Beebiblogi: 38.nädal – Väsimus, ootusärevud ja hirm.

Beebi on sama pikk kui punt sellerit

38.nädal

Kaal on umbes 3 kg, pikkus — 50 cm. Kõht on alla vajunud ning veidi lamedamaks muutunud. Laps on allapoole nihkunud — ta valmistub väljumiseks. Järelejäänud aja jooksul võib ta veel veidi kasvada. Võimalikud on pisted emakas. Sinu loode ei olegi enam nii pisike, tema kaal suureneb nüüd vaid 30g päevas mitte rohkem. Ka tema kopsud ja seedesüsteem on töökorras ning viimane valmistub esimeseks etteasteks: loote (ja ka vastsündinu) esmase väljaheite – mekooniumi väljutamiseks, mis koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kõik süsteemid on seega peaaegu valmis. Enam pole ju ka palju jäänud, ainult viimased 2 nädalat – muidugi, kui sinu laps ei ole otsustanud oma praegusesse asukohta kauemaks jääda. Beebi harjutab jätkuvalt hingamist ja pissib lootevette. Ta oskab tugevalt haarata, kuigi kõhus ei ole midagi peale iseenda ja nabanööri, mille külge tugevalt klammerduda.

Mul on mingi suurepärane anne KÕIK ALATI ära sõnuda. Piisab kui ütlen, et tunnen end hästi, ja kabuum! Järgmine hetk tahaks kolmandalt korruselt alla hüpata. See hakkab juba tüütuks muutuma.
Kiitsin eelmine nädal suure suuga, et ‘ah, mis see 9.kuud rase siis ära olla ei ole’, ja järgmine päev juba kahetsesin oma sõnu.
Esmaspäeval pidin ämmaemanda juures käima ja neljapäeval oli sünnituse loeng/osakonnaga tutvumine. Ma mõtlesin, et ma suren ära. Selline tunne oli, et mul on 488585 kraadine palavik ja, et jalad kukuvad kohe alt ära, sest nende makaronide peal küll käia võimalik ei olnud. Uimane oli olla ja uni oli ka meeletu, silmad vajusid iseenesest kinni. Süda oli paha, pea valutas ja käis ringi. Täielik jõuetuse tunne. Kui koju jõudsin, siis mõtlesin küll, et järgmine kord kui mina üle selle ukseläve astun, lähen juba haiglakoti ja tuhudega, sest pikemalt väljaspool kodu viibida on piinarikas.
Ega teisipäev-kolmapäev ka väga palju paremad ei olnud. Oli ikka see meeletu palaviku tunne, ning jõuetus. Hea oli, et mehel olid vabad päevad ja saime koos kodus istudes ‘under the dome’i vaadata. Nii mõnus oli lihtsalt kaisus olla ja mitte midagi teha, ning koos pikki lõunauinakuid nautida.
Ei tea mina mis viirus see minust üle käis, aga need neli päeva olid jubedad.
Kuigi reedel oli ka veel suht kehva olla. Vererõhk mängis ikka väga julmalt lolli. Kord madal, kord kõrge. Ja veidike paanikat tekitasid need näidud ka. Ämmaemand ütles, et kui näidud lähevad üle 145/85’e, siis pean kohe haiglasse pöörduma. Aga mis ma siis teen, kui ainult üks näit on üle normi? …. Mul niimoodi nad mängisidki, et kord üks kõrgem, kord teine. Kuigi õnneks see alumine näit jäi ikka enamasti normi piiresse. A, ja pulss on ka kõrge, kuigi see pidi vist rasedatel tavaline nähtus olema.

Paistab, et nii kaua kuni ma püsin kodus, või ei lähe uitama kauemaks kui paariks tunniks, on okei olla ja täitsa talutav, aga kuskile teise linna arstile sõites on surm majas. Nii, et ma nüüd võtan vabalt ja vedelengi. Ma pean veel selle nädala lõpuni jalad ristis hoidma, kui tahan beebiga tulla korterisse kus on uued aknad ees. Jah, just nimelt. NEED EI OLE IKKA VEEL VAHETATUD. Oeh, ma ei tea mitu nädalat ma juba seda sama juttu räägin. Igatahes, aknad pidid tulema teisipäeval, või kolmapäeval. Mis oleks ideaalne olnud, sest mehel olid ju vabad päevad ja oleks saanud kohe tegutsema hakata. Aga loomulikult neid ei tulnud. Selle imelise kõne sain ma alles reedel. Mees pidi juba õhtul tööle minema, seega peab veel mitu päeva kannatama, enne kui siin midagi tegema saab hakata. Imeline.
Muide, suurepärane üllatus oli veel see ka, et nad unustasid meie köögiakna maha. Muidugi tuli Meheraas selle jutuga, et üks aken on puudu, alla alles siis kui mul oli juba paberitele alla kirjutatud. Väga tark minust, ma tean. Nüüd lihtsalt palvetame kõik koos, et plasto ei ole mingi huge dickhead, ja toob selle neetud akna ikka teisipäeval ära, nagu lubatud. Ma nii kardan, et äkki hakkavad väitma, et nemad tõid kõik aknad ära ja me oleme selle nüüd ise naabrimehele maha müünud või midagi. :D Ja süüdistada ei ole ju ka kedagi, sest ise ma kirjutasin paberile alla, et kõik on okidoki. Oeh, pliis karmajumal, ära sunni mind enekat tegema ja tee nii, et see aken ikka saabuks.

