Ajalugu ei vaiki – elu enne last

Nii kaua kui end mäletan, olen ma alati teadnud, et tahan olla ema. Mind ajas nii kurjaks (ja kurvaks), kui keegi minult küsis, et kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma pole mitte iialgi suutnud öelda ühtegi ametit. Ja ma olen seda häbenenud. Mis mõttes ma ei tea? Miks ma ei tea? … Alati tahtsin ma öelda, et tahan olla nagu minu emme. Kodune ema, pühendada end oma perele. Aga selle asemel ütlesin ma tihtiluga ”ma ei tea”.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see pärimine läks ja seda enam see mind ärritas. Ka praegu jätkub see nuiamine. Millal sa tööle lähed? Mida sa tegema hakkad? Kuna kooli edasi lähed? Mida õppima? – no joppenpuhh. Ma ei teaaaa… Ja see ajab mind hulluks! Mitte miski ei kõla sellisena, et ma tahaksin ja suudaksin seda rõõmuga iga päev teha. Vähemalt mitte ükski amet, mida saaks kuskil koolis õppida.
Kuna peale kooli lõppu oli see sund peal, et peab edasi õppima, valisin ma enda jaoks täiesti vale asja (kuigi tegin kuid ja kuid uurimistööd erinevatest võimalustest). Sel hetkel tundus see ainuke veidikenegi ahvatlev amet. Ning boonusena sain ma sealt ukuarust lõpuks minema. Sain eemale kogu sellest hullusest, mis mu eelnev ‘lapsepõlv’ olnud oli. Eemale oma alkohoolikust isast, sellest psühhopaadist ja kõigest muust hullumeelsest. Puhas leht. Uus elu. Koos inimesega, kes jäi mu kõrvale ka kõige hullemas olukorras. 16-aastasena oma elu peale.
Aga paari esimese nädalaga selgus, et ei. See ‘amet’ ei ole üldse see mida ma tahan. Motivatsioon kadus ära ja kooli hommikul ärkamine oli täielik piin. Aga mul polnud valikut ja ma pidin. Sundisin end takka ja üritasin endast parima anda. Kuni see hakkas mu tervisele. Mu selg ja jalad sõna otseses mõttes surid, kui pidin raskeid asju tassima, sundasendis olema ja tundide viisi püsti seisma.
Õhtul koju jõudes vajusin ohkega voodisse ja sinna ma oleksingi hea meeleg jäänud. Tundsin end nagu vanainimene, kellel on kondid segi pekstud.
Ja siis otsustas mu ”isa”, et tema rohkem mu koolis käimist toetada ei lase ja keeras rahakraanid kinni. Ta oli algusest peale mulle korrutanud, et see on täiesti mõttetu ala, mitte mingit tööd sellega ei saa jne… Enivei. Kuna stippist elamiseks ei piisanud, jätsin kooli pooleli ja läksin tööle.
Järgmisel sügisel astusin uuesti kooli, sest nii on ju normaalne ja nii peab. Ala mida algselt soovisin, ei avatud, sest huvilisi polnud piisavalt. Mind suunati teise ametisse. Aga see oli veel halvem otsus, kui esimesel korral. Esimese koolipäeva lõpuks oli selge, et ei… Never ever. Jäi seegi asi pooleli. Ning ma tundsin end täieliku läbikukkujana. Mis mõttes ma selline luuser olen? MIS MÕTTES NAGU! Ma tundsin, et olen alt vedanud nii oma perekonda, kui iseennast. Tundsin end kui suguvõsa häbiplekk. Ja see tunne on mul siiani. 20-aastane ema, kel puudub igasugune tänapäeva normidele vastav haridus. Wäu Janeli, wäu. Nii edukas! Kõva eeskuju oma tütrele.
Ainuõige asi mida ma oleksin saanud teha, oleks olnud minna gümnaasiumisse. Aga kuna ma olen kergelt öeldes…puudega, siis oleks see minu jaoks rohkem, kui kohutavalt raske olnud. Mul puuduvad ajud. Reaalselt. Peaks laskma endale kompuutertomograafia teha, las vaatavad järgi kas mu aju on suurem või väiksem, kui kärbse oma. Tunne on küll nagu kärbsel, kes on aknaklaasi taha lõksu jäänud ja ei oska avatud aknast välja lennata. Lihtsalt lataki ja lataki peaga vastu klaasi.

