Rasedusnädal: üksteist

12n

Küll need nädalad alles lendavad, nagu väledad rebased. Alles ma kirjutasin siin oma kümnendast nädalast ju… Aga noh, samas ma ei kirjuta ju täpselt nädalase vahega ka. Tähendab, et kirjutan küll õigest nädalast, aga näiteks kümnendast nädalast kirjutan alles siis, kui mul juba 10+5 (üheteistkümnes nädal) ja üheteistkümnendast siis, kui 11+3 (nagu täna – kaheteistkümnes nädal).

Mul on tunne, et ma olen juba saabunud sinna õndsasse teise trimestrsse, kus hädasid väga enam/veel ei ole, sest olukord on endiselt sarnane. Olemine on üsna hea. Enam ei iivelda ja energiat on ka jälle rohkem. Vahel tekib tunne, et polegi rase – nõnda tavaline on see olek. Isegi magus on rohkem maitsema hakanud jälle, kahjuks. Nädala alguses oli tegelikult üks päev, kus oleksin tahtnud terve päeva voodis vedeleda – mitte midagi ei jaksanud teha, isegi mõte riidesse panemisest tundus õudne.

Kuigi väiksemad asjad ikka on, mis vahel meelde tuletavad, et kõik tavapärane siiski ei ole. Näiteks need tüütud kõrvetised, mis hetkel on veel leebed, seljavalud, mis on tegelikult juba praegu üsna vastikud. Vahel hommikul voodist välja tulles on tunne nagu ma oleksin juba 100-aastane, nii valus, et lööb hinge kinni. Kui järsult liigutan, siis löövad kõhtu valud – aitäh emakas, et sa kasvad ja mu lihaseid venitad. Ja aitäh neile hormoonidele, mis mul imetamise valusaks muudavad. Õnneks mööda seinu ma veel ei roni, aga esimesed tõmbed on ikka üsna ebameeldivad. Nagu alguses, kui rinnad alles oma uue eesmärgiga harjusid. Eriti tore on muidugi see, kui Annu lolli mängib ja muudkui võtab-laseb lahti-võtab-laseb lahti.

Uni tuleb ka õhtul ikka varem. Kui enne pidin end magama minema sundima, sest teadsin, kui jube muidu hommikul tõusta on, siis praegu ei jaksa ma ööund ära oodata. Hiljemalt kell kaksteist olen mina kustunud. Mees on pidevalt ”tige”, et ma ei suuda temaga filme lõpuni vaadata. Silmad lihtsalt ei seisa lahti.

Aga see uni ei ole teps mitte rahulik. Iga jumala öö, umbes 5 paiku, pean ma vetsu komberdama. Siis muidugi on pärast raske uuesti magama jääda ja siis hakkavad jalad tõmblema ja siis hakkavad mõtted uitama ja siis ma näen haigeid unenägusid ja siis ma ärkan üles ja karjuna mõttes ”mis kuramuse asi see nüüd oli!!!”
Ühel ööl nägin unes, et see kadunud poiss on end kuskile üles poonud. No nii tore on peale sellist pilti uuesti magama jääda…
Ükspäev nägin jälle, et olen meganoor, mingisse nolki armunud ja me külitasime kuskil aasal. Järgmine pilt oli see, et ma läksin haiglasse, et tema laps ilmale tuua. Aga siis tuli peale see tüüpiline ”otsin vetsu, sest päriselt on ka pissihäda” hetk, ja ma komberdasin mööda haiglat, otsides vastavat ruumi. Ühel hetkel ikka läksin tüübi juurde tagasi, aga tal oli juba laps käes ja ta üritas talle pudelist piima anda. Ma siis küsisin, et miks ta nii teeb, ma annan ju rinda? Ta ütles, et ise ma kadusin ära…
Siis läksin ma uuesti vetsu otsima ja tagasi tulles üritas see tüüp juba lapsega jeed lasta haiglast. Ma siis ajasin neid mööda koridore taga ja lõpuks jooksin isegi auto järgi. Mäletan, et nad hakkasid eest ära saama, aga siis sain ma mingi mompoweri laksu ja turbotasin neile järele. Sain auto kätte ja lõmastasin selle (???). Aga auto oli tühi. Laps ja nolk olid hoopis kõrval sõitvas autos. Lõin sel siis klaasi sisse ja haarasin oma ”lapse”, ning kukkusin teda kussutama. Seda kõike muidugi sõidu pealt. Mu beebikene oli muidugi tegelikult BANAAN! ….
Kui auto peatus ja tüüp sealt välja komberdas, küsisin temalt, et miks ta lapse minema tahtis viia? Ta ütles, et ema käskis.