Ma olen vist esimene rase, kes tõsimeeli loodab oma tähtajani välja vedada, või siis isegi üle selle. Kuigi ma ei taha sünnitada 4’ndal ja 6’ndal on juba uus arsti/ämmaemanda aeg, ning sinna ma ka minna enam ei tahaks. Ma ei jõua sinna kooberdada enam. Seega sobiks siis viies ja pühapäev. Või äärmisel juhul enne neljandat, aga loodetavasti peale seda kui aknad on ees. Oeh, saaks ainult nii, et valid ise millal sünnitama minna tahad. :D

Väga hull on mõelda, et mul on 5 päeva pärast tähtaeg. Külmavärinad jooksid üle keha kohe… Kuigi tuttavad on juba praegu surmani mind ära tüüdanud oma küsimustega. ‘Noh, sünnitad juba?’ ’ikka oled rase veel?’ ‘kuna sul see tähtaeg oligi?’…

Ma ei olnud paar päeva FB’s, sest mehel olid vabad päevad ja me vahtisime ninapidi koos, ning mul oli ju päris sitt olla ka, aga juba kolm tükki küsisid, et kas ma sünnitan, sest ma ei ole online. Jajah, eks ma siis istun 24/7 feissis, et te ei arvaks, et ma kuskil nurga taga salaja pooldun.

Aga sellest arstide vahet jooksmisest ka siis kiire ülevaade.
Diabeediõe juurde rohkem minema ei pea, sest ma sünnitan kindlasti enne uut vastuvõttu. Ta ei hakanud aegagi panema enam. Jeeesh! Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda arsti. Ta on nii tore ja sõbralik, aga kogu see diabeedi teema on mul kopa nii ette visanud, et oligi aeg juba sellest lahti saada. No mida ma käin seal, kui näidud on korras, arumaeisaa. Ja see iga ampsu üles kirjutamine on ikka kuradima tüütu! Ma ütlen ausalt, et ma tegin ikka väga palju sohki sellega ja kirjutasin päevi tagant järele…
Ämmaemanda juures oli ka kõik enam-vähem korras, kuigi pissiproov oli veidike halb. Ütles, et mingid vereosakesed ja bakterid olid sees, aga ma arvan, et tean sellele müsteeriumile vastust, seega ma ei muretse miks see nõnda oli.
Kõhuümbermõõt oli cm võrra vähenenud ja EPK oli cm võrra kasvanud. Ämmaemanda sõnul on lapse pea väga sügaval vaagnas.
Ma istusin peaaegu tund aega KTG all, sest laps oli mitu päeva juba kohutavalt vaikne olnud ja väga nõrgalt ainult liigutanud. Kõhe hakkas kohe vahepeal. Aga pean tõdema, et dopler päästis jälle päeva ja ma ei hakanud kohe kiirabi poole jooksma.
KTG tegemise alguses ta magas ja siis järsku ärkas üles, ning ehmatas vist ära, sest hakkas jubedalt rahmeldama. Ning siis jäi jälle rahulikuks… See KTG värk talle ikka üldse ei meeldi. Iga kord läheb täitsa hulluks. See doppleriga/KTG’ga kuulamine pidigi vist neid ärritama… Igatahes, järgmine visiit on juba arsti juurde ja ma kahtlustan, et kui ma selleks ajaks pudenenud ei ole, siis ta tahab mulle mingi esilekutsumise aja kirja panna. Oiii ma nii loodan, et saan asjaga enne maha. Ma ei taha esilekutsumisest kuulda ka mitte…
Sõbranna mul just sünnitas paar päeva tagasi esilekutsumisega hiiglase. 4100 grammi ja 56 cm! Kaal kaaluks, aga just see pikkus… Selline Kalevipoeg, et anna otsad. Aga vähemalt mitte 4400 grammi, nagu ultraheli lubas. Sellepärast tal esile kutsuma hakatigi, et laps juba nii suur, aga nädalaid alles 40+. Lootevett oli ka vähevõitu. Valutas peaaegu 24 tundi ja magamata 40 tundi, vaesekene. Lahkliha lõike sai ka veel… Aga see rõõm ta hääles, kui ta tund aega peale sünnitust mulle helistas… Ja selle pisikese Kalevipoja vääksumine… Oeh, tahan ka juba! :D
Kõige naljakam on aga see, et meie selle sõbrannaga sündisime 12 päevase vahega. Ja nüüd olime koos rasedad, ning sünnitame ilmselt sarnase vahega. Ainult, et temal on poeg ja mul tütar. Ja tean teda juba lasteaiast saadik, uskumatu. :D

Aga sümptomitest siis ka natuke…

Mul on mitmeid kordi sinna häbemeluu juurde hullumeelseid valusid löönud. Selline tunne nagu laps kraabiks mind seestpoolt küüntega ja üritaks kätt pea kõrvale toppida. Või nagu ta lõikaks/torgiks noaga endale sealt väljapääsu.
Mokad on ka ikka valusad ja see surve tunne on kah alles.
Päevakorras on ka päevade laadne valu ja sellised rõvedad sähvatused, mis tõmbavad päris kringliks mind vahepeal.

Voolus oli suurenenud ja kohati lõi ninna väga halba lõhna. Nüüd ei ole enam kumbagi…
Kõrvetised on ka ikka ja alati truult mu kõrval.
Ning ALLES nüüd hakkab mul see vetsu vahet jooksmine pihta. Ma ei tea kuidas või miks, aga enne ei ajanud üldse vetsu ja ma mõtlesin juba, et maru imelik ikka. Aga nüüd jooksen küll tihemini. Öösel ikka mitu korda. Enne sain rahulikult hommikuni magada ja siis pidin alles korra käima, ning sain edasi magada.
Hingamine on ka ikka raske, ja aina raskemaks läheb. Ei saa mina aru mis jutt see olgu, et ‘kui laps alla vajub, siis läheb hingamine kergemaks ja kõrvetised tõmbuvad ka tagasi’. No ei ole nii! Ainult hullemaks lähevad mõlemad. Ja nüüd lisandus tänu sellele ‘lapse alla laskumisele’ veel see vetsuralli ka…oeh.
Aga üldiselt, kui kodus püsin ja puhkan rohkem, siis on täitsa okei olla. Talutav. Nõnda nagu hetkel on, kannatan küll veel see 2-3 nädalat veereda. Kuigi ma ei taha ettegi kujutada, et ma oleksin veel 3 nädalat rase. See tundub nagu igavik. Ja õnneks nii kaua vast ei saakski enam olla, sest tänase seisuga olen juba 39+2 ju. Kuigi esilekutsumisest sooviksin ma keelduda… Aga kuskilt läheb siiski ju piir ja igavesti rasedaks jääda ka ei saa, ning lapse elu ma ka ohtu panna ei taha. Oeh, ma lihtsalt loodan, et plikatirts on meil juba praegu geenius ja saab ise aru millal ta enda kodinad kokku korjata võiks, ning ei jää sinna munema, et teda tuleks vägisi välja kiskuma hakata.
Aga ma hetkel üritan sellele mitte mõelda. Aega on ju veel tohhujaaa, ning kõik võib ju 180 kraadi pöörduda kõigest hetkega… Nii kaua aga tuleb vapralt vastu pidada ja oodata! Enam pole palju jäänud. :)

