Beebiblogi: 24.nädal. Ämmaemanda vahetamine.

Sel nädalal oli mu poisiklutt sama suur, kui baklažaan!

24.nädal

Kuuekuune loode kaalub umbes 600g ja tema pikkus on 30cm. Laps on juba valmis arenenud ja peaaegu lõpliku välimusega.
Laps kogub praegu aktiivselt rasva, täpsemalt öeldes pruuni rasvkudet.
Seda tüüpi rasval on kõrge energeetiline väärtus. See on äärmiselt oluline peale beebi sündi, kui ta peab enda kehatemperatuuri ise hoidma hakkama. Laps kasvab ja võtab aktiivselt kaalus juurde, sest tema keha toodab kasvuhormooni. Kõik elundid ja süsteemid on valmis. Laps kasvab ja areneb. Juba on loodud hingamiselundid. Higi- ja rasunäärmed on moodustunud. Sel nädalal oleks sündinud laps juba elujõuline. Formeerunud on suurem osa närvirakke. Tema nägu on muutunud — juba on olemas kulmud ja ripsmed. Süda lööb umbes 130 korda minutis ning seda saab stetoskoobi või väikese ultraheliaparaadiga kuulata. Kopsudes moodustub aine, mis aitab neil hingama hakkamisel avaneda. Beebi on suhteliselt elujõuline, kuigi täielikult väljaarenemata kopsude tõttu on ellujäämise tõenäosus väike.
Beebi võib reageerida Su meeleolu kõikumistele. Sageli kuuldud helid (laulud) võib laps peale sündimist ära tunda.

Kui ma täna hommikul lugesin oma äppidest, et ”palju õnne, teise trimestri lõpp on ukse taga”, vajus mul karp maani. Nagu…misasja? Juba? APPI! Minus võttis võimust väike paanika. Nii palju on veel teha, nii palju on veel vaja sättida, nii palju on veel vaja käia… Me pole ju perekooli loengutesse jõudnudki, fotosessiooni täpne aeg on veel lahtine, asjad on kõik veel pilla-palla, nii palju oleks veel vaja soetada, ja üleüldse, mida sa sellega mõtled, et ma olen rase? Isegi see ‘pisiasi’ pole mulle veel kohale jõudnud. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma ikka veel ei suuda uskuda, et minu sees kasvab teine inimene…

Kõik on üldiselt hästi ja talutav. Ma saan hakkama. Hetkel on see seisund, et ma olen nii rõõmus iga liigutuse üle ja tahaks nagu ma ei tea mida teha aga sama ei oska nagu ka… Issand, kui loogiline jutt… :D Ainult see jõuetus on jube, jalutades väsin palju kiiremini ära ja siis pean paterdama nagu pingviin. Jalgadest kaob nagu jõud ära. Ja kõht hakkab valutama, vahel ülevalt, vahel alt. Ämmakas ütles, et pean parema bandaaži muretsema. Huvitav milline on kõige mõttekam osta? Või äkki kellelgi on üks üle ja tahab selle mulle maha ärida?

Paar korda on ka selline seik olnud, et pea hakkab hullupööra ringi käima ja pilt tahab korra tasku minna. See on õnneks siiski toas olnud, ja peale seda, kui olen järsku tõusnud, või lihtsalt söömata olnud kauem.

Söögist rääkides… Ohjah. Raseduse hüved ma ütlen. Mehel oli sünnipäev ja siis sai pidupäevaks ikka head ja paremat vaaritatud. Loomulikult mugisin mina ka süümepiinadeta. Torti, kartulisalatit, kodus tehtud hakklihapitsat ja muud rämpsu. Hetkel on hull magusaisu ka, jube. Iga päev tahaks super viva koorejäätist süüa, mmmm. See aitab kõrvetiste vastu mul millegipärast jube hästi, ja arbuus on ka sel puhul hää. Ja üleüldse, miks kõik jäätised nii ära solgitud on? Ainuke hea jäätis ongi see super viva koorejäätis, teised on nagu ma ei tea misasjad.
Igatahes, mul oleks vaja häid nippe selle hoo taltsutamiseks? Iseloomu mul hetkel eriti ei ole, et ‘lihtsalt ei võta’.
Ja kuna viimased kaks nädalat on ainult vihma siin sadanud (no konkreetselt KOGU AEG sajab, või vähemalt tibutab!), siis pole väga õue ka jalutama saanud. Ja nüüd on tulemus käes. Ma võtsin 2 kilo NÄDALAGA juurde. Kui nii edasi, siis olen ma peagi oma raseduseelses kaalus tagasi. Oh appi. Nüüd peab vist küll vee ja toortoidu dieedile jääma. :D

Pissiralli hakkas ka nüüd lõpuks pihta. Kui enne sain vabalt ööläbi magada ja ei pidanud end üles ajama, siis nüüd pean vähemalt korra ikka öösel käima…

Hingata on ka raskem. Sügavalt hingata nagu väga enam ei saa, ainult pinnapealselt. Kopsumahtu on nagu vähe või midagi. No tita hakkab nii suureks kasvama, et võtab lihtsalt ruumi endale. Ja, kui kõht ka veel väga täis on siis ma ainult ägisen. :D

Kõrvetised on ka suured sõbrad endiselt. Renni ei aita.

