Tag Archives: sümptomid

Rasedusnädal: üheksa

Posted on by
2

Uskumatu, et kõigest loetud päevade pärast olen ma juba nii rase, et ette lööb kahekohaline number. See muidugi on hea ja rahustav, kuigi kõige rahustavam on siiski see, et nüüd saan ma doppleriga lapse südant kuulata.
Tegelikult on seda lausa veider teha, sest ma ei tunne end absoluutselt rasedana ja mõte sellest, et üsna pea olen ma jälle ümar pall, tundub rohkem, kui veider. Pole veel selle mõttega nagu harjunud. Aga samas tundub mulle vahel päris kreisi veel seegi, et mul üldse Annugi on. Alles ma olin ju 12, kuhu see aeg kadus? :D

Igatahes, kui rääkida sümptomitest, siis ega midagi hullu ei ole. Mõni asi on lihtsalt ebameeldiv ja tüütu. Näiteks see, et isud vahelduad mul nagu jumal juhatab. Ühel hetkel kõlavad munad ja viinerid nii hästi, et roni või mööda seinu, aga kui toit valmis, siis tekib tunne, et viskan selle jama kohe aknast välja.
Ükspäev läksin spetsjomm poodi, et osta shokoladis pähkleid. Koju jõudes oli isu juba üle läinud ja mõtlesin, et tahaks hoopis soolaseid pähkleid, mmmm. Ja no varem ei ole sellist asja muidugi olnud ka, et ma mingi isu pärast end majast välja viitsiksin ajada.
Tegelikult ei isuta magus mul enam üldse. Vahel tuleb mingi hetkeline isu ja siis pistan paar kommi suhu, aga üldiselt ajab see ainult iiveldama.
Varem võisin ma end magusast oimetuks süüa. Aga hetkel seisab mul poolik kommikarp juba teist nädalat, ning nagu üldse ei kutsu. Varem ei oleks see minu silma all üle kahe päeva vastu pidanud.
See on nii veider, et meeski imestab mu magusasoone kadumise üle. Tal on ikka kombeks vahel koju jäätist osta, aga hetkel sööb ta neid üksi, sest mulle ei tule nagu mõttessegi, et ‘tahaks’…
Kõige paremini kõlavad värsked ja mahlased asjad. Näiteks kiivi, aga väga meeldib ka granaatõun. Mu puuviljakauss on koguaeg pilgeni täis ja mees juba teab, et kui poodi läheb, siis kindlasti peab sealt igasuguseid marju ja vilju kaasa vedama.
Kui naabrinaine mulle eile kotitäie õunu saatis, siis rõõmustasime Annuga mõlemad.

Valudest nii palju, et nädala alguses piinas mind kõhu- ja seljavalu, ning gaasivalud olid ka päris tugevad.
No ja muidugi väsimus-jõuetus, mis mind vahel täiesti maha niidavad ja tekibki selline tunne, et ma ei suuda mitte midagi teha. Süda puperdab lihtsalt sees ja ei suuda õieti tõustagi. Ma pean endale ikka uue vererõhuaparaadi muretsema. Mitte muidugi sellise, nagu meie maximas müüakse. :D

11167656_841153426002385_52631559654108607_n

Iiveldus pole õnneks hullemaks läinud. Kuigi ükspäev oli mõneks ajaks küll selline tunne, et oi-appi. Pesin nõusid ja järsku hakkas nii paha. See oli nagu iiveldus ja järsk jõuetus korraga. Vajusin lihtsalt mööda seina, maha istuma ja kohe läks paremaks. Tõusin siis püsti tagasi ja jälle kordus sama. Selline tunne, et kohe oksendan. Roomasin isegi vetsu öökima, aga siis hakkas Annu mulle selga ronima ja kui püsti tõusin, et ta ukse taha tõsta, läks see jubedus õnneks üle.
Kõige haigem ongi see, et mul võib lihtsalt 24/7 olla selline kerge iiveldus, aga oksendama ei aja. No vahel tahaks küll, et saaks korrakski ”koormast” lahti ja hakkaks kergem. Hakka või näppe kurku ajama. Aga üldiselt on mind ikkagi õnnistatud ja ma ei pea selle iiveldusega väga võitlema, nagu Annugagi. Temaga oli mul jube iiveldus vaid siis, kui bussiga sõitsin.

