Tag Archives: rasedusnädal

Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa

Posted on by
4

Ma ei tea kas nutta, või naerda, aga siin ma olen. Kolmekümne üheksanda nädalaga.
Täna juba naeran, sest see kõik on lihtsalt nii ajuvaba. Selline tunne, et tõstan käed üles ja ütlen, et vsjoo, mina enam ei oska midagi mõelda, ega arvata. Meeleheide hakkab mööda minema ja tekib juba selline pohhuismi tunne. Vähemalt praegu. Õhtul suudan raudselt jälle veidi ringi flippida ja mõelda, et kaua veeeeeel.

Mitu nädalat kogeda pidevaid ”peatset sünnitust” tähendavaid märke, võib katuse ikka korralikult loksuma lüüa.

Viimased kolm päeva on laps olnud hirmuäratavalt vaikne. Nagu eile öösel juba facebookis rääkisin, siis üleeile liigutas ta vaid korra aktiivselt, ülejäänud päeva oli vaikus ja vahel harva oli tunda vaevumärgatavaid liigututsi. Eile polnud ta õhtul kella üheksaks mitte kordagi ühtegi tugevamat liigutust teinud. Helistasin siis haiglasse. Taheti, et ma kohe kontrolli tuleks. Aga kuna kell oli juba palju ja mees pidi hommikul varakult tööle minema, otsustasin kõige pealt ise teda kuidagi kiusata.

Niisama togimine, külma vee joomine jms ei aidanud. Siis tuli mulle meelde, et suhkur pidavat tited üles ajama. Tegin endale siis ühe tassi teed, NELJA teelusikatäie suhkruga.
Jõudsin selle siirupi umbes poole peale juua, kui madin pihta hakkas.
Ja siis liigutas ta end ilusti oma pool tundi järjest. Helistasin haiglasse tagasi ja ütlesin, et ma täna ikka ei hakka enam tulema, sest sain lapsele praegu eluvaimu sisse. Arst oli nõus, aga käskis hommikul ikkagi kontrolli tulla.
Nõnda ma siis sebisingi jälle oma sõbranna Annu juurde, et ise arsti juurde loksuda.

Nii kui arst KTG andurid mulle külge pani, hakkas möll pihta. Esimesed 15 minutit üritas poiska neid andureid minema toksida, aga siis andis ikkagi lõpuks alla ja jäi uuesti tegema midaiganes ta viimased kolm päeva teinud on.
Kokku olin masina all oma 45 minutit. Esimese poole tunniga näitas masin ka kahte toonust. Esimene natukene valulik ja kuskil 25, teine juba 55 ja päris ebameeldiv (80-100 peaks siis olema aktiivne sünnitus, samas Annut sünnitades lõi mulle ette ka 140 nii, et jamh).
Lapse süda lõi ilusti ja kõik oli nagu korras, seega ei tea mida ta seal kõhus mossitab praegu. Sellele, et see vaikus võiks peatset sünnitust tähendada, ma enam isegi ei julge loota (väidetavalt jääb laps mõni päev enne vaikseks, et jõudu koguda).
Eks ma pean asjal silma peal hoidma ja lootma, et see vaikus ei tähenda midagi nii halba, mida ainult KTG’s näha ei olekski…

Lasin arstil ka emakakaela kontrollida, sest kui ma juba seal olin, siis huvi pärast võiks ju vaadata kas see nädalaid kestnud valetuhudes piinlemine midagi ka muutnud on. Ei olnud. Vähemalt avatust veel ei olevat.
Ja ega ma eriti ei lootnudki, et mingi avatus oleks tekkinud, sest vastasel juhul oleksin ma ilmselt ka limakorki juba näinud.
Aga pean mainima, et see kontrollimine polnud enam pooltki nii hull, kui Annu ajal (kuigi praegugi veel on altpoolt naba kõik hell ja valutab veidike). Natukene ebamugav ja valus, aga talutav. Mitte nagu Annu ajal, kui mul oli tunne nagu seemendataval lehmal, kellel istutakse küünarnukini sees ja songitakse nõeltega. Eks see oleneb vist ka arstist, kes kontrollib, aga ma usun, et ehk on emakakael nüüdseks ikka küpsem ja lühem, kui tookord (seda kinnitas poole sõnaga ka arst).
Laps olevat küll veidikene alla vajunud, aga pea polevat veel fikseerunud.
Õnneks ei ole need ‘tunnused’ mingi eriline näitaja, sest kõik võib vaid loetud tundidega muutuda…