Beebiblogi: 37.nädal – Tunneli lõpus ei paista veel beebi varvast kah mitte.

Junsu suuruseks sel nädalal oli calabaza squash

37.nädal

Kaal läheneb 3 kg-le, pikkus — umbes 50 cm. Laps liigutab ikka rohkem ning aktiivsemalt — ruumi jääb aina vähemaks. Hingamisliigutuste ajal satub kopsudesse amniootilist vedelikku, välja hingamisel see väljub. Lapse käed võivad nüüd juba tugevasti haarata, kuigi ei ole ühtegi objekti kust kinni võtta. Beebi keerab ennast heleda valguse poole. Lapse kasv hakkab aeglaselt pidurduma, aga ta võtab viimastel nädalate jooksul siiski päevas juurde ligi 14 grammi rasva. Rasvkude on tähtis, sest ta aitab reguleerida kehatemperatuuri ja kaitseb siseorganeid, kui laps on väljaspool sooja emaüsa. Lootevett on umbes liitri jagu. Sinu pisike muudkui harjutab ja harjutab neelamist, hingamist ja küljelt küljele pööramist. Need on oskused, mida ta peale sündi vajab. Üks huvitav fakt on see, et sinu sündiva lapse pea on sünnihetkel sama ümbermõõduga mis tema puusad, kõht ja õlad. Ja arva ära, mis neil päevil õlgade ja puusade puhul muljetavaldav on? Rasv – põhjustades väikseid lohukesi küünarnukil ja põlvedel, õlgadel ja puusadel ning kortsukesi ja volte kaelal ja randmetel. Kuigi beebi ise oli kehaliselt ilmaletulekuks juba nädalapäevad tagasi valmis, siis immuunsüsteem veel areneb ning jätkab arenemist ka peale sündi – emapiimast omastab laps haigustega võitlemiseks vajalikke antikehi.

Huvitav miks äpp ütleb, et laps liigutab aina rohkem, tugevamalt ja aktiivsemalt? Kas lõpu poole ei peaks just asi maha vaibuma? Mul küll hetkel kogu liigutuste teema nii ära vaibunud, et vahepeal hakkab lausa kõhe. Mitmeid kordi on nii olnud, et ma lausa ehmatan, kui mõtlen ‘millal ta nüüd viimati liigutaski?’, sest ma ei mäleta enam… Sellistel hetkedel valdab mind ikka veel hirm. Ja mina mõtlesin, et olen nüüd lõpuks sellest faasist väljas, et iga asi tekitab kabuhirmu…
Igatahes jamh, jube vaikseks on see eluke jäänud meil seal kaugel-kaugel kõhunaha taga. Enne ikka sain rohkem mütse kirja ja ta pidas väiksemaid tantsutunde ka, aga nüüd on ainult mõned harvad liigutused, ja needki on väga laisad ja nõrgad. Tekitab natuke muret. Kuigi ma tean, et see pidi normaalne olema, sest laps puhkab sünnituse jaoks ja ruumi on vähe ja jumalteabmidakõikeveel.

Viimane nädal on olnud veidike kergem, vähemalt nädala lõpp küll. Valude poolest siis just.
Nädala algus siiski nii roosiline ei olnud ja ma mõtlesin, et pean selle väikse sindrinaha välja suitsetama, sest ma enam ei jaksa. See alakõhus paiknev valu oli päris jube. No ma tõesti mõtlesin, et ega see sünnitus küll kaugel olla ei saa. Aga tutkitki. Emakakael on kinni, emakas eriti tööd ei suvatse teha, vana laiskvorst mul! Kõht ka toonusesse ei tõmba, kohe üldse mitte. Limakorgist pole veel haisugi. Kui see just vetsupotti tol korral ei kukkunud (rääkisin sellest mõni sissekanne tagasi), aga noh, kuna näha nagu midagi ei olnud siis ei tea kindlalt öelda. Siinkohal üks hea soovitus: ärge mitte neverever-EVER guugeldage ‘mucus plug’. Säästate end millestki jubedast. :D
Veel mõned päevad tagasi tundsin häbemeluu juures liigutusi, seega polnud pea veel fikseerunud, sest ta sai seda seal keerutada. Alla vajunud küll, aga fikseerunud mitte.
Nii, et ma nüüd harjutan end mõttega, et olen veel päris mõnda aega rase (kuigi see võib väga pauhti ka käia). Nõnda jääb ära pettumus kui täitub see imeline 40.nädal, ja mina ikka veeren veel ühes tükis ringi. Minu uus tähtaeg on 18.10, kui täitub 42+0. :D

‘Igavesti rase’da tunnet veel ei ole. Kuigi ootusärevus on küll suur ja tahaks juba pisikest kätel hoida, teda musutada ja tema imehead beebilõhna tunda.
Kui poleks jubedaid kõrvetisi ja kontimurdvaid valusid, siis võiks ju isegi veel veidike ringi veereda. Olemine on küll raske, aga mitte midagi ületamatut. Voodist on raske püsti saada, keeramine on ka valus ja suhteliselt keeruline ning liikumine on raskendatud, tänu puudulikule kopsumahule. Jaksu ja jõudu liikumiseks nagu iseenesest oleks, aga kuna ma ei saa normaalselt hingata, siis väsin ikkagi kiiresti. Ma ei saa lihtsalt piisavalt palju õhku sisse hingata, sest ruumi pole. Ma nii tahaks ülehomme mehega metsa seenele minna, aga ma sureks juba sinna kõndimisest ära. Ja vahel löövad alakõhtu/selga ka tugevad valusähvatused, kuigi seda juhtub ka niisama lamades, mitte ainult ringi paterdamise ajal.