Nüüd on platsis juba ka kõrvetised. Mõtlesingi, et pean endale padja alla ühe lehe rennie’t panema. Aga siis sain aru, et Annu hävitaks selle sealt ilmselt juba järgmisel hommikul ära… Õnneks ei ole see kõrvetamine veel nii hull ka, et vajaks ”ravi”.

Erinevad lõhnad ja haisud hakkavad ka väga kergelt ninna. Näiteks, kui mees suitsult tuleb, siis istun temast kohe kolm kohta eemale. Niivõrd rõve tundub see nüüd. Mitte, et see hais muidu hea oleks olnud, aga nüüd on kuidagi eriti vastik. Sama lugu on ka erinevate toidu jms lõhnadega.

Tegelikult on nende sümptomitega natukene naljakas lugu ka. Nad tulevad ja lähevad, nagu ise heaks arvavad. Ühel päeval olen täiesti siruli ja vaid ägisen natukene diivani pealt, aga järgmisel võin juba teha suurpuhastust ja Annuga 10 kilomeetrise ringi jalutada.

See on ikka veel nii veider. Ma nagu isegi unustan, et olen rase. No sel ajal, kui sümptomid oma pillid kotti on pannud ja mulle veidi normaalse inimese tunnet lubavad.
Annu kõrval läheb aeg nii kiiresti, et ei pane tähelegi. Ma kardan, et järgmine kord, kui silmad avan, olen juba 37.nädalat rase ja iga hetk pudenemas. Ma ei taha, et see nii kiiresti läbi saaks. Eriti veel arvestades seda, et ma rohkem lapsi lähima 10 aasta jooksul ei plaani.
Mina tegelikult tahaksin ju veel ja veel seda imelist protsessi läbi teha, neid pisikesi nunnukesi hoida ja armastada, aga nad tuleb ju suureks ka kasvatada. Kui ma aga lähiajal just miljonivõitu ei saa, siis pole see kahjuks mõeldav. Mina ei taha lapsi sünnitada virelema.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: kaheksa

Posted on by
6

Täna hakkas jooksma üheksas nädal. Imelik öeldagi seda. Aeg läheb nüüd kuidagi palju kiiremini. Eks see ole sellest, et nüüd on mul Annu ja kogu mu mõttemaailm ei pöörle ainult ümber kasvava kõhu.

Mind natukene häirib, et paljud teist mõtlevad, et ma vingun, kui räägin sümptomitest ja muust sellisest. Kuigi see võib täiesti nii kõlada, siis tegelikult see ju nii ei ole. Ma olen lõpmatult õnnelik ja tänulik, et olen rase. Ma ei saaks seda sõnadessegi panna, kui hea meel mul on, et meil käib see nii kergesti ja ma niiöelda vaid ‘peale vaatamisest’ rasedaks jään. Ma tean vägagi hästi, et väga paljudel paaridel see nii kergesti ei käi. Palun ärge võtke seda nagu vingumist või hala, ma lihtsalt panen kirja mis ja kuidas mu kehaga toimub, kuidas ma end tunnen jne.

Ma saaks aru kui ma kirjutaks igas postituses, et ma ei suuda-taha-jaksa enam, või midagi. Ma ei tee ju nii, ning ma ei tunne ka nii. Aga see ei tähendaks, et rasedusega ei kaasneks üldse mittemingisuguseid tunnuseid või valusid. See, et ma need kirja panen, ei tähenda, et ma vinguksin. Uskuge mind, kui ütlen, et tean, kui õnnega koos ma olen! Eriti viimasel ajal, kui näen enda ümber nii palju iseenesestmõistetavana võetavaid asju. Inimesed ei oska hinnata seda, mis neil olemas on ja muudkui mõtlevad sellele mida neil ei ole. Muudkui ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’.

Igatahes, minnes nüüd möödunud nädala juurde, siis pole eriti midagi muutunud. Midagi ületamatut ei ole ja kõik sümptomid on väga kerged, kui välja jätta mõned kõhu- ja seljavaluhood, ning muidugi ei saa unustada ka väsimust. Ülejäänud on rohkem selline ‘tuleb-ja-läheb’.

Iiveldab vaid siis, kui kõht on väga tühi ja imetamine on ka kohati valus.

