Väikelapsega adenoidide operatsioonil

Nagu mõned teist ehk teavad, siis esmaspäeval oli Annemaial Tartus operatsioon.
7.30 pidime haiglas olema, seega läksime juba eelmisel õhtul Tartusse ära, et oleks hommikul kiirem ja mugavam kohale saada. Vastasel juhul oleks see hommikune sõit meil pidanud algama hiljemalt 6.30 ja üks vend oleks kindlasti terve tee nutta röökinud, kuna vihkab oma turvahälli…
Igatahes. Jõudsime ilusti õigeks ajaks õigesse kohta, ning läksime end sisse registreerima.
Registratuuris aga selgus, et meil pole saatekirjagi! Ma nüüd ei oska öelda miks – kas mina pidin selle veel hiljem kuskilt muretsema, või unustas arst selle meile anda, aga no mida pole seda pole, eksole.
Helistasin siis ruttu perearstile, aga no loomulikult polnud ta 7.30 veel tööl. Aga õnneks oli see sama arst, kes Annu opile saatis, ise ka kohapeal ja registratuuri tädi andis meile mapi vahele ühe paberi, mille palus enne oppi arstile anda, et too selle ära täidaks. Etteruttavalt ütlen, et rohkem sellega probleeme ei olnud ja selleks ajaks, kui meie Annuga opisaali poole läksime, oli kõik juba teiste poolt korda aetud.
Peale registreerimist, läksime korraks ühte kabinetti, kus tehti Annule üks väike kõrvatest. Peale seda anti lapsele pidžaama ja saime oma üleliigsed asjad kõik luku taha panna (võti jääb enda kätte, seega saad iga kell minna ja sealt asju võtta, kui tahad).wpid-wp-1489578181335.jpg
Peale riiete vahetamist suunati meid mängutuppa ootama. Ühel hetkel kutsuti meid natukeseks kõrvale, ning paigaldati Annu mõlemale käele ja ühele jalale tuimestava kreemiga kleeps. Öeldi veel, et järgmine kord, kui mängutoas telefon heliseb, võtaksin ma vastu – siis kutsutakse meid opisaali. Peale seda läksime mängutuppa tagasi.
Kuna opile pääseb vanusejärjekorras, alustades noorimast, ning enne Annut oli vaid üks väiksem laps (Joeli vanune plikatirts!), siis ei läinudki kaua kuni helises telefon ja pidime kolmandale korrusele minema. Tegime vennale ja issile tsau, ning jätsime nemad alla mängutuppa ootama.

Kolmandale korrusele jõudes, sain mina omale rohelise mütsi ja kitli, ning Annule paigaldati kanüül (nimetatakse hellitavalt liblikaks, et laps ei kardaks). Küsisin küll, et kas seda ei võiks teha siis, kui ta juba magama on jäänud (keegi soovitas kunagi nii teha), aga vastuseks sain, et läbi kanüüli lähebki ju narkoos, seega pidin last jõuga kinni hoidma, et nad saaksid kanüüli panna. Alates sellest hetkest läks minu jaoks hirmsaks. Annu sai aru, et midagi hakkab toimuma (tegelikult nuttis ta vahepeal juba registratuuris olemise ajal – korrutas, et ta ei taha ja, et pole vaja…). Laps hakkas nutma. Püüdsin teda rahustada ja helistasime veel korra vanaemale.
Peale seda viisin ta süles opisaali lauale, kus arstitädid hakkasid ‘liblikale juua andma’. Ühel hetkel ütles üks arstidest, et nüüd kohe vajub laps ära ja hoidku ma teda parem kõvasti.
Ja siis muutus ta süldiks. Öeldi, et nüüd pean ma lahkuma. Tegin lapsele ruttu otsaette musi ja ütlesin läbi pisarate, et armastan teda väga, ning kiirustasin tema Mõmmikut omale näo ette surudes saalist välja. Pugesin mõneks hetkeks nurgataha peitu ja pisardasin veidi.
Kui olin end kokku võtnud, läksin ooteruumi istuma ja üritasin nii kaua mõtteid internetis surfamisega eemale peletada. Aga ikkagi hakkas süda iga kord veidi värisema, kui nägin mõnda arsti kiirel sammul liikumas. Ma ei hakka valetamagi, kui ütlen, et minu peas keerlesid juba mitu päeva väga sünged mõtted ja hirmud. Ma mängisin oma peas sada korda läbi stsenaariumit, kus arst astub sealt uksest välja ja ütleb, et midagi läks valesti ja… teda enam ei ole…
Ma tean – see on haige! Aga ma usun, et see on normaalne hirm. Kes ikka annaks oma lapse rahumeeli arstidele lõikumiseks ja katsetamiseks. Loomulikult ma kardan ja mul on hirmud. Mis siis, et see operatsioon on ‘lihtne ja kiire’. Kunagi ei tea mis valesti läheb, või millele laps allergiline on.

Igatahes. Umbes 22 piinavat minutit hiljem kutsuti mind tema juurde tagasi. Opp oli läbi, kõik läks hästi!

wpid-wp-1489578193047.jpg
Ta lamas liikumatult juhtmete ja maskide kuhja all. Istusin ta kõrval ja lihtsalt ootasin. Ta hingas nii imelikult. Kuidagi robinal. Ja siis ta turtsatas, ning ta suust ja ninast lendas verd.
Ta magas veel umbes 20 minutit ja hakkas siis ärkama. Ta oli väga segaduses, nuttis (mitte tõsiselt ega pisaratega, pigem vigisedes), köhis veel paar korda verd ja nühkis koguaeg oma nina. Silmad olid kinni. Ta rullis ennast mööda voodit ja ikka vigises nutta. Mina pidin üritama teda paigal hoida ja ühele küljele suunama. Aga ma ei suutnud, ta oli nagu väike vihmauss seal voodis. Ronisin tema kõrvale voodisse ja üritasin teda kaissu saada. Küsisin, et kas ta tahab, et ma laulaksin. Tahtis, et ma ümiseksin ‘mull-mull väiksed kalad’. Ja siis ei tahtnud ta enam midagi. Muudkui siples, nuttis ja hõõrus oma nina. Ma pidin üritama kaitsta ka kanüüli, mis ta vasakul käel oli. Aga ka sellega ma hakkama ei saanud. Ühel hetkel nägin, et kanüüli ümber olev side oli täiesti verine. Tal oli õnnestunud oma ‘liblikas’ paigast ära nühkida. Hüüdsin õde. Ta tuli vaatama ja sai natuke vist kurjaks, et ma ei ole suutnud last rahulikuna hoida, aga no kammoon – mida sa tahad, et ma selle vihmaussi tangot tegeva lapsega teeksin? Ma ei saa ju teda jõuga kinni hoida. Ma ei suudakski.
Õde tahtis uue kanüüli panna, sest mis siis, kui lapsega nüüd midagi juhtub ärkamise ajal ja on vaja rohtu anda? Õnneks nad talle kohe uut kanüüli toppima ei hakanud ja pidasid enne ikka arstiga ka nõu. Õnneks (?) olevat too öelnud, et pole enam vaja uut panna.