Üks tõsiselt tüütu asi on nüüd nibu äärte sügelemine. Mida rohkem kratsid, seda hullem on. Seega üritan seda mitte teha, aga te ju ometi teate kui raske on mitte sügada kohta, mis sügeleb nagu vanakurat ise. Ma kratsiksin kohe nii isuga, et veri väljas. See on täiesti jube… Kõht on ka hakanud veidike sügelema.

Selle nädala jooksul olen ma paras zombi olnud. Ärkan, toimetan paar tundi (see tähendab siis seda, et söön, istun netis, vaatan sarja ja kõige paremal juhul koristan), ning siis võiks juba paari tunni pikkuse uinaku teha. Igasugune väsimus, uimasus ja muu laiskus olid sel nädalal võtmesõnad. Nagu ka hiiglaslik magusaisu. Ja rämpsu isu ka. Kartulivahvlid ja soolapähklid, mmmmmmm.

Ja selline kahtlane asi ka, et mul on ‘seal all’ tunne nagu ‘midagi’ hullult pressiks välja end. Mokad on päris hellad ja vahepeal on valus istudagi.
Valudest veel nii palju, et puusa- ja sabakont on ka endiselt valusad. Pikalt ühe koha peal istuda ei ole hea mõte, siis on selline tunne nagu oleks jalaga tagumikku saanud. Nii umbes 112 korda järjest.

Ma siin mõtlen, et tegelikult on mul ikka sitaks kerge rasedus olnud ja ma olen ikka jube kergelt pääsenud. Vingun mis ma vingun, aga tegelikult on kõik ju päris hästi olnud. Ma ei ole pidanud haiglas olema, laps on terve ja olemisel pole ka tegelikult ju suurem osa ajast väga hullugi. Jah, mul on sellised kõrvetised, et ma reaalselt ka vahepeal arvan, et kui ma nüüd suu lahti teen, siis sealt purskab tuld. Ja jah, mind kimbutavad igasugused valud, millel ei paista otsa, ega äärt, aga siiski… On hullemaid juhuseid ja kõik võiks ju veel kordades hullem olla.
Kuigi ma ei tea mis ma asjast siis arvaksin, kui ma oleksin pidanud iga jumala päev end tööle vedama, või vanemate lastega tegelema. Aga mina peesitasin ju enamus aega kodus ja lihtsalt…olin. Isver. Lillepidu ju.

Mina küll ei taha öelda, et ’issand, see rasedus on ikka üks väga rõve, raske ja kole aeg! Pole siin mitte midagi imelist.’ … Tegelikult ju ikka on küll imeline aeg. Jah, see võib olla jube raske, isegi rõve, aga siiski päris imeline ja ma olen väga õnnelik ja tänulik, et saan selle läbi elada. Paljudele naistele seda võimalust ei anta. Kõik vist tõesti olenebki sellest kuidas sa seda võtad. Kui sa mõtled, et kõik on kohutav, siis on ka. Aga kui üritad mõelda positiivsemalt, siis ehk ei paistagi kõik nii kohutav? Kuigi päris raske on vist mõelda positiivselt, kui sul on selline tunne, et emakas kohe plahvatab valust, või istud päevade viisi peadpidi peldikupotis. Aga see kõik möödub, ja siis tunned sa oma pisikese liigutusi, ning kõik nagu lähebki paremaks…

Tegelikult oleks isegi surepärane kui ma 4.oktoobrini vastu peaksin. Kuigi ma väga loodan, et ma pole see haruldus kes sünnitab täpselt oma tähtajal. Ükskõik mis muu kuupäev sobib ideaalselt.
Üks nädal aega võiks küll veel koos püsida, siis saaks korterile uued aknad ette, ilma, et ma peaksin samaaegselt tegelema veel beebiga. Ja kuna ta mul on selline pisike piiga, siis ongi hea, et ma kohe pudenema ei hakka. Las kosub veel. ;)

Ma ei olegi plahvatusohtlik…

…kuigi koer mul vist arvab teisiti. Mind hakkab juba vaikselt hulluks ajama kuidas ta lihtsalt tuleb ja istub voodi kõrvale, ning JÕLLAB. Lihtsalt istub ja vahib oma suurte pruunide silmadega mulle otsa, jälgib iga mu liigutust ja tuleb igale poole, nina tagumikus pmt kinni, kaasa. Isegi vetsu ei saa üksi minna, ilma, et tema kaasa ei tahaks tulla. No jumal tänatud, et see meil nii väike on, et ta puht füüsiliselt sinna ei mahu. Pagan, hea, et ma isegi sinna mahun. Iga jumala kord ajan kõhuga peeglilaualt õhuvärskendaja maha…

