RPA vastane ema, kes annab oma lapsele RPA’d

*RPA – rinnapiimaasendaja
*RP – rinnapiim

See on ikka TÄIEGA imelik, et ma juba pean mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Alles ta sündis ja alles ma jamasin temaga pisarsilmi seal haiglavoodis, et laps ometigi kaalus juurde võtma hakkaks. Oeh… see on see tüüpiline emmede ”kuhu see aeg küll kaob!” hala. Aga no nii on – saa lapsed ja nutad aega taga. Vanasti pidi ju uut kuudki ootama nagu surma, aga nüüd avastad ühtäkki, et alles oli aastavahetus ja varsti on juba jõulud.

Igatahes, meil on nüüd asjalood nii, et mina hakkan vaikselt mõtlema Joeli rinnast võõrutamisele. Ilmselgelt ei juhtu see üleöö ja täielik võõrutamine ei tule ilmselt isegi mitte lähimate kuude jooksul, aga siiski varsti. Hetkel sai ta ju alles üksteist kuud vanaks. Tahaks ikka aasta kindlasti täis saada ja kõik mis edasi tuleb, on vaid boonus.

Aga rinnast võõrutamisele paneb mind mõtlema just öine trall. Olgem nüüd ausad, ma olen kolm, või varsti isegi juba kolm ja pool aastat, olnud pidevalt rase või imetanud. Või siis olnud rase JA imetanud. Ma olen veidikene tüdinenud ja väsinud olemast mingi söögiautomaadist inkubaator, kes peab ööd ja päevad kellelegi oma privaatosi suhu toppima. :D Ma tahaks lõpuks ometi ma-ga-da! Aga hetkel tundub, et asi läheb ainult hullemaks, mitte paremaks. Joel istub mul pool ööd tissi otsas ja me kumbki ei saa normaalselt end välja puhata. Ma ärkan hommikul veel väsinumana, kui õhtul magama minnes – see ei ole ju ok. Samas ei oska ma seda öist pulli ka kuidagi lõpetada. Kui ma talle lihtsalt tissi ei anna, röögib ta poole hommikuni ja mitte keegi ei saa magada. Lähen temaga kaheks nädalaks sauna elama ja võõrutan teda seal? :D

Tegelikult on mul teie ees üks saladus ka olnud. Juba ammu-ammu ei ole Joel nõus enam mujal sööma, kui voodis ja pikali maas. Tuba peab olema rahulik ja võimalikult hämar. Mingist keset tänavat toitmisest või kuskil autotagaistmel lõunastamisest võin ma vaid und näha. Teda häirib iga väiksemgi asi. Piisab sellestki, kui ta kuuleb, et köögis keegi midagi maha kukutas – ta peab minema asja uurima!
Loomulikult ei tohi ka Annu samal ajal toas olla, kui poiss sööma hakkab (aga no kuhu ma selle krati sigadusi tegema jätan, kui me vaid kolmekesi kodus oleme?). Muidu hakkab poiss kohe ringi vahtima ja veereb lihtsalt minema. Söö ise oma tissi, kui tahad! Ja no kuna ta on nii nõudlik oma päevaste söökidega, siis vahel juhtub nii, et ma annan talle hoopis pudeli pihku. No mida ma teen selle marakratiga, kui me näiteks ujulast tuleme ja ta autos enne magama jäämist piima tahaks? Rinda ei võta, aga ilma piimata karjub ta terve kojusõidu, kuni ükskord kodus siis kõhu sooja piima täis mugida saab. Ühesõnaga, ma olen punktis, kus ta saab vahel rinnapiimaasendajat. Minu jaoks on seda isegi tunnistada raske ja…piinlik? See on see RPA valehäbi. Tagusin ma ju Annu ajal rusikaga vastu rinda ja möurgasin kui tähtis on rinnapiim. Ja nüüd annan oma lapsele siis seda ”jubedat” rinnapiimaasendajat. Hmm…

Lohutan ma end sellega, et rinnapiima kogused ületavad rinnapiimaasendaja koguseid mitmekordselt. Aga ikkagi kuidagi kripeldab sees, et ma olen nüüd, ma ei tea, laisk või midagi, sest ma ei suuda olukorda muudmoodi lahendada, kui, et topin lapsele lihtsalt kergekäeliselt RPA pihku.

