Kõigest ja mitte millestki

Mul on viimasel ajal vist jälle blogikriis peal. Ei taha kuidagi mingitele headele mõtetele tulla, millest kirjutada, et ka teil põnev oleks. Samas ei taha ma end ”kaotada” ja ainult sellepärast kirjutada, et ‘klikke saada’. Kuidagi nii masekas on.
Ehk tuleb see sellest, et ilmad lähevad aina külmemaks ja ma vapseee vihkan külma! Eriti viimasel ajal. Koguaeg võiks toas olla vähemalt 26 kraadi. Kui ei ole, siis ma keriksin end meeleldi pleedi sisse ja ei liigutaks lillegi. Aga see pole kahjuks võimalus, millele ma isegi mõelda saaksin. :D
Või ehk on selles ”masekas” ”süüdi” rasedus. Viimane nädal on natukene ebameeldiv olnud. Koguaeg on nii uimane olla, pea valutab, kõht valutab, selg valutab, süda on nonstop paha (aga mitte piisavalt, et ropsida ja mõnekski ajaks kergendust tunda), jõudu pole ja tahakski lihtsalt kuskil keras magada ja mitte kellegi teise peale mõelda.
Ja siis tuleb Annu. Särab ja kilkab, tahab, et ma temaga mängiksin. Ma lihtsalt ei jaksa talle hetkel nelisada korda järjest ühte ja sama raamatut lugeda, või teda iga kolme sekundi tagant kapi otsast alla tõsta.
Ma saan aru küll, et ta hakkab seda ronimistehnikat siis tegema, kui ma üritan puhata, või tegelen millegi muuga. Ta lihtsalt nõuab tähelepanu ja teab, et see on üks kindel asi mis ALATI toimib. Oehh, süümekad tekivad nii.

Üks mu lemmik youtube perekond sai perelisa. See naine valmistus täiega loomulikuks sünnituseks ja ta nii lootis, et saab sel korral ise sünnitada. Aga läks teisiti. Peale 37 tunnist valutamist, tehti talle jälle keiser. Neil oli umbes sama teema, nagu mul Annuga – lapsel oli nina püsti ja ta ei surunud piisavalt emakakaelale.
Ma nii pettusin. Ma nii hoidsin talle pöidlaid, et tal läheks kõik plaanitult. Ilmselt sellepärast, et ise olen ma ju samas olukorras. Mul on üks keiser olnud ja ma tahan NII VÄGA vbac’i (vaginaalne sünnitus peale keisrit). Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma end sellest mõttest lahti rebin ja endale selle mõtte pähe istutan, et ehk pean ka mina jälle keisriga sünnitama. Ma pean end sellele tasemele saama, et ma oleksin sellega oma mõtetes rahu teinud.
Kõige kurvem on see, et kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei anta mulle isegi võimalust enam kunagi ise proovida. Ilmselt?
Ja nüüd peangi ma mõtlema, et kus ma üldse siis sünnitama plaanin hakata. Tean, et sellele mõtlemiseks on veel liiga vara, aga aeg läheb ju tegelikult päris kiiresti…
Valikus on a)väike haigla, kus ma saan rahus ja vaikuses sünnitada, ning ka 99% tõenäosusega kasutada kõiki abivahendeid, mis saadaval on (näiteks vann jms – kas seda üldse lastaksegi mul teha, ei tea?), aga kui tuleb keiser, siis pean ilmselt olema jälle täisnarkoosis, mis on vägaväga kohutav ja taastumine on ka palju raskem, last ei näe jälle pool päeva jne. Või b) suur haigla, kus on väiksemad võimalused vanni jms saamiseks, on ilmselt rohkem möllu ja pole nii rahulik, aga keisri puhul saaksin sünnitada seljasüstiga ja ehk saaksin lapse ka enda juurde kohe/kiiremini kui 8h! Ja ehk saab ka mees sellise keisri juures viibida? Vähemalt see on see mida mina hetkel ette kujutan, mitte, et ma oleksin uurinud täpselt kuidas seal suuremas haiglas on…
Võehh, see kõik on nii hirmus. Ma juba tahaks nii kaugel olla, et sünnitada, aga samas tekitab see minus niinii palju õudu. Ma nii karda, et kui ma selle keisriga ‘sina peale’ ei saa, siis just nii lähebki ja siis ma lihtsalt…ma ei tea. Vajan psühholoogi pärast. :D
Ja palun, kui teil on olnud mingid unistuste sünnitused, ärge tulge mulle õiendama kuidas peamine on, et laps terve oleks jne, sest see on LOOGILINE, et kõige tähtsam on laps ja see mis temale parim on, aga tähtsuselt teisele kohale panen ma ikkagi enda tahmised ja hirmud. :D
Võite mulle oma kogemustest ka rääkida, kui esimene oli keiser, siis kuidas teine-kolmas-neljas sünnitus läksid?