Igatahes jamh, see pole üldse see millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et me ikkagi käisime eile õhtul kontrollis ära, sest natuke jäi nagu kripeldama see vete ja valude möll. Ja arvestades seda, et ma ei tea mis kahtlane sulps see üks õhtu potis käis siis… Veits TMI, aga nimelt paar päeva tagasi, kui vetsus käisin, käis potis mingi sulpsatus. No nii suur, et vesi pritsis vastu tagumikku. Aga kui püsti tõusin ja lootsin seal midagi limakorgi sarnast näha, pidin pettuma. Veepinnal ujus ainult mingi pikk, hele, karva laadne niit… Limakorgist kui sellisest ei olnud nagu haisugi. Siiani ei tea mis sellest arvata. Aga peale seda varahommikust accidenti, jõudsin ma juba päeva peale mõtlema hakata, et ehk tulid esimesed ‘veed’ juba siis ära, no jumal teab eks ole. Eriti veel peale seda kui ma siin nii usinalt valutanud olen ja olemine oli ka kuidagi vesisem, kui tavaliselt. Ja seda suurem oli mu üllatus, kui ämmaemand siis mulle peale käsikaudset kontrolli, mis oli paganama ebameeldiv ja valus, ütles, et emakakael on täitsa kinni, kuigi muutustega juba. Ka KTG ei näidanud erilist emaka tööd, ainult ajas tite närvi, see mürgeldas terve selle aja mis ma seal masina all küljetasin. No pagana pihta, ma ikka eeldasin, et sentimeeter, või kaks, on ikka juba ehk avatust tekkinud, sest valutanud olen ma siin juba ju nädalaid. Need esimesed cm võivad juba nädalaid enne lahti minna ja see ei tähendaks veel essugi.
Enivei, pudenema ma õnneks veel ei hakanud. Lootevete test oli negatiivne. Mõnes mõttes – JUMAL TÄNATUD, las küpseb veel veidike ja saab tugevamaks, aga samas – DEEEEEEEEEEM, võiks juba ju… Eriti veel peale seda, kui kuulsin kuidas osakonnas tited nutsid. Tahaks ka juba oma põnni kisa kuulda, kuigi see on vist kahtlane asi mida oodata, aga noh… Parem kui mitte midagi :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et ma ei pea rohkem sinna lolli mängima minema ja järgmine kord ei kobi me koju ainult kotte tassides, vaid mul on süles üks väike vääks ka. Ma ei viitsi enam neid kotte kokku-lahti pakkida. Mees niigi juba kiusab, et ‘noh, homme jälle või?’ ja kui haiglast ära hakkasime tulema, ning ämmakas ‘järgmise korrani’ soovis, ütles tema ‘kas me kotte siia ei või juba jätta?’. Sõitke…seenele, oma huumoriga. :D
Kui magama hakkasime sättima siis ütles meheraas mulle, et ma pean vist nüüd vannis magama…või koos koeraga köögis…või voodi ees vaibal. Mõelda vaid, äkki kusen vaese mehe keset ööd täis kah veel. :D *

*Mainin, et tegu ongi ainult huumoriga ja päriselt mind siiski kööki, voodi ette vaibale, ega ka mitte vanni, magama ei aeta. Päris sitt nali vist, kui pean seda lahti seletama, aga noh jah…

Nii, et jamh. Ma kardan, et mina küll lähiajal pudenema ei hakka ja tõesti, kannan üle. Kuigi see võib väga kiirelt ka käia, aga ma kahtlen selles. See ei oleks üldse minulik. Nii, et ma püüan nüüd edaspidi oma suu kinni hoida, kui kuskilt midagi imelikult tilgub, valutab või ma end veel täis kusen. Endal hakkab juba imelik kaagutada, et ‘ÄKKI hakkan sünnitama’. Mind ei võeta enam tõsiselt varsti ja pigem hakatakse siis juba naerma, et ‘jälle või?’ :D
Ma arvan, et ma siis tean, kui ma päriselt ka hakkan… Oeh, kõigest kaks nädalat tähtajani. Ja miski kolm pool selleni kuni titt sunniviisiliselt välja kistakse. Ma loodan, et selleni asi ikka ei lähe. Ja ma loodan seda ka, et rohkem ma nii haigeid unenägusid ei näe kui täna öösel. Ämbritäite viisi seda limakorki ju ikka ära ei tule ja keisrilõikest loodan ma ka siiski pääseda. Ma kardan seda. Mitte küll nii hirmsasti, et ma mööda haiglat arstide eest ära jookseks, kes mind skalpelliga taga ajavad ja kuskile pimedasse ruumi laua peale käsutavad, endal limakorki kahte lehte jalgevahelt lendamas, aga siiski.

Ja see paganama koer IKKA VEEL jõllitab mul siin voodi kõrval. Ma ei saa aru mis ta vigastus on…

Beebiblogi: 36.nädal. Väsimus ja valud.

Selle nädala vili on punane karri kabatšokk

36.nädal

Kaal on umbes 2,5 kg, pikkus — 45 cm. Kaalu mõõtmise täpsus — 80%. Endiselt võib eksida nii ultraheli kui ka käsitsi kõhu mõõtmine eesmärgiga arvutada vastsündinu eeldatavat kaalu valemi järgi. Muide, pole ülearune oma vanemate käest järele küsida, milline oli sinu ja ka sinu mehe sünnikaal — kangelase kehaehitus ja pikk kasv antakse reeglina edasi pärilikkuse teel. Laps jätkab kosumist ja kasvamist, kuigi tundub, et enam ei ole ruumi. Liigutused jäävad harvemaks. Kui sa tunned vähem kui 10 liigutust päevas pöördu kontrolliks ämmaemanda või arsti poole. Sinu loode on täiesti välja arenenud. Pea läbimõõt on 9 cm ning tema soolestik on täidetud esmarooja ehk mekooniumiga. Beebi pealuu ei ole ainuke pehme koht tema kehas. Enamik sinu lapse luudest, sh. ka kõhrluu, on pehmed, mis aitab samuti kaasa kergemale sünnitusele. Muud eluks vajalikud süsteemid, näiteks vereringlus, on valmis töötama ka peale lapse sündi. Ka lapse immuunsüsteem on valmis võitlema pisikute ja bakteritega väljaspool emakat. Seedetrakt aga on valmis toitu omastama alles mõne aja pärast peale sündi. Enamjaolt normaliseerub seedesüsteem aasta või kahe jooksul.

