Oh jumal sa näed, aga ei mürista

Oleme end nüüd siin põhimõtteliselt sisse seadnud, aga oijoppenpuhh, milline teekond see on olnud! Ma poleks eluuuus uskunud, et keegi julgeks-tahaks-suudaks sellises seisukorras maja üle anda. Ma arvasin, et mina olen sitasaba, aga see mis mind siin vastu võttis oli kergelt öeldes…ko-hu-tav. Pöidlaotsa suurused ämblikud ja nende võrgaud igaaaal pool, kleepuv tavott ümber vetsupoti, mudaga kaetud duššikabiin ja lagi, pistikud-juhtmed-lülitid kleepuvad/tolmused/jumal teab millega koos, uksed ja nende klaasid musti näpujälgi ja mudase vee pritsmeid täis, õues ukse kõrval oli mitmekümne sentimeetrine konihunnik, põrandad pole vett näinud aastast-hui-teab, nagu ka kõik muu siin majas. Kui ma hakkasin sektsiooni koristama, siis leidsin sealt veel üleelmiste omanike asju… Põhimõttliselt esimesed neli-viis päeva ei pakkinudki ma midagi lahti, vaid lihtsalt koristasin ja koristasin ja koristasin ja koristasin natukene veel.

Emotsioonid vaheldusid küll päris kiiresti. Ühel hetkel olin ülisillas – jeee, oma maja, meie maja, jeee-jeee-jee. Järgmisel hetkel tahtsin end juba nurka kerra tõmmata ja nutta, sest olin kindel, et siia sita sisse ma nüüd surengi. Peale esimest siin veedetud ööd, helistasingi ikkagi oma emale ja ”nutsin”, et ”ohjumalküll emmeeeee, tule mulle ometi palun appiiii!!!”

Õnneks on mul imelised sõbranjed! Üks tuli ja koristas ja andis motti ja oli nii armas ja hea, et käis lausa mitmel päeval peale oma koolipäeva siin mul abis, ning teine tõi head-paremat süüa, et me ei peaks siin nuttes ainult makarone mugima. :D

Ahjaaaa, ning siis sain ma pättusega hakkama.
Lasin mehel duššikabiini lahti kruvida, et see kõnts kõik välja nühkida. Kolm tundi nühkisin ja mudisin neid uksi ja klaase. Ja siis ma hakkasin neid dušširuumi tagasi viima… Panin otsa ettevaatlikult maha ja siis käis klirr, ning TERVE vannituba oli klaasi täis! Isegi vetsupott.

DSC_0149Eile vedasime oma köögi tühjaks, ning järgmised päevad teen ma elutoas süüa. Naiss…

DSC_0168Hetkel on siis käsil köögi remont. Ja hiljemalt homme lõunaks pean ma kindel olema selles, mis värvi see tuleb. Kas kollane, punane, roheline, mingi hele beež-pruun… Ma ei teaaaa ju. Vähemalt on kindel see, et oranz see ei saa, sest see pidavat söögiisu tekitama ja seda jama mul nüüd küll vaja pole. :D

Muidu on kohanemine olnud suhteliselt kerge. Annul on rohkem ruumi lammutada ja kõike laiali tassida, koer saab õues olla ja lõputuuuuult karjuda iga auto peale mis mööda sõidab – naabris mõtlevad, et ta on nälgas (üks tõi talle vorsti) ja kassil on oma aed kus ringi jalutada. Ja kassist rääkides, ta on ikka täielik murdja! Ühe ööga veristas mulle teleka ette kolm hiirt ära. Hea veel, et neid ritta ei sättinud ja siis nii kaua ei karjunud, kui keegi kiitma tuleb, nagu üks kass meil maal teha armastas.