Kui ma seda Annemaia 1.eluaasta videot kokku panin, pidin end seaks vihastama. Kõik pildid ja videod on nii kohutavad, et häbi kohe. Nii kahju, et ma ei suutnud selleks ajaks normaalset kaamerat soetada! Kõik tema beebipildid on nagu udukogud.
Mul tekkis nii kohutav tahtmine panka röövima minna ja endale korralik peegelkaamera soetada. Mitte, et ma arvaks, et kui mul on nüüd tonnine kaamera, siis tulevad imeväel ilusad pildid, aga kvaliteedilt kindlast ju paremad, kui need säbrulised telefoniklõpsud, mis siiani on saanud teha. See pildistamine on tõesti kunst, mille õppimiseks kulub aastaid. Aga ma tahaksin sellega nüüd algust teha. Fotograafia on mulle terve elu meeldinud, aga ma olen alati arvanu, et mina ei suuda ilusaid pilte teha, et mina olen selleks liiga saamatu. Tegelikult on ju kõik kinni enda tahtmises ja selles, kui palju sa õppida viitsid. Muidugi ka selles, et kas sul on selle asja peale silma, või ei ole. Kuidas seda öeldaksegi – tõeline fotograaf suudab seebikarbiga ka meistriteoseid teha, aga loru ei saa kõige kallima kaameraga ka mitte midagi pildile. Või midagi sellist. Ühesõnaga, mina tahan nüüd kaamerat! :D
Võite jätta soovitusi, millisest isendist ma alustada võiksin.

Ma peaksin tegelikult ikka end kokku võtma ja need paganama load ära tegema. Kuidas ma kahe lapsega ringi liikuma hakkan? Ühega olen veel säästlik ja surun end bussi, aga kahe kisakõriga – tänan ei.
Aga ma kardan neid eksameid nagu tuld. Ja ma pean nii palju sõitutunde juurde võtma. Ja see maksab nii palju raha, et mul hakkab pea valutama.

Tegelikult tahaksin mingit kergemat tööd, mida kodust teha annaks. Tahaks enda poolt ka midagi ikka perekonna rahapauna panustada. Hetkel on küll selline tunne, nagu ma oleksin mingi kaan, kes ainult ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’ laulab.
Kuigi ma ju tegelikult ei ole mingi muiduleivasööja, aga ikkagi. Ma tahaksin oma mehega võrdsem olla.

