Nii kerge on unustada…

Eile õhtusöögi tarbeks kartuleid koorides, jäin ma mõtlema. Mõtlema sellele, kui kaugele oleme me selle nelja aastaga jõudnud.

Neli aastat ja kaks kuud tagasi kolisime me oma esimesse koju. Koju kus polnud sees mitte ühtegi asja. Meil ei olnud vett, ega dušši. Esimesed nädal aega elasime ka ilma elektrita. Meil oli kuivkäimla, kuhu talvel tagumik naks ja naks kinni jäi.
Nõusid pesin väikses kausis ja sooja vett sai veekeetjaga. Kui pliidil oli tuli all, siis seal peal podises alati hiiglaslik vee pott. Sama pott mis ka praegu meie pliidil nii armsalt podiseb.
Meie vanniks oli suur tsemendi segamise kauss, mille viimaste sentide eest magasiinist ostsime.
Diivani, kus me algselt ka magasime, saime taaskasutuskeskusest. Mis teoreetiliselt on nagu prügimägi. Sealt pärinevad ka meie esimesed kapid, millest üks on meil siiani alles (mis siis, et sinna on ”Dima” peale põletatud :D) Mälestusesemeks, või nii. Et mitte kunagi unustada kust me alustasime (aga ma ikkagi olen kohati unustanud).
Meie riidekappideks olid tavalised köögikapid, mis olid üksteise otsa laotud. Pesu pesin käsitsi kausis, või poolautomaatse masinaga.
Mis siis, et seal polnud mitte midagi, pärinevad ühed õnnelikemaist mälestustest just sealt majast.
Kui praegu vanu albumeid sirvin, siis ma igatsen neid inimesi, kes me seal olime. Meie silmist võis kõike lugeda.

Täpselt kaks aastat hiljem kolisime uude korterisse, kus oli vesi, dušš, täisautomaatne pesumasin ja väga kole veneaegne remont. Ka mööbel pärines samast ajast. Esimeste nädalatega olin juba unustanud mis tunne oli end pesta suures kausis, mis tunne oli mu kätel, peale tunde kestnud pesu nühkimist, mis tunne oli ärgata jääkülmas toas. See kõik, mis meil nüüd oli, muutus nii iseenesestmõistetavaks.
Selle asemel, et olla rõõmus olemasoleva üle, vingusin ma koledate seinte ja põrandate pärast.

Ja nüüd, veel kaks aastat hiljem, on meil oma maja. Maja kus on kõik mugavused, maja mis on ilus ja korras. Aga mina leian ikka endiselt vigu, mille kallal ilkuda. Selle asemel, et olla tänulik kõige üle, mis meil olemas on.

Nii kerge on unustada ja iseenesestmõistetavana võtta igapäevaseid asju.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ennast kiitmast ma ei väsi – majast ja aiast

Poleks mina iial osanud arvata, et minust saab kunagi selline inimene, kes meeleldi aias möllab või ROHIMISE pärast elevil on. Lapsepõlves oli see hullem, kui karistus, kui pidin midagi rohima-korjama-istutama. Ja nüüd olen ma ausõna elevil, et saaksin järgmisel kevadel siin möllama hakata.
Aga selleks, et oleks järgmine aasta hea kohe uue hooga peale hakata, tuleb aed korda teha. Ja kuna sügis on enamasti aeg, kus istutatakse igasuguseid puid-põõsaid ringi ja juurde, ning minu üllatuseks istutatakse/külvatakse (?) ka nartsissi-tulbi sibulaid, siis on tegevust mul nii, et tapab.

Alguses tahtsin ringi istutada marjapõõsad, mis on mul aia ääres (tahtsin sinna kasvuhoonet), aga kuna need on vääääga vanad ja tunduvad niigi tõbised, siis ei pruugi nad kolimist üle elada (ja ega ma väga ei viitsi ka jurada nendega, sest neid on ikka üksjagu). Seega jätan ma nad sinna, kus nad on ja mõtlen midagi muud välja. Ma ei saa aru, kes see geenius oli, kes need põõsad sinna pani. Oleks siis üks pikk rida, aga ei. Kaks lühikest rida ja põõsad on suht üksteise otsas kah. Oeh jah, aga mis seal ikka. Kui kunagi rikkaks saan, siis kaevan need välja ja ostan uued asemele.
Lisaks sellele on mul seal põõsaste vahel veel mingi väike puu ka. Ma loodan, et see on pirn, aga huiteab… Just saagisin sel üleliigseid oksi kõrvalt maha, et need puud ei koormaks ja teda kõveraks ei kisuks. Ma ei tea kui õige tegu see oli, aga noh jah. Elame näeme. Ei tea kas nendest maha saetud okstest ei anna kuidagi uut puud ”paljundada”? Ma tean, et osade asjadega saab nii teha, kui paned nad otsapidi vette-mulda, ajavad aga uued juured alla ja läheb, aga…
Ma tunnen end nagu rumal linnaplika praegu. :D

