Tag Archives: riskirasedus

Beebiblogi: 15.nädal. Triple test. / Loomad on võrratud!

Posted on by
2

Sel nädalal oli Täpikese suuruseks apelsin.
15.nädal

Loote suurus on 11-12 cm, kaal 100-110 g.
2-3 kuuse loote arengus mängivad suurt osa hormoonid. Ema hormoonid (steroidsed) läbivad platsenta. Hiljem hakkab loode ise oma isiklikke hormoone välja töötama. Kuid nende osa on väikene, suurema osa hormoonidest kompenseerib vastsündinu endiselt ema omadest koos rinnapiimaga. Väliste elundite põhjal saab kindlaks teha lapse soo. Ultrahelis võib praegu “tervet” last näha, hilisemal ajal saab teda vaid “ositi” vaadelda.
Lapse keha on nüüd pikem kui ta pea, enne olid need võrdse pikkusega. Nahk on arenenud aga on nii õhukene, et sellest võib läbi näha. Luustiku ja lihaste süsteem areneb jõudasti ja beebi muutub aktiivsemaks. Luud muutuvad tugevamaks ja hakkavad säilitama kaltsiumit.
Kuigi beebi silmad on veel kinni on ta nüüd võimeline valgust tunnetama. Tal võivad tekkida luksumishood.

Minu ‘uus nädal’ hakkas sellega, et sain kirja oma 3. oksendamise. Jehuu-buuhuu. Bussis loksumine ei ole ikka üldse sõber enam.

Südant ja liigutusi doppleriga kuulates otsustasin natukene lindistada ka neid kõvemaid pauke mida ta armastab mulle jagada aga kui hiljem lindistusi kuulama hakkasin sain päris pahaseks. Nimelt oli arvuti otsustanud mulle vingerpussi mängida ja lindistas hoopis välist müra mitte dopplerit. Seega jäi peale ainult see kuidas telekas möurgas ja kuidas mina vahepeal naerma puhkesin kui Täpike mulle mõne sellise hoobi pani, et kõrvad oleks lukku läinud. Loomulikult ei hakanud ma uuesti proovima, sest selleks hetkeks olin ma juba päris jupp aega kuulanud/lindistanud ja liiga palju head ei ole ka hea. Eks mõni teine päev siis üritan uuesti ta mürgeldamist jäädvustada…

Also, ma avastasin, et ta on kõrgemale liikunud. Ma ei leidnud alguses teda väga hästi ülessegi, mõtlesin veel, et mis värk on. Aga tema kurivaim on mul lihtsalt asukohta vahetanud ja kõrgemale kasvanud. Ma mäletan kuidas alguses pidin seda aparaati ikka mõnuga häbemeluu ”taha” üritama suruda, et midagi kuulda oleks. Nüüd on ta aga juba end naba alla sättinud. Oeh, aeg läheb nii kiiresti. Ma olen tänasega juba 16 nädalat! Mul algab 5 kuu! Varsti poole peal põhimõtteliselt. Nagu…whaaaaat, eksole? Alles ma tegin testi, alles ma rääkisin oma emale, alles ma läksin esimesele visiidile, alles ma kuulsin ta südamelööke esimest korda ja tihkusin nutta… Oeh, mõnus! Varsti hoian oma päiksekiirt juba kätel, saan teda musitada ja kallistada nii palju kui hing ihkab! ;)
Mõne nädala pärast peaks selguma, et kas minus on ikka nõid peidus või ei. Mis te arvate, tüdruk või poiss? Ega ma väga ei hooli kumb tuleb, ausalt kohe. Saaks ainult terve ja tubli beebi…

Sel nädalal andsin triple testi jaoks vere ka ära. Vastused tulevad alles 2 nädala pärast. Aga ega ma väga ei põe, ema süda ütleb, et kõik on korras.