Ja peale seda juhtus midagi kohutavat. Küll mitte meiega, aga ma nägin kõrvalt stsenaariumit, mida olin ise kartnud.
Palatisse toodi üks väike poiss. Üsna pea hakkas ta siplema, köhima ja läkastama. Isa, kes temaga kaasas oli, üritas teda rahustada. Aga asi läks aina hullemaks. Ja siis hakkas poiss lämbuma. Ta nägu hakkas siniseks muutuma ja ta vaid kõõksus oma isa käte vahel. Arstid rabasid isalt lapse ja jooksid temaga kiirustades toast välja, isa nende kannul. Tuba jäi tühjaks ja vaikseks. Me vaatasime ühe teise emmega üksteisele otsa ja olime lihtsalt nii kohkunud. Vaene laps. Vaene isa! See õud tema silmis… See oli midagi sõnuseletamatult kohutavat.
Õnneks toodi laps juba mõne aja pärast tagasi ja kõik läks hästi. Ma ei teagi mis temaga juhtus, aga see oli mullegi, kui suvalisele võõrale kõrvaltvaatajale, väga kohutav. Mida veel see isa siis tundis…

Üsna pea peale seda viidi meid juba alla, teisele korrusele tavapalatisse tagasi. Sinna said ka Joel ja mu mees nüüd tulla. Joel magas kõhukotis, mehe rinnal – kas on midagi armsamat üldse olemas?
Peale issi ja Joeli nägemist lõpetas Annu nutmise, ning jõi mahla, mille arstitädid talle enne toonud olid. Varsti toodi ka jäätis ja väike jogurt, mida ma üritasin Annule sisse sööta. Ta oli veel uimane ja unine, aga magama enam ei jäänud. Vaatas rahulikult multikat ja lihtsalt lamas.
Kuna Joel oli just ärganud ja väga äksi täis, ning ei saanud üldse aru miks Annu nii uimane on ja temaga mängima ei tule, toimetas mees meie väikemehe mängutuppa mängima, et meie Annuga saaksime rahulikult puhata ja kaisus multat vaadata.
Varsti tegime mehega vahetust – tema tuli Annu juurde ja mina läksin otsima kohta, kus saaksin poisile rahulikult rinda anda. Ta ju ei talu mingeid hääli, kui tissitamise aeg on.
Leidsin õnneks ühe tühja palati ja viskasime sinna ühte voodisse pikali. Pärast veel üks õdedest küsis, et kas mina käisin seal aelemas. :D

Kui Annemaia oli veidi kõbusamaks saanud ning veidi veel mahla ja jogurtit joonud, pidi ta korraks mängutuppa mängima minema, et tõestada oma valmidust koju minemiseks. Nüüdseks oli ta juba üpris tavaline, nagu polekski midagi olnud. Turnis mööda voodit, jageles Joeliga, seletas maad ja ilmad kokku, nagu ikka.
Meid kirjutati kõige esimesena välja. Kell oli selleks hetkeks kuskil 12-12.30 Vahetasime riided ja hakkasime kodu poole kimama. Enne veel muidugi avastsime, et ma olin ühe 30 eurose parkimistrahvi skoorinud, vägev…
Igatahes. Kodus oli Annu veel õhtul veidi uimane, aga üsna pea käitus ta täiesti tavapäraselt, nagu polekski just opil käinud. Eile õhtul (teisipäeval) oli küll üks väike seik, aga ma ei tea kui väga see on opiga seotud. Nimelt nuttis Annu natukene pikemalt ja vängemalt, ning hakkas siis selle peale köhima. Köhimise peale hakkas ta aga öökima ja lõpuks oksendas lima-tatti, kus oli veidi verd sees. Peale seda pole nüüd rohkem nagu midagi olnud.

Muide, minu arust on Annemaia hääl nüüd veidi teistsugune. Esimesel päeval rääkis ta minu arust vapsee läbi nina. Selline pinisev kõla oli häälel. Aga eks see krempel ole tal veel ilmselt opist turses ka. Igatahes muus osas ma eriti mingit vahet ei ole märganud. Tahtsin küll arstilt küsida, et kui hull see seisukord tal seal üldse oli, aga ma ei näinudki teda enam hiljem. Teil soovitan küll peale oppi veel uurida selle kohta milline olukord oli.

Mis ma siis veel oskan öelda või soovitada?

