Sita sõbranje salapäevik

Ma olen end terve elu pidanud väga heaks sõbraks. Kui mulle mingi saladus usaldatakse, siis seda välja minust ei kanguta, alati aitan, kui vähegi saan, kuulan ja olen toeks. Nagu üks õige sõber.
Aga viimasel ajal tunnen ma end lausa kohutava sõbranjena.
Ma ei tea kas asi on selles, et nüüd on mul Annu ja ta lihtsalt haarabki nii suure osa mu päevast, et muuks justkui ei jääkski aega, või mis, aga see on üsna nadi.

Viimasel ajal on mu sõbrannad minu heaks nii palju teinud, et ma tunnen nagu oleksin neile nüüd midagi võlgu. Ja see tunne ei meeldi mulle mitte üks raas. Kuigi ma tean, et nad ei oota minult midagi, siis ikkagi… Tahaks neile samaväärselt midagi vastu pakkuda.

Üldse on selle koha pealt nadi tunne. Ma ei helista ega kirjuta neile nii palju, kui võiks ja tahaks. Kuigi see võtaks ju ainult hetke. Kui räägimegi, siis enamasti mölisen hoopis mina oma elust ja sõbrannad jäävad justkui tahaplaanile. Nagu mind nende elud ei huvitakski. Aga huvitavad ju küll! Oma mölapidamatusest saan ma muidugi aru alles siis, kui kõne on juba lõppenud. Siis alles hakkan mõtlema, et oot, aga mida tema üldse rääkis?
Üldse on mul vägaväga halb komme alati teema enda elule juhtida. Näiteks keegi räägib, et temal juhtus nii ja naa, siis mina kohe hakkan takka kiitma, et ‘jajaaa, mul oli ka ükskord nii’ ja siis räägin pikalt ja laialt oma olukorrast, jättes sõbranna kuulaja rolli.
Aga mul on tunne, et nad on sellega juba leppinud, et ma olen mingi õudne mölamasin. Samas tahaksin uskuda, et nad teavad ka seda, et kui neil on mure, siis olen nende jaoks alati olemas. Ma ju tegelikult olen täiesti võimeline ainult kuulama ka.

Tihtilugu juhtub nii, et ma mõten, et peaks sõbrannale helistama, aga kohe ka toru järgi ei haara, sest a) Annu on otsustanud oma kopsud välja karjuda ja mitte miski ei kostaks sellest kisast üle b) Annu jääb just mul tissi otsas magama c) ma olen telefonil aku tühjaks mänginud d) kell on tohhujaaalt palju.

Jube tihti lähebki nii, et keset päeva mõtlen, et kohe helistan, aga uuesti mõtlen kõnele öösel kell kaksteist, kui laman juba poolsurnuna voodi.

Oma parimale sõbrannale olen ma nii palju tänu võlgu, et ma ei tea kelle või mille ma maha müüma peaksin, et talle iial tasutud saaksin. Ta on mind nii palju aidanud ja ma ei tea kus ma praegusel hetkel temata oleksin. Ta on üks nendest inimestest, kellega sa võid mitu nädalat ka suhtlemata olla, aga tead, et kui jälle räägite, on kõik nagu vanasti. Temaga ei anna lahku kasvada. Ta on nagu mu teine pool, tükike mu südamest, nagu mu õde!

Ma nii mäletan neid nädalavahetusi, mis meil kunagi lapsepõlves olid. Kuidas me üksteise juures ööseks olime ja hommikuni filme vaatasime. Kuidas me keset ööd tema köögis värskelt küpsetatud saiast võikusid tegime ja kui hästi maitsesid tema ema tehtud muhvinid. Mmmmm, tahaks praegu täiega ühte sellist võikut, aga ma ei saa, sest ma pean homme hommikul minema veresuhkrut mõõtma ja elunever ei taha enam seda gestatsioonidiabeedi diagnoosi. Ütleks, et hoitke pöidlaid, aga ka sellest jääks väheks, seega hoitke varbaid kah! :D

Igatahes. Mina olen viimase aasta jooksul olnud üsna nigel sõbranna. Samas, kui nemad on minu jaoks nii palju teinud, et ei suudaks neid iial ära tänada.
Praegu mõistan ka, et ma ei ütle neile piisavalt, kui kallid ja olulised nad mulle on, ning kui väga ma tegelikult hindan seda kõike, mida nad minu jaoks teinud on. Kui kell poleks jälle peaaegu südaööl, siis helistaks kohemaid ja ütleks neile, et armastan neid palju-palju ja aitäh kõige eest! :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!