Mina ja maagiline maailm

Mind on alati omamoodi lummanud maagiline ja paranormaalne maailm. Nõiad, kaardid, kivid, ennustused, vaimud… See on kõik on veidi hirmutav, aga samas äärmiselt põnev. Seega vaatan nüüd seda Eesti selgeltnägijate uut hooaega ka. Ma ei tea kas ja mis seal saates reaalne on, aga väga põnev on see küll. Samas arvan ma ka seda, et tõeline sensitiiv ei lähe sellisesse kohta kuulsust otsima ega võidu peale välja. Äärmisel juhul tahab ta end lihtsalt proovile panna, sest igapäevaelus ju ei tule sulle selliseid juhtumeid ja võimalusi niisama ette.

Sain saatest nii palju motivatsiooni, et kraamisin oma kaardipaki ka kohe välja. Nimelt olen ma juba pea 10 aastat omanud ühte Taro kaartide komplekti. Viimased kolm aastat pole ma enam eriti ennustanud, aga nüüd otsustasin endale jälle laduda. Ja no mulle meenus miks ma iseendale ei lao – liiga karm tõsi, millega ma leppida ei taha.

Alati enne kaartide ladumist mõtlen ma, et äkki ma lihtsalt kujutan endale ette, et see kõik nii täppi läheb? Aga nii kui olen kaarte tõlgendama hakanud, lähevad ihukarvadki püsti, sest see on lihtsalt niii haige kuidas kõik seostub ja klikib. Näiteks paar aastat tagasi, täpselt enne seda aega kui Annu ootele jäin, otsustasin üles kirjutada mis kaardid näitasid. Nüüd tagantjärele seda lugedes vajus suu suht lahti, sest iga viimnegi kaart tähendab nüüd midagi, kuigi tol ajal ei saanud ma sellest veel essugi aru. Näiteks oli seal, et üks eluperiood lõppeb, aga algab uus ja veel parem, kus on rahulolu, õnn ja armastus (saime Annu), siis pidi tulema raske aeg, mis lihtsalt tuleb üle elada (Annu beebiea raskused oleks meid peaaegu lahku ajanud). Seejärel oli paar väga täpset kaarti meie suhte kohta ja viimaks see, et ostame kinnisvara või renoveerime midagi (poolteist aastat hiljem oli meil maja JA me hakkasime remonti seal tegema), aga ka seal tulevad ette suured takistused ja raskused (jumala õige!).

Tahaks tegelikult ise ka mõne ennustaja juures käia ja kuulata mida tema mulle räägib…

Tol õhtul, kui seda selgeltnägijate saadet vaatasin ja hiljem ka endale ladusin, otsustasin mitu tiiru teha, aga teisel tiirul sain TÄPSELT SAMAD KAARDID, mis esimesel korral. Kui suur on tõenäosus, et sa laod kaks korda 78’st kaardist välja täpselt need samad kuus?

Kui ma kellelegi teisele laon, peab tuba olema vaikne ja see inimene peab kaartide segamise ajal hoolega kaasa mõtlema. Kui ta laseb mõtetel rännata ja samal ajal mõtleb ala, et mida õhtusöögiks teha, siis ega kaardid ka midagi erilist näita ja ajavad vaid ümarat mulli, mis temaga kuidagi ei kliki. Kui aga inimene keskendub ja avab oma meele… ütleme nii, et olen niimõnegi mitte-uskuja südame kiiremini põksuma pannud. Kuigi see tundub mulle endalegi pöörane ja uskumatu. :D

Olen tegelikult ammu mõelnud, et tahaks teist pakki veel, näiteks ingli tarosi. Inglite teema on mulle ka kuidagi südamelähedane, sest ma tahaksin väga uskuda, et ka minul on kaitseingel, kellele ma oma lühikese elu jooksul juba päris palju peavalu põhjustanud olen. Paar karmimat näidet:

  • Olin umbes 9-aastane. Tulime sõbrannaga bussi pealt ja jooksime pead laiali otsas bussi tagant niimoodi üle tee, et ma oleksin peaaegu rekka alla jäänud. Ma reaalselt tundsin mööduva rekka kaasatõmbavat tuult oma seljal. See oli SENTIMEETRITE küsimus. Kõige haigem osa? Mu ema oli ületee autos ja vaatas seda kõike pealt. Ma oleksin omaenda ema silmade ees sodiks sõidetud… Mu ema väriseb siiani, kui seda meenutame.
  • Teine kord oli siis kui ma oma hobusega ratsutama läksin ja ta järsku mööduva auto peale ära flippis. Ta viskas mu seljast maha ja ma maandusin täpselt ühe rauakolaka kõrval, millel olid püstised orgid. Pool meetrit kolaka poole ja ma oleksin tikuvõileib olnud.
  • Oli väga kõva tuul ja ilm kiskus tormiseks. Ma jooksin üle õue, et suur kuuri uks kinni panna, et torm seda küljest ära ei murraks. Äkki aga lendas mu nina eest mööda teravate äärtega katuseplekk. Ma oleksin peast ilma võinud jääda…
  • Me kõik vast mäletame veel hästi selle aasta juunikuud, kui avariii tegime? Kui meie auto poleks saandu lööki rattasse, nagu ta sai, ja löök oleks hoopis veidi rohkem külje peale tulnud, poleks ma täna vast enam siin. Ilmselt poleks enam ka Joelit, kes mu seljataga istus. Õppetund kogu eluks.

Lugematutel kordadel olen väga napilt pääsenud tõsistest õnnetustest. Uppumine, mitmed avariid ja õnnetused, ugh, jube mõeldagi!

Ühesõnaga, kes usub, kes mitte. Mina nagu usun, aga samas kui kaine mõistusega mõtlen, tundub see lihtsalt liiga hullumeelne, et tõsi olla.

Kuidas on teiega – kas ja mida te usute? Või arvate, et see kõik on üks suur lollus?