Mõnel korral käis pea väga hullult ringi, kohe nii jubedalt, et pilt läks eest täiesti uduseks ja jalad muutsusid makaronideks.

Ma ärritun väga kergesti ja nutuklomp tuleb ka kergemini kurku. Aga eks ma olen muidu ka selline üsna lühikese süütenööriga ja tuline.

Nädala alguses õgisin ma kahe suupoolega granaatõunu. No nii head olid. Aga nüüd on mul igasugune isu kadunud ja mitte miski ei kõla isuäratavalt. Selline asi tekkis mul Annuga alles raseduse lõpus. Tundsin kuidas kõht koriseb, aga süüa ei tahtnud. Lihtsalt surusin mingit manti endal kurgust alla, et mitte ‘nälga’ surra. Praegu on midagi sarnast. Kaalule on see hea, aga kui mõelda sellele, et pean toitma kahte last, siis jamh…

Mul on koguaeg jahe. Isegi, kui toas on 25 kraadi sooja, tõmban endale pleedi ümber. Enne sellist asja ei olnud, olin pigem nagu suvitaja ja käisin poolpaljalt ringi.

Vahepeal tüütasid rahutud jalad mind ka, aga see lahenes niipea, kui suurendasin magneesiumi tarbimist.

Arstilt sain ka head sõnumid – ma ei pea selle raseduse ajal ilmselt diabeediga võitlema! Aga rauda on ikkagi veres vähe, kuigi ma juba söön kaks korda päevas tablette. 115 pole ju nii madal, aga saaks paremini.

Üks selline kahtlane asi on ka tekkinud. Ma näen väga reaalseid unenägusid. Kui tavaliselt saan ma mingi ajuvabaduse puhul aru, et tegu on unenäoga ja suudan sellest end ise äratada, siis praegu… No see on laustotrus mis toimub.
Eile nägin näiteks unes, et unustasin Annu oma ema juurde, kuskile suurde bussijaama maha (ma teadsin kus olen, aga kohad olid täiesti teistsugused). Ise sõitsin emaga koos meie juurde. Ja meil oli mingi hullumeelne läbu. Sõnaotseses mõttes LÄBU. Kõik kohad olid inimesi täis ja kõik olid lääbakil. Seal oli ikka igast rahvast. Mu endised klassivennad ja võõrad ja mingid mehe sõbrad ja…ohjah. Klounikari.
Ma ei tea mis värk seal vahepeal toimus, aga ühel hetkel avastasin ma oma mehe sülest aelemast mingi mustade juustega lirva, kellele ma täiega kümpi sõitsin. Ja siis alles avastasin, et ou, kus mu laps üldse on. :D
Ühesõnaga, mingi päev hiljem olin ma seal bussijaamas tagasi ja otsisin oma last. Annust oli vahepeal saanud mingi 4-5-aastane tirts (nagu simsis vananemine) ja ta jooksis mulle pimedast koridorist vastu nagu mingi kummitus. Võeh, see oli ikka megaimelik uni. Ja ma tundsin end nii süüdi, et KUIDAS ma ometi suutsin oma lapse ära unustada. Ja kuidas mu mees midagi SELLIST teha suutis. :D

Siis ükspäev nägin unes, et ma võtan oma vanaema sünnitust vastu ja ta sünnitas nokaga kassipoegi. Täiesti normaalne ju?

Üleeile nägin jällegi, et hoopis mina hakkasin oma meest petma, aga see tüüp ajas traktoriga vasika alla ja siis ma ikka läksin oma mehe juurde tagasi.

Ühesõnaga, päris fucked up.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kui ma vaid ise ka teaks?

Posted on by
30

Ma arvasin, et mul jookseb juba kaheksas nädal, aga viimase ultraheli järgi on mul nädalaid kõigest kuus. Selles mõttes, et vahet pole, peaasi, et laps on terve ja süda lööb, aga kardan ma ikkagi. Kui pühapäeval vastas beebi 6+0 siis kolmapäeval oli ta ikkagi kõigest 6+2. Ta nagu kasvaks aeglasemalt või midagi. Eks erinevad arstid mõõdavad ka erinevalt ja see üks-kaks päev pole just teab-mis-asi, aga ikkagi… Ma ei oska neid nädalaid üldse arvestada nii. Annuga oli hea, kõik esimesed UH’id näitasid sama tähtaega.

