Kas aastase lapse imetamine on PERVERSNE?! / Rinnapiimaasendaja liiga kergekäeline toppimine ja kuidas kerge vaevaga imetamine tuksi keerata.

Täna püstitati beebigrupis teema, et kui kaua keegi plaanib imetada. Lugesin siis suurte silmadega ja lihtsalt ahhetasin… Väga paljud ütlesid, et neil kadus piim paari nädala/kuuga ära ja kõik, paljud ütlesid, et üle kuue kuu nad ei plaani sellega vaeva näha, et neil on vaja ju omi asju ka ajada ja paljud ütlesid sinna 7-10 kuu kanti. Ning mõni üksik ainult, et aasta ja rohkem. Kui keegi julges öelda, et tema esimene laps sai üle aasta rinda, siis selle peale üks naine ütles, et AASTASE LAPSE IMETAMINE ON PERVERSNE! Mul vajus suu ammuli. Nagu päriselt ka, ma vahtisin ekraani suu ammuli ja lugesin seda lauset mitu korda üle, et kas ma ikka lugesin õigesti? Paljud veel nõustusid ja ütlesid, et on jah jumalast veider ja rõve…

Ok, ma saan aru kui mingi kolme aastane tõmbab tissi, see on jah veits juba imelik ju, aga aastane laps on alles suht titt ja mina ei näe selles küll midagi imelikku. Kindlasti mitte ei ütleks ma imetamise kohta perversne. Kopeerin siia ühe naise kommentaari, kes minuga antud teemal nõustus: ‘Imetamist tõesti ei saa perverrsusega võrrelda,siis võib juba samasse gruppi liigitada kui isa näiteks vahetaks tütrel mähet‘.
Olen vist jälle veits ökoboku, ja ütlen, et rinnapiim on siiski parim ja loomulikum toit lapsele tema esimese eluaasta jooksul.
Ise plaanin ka vähemalt aasta välja võidelda ja peale seda siis vähehaaval vähendada, vastavalt lapse soovile. Ei ole mul nii kiire selle imetamisest lahti saamisega, et peaksin vägisi lapsele võltstoitu näkku suruma. Et saaks jumala eest juba oma elu edasi elada ja pidu panna. No milleks lapsi üldse siis saada, kui sa nende juurest kohe esimesel võimalusel jooksu tahad pista? Ma saan aru sellest, et oma aega on vaja, tuulutada on vaja, aga üks ei välista ju teist. Esimese eluaasta jooksul ei ole lapsele niikuinii hea emast väga kaua eemal ju olla.
Kopeerin siia ka oma kommentaari antud teemast, sest sinna kirjutasin kõik oma emotsioonid antud hetkel:

”Issand jumal, imetamise kohta öelda perverssne? Olen nüüd mingi megaöko emme ja ütlen, et rinnapiim on ikka kõige loomulikum ja parem toit lapsele esimese eluaasta jooksul. Ja imetamise aeg on ka selline sideme loomine ja ‘meie aeg’ minu jaoks, et meelega võõrutama ei hakka enne esimest aastat kindlasti. Mind paneb siin imestama kuidas te kõik räägite. Nagu laps oleks mingi räme kohustus, et tuleb võimalikult ruttu imetamisest lahti saada, et jumala eest saaks ‘omi asju’ ajada. Kohe meenub kuidas mul üks tuttav ütles kõigile, et ‘piim sai otsa’, aga tegelikult lõpetas rinnaga toitmise, et saaks pidu panna ja juua….. Hukka ei mõista kedagi, igaüks kasvatagu oma last nii nagu tahab, aga mina seda ei mõista. Beebi on nii vähekest aega beebi, et seda aega tuleks maksimaalselt nautida ja lapsega koos olla. Varsti ei vaja see ‘beebi’ sind enam nii nagu praegu ja siis on tal pruudid/peikad, peod ja arvutid, koolid ja sõbrad…. Elu ei jookse eest ära, aga beebiiga küll. Mina kavatsen küll rinnaga toitmisest maksimumi võtta jakindlasti aasta välja siputada. Mul ka piimaga oli jamasid siin, aga võitlesin ja möllasin, ning sain õnneks asjad korda praeguseks jälle. Lihtne oleks olnud ju pudel suhu lükata ja teist külge keerata, sest nii on lihtsam. Ja neil kellel piim on otsa lõppenud, kahju. Aga mind huvitab, et kuidas see otsa niimoodi lõppeb? Ma ei taha kedagi solvata, ärge saage valesti aru, aga ma ei saa aru kuidas? Ja kas olete proovinud kõike, et piim siiski ei kaoks? Pumpamine ja kõik muu?”

