Käisin täna jälle ämmaka juures kontrollis.
Põdesin küll natukene rohkem, kui tavaliselt, sest Annemaia jäi esimest korda täitsa ”võõra” inimesega (st kumbagi meist mehega ei olnud kodus). Loomulikult läks kõik imehästi ja ta isegi ei jonninud. Kui välja arvata see, et enne magama minekut olevat ta tahtnud pool elamist voodisse kaasa võtta. :D
Läksin kodust välja enne 9’t hommikul, jättes Annu oma hommikuputru lõpetama. Koduuksest astusin sisse alles umbes pool kaks päeval…

Arsti juurde minnes põdesin natukene ka sellepärast, et ehk on tõesti laps end ümber pööranud. Hommikul ärgates olin selles tegelikult juba üsna veendunud, sest terve öö rahmeldas ta alakõhus ja no see on teadupärast märgiks, et laps on tuharseisus. Aga kus sa sellega! See tubli sindrinahk on TÄPSELT SAMAS poosis, nagu alati. Aga ometigi pole kõik sama. Ta on ikka tunduvalt allpool (emakapõhja kõrgus ei olnud ka sentimeetritki kasvanud)… Et ei teagi kas ta on nüüd siis alla vajunud, või lihtsalt ennast väga kössi tõmmanud… Aga selle tutiluu valu peale võiks küll öelda, et see pea peab ikka kuskil sügavustes olema, sest no selline piin on käia. Nagu iga sammu järel saaks jalgevahele välgunoolest tabamuse. :D
Ämmakas tõdes ka seda, et ta üldse ei imesta, et ma draakoniks muutumas olen – laps lösutab täpselt mao peal ja surub mulle koguaeg hapet kurku.

Muidu on kõik tibens-tobens ja isegi vererõhk, mis viimasel kahel korral on veidi selline halvakene olnud, oli nüüd ilus. Arst kinnitas ka mu kahtlusi tursete osas, aga ei midagi hullu. Nagu juba mainisin, siis EPK polnud kasvanud, aga kõhuümbermõõt hüppas 114’st 117’le. Kaalutõusuga olen ma aga eriti rahul – kahe nädalaga vaid 800g!

Rauanäit oli natuke langenud ja selle peale üritas ämmakas nalja teha, et ega siin midagi imestada ole – see väike kasvaja sööb kõik hea ja parema mu eest ära. :D

Sel korral pidin pukki ka ronima (külvi proov) ja KTG’s külitamas käima. Proovide võtmine on ikka ebamugav ja rõve asi küll. Ma arvan, et eks see ole sellest ka, et ma ise seal krampis olin, aga no siiani on veel valus ja rõve olla, kuigi ta nagu ei teinudki midagi erilist ja kogu asi võttis aega heal juhul 20 sekundit…
Selleks pukki ronimiseks valmistumine oli muidugi ooper omaette… Raseerimine võttis mul vist kolm õhtut aega. Hea, et ma mitu päeva varem alustasin. :D

Küsisin ka selle kohta, et kust ta välja luges, et mul on kitsas vaagen? Mina kuulsin seda väidet igatahes esimest korda. Nüüd ei suutnud ta seda enam kuskilt leida… Vabandas end välja, et ilmselt ütles/mõtles ‘funktsionaalselt kitsas vaagen’, ehk, et mu vaagen oli just Annu jaoks tol hetkel liiga kitsas, arvestades seda millises asendis ta sündima kavatses hakata. No nii valesti, kui valesti. Esiteks nina püsti, sirutusseisus ja teiseks veel nägu ees, või kuidas seda öeldaksegi. Tal oleks pidanud olema pea rinnal (temal oli kuklas) ja näoga minu selgroo poole (tema oli seljaga minu selgroo poole). See kõik kokku lihtsalt ei klappinud, mõõtmed läksid liiga suureks, et läbi mahtuda ja ta ei saanud ise sündida… Ja sellepärast arst lapsele ka näkku lõikas. Annul on siiani sellest arm ninal…
Igatahes, see andis mulle jälle natukene lootust, et ehk tõesti on mul sel korral võimalus ise sünnitada. Kuigi proovin end ka halvemaks variandiks ette valmistada. Eks ole näha, mis mulle paari nädala pärast seal ultrahelis öeldakse. Kui juba siis saab selgeks, et ma ei saa sünnitada, siis on mul vähemalt aega sellega harjuda ja leppida. Mitte nagu Annuga, et parampapa-kabuum-pabahh.

