Kell pole veel üksteistki, aga mul on juba selline tunne, et ma pean jumala poole palvetama hakkama, et ma täna mõrvenesetappu ei sooritaks

:D Püha jumal, kui kaua see tissistreik ja muu õudus veel kestab? Ma olen nii väsinud sellest Joeliga kaklemisest – röögib näljast, nii, et hääl läheb ära, aga tissi ei võta. Ja kui võtabki, siis läheb meganärvi, et piim kohe tulema ei hakka ja röögib mulle lihtsalt lohutamatult näkku.
Täna hommikul viskas mul see pull kaane nii korralikult pealt ära, et ma viskasin ta lihtsalt diivanile ja läksin kööki hommikusööki tegema. Ulgusin seal mõne minuti ja kuulasin kuidas isegi Annu on parem ema, kui mina. Laulis poisile ja proovis teda igati lohutada, ning hüüdis mulle pidevalt: ”Nutab! Nutab! Emme! Venna nuta-a-ab!”

Well, no shit Sherlock

Kui ma olin natukene rahuneda suutnud, läksin ja haarasin oma südamest appi karjuva poisikluti jälle sülle, ning proovisin uuesti rinda pakkuda. No tee mis tahad – ei võta! Ainult röögib näkku, nii, et ma võiksin ta kurgumandleid inspekteerida. Eile oli ta näiteks peaaegu kaheksa tundi söömata, enne, kui alla andis ja mõnuga end täis mugis. No ma ei mõista, miks ometi on vaja sellist keberniiti korraldada!
Lõpuks sain täna poisi nii magama, et läksin temaga teise tuppa, et Annu oma kilkamisega meid ei segaks ja kussutasin teda nii kaua, kuni ta lõpuks ära vajus. Läbi une võttis mõne lonksu rinda ka lõpuks, aga kui ta aru sai, mis just juhtunud oli, hakkas uuesti hüsteeritsema. Kussutasin ta siis uuesti magama, aga siis sadas suure kolina saatel meile magamistuppa sisse Annu, kaevates, et ta Mõmmi on kadunud. Aga mõmmi otsimise asemel, hakkas ta mind hoopis võrevoodi pulkadega peksma, ning naeris nagu homset poleks. Kui keelasin, siis eiras mind täielikult, kuni ma lõpuks häält tõstsin (ma ei saa aru miks ta kunagi enne ei kuula, kuni ma pole karjuma hakanud). Poiss loomulikult võpatas selle peale üles ja hakkas järjekordselt röökima. No püha jumal! :D Sain poisi siis kuidagi uuesti magama ja nüüd on 15 minutit rahu maa peal olnud. Ma väga pikka vaikust ei ennusta, sest ta ei ole täna midagi veel söönud ja tühja kõhuga ta vaevalt kaua magab…

I’m this close to losing my shit

Kas tõesti hakkab Joeliga sama nali pihta, mis mul omal ajal Annuga oli? Nimelt streikis Annu iga jumala kuu enne seda, kui mul päevad hakkasid, sest piima maitse muutus. Ning kui ta selle muutusega ära harjuda jõudis, said päevad läbi, piima maitse muutus vist uuesti ja ta hakkas jälle streikima. Seega veetsin ma iga kuu umbes kaks nädalat streikiva lapsega. Püha jumal…

Tegelikult olen ma märganud, et Joeli imemisvõte ei ole ka päris ideaalne, aga ma ei oska seda kuidagi parandada ka. Ta nagu võtab liiga vähe rinda suhu ja imeb vaid nibu. Seega nii, kui ma selle postituse lõpetan, kirjutan oma piirkonna SIET imetamisnõustajale. See kolm euri, mis nad koju tulemise eest küsivad, on seda kindlasti väärt, isegi, kui midagi väga teha ei saa. Mul on tunne, et praegu vajan hoopis mina patsutust õlale ja, et keegi ütleks, et see fuckeri on täiesti normaalne, ning äkki läheb ikka kunagi mööda ka. Lihtsalt nii lootusetu tunne on, et…

Kas teie olete kunagi SIET’i teenuseid kasutanud? Olete abi saanud?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mitu erinevat tissistreiki, millega imetav ema kokku puutuda võib

