Rasedusnädal: Kakskümmend kuus

Emmedeklubi lehe andmetel on beebs 34,5cm pikk ja kaalub umbes 700 grammi.
Praegu vaatan Annu beebinnukku, mis on umbes sama suur ja mõtlen, et ta on ikka päris pirakas! Ta haistmismeel on välja arenenud, ta suudab naeratada, kulmu kortsutada ja valu tunda. Ta oskab peopesasid sulgeda, enda sõrme imeda ja käega jalast haarata. Samuti kuuleb beebi juba meie juttu ning näeb valgust, kui näiteks taskulambiga kõhule näidata.
Ja seda viimast Annu siin natukene praktiseerinud ka on. Talle hullupööra meeldib taskulambiga pimedas toas mängida. Jookseb siis mööda tuba ja naerab, nagu homset poleks. Ja no mis mul selle vastu olla saab – las laps mängib, kui laps tahab. :D
Ühe sellise mängu ajal tuli ta ka kõhutitte valgustama, mille peale beebs siis natukene mürgeldama hakkas.

Mina tunnen end aga endiselt väga väsinult ja tahaks ainult vaikselt olla. Üldse ei taha mõelda, et pean poodi minema ja süüa tegema ja koristama ja Annuga ühte, teist ja kolmandat asja tegama, varsti tuleb eksam ja mu sünnipäev ja ma pean veel lisatunde võtma ja seemnete külvamisele peab mõtlema, ning hakkama planeerima, mida, kuhu, kui palju panna jne… Tähendab, tahaks kõike teha ja jõuda, aga ei ole nagu seda energiat. Aga paprikate potti panemisest ma siiski ei pääse, kui tahan ise taimed kasvatada. No tegelikult ei pääse ma mitte millestki, aga paprikad on praegu kriitilises seisus küll. :D

Tegelikult on kõik kättevõtmise asi… Kui juba midagi tegema hakkan, siis saab ju tehtud kah. Lihtsalt see esimene samm – diivanilt püsti tõusmine ja halamise lõpetamine, on raske. Ja no pärast on kõik kohad jälle veidikene valusamad, kui nad muidu oleks, aga noh jah.

Alaselg on niikuinii koguaeg valus ja raske on liikuda, eriti just püsti saada. Kui Annuga maas istun, siis pärast on ikka päris õudne sealt end püsti veeretada. Teistele pakub see vaatepilt muidugi palju nalja, aga mul on küll vahel tunne, et ma nüüd parem jääksingi siia kapi ette – aitäh. :D

See puusajama on ka ikka veidikene tunda andnud, aga mitte nii hullusti, kui eelmisel nädalal.
Ma siin naeran, et ma olen nagu invaliid. Annu tuleb ja hakkab mind näppupidi kuhugile vedama, aga mina ei saa nii kiiresti püsti ega liikuma, kui tema tahaks. Pidevalt ütlen talle, et rahulikumalt-rahulikumalt, ma ei saa nii kiiresti, siis kohandab oma sammu minuga. :D

Ma liigun tõesti nagu pingviin… Eriti peale seda, kui olen veidikene aega vedelenud. Jalalt-jalale, nagu korvpall oleks põlvede vahel. :D

Kõrvetised on ka veidikene hullemaks läinud. Enne andsid need tunda vaid lamades, nüüd pean vahel ikka juba rennie kasutamisele mõtlema. Siiani pole neid veel vaja olnud ja olen suutnud ära kannatada, aga küllap varsti saan neid krõbistama ka hakata.

Eks see enesetunde järsk halvenemine ole tingitud ka sellest, et kõik nii järsult paisus. Keha pole harjunud lihtsalt veel selle järsu tõusuga.
Kaks-kolm nädalat tagasi olin veel ju täitsa kobe, ning vahel kippusin lausa unustama, et ma üldse rase olen. Kõht, va kurivaim, jäi ainult väga ootamatult ette. Ma ei liialda, kui ütlen, et olen mitu korda ehmunud, kui kõhu millegi vastu ära löönud olen. Ma olen ikka harjunud, et tissid lähevad enne kuskile vastu, kui magu. :D