Ja siit siis otse järgmise teema juurde. Piima ära kadumine ja rinnapiimaasendaja (RPA) liiga kergekäeline andmine.

Ma ei taha tegelikult ka kedagi solvata, ega oma rumaluses kellelegi haiget teha, seega kui olete antud teema suhtes tundlik, siis ehk jätate selle lõpu siin lugemata?

Nimelt mina ei saa aru kuidas kaob piim lihtsalt ära? Ma mõtlen, et kohe nii ära, et mitte midagi teha ei saa? Ok, ma saan aru, et stress, söömine ja muu selline kõik mõjutab, aga kas sellest siis ei ole võimalik välja kuidagi võidelda, kui tegelikult soovitakse rinda siiski anda? Seletage mulle palun, kellel on kogemusi?

Hetkel tundub mulle, et kuidagi liiga kergelt antakse alla ja lüüakse lihtsalt käega. Või siis jääb palju teadmiste taha kinni. See, et piima on vähe, ei tähenda, et nüüd ongi lõpp.
Omast kogemusest ütlen, et kui võidelda, siis on võimalik piima tootlust suurendada ja edukalt imetada. Muidugi on ka erandeid, kel lihtsalt ei ole, ega ka tule, ükskõik mida nad ka ära ei tee… Aga minu jaoks imetamise ABC on regulaarne ja täisväärtuslik söök, piisav vedeliku tarbimine ja rahulik elu. Ning kui näed, et hakkab vähenema, siis peaks laps tihemini ja kauem rinnal olema. Aga kui teid on õnnistatud samasuguse laiskvorstiga, nagu mindki, et ei viitsi mingit tühja lötakat tõmmata, siis andke aga rinnapumbale valu. Ükskõik milline pump teeb selle triki ära, ei pea üldse olema mingi fääntsi pump, aga elektriline on ikka mõnusam. Käsi väsib ära, kui mingi pool tundi jutti uhada.
Mul juba oli vahepeal paanika, et piim väheneb, sest laps ei ime piisavalt. Lihtsalt lollitas seal otsas ja ei tõmmanud ilusti tühjaks. Aju sai kohe signaali, et ‘ahahh, ei ole vaja nii palju toota’ ja tootiski vähem. Selle tulemusena pidin vahepeal juba mõlemat tissi talle andma. Selliseid paanikaid on tegelikult juba mitu olnud. Ja siis ma undan oma pumbaga, joon imetamisteesid ja vett, ning söön pidevalt midagi. Ning saan asjad jälle jonksu. Jällegi, kõigile see kahjuks ei mõju vist.

