Sel nädalal oli mu poisiklutt sama suur, kui baklažaan!
Kuuekuune loode kaalub umbes 600g ja tema pikkus on 30cm. Laps on juba valmis arenenud ja peaaegu lõpliku välimusega.
Laps kogub praegu aktiivselt rasva, täpsemalt öeldes pruuni rasvkudet.
Seda tüüpi rasval on kõrge energeetiline väärtus. See on äärmiselt oluline peale beebi sündi, kui ta peab enda kehatemperatuuri ise hoidma hakkama. Laps kasvab ja võtab aktiivselt kaalus juurde, sest tema keha toodab kasvuhormooni. Kõik elundid ja süsteemid on valmis. Laps kasvab ja areneb. Juba on loodud hingamiselundid. Higi- ja rasunäärmed on moodustunud. Sel nädalal oleks sündinud laps juba elujõuline. Formeerunud on suurem osa närvirakke. Tema nägu on muutunud — juba on olemas kulmud ja ripsmed. Süda lööb umbes 130 korda minutis ning seda saab stetoskoobi või väikese ultraheliaparaadiga kuulata. Kopsudes moodustub aine, mis aitab neil hingama hakkamisel avaneda. Beebi on suhteliselt elujõuline, kuigi täielikult väljaarenemata kopsude tõttu on ellujäämise tõenäosus väike.
Beebi võib reageerida Su meeleolu kõikumistele. Sageli kuuldud helid (laulud) võib laps peale sündimist ära tunda.
Kui ma täna hommikul lugesin oma äppidest, et ”palju õnne, teise trimestri lõpp on ukse taga”, vajus mul karp maani. Nagu…misasja? Juba? APPI! Minus võttis võimust väike paanika. Nii palju on veel teha, nii palju on veel vaja sättida, nii palju on veel vaja käia… Me pole ju perekooli loengutesse jõudnudki, fotosessiooni täpne aeg on veel lahtine, asjad on kõik veel pilla-palla, nii palju oleks veel vaja soetada, ja üleüldse, mida sa sellega mõtled, et ma olen rase? Isegi see ‘pisiasi’ pole mulle veel kohale jõudnud. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma ikka veel ei suuda uskuda, et minu sees kasvab teine inimene…
Kõik on üldiselt hästi ja talutav. Ma saan hakkama. Hetkel on see seisund, et ma olen nii rõõmus iga liigutuse üle ja tahaks nagu ma ei tea mida teha aga sama ei oska nagu ka… Issand, kui loogiline jutt… :D Ainult see jõuetus on jube, jalutades väsin palju kiiremini ära ja siis pean paterdama nagu pingviin. Jalgadest kaob nagu jõud ära. Ja kõht hakkab valutama, vahel ülevalt, vahel alt. Ämmakas ütles, et pean parema bandaaži muretsema. Huvitav milline on kõige mõttekam osta? Või äkki kellelgi on üks üle ja tahab selle mulle maha ärida?
Paar korda on ka selline seik olnud, et pea hakkab hullupööra ringi käima ja pilt tahab korra tasku minna. See on õnneks siiski toas olnud, ja peale seda, kui olen järsku tõusnud, või lihtsalt söömata olnud kauem.
Söögist rääkides… Ohjah. Raseduse hüved ma ütlen. Mehel oli sünnipäev ja siis sai pidupäevaks ikka head ja paremat vaaritatud. Loomulikult mugisin mina ka süümepiinadeta. Torti, kartulisalatit, kodus tehtud hakklihapitsat ja muud rämpsu. Hetkel on hull magusaisu ka, jube. Iga päev tahaks super viva koorejäätist süüa, mmmm. See aitab kõrvetiste vastu mul millegipärast jube hästi, ja arbuus on ka sel puhul hää. Ja üleüldse, miks kõik jäätised nii ära solgitud on? Ainuke hea jäätis ongi see super viva koorejäätis, teised on nagu ma ei tea misasjad.