Ja nüüd ma saan juba aimu mis asi on puusaliigese valu. Vahepeal lööb sellise valu jalga (just paremale poole ainult), et ma ei saa püstigi. See pidi tulenema sellest, et rasedusega kuidagi need liigesed venivad vms, ja liiguvad enda kohalt ära.

Ahjaaa. Mu rasedaaju on ikka totaalselt…kohal jälle. Juba eelmine nädal andis tunda ju. Pooled asjad mis ma kirjutada tahan, unustan lihtsalt ära ja, kui ma juba ‘avalda’ olen vajutanud, siis väga muuta ka ei tahaks.
Ükspäev tõusin selle mõttega üles, et lähen mõõdan veresuhkrut. Kõndisin hoopis vetsu, võtsin köögist vett ja pugesin mehe kaissu tagasi. Sättisin end veel mõnusalt sisse ja siis tuli meelde, et ‘ahh kurjam, midagi jäi ju tegemata’. :D
Ja ega ma selle peale ka väga sillas ei olnud, kui ma avastasin, et olen terve juuni kuu oma rasedapäevikusse ‘juuni’ asemel ‘mai’ kirjutanud… Kaks mai kuud järjest. No ilma poolest võiks jah vabalt veel mai olla. Naiss. :D

Üks kahtlane asi mida ma juba nädalaid tagasi märkasin on see, et mu küüned on triibuliseks läinud. Küüneplaadil on nagu ülevalt alla triibud…

Sel nädalal oli mul ämmaka ja diabeediõe vastuvõtt ka.
Diabeediõe juures läheb asi natuke käest ära. Kui enne olid mul päeva esimesed näidud 4,0-4,9 (enamus siiski 4,4-4,6), siis nüüd on nad juba suht piiripealsed. Kuni 5,3 on OK. Mõni näit oli isegi üle normi, üks õnnetu 5,6 oli sekka sattunud, sest olin öösel hilja söönud ja hommikul vara mõõtnud.
See kõikumine-muutus on küll nüüd need viimased 2 nädalat, mis ma suht palju olen magusat vohminud, ilmselt sellest. Kui selle kontrolli alla saan jälle, siis on näidud ka ilusad ma pakun…
Igatahes, nüüd ei tohi enam enne magama minekut puuvilja süüa, see tõstab hommikuse näidu üles.

Ämmaemanda juures läks aga tunduvalt paremini. Minu päris ämmakas oli puhkusel, ja tal oli seal mingi asendaja. Issand, ma tahan end selle ämmaka juurde ringi kirjutada! Ta oli palju toredam ja seletas-uuris-andis nõu palju rohkem kui see ‘minu ämmakas’.
Küsis, et kas oleme juba perekoolis käinud, kas oleme rasedaraamatud ikka läbi lugenud ja kas on midagi kurta. Rääkisime ka sünnitusplaanist, sünnitusest endast, sünnitusmaja tuurist ja paljust muust. Sain sellise asja teada, et isegi kui ma tahaks seda epiduraali, siis võin ma sellest ainult und näha, sest seal haiglas ei ole anestesioloogi kogu aeg koha peal. Halleluuja, vähemalt ei saa mul tekkida siis seda kiusatust, et äkki…
Muidugi pakkus ta välja sellise lahenduse, et saavad teha mingit selja süsti, mis pidi ainult seljavalu vähendama. Põhimõtteliselt siis kaks süsti (veel parem, kui kannataksid ära 4), mis tehakse alaselga, sinna lohkudesse (väikesed veemullid, mis blokivad seljanärvides valu). Aga see pidi olema põrguvalus süst ja kuna ta aitab ainult seljavaluga, ei näe ma sel erilist mõtet.
Sünnitusplaani soovitas ta mul ka vaikselt kokku panema hakata. Sellega on veel aega, aga siis on hea järgmisel korral arutada mis-kus ja saab veel muuta, kui tahame.
Pidin järgmiseks korraks küsimused üles kirjutama, sest mu aju on nagu mädanenud kartul ja ma ei suutnud mitte ühtegi asja välja mõelda, mida ma veel küsida tahtsin.
Ahhjaaa, mul pole siiani õrna aimugi kus seinas mu platsenta asetseb. Seda ei ole kuhugi kirja pandud ja üheski UH’is mulle ka öeldud ei ole. Ise olen ka muidugi alati unustanud üle küsida, kui UH’is oleme olnud…
Igatahes, lõppkokkuvõttes olen ma selle ämmakaga palju rohkem rahul ja tahan kindlasti tema juurde end ümber kirjutada. Teine ämmaemand on põhimõtteliselt sellise suhtumisega, et ‘tere-mõõdud-näidud-head aega’.

