Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga seis on üsnagi sama ja mingeid erilisi muutusi sümptomites ei ole. Kõik läheb hästi ja vahel lausa unustan, et olen rase. Olen nii lõputult tänulik, et see rasedus nii kergelt praegu läheb.

Kuigi kui uriseda ja nuriseda, siis seljavalu on vahepeal päääris jube. Hommikul voodist välja veeredes on tunne, et hing jääb kinni, sest lihtsalt nii meeletud valud on seljas. J ajust vasakul küljel, kus ka laps põhiliselt on.
Iga liigutus teeb haiget. Ja nii ma siis siin lonkangi vahepeal mööda maja ning ajan Anni taga, ise hoian seljast kinni ja ägisen. Nagu oleks terve öö väga vales asendis maganud, või midagi…
Õnneks ravib seda korralik massaaž, mida ma vahel mehekeselt nõuan. Peale seda on päev-paar jälle natukene parem. Kuigi öeldakse, et see selja mudimine pole raseduse ajal hea (spas näiteks keeldutakse sulle seljamassaaži tegemast, kui ütled, et oled rase, või noh, vähemalt mul nii juhtus). Pidavat sünnitust esile kutsuma. Aga mina seda ei usu. See on umbes sama totter nagu see, et raseduse ajal ei tohi käsi üle pea panna või pesunööri alt läbi kõndida. Ma oleksin siis Annu juba ma ei tea millal sünnitanud, sest terve raseduse aja pidi vaene mehekene mind nonstop mudima…

Igatahes, kui see välja jätta, siis pole nagu häda midagi. Tüüpilised kõrvetised, rahutud jalad, väsimus, öösel pean vähemalt korra vetsu kooberdama jne…

Aga palju rohkem hakkab mulle muret tegema see, et mis saab siis, kui ma ükskord pean sünnitama minema. Kuhu ma selle Annu panen? Isegi, kui ta jääks kellegi teisega, peale minu või mehe, siis mul lihtsalt polegi sellist inimest, kellele teda jätta. Ja see paneb mind päriselt ka muretsema, sest ükskord on valud ja veed ja möllud ehk platsis ja ma ei tea kuhu poole ma nende tittedega siis jooksma hakkan. Sünnitangi kodus, diivani ees? :D
Kui oma lähimas haiglas saan ma Annu peale beebi sündi meie juurde perepalatisse võtta, siis Tartus seda võimalust vist ei ole. Ja ega ma ei tahaks ka Annut kohe peale sünnitust meie juurde. See kõlab ehk karmilt, aga ma arvan, et ma ei suuda juba esimesest hetkest kahe maailmanabaga tegeleda. Tahaks vähemalt päeva-paargi oma uue titaga harjuda ja niiöelda omavahel olla. Sest nii, kui me koju saabume, hakab trall pihta. Ma ei kujuta ettegi, kuidas Annu sellega lepib, et emmel on nüüd veel mingi pamp, kes on tema jaoks tähtis ja tema üksi polegi enam A ja O. Kuidas sa seletad pooleteise aastasele, et emme ei saa sulle nüüd ja kohe süüa anda, sinuga õue minna või mängima tormata?
Eks ma pean meie režiimiga ka tegelema, et see oleks kindlamalt sees, sest praegu on küll nii, et asjad käivad pigem tema järgi (tahab sööb, tahab magab – kindlaid kellaaegu pole nagu paigas). Mis pole tegelikult õige. Selle paika saamine aitaks kindlasti mul meie aega paremini organiseerida ja ei tekiks selline kaose tunne.

Ma mäletan, kui jube oli see aeg, kui mul polnud mitte õrna aimugi millal Annu sööb-magab-situb. Sel korral proovin beebi#2’le selle režiimi rutem sisse saada…

Oeh, ma tegelikult kardan seda aega väga. Ma ju näen, kui emmekas Annu on. Isegi öösel peab ta kindlasti minu kaisus magama, kui mees teda enda poole veeretab, siis hakkab üks kisa ja kära pihta, ning veeretatakse end ruttu minu juurde tagasi. Igaks juhuks kohe teisele poole mind, et jumala eest issi kätte ei saaks… Muidu pole tal enam mingit probleemi kasvõi terveks päevaks issi hoole alla jääda, magatakse, süüakse ja mängitakse, ning mina isegi ei meenu. Aga kui on valida kas emme või issi, siis hetkel olen ikka mina see kindel valik.
Mul pole mitte mingit võimalust teda kellegi teisega harjutada ka, sest ühtegi sellist inimest lihtsalt ei ole. Kõigil on omad tegemised. Kes käib koolis, kes tööl, kes lihtsalt elab teises Eesti otsas, kel on endal väiksed lapsed jne…

Ideaalne oleks, kui mul oleks keegi lähedane, kel on juba mõistusega laps(ed) (no kes ei ürita Annust hüpekat teha, et temast autoga üle sõita või ei tao teda ämbriga pähe). Annu jumaldab teisi lapsi ja kui keegi selline meil külas on, siis on tal minust täiesti kama kaks.

Ja siis mõtlen ma ka sellele, et kui ma ka leian selle inimese, siis ta lihtsalt ei ole valmis selleks, kui taibukas, kiire, aktiivne marakratt Annu on. See on vaid hetke küsimus, kui ta on juba mingi jama kokku keeranud. Ma olen märganud, et inimesed, kel pole (enam väikseid) lapsi, ei oska ette näha võimalikke ohtusid ja seda, kui kiiresti õnnetus juhtub. Näiteks see üks kord, kui toetasid ainult korraks kuuma kohvitassi kapi servale, või see kolm sekundit, mil jätsid keemiakapi ukse lukku panemata. Tema eest tuleb koguaeg kõike peita ja ära panna. Nii, kui tekib võimalus, siis on Annu platsis ja uurib asja. Tal on pättuste peale kullipilk. :D

Ilmselt mõtlen ma selle viimasega jälle üle, sest kui keegi usaldab sinu hoole alla oma ihuvilja, siis vast ikka hoitakse tal rohkem silma peal. Aga ma küll ei tea, kuidas mu sõbranna mulle kunagi oma poisipõnni hoida jättis, kui teadis, et mul pole absoluutselt kogemusi…

Mulle tundub, et aega jääb aina vähemaks ja ma pole veel mitte ühtegi probleemi lahendanud, mitte midagi beebile ostnud ega mingeid ettevalmistusi teinud. Kuigi mul on alles teise trimestri algus ja aega on veel ”maa ja ilm”…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!