Ma ei saa aru mis sel Annukal viimasel ajal jälle viga on. Kas ta tõesti tunneb juba, et midagi on muutumas, ning varsti pole ta meie ainukene silmarõõm (okkk, ma kirjutasin praegu oma lapse kohta ‘silmarääm’)?
Ma üritan teda harjutada, et öösel enam tissi ei saa ja selle asemel pakun vett. Aga mis te siis arvate, et see tibi taolise jamaga lepib? Ta lihtsalt RÖÖGIB nii kaua, kuni talle tissi suhu lükkan. Ja ma ei suuda lihtsalt oodata, et ta lõpetaks nutmise ja magama jääks. Enne purskab mu kõrvadest verd, kui tema tissita tagasi magama jääb. Ta vist tõesõna arvab, et tiss on tema inimõigus.
Okei, nüüd sain ma nagu ise ka aru, mis tal viga on. Blond moment.
Aga ma ei jaksa enam kaks-kolm korda öösel temaga sahmerdada. Viimasel ajal magab ta nii halvasti, et see segab ka minu und. Ja tänu sellele olen ma hommikul veel rohkem laip.
Aga jube armas on jällegi see, kuidas ta hommikuti end minu kaissu siruli viskama on hakanud. Kõigepealt läheb voodist maha ja katsub kõik uksed üle, et ega talle pole ometi jäetud võimalust kondama minna. Kui see tehtud, asub ta ajalehte tükkideks rebima (vahel tuleb näitab mulle ka neid kõige ”värskemaid” uudiseid), kuivatusrestilt asju maha kiskuma, mu meigilauda lammutama või kasse piinama. Kui tal igav hakkab, siis ronib voodisse tagasi ja viskab end mulle kaissu. Ja siis a)plädiseb b)jääb magama c)on natukene aega kaisus ja siis läheb jälle maha tagasi.
Vahel näpistan ma oma unele nii lisaks 15-30 minutit. Mitte, et see uni nüüd väga korralik ja sügav oleks, aga parem kui mitte midagi. Mõnel korral on jopanud ja ongi nii juhtunud, et ta mängib veidikene omaette maas, minu olemasolu vahepeal igaks juhuks kontrollides, ning siis tuleb viskab end kaissu magama tagasi. Ükskord magasime niimoodi 12’ni! Aga üles tõustes olin ma ikka sama väsinud, kui paar tundi tagasi…
Ühesõnaga, võite kogemusi jagada, kuidas teie öistest tissitamistest lahti saite ja kui kaua see aega võttis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kolimine is a bitch

Nüüd on lõpuks tulnud ka meil aeg oma kompsud kokku korjata, korteri elule lehva-lehva teha, ning end päris oma majja sisse seada. Lõpuks! Olen seda päeva oodanud hetkest, kui oma kodinad siia korterisse sisse vedasime. Sest ilmselgetel põhjustel pole see koht, kus tahan elada laste, koerte, kasside ja kõikide muude elukatega, keda mul võtta ei lubata, sest mingil imelikul põhjusel arvab mees, et kassist ja koerast on küll… Mina lubasin talle aga vastutasuks Annust teha loomahullu, kes talt ilmselt oma esimese täislausega näiteks jänest nõuab. Täiesti adekvaatne ju?
Igatahes. Järgmine nädal, umbes täpselt sel samal ajal, kolime me siit põrguaugust minema. No ‘põrguaugu’ all mõtlen seda korterit, mitte seda väikelinna, kus hetkel pesitseme. Aga ikkagi, jeeeeeeeshhh!

Olgu-olgu. Ükskõik milline see korter ka välja ei näeks, ükskõik milline poleks see sisustus siin olnud ja kõik muud jutud, on see koht kuhu tõime oma esimese beebi. See on Annemaia esimene kodu. Ja mingil uskumatul põhjusel on mul siit tegelikult võrdlemisi raske lahkuda. Ma ei välista, et muutun enda järel viimast korda seda ust sulgedes päris sentimentaalseks, ning poetan pisara. Või paar.

Aga hetkel… Kelle kuradi mõte see oli nädal varem pakkima hakata? Et nagu päriselt…? Miks ma ometi selle vea JÄLLE tegin. Kas ma siis tõesti ei õppinud eelmisest korrast mitte midagi? Oehh… Igatahes nüüd on mul köök, magamistuba, elutuba, külaliste tuba, lastetuba ja kõik muud võimalikud toad täidetud poolikult pakitud kastidega. Vähemalt sel korral on meil kaste. Eelmisel korral toppisin ma KÕIKE suuuuurtesse 250 liitristesse prügikottidesse. Ja siis elasime nende kottide otsas terve nädala. Ning mina jõudsin enamuse neist kottidest lahti tassida, sest mul oli midagi vaja ja mul polnud enam absoluuuuutselt aimugi kuhu ma selle asja panin. Lühidalt öeldes – katastroof.
Sel korral olen veidikene organiseeritum, ning pakin kõikvõimalikud asjad kastidesse ja sildistan ära. Kolimine on minusugusele kontrollifriigile päris raske aeg…