  • Asju pole väga palju mõtet kaasa vedada. Mina läksin suure kotiga, kus oli mõlemale lapsele vahetusriideid, snäkke, juua, mänguasju, mähkmed ja lapid. Riideid ei läinud kummalgi vaja (igaksjuhuks peavad ju ikka olema), süüa-juua ei tahtnud keegi, mänguasjad ei olnud ka kellelegi huvitavad. Kohapeal on ju ka mänguasjad olemas, ning need on palju põnevamad, kui need kodus nähtud-mängitud lelud. Ainsad asjad, mida soovitan võtta, on sussid sellele lapsevanemale, kes lapsega opisaali läheb ja kindlasti mõni lapsele kallis ese, näiteks kaisumõmm või oma mõnus tekike. Kui lapsele meeldib muinasjuttu kuulata, siis soovitan ka raamatu kotti pista. Kui ta on pigem multika-laps, siis kindlasti aitab aega mööda saata lemmik multa, mida oleks hea telefonist või tahvlist piiluda (laadja ka kotti!). Endale veel ehk mingit juua, või midagi näksida, sest ootamisega võib kõht tühjaks minna.
  • Vereproovide vastused, mis tuleb nädal enne oppi teha, võiks sul olla paberi peal kaasas. Niisamuti ka saatekiri. Need võivad olla ka digiloos, aga siis võiks kindlasti üle kontrollida, et need seal tegelikult ka on. Muidu on hiljem haiglas liiga palju üleliigset jama, mida oleksid vägagi kergelt ise vältida saanud. Kaasas võiks/peaks olema ka lapse sünnitunnistus/ID-kaart ja enda isikuttõendav dokument.
  • Haigla ümber on parkimisega suht jura. Tasuta on vist esimesed 1.5h. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik, muidu ootab teid ka ”tore” 30 eurtsine üllatus. :D
  • Palatid on ühised. Meil oli 6 kohaline ja kõik voodid läksid täis.
  • Laps peab olema hommikul söömata-joomata, seega kui te peate kohale minama alles näiteks kella üheksaks, siis mina ajaksin lapse öösel korra üles ja annaks talle juua.
  • Muretsemine ja isegi nutmine on kõik okei (enamus emad tulid opisaalist nii välja, nagu mina – mõmmit näo ette surudes, et pisaraid peita), aga lapse ees pead olema kalju! Kui sa seda ei suuda, tasub mõelda sellele, et ehk peaks lapsega kaasa minema isa.
  • Opp ise kestab kuskil 15-20 minutit. Intensiivis olete nii kaua, kuni laps toibub ja suurem shokk läheb üle (meie olime umbes tunni). Tavapalatis olete vähemalt paar tundi jälgimisel. Õhtuks saate kindlasti koju, kui kõik hästi läks.
  • Kuna esimesel päeval ei tohi laps väga kõva toitu süüa, varu koju pehmeid sööke. Näiteks kohupiima, jogurtit, tarretist, jäätist, mahla jne.
  • Esimestel päevadel ei ole hea ka väga soe toit, näiteks kuum tee või just pliidilt tulnud supp.
  • Kolm päeva ei tohi laps õue minna ja kaks nädalat peaks vältima sauna ja kuuma vanni, rahvarohkeid kohti.
  • Nädal aega ei saa kooli-lasteaeda.
  • Kaks päeva peaks laps olema rahulikult ja vältima jooksmist, hüppamist. Seega las passib multikat ja mugib jäätist!
  • Mida noorem laps, seda kergem taastumine. Näiteks see Joeli vanune plikatirts, kes enne Annut opile läks, ärkas üles ja oli täiesti tavaline, nagu oleks suvalisest lõunaunest ärganud, mitte just opilt tulnud. Naeris, mängis ja lalises juba intensiivis. Samas, kui vanemad lapsed olid kõik suht unised laibad veel siiski, kui meie juba koju läksime.
  • Mida kauem laps peale narkoosi magab, seda parem ja kergem on ärkamine.
  • Jah, see pole just kõige meeldivam asi, mida tahaks oma lapsega läbi teha, aga kui vaja siis vaja. Nalja pärast ei saada keegi teid operatsioonile.

Mul ei tulegi nüüd rohkem meelde midagi, aga kui teil on küsimusi, siis andke tulla! :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

AINULT kaks korda oleks peaaegu surma saanud, success!

Täna juhtus nii, et ma pidin elus esimest korda (ja ÜKSINDA) Tartu linnas sõitma. Üksinda – see tähendab siis koos pättidega. Pättidega, kes alustasid ulgumist umbes 5 minutit peale kodust välja sõitmist. Küll ühel kukkus lutt suust välja, küll teisel kadus padi-mõmmi-snäkitops-vesi ära, küll oli palav, siis jälle külm ja… Ohjah. Ühesõnaga, esimene peatus oli 10 minutit peale sõitma hakkamist. Tankisin Joelil kõhu täis (kodus loomulikult polnud süüa vaja…) ja lootsin, et ta vajub unedemaale ära. Annu ulgumist on kergem kuulata, kui Joeli oma. :D

Ülejäänud 50 midagi kilomeetrit läks juba libedamalt. Või noh…

Kuskil poolel teel Tartusse hakkasid teetööd. Tüüpiline keberniit kiirusepiirangute ja värkidega. Sõidad 90ga ja järsku – voilaa, kiirusepiirang 70.. Ja siis 50… Viiekümne ala saab läbi ja jõuad vaevu 90ni, kui jälle kiirusepiirang ette hüppab. Pluss mu ees sõitis mingi äärmiselt närviline rekkajuht, kes muudkui kiirendas ja pidurdas järsult.

Mul niigi tagus süda kurgus selle linnas sõitmise pärast, aga kui veel mendireidile ka sattusin, mõtlesin küll, et panen ühe korraliku roobi maha. Nimelt pandi kõiki linna sisse sõitjaid puhuma. Jeii, mu esimene puhumine. :D
Auto, mis mu ees sõitis, oleks ka peaaegu omale uue tagumiku saanud. Sõitis teine nagu närvihaige jänes – sõitis ühe ratta jagu edasi, pidurdas, sõitis veel kaks millimeetrit edasi ja pidurdas…

Igatahes, esimene apsakas juhtus siis, kui alles haigla poole sõitsin. Panin punase tulega rahumeeli üle tee! :D Olin juba poolel ristmikul (sõitsin teise auto järel), kui vaatasin, et okou, miks kõik teised seisma jäid ja ohohoo, punane tuli ju. Jumal tänatud, et ühtegi autot ei tulnud. Aga häbi oli küll, endal kaks last peale ja mängib siin liiklushuligaani. :D

Kui lõpuks haigla juurde jõudsin, mõtlesin, et kuhu ja KUIDAS ometi ma nüüd pargin? Siin ju kõik tasulised parklad ja ma pole üheski sellises varem käinudki. Pärast rihin veel mõne bemmivenna ära. Ja mismoodi see parkimine seal üldse käib??? Kas see kell tuleb panna selleks ajaks, kui ma tagasi tulen, või selleks ajaks, mil ma autost ära läksin? Loogilisem tundus teine variant. Ja kuna kuskilt ma ikka lugesin välja, et esimene tund on tasuta, siis ei hakanud ma üldse mingit piletit ostmagi. Kuigi ma käisin seal automaadi juures küll, ning isegi küsisin ühelt haigla töötajalt nõu, kes mööda kõndis, aga lõpuks läksin ikkagi riski peale välja, sest mul polnud 60 senti ja kahte eurtsi ei raatsinud panna. Äkki saame ikka varem arsti juurde sisse ja jõuame 12ks tagasi. Kui ei, siis saangi teada kui palju see parkimistrahv õigupoolest on. :D
Btw, parkisin mingi uhke audi kõrvale ja täiega bossilt – ei ukerdanud, ei rihtinud ära, ei läinud joontest üle ja mõlemalt poolt mahtus ideaalselt sisse-välja käima! :D