Sümptomite koha pealt oli üsna hea nädal. Mitte midagi kontimurdvat ei olnud. Äkki tuleb mul ka nüüd lõpuks see ”raseduse kergeim periood kus väga midagi viga ei ole ja täitsa inimese tunne on peal?”. Jajah, sõnusin nüüd raudselt kogu asja ära ja järgmine nädal nutan siis kui paha kõik on ja surm vist tuleb…
Igatahes. Iiveldas enamasti ainult bussis ja kuna sel nädalal oli reisimist omajagu siis noh… Ikka iiveldas ka. Ainuke oksendamise lähedane seisund on siis kui ma näen-kuulen-tunnen midagi rõvedat ja siis tuleb peale see tunne, et kohekohe tahaks wc poole joosta.
Buubid on endiselt valusad ja valutud kordamööda. Ühel päeval on juba peale vaadates valus, teisel päeval mängi kasvõi korvpalli nendega ja ei ole midagi. Aga selliseid valutuid päevi on kahjuks harvem.
”Päevade valu” eksisteerib endiselt. No imelik on seda juba päevade valuks nimetada, sest neid kahte ei saa võrreldagi aga midagi muud tarka ka pähe ei tule. Igatahes, käivad vahel sellised imelikud hood. Valutab 2 sekundit ja siis kaob sama kiirelt kui tuli.
Ainuke tõeline tüütus sel nädalal oli see nõme puusavalu, või misiganes see ka ei ole. Mitmel õhtul kohe kiusas mind. Ja kohe nii valus oli, et oleks tahtnud ulguda.

Sain mõni päev tagasi lõpuks oma võimlemispalli ka kätte, saan nüüd harjutusi teha ja niisama selga puhata. Oleks mul ainult pumpa kodus millega see kurivaim normaalselt täis pumbata. Sämmy tahab ka mult seda hullupööra käest ära võtta. Millegipärast ta arvab, et kõik mida me siia majja toome on talle… Jeah, tell me about spoiled dogs. (Tsauu, Merje!;)). Ise sai alles 3 uut mänguasja aga ikka on vähe, peab minult ka kõik ära võtma ikka. :D
Üks lahe asi mis me talle ostsime pakkus nalja tervele perele. Nimelt meil siin konsumis on müügil sellised roosad ja rõõsad sead mis röhivad. Ostsime meiegi siis Sämmule ühe sellise.
Ja oh sa issanda ristike kui me sellega koju tulime… Ta läks täitsa äksi täis kohe. Alguses ei julgenud seda hambusse võtta, mõtles vist, et see on elus, sest teeb ta ju sellist imelikku häält. Aga kui põrsas ikka iseenesest liikuma ei hakanud siis hakkas Koer kiunuma ja togis teda ninaga, et noh ”miks sa ei liiguta, surnud oled või?”. Mitmel korral üritas talle suust-suhu elustamist ka teha vist. Võttis põrsa kahe käpa vahele ja lakkus ta nina ning üritas seda siis natuke närida aga nagu väga ei julgenud ka. :D
Lükkas seda siis ninaga mööda tuba ringi ja lakkus teda igatepidi. Ning iga jumala kord kui põrsas kogemata häält tegi pööras Koer pea viltu, ajas kõrvad ette ja vaatas vääääga kahtlustama näoga. Ning kui Meheraas põrsale jalaga peale vajutas sai Säm megatigedaks ja hakkas urisema, et ”mida sa lubad endale, ei tee mu põssale haiget!” :D
Meil oli igatahes nalja kui palju.

Mul hakkab vaikselt tekkima selline imelik tunne, et ma ei ole enam oma kehas üksi. No enne ei jõudnud asi veel korralikult kohale, ”misasja, mina ja rase?”… Aga nüüd hakkavad ikka vaikselt muutused toimuma ja see on kohati päris hirmutav. No vääääga veider on üles ärgata selle peale, et kõhus on selline tunne nagu keegi sikutaks sind kahte lehte laiali, teeks sul kõhus kukerpalle või lihtsalt ringutaks hästi pikalt. See on selline sõnuseletamatult imelik tunne, seda ei saa mitte millegiga võrrelda. See on nagu…see on nagu…keegi venitaks su emakat nagu…tühja õhupalli. :D

Ma mõtlesin, et teen enda nõiamooridele eraldi sissekande ja panen sinna väikese polli, et kas TIIM TÜDRUK või TIIM POISS? Kui vastatud siis võiks kommentaaridesse ka jätta, et mida teie siis meile ennustate. Tõenäoliselt teen ma seda kohe ja nüüd, seega on see küsitlus enne üleval kui beebiblogi ja see seletus siin on mega random…

Beebiblogi: 14. nädal. Isud ja duphastoniga järsult lõpetamine?