Eile õhtul oli nii armas, kuidas põngerjas mul kõhus tantsu lõi. Lõpuks ometi hakkas ta jälle normaalselt liigutama ja pulti puksima. Oh seda kanamamma muret küll. :D
Nii, kui mees magama läks, hakkas pihta. Ta lennutas seda pulti nagu hullumeelne. Enne ei ole sellist asja olnudki. Kõhu pealt oli kohe näha, kuidas ta ringi tuuseldas.
Ma ei saa siiani üle, kui veider see kõik ikka on… Minu sees kasvab väike inimene.
Väike pähklike, kelleta ei suudaks enam elu ette kujutada. Aga samas ei suuda ma elu ka koos temaga ette kujutada. Nagu really, mis mõttes mõne kuu pärast saan ma emaks? Mingi nali või? :D
Oh sa mu väike armas Poisiklutt! Kanamamma minus muretseb iga jumala päev kas sa ikka saad piisavalt toitaineid, kas sa kasvad nagu peab, miks sa nii vähe liigutad, kas sa tunned end ikka hästi, kas sa oled terve, jne… Oeh, ma juba praegu armastan sind nii palju, mis veel siis saab, kui sa mul kätel oled?
Ugh, ma tahaks praegu emotsionaalseks hakata ja paar pisarat valada, sest selle teksti kirjutamise ajal sain ma nii suure löögi nabaauku, et ma lausa võpatasin. :D
Üleüldse, kui ma kurb olen hakkab ta mind seespoolt ‘paitama’, umbes nagu ”emme ära ole kurb, I LOVE YOU!” :D

Aaaaga rohkem ma nagu ei oskagi midagi hetkel öelda. Kuigi ma olen kindel, et pool tundi peale seda, kui olen ‘avalda’ vajutanud, meenub mulle veel miljon asja mida ma öelda tahtsin aga noh…

Beebiblogi: 22.nädal.

Sel nädalal oli beebipoisi suuruseks papaia.

22.nädal

Beebi on umbes 28 cm pikk ja kaalub 450-500 grammi.
Ta keha kattev õrn rasvkude aitab juba sooja hoida. Kulmud, ripsmed ja sõrmed on välja arenenud ning kasvavad juuksed. Lapsel on kasvanud juba korralikud küüned. Beebi võimleb aktiivselt käte ja jalgadega ning paneb käsi omavahel kokku. Kõige aktiivsem on ta tõenäoliselt siis, kui puhkad ja temale mõtled. Laps püüab aru saada, kuidas kõverdada käsi ja jalgu, kuidas neid liigutada, kuidas asetsevad tema kehaosad. Ta õpib puudutama oma nägu, silitama käsi ja jalgu. Ta saab puudutada ja haarata nabanööri. Kui ta tahab näppu imeda, võib ta selle suu juurde tõsta või kummardada pead selle poole. Beebi magab REM (rapid eye movement – ingl k) und. Lapse pankreas on arenenud ning toodab hormoone. Ka sisekõrv on arenenud ning beebil on tasakaalutunnetus. Kuju võtab nina, sest moodustuvad pehmed luud kõhred. Kaelalülid on selgelt nähtavad. Pisikesed kõrvad kuulevad helisid välismaailmast ning tugev müra võib beebi üles äratada. Võid beebiga rääkima hakata, siis ta harjub Su häälega.
Kui beebi on poiss, on tema munandid formeerunud ja laskuvad munandikotti.
Kui rasedus peaks mingil põhjusel enne tähtaega lõppema, on loode nüüdsest piisavalt elujõuline, et tal on võimalus ellu jääda.
Selles etapis on beebi aju juba peaaegu moodustunud. See lõpetab kasvamise ja selle funktsioonid töötavad korrapäraselt. Ajus on koos täielik kogu neuronrakke.
Higinäärmed arenevad aktiivselt ja süda on nüüd oluliselt suurem. Selgroog on täielikult välja arenenud (kõik selgroolülid ja diskid).
Beebi liigutab ennast kõhus aktiivselt ja see on igale emale väga tore kogemus!

Kui ma nädala alguse poole SIIN kirjutasin, et oleksin peaaegu erakorralisse läinud, sest kõht valutas, siis eile käisin ma ikkagi kontrollis ära. Keegi siin kommentaariumis ehmatas mind natukene ära. Tal olevat ilma valudetagi 2 cm lambist emakakaela avatus olnud. Ja kuna mingid imelikud valusähvatused ja lained ikka vahepeal käisid, otsustasin kontrolli minna. No mitte midagi väga hullu ei olnud, umbes sellised emaka kasvamise ja venimise valud olid, nagu raseduse alguspoolel.
Lisaks sellele tuli mulle külla selline tore asi nagu tupeseen. Arst kirjutas mulle küll canifug 200 mg küünlad, aga need ei ole mitte essugi aidanud. Olen juba 5 tk ära kasutanud… Umbes kolmapäeval läks kogu elamine väga vesiseks, hakkasin juba kahtlustama, et äkki veed tilguvad.
Nagu ma ka arvanud olin, ei olnud mul, peale tupeseene, mitte midagi viga ja arst ei osanud mitte midagi muud öelda, kui ”söö no spad ja puhka”. Emakakael oli ilusti kinni ja looteveed ka ei tilkunud. Keelas seksi ja füüsilise koormuse ära, ning saatis koju.
Ajaa, teate mis ta tupeseene kohta ütles? ”Raseduse ajal normaalne, ja läheb ära kui lapse kätte saad.” Nagu…misasja? Ma pean veel kuid sügeleva tussiga ringi käima tema arvates või? Mingi nali või?
Ega mul midagi muud üle jää, kui Nõia Intsuks hakata ja kodust ravi katsetada.