Ortopeedi juures läks ka hästi. Olen juba iseseisvalt tööd tehes Joeli lihaspingetest lahti saanud. Enne oli tal kätes veidi sellist kangust, ning vahepeal kippus ta mul veidi ka lennukit tegema, aga kuna see tee on mul juba Annemaiaga läbi tehtud, võtsin kohe vastavad nipid ja harjutused käsile, ning andsime lihaspingetele tuupi. Arst vaid kiitis kui ilusad, naerusuised ja terved lapsed mul on. Ma muidugi ei tea kus need ilusad ja naerusuised lapsed siis on, kui me kolmekesi kodus oleme. :D

Viis minutit enne trahvi saamist jõudsimegi ilusti autosse tagasi, ning tegime seal veidi veel aega parajaks, et Joel uuesti piisavalt ära väsiks ning tudile jääda saaks.
Sõitma hakates ei olnudki mul enam sellist tunnet, et kohe hüppab süda kurgust välja. Olin juba mõnusalt enesekindel ja täiesti veendunud, et täna pole see päev, kus ma meid surnuks sõidan. :D

Korra võttis jalad all tuimaks veel see, kui üks sokuhabemega tüüp meile külje pealt sisse uhada tahtis, aga noooojah. Kusjuures, täiesti (?) tema süü, seega tunnistan ma end süüdi VAID ühes eluohtliku olukorra tekitamises :D Tahan mina rahumeeli vasakule pöörata, vaatan, et kedagi ei ole ja keeran. Järsku tuleb igavese lennuga mingi punane kuut ja manööverdab minu ja ühe teeservas seisva auto vahelt mööda nagu rullnokk. Hea on, et minu taga ühtegi autot ei olnud, kui pidurid blokki lõin (õnneks ei jõudnud ma veel õieti kohapealt minemagi saada, nina oli tee peal).

Hommikul ma tõsimeeli mõtlesin, et löön risti ette, kui elusalt ja tervelt auto maja ette pargin. :D

Yay! Ididn’t die!

Kuna ma olen veidi selline… ei ütleks nüüd, et ‘uskilk’, aga ‘millegisse kaitsvasse ikkagi nagu usun’ tüüpi inimene, siis tahaks autosse ka midagi sellist riputada. Ideid?
Peale kõike seda, millest ma/me napilt pääsenud oleme, olen ma küll kindel, et keegi valvab meie üle. :)

Also, mind endiselt hämmastab (ainult ma ei tea miks) see, kuidas koguaeg utsitatakse naisi takka, et oi saage ikka lapsi ja saage ikka lapsi (ka riigi poolt ju). Aga kui on nende lastega vaja arsti juurde saada, siis oota järjekorras kolm kuni tohhujaaa kuud? Ma sain Joelile tänaseks selle ortopeedi aja vaid tänu sellele, et keegi oli enda aja ära öelnud ja ma juhtusin õigel hetkel helistama. Järgmine aeg oli pakkuda arvake millal? NOVEMBRI LÕPUS! Ehk siis, kui Joel on juba pooleaastane (arstile peab minema 3-kuuselt). Neuroloogi aja sain ma talle ka alles novembri lõppu. Et põhimõtteliselt, kui tahad lapsega 3-kuuselt ortopeedi-neuroloogi juurde saada, nagu ideaalis peakski, siis pead aja panema päev peale sünnitamist? #absurd

Kuidas läks teie, kes te load tegite kuskil väiksemas kohas, esimene sõit suuremas linnas? Mina olin igatahes närvivapustuse äärel, nagu aru saate.

*Tegelikult tegi töö ära sõbrannalt (tänks Epp!) laenatud geps. Ilma selleta oleksin ma ilmselt siiani seal Tartu vahel õiget haiglat otsimas. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Esimesed päevad peale sünnitust

Poisiklutt saab peagi kahe päevaseks ja mõtlesin teha ühe kokkuvõtte, et kuidas on need päevad meil läinud ja mis üldse toimub.
Hetkel oleme veel haiglas. Ehk oleks täna juba kojugi saanud, aga nagu arvata oli, siis hakkas poisike kaalu kaotama. 3470 grammist on järgi jäänud 3190grammi. See teeb üle 8% kaotust, mis on juba üle normi. Seega täpselt sama teema, mis Annugagi oli. Temal oli see protsent lausa 10 mingil hetkel.
Ise tunnen ka, et piima veel väga pole ja poiss on näljas. Eile õhtul oli ta näiteks kolm tundi vaheldumisi rinnal ja jäi ikka rahutuks. Lutsutas käsi ja kui nibu suhu ei andnud, tuli nutuvirin.
Täna hommikul täpselt sama teema.
Olen teda nüüd kaks korda enne ja pärast söötmist kaalunud, ning mõlemal korral oli tulemuseks hädised kaks grammi! Seega, et poisike üldse oleks suuteiline veel üleval püsima ja imema, olen pidanud talle 2x 20 ml rinnapiimaasendajat andma.
Ega ma sellest sillas pole, aga muudmoodi praegu ei saa ja õnneks ma tean, et see on vaid ajutine. Hiljemalt homme peaks see probleem lahenema. Vähemalt nii oli Annu ajal…
Viimasel söötmisel teine rind juba tilkus. Päris tigedaks ajab see tilkumine. Niigi vähe piima ja siis jookseb raisku eksole… Järgmisel korral lasen ämmakal vaadata, ega lapsel keelekida pole vms, mis imemist segaks. Ehk on asi hoopis selles. Tundub natukene ebaloogiline, et rind tilgub, aga kätte saab laps vaid kaks grammi.

Positiivne on see, et poisike on väga agar imeja ja sellega probleeme ei ole. Erinevalt Annust, keda me pidime söömise ajaks ikka igasuguste veidrate vahenditega äratama. Kaks korda tõmbas ja siis pidime jälle teda üles ajama… Aga see on neil selline refleks, et kui liiga palju energiat kaotavad, siis lõpuks ei taha nad seda isegi söömise peale enam raisata ja vaid magavadki.

