Mõtlesin, et näitan teile ka milline ma hetkel välja näen. Ja kohe nii hästi näitan, et isegi oma pekirullid ja MEELETUD venitusarmid näitan ette. Et noh, kui juba siis juba, ja ehk need pildid toovad kunagi kellelegi lohutust, et nemad üksi ei ole vaalaskalad, kelle kõht on nagu sõjast läbi käinud. Aga mis teha, lapsed on seda ju väärt.

Päris OK ju, imetava ema boonused meeldivad mulle kõige rohkem muidugi! ;) Aga pluusi kergitades selgub õudne tõsiasi…

Umbes 25 kilo on tööd.

Esimestest nädalatest rääkisin ma vist teile juba. Need olid rängad. Ma ei kujuta ettegi kuidas ma oleks hakkama saanud ilma oma meheta. Nagu päriselt. Oli päevi kus ma ei suutnud/tahtnud voodist tõustagi. Võehh…
Inimese tunne tuli tagasi alles kolmandal nädalal ja sellest ajast saadik on ainult paremaks läinud. See tähendab siis seda, et kolmandast nädalast alates suudan ma normaalselt liikuda ja ei pea selg kõveras käima, nagu vanamutike, ning kõik suuremad valud ja palavikud on möödas. Haav on muidugi endiselt hell ja ma ei taha üldse, et midagi sinna vastu läheks, või, et mees mu kõhtu katsuks. Kogu see pekirull mis haava kohal on, on veel valus. Naba kõrvalt oli ka mingiaeg hell, peale vajutades oli päris valus.
Ja kuna ma pean ikka superwomanit mängima, siis tassisin poekotti ja last korraga trepist üles, ning tegin vist haavale liiga. Igatahes ükspäev ma avastasin, et ühest kohast on haav lahti kärisenud veits. Selline rõve auk oli.

Veritsus pole ka IKKA VEEL lõppenud. Mul on juba megakopp ees. Lõppes 1,5 päevaks ära ja siis hakkas jälle heledat verd tulema. No joppakolla. :D
Ja veits veel grossi infot (pipardajad, tuttavad ja mehed, ärge lugege järgmist lõiku siis).

Koos verega tuli paar korda ka mingit kahtlast klimbi laatset asja. See ei olnud vereklimp, sest ei läinud paberil laiali. Ma suht ehmatasin ära ja mõtlesin, et nüüd on midagi sisse jäänud ja nüüd ma surengi ära (nali ofc)… Sest valud olid/on ka, nagu päevad oleksid – äkki ongi.

Sünnitusjärgses kontrollis käisin ka. Rääkisin kõigest, ning ta saatis mind ultrahelisse. Seal muidugi midagi ei leitud. Järgmine esmaspäev pean tagasi minema, siis räägime kaitsevahenditest ka. Ma üldse ei tea mis ma teen. Arst soovitas minipille, aga ma olen suht kindel, et ma suudan nende võtmise ära unustada, ja saan esimese kuuga pätsi jälle ahju – tänan ei. :D
Spiraal tundub ka kuidagi hirmutav.
Mida teie peale sünnitust kasutasite või kasutada soovitaksite?

Ma tegelikult ei usalda üldse seda enda arsti. No ei saa ju väga usaldada, kui ta jätab mulle niidid sisse. Ühelt poolt lõikas, umbes viis päeva peale keisrit, selle saba ära, aga teiselt poolt mitte. Ja kui ma küsisin, et mis teise poolega saab, siis ta ütles, et see sulab ise ära. Sulas ta jeee. Nädalaid oli see niidi täpp seal ja ei teinud sellist nägugi, et ta kuhugi kaoks. Lõpuks ajasin küüned taha ja sealt tuli mingi poole sentimeetri pikkune saba välja! Järgmine kord kui lapsega perearstile läksin, siis lasin pereõel selle ära lõigata. Tal vajus ka suu ammuli, ja ta ütles, et see poleks küll ise kunagi ära sulanud… Et nagu jamh… Normaalne.