Muide, kui hommikul bussi peale läksin, siis bussijuht üritas vist mu suuruse üle nalja visata. Küsis, et mitut nullpiletit mulle vaja on?
Ala, et mitut titte ma enda sees ringi smuugeldan?

Ühesõnaga, ma olen lihtsalt igatepidi väsinud, ega suuda enam eriti ringi toimetada. Aias millegi tegemine on ikka paras põrgupiin. Seda siis peamiselt sellepärast, et kõht jääb koguaeg ette, kummarduda on valus ja lihtsalt ebamugav on koguaeg. Tahaks vaid magada (pool tänasest KTG’st tukkusin, nüüd on kael haige), aga no seda lõbu mulle juba ei jäeta siin majas. Oi kuidas ma igatsen eelmise raseduse lõpu mõnusid, kus sain päeval iga paari tunni tagant paari tunnise lõunaune teha. :D

Valud ja muu jura on ka ikka endine. Lisandunud on vaid mingi selline kahtlane valu, mis lööb reie sisekülje ja vadži vahele. See ongi vist see imeline ”lightning crotch”.

Kogu see nädal on kokkuvõttes lihtsalt ülimalt imelik olnud ja mu sisetunne on mulle juba viimased kolm päeva lubanud ’iga hetk nüüd…natukene veel’. Aga endiselt mitte midagi. Oeh… Aga ega ta tulemata jää. Maksimaalselt nädal (või hea kauplemise peale kaks) veel. Kuigi ma kardan, et ega nad mul üle 2.juuni väga olla enam ei lase…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Posted on by
17

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

Posted on by
16

Ja ongi tunneli lõpus juba beebit näha!
Täpselt kahe nädala pärast pean Tartusse põhjalikule uuringule minema, kus nad siis kõike kontrollivad ja otsustavad kas ma saan ise sünnitada, või ei. Ma sisimas ikkagi loodan, et ma ei vea selle kuupäevani välja ja beebipoiss otsustab ise tulla.
Naljatasin mehele juba mitu nädalat tagasi, et 15nda õhtul olgu saun kuumaks köetud ja hakkab üks titetrall pihta. Aga noh, kuna poisikese kaal ei olnudki nii dramaatiline, kui ma kartsin, siis jätame need ekstreemsed ‘kaasa aitamise’ meetodid praegu ära. Kuigi ma arvan, et ega need imenipid midagi aitagi, kui laps ise valmis pole…
Ühesõnaga, meie poolt on nüüd roheline tuli ja ma väga loodan, et poiss tuleb ise, nagu ta siin juba korduvalt ähvardandu on. Kuigi karta on, et nüüd, kui kõik on justkui valmis ja ainus puuduv ‘asi’ ongi beebi ise, ei hakka mitte essugi toimuma. :D

Enesetunne on mul enamasti täitsa okei. Alles eile rohisin mitu tundi neljakäpukil roomates marjapõõsaste alused (ja nii möödaminnes pool hoovi) puhtaks. Halleluuja sellele muruniiduki romule, mis sussid püsti viskas! Hoov näeb välja nagu heinamaa. Endalgi häbi vaadata. Mees niitis eile suure hädaga aia ääre VIKATIGA puhtaks, sest no see oli juba puhta rõve. Ja nüüd on minul see au kogu see jama kokku riisuda, ning komposti tassida. Ma vist täna ei ole selleks suuteline ja parem lähen üldse peale selle postituse lõpetamist magama.