Igatahes, mul oleks vaja häid nippe selle hoo taltsutamiseks? Iseloomu mul hetkel eriti ei ole, et ‘lihtsalt ei võta’.
Ja kuna viimased kaks nädalat on ainult vihma siin sadanud (no konkreetselt KOGU AEG sajab, või vähemalt tibutab!), siis pole väga õue ka jalutama saanud. Ja nüüd on tulemus käes. Ma võtsin 2 kilo NÄDALAGA juurde. Kui nii edasi, siis olen ma peagi oma raseduseelses kaalus tagasi. Oh appi. Nüüd peab vist küll vee ja toortoidu dieedile jääma. :D
Pissiralli hakkas ka nüüd lõpuks pihta. Kui enne sain vabalt ööläbi magada ja ei pidanud end üles ajama, siis nüüd pean vähemalt korra ikka öösel käima…
Hingata on ka raskem. Sügavalt hingata nagu väga enam ei saa, ainult pinnapealselt. Kopsumahtu on nagu vähe või midagi. No tita hakkab nii suureks kasvama, et võtab lihtsalt ruumi endale. Ja, kui kõht ka veel väga täis on siis ma ainult ägisen. :D
Kõrvetised on ka suured sõbrad endiselt. Renni ei aita.
Ja nüüd ma saan juba aimu mis asi on puusaliigese valu. Vahepeal lööb sellise valu jalga (just paremale poole ainult), et ma ei saa püstigi. See pidi tulenema sellest, et rasedusega kuidagi need liigesed venivad vms, ja liiguvad enda kohalt ära.
Ahjaaa. Mu rasedaaju on ikka totaalselt…kohal jälle. Juba eelmine nädal andis tunda ju. Pooled asjad mis ma kirjutada tahan, unustan lihtsalt ära ja, kui ma juba ‘avalda’ olen vajutanud, siis väga muuta ka ei tahaks.
Ükspäev tõusin selle mõttega üles, et lähen mõõdan veresuhkrut. Kõndisin hoopis vetsu, võtsin köögist vett ja pugesin mehe kaissu tagasi. Sättisin end veel mõnusalt sisse ja siis tuli meelde, et ‘ahh kurjam, midagi jäi ju tegemata’. :D
Ja ega ma selle peale ka väga sillas ei olnud, kui ma avastasin, et olen terve juuni kuu oma rasedapäevikusse ‘juuni’ asemel ‘mai’ kirjutanud… Kaks mai kuud järjest. No ilma poolest võiks jah vabalt veel mai olla. Naiss. :D
Üks kahtlane asi mida ma juba nädalaid tagasi märkasin on see, et mu küüned on triibuliseks läinud. Küüneplaadil on nagu ülevalt alla triibud…
Sel nädalal oli mul ämmaka ja diabeediõe vastuvõtt ka.
Diabeediõe juures läheb asi natuke käest ära. Kui enne olid mul päeva esimesed näidud 4,0-4,9 (enamus siiski 4,4-4,6), siis nüüd on nad juba suht piiripealsed. Kuni 5,3 on OK. Mõni näit oli isegi üle normi, üks õnnetu 5,6 oli sekka sattunud, sest olin öösel hilja söönud ja hommikul vara mõõtnud.
See kõikumine-muutus on küll nüüd need viimased 2 nädalat, mis ma suht palju olen magusat vohminud, ilmselt sellest. Kui selle kontrolli alla saan jälle, siis on näidud ka ilusad ma pakun…
Igatahes, nüüd ei tohi enam enne magama minekut puuvilja süüa, see tõstab hommikuse näidu üles.
Ämmaemanda juures läks aga tunduvalt paremini. Minu päris ämmakas oli puhkusel, ja tal oli seal mingi asendaja. Issand, ma tahan end selle ämmaka juurde ringi kirjutada! Ta oli palju toredam ja seletas-uuris-andis nõu palju rohkem kui see ‘minu ämmakas’.