Marjapõõsastest lõikasin/kiskusin ka kuivanud oksad välja. Paljud põõsad on nii vanad, et keskel olid oksad täiesti ära kõdunenud juba ja paljud olid nii kuivanud, et murdusid väga kergelt ära.
Korra pidin sae ka appi võtma, sest ühte mustsõstart ahistas mingi pihlakanärakas. Kasvas täpselt põõsa keskel, jultumus ma ütlen! :D Igatahes, nüüd pean selle sodi sealt põõsaste vahelt veel kokku ka korjama.

Ja Annu oli terve selle aja supertubli! Ma tõin talle õue tekikese ja kotiga mänguasju, aga teda need ei huvitanud, tema läks hoopiski maailma avastama. Ajas koera möda aeda taga, sõi põõsast punaseid sõstraid ja käputas mul seal põõsaste vahel järgi. Inimesed sõitsid mööda ja vaatasid, et ma olen puha jobu, et lasen lapsel kuskil rohu sees ringi tuierdada. Puugiohu kuu ja muud jutud, eksole.

Aga koer oli megalt sillas. Lasin ta nii kauaks lahti, kui õues olime. Muudkui jooksis ümber kuuri ja ajas mööduvaid autosid taga, endal selline nägu peas, et ‘oi kui kätte saaks, siis…’ Lõpuks oli keel nii vestil, et viskas kuuri taha pikali ja lihtsalt rullis end rohus (mis vajaks hädasti niitmist, khmkhmk).

Hommikul pügasin heki ka ära. See oli suhteliselt naljanumber, sest ma lõikasin viimati hekki mingi…10 aastat tagasi? Igatahes, mu hekk näeb praegu välja nagu pime inimene oleks sellest vikatiga üle käinud… Ja siis sinna traktorida 49853790 korda otsa tagurdanud.

Ahjaaa, ja lõuna paiku sain enda jaoks suure saavutusega hakkama! Ma olen selle üle uhkem, kui sünnitamise. Päriselt ka. :D
Me paigaldame praegu kööki põrandat ja mina sain siis välja mõelda, kuidas asi ümber pliidi toimima saada. Üteme nii, et minu arust ikka väga viis tulemus ühe naise kohta, kes pole elus tikksaagi käeski hoidud ja ei teadnud tänase päevani, et taoline asi üldse eksisteerib! Fuck jeah!

wpid-dsc_0160.jpg

Nägin eile konsumis tulbi ja nartsissi sibulaid soodukaga, võtsin ühe musta, ühe punase, ühe kirju tulbi ja kaks pakki nartsisse. Nüüd sattusin juba hoogu, et tahaks KÕIKE osta, aga noh jah. Lotovõitu näha pole, seega imen pöialt ja parem kerjan kohalikust taaskasutus grupist (hell, olete te vaadanud kui kallid istikud on!?) Ühte toalille mulle juba pakuti (homme lähen toon ära, aga tahaks mingit suuuurt toalille kaaa) ja sõbrants pidi ka ilgelt palju kraami mulle annetama, mille üle olen väääääga õnnelik ja tänulik! Alustades murulaugust, lõpetades mu kauaigatsetud astelpajuga.

Nüüd tahaks veel rabarberit, melissi, vaarikaid jms. Puudest oleks vaja pirni, kirssi, õuna (üks suve, üks sügise ja üks talve oma) ja kui ma midagi veel suudan välja mõelda, siis seda ka! Ühesõnaga kõikee tahaks, et oleks kunagi hea oma aiast saadud asjadest moosi-kompotti-jumalteabmida keeta. Sel sügisel (ja ilmselt ka paaril järgneval) varastan naabri aiast õunu ja loodetavasti jõuan kompoti tegemiseni ka. Talvel on ju nii-ii hea neid võtta.