Ma oleks pidanud juba eile sellele tähelepanu pöörama, sest poisike on ikka vana rahu ise. Nutab viimases hädas ja muidu ka täiesti suva mis temaga tehakse. Annu sel ajal juba tegi meile sellist tralli, et vähe pole…

Aga kui see kaalu asi nüüd kõrvale jätta, siis meil läheb ikka iga päevaga aina paremaks. Esimesed külalised on käinud ja olen suutnud järjekordsed sõbrannad ära traumeerida. Kui tänu minu kogemustele jääb nüüd Eestis mõni laps sündimata, siis ma mõtlen küll, et targem oleks lihtsalt kuss olla olnud. :D

See, et sünnitusega valud lõppevad on ikka ilus vale küll. No see ei tulnud mulle tegelikult üllatusena, sest Annu ajast mäletan veel liigagi hästi, kui toredad need emaka kokkutõmbed olid. Eriti imetamise ajal. Esimesel päeval pidin imetamise ajal hingama, nagu hakkaks kohe uuesti sünnitama. No see oli ikka… tore. :D
Ma ei tea kas aitas bandaaž, või mis, aga nüüd on need juba leebemad. Jumal tänatud!

Kuigi ma olen alt korralikult kokku traageldatud ja vetsus käimine tundub täiesti…palun ei. :D Siis täna hommikul õnnestus mul juba end imetamispadja abiga istuma sättida. Ja kui jalad enda alla sätin, nii, et tagumik päris voodi vastu ei lähe, saan ka istumisega hakkama.
Veidi üleliigset infot ka – nr2 tegin ka läbi suure hirmu täna lõpuks ära (reaalselt oli üle kere külma higiga kaetud). Päriselt ka. Ma nii kartsin seda… Mitte seda, et õmblused rebenevad, vaid seda, et see on lihtsalt põrguvalus. Polnudki nii hull, kui arvasin, aga no…jube ikka. :D
Hädasti oleks seda sõõrikut vaja, mida tagumiku alla panna. Eriti mõeldes, et koju on umbes tund aega sõitmist. Võeh, see on ka ainus põhjus miks ma seda ei oota…
Tahaks juba nii koju tegelikult. Mul on Annust nii kahju! Vaesekene on nii stressis, et dermatiit on kohe eriti hullusti välja löönud. Terve nägu on tulipunane… :(

Samas ma ei oleks ette kujutanud, et Annu praegu siin oleks. Alguses olin küll kindel, et võtame peretoa ja toome Annu ka siia, aga mees veenis mu ümber. Seega läks ta peale sünnitust kohe koju Annu juurde tagasi, ning ma pole neid nüüd mitu päeva näinud.
Minu ja poja seisukohast oligi nii parem, sest ma ei oleks suutnud Annu aktiivsusega sammu pidada, poleks saanud hetkegi puhata ega imetamisele keskenduda. Annu seisukohalt on see aga täielik kosmaar… Aga loodetavasti saame ikka homme lõunaks minema siit.

Kuna peretuba ei võtnud, siis läksin tavapalatisse, mida pidin ühe naisega jagama. Ema-beebi tuba oleks ka vist võimalus olnud, aga ma ei näinud mõtet sellele raha raisata.
Aga no tavapalati rõõmud – ühe laps lõpetab nutmise, teise oma alustab. Minu oma oli esimesel ööl päris kuss, aga palatikaaslase oma lasi pool ööd jutti. Seega olin ma pmt kolm ööpäeva magamata. Aga no pole hullu, päeval oli selle eest aega tukkuda küll ja veel. Umbes poole tunni kaupa, aga parem kui mitte midagi.

Vahetult peale sünnitust olin ma ikka eriti kraps ja ütlesin mehele, kui ta omi asju kokku pakkima hakkas, et ma laseks siit haiglast kohe praegu hea meelega jeed, ning läheks temaga koju. Ajasin end veel voodis istuma (ise olin just õmblustöökojast läbi käinud!), et lõpuks midagi süüa, aga alla ei läinud midagi. Süda oli endiselt paha.
Tundsin küll, et jalad on veits tömbid all, aga ei arvanud sellest eriti midagi. Olin nii ekstaasis ja rõõmus oma sünnituse üle, et ei tundnud tuhkagi. Aga see kõik oli ilus pettekujutlem, mille oli loonud imeloom nimega epiduraal.
Mõtlesin krapsakalt, et kõnnin teisele poole voodit, et vett võtta. Tõusen – mats ja maaühendus. Jalgu polnud. Süda läks pahaks ja pea hakkas ringi käima. Ajasin end põlvedele, ning toetasin pea vastu voodit. Üritasin end püsti ajada – no ei saa, pole jalgu! Mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Nägin voodi küljes hädaabi nupu moodi asja – vajutan. Ootan. Mitte midagi… Ämmaemand lubas ka alles 10 minuti pärast tulla. Ma ei saa ju siin maas vedeleda nii kaua!
Tõmbasin siis tooli lähemale, mille peal mees just enne maganud oli, ning vinnasin end selle peale. Siis tõmbasin end koos tooliga voodile lähemale, et laps kätte saada.
Jumal tänatud, et mul nii palju oidu ikka oli, et tema enne tõusmist voodile jätsin.
Minuti pärast tuli ka ämmakas, kes üritas mind voodisse tagasi saada, aga no ma lõpetasin kohe matsti jälle maas. Mis siis ikka, vinnasin end jälle toolile tagasi ja jäin ootama millal mulle ratastool tuuakse. :D

Tänu sellele, et ma epiduraalist ikka maksimumi välja kerisin, see juhtuski (ise sain ju vajutada, kui tundsin, et juurde vajan). Ja tänu sellele ma ei saanud ka kanüülist lahti, mis mind koledal kombel häiris.

Sünnitusjärgsel hommikul ei jõudnud ma ära oodata, millal ometi keegi minu juurde tuleb. Aga no mida ei tule, seda ei tule. Hommikul kuuest saadik ootasin. Terve selle aja oli laps ka suht hooleta, sest mina ei saanud end isegi nii palju liigutada, et tal mähet vahetada. Lõpuks lihtsalt läbi valu pressisin end üles, sest laps oli kakanud. Keegi ei tulnud kontrollima, et kas ja kuidas imetamine läheb, ega midagi. Ma saan aru, et sünnitajaid palju ja aega pole jne, aga no kammoon simmo. See ei ole ka ju päris okei?
Lõpuks keegi poole 12 ajal LÕUNAL siis suvatses ilmuda. Sain oma kaua igatsetud valuvaigistid (mis üllatus-üllatus, eriti midagi ei teinud), kanüülist sain ka lõpuks lahti, kisti plaastrid maha, vaadati õmblusi jne.