Ja ega see perearst ka parem ei ole. Esimesel kuul oli Annemaia pikkuseks 55 cm, kaaluks 4320 grammi, rind oli 37 cm ja pea 36 cm, ning kui kaks nädalat hiljem uuesti mõõtis, siis ütles, et rind on 38,5 cm – kuigi oli 37,5 ja peaümbermõõduks ütles 35,5 cm – vaevalt, et ta kahe nädalaga väiksemaks kasvas.
No see ei ole nii suur asi, aga ikkagi.

Igatahes, Annemaia kasvab mühinal. Nüüdseks on ta juba 5 kilo täis ja viimati oli ta 57 cm pikk.
Esimesed kolm nädalat kandis ta ainult 50 suurus riideid, 56 oli veel KOHUTAVALT suur. Mul on nii hea meel, et ma korraliku 50 suuruses garderoobi varusin.
56 ja 50 kandis ta läbisegi paar nädalat, ja nüüdseks olen enamus 50 suuruses riideid ära panna saanud – NUUKSNUUKS! Praegu hakkab ta juba vaikselt 62 suurust kandma, aga see on veel lohvakas ja jalad tulevad sipukatel jalaotstest välja, 56 on aga ideaalne ja mõni asi ka juba väikse võitu.
Oeh, pagan see titeiga nii kiiresti käest peab libisema… Ükspäev just vaatasin teda mängumatil taidlemas ja avastasin hirmuga, et ta on järsku NII SUUR. Tundus nagu terve matt oleks teda täis.
Ja siis hakkas ta mänguasju püüdma… Ma olin nii uhke, aga sisemiselt nutsin. Aeg libiseb käest…
Ta hoiab juba päris hästi pead. Aga ainult siis kui tal selleks tuju on.
Ja täna hommikul oleks ta peaaegu ümber kukkunud. Nagu hakkaks kõhult seljale keerama, aga käsi oli ees. Tõstis kuidagi oma vasakut kehapoolt üles ja kui see käsi poleks toeks olnud, olekski ümber kukkunud. Ma ei ütle, et ta keerama hakkab vms, see on ju jabur? Ta on nii väike veel ju. Äkki tal on lihasspasm, või mingi lihaspinge, et nii teeb? Kuigi see pool tal kange ei ole, pigem on natukene pinges vastaspool. Aga me võimleme vaikselt nüüd iga päev ja kui ta kolme kuuseks saab, siis tahan temaga ujuma ka minna.
Arst muidugi teab, et ta peaks Annu lihaseid kontrollima (haiglast anti paberid kaasa ja seal oli kirjas, et jälgiks), aga seda ta loomulikult ei tee. Ja kui ma küsisin liigeste raksumise kohta, siis ütles ta vaid, et seda vaatame siis kui ta saab kolme kuuseks.
Aga samas kui näitasin talle Annu pea vasakul küljel olevat muhku, saatis ta meid kohe vereproovi andma. Mingi lümfisõlm on tal seal, aga õnneks ei näidanud proovid mingit põletikku ega midagi. Öeldi vaid, et peab jälgima. Kas kellelgi on kogemusi sellise asjaga – mida see tähendada võib?
Vereproovid näitasid ka seda, et Annemaia on pärinud minult rauavaeguse. Ka mina olen sellega terve elu võidelnud. Pean nüüd talle rauasiirupit andma…

Nii vägev on jälgida kuidas mu väiksest ja abitust imikust kasvab inimene. Iga kord kui ta midagi uut teeb, olen nii uhke, aga kurb. Ma ei taha, et ta nii ruttu kasvaks. Aga samas ma juba väga ootan seda kui ta hakkab roomama, käima, rääkima – sest see on ju jälle midagi uut ja põnevat. Väga segane värk – tahan, et ta teeks uusi asju ja kasvaks, aga sisemiselt nutan, sest ma tahan, et ta jääks igavesti selliseks väikseks, armsaks pambuks, kes ei saa vastu võidelda, kui ma teda lõpmatuseni musitada ja kallistada tahan.