Muude sümptomite ja asjade koha pealt on asi ikka vanaviisi. Kõrvetised killivad mind iga jumala päev. Väsimus ja valud ei lase enam rahulikult jalutadagi, kogu aeg on selline tunne, et ei jõua enam sammugi astuda. Mega aeglaselt peab liikuma, muidu hakkab kõht valutama ja tõmbab toonusesse kõvaks. Iga väiksemagi pingutuse peale on kops koos. Tänaval vastu tulevad inimesed vaatavad kaastundlikult ja natukene murelikultki, kui ma näost rohelisena neist ähkides ja puhkides mööda rühin, et ega ma kohe kokku kukkuma ei hakka või midagi sellist… :D

Ma sain eelmise nädala beebiblogile sellised huvitavad kommentaarid ja mind jäi selles välja toodu häirima… Ma ei taha, et nii mõeldaks.

Mis kasvav trend see praeguste rasedus- ja beebiblogijate seas on ainult viriseda ja hädaldada oma raseduse üle? Kas sind meelevaldselt tehti rasedaks? Kõik rasedused kulgevad väiksemal või suuremal määral mingisuguste vaevustega ja see on normaalne. Milleks vinguda nende sümptomite pärast? Rasedus on suur rõõm ja elu kõige ilusam aeg, mida peaks nautima. Sinu blogipostituste läbivaks jooneks on pidevad hädaldamised kõigega, mis toimub sinu kehas. Ole normaalne. Sa oled alles poole peal oma rasedusega. Äkki sa ikkagi oled liiga noor lapsesaamiseks, et ei adu sellega kaasnevat? Rääkisin hiljuti ühe staazika ämmaemandaga ja tema arvamus on ka sama – tänapäeva noored emad on kordades hullemad, kui aastakümne tagused. Küll leitakse põhjuseid, miks vaja varakult haiguslehele jääda, kuigi kulgevad täiesti normaalsed rasedused, küll on mustmiljon häda igal visiidil kurtmiseks (kuigi need “hädad” on raseduse normaalsed sümptomid). Niigi on praegusel ajal rasedate elu tehtud kordades lihtsamaks, kui see oli varasemal ajal.
Mis siis veel saab, kui beebi käes? Jälle jätkub üks pidev hala ja hädaldamine, kuna laps magada ei lase, nutab liiga palju, on vahel haige, väsitab sind jne jne jne. Äkki muudaksid väheke oma suhtumist? Ma saan aru, et hästi pop on olla “vinguv ja kriitiline blogija”, sest praegusel ajal on seda kõik, aga no tegelikult ka – masendav on lugeda lihtsalt. Jah, ma tean, et ma ei pea lugema neid blogisid (kaasa arvatud sinu oma), aga no ei ole selliseid beebiblogisid, mis oleksid positiivsed ja südantsoojendavad. Ainult üks hala ja jäme kõnepruuk.

Ma siis vastasin talle, et:

Ma kirjutan oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädade ja rõõmudega. Nagu ma ka öelnud olen, siis ma tean, et ma alles poole peal olen, ja asi läheb veel sada korda hullemaks, kui praegu. Täitsa mõistan. Mul isegi vedanud, mõnel on veel hullem. Aga see ei tähenda, et ma peaksin hetkel asjast lillepeo mulje jätma. Loomulikult olen ma oma raseduse ja tulevase beebi pärast rõõmus ja elevil, aga see ei tähenda, et kõik nüüd 24/7 imeline oleks.
Ja sa praegu räägid nagu ma ainult hädaldaksingi. Ma räägin oma sümptomitest ja rõõmudest nii nagu nad on. Ma ei kirjuta oma blogi selleks, et ‘popp’ olla.

Ja tema leidis, et ma olen ikka täiega imelik inimene:

Aga just sellise suhtumisega, nagu sul on, lähebki kõik vaid hullemaks! Kui sa peamiselt ainult sellele keskendud, kui paha sul olla on ja mis hirmsad asjad kõik su kehaga toimuvad, ei saagi ju loota, et asi paremaks läheb. Muide, ma olen praegu “sama rase” kui sina hetkel (nädalate järgi). Jah, kindlasti on praeguseks juba nii mõndagi enesetundes kehvemaks läinud (väsimus, raske kummardada, aegajalt iiveldus jne), aga need kõik on ju normaalsed rasedusega kaasnevad nähud, mida KÕIK NAISED raseduse jooksul suuremal või väiksemal määral kogevad.
Lihtsalt, ära vingu. Hakka positiivsemalt suhtuma oma kehas toimuvatesse muutustesse ja küll sa näed, et tegelikult on kõik väga väga hästi. Sellise negativistliku hoiakuga (“kirjutades oma rasedusest nii nagu ta on, koos selle hädadega”) sa kutsud endale ligi vaid probleeme ja jamasid. Uues postituses kirjutasid juba, et kannatasid kõhuvalu all ja peaaegu haiglasse oleks minek olnud. Mul on väga kahju sellest kuulda ja tore, et midagi halba ei olnud. Aga päriselt ka, hakka positiivsemalt mõtlema ja leidma pigem helgeid asju oma raseduses, küll siis näed, et parem enesetunne ja olemine ka sulle tuleb. Hädaldades tood vaid häda kaela ja hoidku jumal selle eest, et seetõttu lõpetad enneaegse sünnitusega vms. Väga tahaks sinu järgmistes postitustes lugeda, mida meeldivat rasedaks olemine sulle toonud on/toob!