Ma pean lihtsalt ütlema, et mu esialgne ootus osutus ikka täiega tõeks. Põlvas olime kui kuningad, terve personal meie päralt. Piisas vaid sellest, kui laps veidi kõvemat häält tegi ja juba joosti vaatama, ega meil midagi vaja ole. Siin oled lihtsalt üks paljudest. Nagu liini peal – üks sisse, teine välja. Kedagi ei huvita tõeliselt, kuidas sul on. :D
Lisaks pean veel mainima, et kardin, mis eraldab kahte voodit, on konkreetselt sitane. Enne mind on siin vist üks väga kauge lasuga beebi olnud, sest reaalsed sita triibud jooksevad mööda kardinat alla (tegelikult mulle tundub, et isegi maha on veel üks torts seda kraami ära kuivanud). Päris rõve, kui aus olla. Ja ma olen seda juba kaks päeva vahtima pidanud. Söömise ajal ka. :D

13330420_1093884470683823_392922840_n

Aga kokkuvõttes ütlen siiski, et Tartusse tulekut ma ei kahetse. Jah, eelistaksin iga kell väikst Põlvat, aga üldnarkoosi keisri oht kaalus kõik üles.
Ja tegelikult on kõik arstid ja üldse kogu personal siin väga-väga mõnusad ja sõbralikud.
No kui välja arvata see eile õhtune koristaja (?), kes mulle suht tigeda häälega käratas, et ega tema ei hakka mitu korda siin mu taldrikuid otsimas käima, kui mina kohe söödud ei saa. Sorri, aga ma vapsee magasin vist siis, kui toit toodi ja kui nad tund hiljem juba kandikut ära viima tulid, siis ma alles esimest korda nägin seda. Ütles veel, et nüüd toogu ma ise see pärast siis ette ära. Noogutasin aga agaralt kaasa, mis mul muud üle jäi. Mitte, et mul oleks üldse aimugi kuhu seda viia, või midagi… :D

Täna hommikul oli veel selline naljakas seik, et ma ei osanud oma palatisse tagasi tulla. Läksin aga rõõmsalt ämmakaga lastetuppa kontrolli ja kui tagasi hakkasin tulema, siis sain aru, et mul pole ju õrna aimugi kuhu ma lähen!
Kuna igast uksest sisse piilumine tundus ka veider, läksin lastetuppa tagasi ja halasin, et ma olen eksinud. :D Kuni eilseni ei teadnud ma sedagi mis korrusel me oleme, seega jamh…

Aga hoolimata kõigest, tundsin ma end juba esimesel sünnitusjärgsel päeval paremini, kui Annuga koju minnes, neljandal päeval. Üldnarkoosis keisrist paranemine on ikka paljupalju rängem.

Kuni tänaseni ei saanud ma arugi, kui väsinud ja kurnatud ma tegelikult olen. Mitu päeva söömata ja magamata, aga enesetunne oli sellest hoolimata täiesti okei (harjunud vist). Kuni täna lihtsalt lambist keset imetamist ära vajusin. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Täna öösel saan ehk normaalselt magada ka, sest jäin palatisse üksi.
Kui mind just vastu ööd ühe värske emmega ei ”õnnistata”. :D

Aga mis siis ikka, ma pean nüüd Põrnika (ei, me ei ole ikka veel ametlikult otsustanud mis nimeks saab) kaalumisele viima.

EDIT: Just käis ämmakas, kes sünnituse vastu võttis, nägi seda kakast kardinat, ning võttis selle alla. Ega ma ise ei ole siin ka ju häält millegi üle teinud. Reaalselt oleks olnud ju võimalus arstidele ka helistada, ning nad kohale kutsuda, kui mul tol päeval nii suur häda oli, või mainida koristajatele, et näe mis kardinaga juhtunud on, aga ma ju ei teinud seda. Suud lahti ei tee ja pärast siis vingun eksole. Ma olen kindel, et kõik oleks vaid küsimise ja ütlemise taga kinni olnud. Seega ei ole siin Tartus midagi hullu. Lihtsalt tean, et Põlvas oli personaalsem ja mõnusam. Siin tuleb aga ise enda eest veidi võidelda ja suud rohkem lahti teha. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

AHHAA keskuse horror

P.S Vabandust, et pildid on veel hullemad, kui tavaliselt. Need on suht jooksu pealt tehtud ja kuna enamus ajast oli laps mul kõhukotiga kõhu peal, tahtis temagi osa saada, ja üritas telefoni mul koguaeg käest ära krabada. Pluss oli keskuses ka väga halb valgus. Vabandused, vabandused, vabandused, aga mis sa paremat ikka ühest telefonist ja oskamatust ”fotograafist” tahad. Ärge näkku lööge. :D

Käisime paar päeva tagasi Tartus shoppamas ja Ahhaa keskust uudistamas. Polnudki seal varem käinud. Annu oli bussisõidu ajal nagu väike kukununnu, ainult, et lõpuks väsis ära, ja siis läks jorin lahti… Ning muidugi ringi roomamine oli maailma põnevaim asi. Ikka emme juurest, issi juurde ja tagasi. Kõik istmed oli vaja läbi katsuda ja aknad ära patsutada, oh seda lõbu! Vahepeal tuli teha väike kamapalli ja tissi ring. Muidugi loopis ta neid kamapalle ka mööda bussi laiali, et emmel ikka tegevust oleks. Ta pakkus neid lahkelt meilegi, aga mingil imelikul põhjusel, meie tema snäkke ei soovinud.