Piima tellimine – See on üks tissistreigi vorme, millega seisad sa ilmselt kõige esimesena silmistsi ja mida kordub imetamise ajal veel mitmeid ja mitmeid kordi. Laps tahab tihemini rinnale, kui muidu ja sulle võib jääda mulje, nagu ta ei saaks kõhtu täis. Tegelikult ta lihtsalt suurendab piimatootlust, sest mida tihemini ta sööb, seda kiiremini ja rohkem tuleb ka piima juurde. Lihtsalt paku lapsele oma lähedust ja rinda, nii palju kui ta vähegi soovib ja see möödub mõne päeva-nädalaga. Kannatust!

Rinna eelistus – Laps soovib imeda vaid ühest rinnast. Kas siis sellepärast, et ta on ühest rinnast rohkem söönud, või saab ta sellest rinnast piima paremini kätte. Siin pole teha muud, kui laps lihtsalt üle kavaldada! Kui eelistad imetada pikali, siis võid proovida lapsele vastumeelset rinda pakkuda nii, et keerad end veidi kõhuli, et ta ulatuks ka ülemist rinda imema. Mina kasutan seda võtet ka siis, kui ma ei viitsi imetamiseks külge vahetada.

Kui sulle meeldib aga imetada istudes, pead sa lapse lihtsalt rohkem kaenlasse võtma. Inglise keeles nimetatakse seda ‘football hold position’iks.

Laps streigib rinna vastu, ilma mingi selge põhjuseta – Tegu on kõige tavalisema tissistreigiga. Proovi lapsele rinda pakkuda siis, kui ta on poolunes, sest siis ta unustab streigi ära. Sellepärast söövadki lapsed sellisel puhul öösiti väga hästi – nad lihtsalt unustavad oma streikimise ära. Proovida last toita võimlemispallil hüpates, proovi erinevaid asendeid, proovi teda kõndimise ajal toita, proovi see aeg lihtsalt kuidagi üle elada! Selline jama võib kesta lausa mitu nädalat, aga lõpuks see ikkagi möödub. Pudelit ma ei soovitaks appi võtta, sest see võib omakorda streiki põhjustada – pudelist saab ta piima kergemini kätte, kui rinnast ja kui ta sellest aru saab, ei taha ta enam rinnaga tühja vaeva näha. See klõps käib neil väga kiirelt, piisab ühest korrastki. Aga kui soovid siiski proovida lapsele anda välja pumbatud rinnapiima, siis proovi seda teha süstla või lusikaga.

Laps hakkab rinnal nutma, sest…

  • … teda ajab marru, et piim kohe tulema ei hakka ning ta peab nii palju vaeva nägema. Väga tüüpiline on see, et laps haarab rinna, tõmbab korra, saab aru, et midagi ei tule, laseb lahti ja hakkab nutma (meil hetkel Joeliga see streik käsil ja no on ikka närvesööv küll!). Sõõrdumine võtab mõnel naisel väga kaua aega (k.a. mul). Pane last koguaeg rinnale tagasi, lõpuks hakkab piim ikka tulema ka. Võid enne toitma hakkamist rinda pumbaga ka stimuleerida, et piim rutem lahti läheks.
  • … sa oled söönud midagi, mis piima maitset muudab. Kõik vänged asjad, mida sa sööd või jood, mõjutavad ka piima maitset. Mõtle mida sa umbes 8 tundi tagasi sõid, mida muidu söönud ei ole? Niipea, kui see su kehast kaob, kaob see ka piimast ja streik möödub.
  • … sul hakkavad päevad. Ka see muudab piima maitset ja laps pole sellega harjunud. Selline streik võib alata paar päeva-nädal enne päevade saabumist. Sinna ei saa sa jällegi teha midagi muud, kui see aeg lihtsalt kuidagi üle elada. Küll laps lõpuks sööma hakkab, ega ta end nälga jäta. Pane vaim valmis – on tõenäoline, et see hakkab nüüd iga jumala kuu enne päevi korduma.
  • … tal tulevad hambad ja igemed on valusad. Määri igemetele mõnda valuvaigistavat igemegeeli, neid on apteegis mitmeid saada. Mõnel aitab, mõnel mitte.