Aga no mis siin imestada, kui arstki ütles, et ma tunnengi end tõenäoliselt nagu 31.nädalat rase naine, sest mu mõõdud on ju sellele vastavad.
Mina ütleksin pigem, et ma tunnen end nagu lõpurase. Või on see Annu aeg mul tõesti nii hästi juba meelest läinud… Praegu mõtlen küll, et ma tundsin end nii sandilt alles kuskil raseduse lõpus, mitte poole peal. Hirmuga juba mõtlen, et mis siis veel 10-15 nädala pärast saab? :D

Olen juba mitu nädalat unustanud mainida, et ma lapse luksumist nüüd tunnen. Mul hakkab vaesekesest lausa kahju. Ikka mitu korda päevas hüppab seal, nagu pallike. Minu arust on see luksumine üks jube-ee asi! :D

Täna hommikul, kui end mõõtsin-kaalusin-pildistasin, siis olin ikka üpriski rõõmus. Ma paisusin nädalaga kõhust vaid pool sentimeetrit (eelmisel nädalal kolm pool cm!), ja kaal langes paari päevaga midagi 800 grammi kanti (eelmisel nädalal oli kaks kilo juures). Vot mida kõike ei tee lihtne muutus – regulaarne söömine. Ja no kommi ei luba endale ka nii kergesti. Pigem võtan siis õuna-pirni ja kui peale seda ka veel suu-uur magusaisu on, luban endale tükikese-paar tumedat shokolaadi.
Järgmisest kuust saan E. Orgu kava jälgima hakata, siis on selle teemaga ka ehk veidikene kergem. Ei pea koguaeg ajusid ragistama, et mida süüa teha – kõik on ilusti ette kirjutatud. See on minu jaoks üks suurimaid plusse üldse – ma lähen vahel päris ahastusse, kui mõtlen, et mida paganat ma täna süüa teen… Iga perenaise õudusunenägu. :D

Seda muidugi ütlen juba praegu, et ma ei hakka end hullult piitsutama. Kui tahan ikka hommikul pudru asemel võikusid süüa, siis söön, tahan, siis võtan selle tükikese shokolaadi ja ei tunne end isegi süüdi. Ma nii palju juba end tunnen, et kui hakkan meeletult piirama ja mõtlema, et ma ei tohi, siis murdun 99,9% tõenäosusega ikkagi. Pigem luban endale midagi ja lähen edasi. Pealegi, praegu ei olegi eesmärk kaalu langetada, lihtsalt normaalsemalt süüa, normaalsematel aegadel.
Suurt kaalulangust tahaksin ma hetkel tegelikult isegi vältida, sest see ei mõju kõhutitele just eriti hästi (rasvade lagunemisel tekib mürki, mis pole lootele hea).

Mõned päevad tagasi sain ühe postituse alla üpriski äratava kommentaari. Ma siin vahepeal kipun jälle unustama, et ma olen ikka pigem õnnega koos, et neid ”kannatusi” üldse läbida saan… See kommentaar tõi mind aga natukene jälle musta pilve pealt alla, mõnele helgemale – parem olen tänulik, et mul üldse on võimalus rase olla ja, et kogu see tittede saamine võrdlemisi kergelt meil käib… 50/50’st on ikka parem, kui mitte midagi.

Aga jamh, sellised lood siis hetkel meie majas. Aga kuidas teil läheb? Paljud mu lugejate seast ”kaaskannatajad” on? Palju teil veel ”kannatada” jäänud on? Kuidas end tunnete, kas kopp on juba ees? Mul veel ei ole, aga lihtsalt veidikene kurnavaks hakkab kiskuma see värk. :D

Pilti jällegi panna ei ole – ma ei suvatsegi hetkel endale karku alla ajada, et mehe telefoni otsima minna. Äkki pärast panen blogi FB lehele selle pildi. Pead ei anna. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend viis

Kui ma eile õhtul magama läksin, jõudsin arusaamale, et homme (täna) pean tegema mõõtmised-kaalumised-pildistamised 25+0 nädalaks, siis võib vist öelda, et ma veidikene värisesin. Ma ei jõua ära imestada, KUI kiirelt see aeg ikka läheb. Mee-ee-eeletu lihtsalt!

