Tag Archives: rinnapiim

RPA vastane ema, kes annab oma lapsele RPA’d

Posted on by
28

*RPA – rinnapiimaasendaja
*RP – rinnapiim

See on ikka TÄIEGA imelik, et ma juba pean mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Alles ta sündis ja alles ma jamasin temaga pisarsilmi seal haiglavoodis, et laps ometigi kaalus juurde võtma hakkaks. Oeh… see on see tüüpiline emmede ”kuhu see aeg küll kaob!” hala. Aga no nii on – saa lapsed ja nutad aega taga. Vanasti pidi ju uut kuudki ootama nagu surma, aga nüüd avastad ühtäkki, et alles oli aastavahetus ja varsti on juba jõulud.

Igatahes, meil on nüüd asjalood nii, et mina hakkan vaikselt mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Ilmselgelt ei juhtu see üleöö ja täielik võõrutamine ei tule ilmselt isegi mitte lähimate kuude jooksul, aga siiski varsti. Hetkel sai ta ju alles üksteist kuud vanaks. Tahaks ikka aasta kindlasti täis saada ja kõik mis edasi tuleb, on vaid boonus.

Aga rinnast võõrutamisele paneb mind mõtlema just öine trall. Olgem nüüd ausad, ma olen kolm, või varsti isegi juba kolm ja pool aastat, olnud pidevalt rase või imetanud. Või siis olnud rase JA imetanud. Ma olen veidikene tüdinenud ja väsinud olemast mingi söögiautomaadist inkubaator, kes peab ööd ja päevad kellelegi oma privaatosi suhu toppima. :D Ma tahaks lõpuks ometi ma-ga-da! Aga hetkel tundub, et asi läheb ainult hullemaks, mitte paremaks. Joel istub mul pool ööd tissi otsas ja me kumbki ei saa normaalselt end välja puhata. Ma ärkan hommikul veel väsinumana, kui õhtul magama minnes – see ei ole ju ok. Samas ei oska ma seda öist pulli ka kuidagi lõpetada. Kui ma talle lihtsalt tissi ei anna, röögib ta poole hommikuni ja mitte keegi ei saa magada. Lähen temaga kaheks nädalaks sauna elama ja võõrutan teda seal? :D

Tegelikult on mul teie ees üks saladus ka olnud. Juba ammu-ammu ei ole Joel nõus enam mujal sööma, kui voodis ja pikali maas. Tuba peab olema rahulik ja võimalikult hämar. Mingist keset tänavat toitmisest või kuskil autotagaistmel lõunastamisest võin ma vaid und näha. Teda häirib iga väiksemgi asi. Piisab sellestki, kui ta kuuleb, et köögis keegi midagi maha kukutas – ta peab minema asja uurima!
Loomulikult ei tohi ka Annu samal ajal toas olla, kui poiss sööma hakkab (aga no kuhu ma selle krati sigadusi tegema jätan, kui me vaid kolmekesi kodus oleme?). Muidu hakkab poiss kohe ringi vahtima ja veereb lihtsalt minema. Söö ise oma tissi, kui tahad! Ja no kuna ta on nii nõudlik oma päevaste söökidega, siis vahel juhtub nii, et ma annan talle hoopis pudeli pihku. No mida ma teen selle marakratiga, kui me näiteks ujulast tuleme ja ta autos enne magama jäämist piima tahaks? Rinda ei võta, aga ilma piimata karjub ta terve kojusõidu, kuni ükskord kodus siis kõhu sooja piima täis mugida saab. Ühesõnaga, ma olen punktis, kus ta saab vahel rinnapiimaasendajat. Minu jaoks on seda isegi tunnistada raske ja…piinlik? See on see RPA valehäbi. Tagusin ma ju Annu ajal rusikaga vastu rinda ja möurgasin kui tähtis on rinnapiim. Ja nüüd annan oma lapsele siis seda ”jubedat” rinnapiimaasendajat. Hmm…

Lohutan ma end sellega, et rinnapiima kogused ületavad rinnapiimaasendaja koguseid mitmekordselt. Aga ikkagi kuidagi kripeldab sees, et ma olen nüüd, ma ei tea, laisk või midagi, sest ma ei suuda olukorda muudmoodi lahendada, kui, et topin lapsele lihtsalt kergekäeliselt RPA pihku.