Posted on by
9

Sel nädalal oli lapse suuruseks suurem sidrun.
14.nädal

Beebsu on umbes 9-10,5 cm pikk ja kaalub 40-50 grammi.
Loode õpib koos emaga “sööma”, ta oskab juba neelata aineid, mis on lahustunud amniootilises vedelikus: neelamisliigutused on maksimaalsed vastuseks magusale, minimaalsed — hapule ja kibedale.
Loode hakkab spontaanselt liikuma. Käed puudutavad teisi kehaosi, nabanööri — “kontrollivad” oma majakese kindlust ja tugevust. Ta hingamine on sage: hingamisliigutused toimuvad 40-70 korda minutis. Kasvama võivad hakata karvad mis katavad terve keha, need kaovad 26.nädala paiku vaikselt ise ära. Silmad ja kõrvad jätkavad oma õigele kohale liikumist. Söögitoru, hingamistoru ja kõri arenevad selle nädala lõpuks. Tööle hakkab kilpnääre.

Ma ei tea mis isud nüüd järsku mind vallutasid aga ühel hommikul ärkasin ja ei suutnud muust mõelda kui krõbedatest friikatest küüslaugukastmega. Ma oleks vist oma vasaku silmamuna ka selle nimel ära andnud…. Esimene kord kui selline asi on olnud, et ”kui ma seda kohe ei saa siis suren maha!” :D Loomulikult keegi mulle neid tooma ei läinud ja kuna ma ise olin ka sant siis ei saanudki. Ja imede ime, ei surnudki ära. :D
Järgmine hommik mainis keegi pähkleid ja jäätist ja mina jälle ilastasin nagu marutõbine koer. Aaaaghhh, pähklijäätis, mmmm. :D
Ma tõsiselt loodan, et see nüüd mingi harjumus ei hakka olema.

Nädala alguses oli mitmeid kordi selline imelik asi, et istusin nt arvutis või lugesin midagi voodis ja jalad hakkasid ära surema. No selline tunne tuli nagu oleks pikalt selle jala peal istunud vms. Ja veel ühest jala servast ka mitte terve jalg. Näiteks väiksest varbast hakkas pihta ja siis kolmanda varba juures lõppes ära. Siis oligi maru imelik olla, pool jalga surnud ja tuim ning teine pool normaalne. Päris kahtlane oli. Peaks arstile mainima?

Tänase seisuga kolm päeva tagasi võtsin viimase duphastoni tableti. Sellega seoses on mul väike mure ka. Arst ütles mulle, et võta üks karp veel ja siis kõik. Enne võtsin ma 2 tabletti päevas (üks hommikul teine õhtul), nii võtsin ma nüüd selle karbi lõpuni. Aga kui ma foorumist uurisin selle kohta siis seal räägiti, et peaks ikka sujuvalt lõpetama mitte nii, et ühel päeval võtad 2 ja siis järsku enam mitte ühtegi. Et oleks pidanud vähendama vähekese haaval. Näiteks, et kui enne võtsin 2 tbl siis võtan ainult ühe terve päeva peale ja siis juba ainult pool. Aga minu arst ei öelnud midagi selle kohta. Ja nüüd ongi mure natuke, et kolm päeva on kõht hommikul ärgates valutanud. No ikka nii tugevalt, et ajab üles. Aga nii kui püsti tõusen ja ringi liikuma hakkan jääb järele. Kas peaks homme hommikul arstile helistama? Nüüd on juba mitu päeva vahele jäänud ju ja kas enam on mõtet siis võtma hakata või? Aga samas kui valutab…

Nädala lõpu poole tekkisid kõrvetised jälle. Jube vastikud ka veel. Päris rõve kui tuleb krooks ja samal hetkel kõrvetised ka on siis saad maomahla kurku. Jäkk.