Igatahes, nüüd on mu suurim ‘häda’ selles, et ma olen vahelduva eduga jalutu.
Ja ma ei liialda mitte millimeetritki, kui ütlen, et ma ei saa vahepeal püsti tõusta, sest paremasse puusa lööb selline valu, nagu see oleks vähemalt viieks jupiks murtud.
Eile õhtul ma näiteks nuuksusin vaikselt ja põhimõtteliselt roomasin voodisse, sest parema jala peale toetuda võimalik ei olnud.
Mäletan, et Annu ajal oli mul ka sama kammajaa (sama jalaga ka kusjuures), aga ikka tunduvalt hiljem.
Heal päeval on kõndides selline tunne, et jalg on veidikene nagu välja väänatud, või midagi, aga lihtsalt puusast. Niisama ei häiri ega valuta, aga annab tunda, kui liigun. Ja no halvemal päeval, nagu näiteks eile õhtul (nii hull ei olegi veel selle rasedusega olnud, kui eile oli), käin longates mööda seinu ja vannun omaette.
Ja mis kõige haigem, see tuleb ja läheb nagu jumal juhatab. Ma kujutan ette, et mees arvas küll eile, et ma tsirkust teen. Kööki läksin mööda seina, nuuksudes, ja tagasi tulin, nagu poleks mitte midagi juhtunud… :D
Aga pluss on see, et seljavalu jääb selle valu varju! Nädal tagasi oli veel mu suurimaks mureks just alaseljavalu, mis kergelt meeletuks juba kiskus.
Ausalt, selline tunne on, et surm ei saa enam kaugel olla, sest mu lihased ja liigesed ütlevad lihtsalt ükshaaval üles. :D

Õnneks praegu selle koha peal enamus mu hädad ka lõppevad, sest need kõrvetised, kahe jala vahel olev raskustunne jms, on täitsa köömes. Inimene pidi ju kõigega harjuma, ka poomisega. Alguses siputab natukene, aga pärast jääb ju täitsa rahulikuks. :D

Oh jah, nagu näha, siis pole ma veel oma väsimusest ka üle saanud. Tekib juba tunne, et ma olen kergelt diliiriumis.
Alles ükspäev seletasin sõbrannale midagi hoogsalt ja imestasin, et ta pool aega vaatas mind nagu hullumeelset – ta ei saanud sõnagi aru, mida ma rääkisin.
Annu ajal oli sellega vähemalt hea kerge – mine ja maga, millal iganes soov tekib. Nõnda ma vist enamus rasedusest tegingi kolme tunniseid lõunauinakuid, nagu väike beebi. Mmmmmmm, nii mõnus…
Praegu olen ma lihtsalt füüsiliselt ja emotsionaalselt nii väsinud, et tahaks ühe korraliku talveune ette võtta. Aga üks karupoeg ei oleks sellega vist eriti päri…

Muide, täna panin eelmise raseduse ajal 39+0 tehtud kõhukipsi endale peale, ja sain kergelt muiata. Kõht oli peaaegu sama suur, aga kõik muu oli kolm korda väiksem. Kuhu mu rinnad kadusid? :D

Positiivse noodi alt, siis laps hakkas end jälle liigutama. Eile tegi sellist mürglit, et mu kõhunahad ka vist ragisesid. Mürgeldamise lõpetas venitusharjutustega. Ma nagu mäletaksin, et Annu ajal oli selline sirutamine alles 30+ nädalal. No ala, et laps lükkab jala sulle ribide vahele ja siis sa üritad seda vaikselt-vaikselt tagasi suruda, sest muidu lendab kohe midagi. :D

Igatahes, ma olen jalutu ja suren kohe haigutamise kätte, aga kuidas teil läheb? :D

P.S Pool postitust mõtlesin, et kas mu laused üldse mingisugusegi nurga alt loogiliselt kõlavad, aga jamh… Nagu näha, siis midagi paremat ma ka välja hetkel ei mõelnud. Lähen parem mugin ühe granaatõuna ära ja saan raualaksu. Võib-olla täna joppab ja Annu magab ka veidikene kauem, kui pool tundi. Saaks ka kümme minutit ”magada” ehk…

P.S.2. Ma iga jumala nädal üritan siia lõppu kohe kõhust pildi ka lisada, aga alati on sellega mingi jama. Millal on need pildid mehe telefonis, millal lihtsalt kadunud ja vahel, nagu näiteks täna ja praegu, ei suvatse telefon lihtsalt koostööd teha ja taob mingeid errorieid ette. Ma ausõna ei jaksa praegu sellega võidelda. Vaadake mu punu teistest postitustest ja mõelge sinna veel 5 cm otsa, siis saate aimu, kui suur ma praegu umbes olen. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: kakskümmend kolm ja kakskümmend neli