Saiko bitch on mind vallutanud ja ma tahaks nutta, kellelegi tappa anda ja naerda korraga. Närvid lähevad vääääga kergelt püsti, seega hetkel ei tasu minu lähedal väga suud pruukida. :D

Kuigi veel ei ole seda tunnet, et ‘enam ei jõua-ei taha-ei viitsi’ või ‘appi, ma olen igavesti rase!!!”, siis natuke tüütuks kisub asi küll. Kõige häirivam on hetkel see mitte midagi ütlev päevade laadne valu. Ja kõrvetised. Kõige muuga võiks veel elada ja isegi rase olla. Kahju lausa, et see aeg läbi saama hakkab.

Nüüd saan ma juba asjade olemasolu koha pealt rahumeeli sünnitama minna, sest sel nädalal sain ma kätte nii moosese korvi, kui ka rinnapumba. Siinkohal tänan suurelt ja ülevoolavalt veel seda armast naisterahvast, kes viitsis minu pärast mööda linnu seigelda ja korvi minuni toimetas! Suur-suur aitäh sulle S.!!

Titabeebs on nüüd juba nii suur, et ma tunnen tema luksumist väga hästi. Iga päev vähemalt korra.

Suureneva kõhuga kaasnb ka seljavalu. Ma tahaks iga õhtu kolm tundi massaaži, aga mingil veidral põhjusel ei ole Meheraasuke mul sellest mõttest üldse vaimustuses…

Eelmine esmaspäeval oli ämmaemanda vastuvõtt ka. Kaalu juures õnneks ei ole, kõhuümbermõõt on 2 nädalaga kasvanud 3 cm ja EPK 1 cm võrra. Turseid ei ole ja lapse süda lõi 141 x minutis. Järgmine visiit on 22.september. Siis selgub ka see kas ta saadab mind veel ühele ultrahelile või ei, see oleneb siis sellest kas mõõdud on korralikult kasvanud. KTG pidi ka tegema, et vaadata kuidas titt end tunneb. Selle kohta puudub mul info mida emakakael endast mõtleb, sest ämmakas ütles, et ta ei taha niisama torkida. Mind just nii huvitas, et kas on juba midagi toimunud või ei, aga noh arusaadav. Ja katsumise järgi ütles ta, et laps on endale sobiva asendi välja valinud ja pea on alla vajunud, seega tema on stardiks valmis. Ja pea suuruse järgi rahustas ämmakas mind ka maha, et olevat täitsa keskmine.
Peale äe juures käiku hakkas mul kõht jubedalt valutama ja laps läks ka täitsa lolliks. Ma pole elusees veel sellist mürglit tundnud kui tol päeval. See on ikka ülimalt harv nähtus kui ta möllab nii, et mul lausa valus on, aga tol päeval muud ei olnudki kui üks kondiväänamine. Ma reaalselt ka mõtlesin, et mu ribid taotakse söögitoru kaudu välja. :D
Igatahes, valud olid suht hullud ja kohati lausa pidin seisma jääma ja sügavalt nendest üle hingama. Ma kõndisin 100 meetrit mingi 20 minutit… Koju jõudes tänasin jumalat ja võtsin kaks no-spad, sel korral isegi aitas ja valud läksid leebemaks, kuigi täiesti ära ei kadunud. Alles vastu hommikut oli valu täielikult kadunud… Jummel seda teab mis jama nendega nüüd kogu aeg on. Tüütuks muutub juba.

Muide, kondiväänamisest rääkides. Mul kostuvad kõhust imelikud raksud. Nagu ta ragistaks seal liigeseid. Ja ma olen kindel, et need ei ole minu liigesed mis nõnda ragisevad, sest mina olen neil hetkedel liikumatult olnud.

Sümptomite ja asjade koha pealt veel nii palju, et mu nibud sügelevad ja rinnad on ka hellad. Sabakont ning puusaliiges teevad ka vahepeal mulle liiga. Lisandunud on ka uimasus ja väsimus. Iluuinakud on hetkel väga hinnas.
Aga üldiselt, ei midagi uut. Kannatan kõik välja ja üritan neid viimaseid nädalaid (loodetavasti päevi) nautida nii palju kui annab. Kuigi ma ei suuda ära oodata millal ma saan seda väikest preilit juba kätel hoida ja talle otsa ette musi teha.

Ja te võite mulle nõu anda kuidas see väike sindrinahk välja suitsetada? 37.nädalat on täis ja täitsa võiks nagu juba… Ma tean, et lapsed tulevad siis kui nemad tahavad, aga noh, proovida ju võib ikka! :D

Aaaaaa, ja nagu näha siis olen ma endiselt ühes tükis. Kiitlesingi oma valud minema, tubli olen… Seega, valehäire. Ma loodan, et selliseid häireid nüüd väga palju ka ei juhtu. Või noh, järgmine kord ma lihtsalt ei hakka teisi ekstaasi ajama ja annan alles siis tegudest teada kui asi arstide poolt kinnitust saanud on.

Beebiblogi: 35.nädal – Lõpuraseda rõõmud ja ootusärevus.

Beebs on sama suur kui arbuus.