Iivelduse koha pealt ei ole midagi uut. Käib hooti ja siis pole jälle mitu päeva midagi ja järgmisel hetkel on juba selline tunne, et kohekohe lendab midagi. Väga lambist ühesõnaga.

Valudega on ka jutt üsna sama. Selg on samasugune nagu alati, annab tunda aga ei tapa. Tissid on aga üsna hellad. Mehele tahaks iga kord litsilaksu anda kui üritab läheneda. ”Päevade valu” on ENDISELT olemas. Käib nii nagu jumal juhatab. Päeva peale käib paar sellist hoogu kus mõni sekund valutab siit või sealt ja siis kaob sama kiirelt kui tuli.
Aga kui püksid peale suruvad siis hakkab ikka korralikult valutama. Täna on mul näiteks sellised kõvema kummiga püksid mis suruvad ja kogu aeg pean sättima, et ei hakkaks mürgeldama.
Kõhus (emakas siis?) on ka kahtlane tunne vahepeal. Nagu…venitataks seda kahte lehte laiali või ma ei tea, selline pinge tunne. Valus ei ole aga ropult ebamugav. Ma ei oska seda seletadagi, see nii imelik. Mis see olla võib? ‘Braxton hicks’ide jaoks on ju vara?

Beebistaffist nii palju, et juurde olen soetanud ainult mõned üksikud esemed. Mõned õhukesed mütsid ja fisher Price Rainforest lamamistool sai ka tellitud (LINK). Ma ei tellinud küll selle lehe pealt aga kes oskab inglise keelt siis saab lugeda mis imenaljad sel kõik küljes on. Vibratsioon, palju erinevaid muusikaid ja helisid ning tulukesed. Kõike saab beebi ise mänguasju liigutades ka tööle panna.

Beebiblogi: 13.nädal. ”Liigutused”?

Posted on by
22

Sel nädalal oli mu Täpike sama suur kui virsik.
13.nädal

Beebi on umbes 7-8 cm pikk ja kaalub 22 grammi.
Lapse laud on veel kinni kasvanud: silmad avanevad alles nelja kuu pärast. Selle eest on küllaldaselt välja kujunenud käed, need on kasvanud ning pisike hakkab tasapisi pöialt imema. Ta hoiab näppu suus “lihtsalt niisama”, kui aga ema muutub väga närviliseks, asub tema hoolega sõrme imema, et sel moel rahuneda.
Mõne nädala pärast hakkab laps end liigutama “otsekui täiskasvanu”. Põhilist osa lapse toitumises, tema varustamises hapnikuga ning jääkproduktide eemaldamisel täidab nüüd platsenta, hiljem aga looteveed.
Platsenta ja beebi kaaluvad nüüd umbes sama palju. Pankreas hakkab insuliini tootma.

Appi-appi. Mul on nii hea meel esimesele trimestrile jalaga anda ja alustada teisega! Kõik ohud on nüüd märgatavalt langenud aga see ei tähenda, et ma vana ninnunännukanamammi täielikult maha rahuneksin.

Mind tembeldatakse nüüd jälle jämejala kandidaadiks aga mis siis! Ega ma ise ka ei usu seda nagu väga hästi aga samas mis see muu olla saab? Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud… Uskuge või mitte aga ma olen mitu korda tundnud väikest müksu. No ikka nii õrna, et paneb lausa kahtlema kas oli ikka päris. Esimest korda eelmisel nädalal (12+3) bussis olles. Istusin kuidagi kõveras ja siis käis järsku väike plõks. Mõtlesin küll, et oot-oot mis see nüüd oli? :D Loogiline mõistus ütles, et laps see veel olla ju ei saa, liiga vara veel, aga samas… Ja siis teist korda nädal hiljem (13+3). Olin end just mehe kaissu kerra keeranud ja siis käis selline plõks jälle. No siis oli selge, et midagi toimub, sest eelmine kord oli täpselt samas kohas ja kuna ma selle doppleriga ka jändan siis tean vägagi hästi kus pisike parasjagu asub.
Nagu ma aru olen saanud siis annab ta endast märku kui olen end kuidagi kõveralt istuma sättinud ja kõhule survet avaldan. Tundub utoopiline aga no ma ei tea. Gaasid need igatahes ei ole…
Minu beebigrupis on veel mitu naist kes juba tunnevad selliseid plõkse-mulinaid aga neil enamusel juba teine või isegi kolmas laps…