Tõsiselt. Ma pean pidevalt kalendrisse vaatama ja mõtlema, et kas see on ikka õige? Kakskümmend neli nädalat? Päriselt? Oi jummel joo…

Iiigatahes. Väsimus tahab ära tappa ja seda on igast otsast näha. Mu silmad on vist juba auku vajunud ja sinised, tujud kõiguvad, nagu ameerika mägedel sõidaks. Iga väike asi ajab mind endast väga kergesti välja.
Ma tegelikult ei tea kui palju on sel pistmist just rasedusega, kui sellega, et ma olen viimase kahe nädala jooksul lihtsalt harjumuspärasest veelgi vähem maganud (+ iga hetkega aina rasedam olnud).
Ma olen terve elu olnud inimene, kes vajab palju und ja kui ma ei saa oma normi täis, olen terve järgneva päeva tusane ja tige… Aga nüüd on see periood õnneks jälle läbi, kus pean poole ööni üleval passima, et vaikselt midagi nokitseda, ilma, et Annu mul seljas elaks. Kui ta üleval on ja mul siin kõrval kilkab, mu otsas ronib, mulle raamatuid sülle tassib ja näpust kinni võtab, ning joonistama üritab vedada, ei suuda ma küll keskenduda. Seega pidin näpistama neid tunde endale oma uneajast. Aga oeh, sellega on nüüd õnneks valma ja rohkem ei pea end sellega vaevama. Mitte, et see tähendaks, et ma nüüd nii kergesti jälle magama suudaks end ajada… Nii tore on ju tikud laugude vahel, fotograafia teemalisi videoid vaadata, lightroomis piltidega möllata, blogida, lugeda, heegeldada või lihtsalt niisama vahtida. Ja järgmisel hommikul seda kõike siis kahetseda. :D

Aga rasedusega on kindlasti seotud siiski mu kõrvetised, mis aina hullemaks lähevad. Õnneks pole ma veel seda levelit saavutanud, kus ma Annuga sel ajal vist juba olin. Loodetavasti draakonit minust veel ei saa…
Seljavalu on hetkel jälle veidikene taandunud, aga selle asemele ilmus kohale alakõhuvalu. Ega loodus tühja kohta ei salli ja mis nali see siis olgu, et mul midagi ei valutaks? Psõhh, elu oleks siis ju liiga kerge.
Eeldan, et laps on end risti pööranud ja surub jälle munasarjadele vms. Viimati igatahes just nii oli, kui päevade valu pihta hakkas.

Aga samas ei võtnud see tema positsiooni muutmine midagi ette selle tundega, et ”appi, laps kukub kohe välja”, kui pikemalt seisan või liigun. Ülimalt ebameeldiv. Täpselt selline tunne, et lapse pea on jalgade vahel ja kohe kukub ta mulle püksisäärde. :D

Kui vahepeal juba rääkisin siin, et laps möllab päris korralikult ja kõht käib kahte lehte, siis nüüd on ta ikka tuurid korralikult maha tõmmanud. Vahel hakkab korraks lausa hirmus, kui meelde tuleb, et ma pole beebit ju täna tundnudki… Pean teda ikka üsna tihi kiusama ja togima, et midagigi tunda. Aga ta on suht pohhuist ka. Kui tema ei taha, siis tema ei liiguta ja seisa kasvõi pea peal.
Panen nüüd enda ennustaja ande mängu ja ütlen, et tulemas on järjekordne eesel, kes teeb täpselt seda mida tahab, täpselt siis kui tema tahab ja täpselt nii nagu tema tahab. Oh jumal, anna mulle jõudu, ütlen ma selle peale! :D
Aga mida paremat mul loota olekski? Me mõlemad mehega oleme ju parajad eeslid, ning kangust pilgeni täis. Lapsed saavad veel seda meilt topelt, ma vaatan. Siiani naeran, et Annu sündis juba nina püsti ju (kes naljast aru ei saa, pole ilmselgelt mu blogi suurim fänn :D).