Pea meeles – ka kõige kallim rinnapump ei tee rinnaga sellist tööd, nagu laps. Isegi, kui sa pumbaga tilkagi kätte ei saa, ei tähenda see, et sul piima pole. Mina ei ole siiani mitte ühegi pumbaga üle 50 ml kätte saanud, ometi olen edukalt imetanud kahte last.

Kui tunned end abituna ja ei oska enam midagi teha, siis pöördu julgelt imetamisnõustaja poole. On ka selliseid, kes tulevad sulle ise koju kohale, kui sul puudub võimalus nende juurde minna. See on ehk isegi parem variant, sest omas kodus on tuttav õhkkond ja nii sina, kui ka laps olete rahulikumad. Kui tunned, et sa ei saanud abi, või sul ei tekkinud nõustajaga õiget klikki, ära löö imetamisnõustajatele käega – proovi lihtsalt mõne teisega uuesti.

Need on kuus tissistreiki, mis mulle praegu meenusid ja millega olen ka ise kokku puutunud. Kui teil on mõni streigilaad veel lisada, siis pange see koos võimaliku lahendusega kirja – ehk see aitab ja lohutab mõnda ema, kes parasjagu streigiga võitleb ja edasi minekuks jõudu otsib! :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ootus VS tegelikkus: imetamine

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö, kuigi need juhtumid on harvad.

Ootus:

Paned lihtsalt lapse rinna otsa ja toidad teda. Alguses iga paari-kolme tunni tagant. Mis siin rasket olla saab? Kõige loomulikum asi ju maailmas.

Oh well, oleks see ainult nii…

Breastfeeding expectation reality

Tahtsin tegelikult ‘reaalsus’ pildiks leida midagi sellist: laps ühe, pump teise rinna otsas, emal surmani väsinud nägu ees, silmad kottis, telefon näpus. Copi-paste minust tol ajal, ühesõnaga. :D

Reaalsus:

Sünnitad ära. Sulle pannakse laps rinna otsa. Ta tõenäoliselt imeb su üsna ruttu katki-veriseks-valusaks. Puhkepausist, kui sellisest võid und näha. Aga ka selleks ei anta sulle võimalust, sest üks väike suu, tahab koguaeg sinuga ühenduses olla ja sa proovi magada, kui kõik on valus.

Paari-kolme päevaga tuleb piim rinda, seni on laps pidevalt sul küljes ja teeb tööd, et see piimakene juba rutem jõuaks. Mida rohkem imeb, seda parem, kuigi see võib olla piin. See kõik möödub, üsna pea.

Kui piimapais tuleb, käid ringi nagu Pamela Anderson peale rinnaoppi. Sul on täpselt sama valus ja sa näed täpselt samasugune välja. Ära muretse, ka see möödus, üsna pea.

Anna titele tiss suhu, nii palju kui ta vähegi küsib. Siis ei teki kohe muret, et ehk lõppeb piim otsa, või laps ei saa kõhtu täis. Nii kaua, kuni tema imeb, annab see su kehale mõista, et piima on veel ja veel ja veel vaja juurde toota. Kui piim juba rinnas olemas on, siis ta ongi ja niisama naljalt ta ära ei kao.

Umbes kolmandal elukuul on lapsel kasvuspurt ja ta tahab äkitselt rohkem ja rohkem ja rohkem rinnal olla. Sulle võib tunduda, et beebi on näljas, sul pole piisavalt piima, rinnad tunduvad töntsid ja tühjad – appi, mis ema ma olen? Mida ma nüüd teen? Annan rinnapiimaasendajat? Ei. Ole mureta, see möödub, üsna pea. Ta peab lihtsalt rohkem imema, et su keha hakkaks rohkem piima tootma. Pane laps rinnale nii tihti, kui ta seda tahab. Ta teab mida ta teeb. Su keha teab mida ta teeb. Usalda neid kahte, kui sa iseenast  tol hetkel ei usalda. Taoline spurt võibki esineda iga paari kuu, või isegi nädala tagant, ning möödub umbes paari päevaga. Rinnad harjuvadki ühel hetkel piima tootmisega ära, ning siis kaobki see Pamela efekt ära. Saad oma tavalised, või peaaegu tavalised, tissid tagasi. Need ei peagi koguaeg valusalt pakitsema.