Muidu pole nagu väga palju muutunud. Ikka need valud igal pool ja koguaeg, ning väsimus. Kõrvetistest saingi lahti! Mind kohe täitsa huvitab miks või kuidas, sest muutnud pole ma mitte midagi… Ja ämmaemanda sõnul on laps vaid natukene alla vajunud. Ma ei tea kas see on võimalik, aga mulle tundub, et vahepeal oli ta nagu rohkem all ja siis tuli üles tagasi? Kõhu järgi vähemalt saan nagu nii aru, sest vahepeal oli ribide all rohkem vaba ruumi. Ja oma asendit ta ka muutnud ei ole… Seega järjekordne müsteerium.

Vahepeal oli magamine suhteliselt võimatu, sest pidevalt pidi külge keerama, aga see oli põrguvalus. Ja pikali ei saa vapse olla, siis on tunne, et kohe lämbun ära. Selline õhupuuduse tunne tuleb aina tihemini ka niisama peale…

Libatuhud on äärmiselt segadusttekitavad ja kohati lausa häirivad. Iga kord, kui midagi toimuma hakkab, mõtlen, et ‘ohh, kas nüüd?’ ja siis ei arene need kuskile edasi. No misjaoks peab ühe paduraseda ajusid nõnda nöökima? Labane mõnitamine! :D
Ämmakas veel viimane kord ütles mulle, et kuna mul on pikk sõit, armiga emakas ja pean enne minekut veel lapsehoidja + autojuhi kätte saama, siis hakkaksin end liigutama, kui tuhude vahe on kuskil 20-30 minutit. Et kui kolm korda on juba sellise vahega käinud, siis hakka sättima. Ei no siis võiksin ma ”sünnitama” ülepäeviti sõita…
Kuigi küllap ma selle õige asja ikka ära tunnen, sest praegu pole pooltel kordadel toonused valusadki ja ülejäänud pooltel vaid veidikene. Päris asi peaks vist ikka igal korral natukenegi haiget tegema (appi, ma ei mäleta!). Lihtsalt ärevus on sees ja tahaks juba… Tuleks need veed omati esimesena ära, siis oleks vähemalt teada, et no nüüd on küll ‘see õige’ asi. :D

Aga mis teie arvate, kaua ma veel 2in1 tiksuma pean? Võite oma ennustused kirja panna! :D

DSC_0195-42

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend kuus

Posted on by
4

Ma ei leia õigeid sõnu, et seda postitust alustada… Nädala pärast oleks täiesti okei juba see väikemees siia ilma tuua ja ma väga loodan, et ta üsna pea otsustab ka ise, et on õige aeg. Eriti, kui arvestada, et tema suuruse järgi on mul juba kohekohe 38 nädalat täis. Aga eks ole näha, mis arstid reedel räägivad. Hoidke pöidlaid, et kõik oleks tibens-tobens. ;)

See nädal on möödunud suhteliselt kiiresti. Ikka aiatöö tähe all. Uskumatu, aga ma IKKA VEEL pole selle peenraga lõpuni jõudnud. Iga päev küürutan seal mitu tundi, aga edasi jõuan raskelt. Eks see on jälle üks selline asi, mida mõistavad vaid rohenäpud, teised ilmselt mõtlevad, et mis see siis ära ei ole. Aga no päris kohutav on see murulapist puhta peenra saamine. Kõik juurikad tuleb ju ükshaaval välja koukida, et hiljem poleks nii palju seda jamamist umbrohuga. No ja neid juurikaid ikka jagub… Ma ei taha mõeldagi mitu kärutäit me juba sealt välja vedanud oleme…
Nüüd, nende kuumade ilmadega, kuivasid need mullakamakad nii ära, et mine või kirvega lõhkuma neid. Oeh, ja see peenar pole mingi kaks korda kaks ka, seega jamh… Loodan, et saan enne beebi sündi selle vähemalt valmis. Kuigi mõtlesin, et hakkaks juba otsast näiteks herneid maha panema, sest muidu jääb see asi mul väga hilja peale…?