Kõht on ka sellised mõõtmed võtnud, et isegi naba andis alla ja hüppas väja. Peaks uurima minema, millal mul see Annu ajal juhtus…

Kui eelmise raseduse ajal ei pidanud ma just ülemäära palju reise endale vetsu organiseerima, siis nüüd on see marsuut kohati küll päris selge. Eriti tore on veel see, et kui öösel kasvõi korraks silmad lahti teen, pean vetsu minema. Enne magama ei saa jääda. Muidu on kindel laks see, et ma näen jälle unes kuidas ma kuskil hullumajas ringi rändan ja meeleheitlikult vetsu otsin. Või näen seda, et ma lõpuks leidsin ühe ja peaks nagu kergem hakkama, aga ei hakka ju! :D
Ma imestan, et ma pole end niimoodi keset ööd veel täis lasknud…

Hah, praegu meenus see kord eelmise raseduse lõpust, kui ka midagi taolist vist unes nägin, voodi täis sortsutasin, ärkvele ehmusin ja kohe mehele jalaga panin, ning kriiskasin, et mul tulid veed ära. :D

Aga noh, vähemalt ei ole ma viimased kaks nädalat nokaga kassipoegi sünnitanud…

Annu on väike ahvipärdik. Kammib juuksed ära ja siis määrib kreemi näkku. :D

DSC_0411



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend üks ja kakskümmend kaks

Seda on lausa imelik kirjagi panna, mu sees on kakskümmend kaks nädalat vana beebike… Aeg ikka lippab meeletu kiirusega. Alles ma alustasin nende postituste tegemisega ju?

Ma pole endiselt beebile mitte midagi ostnud, ja ma hakkan juba kergelt ära flippima, sest aeg saaks nagu juba otsa. Ja osta on vaja veel palju. Ma pole veel isegi uurima hakanud mida selle vankri teemaga teha. Ma arvan, et ma ei hakka uut vankrit ikkagi ostma. Vähemalt mitte kohe. Prooviks enne mingit seisulauda, või seda pukki, kus vanem laps istuda saab. Aga milline sobib Hartanile, palju see maksab ja kas kokkuvõttes tasub üldse ära, kui selle hinnaga saaks juba pmt kaksikute vankri… Alustuseks ehk muretsen hoopiski kandelina ja panen beebi#2 sinna. Nüüd on mul kahju, et oma mobywrapy ära müüsin…
Mind natukene hirmutab see mõte, et Annu saaks vabalt liikuda – seisulaualt või pukilt saab ta ju ise ära tulla, aga vankris on ta ilusti kinni. Ma arvan, et ta ei püsiks mul eluski seal seisulaual, kui me nt poes oleme. Ja see pilt, kuidas ma teda mööda poodi taga ajan, endal korv ühes käes ja titt käruga teises käes – ma ei suuda seda mitte kuidagi meeldivana ette kujutada. :D

DSC_0077

Ehk tekitab minus seda ”aeg saab kohe otsa” tunnet ka see, et ma olen juba mitu korda unes näinud, et sünnitan enneaegse lase.
Ma ei saa aru kust mul see ”hirm” tuleb, et ma koguaeg seda unes näen. Ma ei ole sellele isegi mõelnud ja alati pigem kindel olnud, et ega see beebi enne oma tähetaega küll välja ei vupsa.
Alles eile öösel nägin ma unes, kuidas ma enneaegselt sünnitama läksin ja beebi asemel sain ma sülle KANA. Kana, kes ei võtnud rinda ja ma olin meeleheitel – kuidas ma siis ei saa oma last rinnaga toita, noh KUIDA, ahh? Et noh… jah.
Rinnaga toitmisest rääkides – Annu sai eile viimast korda tissi… Lasin mehel sellest ka pilte teha ja sain paar päris armast mälestust… Me mõlemad oleme kurvad, aga tema ikkagi rohkem. Ma usun, et see võõrutamine oli praegu meie jaoks õige otsus. Peale sellega alustamist on Annu palju iseseisvam. Ma usun, et see ise uinumise värk oli ka kõik tissitamise taga kuidagi kinni… Ja küllap tuleb see väike puhkus ka mulle endale kasuks.