Küsis, et kas oleme juba perekoolis käinud, kas oleme rasedaraamatud ikka läbi lugenud ja kas on midagi kurta. Rääkisime ka sünnitusplaanist, sünnitusest endast, sünnitusmaja tuurist ja paljust muust. Sain sellise asja teada, et isegi kui ma tahaks seda epiduraali, siis võin ma sellest ainult und näha, sest seal haiglas ei ole anestesioloogi kogu aeg koha peal. Halleluuja, vähemalt ei saa mul tekkida siis seda kiusatust, et äkki…
Muidugi pakkus ta välja sellise lahenduse, et saavad teha mingit selja süsti, mis pidi ainult seljavalu vähendama. Põhimõtteliselt siis kaks süsti (veel parem, kui kannataksid ära 4), mis tehakse alaselga, sinna lohkudesse (väikesed veemullid, mis blokivad seljanärvides valu). Aga see pidi olema põrguvalus süst ja kuna ta aitab ainult seljavaluga, ei näe ma sel erilist mõtet.
Sünnitusplaani soovitas ta mul ka vaikselt kokku panema hakata. Sellega on veel aega, aga siis on hea järgmisel korral arutada mis-kus ja saab veel muuta, kui tahame.
Pidin järgmiseks korraks küsimused üles kirjutama, sest mu aju on nagu mädanenud kartul ja ma ei suutnud mitte ühtegi asja välja mõelda, mida ma veel küsida tahtsin.
Ahhjaaa, mul pole siiani õrna aimugi kus seinas mu platsenta asetseb. Seda ei ole kuhugi kirja pandud ja üheski UH’is mulle ka öeldud ei ole. Ise olen ka muidugi alati unustanud üle küsida, kui UH’is oleme olnud…
Igatahes, lõppkokkuvõttes olen ma selle ämmakaga palju rohkem rahul ja tahan kindlasti tema juurde end ümber kirjutada. Teine ämmaemand on põhimõtteliselt sellise suhtumisega, et ‘tere-mõõdud-näidud-head aega’.
Eile õhtul oli nii armas, kuidas põngerjas mul kõhus tantsu lõi. Lõpuks ometi hakkas ta jälle normaalselt liigutama ja pulti puksima. Oh seda kanamamma muret küll. :D
Nii, kui mees magama läks, hakkas pihta. Ta lennutas seda pulti nagu hullumeelne. Enne ei ole sellist asja olnudki. Kõhu pealt oli kohe näha, kuidas ta ringi tuuseldas.
Ma ei saa siiani üle, kui veider see kõik ikka on… Minu sees kasvab väike inimene.
Väike pähklike, kelleta ei suudaks enam elu ette kujutada. Aga samas ei suuda ma elu ka koos temaga ette kujutada. Nagu really, mis mõttes mõne kuu pärast saan ma emaks? Mingi nali või? :D
Oh sa mu väike armas Poisiklutt! Kanamamma minus muretseb iga jumala päev kas sa ikka saad piisavalt toitaineid, kas sa kasvad nagu peab, miks sa nii vähe liigutad, kas sa tunned end ikka hästi, kas sa oled terve, jne… Oeh, ma juba praegu armastan sind nii palju, mis veel siis saab, kui sa mul kätel oled?
Ugh, ma tahaks praegu emotsionaalseks hakata ja paar pisarat valada, sest selle teksti kirjutamise ajal sain ma nii suure löögi nabaauku, et ma lausa võpatasin. :D
Üleüldse, kui ma kurb olen hakkab ta mind seespoolt ‘paitama’, umbes nagu ”emme ära ole kurb, I LOVE YOU!” :D
Aaaaga rohkem ma nagu ei oskagi midagi hetkel öelda. Kuigi ma olen kindel, et pool tundi peale seda, kui olen ‘avalda’ vajutanud, meenub mulle veel miljon asja mida ma öelda tahtsin aga noh…