Kui ma eile õhtul magama läksin, jõudsin arusaamale, et homme (täna) pean tegema mõõtmised-kaalumised-pildistamised 25+0 nädalaks, siis võib vist öelda, et ma veidikene värisesin. Ma ei jõua ära imestada, KUI kiirelt see aeg ikka läheb. Mee-ee-eeletu lihtsalt!

Igatahes, nüüd on mu suurim ‘häda’ selles, et ma olen vahelduva eduga jalutu.
Ja ma ei liialda mitte millimeetritki, kui ütlen, et ma ei saa vahepeal püsti tõusta, sest paremasse puusa lööb selline valu, nagu see oleks vähemalt viieks jupiks murtud.
Eile õhtul ma näiteks nuuksusin vaikselt ja põhimõtteliselt roomasin voodisse, sest parema jala peale toetuda võimalik ei olnud.
Mäletan, et Annu ajal oli mul ka sama kammajaa (sama jalaga ka kusjuures), aga ikka tunduvalt hiljem.
Heal päeval on kõndides selline tunne, et jalg on veidikene nagu välja väänatud, või midagi, aga lihtsalt puusast. Niisama ei häiri ega valuta, aga annab tunda, kui liigun. Ja no halvemal päeval, nagu näiteks eile õhtul (nii hull ei olegi veel selle rasedusega olnud, kui eile oli), käin longates mööda seinu ja vannun omaette.
Ja mis kõige haigem, see tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Ma kujutan ette, et mees arvas küll eile, et ma tsirkust teen. Kööki läksin mööda seina, nuuksudes, ja tagasi tulin, nagu poleks mitte midagi juhtunud… :D
Aga pluss on see, et seljavalu jääb selle valu varju! Nädal tagasi oli veel mu suurimaks mureks just alaseljavalu, mis kergelt meeletuks juba kiskus.
Ausalt, selline tunne on, et surm ei saa enam kaugel olla, sest mu lihased ja liigesed ütlevad lihtsalt ükshaaval üles. :D

Õnneks praegu selle koha peal enamus mu hädad ka lõppevad, sest need kõrvetised, kahe jala vahel olev raskustunne jms, on täitsa köömes. Inimene pidi ju kõigega harjuma, ka poomisega. Alguses siputab natukene, aga pärast jääb ju täitsa rahulikuks. :D

Oh jah, nagu näha, siis pole ma veel oma väsimusest ka üle saanud. Tekib juba tunne, et ma olen kergelt diliiriumis.
Alles ükspäev seletasin sõbrannale midagi hoogsalt ja imestasin, et ta pool aega vaatas mind nagu hullumeelset – ta ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin.
Annu ajal oli sellega vähemalt hea kerge – mine ja maga, millal iganes soov tekib. Nõnda ma vist enamus rasedusest tegingi kolme tunniseid lõunauinakuid, nagu väike beebi. Mmmmmmm, nii mõnus…
Praegu olen ma lihtsalt füüsiliselt ja emotsionaalselt nii väsinud, et tahaks ühe korraliku talveune ette võtta. Aga üks karupoeg ei oleks sellega vist eriti päri…

Muide, täna panin eelmise raseduse ajal 39+0 tehtud kõhukipsi endale peale, ja sain kergelt muiata. Kõht oli peaaegu sama suur, aga kõik muu oli kolm korda väiksem. Kuhu mu rinnad kadusid? :D

Positiivse noodi alt, siis laps hakkas end jälle liigutama. Eile tegi sellist mürglit, et mu kõhunahad ka vist ragisesid. Mürgeldamise lõpetas venitusharjutustega. Ma nagu mäletaksin, et Annu ajal oli selline sirutamine alles 30+ nädalal. No ala, et laps lükkab jala sulle ribide vahele ja siis sa üritad seda vaikselt-vaikselt tagasi suruda, sest muidu lendab kohe midagi. :D

Igatahes, ma olen jalutu ja suren kohe haigutamise kätte, aga kuidas teil läheb? :D

P.S Pool postitust mõtlesin, et kas mu laused üldse mingisugusegi nurga alt loogiliselt kõlavad, aga jamh… Nagu näha, siis midagi paremat ma ka välja hetkel ei mõelnud. Lähen parem mugin ühe granaatõuna ära ja saan raualaksu. Võib-olla täna joppab ja Annu magab ka veidikene kauem, kui pool tundi. Saaks ka kümme minutit ”magada” ehk…

P.S.2. Ma iga jumala nädal üritan siia lõppu kohe kõhust pildi ka lisada, aga alati on sellega mingi jama. Millal on need pildid mehe telefonis, millal lihtsalt kadunud ja vahel, nagu näiteks täna ja praegu, ei suvatse telefon lihtsalt koostööd teha ja taob mingeid errorieid ette. Ma ausõna ei jaksa praegu sellega võidelda. Vaadake mu punu teistest postitustest ja mõelge sinna veel 5 cm otsa, siis saate aimu, kui suur ma praegu umbes olen. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!