Teine vägagi segav faktor on Annu, kes loomulikult arvab, et kõikjal mujal on põnevam, kui minu silma all. Ja nii ma siis iga natukese aja tagant peangi end jälle püsti vinnama ja minema vaatama kuhu see naaskel jooksnud on. Õnneks pole tal siin väga palju võimalusi midagi eluohtlikku korraldada, aga no seda kratti ei või kunagi teada. Minut-kaks vaikust on juba VÄGA kahtlane.
A ja millegipärast arvavad kõik linna kassid, et ma olen neile hiiglasliku liivakasti kaevanud ja käivad mulle peenrasse sittumas. Nii tore neist… Mees naeris, et tahtsid ju öko väetist – mis nüüd nutad. :D Aga no ei ole tore haarata ”mullakamaka” järgi ja siis avastada, et oihh…

See mulla mudimine on mu vasaku käe randmega ka üks-null teinud. Valutab teine nüüd nii mis kole.
Aga see peenra rajamine on mulle ikka hästi ka mõjunud. Enam ei ole selg ja muud asjad 24/7 valusad. Piinad saabuvad alles siis, kui olen vedelema jäänud. Vot siis on küll tunne, et kraanat oleks vaja.
Alles eile õhtul see oli, kui ma nuuksudes diivanil vedelesin. Tahtsin magama minna, aga püsti ei saa, sest alaselga ja puusa lõid sellised valud, et hakka või nutma. Mingi pool tundi üritasin, enne kui õnnestus ja sain voodisse loivata. Seda, kui mõnus oli tund hiljem uuesti tõusta, et vetsu kooberdada, võite ise ette kujutada… :D

Aga suur boonus on see, et kõrvetised kadusid ära! Ma eeldasin, et see on kõhu alla vajumisest (laps lasi lõpuks mao pealt jeed), aga täna vaatasin, et no ei ole see kõht mul kuhugile ju vajunud. Või tuli ta üles tagasi. :D
Samas kõrvetised pole tagasi tulnud ja tutiluu valutab ka sama tempoga edasi. Saa siis aru, mis mul toimub…

13148301_1077950815610522_1387287942_o

Poiss oli terve nädala suhteliselt vaikne ka. Mõnel päeval jõudsin juba muretsema hakata, et kas ma üldse olen teda täna tundnud, aga siis sain kohe müksu kirja – nagu kinnituseks, et ma ei muretseks. :D
Eile otsustas ta aga niimoodi möllata, et terve kõht lainetas. Minu silmad polnudki sellist mürglit veel näinud. Lõpuks oli isegi valus, sest ta surus oma rusikaid täpselt keisriarmi koha pealt üles…

Mul on tunne, et kohati on mu käed ja jalad paiste läinud. On kuidagi kahtlaselt ümarad. Aga ega ma väga aru ka ei saa – ma olen ju niisama ka ümar. :D

Muide, ma olen viimasel ajal kõhust jube imelikke hääli kuulnud ja naernud, et ma sünnitan küll väikse vanainimese. Pidevalt kuulen mingeid plakse, rakse ja mulinat. Vahel on selline ragin, nagu keegi väänaks seal oma konte, vahel käib lihtsalt valju plaks, nagu keegi oleks kummipaelaga vastu seina lasknud ja üsna tihti kuulen ka mulinat. Eriti siis, kui olen pikalt ühel küljel lebanud ja keeran teisele küljele.
Plaksud pidid olema sellest, et kui laps liigutab, lükkab ta lootekoti emaka (?) vastu ja kui see sealt jälle ära tuleb, teebki sellise plaksuva hääle. No teoreetiliselt midagi sellist, ega ma väga selle raseduse anatoomilise poolega sina peal ole. Mingiaeg arvasin ma näiteks, et platsenta on lapse ümber (ala nagu lootekottki – ärge küsige). :D

Aga jamh, kõht võtab juba haiglaseid mõõtmeid, liikumine on raske, ilmad on kuumad, tegemist on palju, energiat vähe. Same old, same old.