Jah, mu tupeseen pageb Siberiss pakku, ning võtab kõrvetised ka kaasa, sest ma mõtlen, et kõik on nii imeline. :D
Mõttejõul ma kahjuks neid asju ära ei saa ajada. Jah, positiivsemalt saab alati mõelda ja mõttejõul on tugev mõju, aga ma ei usu, et minu riskirasedus ja muud ohud-hädad sellest kaovad.
Ma teadsin juba algusest peale, et minu rasedus ei saa olema samasugune nagu teistel – normaalsetel. Esiteks olen ma nõrgem, igatepidi nõrgem – nii terviselt kui füüsiliselt. Enamuses olen muidugi ise süüdi. Teiseks, inimesed on erinevad. See, et ühel on 20.nädalal lihtne olla, ei tähenda, et minul, kes ma olen ”sama rase”, oleks samamoodi.

Kas ma tõesti olen jätnud mulje, et ma ei hinda seda rasedust ja AINULT vingun?
Enda arust olen kõigest lihtsalt realistlikult, ilma ilustamata kirjutanud. Loomulikult olen ma rõõmus oma raseduse üle, aga tõsiselt, see ei tähenda, et see vahepeal raske ei oleks.
Ja nagu ma ennegi öelnud olen, ma tean, et ma olen ALLES poole peal (no veidi rohkem). Jah, ma tean, et asjad lähevad ainult hullemaks. Jah, ma tean, et see on normaalne. Jah, ma tean, et see kõik kuulubki raseduse juurde. Jah, ma tean, et raseduse aeg on imeline ja seda tuleb nautida.
Ehk tõesti ei ole suutnud ma seda positiivsust siin piisavalt edasi anda ja teile on tundunud, et ma ainult vingun ning pole asjaga üldse rahul… Ma ei taha, et siit jääks selline mulje.
See rasedus… See beebi mu sees. Te ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma iga väiksemagi asja üle olen ja, kui õnnelikuks saab teha üks väike müks vastu kätt. Te ei kujuta ettegi, kui suureks venib mu naeratus, kui näen kuidas ta kõhule asetatud pulti sealt suure kaarega minema üritab lüüa. :D
Rasedus on kõige imelisem asi üldse, kõige imelisem asi mis minuga üldse kunagi juhtunud on. Ja nii vägev on jälgida, kuidas ta iga päevaga aina tugevamaks muutub. Ka see side mis meie vahel juba on, muutub iga päevaga aina tugevamaks. Ma kõlan hetkel nagu klišee, aga ma armastan seda tunnet, ma armastan rasedust, ma armastan oma beebit, mis siis, et see kõik vahel natuke raske on. :)
Mulle pole endiselt vist kohale jõudnud, et ma tõesti-tõesti olen rase ja, et mõne loetud kuu pärast muutub mu elu täielikult. See tundub kuidagi nii utoopiline. Kuidas see võimalik saab olla? Kuidas saab olla võimalik, et ma pressin endast teise inimese välja ja siis keegi laseb mul selle väikese tegelase veel koju ka viia?
Võib-olla ka selle pärast tundub mulle ‘kõhuga’ rääkimine hetkel täiesti… absurdne? No mida ma oma pekirullidega räägid eksole…? :D See tundub kuidagi nii … uskumatu, et minu sees on pool kilo kaaluv ja 30 cm pikk beebi. KUIDAS SEE VÕIMALIK SAAB OLLA?! :D
Ometigi, ei kujutaks ma enam oma elu ette ilma ‘kõhuta’. Ma armastan oma kõhtu ja neid väikeseid mükse ja kühme mis iga päevaga suuremaks ja tugevamaks muutuvad. Ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu. Eluilmaski. Piisab sellest, kui ma pikali viskan, ja seal see väike ime juba siputabki. Nagu andes märku sellest, et temaga on kõik korras… See kõik on lihtsalt nii…veider.

Kuidas ma peaaegu haiglasse oleksin läinud.

Mul hakkas eile lõuna paiku kõht valutama. Olin just koristamise lõpetanud ja end diivanile sättinud. Alguses ei teinud väga väljagi, ta mul vahel ikka teeb pulli ja valutab natuke siit-sealt. Aga kui juba pool tundi oli see jama kestnud, hakkasin muretsema. Õnneks määrimist ei olnud ja toonused olid ka lahjad ja ebaregulaarsed. Üks hetk oli ainult selline, kus kõht oli hetkeks kivikõva.
Valu läks aina hullemaks. Lamasin diivanil ja hingasin sügavalt siss-välja, natukene aitas.
Helistasin siis sünnitusosakonda ja küsisin nõu. Öeldi, et võta 2 no spad sisse, ja kui see ei aita siis tule kontrolli. Et ega nemad ju ka ei tea telefoni teel midagi muud teha-soovitada. Aga kuna mul polnud no spad kodus, jäid nood võtmata.
Valutasin edasi. Läks veel hullemaks, nüüd oli juba nii, et püsti enam ei tahtnud üldse tulla. Aga ajasin end siiski sirgu ja komberdasin magamistuppa kotti pakkima. Mehe ajasin ka üles, et peab vist haiglasse ikka minema.
Kott pakitud, sättisin end jälle diivanile pikali, lootsin, et läheb ikka paremaks. Üldse ei taha sinna haiglasse minna.
Kui valutanud oli juba üle 2 tunni, helistasin uuesti sünnitusosakonda ja ütlesin, et ma vist tulen nüüd kontrolli, et ikka pole üle läinud. Öeldi, et tule muidugi. Parem karta, kui kahetseda eksju. Ja, et kui peaks nüüd mingi ime läbi ikkagi üle minema, siis võtaksin vähemalt järgnevad 2 päeva vägaväga rahulikult. Ei mingit pingutamist, ja üldse oleks hea, kui vähemalt tänase (no eilse siis) veedaksin lamades. Great.

