Rasedusnädal: üheksa

Uskumatu, et kõigest loetud päevade pärast olen ma juba nii rase, et ette lööb kahekohaline number. See muidugi on hea ja rahustav, kuigi kõige rahustavam on siiski see, et nüüd saan ma doppleriga lapse südant kuulata.
Tegelikult on seda lausa veider teha, sest ma ei tunne end absoluutselt rasedana ja mõte sellest, et üsna pea olen ma jälle ümar pall, tundub rohkem, kui veider. Pole veel selle mõttega nagu harjunud. Aga samas tundub mulle vahel päris kreisi veel seegi, et mul üldse Annugi on. Alles ma olin ju 12, kuhu see aeg kadus? :D

Igatahes, kui rääkida sümptomitest, siis ega midagi hullu ei ole. Mõni asi on lihtsalt ebameeldiv ja tüütu. Näiteks see, et isud vahelduad mul nagu jumal juhatab. Ühel hetkel kõlavad munad ja viinerid nii hästi, et roni või mööda seinu, aga kui toit valmis, siis tekib tunne, et viskan selle jama kohe aknast välja.
Ükspäev läksin spetsjomm poodi, et osta shokoladis pähkleid. Koju jõudes oli isu juba üle läinud ja mõtlesin, et tahaks hoopis soolaseid pähkleid, mmmm. Ja no varem ei ole sellist asja muidugi olnud ka, et ma mingi isu pärast end majast välja viitsiksin ajada.
Tegelikult ei isuta magus mul enam üldse. Vahel tuleb mingi hetkeline isu ja siis pistan paar kommi suhu, aga üldiselt ajab see ainult iiveldama.
Varem võisin ma end magusast oimetuks süüa. Aga hetkel seisab mul poolik kommikarp juba teist nädalat, ning nagu üldse ei kutsu. Varem ei oleks see minu silma all üle kahe päeva vastu pidanud.
See on nii veider, et meeski imestab mu magusasoone kadumise üle. Tal on ikka kombeks vahel koju jäätist osta, aga hetkel sööb ta neid üksi, sest mulle ei tule nagu mõttessegi, et ‘tahaks’…
Kõige paremini kõlavad värsked ja mahlased asjad. Näiteks kiivi, aga väga meeldib ka granaatõun. Mu puuviljakauss on koguaeg pilgeni täis ja mees juba teab, et kui poodi läheb, siis kindlasti peab sealt igasuguseid marju ja vilju kaasa vedama.
Kui naabrinaine mulle eile kotitäie õunu saatis, siis rõõmustasime Annuga mõlemad.

Valudest nii palju, et nädala alguses piinas mind kõhu- ja seljavalu, ning gaasivalud olid ka päris tugevad.
No ja muidugi väsimus-jõuetus, mis mind vahel täiesti maha niidavad ja tekibki selline tunne, et ma ei suuda mitte midagi teha. Süda puperdab lihtsalt sees ja ei suuda õieti tõustagi. Ma pean endale ikka uue vererõhuaparaadi muretsema. Mitte muidugi sellise, nagu meie maximas müüakse. :D

11167656_841153426002385_52631559654108607_n

Iiveldus pole õnneks hullemaks läinud. Kuigi ükspäev oli mõneks ajaks küll selline tunne, et oi-appi. Pesin nõusid ja järsku hakkas nii paha. See oli nagu iiveldus ja järsk jõuetus korraga. Vajusin lihtsalt mööda seina, maha istuma ja kohe läks paremaks. Tõusin siis püsti tagasi ja jälle kordus sama. Selline tunne, et kohe oksendan. Roomasin isegi vetsu öökima, aga siis hakkas Annu mulle selga ronima ja kui püsti tõusin, et ta ukse taha tõsta, läks see jubedus õnneks üle.
Kõige haigem ongi see, et mul võib lihtsalt 24/7 olla selline kerge iiveldus, aga oksendama ei aja. No vahel tahaks küll, et saaks korrakski ”koormast” lahti ja hakkaks kergem. Hakka või näppe kurku ajama. Aga üldiselt on mind ikkagi õnnistatud ja ma ei pea selle iiveldusega väga võitlema, nagu Annugagi. Temaga oli mul jube iiveldus vaid siis, kui bussiga sõitsin.

Nüüd on platsis juba ka kõrvetised. Mõtlesingi, et pean endale padja alla ühe lehe rennie’t panema. Aga siis sain aru, et Annu hävitaks selle sealt ilmselt juba järgmisel hommikul ära… Õnneks ei ole see kõrvetamine veel nii hull ka, et vajaks ”ravi”.

Erinevad lõhnad ja haisud hakkavad ka väga kergelt ninna. Näiteks, kui mees suitsult tuleb, siis istun temast kohe kolm kohta eemale. Niivõrd rõve tundub see nüüd. Mitte, et see hais muidu hea oleks olnud, aga nüüd on kuidagi eriti vastik. Sama lugu on ka erinevate toidu jms lõhnadega.

Tegelikult on nende sümptomitega natukene naljakas lugu ka. Nad tulevad ja lähevad, nagu ise heaks arvavad. Ühel päeval olen täiesti siruli ja vaid ägisen natukene diivani pealt, aga järgmisel võin juba teha suurpuhastust ja Annuga 10 kilomeetrise ringi jalutada.

See on ikka veel nii veider. Ma nagu isegi unustan, et olen rase. No sel ajal, kui sümptomid oma pillid kotti on pannud ja mulle veidi normaalse inimese tunnet lubavad.
Annu kõrval läheb aeg nii kiiresti, et ei pane tähelegi. Ma kardan, et järgmine kord, kui silmad avan, olen juba 37.nädalat rase ja iga hetk pudenemas. Ma ei taha, et see nii kiiresti läbi saaks. Eriti veel arvestades seda, et ma rohkem lapsi lähima 10 aasta jooksul ei plaani.
Mina tegelikult tahaksin ju veel ja veel seda imelist protsessi läbi teha, neid pisikesi nunnukesi hoida ja armastada, aga nad tuleb ju suureks ka kasvatada. Kui ma aga lähiajal just miljonivõitu ei saa, siis pole see kahjuks mõeldav. Mina ei taha lapsi sünnitada virelema.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!