Kõige naljakam on minu jaoks see, kuidas kõht igale poole ”ootamatult” ette jääb. Näiteks üritan külmkapist midagi võtta ja löön kõhuga riiuli maha… Ükspäev lükkasin klaasi pikali. Annu vaatas mind sellise näoga, et kuidas ma ometi julgen – tema piim on nüüd maas! :D
Nõude pesemine on täiesti… absurdne. Käed ei ulatu enam eriti kraanini ja pean end vastu kappi suruma, mis muidugi on üpris ebamugav ja valus, ning kui tahan kuiva pluusiga sealt pääseda, pean selle rinna alla kerima. Siin majas ei ole need kapid enam nii madalad ka, et saaks kõhu lihtsalt kraanikaussi tõsta. :D
Rindadest rääkides, siis on juhtunud ime. Need on (vähemalt minu arvates) tunduvalt suuremaks läinud ja on piima täis. Jube valusad on nad ka muidugi.

Toonused käivad ka endiselt, mõnikord valusad, mõnikord lihtsalt ebamugavad. Aga sellist nalja, nagu eelmisel nädalal, enam olnud ei ole.

Aga mis siis ikka. Ma pean enne Annu ärkamist need paganama kaneelisaiakesed valmis tegema, muidu ei saa jälle enne pimedat õue. Tainas on juba mingi kolm tundi vist ”kerkinud”…

 Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend viis

Posted on by
23

Selle nädala jooksul olen ma päris mitmel korral natukene ehmatada saanud. Esiteks see kokkutõmmete värk, peale ämmaemanda visiiti, millest SIIN kirjutasin. Teiseks, sellele järgneval päeval see kokkutõmmete jant natukene aega jätkus, aga õnneks vaibus just siis, kui olin arstile helistamas (tüüpiline). Aga kõige ehmatavam oli see, kui ma üksöö enne magama minekut vetsus käisin ja paberil verekiudu nägin… Loomulikult oli mu esimene mõte, et limakork hakkab eralduma. Ja no see tähendab seda, et sünnitus on loetud päevade kaugusel (tavaliselt).
Õnneks see siiski millegini ei viinud ja ma olen endiselt ilusti ühes tükis. Seega mul pole aimugi kust see veri tuli…
Nüüd paar päeva on üsna rahulik olnud ja kokkutõmbeid eriti pole olnud. Need mõned üksikud (veidi valusad) mind midagi lootma/kartma eriti ei pane. Kuigi täna nägin jälle paberil mingit kahtlast ollust. Loodetavasti/ilmselt oli see kõigest niisama läga, mitte järjekordne osa limakorgist…

No ma lihtsalt ei usu, et see poiss ise välja kippuma hakkab. Vähemalt mitte lähima paari nädala jooksul.

Ma loodan, et poiss on ikka sõnakuulelik (erinevalt teistest siin majas patseerivatest kahe- ja neljajalgsetest), sest ma pidasin talle pika loengu sellest, kuidas ta peab vähemalt paar nädalat veel oma koopas kükitama ja jõudu koguma. Ja no emme tahab enne ikka ilusad kõhupildid teha…