Üks tuttav ütles mulle, et kui ma RPA anda ei taha, miks ma siis lehmapiima talle ei anna? Nagu see oleks kuidagi parem. Enne annan lapsele spetsiaalselt tehtud piimaasendajat, kui vasikale mõeldud piima. Ja alla aastasele ei tohigi ju väga piimatooteid veel anda. Veel vähem siis seda päris ehtsat talupiima. Seega tänan ei. Pigem sätin meie sõidud nii, et ma ei peaks talle pudelit tegema. Aga no alati ju ei saa nii.

Ühesõnaga, kahe sõnaga – ma tahaksin esmalt lahti saada sellest öisest möllust ja siis jätkata kolme rinnapiima kogusega (varahommik, lõunauni, ööuni). Täieliku võõrutamiseni on ilmselt veel mitmeid kuid aega ja ega mul sellega tegelikult nii kiire olegi, lihtsalt magada tahaks. :D

Kui vanad olid teie lapsed, kui nad terve öö jutti magama hakkasid? Kas ja mida teie selle heaks tegite? Kui vanalt lapse rinnapiimast täielikult võõrutasite?

Karma tuli ja hammustas mind persest

Kõik ilmselt mäletavad veel, kuidas ma siin mõnda aega tagasi rinnapiima ja rinnapiimaasendaja teemal arutlesin. Ma ei mõelnud selle teemaga mitte midagi halba, ma ei tahtnud kedagi hukka mõista, ega kedagi end halvasti tundma panna. Lihtsalt arutlesin oma ”targa” ajuga, et kas see tõesti on võimalik, et piim lihtsalt otsa lõppeb, kui naine on endast kõik andnud, et seda ei juhtuks. Ja sain palju tagasisidet, et ma ei peaks suud pruukima teemal, millega mul endal veel nii vähe kogemusi on. Sain ka lausa kommentaari, kus keegi soovis, et mul piim otsa saaks. Ja enamus rääkisid oma kurvad lood, kuidas nad nägid nii palju vaeva ja üritasid, aga ikka läks kõik lörri. Ma sain aru, et olin eksinud. Ja vabandasin oma mõtlematute sõnade pärast. Tuleb välja, et neid erandeid siiski on.