Praegu vaatasin, et kui ma sain 19.september triibud kätte, siis olin ma kalendri järgi kõigest 2+6. Ja kui siin esimese postituse tegin, ning kõigile uudises teada andsin, olin mingi 3+3 vist. Enamus ei teagi siis veel, et on rasedad!

Seega, kui mina arvasin, et olen 5 nädalt ja suren kohe maha, sest sümptomid juba tapsid mind, siis tegelikult olin kõigest kolm nädalat.

See tähendab, et kolmas kuni neljas nädal oli mul hullumaja. Sümptomeid oli nii-ii palju ja nad olid nii tugevad. Kartsin juba ju isegi kaksikuid, sest see oli lihtsalt üle mõistuse, mis toimus. Selline jõuetus-nõrkus-väsimus, et arvasin, et kukun kokku, seljavalu, kõhuvalu, kõrvetised, teravad valuhood alakõhus, pööraselt valus imetamine, lõhnataju nagu politseikoeral, iga lõhn  tundus rõve, ma läksin nii kergest endast välja jne.
Aga nii, kui viies nädal jooksma hakkas, oli peaaegu kõik kadunud. Imetamine oli veidikene valus, kõhuvalud ja kerged tuikamised seljas jäid ka alles, aga muidu oli täiesti okei olla, nagu polekski rase. Siis hakkaski mulle lõpuks hinge pugema väike hirm ja kahtlus.

Kui jooksma hakkas kuues nädal, saabusid saatuslikud rahutud jalad (oi kui tüütu!!!). Muidu jäi olukord üsna samaks. Hea ja kerge oli olla. Vahel valutas kõht ja selg, vahel hakkas mõni lõhn vastu, väsimus oli ka. Aga ei midagi sellist nagu nädal tagasi.

Praeguse hetkeni on olukord sarnane. Iiveldab nüüdseks ka, kui ma ei ole tükk aega söönud, aga see on nii vähe, et peaaegu ei märkagi. Imetamine on viimastel päevadel olnud väga valus. Säilinud on ka väsimus, selja- ja kõhuvalud. Ning muidugi ka see pruunikas määrimine. Täna ei ole veel olnud, aga eile näiteks olid kahtlased pruunid-limased tükid. Vahel tekib ka tunne, et ma lihtsalt ei jaksaaaa Annuga võidelda, nad kahepeale imevad minust viimsegi energiapiisa välja. :D

Eile käisin siis ka oma arsti juures kontrollis. Mis siis, et viimase kolme-nelja päeva jooksul olen käinud kiirabis, ämmaka-arsti juures ja nüüd siis teise arsti juurde. Esmaspäevane arst pidi mu kolmapäevase aja ära tühistama, sest pole ju mõtet nii palju kontrollis käia. Aga kui hommikul registratuuri helistasin, et kontrollida kas aeg ikkagi tühistati, vastas tädike, et olen endiselt kirjas. Kuna oli jälle määrimist, otsustasin kohale minna. Avastasin suure üllatusega, et sinna kabineti oli ilmunud ultraheli masin. Kui Annuga seal käisin, siis seda seal veel ei olnud. Ja kui arst pakkus, et kas vaatame beebi üle ka, olin muidugi nõus. Süda lõi ja kõik oli ok, aga laps oli väiksem, kui peaks-võiks.
Annukas oli mul ka muidugi kaasas. Aga ta läks rõõmsal meelel võõraste tädidega kõrvaltuppa ja mängis seal nendega nii kaua, kuni mina arstiga rääkisin ja pukis konutasin. Nii, et täiesti oleneb tujust. Vahel ei lähe minust sentimeetritki kaugemale, vahel aga on täiesti suva, kus ma olen. :D