Aga erinevate viljapuudega on ju see tolmendamise jama kaaa. Et kui läheduses pole ühtegi sarnast puud, siis ei saa vilju, või midagi? Oehh, mul on veel palju õppida. :D

Ma ei jõua kevadet ära oodata, et saaks juba kõike külvama ja istutama hakata, ja siis neid vilju nautida. Tahaks juba täiega oma kasvuhoonest kurki ja tomatit noppida, aga mille üle ma kõige rohkem elevil olen? HERNED! Mmmmmmm, mäletan lapsepõlvest, kuidas neid tundide viisi seal peenras nokkisin… Ma juba vaimusilmas näen, kuidas Ann neid samamoodi nosib.

Aga mis ma ikka pläran siin, lähen ja olen parem asjalik edasi, enne kui Ann jälle üles tõuseb ja minust viimsegi energiaraasu välja imeb ja ma siia diivani lohku vedelema jäängi.

Soovitage, millised on head õuna-pirni-kirsi jms sordid, mida tasuks enda aeda muretseda? Arvestades seda, et mul pole halli aimugi, kuidas neid hooldada. Aga küll ma õpin, terve talv aega!

Deeeeem, küll ma olen ikka tubli!



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Oh jumal sa näed, aga ei mürista

Oleme end nüüd siin põhimõtteliselt sisse seadnud, aga oijoppenpuhh, milline teekond see on olnud! Ma poleks eluuuus uskunud, et keegi julgeks-tahaks-suudaks sellises seisukorras maja üle anda. Ma arvasin, et mina olen sitasaba, aga see mis mind siin vastu võttis oli kergelt öeldes…ko-hu-tav. Pöidlaotsa suurused ämblikud ja nende võrgaud igaaaal pool, kleepuv tavott ümber vetsupoti, mudaga kaetud duššikabiin ja lagi, pistikud-juhtmed-lülitid kleepuvad/tolmused/jumal teab millega koos, uksed ja nende klaasid musti näpujälgi ja mudase vee pritsmeid täis, õues ukse kõrval oli mitmekümne sentimeetrine konihunnik, põrandad pole vett näinud aastast-hui-teab, nagu ka kõik muu siin majas. Kui ma hakkasin sektsiooni koristama, siis leidsin sealt veel üleelmiste omanike asju… Põhimõttliselt esimesed neli-viis päeva ei pakkinudki ma midagi lahti, vaid lihtsalt koristasin ja koristasin ja koristasin ja koristasin natukene veel.

Emotsioonid vaheldusid küll päris kiiresti. Ühel hetkel olin ülisillas – jeee, oma maja, meie maja, jeee-jeee-jee. Järgmisel hetkel tahtsin end juba nurka kerra tõmmata ja nutta, sest olin kindel, et siia sita sisse ma nüüd surengi. Peale esimest siin veedetud ööd, helistasingi ikkagi oma emale ja ”nutsin”, et ”ohjumalküll emmeeeee, tule mulle ometi palun appiiii!!!”

Õnneks on mul imelised sõbranjed! Üks tuli ja koristas ja andis motti ja oli nii armas ja hea, et käis lausa mitmel päeval peale oma koolipäeva siin mul abis, ning teine tõi head-paremat süüa, et me ei peaks siin nuttes ainult makarone mugima. :D

Ahjaaaa, ning siis sain ma pättusega hakkama.
Lasin mehel duššikabiini lahti kruvida, et see kõnts kõik välja nühkida. Kolm tundi nühkisin ja mudisin neid uksi ja klaase. Ja siis ma hakkasin neid dušširuumi tagasi viima… Panin otsa ettevaatlikult maha ja siis käis klirr, ning TERVE vannituba oli klaasi täis! Isegi vetsupott.

DSC_0149Eile vedasime oma köögi tühjaks, ning järgmised päevad teen ma elutoas süüa. Naiss…

DSC_0168Hetkel on siis käsil köögi remont. Ja hiljemalt homme lõunaks pean ma kindel olema selles, mis värvi see tuleb. Kas kollane, punane, roheline, mingi hele beež-pruun… Ma ei teaaaa ju. Vähemalt on kindel see, et oranz see ei saa, sest see pidavat söögiisu tekitama ja seda jama mul nüüd küll vaja pole. :D

Muidu on kohanemine olnud suhteliselt kerge. Annul on rohkem ruumi lammutada ja kõike laiali tassida, koer saab õues olla ja lõputuuuuult karjuda iga auto peale mis mööda sõidab – naabris mõtlevad, et ta on nälgas (üks tõi talle vorsti) ja kassil on oma aed kus ringi jalutada. Ja kassist rääkides, ta on ikka täielik murdja! Ühe ööga veristas mulle teleka ette kolm hiirt ära. Hea veel, et neid ritta ei sättinud ja siis nii kaua ei karjunud, kui keegi kiitma tuleb, nagu üks kass meil maal teha armastas.