Millal teie sellist väikest sulinat-mulinat-plõksutamist tajuma hakkasite? Kas ma peaksin jämejalga aja kinni panema või…? :D

Teine big deal oli see, et kuulsin doppleriga kuidas laps liigutas. Kuna ma kuulan klappidega siis ühel hetkel pani ta dopplerile sellise laksu, et ma oleks peaaegu kurdiks jäänud! :D

Sümptomite koha pealt on asi ikka natukene muutunud kui eelneval paaril nädalal. Hetkel tunnen end väga väsinuna, pidevalt iiveldab aga mitte väga hullusti. Oksendanud ei ole. See iiveldus meenutab alguse aega. Mis on iseenesest väga kahtlane, sest vahepeal ei olnud iiveldust enam üldse ja nüüd siis tuleb tagasi. Aga noh, mis siin ikka.

Pidevalt on uimane ja kahtlane olla. Pea käib ringi ja midagi teha ei jõua. Selline vastik jõuetus…

Isu pole enam üldse. Külmkapp lahti-vaatan kaks sekundit-kapp kinni, korrata 10 minuti pärast. Äkki siis on midagi head sinna tekkinud. :D
Peale mahlaste puuviljade ja sepiku mille peale on laotud juust, kurk, tomat, ei lähe eriti midagi alla. Eile sõin pruuni riisi nina vingus ja lihtsalt surusin seda alla. Praegugi ei suuda mõelda millelegi mida hea meelega sööks… Ime siis, et nädalaga järjekordsed 2 kg alla võtnud olen. Arst ei rõõmusta üldse kui seda näeb…

”Päevade valu” on ka ikka veel kohal. Vahel tundub juba veidike hirmutav, et ta kurivaim ära ei taha minna. Arsti sõnul peaks ta 14-15 nädalal kaduma aga ma väga sügavalt kahtlen selles. Beebigrupis küsisin sama asja kohta siis öeldi, et mõnel kestab see lausa terve raseduse. No jällegi, pole hullu. Kannatame ära aga peaasi, et see midagi halba ei tähenda.
Valu iseenesest ei ole midagi hullu, kordades väiksem kui minu tavaline päevade valu aga vahel lihtsalt käivad sellised sähvatused ja hood mis ehmatavad natukene.
Näiteks ükspäev hakkasin järsku naerma ja kõhtu lõi sellise valu, et jube. No üleüldse, valu tuleb siis kui väga järsku liigutada (aevastades, köhides, naerma puhkedes või lihtsalt järsku tõustes).
Kuigi ükspäev (13+5) valutas ikka korralikult. Järjest mitu tundi ja sellise tempoga, et ikka oli. Terve päeva vältel andis endast märku.
Samas on see valu natukene ka loogiline. Emakas kasvab ning lükkab kogu krempli eest ära, et endale ruumi teha. Aga miks mõnel valutab ja teisel mitte? Süsteem on kõigil ju sama.