Üldiselt on ikkagi nii, et nii kaua kuni laps imeb, tekib ka piima ja mida kauem ta tühja tissi lutsutada viitsib, seda parem. Kui sul on aga laiskvorstist laps, nagu mul oli, kes tühja tööd teha ei viitsi, siis võid rinnapumbaga kaasa aidata. Ületootlust ei maksa karta, see ei teki nii kergesti. Ja see, palju sa pumbaga piima kätte saad, ei näita kindlasti seda, kui palju sul tegelikult piima on. Ükski pump ei tee sellist tööd nagu laps. Mina näiteks pole mitte kunagi saanud kätte rohkem, kui 50-100 ml mõlema rinna peale kokku. Aga näed, laps on siiani elus. :D

Võib esineda ka sellist asja, nagu tissistreik. See tähendab, et laps keeldub rinnast. Ilma mingi selge põhjuseta. Võib ka teha nii, et võtab korraks ja siis laseb lahti. Jällegi võib emal tekkida tunne, et tal pole piima või on midagi muud jubedat lahti. Küllap see põngerjas varsti jälle sööma hakkab, ega ta end nälga ei jäta. Kui väga muretsed, võta ühendust mõne kogenud nõustajaga ja võimalusel mine tema juurde. Saad südamele rahu. Närvis ema võrdub närvis laps.

Meil Annuga oli see streik kolm-neli kuud järjest, ühel nädalal kuus. Umbes täpselt siis, kui mul hakkasid-olid-lõppesid päevad. Seostasin seda sellega, et talle ei meeldinud piima maitse muutumine, mis kaasneb päevadega. Kartsingi juba, et sinna see meie tissitamine läheb, aga lõpuks ta harjus. Sõi sel ajal vähe, aga piisavalt, et mitte täielikult näljas olla. Kisa oli palju, nuttu oli meie mõlema poolt palju ja mina emana tundsin end jällegi täieliku läbikukkujana.

Ma ütlen ausalt, imetamine on tõenäoliselt kogu selle titenduse protsessi üks raskemaid asju. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See mängib korralikult su emotsioonidega. Isegi mul, kes ma pean end sel teemal üsna targaks, oli neid paanikaid aasta jooksul rohkem, kui ma kokku suudaksin lugeda. Kuigi ma teadsin, et see on normaalne, see möödub, see kõik on okei, tekkisid mul tunded, et ma ei saa hakkama, mu laps on näljas, mul pole piima, ehk peaksin alla andma ja RPA välja otsima. Õnneks ma seda ei teinud. Isegi siis mitte, kui seda soovitasid juba teised mu ümber, sest nägid kui raske see kõik on. Aga kõik läks hästi. Annu on 1a2k ja saab siiani kolm korda päevas rinda. Kuigi ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid (pakun, et klaasikese kokku heal juhul), siis on see siiski piisav ja veel lõpetada ma ei plaani. See on eriline aeg, see on eriline side, seda mõistavad vaid emad ja igaüks teab ise millal on õige aeg otsad kokku tõmmata.

Kuigi mõned ütlevad, et üle aastase lapse rinnaga toitmine on jäle, perversne, rõve, kole ja ebavajalik, siis mina seda ei arva. Rinnapiim on alati kasulik. Pole olemas sellist asja, et piim muutub järsku lurriks, nagu mõned inimesed väidavad. Teatud vanuses pole seda lihtsalt enam lapsele vaja, sest ta saab oma vitamiinid ja toitained mujalt.

