Rasedusnädal: Kolmkümmend!

Mis ma oskan öelda. See tundub ikka täiesti pöööörane, et sünnituseni on jäänud loetud nädalad.
Kui eelmisel korral hakkasin ma kohe 37 nädala täitudes ajama, et ma suitsetan selle tite esimesel võimalusel välja, siis õnneks tuli mul mõistus koju, ning ma sain aru, et kui laps ikka vähemalt 39 nädalat kõhus ära kükitab, on see tema jaoks parem. Kõik asjad jõuavad rohkem areneda ja kasvada, ning ta on tugevam. Kuigi ma ei tea kui palju sellest ”välja suitsetamisest” kasu on, sest kui laps ei taha tulla, siis ega ta ei tule ka…
Aga sel korral arvan ma, et 37+ hakkan ma siiski midagigi tegema, et asja kiirendada. Seda siis just sellepärast, et ta ei saaks seal kõhus enam väga palju kosuda. Tahan ju siiski, et arstid lubaksid mul ise sünnitada… See kõlab küll isekalt, aga see on mu viimane võimalus. Kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei ole oletatava kolmanda puhul enam isegi pikemat juttu, ning tuleb kindlasti keiser.

Kui mul Annuga 40 nädalat täis sai ja arst mulle esilekutsumise saatekirja ulatas, hakkasin ka last lõpuks ikkagi takka kiirustama. Ei tea kas mu üritused aitasid kaasa, või mis, aga kolm päeva hiljem olin ma igatahes sünnitusmajas… Loodan, et sel korral ehk aitab ka sama taktika. Praegugi ootavad mu mustad aknad mai keskpaika. :D

Aga kui rääkida enesetundest ja muust sellisest, siis ega siin midagi paremaks ei lähe. Rasedusnädalatele kolme ette viskamise puhul sain selle raseduse esimese jalakrambi – jee, olingi nii ”igatsenud” neid. Mitu päeva oli veel valus see krambi koht.

Uut on veel nii palju, et vaikselt on hakanud piim uuesti rinda tulema. Mu ‘jahikoera kõrvad’ on kuidagi täidlasemad ja hellad. Mõned korrad olen märganud ka kuivanud piima…
Ma ei tea kuidas mul pole kummagi rasedusega jopanud ja ma pole omale mingeid pomme ette saanud. Ühel hetkel lihtsalt hakkavad rinnad piima tootma ja kõik, ei mingit suurenemist. Ainuke ”pommi” aeg oli siis, kui mul peale sünnitust piimapais oli.

Ja mulle tundub, et ma olengi vist veidikene paiste läinud. Eile ei saanud ma näiteks enam oma ketse jalga, ning pidin ikka kurja vaeva nägema, et lapsega õue pääseda…

Muu on ikka sama vana, hea – kõrvetised, puusavalu, seljavalu, väsimus… Nüüd on tegelt mõnel korral olnud ka ”tore” valu kahe jala vahel.
Aga see kõik on kannatatav, ning lõpuks ju ka mööduv, lihtsalt raske on liikuda ja olla.
Samas alles mõned päevad tagasi suutsin pool päeva pidevalt jalgadel olla ja siis veel üle 3 kilomeetri kojugi jalutada. Mitte, et mul oleks väga palju valikut olnud, aga jamh…
Poole peal hakkas kõht küll külje pealt natukene valutama, ning meil kulus selle vahemaa läbimiseks peaaegu 1,5 tundi, aga vähemalt sain hakkama.

Mul on tunne, nagu ma vinguks ikka meeletult palju ja teil on sellest kopp ees. Aga tegelikult ei ole see üldse nii mõeldud. Lihtsalt kui kirjutada terve postitus sellest, kuidas kõik kohad valutavad, ei saagi see eriti positiivselt ju kõlada.
Aga tegelikult ma hindan iga hetke ja olen meeletult tänulik… Mul on ausõna kahju, et see kogemus lõpusirgel on. Jumal teab millal ja kas üldse ma veel kunagi rase olla saan.
Ja eks erinevad mured veidikene tõmbavad seda tähelepanu healt, halvale. Saaks nüüd kiiresti kõik asjad jonksu, siis võiks täitsa mõnusalt edasi veereda.

Aga mis teie arvate, millal võiks Beebi#2 ilmavalgust näha ja kas ta on poiss, või tüdruk? Kas selline sünnituse algusele kaasa aitamine võib mõjuda, või pigem mitte? Mida ise teinud olete, et seda protsessi kiirendada?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!