Ja siis jäin ma rasedaks. Lõpuks ometi tundsin ma, et teen midagi mida ma olen terve oma elu tahtnud ja milles ma ka hea võiksin olla. Aga sama kiirelt, kui see unelm algas, see ka lõppes, ning rasedus peetus/katkes (ma isegi ei tea mis mu lapsega täpselt juhtus). See oli mu elu üks kõige hullemaid kogemusi. Näha kuidas su laps sinust tükk tüki haaval välja tuleb… Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.
Järgnev aasta oli mu elu kohutavaim. See ületas kõik mida ma iialgi läbi tegema olen pidanud. See must auk, kuhu ma vajusin oli põhjatu. Ja ma ei tahtnudki sealt välja rabeleda.
Ma lihtsalt passisin kodus, vahtisin seriaalne, jõin pidevalt veini, koristasin, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest, otsisin uut tööd ja nutsin, kui keegi ei näinud. Autopiloot.
Teistele tegin nägu, et kõik on hästi. Kõik on lihtsalt suurepärane. Kui välja arvata see, et ma paisusin nagu õhupall (mitte sellel põhjusel, mille pärast oleks pidanud) ja olin töötu muiduleivasööja (peaaegu), kel puudusid igasugused arvestatavad väljavaated elule.
Ma mängisin oma rolli nii hästi, et isegi mu enda mees ei saanud mu valudest aru. Ehk oleksgi näitleja mu õige amet olnud?
Need korrad, kui läksin maseka muusikat kuulates jalutama, et lihtsalt ulguda… Nutmine aitas alati. Siis oli jälle kergem end kokku võtta ja rõõmsa perenaise nägu ette manada.
Nii möödus aasta. Lihtsalt vegeteerides. Ja siis jäin ma uuesti rasedaks…
Esimesed neli kuud möödusid hirmuvalitsuse all. Ehk juhtub see uuesti? Ma ei tohi mitte mingil juhul sel lasta uuesti juhtuda! Parem olen toas teki all, ei pinguta üle ja olen nii paigal, kui võimalik. Oleks võimalik, siis ei hingaks ka. Hirm oli jube. Ma ei oleks ettegi kujutanud sama asja kordumist.
Ja kui 6.nädalal kerget määrimist märkasin, tormasime tuhatnelja kiirabisse. Öeldi sama mis eelmisel korral, nemad ei saa midagi teha – loodus otsustab. Ma lihtsalt palusin nuttes jumalat, kaitseingleid, keda iganes – palun mitte jälle, ma ei elaks seda üle. Aga õnneks pukki ronides selgus, et kõik on hästi ja mingit verd nemad enam ei näe. Ma nutsin taas, aga sel korral rõõmust. See tunne oli nii-ii hea.
Kui esimest korda oma lapse südamelööke kuulsin, pidin ka silmad peast tönnima. Maailma kõige ilusam heli. Minu tütre südamelöögid. Parim sünnipäevakingitus, mida oleksin iial osanud sovida.
Nagu öeldakse siis, kaotuse haavad ravib ainult uus rasedus. Nii ka minuga. Kuigi ega seda kogemust ei unusta iialgi, ning ka too laps ei unune iial. Ta on ja jääb alati mu esimeseks beebiks. Kuigi ma seda teistele ei ütle. Ametlikult on mu esimene ju Annu. Hinges olen ma aga ema olnud juba peaaegu 2 ja pool aastat.
Elu oli jälle ilusam. Lootust oli. Ning iga päevaga paisuv punu, oli justkui õnnistus. Kuigi vaevusi ja muresid oli palju (kas oli ka mõni raseda ”mure”, mis oleks minust mööda läinud?), olin ma alti nii tänulik, et olen just seal, kus olema pean, ning mu beebi on terve.

Kui Annemaia sündis, olin ma justkui puuga pähe saanud. Mu elu unelm lebas mu kõrval, hoolimata raskest sünnitusest, mis mind maatasa tegi, oli tema terve kui purikas – mu kauaigatsetud uhkus. Aga miks ometi ma siis ei tundnud midagi suurejoonelist? Mu eluunistus oli just sõna otseses mõttes täitunud, aga mina olin suht tundetu. Nii palju siis sellest, et ainus pimekohting, kuhu minnes sa võid kindel olla, et armud esimesest silmapilgust on, sünnitus…
Kui kaks nädalat hiljem minult küsiti ”nooooh, kuidas on, ei kujutaks enam elu ilma lapseta ettegi ju?” kogelesin ma midagi väga kohmetut vastu. Endal oli ka häbi, et mis ema ma selline olen? Aga nagu palju muugagi, siis aeg annab arutust ja emaarmastus tulemata ei jäänud. Selleks ajaks, kui Annukas sai kuuajaseks, oli minus juba puhkenud väike kanaema, kes ei tahtnud teda enam käestki panna. No kuidas üks väike inimene saab nii armas, kallis, nunnu ja hea olla?
Mida aeg edasi, seda õigem tundub see tee, mille olen hetkel endale käimiseks valinud. See väike vääks (kes ei näe viimasel ajal enam üldse magada ja üürgab nagu tuletõrje alarm – aitäh hambad), on kõik, mida olen terve elu ihaldanud. Ükskõik, kui raske ka poleks, või kui vähe mu arvele ka unetund ei tiksuks, on see väike inimene üks parimaid asju mis minuga kunagi juhtunud on.
Ja siit ka järgnev küsimus – kas saada lähiaastatel veel üks selline rõõm ja mure, või ei?
Tegelikult tulin ma siia seda küsimust lahkama, aga nagu naistele kohane, alustasin ma oma juttu sada kilomeetrit enne poindini jõudmist ja see jääb nüüd järgmise postituse jaoks.

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!