Seda on lausa imelik kirjagi panna, mu sees on kakskümmend kaks nädalat vana beebike… Aeg ikka lippab meeletu kiirusega. Alles ma alustasin nende postituste tegemisega ju?

Ma pole endiselt beebile mitte midagi ostnud, ja ma hakkan juba kergelt ära flippima, sest aeg saaks nagu juba otsa. Ja osta on vaja veel palju. Ma pole veel isegi uurima hakanud mida selle vankri teemaga teha. Ma arvan, et ma ei hakka uut vankrit ikkagi ostma. Vähemalt mitte kohe. Prooviks enne mingit seisulauda, või seda pukki, kus vanem laps istuda saab. Aga milline sobib Hartanile, palju see maksab ja kas kokkuvõttes tasub üldse ära, kui selle hinnaga saaks juba pmt kaksikute vankri… Alustuseks ehk muretsen hoopiski kandelina ja panen beebi#2 sinna. Nüüd on mul kahju, et oma mobywrapy ära müüsin…
Mind natukene hirmutab see mõte, et Annu saaks vabalt liikuda – seisulaualt või pukilt saab ta ju ise ära tulla, aga vankris on ta ilusti kinni. Ma arvan, et ta ei püsiks mul eluski seal seisulaual, kui me nt poes oleme. Ja see pilt, kuidas ma teda mööda poodi taga ajan, endal korv ühes käes ja titt käruga teises käes – ma ei suuda seda mitte kuidagi meeldivana ette kujutada. :D

Ehk tekitab minus seda ”aeg saab kohe otsa” tunnet ka see, et ma olen juba mitu korda unes näinud, et sünnitan enneaegse lase.
Ma ei saa aru kust mul see ”hirm” tuleb, et ma koguaeg seda unes näen. Ma ei ole sellele isegi mõelnud ja alati pigem kindel olnud, et ega see beebi enne oma tähetaega küll välja ei vupsa.
Alles eile öösel nägin ma unes, kuidas ma enneaegselt sünnitama läksin ja beebi asemel sain ma sülle KANA. Kana, kes ei võtnud rinda ja ma olin meeleheitel – kuidas ma siis ei saa oma last rinnaga toita, noh KUIDA, ahh? Et noh… jah.
Rinnaga toitmisest rääkides – Annu sai eile viimast korda tissi… Lasin mehel sellest ka pilte teha ja sain paar päris armast mälestust… Me mõlemad oleme kurvad, aga tema ikkagi rohkem. Ma usun, et see võõrutamine oli praegu meie jaoks õige otsus. Peale sellega alustamist on Annu palju iseseisvam. Ma usun, et see ise uinumise värk oli ka kõik tissitamise taga kuidagi kinni… Ja küllap tuleb see väike puhkus ka mulle endale kasuks.

Kõhubeebs on nüüd juba nii suur ja tugev, et annab mulle ikka päris korralikke matsusid. Kõht käib vahepeal kahte lehte… Kuigi see oleneb ikka suuresti tema asendist. Praegu on ta vist end ringi pööranud ja siblib käte-jalgadega mu selja poole, sest ma ei tunne teda erit palju. Sellest on muidugi kahju…
See rasedus kuidagi ”ununeb” mul vahel ära. Üsna tihti ma lausa mõtlen õhtul, et kas ma üldse olen teda täna tundnud? Aga üldiselt, kui Annu on juba magama jäänud ja ma rahulikult leban, hakkab tema möllama ja siis me suhtleme. :)

Ma ikka mõtlen koguaeg, kui tänulik ma olen, et mu lapsed on terved ja kõik on hästi. Olen viimasel ajal kogemata nii palju õudukaid lugenud, et… võeh. Ma ei suuda nende emade valu ette kujutada ja loodan, et ma ei pea seda kunagi kogema. Pisarad lausa kipuvad silma, kui mõtlen, et minu beebidega midagi sellist juhtuks… Kuidas üldse millestki sellisest üle saadakse, või kust see jõud võetakse, et edasi elada. Mina vist ei suudaks…

Sümptomite kohapealt nii palju, et ega muud eriti hullu veel ei ole, kui seljavalu, kergemad kõrvetised (Annu ajal ma ikka põlesin juba täiega sel ajal) ja rinnad on valusad (see võib ka võõrutamisest ju olla praegu). Väsimus muutub ka ikka aina hullemaks. Vahel pole üldse energiat, et üles tõusta. Tahaks lihtsalt lamada ja olla, mitte koristada, kokata, Annu järgi joosta… Võhma ka pole üldse – no ma lihtsalt ei jaksa Annuga joosta ja mürada, eriti veel õues ja külmaga…

Tegelikult üks kõige nõmedamaid ”sümptomeid” on hoopiski see, et ma pean koguaeg korralikult sööma. Muidu on selline tunne, et võin minestada. Olen mitu-mitu korda järsu pearingluse tõttu keset põrandat maha istunud, sest muidu oleks pilt tasku läinud. Ma lausa kardan, et mis siis saab, kui ma ükskord tõesti ära minestan ja pea näiteks kapi vastu ära löön – mis siis Annust saab, kui mees tööl on vms. Ei taha mõeldagi!

22. nädal möödus enamus ka haiguse tähe all. Ma pole siiani veel päris terveks saanud. Ikka on veidikene halb olla, kurk on vahel valus ja ajab köhima. Ma lausa kartsin, et ehk olen ka selle tõve endale külge saanud, millest uudised räägivad, aga mul pole õnneks palavikku olnud. Mitte, et ma oleksin 100% kindel, mis need sümptomid selle haiguse puhul üldse olema peaksid…
See viimane nädal oli üldse tüütu. Me ei saanud mitu päeva õuegi ja selline ”appi-ma-ei-suuda-enam” tunne tekkis. Rutiin on hea, aga liigne rutiin – vot seda ma ei suuda kannatada.

Lumi sulas ka nii ruttu ära, et me ei saanud lumememmegi teha. Ma nii ootasin seda, et ilm korraks soojaks läheks, ja saaks sulalumega mängida… Seda ootasin ka, et saaksin pildistamise osas ühe ”katse” õues järgi teha, aga noh, lumi on ju lännu. :D

Btw, kas ma olen ainus, kelle arust on sajandi armastus viimasel ajal täielik bullshit? Ma ei tea, minu jaoks kaotas see oma võlu, kui Hürrem välja vahetati. Ma A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T ei salli, kui näitlejaid vahetatakse. Ma saan selle vajalikusest aru, aga vaatajana ma seda ei salli. :D

Aga ma lähen nüüd joon oma teed edasi, ning hakkan õhtusöögi peale mõtlema…

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!