Üks tuttav ütles mulle, et kui ma RPA anda ei taha, miks ma siis lehmapiima talle ei anna? Nagu see oleks kuidagi parem. Enne annan lapsele spetsiaalselt tehtud piimaasendajat, kui vasikale mõeldud piima. Ja alla aastasele ei tohigi ju väga piimatooteid veel anda. Veel vähem siis seda päris ehtsat talupiima. Seega tänan ei. Pigem sätin meie sõidud nii, et ma ei peaks talle pudelit tegema. Aga no alati ju ei saa nii.

Ühesõnaga, kahe sõnaga – ma tahaksin esmalt lahti saada sellest öisest möllust ja siis jätkata kolme rinnapiima kogusega (varahommik, lõunauni, ööuni). Täieliku võõrutamiseni on ilmselt veel mitmeid kuid aega ja ega mul sellega tegelikult nii kiire olegi, lihtsalt magada tahaks. :D

Kui vanad olid teie lapsed, kui nad terve öö jutti magama hakkasid? Kas ja mida teie selle heaks tegite? Kui vanalt lapse rinnapiimast täielikult võõrutasite?

Karma tuli ja hammustas mind persest

Posted on by
25

Kõik ilmselt mäletavad veel, kuidas ma siin mõnda aega tagasi rinnapiima ja rinnapiimaasendaja teemal arutlesin. Ma ei mõelnud selle teemaga mitte midagi halba, ma ei tahtnud kedagi hukka mõista, ega kedagi end halvasti tundma panna. Lihtsalt arutlesin oma ”targa” ajuga, et kas see tõesti on võimalik, et piim lihtsalt otsa lõppeb, kui naine on endast kõik andnud, et seda ei juhtuks. Ja sain palju tagasisidet, et ma ei peaks suud pruukima teemal, millega mul endal veel nii vähe kogemusi on. Sain ka lausa kommentaari, kus keegi soovis, et mul piim otsa saaks. Ja enamus rääkisid oma kurvad lood, kuidas nad nägid nii palju vaeva ja üritasid, aga ikka läks kõik lörri. Ma sain aru, et olin eksinud. Ja vabandasin oma mõtlematute sõnade pärast. Tuleb välja, et neid erandeid siiski on.

Ja siin ma siis nüüd olen. Karma on otsustanud mulle mu mõtlematute sõnade eest karmilt kätte maksta. Mu piimamajandus on oma uksi vist sulgemas. Või ma ei tea mis kamm see on, ma olen juba meeleheitel. Ma lihtsalt ei suuda mõista KUIDAS, MIKS?! Eelmises sissekandes rääkisin, kuidas Annu ainult nutab ja viriseb, ning rinnast keeldub. Vahepeal see nagu lahenes natuke, ta oli rõõmsam ja sõi. Aga alates kolmapäevast on seis suhteliselt sama, nagu laupäev-pühapäev-esmaspäev. Üks pidev nutt ja hala. Rinda väga ei taha. Kui sööb, siis tõmbab nii kaua, kui midagi suurema hooga tuleb ja enam edasi ei viitsi imeda, et stimuleerida. Ma siis pumpan. Ööd ja päevad. Ning üle ühe supilusikatäie ma sealt ei saa. Kui välja arvata eilne. Siis sain mingi 60 ml. Ja see pidi olema täis rind, millest ta sööma oleks pidanud hakkama. Ja ma olen 110% kindel, et rind sai täiesti tühjaks. Ärge küsige kuidas, see on veits rõve ja awkwar, aga tean.
Sunnin last rinnale, aga ta ainult nutab. Vahepeal hakkab juba tissi nähes hüsteeritsema. Veits aega kuulen, et sööb ja neelab, aga siis laseb lahti. Üritan tagasi rinnale saada, aga ta ei taha väga. Enamus kordi on ta siiski nõus paar korda tõmbama, ja siis laseb jälle lahti, ning nutab. Mitte alati, aga paljudel kordadel. Kui üritan uuesti tagasi saada teda, siis hakkab üsnagi hüsteeriliselt nutma. Ja ma ei saa aru miks. Kas ta siis ei taha imeda, sest seal pole midagi, või sellepärast, et kõht sai täis? Kui kõht täis sai, siis miks ta endiselt õnnetu on? Nagu oleks koguaeg nälgas. Ma reaalselt ka ei mäleta viimast korda, kus ta oleks olnud oma ärkvel oleku ajal õnnelik ja jutustaks rahulikult.
Rinnad on pehmed ja tössid. Aga see pidi olema normaalne, et mingil hetkel rind harjub imetamisega, ja siis ei lähe enam kõvaks, ega tükki. Aga kui sa oled harjunud söötma iga 2 h tagant, ja järsku ei sööda pmt 8 h, siis peaks ju ikkagi tunda olema, et tiss piima täis on? Mul seda nt ei olnud esmaspäeval, kui temaga üheksa tundi jutti pallil hüppasin ja ta mitte midagi pmt ei söönud. Rind nagu ei muutu enam raskeks. Nagu sinna ei tekiks enam midagi. Või siis mitte piisavalt igatahes. Rinna otsas ta ainult sipleb ja isegi nibu suus nutab-niuksub.