Uksekell on siin ikka väga tore. Koristame meie rahulikult vannituba, kuulen, et kell käib. Lähen teen ukse lahti ja mitte kedagi ei ole. Päris ei läinud ihukarvad püsti. Kohe meenus see ütlus, et kui kuuled koputusi/uksekella, aga ust avades ei ole seal kedagi, lasid surma tuppa. Kohe läksin magavat last kontrollima, ning helistasin emale, et küsida kas ta hakkab täna veel sõitma, või ei. Ja kui ema KOLM TUNDI vastu ei võtnud, olin ma kodus juba infarkti saamas. Lõpuks siis ikka vastas ja irvitas mu üle, kui oma ehmatusest rääkisin. :D
Igatahes, see uksekell armastab vahepeal valehäireid anda. Eriti veel siis kui ma üksi kodus olen…

Mis siis veel uut… Aaaa, Ann magab nüüd juba teist ööd oma voodis. Eile otsustasin, et aitab sellest pullist küll, sest ta lihtsalt nahhaalselt ronis minu ehitatud müüridest üle ja kukkus mitu korda voodist alla. Ma ei saa aru mida ta läbi une siiberdab koguaeg. Ise magab, aga rändab ja ronib mööda voodit ringi. Ta küll ei maga terve öö järjest, aga vähemalt ei saa ta siis enesetappu üritada, kui ma teises toas olen. See magama jäämine on küll olnud nagu seatapp, aga täna läks ta juba leebe(ma)lt magama.

Nüüd oleks vaja kuskilt leida rahapada ja siis oleks õnn õuel. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Uus maja vajab ka uut sisustust

Kuna jätame enamuse mööblist siia korterisse maha, siis tuleb hakata vaikselt uusi asju muretsema. Ja neid asju on paljuuuuu, mida tahaks/vaja oleks. Alustades kardinatest ja lõpetades köögimööbli ja koerakuudiga. Lisaks tuleb korda teha aed. Ideaalis tahaksin ma 2 meetrist puitaeda, et tänavalt midagi sisse näha ei oleks, aga peamiselt ikkagi sellepärast, et koer ei saaks minema plagada. Kui ta juba kohapealt poolteist meetrit hüppab, siis ma ei tea mis aia me ehitame peame… Ja see ei saa olema odav lõbu.

Kuna meil puudub ka korralik kuut, peame ka selle kuskilt muretsema. Aga olete te kunagi mõelnud palju üks kuut maksta võiks? 50 euri? 75 euri? 100 euri? Heheee, alla 200 pole ma eriti midagi näinudki! No kui ikka vaadata korralikku ja soojustatud kuuti.

Kevadeks peab muretsema ka kasvuhoone, sest ma plaanin hakata hulluks aednikuks ja kõik kraam nüüdsest ISE kasvatada. Oehh, kaua ma sellest unistanud olen?

Esimesed asjad mis tuleb korda saada ongi aed ja kuut, et koeral oleks mõnus õues olla ja ma ei peaks tema heaolu pärast nii väga põdema, sest tuppa ei taha ma teda enam küll võtta. Mul on neist karvadest ja porist ja jamast siiiiibeeeer! :D

Teiseks tuleks korralikumalt ära soojustada elutoa põrand. See ei ole küll nii pakiline, aga arvestades, et laps mängib maas, võiks see ikka normaalsem olla, kui ta hetkel on.

Ja siis selle maja kõige suurem projekt (hetkel) – köök. Köök on kõige kehvemas seisus. See tähendab, et kannatab elada muidugi ja sada korda ilusam, kui siin korteris, aga ikkagi. Seal on seinas mingi imelik värv, mis koorub maha, põrandat katab linoleum ja köögikapid on alla igasugust arvestust. Ühesõnaga, see tuleb täiesti tühjaks loopida ja kõik uuesti teha.