35.nädal

Loote kaal on umbes üle 2 kg. Ometi võib isegi ultraheli abil “kaalumine” eksida mõnesaja grammiga. Samal ajal võtab laps ise igal nädalal juurde 200-500 grammi. Loote pikkus — 45 cm ringis. Kõik elundid ja süsteemid käivad läbi täiustumise etappi — eriti närvisüsteem. Nabanöör on umbes 50 cm pikk ja tema läbimõõt on 2-3 cm. Nabanöör on väga libe nii, et ta moodustab harva tihedaid sõlmi või pigistab last. Nabanööris on üks veen, mis toob verd ja kaks arterit, mis viivad verd tagasi platsentasse. Lapsele kantakse üle ema antikehad leetrite, punetiste, mumpsi, sarlakite ja tuulerõugete vastu, mis annavad kaitse esimeseks kuueks kuuks kuni areneb lõplikult välja lapse enda immuunsüsteem. Loomulikult on kaitse suurem kui sa last imetad. Laps valmistab end ette sünnituseks, ta laskub madalamale väikesesse vaagnasse. Laps kogub kiires tempos rasva, kuid hetkeseisuga on ta juba peaaegu saavutanud oma maksimumkaalu, mis tähendab, et sinu lapse käed ja jalad on nüüd väga pehmed ja prisked. Tal jääb iga nädalaga ka ruumi järjest vähemaks ning tema liigutuste ulatus jääb väiksemaks, mis tähendab, et tema liigutused järjest tugevnevad. Samuti jätkub beebi aju jõuline kasv. Õnneks ümbritseb seda imelist aju koljuluu, mis on alguses pehme, ja seda kindlal eesmärgil. Nimelt aitab see lapsel sünnikanalist kergemini väljuda. Emake Loodus on sellele pikalt mõelnud: oleks ju tunduvalt raskem ja valusam sünnitada, kui lapse pea oleks kõva kui kivi.

Ma ei jõua enam ära oodata millal ma teda näha, hoida, musitada ja kallistada saan! Kuigi see tundub nii sürr, et minu seest peaks teine inimene välja tulema, kes muudab kogu mu maailma, aga ma ei tea kohe mida ma ära teeks, et aeg temaga kohtumiseks oleks juba küps. Võehh, see kõik on endiselt nii sürr. See ei ole ju reaalne, et ma maksimaalselt 5 nädala ja 5 päeva pärast ema olen (juhul kui põnn punnitab 42.nädalani välja). No lihtsalt ei ole… :D

Aga enivei, me oleme valmis. Haiglakott on pakitud juba üle nädala, viimase hetke asjad on vaja ainult sisse visata, aga selle kohta on mul ka nimekiri olemas, et midagi ei ununeks. Tuba on põhimõtteliselt valmis, no ma jaman ikka selle lambikupli ja vaibaga, aga need ei ole ju elu ja surma küsimus. Muud asjad on olemas. Ning riided on pestud, volditud ja suuruste järgi kummutitesse-kappidesse paigutatud.
Põhimõtteliselt on kõik valmis. Aga teha ja muretseda tahaks veel palju. Näiteks võiks enne aknad vahetatud saada (need tulevad selle kuu keskel umbes, loodetavasti), 15’ndal on pildistamine, paaris loengus võiks veel tegelikult käia, kõhukipsi tahaks ka valmis teha, aga ma ei tee seda enne 27’ndat septembrit ja osta tahaks ka veel paar asja. Näiteks moby wrap kandelina (ja hilisemaks ajaks ka ergo baby kõhukoti), beebimonitorid (mingid suvalised, odavad ja kasutatud, sest ega need eriti kasutust ei leiaks, esialgu vähemalt), turvavärav, et koer ei patseeriks lapse toas ja imetamispadi. Kiiktooli tahaks ka tegelikult hullupööra… Ning moosese häll, koos jalgadega, rinnapump ja õhuniisutaja ka, aga need ostan selle kuu jooksul juba ära. Ja siis oleks vaja leida see paganama lamp ja vaip. Kui kellelgi on pakkuda midagi, siis andke teada.

Aaa, ja sellest moosese hällist rääkides. Kas keegi selle kuu jooksul Tallinnast Räpina kanti ei sõida? Ma ei tahaks kohe üldse lasta seda postiga saata, sest pärast on hällist järgi ainult saepuru… Teadagi mida nende pakkidega seal tehakse. DPD jne on ka kalli võitu nagu. Mõtlesin, et uurin enne teisi võimalusi. Äkki mul on mõni imearmas lugeja, kes tahab mind hädast välja aidata? Mõelda vaid, näeksite milline krokodill ma päriselus olen!

$_12

Esimesed oktoobri beebid on juba välja pudenenud ja iga päev lisandub sinna nimekirja mõni uus ‘peaaegu sünnitaja’. Neid teemasid seal lugedes tekib küll juba hirm, et varsti-varsti ongi minu kord. Põnev, aga samas ka väga õudne.

Ma ei tea kas ma kardangi seda sünnitust, vist mitte nii väga. Pigem kardan ma seda, et mulle juhtub see kohutav Marika ämmakaks ja ma saan hingelise trauma, või midagi veel hullemat sellest sünnitusest. Kes ei tea millest ma räägin, siis guugeldage ‘põlva ämmaemand Marika’ vms. Õudusjutud ainult. Ja mu tuttavad, ning üks lugeja ka, rääkisid, et too eit on peast ikka päris sõge. No ei ole eriti normaalne sünnitajale tuppa lennata, ning küsida ‘sünnitad wä?’ ja jaatava vastuse korral käratada ‘oh putsi küll!’ ja uks pauguga kinni lüüa. Ja noh…edasi ma parem ei räägi.
Igatahes, kui meil asjaks läheb, siis ma helistan valvetuppa ja küsin kes tööl on, ning kes järgmisena tuleb. Kui too krõhva peaks tööl olema, siis ma sünnitan enne kodus, kuskil kuuse all või sõidan Tartusse. Ma loodan, et plika öösel tulema ei taha hakata…
Millist Tartu haiglat soovitaksite? Seal on vist mitu varianti kuhu minna?

Aga veidike siis sümptomitest ja asjadest ka.
Kõige-kõige-kõige jubedam on hetkel kõrvetistega võitlemine. No see on ikka päris kohutav. Selline tunne, et ma hakkan kohe tuld purskama, nagu draakon… Kõik tekitab kõrvetisi.