Ja siin ma siis nüüd olen. Karma on otsustanud mulle mu mõtlematute sõnade eest karmilt kätte maksta. Mu piimamajandus on oma uksi vist sulgemas. Või ma ei tea mis kamm see on, ma olen juba meeleheitel. Ma lihtsalt ei suuda mõista KUIDAS, MIKS?! Eelmises sissekandes rääkisin, kuidas Annu ainult nutab ja viriseb, ning rinnast keeldub. Vahepeal see nagu lahenes natuke, ta oli rõõmsam ja sõi. Aga alates kolmapäevast on seis suhteliselt sama, nagu laupäev-pühapäev-esmaspäev. Üks pidev nutt ja hala. Rinda väga ei taha. Kui sööb, siis tõmbab nii kaua, kui midagi suurema hooga tuleb ja enam edasi ei viitsi imeda, et stimuleerida. Ma siis pumpan. Ööd ja päevad. Ning üle ühe supilusikatäie ma sealt ei saa. Kui välja arvata eilne. Siis sain mingi 60 ml. Ja see pidi olema täis rind, millest ta sööma oleks pidanud hakkama. Ja ma olen 110% kindel, et rind sai täiesti tühjaks. Ärge küsige kuidas, see on veits rõve ja awkwar, aga tean.
Sunnin last rinnale, aga ta ainult nutab. Vahepeal hakkab juba tissi nähes hüsteeritsema. Veits aega kuulen, et sööb ja neelab, aga siis laseb lahti. Üritan tagasi rinnale saada, aga ta ei taha väga. Enamus kordi on ta siiski nõus paar korda tõmbama, ja siis laseb jälle lahti, ning nutab. Mitte alati, aga paljudel kordadel. Kui üritan uuesti tagasi saada teda, siis hakkab üsnagi hüsteeriliselt nutma. Ja ma ei saa aru miks. Kas ta siis ei taha imeda, sest seal pole midagi, või sellepärast, et kõht sai täis? Kui kõht täis sai, siis miks ta endiselt õnnetu on? Nagu oleks koguaeg nälgas. Ma reaalselt ka ei mäleta viimast korda, kus ta oleks olnud oma ärkvel oleku ajal õnnelik ja jutustaks rahulikult.
Rinnad on pehmed ja tössid. Aga see pidi olema normaalne, et mingil hetkel rind harjub imetamisega, ja siis ei lähe enam kõvaks, ega tükki. Aga kui sa oled harjunud söötma iga 2 h tagant, ja järsku ei sööda pmt 8 h, siis peaks ju ikkagi tunda olema, et tiss piima täis on? Mul seda nt ei olnud esmaspäeval, kui temaga üheksa tundi jutti pallil hüppasin ja ta mitte midagi pmt ei söönud. Rind nagu ei muutu enam raskeks. Nagu sinna ei tekiks enam midagi. Või siis mitte piisavalt igatahes. Rinna otsas ta ainult sipleb ja isegi nibu suus nutab-niuksub.

Praegu sain ta magama nii, et sulatasin sügavkülma pandud piima ja andsin talle mingi 40 ml sellest. Rohkem ei hakanud soojendama, sest muidu oleks pidanud ära viskama, kui ta ikkagi ei seda tahtnud ei oleks. Ja see on mu eelviimane pakk. Enne pudeli andmist muidugi toppisin rinda, aga selle peale ta ainult nuttis. Tõmbas paar korda ja nuttis.

Lutipudelit ta ka alguses ei tahtnud, mingi 10 minti pidin seda tal suus hoidma, enne kui ta nipi kätte sai ja kõik ära sõi.

Praegu samal ajal pumpan siin, ja sain ainult 15 ml.

Kas see on mingi hullemat sorti streik, kasvuspurt, piima tellimine, või hakkabki mu vabrik enda uksi sulgema? Ma ei saa aru. Kui see oleks piima tellimine, siis ta tahaks ju koguaeg rinnal olla, aga tema ei viitsi. Või on ta lihtsalt laiskvorst? Mul on mõistus otsas juba.

Ma ausaõna olen meeleheitel ja ma ei oska enam midagi teha. Mu juhe on lihtsalt nii koos. Mul on tunne, et ma ei saa hakkama. Et ma ei oska ema olla. Et ma ei vääri seda last. Et mis kuradi ema ma selline olen, kui ma ei suutnud teda ise ilmale tuua, ja nüüd ei suuda teda enam toita ka. Üks jama ajab koguaeg teist taga.

Ma natuke teadvustan endale, et see võib olla minu enda süü. Ehk on see pingest. Kui ta on päevade viisi viril ja vahet pidamata nutab, siis ma olen magamata, kuri, pinges ja koos temaga õnnetu. See kõik ju mõjub. Aga isegi kui mina olen suutnud end maha rahustada, siis tema ju ikkagi nutab. Ta tunneb vist isegi neid pingeid mu sees, millest minul endalgi aimu pole.

Ühesõnaga. Ma ei tea mis toimub. Ja kui te tahate nüüd mulle julmalt näkku iritada, et ‘nänänä, ma ju ütlesin sulle!’, siis palun väga. Olen selle ära teeninud.

Ma ei kavatse alla anda. Pumpan ja möllan edasi. Ehk on see lihtsalt ajutine streik. Oh jumal, palun tee nii, et see lõppeks. Ma ei taha rinnaga toitmist lõpetada…