Mõtlesin, et kui kella 17’iks paremaks ei lähe, helistan kiirabisse.

Vahepeal veel kuulasin doppleriga põnni, et kuidas südametoonid on. Tema mürgeldas ikka nagu poleks midagi viga. Süda kloppis nagu tavaliselt ja käed-jalad käisid veel eriti kiirelt-tugevalt vastu dopplerit.

Kui ma seal diivanil lamasin, tuli koer ka minu juurde ja pani oma pea mulle sülle. See oli nii armas kuidagi… Tuli nagu lohutama mind.

Vahepeal oli see valu ja hirm juba nii suur, et töinasin natuke. Mõtlesin, et see ei saa ometi minuga jälle juhtuda… Ma ausõna juba leierdasin peas pilti, kuidas ma nüüd lähengi sünnitama ja kuidas mu laps inkubaatoris juhtmetesse maetud on. Mitte, et see valu oleks nüüd nii meeletu olnud, et seda saaks sünnitusvaluks pidada, aga päris normaalne see ju ometi ei ole. See pilt mu peas oli nii kohutav. Ja veel hullem oli see, et ma olen alles 22+3, võib-olla (ilmselt) ei oleks üldse päästma hakatudki. Võehh, kõigi emade õudusunenägu.

Ja siis juhtus ime, ning valu hakkas nagu iseenesest taanduma. Tänasin jumalat. Kuigi südamesse jäi kripeldama, et mis kurat see oli. Normaalne selline asi ju ometi ei ole.
Ema arvas, et ehk pingutasin koristades üle, või närvitsesin-muretsesin. Aga ma ei teinud ju mitte midagi tavapäratut. Ainult koristasin. Kas seda ka enam ei või teha või. Ma juba raseduse alguses kartsin sellist asja. Ma tõsiselt loodan, et see rohkem ei kordu.

Beebiblogi: 19.nädal

Sel nädalal oli Täpikese suuruseks greip.
19.nädal

Endiselt, wtf? Näidake mulle üks greip mis on 20 cm pikk ja kaalub 250 grammi? :D

Jätkub peaaju kasv. Ebaproportsionaalselt suur pea on märk sellest tähtsast osast, mida etendab peaaju lapse arengus. Neuronid, närvirakud, mis realiseerivad sideme aju ja lihaste vahel, on juba neile ettenähtud kohal. Loote peas tekivad ning seavad sisse sidemeid miljonid neuronid.
Pea küljes on juba tillukesed kõrvad. Piimahammaste algete alla on ilmunud jäävhammaste alged. Jäsemete mõõtmed on juba proportsionaalsed. Kuigi lapse pöid on vaid 2,5 cm pikk, on selle proportsioon sääre ja reie suhtes püsiv.Loode areneb kiiresti. Tema aju kasvab väga aktiivselt. Loote liigutamine ei ole enam nii kaootiline ja on rohkem koordineeritud, kui siiani.
Arenevad bronhid ja moodustuvad hingamisteed.
Arenevad välja rasunäärmed. Lootevõie katab lapse nahka ja kaitseb loodet patogeenide eest ja pideva veega kokkupuute puhul kaitseb samuti nahka. Loote keha on kaetud karvakestega. Enne sünnitust need vähenevad.
Laps saab oma pead pöörata. Kael on piisavalt tugev, et seda 180 kraadi teha.

Selle nädala veetsin maal ema juures. Väga lahe oli vahelduseks kõiki karvaseid ja sulelisi näha. Näiteks tõi mu vanamees eelmine sügis neile sinna põrsa. Nüüd on sellest põrsast saanud ilmatuma suur elukas. See on täiesti meeletus.
Saage tuttavaks, see on Nots. :D
Nots

Ja vasikad on ikka lahedad tegelased… Nii kaua kuni ma neid ise kausist jootma ei pea, sest nad puksivad ja siis oled ülepeakaela piimane, ilane ja kleepuv.
Aga kui nad sind kätte ei saa, siis harrastavad omavahel ilastamist. :D
vissud

Lehmad on suht rõvedad…Söövad oma tatti. :D
IMGP0014

Aga kui nüüd rääkida asjast, millest te kõik siia TEGELIKULT lugema tulite… Minu rõõmud ja hädad sel nädalal.
Pole väga kurta, kui aus olla. Ma ei taha jälle ära sõnuda seda asja, aga asjad on üpriski normaalsed. No võrreldes sellega mis nad on olnud, ja mis nad kõik olla võiksid…
Kui bussiga teisele poole Eestit kolistasin, oksendasin 2 korda. See polegi eriti traagiline, kui nii võtta. Sõin lolli peaga banaani ja nii ta läkski… Tagasi tulles olin targem, ja ei söönud mitte midagi, ning isegi ei iiveldanud.
Rinnad, selg ja muud asjad pole ka väga muret teinud. ”Päevade valu” piinas ainult nädala lõpu poole, aga see oli ka ilmselt stressist.
Toonused on ka tekkinud… Või ma ei tea mis need on? Kõht läheb kohati kivikõvaks igatahes. Ilmselt ikka toonused?
Ükspäev unustasin vitamiine võtta ja samal öösel sain jalakrambi kah, naiss. Rohkem ei unusta! Üldse ei ole fun ärgata selle peale, et jalg tahab otsast ära kiskuda end.
Kõrvetised on ka vahepeal. Ja väsimus ka. Ning oma jõuetusest ei hakka ma parem rääkimagi. Ma paterdan nagu vana emane part. Kiiresti ja kaugele liikumisest võin ainult und näha…Juba praegu!

