veel beebiga. Ja kuna ta mul on selline pisike piiga, siis ongi hea, et ma kohe pudenema ei hakka. Las kosub veel. ;)