Kui arst kuulis, et ma endiselt imetan, soovitas ta mul lõpetada. Kuigi kõik teised arstid on öelnud, et see on okei.
Imetamine võibki selle salapärase määrimise põhjus olla. Arst ei leidnud mitte mingit põhjust, miks ja kust see määrimine tulla võiks… Ei ole hematoomi, ega midagi. Ainult, et vasak munasari on suurenenud ja hell. Kui ta seda vaatas, siis ma kergelt võpatasin, sest üsnagi valus oli. Paremaga oli nagu kõik korras, veidikene ebameeldiv oli ainult, kui ta seal sonkis ja vaatas. Mida see siis tähendada võib? Ma ei märganud arstilt küsida ja doktor guugli poole ka ei söenda nagu pöörduda…
Kuigi ma üldse veel ei tahaks, siis veel vähem tahan ma seda last kaotada. Seega tõmban ma ilmselt tissitamisega veidikene tagasi. Nüüd olen isegi tähele pannud, et määrib just peale imetamist. Või on see juhus, ma ei tea. Päevapealt ma niikuinii ei saa lõpetada. Oeh, see on ikka nii jama. Ma ikka lootsin, et kõik läheb normaalselt ja see ei mõjuta mu rasedust. Aga vähemalt on Annu juba aastane, ning on normaalne otsad kokku tõmmata.

Nii, et kokkuvõttes siis on mul enesetunne hea ja kõik on hästi. Aga muret teeb see määrimine, ning lapse justkui aeglane kasvamine.

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi? Või ehk juhtub seda lugema mõni ämaemand-naistearst – mis on teie arvamus? Kas määrimist võib põhjustada imetamine, või kust see jama tuleb? Mis värk selle munasarjaga on/olla võib?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kes ütles, et uue elu loomine peab kerge olema?

Posted on by
21

Mõned on siin huvi tundnud, et mis siis minuga toimub, et eelmises sissekandes kerget suremist mainisin. Ega üldiselt midagi väga hullu ei olegi, aga vahel on küll selline tunne, et KUIDAS mul juba praegu kõik nii tugevalt välja lööb? Annuga ma küll sellist pulli ei mäleta nagu… Ma ei suuda ise ka uskuda, ning mõtlen, et kas ma kujutan seda endale ette? Aga no vaevalt, et ma suudan endale ette kujutada kurgus edasi-tagasi käivat okset või ‘appimakoheminestan’ nõrkust. Mul on elav kujutlusvõime, aga see on juba teine level.

Ma nüüd enam ei mäleta kas ja mida ma eile (!!!) teile juba rääkisin, ning vaatama ka ei viitsi minna. Seega andke andeks, kui midagi juba teist korda räägin. Aga noh, topelt ei kärise.

Igatahes. Esiteks kõhuvalud. Nõrgemad, kui Annu ajal, aga siiski piisavalt tugevad, et veidikene häirida. Õnneks ei ole neid väga palju ja kestavad nad ka vähe. Teiseks seljavalud. Vot need on juba praegu kaks korda hullemad, kui eelmise raseduse lõpus. Seega jamh, kõlab julgustavalt. Mõni mees peab endale rauast näpud kasvatama, sest vabandus ”mu käed on juba surnud!” ei kõlba kuhugi. :D
Kolmandaks väsimus-nõrkus-uimasus-jõuetus. Ma ei oska sellele isegi õiget nime panna. Aga selline tunne on vahepeal, et ma kukun kokku. Mitte midagi ei jaksa. Paar päeva tagasi oli isegi korra nii, et tõstsin lapse vannist välja ja vajusin koos temaga mööda seina põrandale istuma, sest jõud sai otsa… See oli päris hirmus tegelikult. Ja eile hommikul mul näiteks käed värisesid täiega ning terve ülakeha oli nii nõrk, et ei jõudnud tassigi õieti käes hoida. Rääkimata siis lapsest, keda 84848424209 korda tunnis tuleb kuskilt kapi otsast alla tõsta. Pea oli ka uimane nagu. Kui seda emale rääkisin, siis ta käskis mul kohe kiirabi kutsuda. Aga ma ei pidanud oma olukorda nii hulluks, ning ei tahtnud ilma asjata inimesi tüüdata. Õnneks peale korralikku lõunasööki oli olemine kohe parem. Hetkel tundubki, et pean koguaeg midagi näksima ja palju jooma, siis on normaalsem olla.
Kuigi täna see mind eriti ei aidanud. Pidin arsti juures käima, et Annemaia saatekirjale üks asi juurde kirjutatud saaks, ning käisin siis üksiti juba poodidest ka läbi. Algus oli hea, mõnus oli värskes õhus olla ja enesetunne oli täitsa tavaline. Aga üsna varsti hakkasid jälle käed värisema ja veidikene nõrk oli olla. Selline ‘mnjeeeeh’ tunne on siiani. Nõrkus on just nagu kätes.