Liigutustest nii palju, et regulaarselt ma neid ei tunne. Aga korra (vähemalt) päevas saan ikka müksu kirja. Tavaliselt saan päeva peale mitu müksu. Millal nad regulaarsemaks muutuvad? Millal teil muutusid?

Emme mul oli ikka nii vägev mutt, et õmbleski titele mitu voodipesukomplekti ja pepulapid, ning mulle need neetud rinnapadjad.
Oeh, see õmblemine oli ikka paras peavalu. Masin läks lolliks ja hakkas ise õmblema. Siis tuli pidevalt pikendus nupust välja klõpsata, et ta asja päris pekki ei keeraks.

Shoppamas käisime ka. Ma sain ühe ülimalt hästi istuva pluusi, kannaks seda nüüd 24/7 heameelega. Imetamisrinnahoidja ja pusa sain kah. Ning titele saime päris mitu head ning vajalikku asja. Näiteks meriino villast teki ning pluusi, 2 baikatekki, paar tudukombet, kojutoomis komplekti, hügieenikomplekti ja termomeetri, LAULUKOERA -appiappi, see elukas on creapy, iseenesest hakkab rääkima. Jumal tänatud, et tal off nupp on, muidu laseks mul seal kapis nii kaua kuni patakad annavad. :D

Ühesõnaga mu spordikott oli pääääris raske ja kuna mõned asjad isegi ei mahtunud sinna ära, siis oli mul veel kilekott kah näpus. Ja kui võtta arvesse seda, et ma ei tohiks üle 3 kg tõstagi, oli asi ikka päris hull. Emme põdes hullult, et kuidas ma küll Tartus pissile mindud saan…
Aga ellu jäin. Eile jõudsin oma kodinatega lõpuks koju.

See on päris kreisi, et ma olen JUBA poole peal. Nüüd on iga päevaga rohkem rase oldud, kui lõpuni jäänud on.

Beebiblogi: 16.nädal. Kõhupildid.

Sel nädalal oli Täpikese suuruseks avokaado.
16.nädal

Põnni pikkuseks 13-14 cm, see on ainult ‘crown to rump’ ehk peast-pepuni, seega sellele tuleb veel jalad liita. Uhh, päris pikaks veninud ta mul. :D Kaalub ta umbes 110-130g.
Ilmub reaktsioon helidele (kõrva formeerumine lõpeb 24. nädalal) ning lapsuke tajub muusikat! Käed ja jalad muutuvad enam koordineeritumaks. Tema luud tugevnevad, laps on võimeline hoidma oma kaela ja pead. Silmad on juba peaaegu õige koha peal ja kõrvad ning küüned on välja arenenud.
Loote süda pumpab 25 liitrit verd ööpäevas. Töötavad ka teised siseorganid: maks, seedetrakt, magu, sapipõis, soolestik jne. Soolestikku koguneb juba tumerohelist mekooniumi (tuleb sapist). Lisaks toimib ka kusepõis – loode urineerib umes iga 45 minuti järel.
Loote veri on täielikult välja arenenud ja tal on välja kujunenud veregrupp ning reesusfaktor – kõik iseloomulik, mis esineb ka täiskasvanud inimese veres, kuigi jah, hemoglobiin on vastsündinul hoopis teine, kui täiskasvanul. See muutub “tavaliseks” umbes kuue kuu jooksul peale sündi.

Ma vana loll ikka üldse ei taha oma vigadest õppida. Never-ever ei kiida ma enam mitte kedagi ega midagi. :D
Eelmine nädal kekutasin ju, et ohh nii hea on olla, ei tea kas mul ka nüüd lõpuks see ‘kergem periood’ peal? Ja siis ütlesin, et raudselt järgmine nädal nutan, et surm on silme ees. No ja ongi. Kohe päriselt. Tundub, et sel nädalal sadas mulle järsult kaela kõik see kõige toredam. Aga ega ma ei julge kurta ka eriti, mis ma veel järgmise 20 nädalaga teen? Hirm tuleb peale kui aus olla. Lõpuks veerengi ainult diivani ja külmkapi vahet, sest kõik muu on ilmvõimatu.