DSC_0022 DSC_0023

AHHAA’sse jõudes magas Annemaia nagu nott… Aga keskus oli lahe, seal jagub tegevust ikka vähemalt kolmeks tunniks ja me ei viitsinud ühes toas pmt üldse aega veeta. Mingi spiooni teemaline tuba oli, pole kahjuks minu teetass. Seega liikusime edasi. Ja esimene asi mis sisse astudes nägin, olid tibuuud! No kellele need kollased, jalgadega pallid, ei meeldiks. Eriti lahe oli see, et ühel pool olid alles koorunud tibud (ning üks mõradega muna!), ning teisel pool olid juba krapsakad tibud. Ma käisin veel mitu korda vaatamas, et ehk õnnestub seda hetke näha, kui tibu end koorest välja murrab, aga tal polnud kuhugi kiiret. Ja polegi hullu, et ma seda ei näinud. Omal ajal inkubeerisin ju ise kodus mune, ning nägin nende “sündimist” küll ja veel. Väga lahe kogemus, mida enamus lapsi kogeda ei saa…

DSC_0027 DSC_0032 DSC_0026

Seal samas kõrval oli ka suur akvaarium, kus oli palju ilusaid kalu.

DSC_0034 DSC_0038 DSC_0045 DSC_0044 DSC_0043 DSC_0040

Samas ruumis oli veel palju erinevaid asju, nagu näiteks veepark (?), mingi liivaga möllamise huinataa, “purjus inimese tuba” (faking veider värk! Läksid sisse ja selline tunne oli, et terve tuba käib ringi, nagu oleks mega lakku täis!), kalade kohta mingi õppematerjal ja sipelgafarm! Midagi unustan mainida ka raudselt, sest igast asjast ma nüüd ka pilte ei klõpsutanud.

DSC_0047

Järgmises toas oli ka tohhujaa avastamist ja näppimist. Nagu näiteks mingi õudne torn, millega saad end lae alla tõmmata. Ma läksin poole peale ja mõtlesin “a hell no!” ning lasin end ruttu alla tagasi. :D

DSC_0101

Ka kõverpeeglid olid lahedad. Saage tuttavaks mu tegeliku välimusega! :D Mähkmekott jätab mulje nagu ma oleksin väärastunud Kim Kardashian…  Mees sai ka vähe musklit juurde. :D

DSC_0061DSC_0059

Annu sai mõmmidega tutvust teha! Kodus on meil üks sama suur mõmm, aga need olid ju ometi põnevamad. :D

DSC_0068 DSC_0074 DSC_0070

Mingi kahtlane masin. Need karvakesed liikusid muusika saatel.

DSC_0077

See meeldis Annule väga!

DSC_0084

Torkad pea sisse ja siis näed end lõpmatuseni. :DDSC_0085

Seal oli ka mingi kahtlane udusein, mida Annu lakkuda üritas. :DDSC_0086 DSC_0087

Ja siis läksime teisele korrusele, kus oli kohvik ja üks kriipi näitus.

DSC_0097

Taolisi purgis beebisid, oli ikka mitu riiulit täis. Oli ka rotte, kassipoegi ja muid elukaid, ning näha sai ka siseorganeid. Aga need beebid, vot need olid õudsad! Vesipead, siiamikaksikud ja igasuguste väärarengutega ja igas erinevas arengujärgus looted. Mul oli ausalt süda paha. Ja ainus asi mida ma suutsin õelda oli, et kust pagan need beebid pärit on? Kas tõesti emad annavad oma beebisid niimoodi ära? Võehh, jubeeeee igatahes!

Kui mees pärast kodus nägi, et olin selle alumise pildi teinud, ütles ta, et tegelikult vist ei tohtinudki neid pildistada. Mina igatahes ühtegi silti küll ei näinud… Uuuuuups.

IMG_20150716_173645

Pealeseda õudukat, oli mul vaja toosi midagi nunnut. Seega suundusime korraks tibude juurde tagasi, et ka äsja ärganud Annu saaks neid nunnukaid näha.

DSC_0091

Ja siis kasutasin ka võimalust Annu pea taldrikule serveerida. Tahtsin ka mehest nõnda pilti teha, aga ta kurivaim polnud nõus, mingil imelikul kombel.

DSC_0094 IMG_20150716_170512

Käisime veel sellises lahedas toas, kus sulle anti suur õhupall kätte ja kui kuulsid signaali, pidid õhupalli naelaga katki tegema, ning sel samal hetkel tegi aparaat pildi. Ma arvasin, et ma ei teinud eriti mingit nägu, aga kui pärast pilti nägin, siis mul olid silmad nii punnis, nagu kohe kukuks peast välja. Ja kuna ma pidin Annu kõrvu kinni hoidma, siis temal oli ka selline nägu, et no goood why?! Seda pilti ma siia aga ei pane, kes tark on, see leiab selle ise üles.

Siis käisime veel kolmandal korrusel, kus oli mingi aparaat, et istud sisse ja siis ta keerutab sind ühte pidi ja teistpidi. Pani mind pea peale ka korraks seisma, va kurivaim! Mingid imelikud toolid olid ka, kus sai end keerutada ja selline tunne oli, et kohe kukud selili.

Rattaga mööda nööri sõitma me aga ei jõudnudki. Oleks ikka pidanud minema.

Peeglitoas käisime ka. See oli parajalt segadusttekitav. Mitu korda kõndisin tupikusse…

Ühesõnaga, tore oli, aga ma ei rääkinud pooltest asjadestki, mis seal kõik olid. :D

Kui bussijaama läksime, oleksin ma peaaegu südari saanud. Kaks tuvi oli end sinna sisse vingerdanud ja lendasid seal täiesti lambist ringi. Ühel hetkel tegid sugu seal samad plate peal…

DSC_0116

Ostsime Annule hüpelooma ka. Mees arvas, et ega ta ei oska sellega ju veel midagi teha, aga mul oli savi ja nõnda saigi Annu endale oma esimese hobu. Hüpata ta veel muidugi ei oska, aga selle najal on ju hea turnida ja tasakaalu harjutada. No vaadake seda õnnelikku nägu. :D

IMG_20150716_205930

Kas teie olete kunagi AHHAA keskuses käinud? Mis mulje jäi? Mis kõige rohkem meeldis?

Btw, sel ajal, kui teie seda loete, oleme meie juba vanaemade juurde teel! Oi kuidas ma loodan, et see ei kujune järjekordseks põrgureisiks! :D

Ma ei saa aru miks ta mul osasid pilte kummuli keerab. :(



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Vanaemaga Tartus

<a href=”http://www.bloglovin.com/blog/14163131/?claim=tnx9ujk7634″>Follow my blog with Bloglovin</a>

 

Eile käisime Tartus shoppamas. Ma parem ei hakka kokku lugemagi mitu sajandit meil läks ja mis kell me alles koju jõudsime… KO-HU-TAV! Küll naiste elu on ikka raske, eksole.