Kui tol korral kolisin ma ainult kahe väikse toa sisu ja meid oli ka ainult kaks (no pluss kaks karvast tegelast), siis sel korral on asju… rohkem. Väääääga palju rohkem. Mul läheb silmade eest kirjuks, kui sellele mõtlema hakkan.
Mõtlesin midagi alguses, et ah mis see siis ära ei ole. Tavaar kasti, silt peale, teibiga kinni ja olemas. Aga oh ei kullakesed. Nii kergelt see juba ei lähe. Kas te teadsite, et mul on kolm kilekotitäit kilekotte? Nagu… miks ometi? Või miks olen ma alles hoidnud teatri piletid aastast hui-enam-teab-sest-kuupäevgi-on-juba-kustunud? Ning siis muidugi kõik need nipet-näpet huiamuiad, millega sa ei oska mitte kui midagi teha, aga samas ära ka nagu visata ei taha. Sodisahtli sisu ühesõnaga. Mul on näiteks Vanilla Ninja kaelapael, mille sain…kuskilt ja siis igast küünlad ja seebid ja magnetid ja pliiatsid ja tikutopsid ja vanad võtmed ja käepaelad, mille lasin meile teha, siis kui meil mehega sai vist… kaks aastat koos oldud (?) ja ja… nodi. Selliseid aardeid sain ma ainuüksi juba köögist terve karbitäie. Mul pole aimugi kuhu ma selle väikse sodi kõik uues kohas panen. Mul on tõsine horderi probleem, heeeeelp?

Kui ma hoolega pakiksin, saaksin ma asjad maksimaalselt kahe päevaga kokku, aga ei, mul on vaja sada aastat enne alustada, et saaks ikka pool elu kastide otsas elada.
Mu ema pidi järgmisel nädalal last vaatama tulema, et ma saaksin rahus pakkida, sest muidu on nii, et mina pakin kokku ja teatud kahejalgne pakib jälle lahti tagasi. Vabalt oleks võinud alles siis alustada, kui ema siia jõuab. Aga noh, mis ma teha saan ma olen elevil!

Tegelikult tahtsin ma alles uuest kodust blogida, aga kuna ma ei tea kas ja kuna sinna alles neti saab, siis mõtlesin, et mis siin ikka. Jagan vahelduseks teilegi häid uudiseid.
Alguses unistasin sellest, et teen sellise postituse kus teavitan teid lausa kahest imelisest ja suurest uudisest, aga seda kuidas selle esimese uudisega läks, saite juba nädal tagasi lugeda kahjuks.
Peale viimast postitust oligi kuidagi raske uuesti midagi kirjutada, sest kõik tundus justkui tühine, või ma ei tea. Kuidas sa ikka peale sellist uudist laivi lendad ja näiteks oma hiinast saadud kraami näited, eksole? Aga noh, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks, või midagi sellist…

Aga jamh, seoses uue koduga, siis meil oleks nii-ii-ii palju asju vaja, aga me oleme end sel kuul nii emaseks juba maksnud, et sööme ilmselt ülejäänud kuu mehega makarone. :D Aga see ei takista mind suurelt unistamast ja kui ma mingipäev viitsin, siis teen väikse wishlisti ka. Ja mind üldse ei huvita, et teid e huvita. Ma ikka teen. :D

Kas teil on kodus sodisahtel, või kaks, kuhu poetate asju, mis nagu kuskile mujale ei sobitu? Mida põnevat sealt leida võib? Millal teie viimati kolisite? Kas teil on häid ideid, kuidas see kergemalt üle elada?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!