Mina ei plaani Annut täielikult võõrutada enne, kui ta pole vähemalt kahene. Kui ta ise enne loobub, okei, las loobub, aga sundima ma teda ei hakka. Kuigi olen ka mõelnud sellele, et selleks ajaks, kui tema saab kaks, on beebi#2 umbes 2-kuune ja siis ma ei saa teda ka veel ju võõrutada, sest võib tekkida oht armukadedusele. Et mis mõttes võtan temalt ära, aga beebi saab edasi… Seega ma ei tea, kui kaua tema veel rinda saab. Mõtlesin ka enne beebi sündi võõrutamisele, aga see tundus kuidagi liig. Nagu ma võtaksin temalt kõik õigused ära, sest tuleb teine beebi. Niigi peab ta lähiajal paljude uute asjade ja olukordadega harjuma. Mind tema toitmine ei häiri ja ühiskonna survest on mul suva, seega läheb kaua läheb. Küll me ise teame, millal on õige aeg loobuda. :)

P.S ootavatel emadel soovitan külastada imetamisega seonduvaid loenguid ja lugeda raamatuid. Erinevates kohtades on ka erinevad loengud (kuigi nimi võib täpselt sama olla), kus võid õppida täiesti erinevaid asju. Imetamine ei pruugi olla nii lihtne, loogiline ja loomulik, kui alguses tunduda võib.

Soovitan probleemide korral ka abi otsida ja imetamisnõustajaid külastada. Pole midagi tähtsamat, kui tugivõrgustik su ümber. Väga hea on, kui sul on oma beebigrupp või mõned head sõbrannad, kellelt nõu küsida ja lohutust saada. Alati on kuskil keegi, kes on sama läbi elanud ja oskab sulle midagi öelda. Abi ja nõu küsida ei ole patt. Kogu see valu, pingutus ja mure on ju hea eesmärgi nimel. :)

See postitus nüüd venis vist üsna pikaks, aga imetamine on mulle südamelähedane teema ja mul on nii raske vaadata, kuidas mõned emad puhtalt sellepärast, et neil pole piisavalt infot käepärast olnud, sellest loobuvad.



 

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö. Kuigi need juhtumid on pigem harvad, siis neid esineb.

 

Ma plaanin sellest ”ootus vs tegelikkus” väikse sarja teha, kuhu ilmuks postitusi ka teemadel nagu rasedus, sünnitus, lapse esimene eluaasta jne. Kõike siis muidugi omast kogemusest ja ”tarkusest”. Kas oleks huvi?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Karma tuli ja hammustas mind persest

Kõik ilmselt mäletavad veel, kuidas ma siin mõnda aega tagasi rinnapiima ja rinnapiimaasendaja teemal arutlesin. Ma ei mõelnud selle teemaga mitte midagi halba, ma ei tahtnud kedagi hukka mõista, ega kedagi end halvasti tundma panna. Lihtsalt arutlesin oma ”targa” ajuga, et kas see tõesti on võimalik, et piim lihtsalt otsa lõppeb, kui naine on endast kõik andnud, et seda ei juhtuks. Ja sain palju tagasisidet, et ma ei peaks suud pruukima teemal, millega mul endal veel nii vähe kogemusi on. Sain ka lausa kommentaari, kus keegi soovis, et mul piim otsa saaks. Ja enamus rääkisid oma kurvad lood, kuidas nad nägid nii palju vaeva ja üritasid, aga ikka läks kõik lörri. Ma sain aru, et olin eksinud. Ja vabandasin oma mõtlematute sõnade pärast. Tuleb välja, et neid erandeid siiski on.