Nädala alguse poole oli väga piinarikas puusaliigese valu ka. Tuli täiesti lambist ja kadus täiesti lambist. Lihtsalt ühel hetkel üritan püsti tõusta, või jalga liigutada ja lööb sellise valu puusa, et kuse või püksi. Mul oli selline tunne nagu mu parem puus oleks sodiks pekstud. Peale toetada ei saanud, liigutada ei saanud ja isegi millimeetrine liigutus tegi põrgupiina. See oli nagu luumurd, või väga rängalt nikastatud pahkluu. No ürita sellise valuga vetsu lombata. Mitu ööd lihtsalt roomasin/läksin tibusammul mööda seinu ja asju toetades vetsu poole, pisarad silmas. Meeleldi oleks kõva häälega nutma hakanud. Päriselt ka, ma ei liialda praegu. See oli lihtsalt julm. Nagu jalg oleks liigesest väljas, või ma ei tea. Kohutav oli.

Sabakont on endiselt väga hell, eriti kui pikemalt ühe koha peal istuda.
Selg on ka hullemini valutama ja tuikama hakanud.
Õhupuudus kimbutab ka, jalutades hingan läbi suu, sest mulle tundub, et nina kaudu ei saa ma piisavalt kiiresti ja piisavalt palju hapnikku.
Kõhuvalud/päevade laadsed valud on mul ka endiselt. Vahepeal lööb väga teravaid sähvatusi. Homme on ämmaka juures aeg, siis lasen kontrollida mis toimub. Ja mina ei saa aru kas mu kõht on alla vajunud või ei. Kas lühemate naiste puhul ongi raskem aru saada? Ses mõttes, et mulle tundub, et midagi nagu toimub, aga peeglisse vaadates küll aru ei saa. Päris selline ‘pea jalgevahel’ tunne vist veel ei ole, aga mokad, ja muu krempel seal all, on küll hellad. Ning vahepeal potil istudes on tunne, et midagi vupsab kohe vabadusse, selline tunne, et midagi surub hullumoodi välja ja katsudes on kõva. Pilte võrreldes ma ka aru ei saa, et midagi muutunud oleks.

Toonuseid enam ei ole, vähemalt mitte nii tugevaid, et ma aru saaksin.
Kõhu nahk, naba ja ribid on hellad juba sellest venitamisest. Laps harjutab akrobaatikat mul vist. Surub jalgadega (?) nii kaugele kui vähegi ulatab ja ära lõpetaa ka ei taha. Ma ikka üritan siis tavaliselt veidike vastu suruda, et ta oma varbad koomale tõmbaks, sest see pole eriti meeldiv tunne, kui su parem ribi sulle kurgu alla surutakse. Õnneks ta ei tee väga äkilisi liigutusi ja toimetab vaikselt, aga jõudu on tal meeletult. Ma ei saa vapsee vahepeal aru mis pidi ta on. Põhimõtteliselt peaks lapse selg jooksma mööda mu vasakut külge ja tagumik peaks olema siis mu vasaku ribi all, aga kuidas ja millega ta mu vasakut külge pommitab, jääb arusaamatuks. Käed ei ole ju nii kõrgel. Või harrastab ta juba praegu mul twerkimist? :D Oleks siis, et ta pommitaks ühel küljel, aga ei. Samaaegselt saavad mõlemad küljed matsusid. Ta on nagu kaheksajalast ninja mul… See on samaaegselt ebameeldiv ja valus, aga ma ei taha, et ta lõpetaks. Hehh, see on veits freaky, ma olen nagu mingi … ma ei tea kuidas seda sobivalt öelda. See on ju nagu mingi… fetiši laadne asi, aga … okei. mida iganes. Te saite mu mõttest aru küll. :D

Ja ma ei saa aru mis värk sellega on, et ma tahan oma vasaku nibu küljest ära kratsida. See on nii häiriv. Eile ma sügasin seda nibu äärt nii palju, et pärast oli nahk punane. Kreemitamine ja möllamine ka nagu ei aita.

Ugh, ja lõpuks on mindki vallutanud mingid segased isud. Öösel kell üks on ikka supernormaalne paljast seemnesepikut nosida. Poolpaljana ja jube salajaselt, et keegi ometi ei kuuleks… Hommikut alustada kohvi ja nussa sepikuga on ka väga tervislik. Meega sepik, 5 minutit peale õhtusööki on ka jube hea. Ning enne magama jäämist pool pakki komme hakkama panna poleks ka probleem. No eks see ole see, et keelatud asjad on ikka parimad.
Aga samas hakkliha praadimise lõhn häiris jubedalt. Mulle tundus nagu ma peaksin pannil keerutama mingeid roiskunud jäänuseid… nämmnämm eks ole.

Selle rasedusega on mul (ja mehel veel eriti!) õnneks läinud, et ma ei ole väga emotsionaalne olnud. Tigedaks saan küll jube kergesti, aga see ei ole midagi uut. Ma olen terve elu üks paras tulehark olnud. Aga nüüd tundub, et need viimased nädalad kammivad mul katuse küll ära. Ükspäev vaatasin youtubest neid sünnitusvideoid ja vloge, ja ulgusin nagu titt. Mind tegi nii õnnetuks, et minu mees ei ole selline ninnunännu tüüp ja hellitaja. Ja mina hakkasin muudkui oma mõtetes ketrama kuidas mina olen nii üksi, nii faking üksi, kogu selle raseduse aja ja kogu selle tite teemaga olnud. Et miks minu mees ei muretse, hoolitse ega ninnunännuta mind nii? Mulle tundus, et ma olen ainus rase maailmas kelle mees ei räägi kõhuga juttu, täida naise kõiki soove, vali päevast-päeva titele asju, ega muretse iga valu või grimassi pärast. Ja mis mõttes ta ei taha iga 5 minuti tagant kuulata mu lõputut juttu lapsest? No persse, ausõna. See tundus täieliku maailmalõpuna…

Oeh, nüüd kui nädala pärast saab pildid tehtud, võiks põhimõtteliselt ju sünnitama minna, aga ma olen niiiiiii kindel, et ma kannan üle. Lihtsalt kõige kiuste. Tahate näha, et ma olen 41.nädalal ka veel ühes tükis? :(