KTG’s oli ka kõik hästi. Sain pool tundi voodis külitada ja netis istuda. Valveämmakas veel naeris, et nautigu ma siis hoolega, sest pooleteisese kõrvalt seda nalja ju eriti tihti ette ei tule. :D
Tita südamelöögid olid normis ja poole tunni jooksul oli mul kõigest üks imepisike kokkutõmme, mida arst vist isegi kokkutõmbeks ei lugenud. Aga ma ise nagu tajusin ära, et midagi toimus. Ja see oli veel valusat sorti ka. Ei tea kas see ”kokkutõmme” oli tingitud lapse mürgeldamisest, minu halvast asendist, või millest…

Kui valveämmakas kuulis, et ma tahan Tartus sünnitada, vajus ta kuidagi näost ära ja (mulle tundus), et ta üritas mind kuidagi ümber veenda ja mind ikka Põlva haiglasse meelitada. Ta tegi isegi ettepaneku, et ma räägiksin valves oleva arstiga oma plaanidest ja eelmisest kogemusest.
Kuna mul oli tohhujaaa aega surnuks lüüa, et sõbranje saaks Annemaia lõunaunne panekut ka ”harjutada”, siis olin nõus ja nõnda me jutustasimegi üsna pikalt.
Ka arst üritas mind kuidagi…survestada või veenda, et ma ikka Põlvas sünnitaksin, aga mina jään endale kindlaks. Kui saan ise proovida, siis lähen Tartusse. Ma ei taha mitte mingisugust riskigi, et pean erakorralise keisri puhul jälle üldnarkoosis lõpetama.
Arst üritas veel vabandada, et ‘ehk läheb õnneks ja valves on see arst, kes teeb ka seljasüstiga keisrit’. Hmmm, aga kui ei ole, või ta vahetus lõppeb enne, kui mina sünnitamisega ühelepoole saan???
Plaanilise keisri puhul veel kaaluks seda haiglat (saab panna sellise päeva, kus too arst tööl on). Põlva haigla on ikka palju mõnusam ja hubasem. Kui ma teaksin, et kõik läheb 100% nii, nagu hetkel soovin ja keiser oleks välistatud, valiks iga kell uuesti Põlva. Kõik on vaikne ja personaalsem. Tartust on jäänud selline vabriku mulje, et üks sisse ja teine välja. :D
Põlvas on peretoad ka poole odavamad…

Kui sünnitusosakonnast ära minema hakkasin, jäin sünnitabelit vaatama (mõni päev tagasi oli olukord, kus keegi polnud NÄDAL AEGA seal sünnitanud – mitte ühtegi täppi polnud tabelis!) ja samal ajal kuulsin, kuidas puhketoas üks naine teisele ütles: ”see ***** läks ära”. Ma ei saanud esimese korraga aru, mida ta mu kohta ütles. Ja see teine naine ka vist ei saanud, sest küsis üle kellest jutt käib. Esimene naine siis lausus, et ”noh, see kes TARTUSSE sünnitama minna tahab…” Mõlemad olid kusjuures täitsa võõrad näod. Jutud liiguvad väikses haiglas ka kiiremini. :D

Peale seda arstide jada võtsin ette pika jalutuskäigu, ning suundusin läbi vihma (külmetades – sest mul ei lähe enam mitteeeee miski eest kinni!) selverisse, et sealt ära tuua oma juustuhiir. Kogusin mingi kaks aastat neid ‘hiirte juustu’ logosid, et toda hiirekest Annule saada.

Selleks ajaks, kui ma ükskord õigesse kohta taarutud sain, oligi kellaaeg juba nii kaugel, et varsti oli tulemas buss, millega koju tagasi kolistada. Bussis oli vähemalt mõnus ja soe!

Btw, mul tuli praegu meelde, et kui hommikul Põlvasse sõitsin, siis peeti meie buss kinni ja küsiti ega meil võõramaalasi peal ole, ning siis otsiti kõik veel läbi ka. Ei pea vist ütlemagi, et korraks oli päris hirmus. Mendil oli veel selline nägu ka ees, nagu mingi sarimõrtsukas oleks vabadusse pääsenud… Võeh!

Igatahes, kui koju jõudsin, magas Annu rahulikult oma lõunaund ja mul oli väga hea meel kodus olla. Mu jalgevahel hõõgusid (hõõguvad siiani!) söed. Isegi istuda on valus. Nagu oleks rihma saanud. Ainult, et… jalgade vahele. :D

EDIT: Ann magas NELI tundi! Ja tal oli megapohhui, et ma koju tulin. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!