Praegu sain ta magama nii, et sulatasin sügavkülma pandud piima ja andsin talle mingi 40 ml sellest. Rohkem ei hakanud soojendama, sest muidu oleks pidanud ära viskama, kui ta ikkagi ei seda tahtnud ei oleks. Ja see on mu eelviimane pakk. Enne pudeli andmist muidugi toppisin rinda, aga selle peale ta ainult nuttis. Tõmbas paar korda ja nuttis.

Lutipudelit ta ka alguses ei tahtnud, mingi 10 minti pidin seda tal suus hoidma, enne kui ta nipi kätte sai ja kõik ära sõi.

Praegu samal ajal pumpan siin, ja sain ainult 15 ml.

Kas see on mingi hullemat sorti streik, kasvuspurt, piima tellimine, või hakkabki mu vabrik enda uksi sulgema? Ma ei saa aru. Kui see oleks piima tellimine, siis ta tahaks ju koguaeg rinnal olla, aga tema ei viitsi. Või on ta lihtsalt laiskvorst? Mul on mõistus otsas juba.

Ma ausaõna olen meeleheitel ja ma ei oska enam midagi teha. Mu juhe on lihtsalt nii koos. Mul on tunne, et ma ei saa hakkama. Et ma ei oska ema olla. Et ma ei vääri seda last. Et mis kuradi ema ma selline olen, kui ma ei suutnud teda ise ilmale tuua, ja nüüd ei suuda teda enam toita ka. Üks jama ajab koguaeg teist taga.

Ma natuke teadvustan endale, et see võib olla minu enda süü. Ehk on see pingest. Kui ta on päevade viisi viril ja vahet pidamata nutab, siis ma olen magamata, kuri, pinges ja koos temaga õnnetu. See kõik ju mõjub. Aga isegi kui mina olen suutnud end maha rahustada, siis tema ju ikkagi nutab. Ta tunneb vist isegi neid pingeid mu sees, millest minul endalgi aimu pole.

Ühesõnaga. Ma ei tea mis toimub. Ja kui te tahate nüüd mulle julmalt näkku iritada, et ‘nänänä, ma ju ütlesin sulle!’, siis palun väga. Olen selle ära teeninud.

Ma ei kavatse alla anda. Pumpan ja möllan edasi. Ehk on see lihtsalt ajutine streik. Oh jumal, palun tee nii, et see lõppeks. Ma ei taha rinnaga toitmist lõpetada…

Kas aastase lapse imetamine on PERVERSNE?! / Rinnapiimaasendaja liiga kergekäeline toppimine ja kuidas kerge vaevaga imetamine tuksi keerata.