Kõhupiltidest rääkides, siis mul on kerge paanikaosakond. Mul on varsti mitu pildistamist – üks sel nädalavahetusel ühe hobifotograafiga, kellele ma oma kõhukest katsetamiseks eksponeerima lähen, ning teine sellele järgneval nädalavahetusel Ailiga. Ja mul pole mitte midagi selga panna!!! Nagu päriselt. See ei ole selline mu-kapp-on-riideid-täis-aga-miski-ei-tundu-sobilik olukord, vaid mul päris-päriselt ei ole midagi selga panna! :D
Ma juba mõtlesin, et lähengi dressidega, sest no selline kotakas ma ju tegelikult vabal ajal olengi. Aga no kus see kõlbab… Tahaks lihtsalt musti teksasid ja valget, pika varrukaga pluusi, aga no ma keeldun maksmast mingi 50 euri pükste eest, mida ma umbes kaks korda jalga saan.
Müüginipp: Pane lihtssalt pükstele-pluusile ette ‘raseda’ ja võid selle eest küsida kolm korda rohkem. :D
Et jamh… emme peab mulle maalt kaks kartulikotti saatma, sest midagi muud ma endale enam selga ei saa… Soovitatavalt siis juba eelnevalt kokku õmmeldult, eksole. Pole mul siin aega traageldada (keegi võiks mulle õmblusmasina anda). :D

Enne beebi sündi pean muretsema talle veel kojutoomiskomplekti (no kust ometi!?), kõhukotile selle beebisisu, kõhukipsi ära tellima ja tegema, ära laskma teha kõhupildid, käima apteegis ja ostma omale sünnitusjärgseks ajaks sidemed, ning võrkpüksid, poest võtma ühe väikse paki muumi mähkmeid, niiskeid salfakaid, rinnapatju ja haiglakotti snäkke.
Lisaks sellele ühel hetkel pakkima (lõpetama pakkimise/vähemalt läbigi mõtlema/üles kirjutama) haiglakoti ja Annu koti.

Ning siis vaatama veel kust ma saan beebimonitorid ja võreka. Ja võib-olla ka turvahälli (või uue turvatooli Annule).
Nagu ma rääkisin, siis alguses ma ei plaaninudki mingit teist võrekat koju vedada, sest öösiti magab beebi niikuinii kaisus. Aga no siis tekkis mul kinnisidee, et mul on ikka vaja kuhugile mähkimiseks mingi nurk tekitada. Ja ainus loogiline koht, millele ma suudan praegu mõelda, on võrekale asetatud mähkimisalus. Mujal nagu väga ruumi/kohta poleks. Ning võrevoodisse on hea turvaline beebi ka magama panna, sest Annut teades, võib ta vabalt selle tite lömmi hüpata. :D
Mees ütles küll, et kolime Annu pikendavasse voodisse ja siis jääks võrekas poisile. Aga no võrekas töötab praegu Annu jaoks nii hästi, ning ma ausalt ei taha hakata jamama asjaga, mis töötab. Milleks riskida hea asja rikkumisega. Pealegi, kogu see üks-suur-muutus-korraga-asi… Seega uue võreka pean ma saama. :D

Alles keegi küsis, et kas mul on juba pesapunumise faas peal? Sel hetkel veel ei olnud. Aga nüüd küll paanitsen pisiasjade pärast sajakümnega. Tahaks juba, et iga detail oleks paigas, kõik asjad olemas, ning ainus puuduv asi olekski beebi ise. Nii põnevad on need viimased nädalad… Täitsa uskumatu, et mul ongi seda rasedust jäänud vaid loetud nädalad. Nii põnev, aga NII hirmutav!

Aga sümptomitest rääkides, siis pole endiselt nagu midagi muutunud. Ikka see sama vana laul – kõrvetised, kuiv nahk, väsimus, pearinglus, selja-, puusa-, rinna- ja tutiluu valud. Muide, eile vahetasin voodipesu ja märkasin, et tekil oli mingi kollane lärakas. Nuusutasin seda kahtlevalt – ternespiim! See oli ikka mõnusalt suur lärakas, oma peopesa suurune…

Tüdinenud ma veel ei ole, aga selline tunne on küll, et huvitav mis tunne see oli, kui kõik kohad ei valutanud ja voodist sai ilma nutmata püsti? :D

Hakkasin juhuslikult pilte võrdlema, et näha kas on mingi muutus ka toimunud. 32.nädala pildil on ilusti näha kuidas kõht on ülevalt kandiline ja lapse pepu turritab välja. 35.nädala omal on aga see kadunud…

32vs35

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!