Nahk on ka jube kuiv ja laiguline. Täna vaatasin peeglisse ning see mis mulle vastu vaatas ei olnud üldse tore. Põse peal on kuiv narmendav ring. Ülejäänud nahk on ka lihtsalt kohutav. Mitte üks asi ei aita…

Veidi moody ja needy olen ka. Kogu aeg tahaks mehe kaisus keras olla ja nunnutada. Kui seda ei saa siis on jama majas. No keegi meist käib siin usinalt tööl siiski… Erinevalt minust vaesest muiduleivasööjast, nagu mulle askis öeldi. Oeh, see ask on ikka haige koht, õigemini need inimesed on seal haiged. Oli mul vaja sinna ronida… :D Aga ei, kurta ei saa. Enamus tagasisidet on siiski normaalne ja asjalik. Lihtsalt need mõned üksikud panevad mõtlema, et kas reaalselt ka keegi saab sellise mõistusega olla? Kes läheb ja ütleb niigi mures rasedale ”Kaotasid eelmise lapse…. kaotad ka selle…. või juhtub midagi hullemat…. rumalad ei tohiks lapsi saada lihtsalt spst et “oii lapsed nii ninnunännud”….” või ”Tee teene ja jää auto alla.”
Ning kui ma selle peale siis ütlesin, et loodan, et ta kahetseb oma sõnu kibedalt ja karma mängib talle julmalt kätte siis tuldi veel TEDA õigustama, et ega ta ju ei kirjutanud, et ta LOODAB, et nii juhtub vaid avaldas lihtsalt arvamust. No tule jumal appi, nagu see muudaks ta öeldut normaalsemaks. :D
Askist võiks kohe eraldi sissekande teha aga ma ei taha nii palju selle haige inimese tähelepanuvajadust ka rahuldada. Las ta sai oma egolaksu sellest sitalaviinist. Ega mulle see midagi ei tee, mul juba paks nahk seljas.
Sellistele tulebki lihtsalt julmalt näkku naerda ja edasi minna. :)

Beebiblogi: 12.nädal. Esimese trimestri lõpp!

Posted on by
8

Sel nädalal on lapse suuruseks suur-suur ploom! :D
12.nädal

Appi kui imelik on mõelda, et selline jurakas on minu sees! :D

Loote kasv on jätkuvalt hoogne — viimase kolme nädalaga on ta mõõtmetelt kahekordistunud ning nüüd on ta pikkus 6-7 cm, kaal aga 9-14 g! Erinevate äppide kohaselt totaalselt erinev kaal (kuigi sama nädal märgitud). Üks ütles mulle, et 21 grammi, teine, et vapsee 35 grammi ja kolmas, et ainult 12 grammi. Et nagu…? :D
Enamikul luudest tekivad luustumise keskused, juba võib eristada sõrmi varvastest, näha on küüned. Ta saab käsi rusikasse panna. Nahas tekivad juuste, näärmete ja küünte alged. Ta saab naeratada ja arenevad häälkurrud. Kujunevad välised genitaalid.
Pannakse alus piimahammastele. Sellel ajal tehakse ultraheli määramaks Downi sündroomi riski.
Teie emakas on laienenud 10 cm ning hakkab tõusma kõhuõõnde. Süda lööb nüüd sagedamini, et toime tulla suurenenud verekogusega.
Tark äpp ütleb mulle veel, et lapsel on arenenud närvid ja seljaaju ning ta tunneb nüüd valu! :(

Nädal algas väääga huvitavalt. Kui sa ei talu täpseid kirjeldusi ropsimisest siis jäta see lõik vahele. :D
Istun mina rahulikult diivanil kui ühel hetkel tunnen, et julmalt iiveldab. No mõtlesin, et kohe läheb üle nagu tavaliselt aga ei, kus sa sellega, hullemaks läks. No teate küll seda tunnet kui sülge voolab rämedalt suhu enne oksendamist? No täpselt nii rõve oligi. Tõusin siis püsti ja kõndisin edasi-tagasi, hingasin rahulikult ja sügavalt. Ei aidanud. Läksin siis juba köögi poole, et joon vett peale aga ei jõudnudki nii kaugele… Ma öökisin omal pool sisikonda välja… Appi, see oli rõve. Kuna ma ei olnud eriti midagi söönud ka siis tuli ainult maomahla ja banaani. Ja ega see siis sellega ei lõppenud kui kraam otsa sai, ikka pidi edasi öökima ja suremise hääli tegema… :D
No igatahes oli huvitav kogemus. Ma ei mäletagi millal ma viimati niimoodi täiesti lambi kohapealt oksendasin… Tookord bussis oli lihtsalt asjade kokkulangemise süü ja seda ma ei arvesta nii hulluks kogemuseks. Aga see…oli huvitav. :D