Mis on kõige veidram unenägu, mida te näinud olete?




Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Mind tuleks tuleriidal ära põletada…

Detsembri alguses nägin unes, et tegin koos ühe sõbrannaga rasedusteste ja need olid positiivsed. Ärge küsige kuidas, ma ei mäleta enam mis seal toimus ja tegelikult ei tule see uni mulle enam üldse silmade ettegi… Samal õhtul siis kirjutasin talle, et kas ta on rase või on tal sellist hirmu olnud viimasel ajal? Ta ütles, et kas ma olen end segi kamminud või, et tema ei kavatse küll rasedaks jääda. :D
Ja nüüd eile sain teada, et ta ongi rase! 2 päeva(!!!) rohkem kui mina, vähemalt hetkelise arvestusega. Mul läksid ihukarvad nii püsti kui ta mulle meenutas, et ma seda detsembri alguses olin talle öelnud, sest siis ei teadnud me kumbki veel midagi. Meie Meheraasuga isegi ei olnud veel rääkinud sellest, et hakkame uuesti proovima.
Ja see ei ole mitte üldse esimene kord kui näen selliseid asju unes ja need siis täide lähevad.
Ma olen vist nõid….

Beebiblogi: 6. nädal.

Sel nädalal oli beebi suuruseks hernes.
6.nädal

Loode on umbes 6 mm pikkune ja kaalub 0.4 grammi. Käed ja jalad kasvavad hetkel ja beebi näeb välja nagu väike kummikaru. Praegu arenevad beebi silmad, kõrvad, keel ja suu. Arenevad ka aju ja närvisüsteem. Südamelööke on võimalik ultrahelis näha. Loode on hetkel väga õrn, seega on väga tähtis eemale hoida toksiinidest ja alkoholist.

Oh jeesusmaria, lõpuks saabus iiveldus! Nii kui kuues nädal hakkas siis oli hommikul tõustes imelik olla. Selline väääga kerge iiveldus. No nii kerge, et ei tea kas kujutan ette või on päriselt? See on nüüdseks igapäevane ja vahet ei ole kas hommik, lõuna või õhtu.Tugev ja kindel iiveldus oli ainult siis kui bussiga sõitsime. Selline tunne oli, et kohe hakkangi oksele…
Isu puudus on ka jube. Kõht on nii tühi, et koguaeg koriseb aga mitte midagi ei kõla ahvatlevana ja kogu see söömise protsess on nii vaevaline. Isegi lemmikud toidud ei isuta. Kohe hakkab iiveldama kui mõtlen, et peaks sööma midagi. Aga kui ei söö siis hakkavad kõrvetised ja iiveldus.
Üks päris lahe isu mis sel nädalal tekkis on hapu mahl. Öelge mulle kas normaalne inimene joob sidruni mahla nagu vett? Mina igatahes ei ole kunagi sidrunit armastanud ja see sama mahl veel mõned nädalad tagasi tekitas mulle vastikuse värinad. Greibi mahl on ka nii hea… mmmm…
Ja ma ei ole üldse hommiku inimene. Nii raske on üles tõusta, vahet pole kas olen maganud 6 või 12 tundi. Ma vihkan oma äratuskella.
Ühel hommikul surusin endale 2 võileiba alla, et loengud üle elada ja ei peaks teisi kurdistama oma kõhu korisemisega. Päris awkward ka kui klass on jumala haudvaikne ja siis tuleb kuskilt nurgast järsku kõva urin… Aga mulle ei meeldi hommikul kohe süüa kui ärkan ja see iiveldus ei tee ka asja kuskilt otsast paremaks. Ärge saage valesti aru, ma olen suht häppi, et ta lõpuks saabuda otsustas!
Nädala alguses oli palju rohkem ”päevade valusid” (emaka, munasarjade ja tussitoru juures) aga mida päev edasi seda nõrgemaks need jäävad. Muidugi lööb vahepeal tugevaid sähvatusi ka aga valu ei ole pidev.
Sel nädalal hakkas ka seljavalu. Ütleme nii, et kõvad puust toolid ja mitu tundi järjest istumine ei aita kaasa. Õhtul on perse nii kange ja selg jumala valus, mees võikski mudima jääda, mmmmmm, massaaž….
Tissid on ka valusad endiselt.