Ning siis see RPA andmine. Mul riivab nii silma see kuidas paljud ütlvad, et annavad peale rinnaga toitmist veel lisa juurde. Mul tekib küsimus, et MIKS OMETI?! Kuidas nad aru ei saa, et nad ise rikuvadki oma tissitamise ära. See käib nii sujuvalt, et nad ei saa ise arugi, kui ühel hetkel avastavad, et annavadki ainult RPA’d. Mina sellises olukorras teeks kõike muud, kui annaks lisa juurde. Võib-olla korra päevas, nt enne ööund, et laps saaks veidikenegi puhata, aga muidu topiks lihtsalt KOGUAEG tissi. Nii kui midagi rinda tekib, siis laseks selle välja tõmmata. Oleks kasvõi terve päeva voodis ja tissitaks. Siin tuleb jälle mängu see ajule signaali saatmine. Kui tiss tõmmatakse pidevalt kuivale, siis saabki ju aju kohe signaali, et ‘liiga vähe, liiga vähe, – IKKA LIIGA VÄHE’ ja toodabki lõpuks rohkem ja rohkem… Ma kujutan ette, et see esimene päev-paar on KOHUTAV. Laps röögib ilmselt näljast ja ei saa aru miks talle süüa ei anta, sina oled ilmselt sama kurb ja nutad koos temaga, aga lõppkokkuvõttes tasub see ju ära. Ning see piima tellimine ei kesta ilmselt kauem kui 2 päeva, siis peaks laadung kohale jõudma. Aga kui annad lisa, siis on lapsel kõht täis ja siis ta sul seal hui viitsib mingit lötakat tõmmata. Mida näljasem on laps seda rohkem ja kiiremini ta tõmbab, ja seda kiiremini hakkab asi ka funkama ju? Nendest tilkadest mida sa toodad, saab ta suurema nälja kustutatud, aga mitte piisavalt, et muutuda laisaks ja enam mitte rinda stimuleerida. RPA andmine ei ole lahendus, kui soovid rinnaga toita. Vastupidi, see on hukatus. Laps harjub ka pudeliga ära ja saab üsna ruttu aru, et sealt tuleb palju kergemini ja seda on palju mõnusam tõmmata, kui tissiga vaeva näha, seega ta vaikselt loobubki rinnast. See käib nii, et sina ei saa sellest arugi. Lihtsalt ühel hetkel teed sa aina rohkem ja rohkem piimasegu, sest sulle tundub, et lapsel on ikka kõht tühi.
Või ma eksin? Kas kõlab väga idiootselt? See on hetkel see mida mina arvan ja mida mina teeksin. Aga nagu öeldakse, et ära pruugi suud enne, kui pole tema kingades kõndinud. Siinkohal loodan, et ma ei peagi kõndima.
Kuigi veidikene ju kõndisin juba tegelikult. Need esimesed kolm ööpäeva haiglas, kui laps oli sõna otseses mõttes näljas ja lihtsalt röökis-sõi-röökis. Ta võttis 300 grammi kahe päevaga alla. Ja siis ma tissitasingi iga 40 minuti tagant, et ta tõmbaks need tilgad ära mis juba tekkinud on, ja stimuleeriks rinda, et mu loll keha juba midagi tootma hakkaks. Need päevad-ööd olid jubedad, ma olin kurnatud ja tahtsin koos lapsega nutta, aga lõpuks ju asi lahenes. Mu loll keha sai aru, et ta peab jalad tagumiku alt välja tõmbama, ja tööd tegema hakkama. Kas see ei käi siis kõigil nii? Kas see on tõesti nii, et osadel lihtsalt ei tekigi piima ja nad ei olegi võimelised seda sinna ka tekitama? Sellisel juhul on mul kahju oma sõnade pärast. Ma tõsimeeli ei taha kedagi solvata, kedagi hukka mõista ja ma ei taha kõlada nagu know-it-all. Ja kindlasti mitte ei taha ma väite, et keegi on nüüd kuidagi halvem ema, kui annab RPA’d. Lihtsalt avaldasin siin oma mõtteid ja trikke, mida mina teeksin/teen…

Ma ei sa sinna midagi parata, aga iga jumala kord kui kuulen, et ‘mul lihtsalt lõppes piim otsa!’, mõtlen, et ‘kas tõesti? või sa lihtsalt ei võidelnud piisavalt?’

Sellega meenub mulle alati üks mu tuttav, kes on KOLM korda ise lõpetanud imetamise ja väitnud, et piim sai otsa. Ühe korra lõpetas siis, kui tal oli vaja minuga iga õhtu džinni juua…

24.november

Edit:

Kõik kellele see teema hinge läks, siis vabandan siiralt. Tegin ka eraldi vabandava postituse SIIN. Nagu ma ka ütlesin, ma ei mõelnud sellega mitte midagi halba, ega tahtnud kedagi hukka mõista, Veel vähem kellelegi tahtlikult haiget teha. Ja ma ei saa pahaks panna halvustavaid kommentaare enda suunas. See teema on väga hell, ja saan aru, et paljudele oli seda teksti solvav lugeda. Vabandan.