Ja üleüldse on see iivelduse jama tagasi tulnud. Nagu mis mõttes tahaksin ma
küsida? :D
Ma löön täna esimesele trimestrile jalaga perse ja see peaks tähendama, et vaevused pigem vähenevad mitte ei kogune juurde! Et esimese trimestri laseb mul lulli lüüa ning ilma suurte vaevusteta olla ja nüüd siis otsustab, et ahhaaah, ei saa sul ikka nii kergelt elada lasta, peab ikka midagi korraldama ka. Korralda-korralda, mul aega kannatada küll ja veel! :D

Terve nädala olin haige ka. Nohu oli õudne ja kurk oli ka meeletult valus. Õnneks palavikku eriti ei olnud. Nüüdseks olen juba oukidouki, veits on nohu veel aga elame üle…

Mina olen nüüd ametlikult kõhuga. No ikka sellise kõhuga, et teised ka vaatavad ja kommenteerivad. Käisin täna jälle seal imelises kaltsukas titeriideid sobramas ja nägin ühte tuttavat. See kohe lendas ligi ja ütles, et ”Ahhaaa, ma teadsin! Oledki jahh? No see on tegelikult juba kaugelekaugele näha, aga ma ei tahtnud enne midagi öelda…”
Nüüd teab siis terve linn rõõmuudiseid, sest ega tema juba seda endale ei hoia. :D

Ja kõhukesega kaasneb ka seljavalu. Aaaagh, kuidas ma eile mashaasi nautisin! Sättisin end nuudli peale kõhuli ja muudkui mõnulesin…. Oeh, see oleks võinud igavesti kesta…
See nuudel on tegelikult üks ülikõva abimees mul. Ma magan nagu beebi juba viimased 2 nädalat (või kui kaua ta mul olnud ongi?). Enne sahmerdasin nii, et mees lõpetas ka norskamise ära. Ja no see on ikka kõva sõna… :D

Nüüd on juba see ”häda” ka, et ei kannata eriti imelikult istuda (rätsepa istes nt, minu lemmik), kõht hakkab valutama kui nii kõveras olla. Ja siis hakkab ka kui püksid liiga peale suruvad.

Te ei kujuta ette mida ma täna peeglisse vaadates nägin… KÕÕM! Mul pole elusees sellist asja olnud ja nüüd olen nagu jahupea! Okei, nii hull ka ei ole aga lähedalt vaadates on näha. Ja kuna mu blond on täiega välja kasvanud (oma 7 cm!) siis on seda eriti hästi veel näha.
Ahjaa, mu väljakasv on teine asi mille kallal ma vinguda tahan. Mu juuksed pole värvi näinud juba oma 5 kuud! Ma tunnen end nagu väike rääbis. Kuna ja kas üldse võiks mõelda blondeerimisele? Tähendab, et ega ma ära ei sure kui raseduse ajal juuksurit ei näe. Hiljem ka aega end mürgitada kui ma enam 2in1 ei ole…

Nagu näha siis tänane postitus kubiseb smailidest, mis peaks siis teile aimu andma, et ma olen ülisuperhüper õnnelik. Ilma igasuguse suure põhjuseta (no kui välja arvata see, et ma megapregno olen). Lihtsalt nii hea on olla! Mis siis, et selg on vahel nagu vanainimesel ja hommikul ei saanud jälle voodist püsti, sest puus lõi sädemeid välja aga ikkagi olen õnnelik! Lihtsalt nii-nii häppi. Aga miks ei peaks? Mul on suurepärane mees, mu laps on terve ja tugev (sülitame 3 korda üle õla), loomad on imelised, mul on maailma armsam ema ja parimatest parim sõbranna ning ilm on ka lõpuks meeletult ilus! :D

Beebiblogi: 11.nädal. Kuidas võidelda haigusega?