Uksekell on siin ikka väga tore. Koristame meie rahulikult vannituba, kuulen, et kell käib. Lähen teen ukse lahti ja mitte kedagi ei ole. Päris ei läinud ihukarvad püsti. Kohe meenus see ütlus, et kui kuuled koputusi/uksekella, aga ust avades ei ole seal kedagi, lasid surma tuppa. Kohe läksin magavat last kontrollima, ning helistasin emale, et küsida kas ta hakkab täna veel sõitma, või ei. Ja kui ema KOLM TUNDI vastu ei võtnud, olin ma kodus juba infarkti saamas. Lõpuks siis ikka vastas ja irvitas mu üle, kui oma ehmatusest rääkisin. :D
Igatahes, see uksekell armastab vahepeal valehäireid anda. Eriti veel siis kui ma üksi kodus olen…

Mis siis veel uut… Aaaa, Ann magab nüüd juba teist ööd oma voodis. Eile otsustasin, et aitab sellest pullist küll, sest ta lihtsalt nahhaalselt ronis minu ehitatud müüridest üle ja kukkus mitu korda voodist alla. Ma ei saa aru mida ta läbi une siiberdab koguaeg. Ise magab, aga rändab ja ronib mööda voodit ringi. Ta küll ei maga terve öö järjest, aga vähemalt ei saa ta siis enesetappu üritada, kui ma teises toas olen. See magama jäämine on küll olnud nagu seatapp, aga täna läks ta juba leebe(ma)lt magama.

Nüüd oleks vaja kuskilt leida rahapada ja siis oleks õnn õuel. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Uus maja vajab ka uut sisustust

Kuna jätame enamuse mööblist siia korterisse maha, siis tuleb hakata vaikselt uusi asju muretsema. Ja neid asju on paljuuuuu, mida tahaks/vaja oleks. Alustades kardinatest ja lõpetades köögimööbli ja koerakuudiga. Lisaks tuleb korda teha aed. Ideaalis tahaksin ma 2 meetrist puitaeda, et tänavalt midagi sisse näha ei oleks, aga peamiselt ikkagi sellepärast, et koer ei saaks minema plagada. Kui ta juba kohapealt poolteist meetrit hüppab, siis ma ei tea mis aia me ehitame peame… Ja see ei saa olema odav lõbu.

Kuna meil puudub ka korralik kuut, peame ka selle kuskilt muretsema. Aga olete te kunagi mõelnud palju üks kuut maksta võiks? 50 euri? 75 euri? 100 euri? Heheee, alla 200 pole ma eriti midagi näinudki! No kui ikka vaadata korralikku ja soojustatud kuuti.

Kevadeks peab muretsema ka kasvuhoone, sest ma plaanin hakata hulluks aednikuks ja kõik kraam nüüdsest ISE kasvatada. Oehh, kaua ma sellest unistanud olen?

Esimesed asjad mis tuleb korda saada ongi aed ja kuut, et koeral oleks mõnus õues olla ja ma ei peaks tema heaolu pärast nii väga põdema, sest tuppa ei taha ma teda enam küll võtta. Mul on neist karvadest ja porist ja jamast siiiiibeeeer! :D

Teiseks tuleks korralikumalt ära soojustada elutoa põrand. See ei ole küll nii pakiline, aga arvestades, et laps mängib maas, võiks see ikka normaalsem olla, kui ta hetkel on.

Ja siis selle maja kõige suurem projekt (hetkel) – köök. Köök on kõige kehvemas seisus. See tähendab, et kannatab elada muidugi ja sada korda ilusam, kui siin korteris, aga ikkagi. Seal on seinas mingi imelik värv, mis koorub maha, põrandat katab linoleum ja köögikapid on alla igasugust arvestust. Ühesõnaga, see tuleb täiesti tühjaks loopida ja kõik uuesti teha.

Kunagi tahtsin ma neoonrohelist kööki, midagi sellist.

bright-green-kitchen-wall-colors-and-white-oak-cabinets-and-silver-appliances-700x460

Nüüd tundub see muidugi natukene naeruväärne ja hetkel olen endale vaimusilma mananud hoopis midagi sellist. Eelistaksin muidugi veidikene heledamat.

open-concept-kitchen

Üldiselt rihin ma suuremate esemetega pigem igavatele toonidele, et tuppa siis elu ja värvi pisemate detailidega juurde tuua. Ühtlasi on väiksemaid asju kergem ja odavam välja vahetada, kui toa välimus peaks üle viskama.
Seega tahaksin ma heledas pruunis-beežis toonis kööki, kuhu tooksin särtsu sisse kardinate ja muu taolisega.
Kööki oleks siis vaja ka söögilauda ja toole, mis mätsiksid ülejäänud köögimööbli värviga.