Ja kasulikku ei saanud pmt ikka mitte midagi. Mingisuguse kleidi sain, aga see ei ole ka nagu päris ‘see’… Mustad püksid ja pintsaku laadse asja sain ka, seega ehk sobitan hoopis sellega mingi komplekti nüüd kokku… Siis leidsin veel Annukale snäkitopsi, turvavarustust ja mitu paari sukapükse, väga hea hinnaga. Hetkel tunduvad just sukapüksid need kõige mugavamad asjad, mida talle jalga panna. Sipukad tulevad kergesti jalast ära ja lahtiste varvastega pükstes hakkavad jälle jalad külmetama. Aga sukapüksid on mõnusalt ümber, hea liikuda, midagi ei tolkne jalus ja hoiab soojas ka – ideaalne! Mõelda vaid, et rasedana arvasin ma, et mingeid sukapükse mul lapse jaoks küll vaja ei ole, need on ju nii mõttetud.

Ühte ütlen ma küll – never, ever, EVER ei lähe ma enam lapsega shoppama. Vähemalt mitte sellistele retkedele, nagu mina reeglina alati ette võtan.
Kui kaks-kolm kuud tagasi oli ta veel mul väike inglike, kes uudishimulikult vankrist ümbrust patrullis ja vagusi püsis, siis nüüd… teeb ta kõike risti vastupidi ja korrutatult kolmega!
Esimest korda kustus ta mu sülle ära juba reisi alguses…
wpid-img_20150604_230314.jpg

Tartus saatsime tädi ja Pisi bussile, ning võtsime vanaema vastu. Annuka esimene reaktsioon oli küll selline, et kes see võõras tädi on ja miks ta mind musitab?
Kui ma vetsu läksin ja nad kahekesi jätsin, kuulsid vist Annelinnas elavad inimesed ka mis etteheited Annukal mulle olid.
Ja see kisa jätkus terve päeva jooksul. Iga jumala kord, kui ma proovikabiini kardina enda järel sulgesin, oli hädakisa lahti. Nagu ma oleksin Preeriasse põgenenud ja ta igaveseks hüljanud. Seega juhtus tihtilugu nii, et olime seal kabiinis hoopis kolmekesi…

Tema toitmine oli muidugi nali omaette… Hommikusöök jäi tal pmt vahele, sest ta pole harjunud nii vara oma putru sööma, seega oli ta lõunaks juba nagu väike näljarott, ning oleks ilmselt kõik ettejuhtuva nahka pistnud. Ostsin paar tuubipüreed, mida talle siis otse suhu pigistasin. Keset linnaliinibussi… Oh neid võõraste prouade nägusid…

Teist korda kustus Annupannukas mu sülle ära Lõunakeskusesse jõudes. See oli lihtsalt nii-ii naljakas, kuidas ta elueest üritas silmi lahti hoida, et mitte midagi olulist maha magada.

Istusime välisukse juures, Annu sõi ja minu emme jändas jälle oma tekkidega seal, et jumala eest ükski tölpa ei näeks kuidas ma rinda annan. :D
Annemaia istus mul süles, tiss suus ja endal silmad vajusid nagu rasked pakud. Selline tunne oli, et torka tikud vahele, et laps kõhu täis saaks söödud. Pea käis tonks ja tonks vastu mind… Lõpuks tõstsin ta lihtsalt vankrisse ringi. Aga oleks ta siis end korralikult välja maganud. Ei, kus sa sellega. Tegi 20 minutilise powernapi ja trall võis jätkuda.

Kolmandat korda vajus ta unede maale kõhukotis, kus ta veetis ilma naljata TUNDE! Ta oli eile oma vankriga vist tülis. Valin mina rahulikult söögikraami, kui korraga märkan, et see magab mokk töllakil. Kõige armsam ja naljakam asi mida ma viimasel ajal näinud olen!

Tagasiteel sõbrustas Annu ühe mammiga, kes meie taga istus. Muudkui kiikas üle istme tema poole ja naeratas.
Enivei. Kui me LÕPUKS koju jõudsime, oli Annemaia jälle täiega kutu. Öösel ärkas ta mitu korda nuttes. Vaesekene. Ja täna magas peale hommikusööki veel 1,5 tundi. Oleks rohkemgi maganud, aga ma ajasin ta üles, sest vanaema pidi juba lõuna ajal tagasi sõitma hakkama, ning oleks ju tore ikka lapselapsega ka veidikene koos olla ja näha kuidas ta mööda maja laamendab.
Peale seda, kui vanaema bussile saatsime, jäi Annu jälle kõhukotti tukkuma. Koju jõudes tõstsin ta voodisse ringi ja ta magas veel 3 tundi! Ma ei teadnud kohe mida ära teha. Seda pole nii ammu juhtunud, et ta pikalt magab. Viimasel ajal teeb ta 2-3 40 minutilist miniund ja kõik. Täitsa igatsen juba neid 2,5 h lõunauinakuid…
Kui kellelgi on soovitusi kuidas saada last pikemalt magama, siis ma olen üks suur kõrv…Ma pigem oleksin pikalt üleval ja siis puhkaks pikalt, kui, et iga natukese aja tagant teeb miniune. Jajah, ma tean, et ta kasvab ja ei vaja enam päeval väga palju und, aga jamh… Saate aru küll mida ma mõtlen. :D Pigem üks-kaks pikemat und, kui mitu lühikest – kuidas seda saavutada? :D
Praegu, 1,5 h peale kolme tunnist uinakut, jäi ta uuesti magama. Vaene linnukene on nii läbi sellest tripist, et ma juba kardan, et ta on/jääb haigeks. Kusjuures, see oleks täielik õudukas. Ma enam iialgiii ei mõtleks siis ühtegi negatiivset asja. Üks väheseid asju, mis mind galale tulemast takistaks, olekski just Annu haigestumine. Ja ma olen seda mõtet juba nii mitu korda mõelnud, et nüüd sõnusin end ära raudselt. Daisavi, kui ta praegu haigeks jääb!!! :D

Saate aru, ta magab täna nii-ii palju, et ma olen juba KAKS korda pikalt bloginud! Ja ask.fm on ka nii vaikne, peale seda, kui küsimusi saab esitada ainult kontot omades – igav. Heiterid ei viitsi vist kontosid teha/ei julge oma konto alt isegi anonüümsena möliseda. :D