Posted on by
18

Sel nädalal on beebi suuruseks laim.
11.nädal

Beebi on 44-60 mm pikk ja kaalub 8 grammi.
Tekib naha tundlikkus peopesadel. Hakkab tööle haaramisrefleks. Areneb haistmine, laps tunneb emalt saadud toidu lõhna. Lõpeb loote südame-veresoonkonna süsteemi kujunemine. 11. ja 12. nädala vahel hakkavad funktsioneerima neerud. Kõrvad jõuavad järkjärgult kaelalt pea külgedele, pea on ikka veel ebaproportsionaalselt suur (pool kogu keha suurusest).

Ma olen viimased 2-3 päeva siin vaikselt surma oodanud. Kõik algas valusa kurguga, neelata ei saanud. Siis tuli vesine nohu. Ja nüüd juba tahab köha ka ilmuda, selline tunne nagu keegi kõditaks sulega kurgus. Öösel sain juba vihaseks, sest selline rõve sügelus oli ja magada ka ei saanud. Kui köhida siis on valus ja ajab pidevalt neelatama aga kui neelatad siis tuleb see sügelus veel hullemini tagasi. Nina kukub kohe-kohe otsast ära ja on tulipunane nagu põhjapõdral. Hommikul nuuskasin verd juba. Ja pea ka valutab sellest 24/7 löristamisestt…
Ja kõige haigem on see, et ma ei oska/taha mingeid rohtusid ka võtta. Lürbin teed ja nüüd suure hädaga tõi mees mulle propoliki imemistablette, quixx soft aaloe ninasprei ja coldrex hotremi tee. Seda viimast ma küll juua ei julge juua. Mida teie raseda ja tõbise tarbisite?

Sümptomite koha pealt on asi ikka päris kesine. Pean end siinkohal jällegi kordama hakkama. Tissid on üsnagi hellad ja on lõpuks ka kasvama hakanud, ”päevade valu” kimbutab ka vahelduva eduga, selg on ka valus – olenevalt siis päevastest tegemistest. ”Hommikune” iiveldus on kadunud, seest hakkab keerama ainult siis kui midagi rõvedat näen-söön-joon-tunnen. Uni tuleb tagasi. Kui nüüd haigusest võitu saaks siis vist magaks nagu beebi…
Nahk on juba mitu nädalat kuiv ja sügeleb. Kogu aeg käsutan meest, et tee mulle õliga massaaži või süga selga… Nägu narmendab otsas ja mitte ükski asi ei aita! Isegi kookoseõli mitte…
Ja üks asi mida märkasin ka juba mitu nädalat tagasi aga ei saanud aru kas kujutan seda ette või ongi nii. Nippelid ja intiimpiirkond on tumedamaks läinud… Rindadel on veenid ka nähtavamaks muutunud.
Ja ma ei saa enam hakkliha süüa. Nii rõve tundub lihtsalt, et hakka või oksele. Juba seda praadides hakkan öökima. Mulle tundub nagu oleks see pahaks läinud või midagi aga tegelikult on korralik. Mehelt küsin koguaeg üle kui mulle midagi imelik tundub.
Eile ajasin tal piima isu ära sellega kui küsisin, et kas sel piimal on lauda maitse küljes või? :D Ja kui rosoljet sõime siis ma lihtsalt ei suutnud seda alla suruda. Nii rõve tundus! No ma ei saa aru mis toimub. Kõik hakkab ninna lihtsalt.
Söögist ei hakka rääkimagi. Ma tahan ainult puuvilja. :( Nii raske on endale midagi korralikku suhu panna ja see siis ilma öökima hakkamiseta ka alla neelata… Eile sõin näiteks terve päeva puuvilju ainult. Pole siis ime, et olen JÄLLE nädalaga ühe kilo alla võtnud.

Aga ma lähen keeran end teki sisse kerra ja suren edasi. Loodame, et hullemaks ei lähe…