Posted on by
44

Täna püstitati beebigrupis teema, et kui kaua keegi plaanib imetada. Lugesin siis suurte silmadega ja lihtsalt ahhetasin… Väga paljud ütlesid, et neil kadus piim paari nädala/kuuga ära ja kõik, paljud ütlesid, et üle kuue kuu nad ei plaani sellega vaeva näha, et neil on vaja ju omi asju ka ajada ja paljud ütlesid sinna 7-10 kuu kanti. Ning mõni üksik ainult, et aasta ja rohkem. Kui keegi julges öelda, et tema esimene laps sai üle aasta rinda, siis selle peale üks naine ütles, et AASTASE LAPSE IMETAMINE ON PERVERSNE! Mul vajus suu ammuli. Nagu päriselt ka, ma vahtisin ekraani suu ammuli ja lugesin seda lauset mitu korda üle, et kas ma ikka lugesin õigesti? Paljud veel nõustusid ja ütlesid, et on jah jumalast veider ja rõve…

Ok, ma saan aru kui mingi kolme aastane tõmbab tissi, see on jah veits juba imelik ju, aga aastane laps on alles suht titt ja mina ei näe selles küll midagi imelikku. Kindlasti mitte ei ütleks ma imetamise kohta perversne. Kopeerin siia ühe naise kommentaari, kes minuga antud teemal nõustus: ‘Imetamist tõesti ei saa perverrsusega võrrelda,siis võib juba samasse gruppi liigitada kui isa näiteks vahetaks tütrel mähet‘.
Olen vist jälle veits ökoboku, ja ütlen, et rinnapiim on siiski parim ja loomulikum toit lapsele tema esimese eluaasta jooksul.
Ise plaanin ka vähemalt aasta välja võidelda ja peale seda siis vähehaaval vähendada, vastavalt lapse soovile. Ei ole mul nii kiire selle imetamisest lahti saamisega, et peaksin vägisi lapsele võltstoitu näkku suruma. Et saaks jumala eest juba oma elu edasi elada ja pidu panna. No milleks lapsi üldse siis saada, kui sa nende juurest kohe esimesel võimalusel jooksu tahad pista? Ma saan aru sellest, et oma aega on vaja, tuulutada on vaja, aga üks ei välista ju teist. Esimese eluaasta jooksul ei ole lapsele niikuinii hea emast väga kaua eemal ju olla.
Kopeerin siia ka oma kommentaari antud teemast, sest sinna kirjutasin kõik oma emotsioonid antud hetkel:

”Issand jumal, imetamise kohta öelda perverssne? Olen nüüd mingi megaöko emme ja ütlen, et rinnapiim on ikka kõige loomulikum ja parem toit lapsele esimese eluaasta jooksul. Ja imetamise aeg on ka selline sideme loomine ja ‘meie aeg’ minu jaoks, et meelega võõrutama ei hakka enne esimest aastat kindlasti. Mind paneb siin imestama kuidas te kõik räägite. Nagu laps oleks mingi räme kohustus, et tuleb võimalikult ruttu imetamisest lahti saada, et jumala eest saaks ‘omi asju’ ajada. Kohe meenub kuidas mul üks tuttav ütles kõigile, et ‘piim sai otsa’, aga tegelikult lõpetas rinnaga toitmise, et saaks pidu panna ja juua….. Hukka ei mõista kedagi, igaüks kasvatagu oma last nii nagu tahab, aga mina seda ei mõista. Beebi on nii vähekest aega beebi, et seda aega tuleks maksimaalselt nautida ja lapsega koos olla. Varsti ei vaja see ‘beebi’ sind enam nii nagu praegu ja siis on tal pruudid/peikad, peod ja arvutid, koolid ja sõbrad…. Elu ei jookse eest ära, aga beebiiga küll. Mina kavatsen küll rinnaga toitmisest maksimumi võtta jakindlasti aasta välja siputada. Mul ka piimaga oli jamasid siin, aga võitlesin ja möllasin, ning sain õnneks asjad korda praeguseks jälle. Lihtne oleks olnud ju pudel suhu lükata ja teist külge keerata, sest nii on lihtsam. Ja neil kellel piim on otsa lõppenud, kahju. Aga mind huvitab, et kuidas see otsa niimoodi lõppeb? Ma ei taha kedagi solvata, ärge saage valesti aru, aga ma ei saa aru kuidas? Ja kas olete proovinud kõike, et piim siiski ei kaoks? Pumpamine ja kõik muu?”