Oeh, kust alustada siis? Heast?
Iiveldust ei ole enam üldse, v.a. bussiga ringi trippides. Tissivalu on mõistlik ja ei tapa. And that’s about it.
Ja veidike halvemast siis…
Pearinglus ja -valu, kõrvetised, tohutu väsimus, aga magada ei saa. Iga tunni-paari tagant ajab miski üles ja ma pean keerutama ning uut mugavat asendit otsima. Ma pole juba päevi korralikult maganud. Hullult kuiv nahk – ülakeha on pisikesi kuivuse punne täis, selg eriti. Huuled olid nädala alguses täiesti katki kuivanud. Näonahk on kuivi plekke täis ja kergelt narmendab.
Järsku ei saa enam normaalselt käia, rääkida, kummarduda ega lebadagi. Ja jumal selle eest kui sa üritad midagi neist veel korraga teha. Näiteks käia ja rääkida, võimatu. Hingeldama võtab. Kummardumine pole enam ka üldse nii lihtne nagu enne, et naksti ja valmis. Ma pean mingeid balleti tantsusamme tegema, et maani ulatuda. No teate ju küll neid sügavaid kükke, põlved laiali. Midagi sarnast, aga mina ägisen nii mis kole ja hoian kõhust kinni. :D

Palju lihtsam on Koera mänguasjad jalaga nurka lüüa, kui neid ükshaaval kummardades korjata. :D
Ükspäev pingutasin vist jalutamisega üle ja oleks peaaegu pildi tasku pannud. Aga ilmad on ju nii imelised, et lausa patt on toas passida. Käisime sel nädalal iga jumala päev mitu korda päevas jalutamas, nii mõnus oli. Kuni selle hetkeni kui enam ei olnud, ja oleks hea meelega lihtsalt selili keset teed visanud. :D
Üleüldse, ma olen nii järsku nii hädiseks jäänud. Ei jõua enam mehe ja Koeraga jalutades sammu pidada ning kõndimise asemel pigem paterdan nagu part. Ja see toimus kuidagi nii…üleöö…
Kõht on ka kahtlaselt karvaseks läinud. Ükspäev silitasin oma paljast punu ja vaatasin, et mida helli, naba ümber on kolm pikka, musta karva + palju lühemaid aga siiski tumedaid karvakesi. Varsti olengi nagu godzilla-gorilla, sama karvane, tujukas ja suur! :D
Ja jehuu venitusarmidele. :( Mu vanad armid hakkavad nüüd jälle punasemaks minema. Mitu triipu on ka pikemaks veninud. Mina ja mu õnnetu nahk, kuramuse-kurat ma ütlen. Aga ega vist väga imestada ei ole kui nädalaga 5 cm ümbermõõdust kasvad.

Valukestest nii palju, et ”päevade valu” on vahepeal peaaegu ära kadunud aga siis tuleb järsku jälle mingi hoog ja tahaks surra. Üldse ei ole tore ärgata selle peale, et kõht tahab otsast ära kukkuda… Ja nii on juba mitu viimast hommikut olnud. Ärkan tugeva kõhuvalu peale. Magu on ka viimastel päevadel valutanud.
Väheke TMI aga mis teha, kellele ei istu koledad kirjeldused, koledatest asjadest siis jäta see lõik vahele. Nimelt on mul juba mõnda aega olnud pissides vahel selline imelik valu. Umbes, et kui end lõdvaks lasen siis lööb munasarjadesse valu sisse, enne sellist asja olnud ei ole. Mis see olla võiks?
Esmaspäeval lähen käin uuest ämmaemanda juurest läbi, sest kirurgi juurde pean ma nkn minema oma põlvega. Kes veel mäletab siis mõni nädal tagasi rääkisin, et kukkusin põlve väga õnnetult katki. No nüüdseks on see enamvähem ära paranenud, aga kõik see osa on ikka veel paistes, sinikaid täis, punane, valus aga peale vajutades tuim. Just see tuimus teebki muret, päris normaalne ju see küll ei ole. Parem karta kui kahetseda.
23’ndal tegelikult käisin alles ämmaka juures. Emakapõhja kõrgus on 17 cm, kaal on kilo võrra langenud, lapse süda lööb 152 korda minutis ja LA aja sain ka kirja, 22.mai saame siis loodetavasti teada kes end minus peidab ja kas minust ikka nõida saab. :D

Staffi koha pealt nii palju, et saime lõpuks vankri osas ka otsustatud vist. Valituks sai hartan topline s. Nüüd tuleb see kõigest veel ära maksta ja saan jälle ühe suure otsuse oma nimekirjast maha kriipsutada. On kellelgi kogemusi selle vankriga?

16+6 sain pisikese müdistamist ka korralikult lindistada. Ta ikka jagab selliseid hoope dopplerile, et kõrvaklappidega kuulates hakkab valus. 2.40 on tema õiget südame kloppimist kuulda, no on ju nagu galopeerivad hobused!? :D

Võrreldes eelmise nädalaga siis, kaal on sama aga kõhuümbermõõt kasvas hüppeliselt 5 cm.
Ei mina aru saa mis imetrikke ta mul seal kõhus teeb. Selline tunne, et ta keerab end iga jumala päev vähemalt kolm korda ümber. Kui voodis vaikselt laman siis tunnen vahel kuidas sees on selline hästi-hästi imelik tunne. No ma ei oska seletada täpsemalt. Liigutused need nagu ei ole, sest ma ei tunne mingeid kindlaid lööke, pigem sellised sujuvad venitused vms… Väga kahtlane igatahes.
Ja kõht tundub ka muutuvat vastavalt sellele mis positsiooni tema valinud on, sest kuidas muidu saan ma seletada seda, et ükspäev on kõht nagu 7 kuud rasedal ja järgmisel juba nagu ei olekski midagi? Musta pluusiga lähivõte on tehtud täpselt 16+0, hommikul tühja kõhuga. Ja see kleidiga on kaks päeva hiljem ning lõuna paiku, söönud olen 2 võileiba.