Kõhubeebs on nüüd juba nii suur ja tugev, et annab mulle ikka päris korralikke matsusid. Kõht käib vahepeal kahte lehte… Kuigi see oleneb ikka suuresti tema asendist. Praegu on ta vist end ringi pööranud ja siblib käte-jalgadega mu selja poole, sest ma ei tunne teda erit palju. Sellest on muidugi kahju…
See rasedus kuidagi ”ununeb” mul vahel ära. Üsna tihti ma lausa mõtlen õhtul, et kas ma üldse olen teda täna tundnud? Aga üldiselt, kui Annu on juba magama jäänud ja ma rahulikult leban, hakkab tema möllama ja siis me suhtleme. :)

Ma ikka mõtlen koguaeg, kui tänulik ma olen, et mu lapsed on terved ja kõik on hästi. Olen viimasel ajal kogemata nii palju õudukaid lugenud, et… võeh. Ma ei suuda nende emade valu ette kujutada ja loodan, et ma ei pea seda kunagi kogema. Pisarad lausa kipuvad silma, kui mõtlen, et minu beebidega midagi sellist juhtuks… Kuidas üldse millestki sellisest üle saadakse, või kust see jõud võetakse, et edasi elada. Mina vist ei suudaks…

Sümptomite kohapealt nii palju, et ega muud eriti hullu veel ei ole, kui seljavalu, kergemad kõrvetised (Annu ajal ma ikka põlesin juba täiega sel ajal) ja rinnad on valusad (see võib ka võõrutamisest ju olla praegu). Väsimus muutub ka ikka aina hullemaks. Vahel pole üldse energiat, et üles tõusta. Tahaks lihtsalt lamada ja olla, mitte koristada, kokata, Annu järgi joosta… Võhma ka pole üldse – no ma lihtsalt ei jaksa Annuga joosta ja mürada, eriti veel õues ja külmaga…

Tegelikult üks kõige nõmedamaid ”sümptomeid” on hoopiski see, et ma pean koguaeg korralikult sööma. Muidu on selline tunne, et võin minestada. Olen mitu-mitu korda järsu pearingluse tõttu keset põrandat maha istunud, sest muidu oleks pilt tasku läinud. Ma lausa kardan, et mis siis saab, kui ma ükskord tõesti ära minestan ja pea näiteks kapi vastu ära löön – mis siis Annust saab, kui mees tööl on vms. Ei taha mõeldagi!

22. nädal möödus enamus ka haiguse tähe all. Ma pole siiani veel päris terveks saanud. Ikka on veidikene halb olla, kurk on vahel valus ja ajab köhima. Ma lausa kartsin, et ehk olen ka selle tõve endale külge saanud, millest uudised räägivad, aga mul pole õnneks palavikku olnud. Mitte, et ma oleksin 100% kindel, mis need sümptomid selle haiguse puhul üldse olema peaksid…
See viimane nädal oli üldse tüütu. Me ei saanud mitu päeva õuegi ja selline ”appi-ma-ei-suuda-enam” tunne tekkis. Rutiin on hea, aga liigne rutiin – vot seda ma ei suuda kannatada.

Lumi sulas ka nii ruttu ära, et me ei saanud lumememmegi teha. Ma nii ootasin seda, et ilm korraks soojaks läheks, ja saaks sulalumega mängida… Seda ootasin ka, et saaksin pildistamise osas ühe ”katse” õues järgi teha, aga noh, lumi on ju lännu. :D

Btw, kas ma olen ainus, kelle arust on sajandi armastus viimasel ajal täielik bullshit? Ma ei tea, minu jaoks kaotas see oma võlu, kui Hürrem välja vahetati. Ma A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T ei salli, kui näitlejaid vahetatakse. Ma saan selle vajalikusest aru, aga vaatajana ma seda ei salli. :D

Aga ma lähen nüüd joon oma teed edasi, ning hakkan õhtusöögi peale mõtlema…

DSC_0002



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kakskümmend – iga päevaga lähemal

Pool rasedust on läbi. See tähendab, et iga hetkega on rohkem läbitud, kui veel minna jäänud on… Ma olen vägavägaväga elevil, aga samas kurb. Kuna see on tõenäoliselt mu viimane rasedus (vähemalt lähima 10 aasta jooksul), siis tahan ma sellest maksimumi võtta.