Ja tundub, et ka see beebi on taimetoitlane, kes puuvilja eelistama hakkab, sest nii kui ma jõudsin oma poetiiruga lihalettide lähedusesse hakkas mul paha. Ma läksin vist näost täitsa kaameks, sest nii mõnigi vaatas mind sellise näoga, nagu mulle oleks otsaette kirjutatud ”ettevaatust, kohe ropsin!” Igasugused veidrad lõhnad hakkavad vastu. Otseselt oksele ei aja, aga… rõvedad on.

Kohtasin kassas oma nimekaimu ja ühtlasi ka lugejat (Tsauu!), üritasin veel enda arvates nalja teha, aga pärast kassast lahkumist pidin endal küll silmad peast häbenema. Miks ma lihtsalt vait ei võiks kunagi olla?! :D
Igatahes, tegin sealt poest kiirelt minekut.

Aga mis mind ennast kõige rohkem praegu häirib – ma ärritun NII-II kergesti! Ja see pole üldse tore omadus, kui sul on kodus üks närvisöödikust püksinööp, kes end igal võimalikul moel hävitada tahab, sulle lihtsalt oma lõbuks näkku röögib, sulle moosi pluusile määrib ja siis nutab, et sa talle süüa ei anna, aga kui annad, siis ka nutab, sest sa annad talle ju süüa (!), sind NÄOST hammustab, sind tissist hammustab ja täiest jõust hambaid kokku surudes tõmbab (nagu need piimapaagi nupud juba niigi valusad ei oleks, eksole! Halleluuja rasedus + imetamine) või sind lihtsalt kõige magusama une pealt juustest paljaks üritab röövida. Muide, tema uus lemmiktegevus on minu ülelaskmine. Mängib, et jääb magama, seega panen ka mina silmad kinni ja mõtlen, et tukastan siis veidike. Aga umbes täpselt sel hetkel, kui mina uinuda jõuan või uniseks muutun, otsustab tema, et aitab kah ja tõuseme nüüd üles! Jeeess… Not.

Hmm, ja raseda aju on ka mind täies hiilguses üle võtnud. Ükspäev helistasin Elisasse ja hakkasin midagi digiboksidest soiguma, kuni mulle öeldi, et ‘sorri, aga meil pole digibokse’ ma mõtlesin, et misasja, mis mõttes ei ole digibokse? MIS ASI SEE MU TELEKA ALL SIIS ON, HUVITAV?!
Ja siis hakkas mees täiega naerma, ning ütles, et ma helistasin ELISASSE, mitte ELIONI! No anna abi… Ma juba tunnen, it’s gonna be fun one…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Beebiblogi: 39.nädal – Pesapunumise sündroom.

Posted on by
9

Mu väike pähklike on kasvanud juba kõrvitsa suuruseks! Tõenäoliselt mõeldakse lõpus nende viljadega pigem pikkust, kui kaalu ja üldist suurust. Sest mis järgmiseks? Kivirahn, maja, pilvelõhkuja? See on juba ammuilma idiootne…

39.nädal

Loote keskmine pikkus — 50 cm, kaal umbes 3,5 kg. Nahk on kahvaturoosa, juuste pikkus on kuni 2 cm.
Vastsündinu pilk fokuseerub kuni 20 cm kaugusele ning see on küllaldane, et toitmise ajal vaadelda lähedalt oma ema nägu. Last pole soovitav välguga pildistada, sest ta silmad on veel välismõjude eest kaitsetud. Lootevill, mis keha kattis on kadunud. Mõnedel lastel on veel sündides lootevõiet kätel ja õlgadel, aga see imendub ise lapse naha sisse. Sinu laps luksub, pilgutab silmi, neelab, teeb hingamisliigutusi ja pissib. Beebi kopsud töötavad intensiivselt, nad toodavad ainet, mis hoiab beebit lämbumise eest, kui ta oma esimese hingetõmbe teeb. Tema aju areneb pidevalt edasi, mida saad juba ise varsti näha, jälgides oma lapse tegevusi ja trikke peale sündi. Oled kuulnud, et lapsed nutavad palju? Kindlasti on sellel kuulujutul tõsi taga ning veendud selles ka ise, enamjaolt just keset ööd. Imikud ei tooda nuttes aga kohe pisaraid, kuna nende pisarakanalid ei ole veel avanenud. Pisarad tekivad üldjuhul peale esimest elukuud. Sinu lapse valge nahk on nüüd oma värvi roosa vastu vahetanud, olenemata sellest, milliseks naha pigmentatsioon tulevikus muutub, kuna lõplik nahavärv kujuneb alles peale sündi. Roosa värvus tuleneb sellest, et paks rasvakiht on veresoontele ladestunud.

