Kõige suurem muutus neil nädalatel oli see, et lõpuks hakkasin kindlaid liigutusi tundma. 17+4 sain esimesed tugevad müksud.
Ma millegipärast arvasin, et sel ajal möllas Annu juba nagu segane, aga läksin praegu otsima tema ajal kirjutatud vihikuid, ning temaga sain ma esimesed kõvad laksud ka alles 17+5. Kõigest päev hiljem, kui beebi#2’ga. Ja siis olin ma veel mitukümmend kilo raskem… Nii palju siis sellest, et teise rasedusega tunned liigutused varem ära.
Ja selles olin ma ka kindel, et Annuga tundsin ma 19+ nädalal juba pidevaid liigutusi, aga endalegi üllatuseks olin ma tema beebiblogis täpselt sama kirjutanud, mis mul praegugi mõtteis on. Saan päeva peale paar üksikut müksu ja regulaarsetest liigutustest pole veel haisugi. Üks ühele!
Mulle tegelikult ei meeldi kohe üldseeeee oma vanu postitusi lugeda. Ma vajun häbi pärast maa alla, ning tahaks neid kohe ümber kirjutama hakata. No mida lauseehitust ja sõnakasutust, miks ometi? Miks? Kuidas te üldse sel ajal suutsite mu iba lugeda? Oehh, õudne…
Igatahes. Pole mul suurt häda midagi. Kuigi seljavalud on jälle tunduvalt hullemaks läinud ja magusaisu võtab ka silmanägemise ära (seda teeb ka ülihelikiirusel kasvav kaalunumber tegelikult).
Alaselg on ikka päris kibe. Seal on mingid kaks punkti, mis teevad meeletult haiget…
Kõrvetised läksid ka järsult hullemaks. Ilmselt oli süüdi selles mu toitumine, mis kippus liiga vürtsikaks, sest praegu on asi jälle parem. Muidu ma vihkan vürtse, aga praegu uhasin neid toidu peale ja toidu alla. Ime siis, et Annu söögist keeldus.
Toitumise osas on tegelikult toimunud pööre paremuse poole. Niivõrd, kuivõrd. Magusa ahmimisest me siinkohal ei räägi. :D
Ma pole kunagi kala söönud. Mulle ei meeldinud need väiksed rõvedad luud, mis kurku kinni jäävad. Aga tuleb välja, et mitte kõik kalad ei ole sellised, nagu mina siiani saanud olin… Ühesõnaga, ma sain oma lapsepõlvetraumast üle ja vitsutan nüüd nii palju lõhet ja forelli näost sisse, et teistel on siin juba sellest kopp ees.
Lisaks olen meie menüüsse lisanud palju juurikaid. Õpin siin vaikselt kuidas need toidu sisse niimoodi ära peita, et teised aru ei saa. :D
Aga, et kõik ikka nii roosiline ei oleks, siis on mind tabanud järjekordne magusa ahmimise needus ja nüüd teen ma vist need nädalad ühe päevaga tasa, mis vahepeal sellest kraamist eemal olin. See on ko-hu-tav. Poes pean ka nendest lettidest kaarega mööda käima ja kui on valida kas minna kassade juurde läbi haisva pesupulbrileti, või läbi kommiparadiisi, siis hoian nina kinni ja suundun gaasimaski paludes pesuvahenditesse… Jube kaval trikk ju panna magusalett täpselt kassade ette, et inimene peaks ikka sealt läbi kõndima ja saaks oma korvi saasta täis laduda. :D
Energiat mul ka justkui on, kui olen enam-vähemgi magada saanud. Aga võhmast pole seevastu enam haisugi. No ei jaksa mina selle Annuga õues möllata ja talle kelguga kiireid sõitusid teha. Rääkimata siis sellest, et jaksan ilma ähkimata ta liumäe otsa tõmmata. Ise mehega ehitasime keset hoovi väikse mäe.
Vahel on niisamagi õhust justkui puudu ja tekib kerge lämbumise tunne.
No mis siis veel… Peale selle, et külm on ja meil on kuuris viimased puud? :D Siin on nii suured ahjud, et neid on täiesti ulmeee soojaks saada. No samas, toad on ka väga suured…
Aga ma nüüd lippan oma konnapoega päästma, ärkas teine mega õnnetult ja ulub mul siin nüüd nagu viimne päev oleks käes.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!