Ja siit siis otse järgmise teema juurde. Piima ära kadumine ja rinnapiimaasendaja (RPA) liiga kergekäeline andmine.

Ma ei taha tegelikult ka kedagi solvata, ega oma rumaluses kellelegi haiget teha, seega kui olete antud teema suhtes tundlik, siis ehk jätate selle lõpu siin lugemata?

Nimelt mina ei saa aru kuidas kaob piim lihtsalt ära? Ma mõtlen, et kohe nii ära, et mitte midagi teha ei saa? Ok, ma saan aru, et stress, söömine ja muu selline kõik mõjutab, aga kas sellest siis ei ole võimalik välja kuidagi võidelda, kui tegelikult soovitakse rinda siiski anda? Seletage mulle palun, kellel on kogemusi?

Hetkel tundub mulle, et kuidagi liiga kergelt antakse alla ja lüüakse lihtsalt käega. Või siis jääb palju teadmiste taha kinni. See, et piima on vähe, ei tähenda, et nüüd ongi lõpp.
Omast kogemusest ütlen, et kui võidelda, siis on võimalik piima tootlust suurendada ja edukalt imetada. Muidugi on ka erandeid, kel lihtsalt ei ole, ega ka tule, ükskõik mida nad ka ära ei tee… Aga minu jaoks imetamise ABC on regulaarne ja täisväärtuslik söök, piisav vedeliku tarbimine ja rahulik elu. Ning kui näed, et hakkab vähenema, siis peaks laps tihemini ja kauem rinnal olema. Aga kui teid on õnnistatud samasuguse laiskvorstiga, nagu mindki, et ei viitsi mingit tühja lötakat tõmmata, siis andke aga rinnapumbale valu. Ükskõik milline pump teeb selle triki ära, ei pea üldse olema mingi fääntsi pump, aga elektriline on ikka mõnusam. Käsi väsib ära, kui mingi pool tundi jutti uhada.
Mul juba oli vahepeal paanika, et piim väheneb, sest laps ei ime piisavalt. Lihtsalt lollitas seal otsas ja ei tõmmanud ilusti tühjaks. Aju sai kohe signaali, et ‘ahahh, ei ole vaja nii palju toota’ ja tootiski vähem. Selle tulemusena pidin vahepeal juba mõlemat tissi talle andma. Selliseid paanikaid on tegelikult juba mitu olnud. Ja siis ma undan oma pumbaga, joon imetamisteesid ja vett, ning söön pidevalt midagi. Ning saan asjad jälle jonksu. Jällegi, kõigile see kahjuks ei mõju vist.