Kelle kuradi mõte see oli, et kirjutada beebiblogi nõnda, et nädal jääb põhimõtteliselt maha? Et kui 38+4 siis see läheb 38.nädala alla ja kui 39+4 siis 39.nädala alla jne… It’s just wrong. Mida ja kas ma üldse mõtlesin, kui nii tegema hakkasin? No mida ma siis teen, kui ma nüüd sünnitama lähen? Avaldan oma 40.nädala blogi peale lapse sündi? Veits veider oleks ju, aga samas nagu avaldamata ka jätta ju ei saa… Agh, gaaaad. Ma ikka ei suuda enda ‘tarkust’ vahel ise ka ära imestada.
Saatke mõistus mulle palun.

Igatahes, kui kõrvale jätta mu ülim blondiini olek, siis ega midagi eriti uut ei toimugi. Mitte, et mu blondiini aju oleks uus asi, aga noh… Misasja ma ajan? Kell on tõsiselt liiga palju, et seda sissekannet kirjutada.

images

Oeh, enivei. Me saime aknad ette. Lõpuks. Ja issandjumaltuleappi. Ma mõtlesin, et selle sita sisse ma suren. Või sünnitan. Kahjuks/õnneks mitte kummagagi ma siiski hakkama ei saanud.
See koristamine oli kõige jubedam kogu asja juures. Te ei taha teada ka mitu korda ma põrandaid pühkisin-pesin… Või mitu tonni paska me siit korterist välja vedasime. Tähendab, mitte mina, obviously, aga Meheraas oma vennaga. Mina ei võinud isegi aknalauda tõsta…
Ma võtsin tolmu kohtadest kust ma isegi siis ei koristanud, kui siia urkasse sisse kolisime. Ja ma leian IKKA VEEL, et kõik on sitane. See ajab mind hulluks. Üleüldse, kõik mis pole ideaalses korras, ajab mind hulluks. Aga ma olen liiga laisk, et midagi reaalselt ette võtta. Lihtsalt vaatan seda cm pikkust ämblikuvõrku kardinapuul ning väristan õlgu, aga ära pühkida ei viitsi/jõua. Ei, mu tagumik ei ole diivanisse liimitud, aga… Ma lihtsalt ei jaksa enam rahmeldada.

Tegelikult ei saa öelda, et ma ei teeks midagi. Jah, täna ma vedelesin nagu laiskloom, sest ma ei tahtnud sünnitama minna, aga eile koristasin ma terve päeva! Mu jalatallad olid leekides. Ning homme peaks nagu aknad ära pesema…
Ma olen nii õnnelik, et Pähklike on otsustanud minuga koostööd teha ja pole siiani veel välja kippunud. Ma ei taha mõeldagi kui kohutav oleks see korteriga möllamine imiku kõrvalt olnud… Ja jummel-jummel, olgu tänatud kõik see kõige võimsam. Ma ei sünnitanud oma tähtajal.

Aga peaks vist nagu vaevustest ja asjadest ka rääkima.
Põhiline on ikka sama, aga on ka uusi asju. Kõrvetised, vahepeal iiveldab veidike, päevade laadne valu ja sähvatused/valuhood, peavalu, sabakondi valu, valusad rinnad ja selg, surve tunne ‘seal all’, väsimus-jõuetus-nõrkus-energia puudus – nimetagem seda kuidas tahate, õhupuuduse tunne jalutades, tussitorus kriipiv/torkiv tunne, tagumikku lõi mitu korda sellise valu nagu ta kavatseks sealtkaudu välja karata kohe ja KOHUTAV puusaliigese valu. Ütleme nii, et need kolm-neli päeva, mil me nende akende ja koristamistega jamasime, ei mõjunud mulle üldse hästi. See puusaliigese valu on täiesti absurdne. See on reaalselt väga lähedane tunne rämedalt nikastatud pahkluule. Peale toetuda ei saa, liigutada ei saa ja nii kui üritad, tahaks nutta. Ma ei saanud eile voodist välja öösel, et vetsu minna. Ma mõtlesin, et lasen püksi, sest nii paganama valus oli liigutada. Nii kui kasvõi millimeetri liigud, on tunne nagu tuhat nuga pussitaksid sind puusa. See on päris räme… :/