Üks öö nägin unes, et olime väikese tüdrukuga poes. Ta chillis turvahällis ja mina vahtisin sokkide ja väikeste kinnaste seast neid käpikuid mis vastsündinule käte otsa tõmmatakse, et nad oma nägu peast ära ei kraabiks. Ja siis vaatasin seda tüdrukutirtsu kes mulle nii suure naeratusega otsa vaatas ja mu süda tahtis armastusest lõhki minna. Seda tunnet ei ole tõesti võimalik seletada. Lihtsalt tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena! Ja mingil kahtlasel põhjusel nimetasime me teda Annabelliks. Ja olgu öeldud, et ma ei paneks seda nime noaähvardusel ka oma lapsele. Üks teatud Anna rikkus kõik sellised ilusad nimed minu jaoks ära.
Ärkasin üles siis oli ka nii paganama hea tunne. Aga kahju oli, et ma ei saa juba praegu seda Täpikest kallistada ja talle päevadläbi korrutada kui tähtis-armas-kallis ta mulle on. Kuigi ma teen seda kõhtu silitades igapäevaselt…aga noh, teate ju küll, see ei ole see sama…Oeh, ma ei jõua oodata aga samas ei taha, et see ka nii ruttu läbi saaks…

Fun fact. Kassid (ja ka koerad vist) pidid aru saama, et sa oled rase. See seletab miks Kass mulle juba nädal aega näkku tahab ronida. Üksõhtu tahtis vist ära lämmatada mind oma armastusega, tatsas mul tisside peal ja üritas oma karvu mulle kurku suruda. Vurrudega kõdistas ka.

Küll need raseduse aegsed unenäod on ikka huvitavad!

Nägin täna unes, et läksin Koeraga jalutama. Järsku aga läks süda väga pahaks ja ma ropsisin liiklusmärgi najal lumehange. :D
Suud puhtaks pühkides märkasin, et see vastik Koera vihkajast naabrimutt seisab teisel pool teed ning vaatab mind väga kahtlase näoga. Umbes nagu, et ”Hahhaa, pohmell! Paras sulle sa vana joodikunärakas!”. Ma vaatasin siis vastu ja ütlesin ”No mida on? Kas rase naine ei või enam rahus ropsida ka, ilma, et mingi krõll pealt ei vahi?!” ja kõndisin jumala rahuliku näoga edasi. Naabrinaise nägu oli priceless.
Ja siis ärkasin ülesse, ning mõtlesin, et kas ma nüüd reaalselt ka oksendasin omale maja taha või oli see unenägu? Ja siis sain aru, et mul on päriselt ka süda paha ning rõõmustasin kohe siiralt. Siinkohal küsiks ilmselt iga teine normaalne inimene, et miks ma millegi nii ebameeldiva üle rõõmustan? Eks ikka sellepärast, et olen seda iiveldust oodanud juba raseduse esimesest päevast peale. See on midagi mis kinnitab mulle, et kõik on korras ja hcg hormoonid on kõrged. See annab kuidagi turvatunnet juurde või ma ei tea…

Ja keegi küsis askis, et kas olen saanud mõne sarnase ennustava unenäo nagu eelmisel korral.
Kahjuks ei ole aga mul on mingi sisetunne, et see on poiss. Pidevalt leian end vaatamas just poiste asju ja mõtlemas poiste nimedele. Kuigi see võib-olla ka sellepärast, et poistele ei ole nii palju armsaid asju (ala, et tahan juba ette ära vaadata mis võimalused üldse on) ja poisile on ka kordades raskem nime valida. Tüdruku jaoks on mitu armast nime mul juba mõttes aga poisile on vaid üks ja seegi on ühe tuttava-tuttava lapse nimi, seega ei oleks nagu kõige parem varient.

Aga üks imelik unenägu oli ööl enne testi tegemist. Nimelt nägin, et mul oli alakõhul nagu väike muna püsti ja ma hoidsin oma kätt seal peal. Mahtus täpselt pihku ära. Pmt seal kohal kus on emakas, oli väike muna ja siis läks lame kõht edasi. No nii lame kui ta mul on.
Väga kahtlane oli. :D