Ma pole kunagi suutnud samastuda naistega, kes raseduse ajal end väga koledatena tunnevad. Tegelikult isegi see riivab silma, kui keegi end tõsisel toonil vaalaks nimetab.
Minu arust on rasedad isegi siis ilusad, kui nei on ‘halb juuste päev’, kui nende näol on vistrikke või silmade all ilutsevad tumedad sõõrid. Rasedates lihtsalt on see ‘miski’.
Mina olen end alati rasedana imeliselt tundnud. Minu arvates mu kõht kaunistab mind ja mulle meeldib seda eksponeerida. Isegi siis, kui keegi teine veel arugi ei saa, et ma rase olen ja mind peetakse lihtsalt paksuks, kes end viineriks riietanud on. Praegu on jube naljakas vaadata tagasi piltidele, kus pidasin end nii-ii selgelt rasedakõhuga rasedaks. Tegelikult oli seal 99% gaasid ja pekk, ning heal juhul 1% beebi. :D

Aga kes olen mina, et öelda, kuidas keegi end tunda võib, eksole. Ma kujutan tegelikult ette küll, et kui sul on enne rasedust olnud suure vaevaga vormi aetud keha, siis kaalunumbrite suurenemine ja ümbermõõtude paisumine, võib päris suur draama tunduda…

Igatahes, minu arvates on mul nüüd käes raseduse kõige mõnusam aeg. Liigutused on iga päevaga aina tugevamad ja kõht ka mõnusalt suur. Ainus miinus ongi see, et iga heaga peab kaasnema ka veidikene halba. Minu puhul on see halb praegu kindlasti seljavalu. Ei möödu hetkegi, kui mu selg poleks kange. Vaid vahetult peale masseerimist, on hea olla.
Õhtul voodisse visates ja tundes, kuidas kõik asjad ‘omale kohale’ vajuvad, tahaks nutta. Aga ma tean, et see saab (ja läheb) aina hullemaks. Kuni on möödas. Aaga sinna on vähemalt 20 nädalat aega. :D
Well, vähemalt teeb Annu mulle hommikuti oma jalgadega massaaži. Nii seljale, kui ka näkku, kaelale, kõhule, silmaauku, kurgule… You name it. Et ikka kõik saaks pehmeks tallatud… :D

Lisaks seljavalule esineb ka kergemaid kõrvetisi, toonuseid ja nahk on ka meeletult kuiv.

Ja ma arvan, et mitte kellelegi pole märkamata jäänud mu hormoonid, mis on ikka vääääga rasedad. Endiselt – see on minu jaoks nii uus asi, ning nagu näha, siis ma ei händeli seda just eriti hästi veel. :D

See rasedus erineb eelmisest ka selle poolest, et nüüd on mul vahel väga kindlad isud.
Viimasel ajal tahaks koguaeg värsketest kartulitest praekartuleid ja peekonit õgida, ning kartulite viilud peavad olema imeõhukesed – jumal tänatud, et mul selleks kombain olemas on. Popkorn kõlab ka väga hästi ja eelmisel nädalal viskasin ostukorvi ka paki vahukomme. Õhtul ”grillisin” neid pliidi all. Kaks tükki sõin ära ja rohkem ei tahtnud neid näha ka mitte.

Ma sain üksõhtu ataki, kui vetsus käisin ja nuuskasin, ning pärast potis verist paberit nägin. Õnneks tuli välja, et ma kõigest NUUSKASIN verd ja lapsega on siiski kõik korras. Vasak nina pool on seest nii valus, nagu keegi oleks seal mul sukavardaga adenoide opereerimas käinud.

Söömisega on ikka viletsalt. Kui ma korralikult ei söö, siis on jube halb olla, pea hakkab ringi käima ja tekib tunne, et kohe saab jaks otsa, ning ma lihtsalt suren kohe maha.

Ahjude kütmine muutub ka varsti raskeks, sest ma ei suuda end enam seina ja ahju vahele pressida, et siibrit lahti teha… :D

Positiivsema poole pealt siis nii palju, et liigutused on juba mõnusalt tuntavad. Nii, kui pikali viskan, hakatakse mind togima. Eile sain naba juurde sellise matsu, et läpakas tahtis ka maha kukkuda. :D Aga täna pole ta näiteks veel kordagi tuntavalt liigutanud, ja lõuna on juba käes…

Igatahes, ma tahan seda rasedust täiel rinnal nautida, oma kõtukest silitada, lapse liigutusi tunda ja teha kõike ”ninnunännut”. Jumal teab millal ja kas üldse, ma seda jälle kogeda saan…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!