Teine päris õõvastav asi on igemete veritsemine. See on juba suht ammu mul, aga alles nüüd on asi päris õudsaks läinud. Iga kord hambaid pestes on mul tunne nagu ma oleks selles rõvedas hambapasta reklaamis, mida telekast lastakse… Vahepeal nagu sülitakski ainult verd välja.

Ja sina kes sa jõudsid mu blogisse otsinguga ‘retaferi rauatablettide kõrvalmõjud’. Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada kui imelikult need mulle mõjuvad, aga tundus kuidagi… awkward. Ma ei tea miks see on piinlikum, kui näiteks rääkida muudest sümptomitest, aga noh… Ma olengi imelik. Ei ole siin midagi imestada.
Igatahes. Kui tavaliselt panevad need tabletid kõhu kinni, siis mul on just vastupidi. Lööb põhja nii korralikult alt ära, et ei saagi vetsust välja enam. Nii, et ma ei saa kahte tabletti päevas võtta. Pean leppima ühega, muidu jäängi sinna vetsu elama.
Kui arstile seda rääkisin, hakkas ta täiega naerma ja ütles, et ‘nojah, igaühele mõjub erinevalt. Tavaliselt ikka paneb kõhu kinni, aga noh… Ju sa oled siis eriline.’ Issand kui lohutav. Ma olen eriline. Tänks.

Aga kui kõhust rääkida, siis mu venitusarmid on päris hullud. Terve kõht on neid täis. Nagu tiigri tagumik. Aga ma ei põe üldse. Ma teadsin, et ma need saan, kogemused juba näitavad. Ja mul on isegi hästi läinud, ma kartsin hullematki. Ainus ebameeldiv asi nendega nüüd on see, et need on mul sügelema ja valutama kuidagi hakanud. Ma ei saa aru kuidas on võimalik, et venitusarm, mis on juba isegi heledamaks tõmmanud, hakkab järsku valutama? Väga…kahtlane.
Nabaneedi auk on ka päris korralikult retsi saanud. Mõlemast servast jooksevad punased triibud…
Kõht on lõpuks märgatavalt alla vajunud. Nüüd on ikka nagu näha ka, et mu punu on muutunud ja hoiab kuidagi teisiti.
Ja naba ise on nagu väike pudelikork mul püsti. Ma küll ei osanud oodata, et see nii palju välja tuleb, sest ta on mul ikka päris sügav. Päris kriipi on vahel vaadata kuidas see sisse-välja liigub, kui ma hingan, või kui Pähklike kõhus mürab…

Nii, nüüd sai vist halatud. Tegelikult ei saa öelda, et ma halaksin. Ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on, et mis ja kuidas toimub. Kuigi ma saan ideaalselt aru, et see kõlab hullumeelse vingumisena. Ma peaksin vist ikka rohkem kirjutama, et tegelikult ei ole asi nii hull, ja ma ei vahetaks seda raseduse aega mitte millegi vastu. Jah, see ei ole maailma kõige kergem asi mida ma teinud olen, aga kindlasti mitte ka kõige jubedam. See on imeline kogemus olnud ja mul tuleb isegi kahjutunne sisse, kui mõtlen, et see saab kohekohe läbi… Aga lohutan end mõttega, et siis algab uus ja veel ilusam periood mu elus. Ning kindlasti ei jää see rasedus mul ju viimaseks. Kunagi jälle. Kuigi ilmselt mitte niipea nagu Meheraas mul siin innukalt jutustab. Ma pole jõudnud veel esimestki välja punnitada, kui tema juba järgmisele lapsele keskkooli välja valib. ‘Noh, kaitsevahendeid ei ole mõtet muretsedagi. Üks päts välja, teine kohe sisse!’. Aaaa hell no!