Köögi jaoks oleks vaja veel kubu, uut (suure sügavkülmaga) külmikut ja nõudepesumasinat. Kunagi ma mõtlesin, et nõudepesumasinat mina küll enda elamisesse ei too, see on laisa ja mugava inimese leiutis. Aga tegelikult on see ikka ülimalt hea, ning säästab palju aega. Aega mida ma kasutaksin pigem lapsega mängimisele, rohimisele või lihtsalt vedelemisele. Vot nii laisk olengi.

Kui köögiga valma, siis edasi tuleb elutuba. Kuna tegu on ikka võrdlemisi suure toaga, oleks sinna vaja suuuuurt diivanit ja sektsioonkappi. Ma ei tea mis teema mul selle puiduga on, aga ka elutuba näen sarnases toonis (mööbel siiski, mitte see roheline sein).

img_4771

Kuna me oleme rämedad rökaööbikud (üks suurem, kui teine), siis oleks vaja pigem tumepruuni tooni diivanit, kui mingit heledat (hetkel toon näiteks ikkagi heleda). Tahaks muidugi kõike heledates toonides, sest see toob tupa rohkem ”valgust”, aga noh, mis sa teed eksole.

Ma hetkel nipet-näpet asjadele ei jaksa isegi mõelda, neid saab jooksvalt muretseda. Saaks need suured asjad sisse ära, oleks pidu.

Elutoast järgmine tuba on magamistuba. Kunagi unistasin ma üleni punasest magamistoast. See tundus kuidagi nii mõnus ja soe. Aga peale seda, kui mehele oma mõttest rääkisin ja ta siis ütles ”nagu bordellis või?” (tänks), siis unustasin selle mõtte kohe ära. :D

Ka magamistuba on okei seisukorras, ainult see jube fototapeet tuleb ära katta ja põrand üle lihvida, või ma ei tea mida sellega seal teha tuleb.
Sisustusest on meil olemas ainult voodi ja kummutid (mis ka mingil hetkel lapse tuppa liigutada tuleb, kui ta omaette magama kolib kunagi). Seega oleks vaja hiiglaslikku riidekappi, öökappe, meigilauda ja nipet-näpet dekoratiivset kraami.

Kuna meie voodi peats on must/kohvipruun/wenge/midaiganes, siis peaks ka ülejäänud mööbel olema sama tooni.

1303850_t-21-wen

1065300_397917_

See tähendab, et seinad peaksid oleme heledad, mida nad ka õnneks on.

Vannituba on õnneks ka väga okei. Seal tuleb küll hoolega kraapida. Ma loodan, et sellest piisab ja ma ei pea hakkama veel uut wc potti ja dušikabiini ostma. Tegelikult kunagi tahaksin ma selle kabiini niikuinii välja vahetada ja asemele midagi sellist soetada (vann ja dušš ühes, i-me-li-ne!).

Ja siis jääb veel koridor, kuhu oleks vaja nagisid, jalatsite riiuleid ja muud sellist (mingi suur kapp kahjuks ei mahu). Ning muidugi saun, mida tuleb ikka korralikult korrastada. Kaminale oleks esmalt vaja klaasist luuki ette, sest see kurjam ajab hullult sisse. Ja loomulikult ei saa ma unustada, et pean seda bardakki ka koristama, seega kuluks vägagi ära uus tolmuimeja ja aurumopp, millest olen juba umbes sada aastat unistanud… Ja kui juba lappama läks, ning ma nii laialt unistama kukkusin, siis tahaks uut tekki ja uusi patju ja uut voodipesu ja uusi kardinaid ja… Ühesõnaga, andke mulle mill, palun?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!