Kunagi tahtsin ma neoonrohelist kööki, midagi sellist.

bright-green-kitchen-wall-colors-and-white-oak-cabinets-and-silver-appliances-700x460

Nüüd tundub see muidugi natukene naeruväärne ja hetkel olen endale vaimusilma mananud hoopis midagi sellist. Eelistaksin muidugi veidikene heledamat.

open-concept-kitchen

Üldiselt rihin ma suuremate esemetega pigem igavatele toonidele, et tuppa siis elu ja värvi pisemate detailidega juurde tuua. Ühtlasi on väiksemaid asju kergem ja odavam välja vahetada, kui toa välimus peaks üle viskama.
Seega tahaksin ma heledas pruunis-beežis toonis kööki, kuhu tooksin särtsu sisse kardinate ja muu taolisega.
Kööki oleks siis vaja ka söögilauda ja toole, mis mätsiksid ülejäänud köögimööbli värviga.

Köögi jaoks oleks vaja veel kubu, uut (suure sügavkülmaga) külmikut ja nõudepesumasinat. Kunagi ma mõtlesin, et nõudepesumasinat mina küll enda elamisesse ei too, see on laisa ja mugava inimese leiutis. Aga tegelikult on see ikka ülimalt hea, ning säästab palju aega. Aega mida ma kasutaksin pigem lapsega mängimisele, rohimisele või lihtsalt vedelemisele. Vot nii laisk olengi.

Kui köögiga valma, siis edasi tuleb elutuba. Kuna tegu on ikka võrdlemisi suure toaga, oleks sinna vaja suuuuurt diivanit ja sektsioonkappi. Ma ei tea mis teema mul selle puiduga on, aga ka elutuba näen sarnases toonis (mööbel siiski, mitte see roheline sein).

img_4771

Kuna me oleme rämedad rökaööbikud (üks suurem, kui teine), siis oleks vaja pigem tumepruuni tooni diivanit, kui mingit heledat (hetkel toon näiteks ikkagi heleda). Tahaks muidugi kõike heledates toonides, sest see toob tupa rohkem ”valgust”, aga noh, mis sa teed eksole.

Ma hetkel nipet-näpet asjadele ei jaksa isegi mõelda, neid saab jooksvalt muretseda. Saaks need suured asjad sisse ära, oleks pidu.

Elutoast järgmine tuba on magamistuba. Kunagi unistasin ma üleni punasest magamistoast. See tundus kuidagi nii mõnus ja soe. Aga peale seda, kui mehele oma mõttest rääkisin ja ta siis ütles ”nagu bordellis või?” (tänks), siis unustasin selle mõtte kohe ära. :D

Ka magamistuba on okei seisukorras, ainult see jube fototapeet tuleb ära katta ja põrand üle lihvida, või ma ei tea mida sellega seal teha tuleb.
Sisustusest on meil olemas ainult voodi ja kummutid (mis ka mingil hetkel lapse tuppa liigutada tuleb, kui ta omaette magama kolib kunagi). Seega oleks vaja hiiglaslikku riidekappi, öökappe, meigilauda ja nipet-näpet dekoratiivset kraami.

Kuna meie voodi peats on must/kohvipruun/wenge/midaiganes, siis peaks ka ülejäänud mööbel olema sama tooni.

1303850_t-21-wen

1065300_397917_

See tähendab, et seinad peaksid oleme heledad, mida nad ka õnneks on.

Vannituba on õnneks ka väga okei. Seal tuleb küll hoolega kraapida. Ma loodan, et sellest piisab ja ma ei pea hakkama veel uut wc potti ja dušikabiini ostma. Tegelikult kunagi tahaksin ma selle kabiini niikuinii välja vahetada ja asemele midagi sellist soetada (vann ja dušš ühes, i-me-li-ne!).

Ja siis jääb veel koridor, kuhu oleks vaja nagisid, jalatsite riiuleid ja muud sellist (mingi suur kapp kahjuks ei mahu). Ning muidugi saun, mida tuleb ikka korralikult korrastada. Kaminale oleks esmalt vaja klaasist luuki ette, sest see kurjam ajab hullult sisse. Ja loomulikult ei saa ma unustada, et pean seda bardakki ka koristama, seega kuluks vägagi ära uus tolmuimeja ja aurumopp, millest olen juba umbes sada aastat unistanud… Ja kui juba lappama läks, ning ma nii laialt unistama kukkusin, siis tahaks uut tekki ja uusi patju ja uut voodipesu ja uusi kardinaid ja… Ühesõnaga, andke mulle mill, palun?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!