Ja siin ma siis nüüd olen. Karma on otsustanud mulle mu mõtlematute sõnade eest karmilt kätte maksta. Mu piimamajandus on oma uksi vist sulgemas. Või ma ei tea mis kamm see on, ma olen juba meeleheitel. Ma lihtsalt ei suuda mõista KUIDAS, MIKS?! Eelmises sissekandes rääkisin, kuidas Annu ainult nutab ja viriseb, ning rinnast keeldub. Vahepeal see nagu lahenes natuke, ta oli rõõmsam ja sõi. Aga alates kolmapäevast on seis suhteliselt sama, nagu laupäev-pühapäev-esmaspäev. Üks pidev nutt ja hala. Rinda väga ei taha. Kui sööb, siis tõmbab nii kaua, kui midagi suurema hooga tuleb ja enam edasi ei viitsi imeda, et stimuleerida. Ma siis pumpan. Ööd ja päevad. Ning üle ühe supilusikatäie ma sealt ei saa. Kui välja arvata eilne. Siis sain mingi 60 ml. Ja see pidi olema täis rind, millest ta sööma oleks pidanud hakkama. Ja ma olen 110% kindel, et rind sai täiesti tühjaks. Ärge küsige kuidas, see on veits rõve ja awkwar, aga tean.
Sunnin last rinnale, aga ta ainult nutab. Vahepeal hakkab juba tissi nähes hüsteeritsema. Veits aega kuulen, et sööb ja neelab, aga siis laseb lahti. Üritan tagasi rinnale saada, aga ta ei taha väga. Enamus kordi on ta siiski nõus paar korda tõmbama, ja siis laseb jälle lahti, ning nutab. Mitte alati, aga paljudel kordadel. Kui üritan uuesti tagasi saada teda, siis hakkab üsnagi hüsteeriliselt nutma. Ja ma ei saa aru miks. Kas ta siis ei taha imeda, sest seal pole midagi, või sellepärast, et kõht sai täis? Kui kõht täis sai, siis miks ta endiselt õnnetu on? Nagu oleks koguaeg nälgas. Ma reaalselt ka ei mäleta viimast korda, kus ta oleks olnud oma ärkvel oleku ajal õnnelik ja jutustaks rahulikult.
Rinnad on pehmed ja tössid. Aga see pidi olema normaalne, et mingil hetkel rind harjub imetamisega, ja siis ei lähe enam kõvaks, ega tükki. Aga kui sa oled harjunud söötma iga 2 h tagant, ja järsku ei sööda pmt 8 h, siis peaks ju ikkagi tunda olema, et tiss piima täis on? Mul seda nt ei olnud esmaspäeval, kui temaga üheksa tundi jutti pallil hüppasin ja ta mitte midagi pmt ei söönud. Rind nagu ei muutu enam raskeks. Nagu sinna ei tekiks enam midagi. Või siis mitte piisavalt igatahes. Rinna otsas ta ainult sipleb ja isegi nibu suus nutab-niuksub.

Praegu sain ta magama nii, et sulatasin sügavkülma pandud piima ja andsin talle mingi 40 ml sellest. Rohkem ei hakanud soojendama, sest muidu oleks pidanud ära viskama, kui ta ikkagi ei seda tahtnud ei oleks. Ja see on mu eelviimane pakk. Enne pudeli andmist muidugi toppisin rinda, aga selle peale ta ainult nuttis. Tõmbas paar korda ja nuttis.

Lutipudelit ta ka alguses ei tahtnud, mingi 10 minti pidin seda tal suus hoidma, enne kui ta nipi kätte sai ja kõik ära sõi.

Praegu samal ajal pumpan siin, ja sain ainult 15 ml.

Kas see on mingi hullemat sorti streik, kasvuspurt, piima tellimine, või hakkabki mu vabrik enda uksi sulgema? Ma ei saa aru. Kui see oleks piima tellimine, siis ta tahaks ju koguaeg rinnal olla, aga tema ei viitsi. Või on ta lihtsalt laiskvorst? Mul on mõistus otsas juba.

Ma ausaõna olen meeleheitel ja ma ei oska enam midagi teha. Mu juhe on lihtsalt nii koos. Mul on tunne, et ma ei saa hakkama. Et ma ei oska ema olla. Et ma ei vääri seda last. Et mis kuradi ema ma selline olen, kui ma ei suutnud teda ise ilmale tuua, ja nüüd ei suuda teda enam toita ka. Üks jama ajab koguaeg teist taga.

Ma natuke teadvustan endale, et see võib olla minu enda süü. Ehk on see pingest. Kui ta on päevade viisi viril ja vahet pidamata nutab, siis ma olen magamata, kuri, pinges ja koos temaga õnnetu. See kõik ju mõjub. Aga isegi kui mina olen suutnud end maha rahustada, siis tema ju ikkagi nutab. Ta tunneb vist isegi neid pingeid mu sees, millest minul endalgi aimu pole.

Ühesõnaga. Ma ei tea mis toimub. Ja kui te tahate nüüd mulle julmalt näkku iritada, et ‘nänänä, ma ju ütlesin sulle!’, siis palun väga. Olen selle ära teeninud.

Ma ei kavatse alla anda. Pumpan ja möllan edasi. Ehk on see lihtsalt ajutine streik. Oh jumal, palun tee nii, et see lõppeks. Ma ei taha rinnaga toitmist lõpetada…