Ning siis see RPA andmine. Mul riivab nii silma see kuidas paljud ütlvad, et annavad peale rinnaga toitmist veel lisa juurde. Mul tekib küsimus, et MIKS OMETI?! Kuidas nad aru ei saa, et nad ise rikuvadki oma tissitamise ära. See käib nii sujuvalt, et nad ei saa ise arugi, kui ühel hetkel avastavad, et annavadki ainult RPA’d. Mina sellises olukorras teeks kõike muud, kui annaks lisa juurde. Võib-olla korra päevas, nt enne ööund, et laps saaks veidikenegi puhata, aga muidu topiks lihtsalt KOGUAEG tissi. Nii kui midagi rinda tekib, siis laseks selle välja tõmmata. Oleks kasvõi terve päeva voodis ja tissitaks. Siin tuleb jälle mängu see ajule signaali saatmine. Kui tiss tõmmatakse pidevalt kuivale, siis saabki ju aju kohe signaali, et ‘liiga vähe, liiga vähe, – IKKA LIIGA VÄHE’ ja toodabki lõpuks rohkem ja rohkem… Ma kujutan ette, et see esimene päev-paar on KOHUTAV. Laps röögib ilmselt näljast ja ei saa aru miks talle süüa ei anta, sina oled ilmselt sama kurb ja nutad koos temaga, aga lõppkokkuvõttes tasub see ju ära. Ning see piima tellimine ei kesta ilmselt kauem kui 2 päeva, siis peaks laadung kohale jõudma. Aga kui annad lisa, siis on lapsel kõht täis ja siis ta sul seal hui viitsib mingit lötakat tõmmata. Mida näljasem on laps seda rohkem ja kiiremini ta tõmbab, ja seda kiiremini hakkab asi ka funkama ju? Nendest tilkadest mida sa toodad, saab ta suurema nälja kustutatud, aga mitte piisavalt, et muutuda laisaks ja enam mitte rinda stimuleerida. RPA andmine ei ole lahendus, kui soovid rinnaga toita. Vastupidi, see on hukatus. Laps harjub ka pudeliga ära ja saab üsna ruttu aru, et sealt tuleb palju kergemini ja seda on palju mõnusam tõmmata, kui tissiga vaeva näha, seega ta vaikselt loobubki rinnast. See käib nii, et sina ei saa sellest arugi. Lihtsalt ühel hetkel teed sa aina rohkem ja rohkem piimasegu, sest sulle tundub, et lapsel on ikka kõht tühi.
Või ma eksin? Kas kõlab väga idiootselt? See on hetkel see mida mina arvan ja mida mina teeksin. Aga nagu öeldakse, et ära pruugi suud enne, kui pole tema kingades kõndinud. Siinkohal loodan, et ma ei peagi kõndima.
Kuigi veidikene ju kõndisin juba tegelikult. Need esimesed kolm ööpäeva haiglas, kui laps oli sõna otseses mõttes näljas ja lihtsalt röökis-sõi-röökis. Ta võttis 300 grammi kahe päevaga alla. Ja siis ma tissitasingi iga 40 minuti tagant, et ta tõmbaks need tilgad ära mis juba tekkinud on, ja stimuleeriks rinda, et mu loll keha juba midagi tootma hakkaks. Need päevad-ööd olid jubedad, ma olin kurnatud ja tahtsin koos lapsega nutta, aga lõpuks ju asi lahenes. Mu loll keha sai aru, et ta peab jalad tagumiku alt välja tõmbama, ja tööd tegema hakkama. Kas see ei käi siis kõigil nii? Kas see on tõesti nii, et osadel lihtsalt ei tekigi piima ja nad ei olegi võimelised seda sinna ka tekitama? Sellisel juhul on mul kahju oma sõnade pärast. Ma tõsimeeli ei taha kedagi solvata, kedagi hukka mõista ja ma ei taha kõlada nagu know-it-all. Ja kindlasti mitte ei taha ma väite, et keegi on nüüd kuidagi halvem ema, kui annab RPA’d. Lihtsalt avaldasin siin oma mõtteid ja trikke, mida mina teeksin/teen…

Ma ei sa sinna midagi parata, aga iga jumala kord kui kuulen, et ‘mul lihtsalt lõppes piim otsa!’, mõtlen, et ‘kas tõesti? või sa lihtsalt ei võidelnud piisavalt?’

Sellega meenub mulle alati üks mu tuttav, kes on KOLM korda ise lõpetanud imetamise ja väitnud, et piim sai otsa. Ühe korra lõpetas siis, kui tal oli vaja minuga iga õhtu džinni juua…

24.november

Edit:

Kõik kellele see teema hinge läks, siis vabandan siiralt. Tegin ka eraldi vabandava postituse SIIN. Nagu ma ka ütlesin, ma ei mõelnud sellega mitte midagi halba, ega tahtnud kedagi hukka mõista, Veel vähem kellelegi tahtlikult haiget teha. Ja ma ei saa pahaks panna halvustavaid kommentaare enda suunas. See teema on väga hell, ja saan aru, et paljudele oli seda teksti solvav lugeda. Vabandan.