Elu kahe lapsega, esimene nädal ja Annu atoopiline dermatiit

Päevad mööduvad ülihelikiirusel. Ma ei jõua nagu silmagi pilgutada, kui juba on õhtu käes.
Viimased neli hommikut olen ärgates mõelnud, et noh, küll ma päeva jooksul paariks tunniks silma kinni ka lasen, pole hullu. Ja järgmine hetk on kell juba nii kaugel, et kui ma kohe õhtusööki tegema ei hakka, sööme jälle viinamarju arbuusiga.

Ööd on üsna rahulikud, kui välja arvata need mõned korrad, mil olen elutoa diivanile kolima pidanud, sest poisi kisa ajas juba Annut üles. Praegu magan öö jooksul kokku kuskil 5-6, heal juhul 7 tundi. Suuresti on see mu enda viga, sest ma ei jõua kuidagi enne kahteteist-ühte voodisse viimasel ajal. Ühtlasi on see ka selline kellaaeg kus poisile meeldib veits häält teha ja protestida, seega pole mul mõtet magamistuppa end sättidagi.
Mingit unegraafikut pole veel välja kujunenud. Ainus reegel on see, et kui üks lõunaunest ärkab, siis teine läheb magama. Jap, ma kaotasin oma ainsa puhkepausi. Kui Annu läheb magama, ärkab Joel üles ja jaurab-tukub mu süles umbes nii kaua, kuni Annu ärkab, siis mugib ta oma kõhu täis, ning keerab magama.
Ei no ma ei kurda. Hullem oleks, kui ta jauraks siis, kui Annu ka veel jaurab. :D

Praegugi hoidsin just Joelit süles ja mõtlesin, et puhkan viieks sekundiks laugusid. Järgmine hetk ehmatasin end selle peale üles, et poiss tegi lämbumise hääli. Õnneks kõigest gaasid (poleks iial arvanud, et ma seda kirjutan…) Siis avastasin, et ma peaksin kohe süüa tegema hakkama. Aga selle asemel vajusin diivanile lömmi ja mõtlesin ”…kohe…varsti…võib-olla…” :D

Selle une asjaga pean enne 15ndat järje peale saama, sest siis ju alles tõeline katsumus hakkab. Praegu on elu veel lill. Mees on kodus ja koguaeg abis. Käsi jagub täpselt – iga lapse kohta kaks tükki.
Kui Annu kuskile pättusi tegema läheb, jookseb just mees talle järgi. Aga juba on paar sellist korda ka olnud, kus pean Joeli lihtsalt rinnalt ära võtma ja maha nutma jätma, et Annu mingit sigadust kokku ei keeraks…
Mis veel peale 15ndat saab – ma ei taha ausalt öeldes mõeldagi. Ükspäev juba mõtlesin, et peaks lähima hullumaja numbri välja guugeldama ja broneringu tegema. Üks kisas kiiges, teine söögitoolis ja mina siis pendeldasin nende kahe vahel, mõeldes, et nii see eluke nüüd olema ju hakkabki, parem hakkan harjuma.
Lihtsalt raske on kuulata oma lapsi nutmas ja mitte neid kohe esimesel hetkel aidata saada. Kuidas ma siis otsustan – kui võtan Joeli sülle ei saa ma Annut söögitoolist välja võtta ega ära pesta. Kui võtan Annu, peab Joel paar minti nutma ja mõtlema, miks keegi ei tule ega hooli…

Joel kasvab mühinal ja on valdavalt ikka supermõnus beebi. Juba haiglas, teisel ööl, magas ta 5 tundi jutti, nii, et polnud asigi. Annu magas esimest korda nii kaua järjest vist siis, kui ta oli poole aastane (kui siiski!) :D

Piim tuli ka lõpuks rinda, mingi neljandal või viiendal päeval alles. Lisatoitu sai poiss viimati vist neljandal päeval, enne magama minekut. Eile, kaheksandal (?) päeval, oli vist lõpuks midagi piimapaisu laadset. ‘Piimapaisu laadset’ ütlen sellepärast, et see suurem valu ja kõvad tissipommid möödusid kohe, kui kõik tühjaks pumpasin (tean, et see pole soovitatav tegelikult). Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui oma pumbakökatsiga ühest tissist 150 ml kätte sain. Annu ajal ei saanud ma 50 ml kahestki kokku. Ma tegelikult arvasin üldse, et see pump on mul surnud, sest lõpuks ei saanud ma (Annu ajal) sellega enam mitte tilkagi kätte ja tundus nagu vaakum oleks ära kadunud. Nüüd aga funkas kõik jälle maagiliselt…
Pärast mõtlesin vaid, et mida ma selle valge kullaga nüüd teen? Kraanist alla valada ei raatsi ja sügavkülma jääb ta ka jälle kopitama (võib hoida kuni kaks kuud), ning lõpuks ikka pean minema viskama. Aga ühel hetkel haaras Annu kapi pealt selle pudeli, võttis lonksu ja kiitis veel takka, et ”piima, mmmm!”, ning jõi siis pool sellest omale õhtusöögi kõrvale ära. :D

Täpselt, nagu Annulgi, hakkasid ka Joelil juba 5.päeval gaasid. Krooksud tulevad tal ikka megaraskelt. Ja kui midagi sisse jääb, on kohe üks nutt soolas. Ma vaid palvetan kõige kõrgemate poole, et asi hullemaks ei läheks ja ei korduks see mis Annu ajal oli…

Armukadedust meil ka veel siin majas pole. Aga ma kardan, et ega ta tulemata jää, ning kui mees tööle tagasi läheb, hakkab Annu rohkem kadetsema. Praegu saab ta koguaeg mehelt nii palju tähelepanu, et minust on tal suht suva. Suva on tal ka Joelist. Vahel käib ja kallistab-paitab-musitab teda, aga vahel ikka unustab, et tita juures ei tohi vehkida. Tänagi sai Joel Annult jopega näkku, nii, et poiss korraks nutugi lahti lõi…

**Okkk, normaalne. Mu läpakas tegi praegu lambist restarti (jumal tänatud, et mu kirjutatud jutt siin automaatselt salvestub!). Ma pean endale kiiremas korras selle välise kõvaketta muretsema, sest kõik pildid on mul ju arvutis ja ma ei taha teadagi mida ma endaga teen, kui kõik need kaotan!**

Kui aga rääkida minust, siis minu ainsaks mureks on need neetud õmblused. Kipuvad teised sügelema (paranemise rõõmud). Aga kõige hullem ja häirivam on hoopis see, et ma ei saa püsti seista. Kohe on jalgevahel selline rõvedalt valulik surumise tunne. Ükspäev pingutasin käru lükates ka vist üle ja hakkas jälle heledamat verd tulema. Nüüd on vahepeal kõhtu valusid ka löönud ja hommikul nägin sidemel vereklompe. Ei tea kas see on okei, või peaksin ämmakale helistama? Muidu on enesetunne üsna hea. Oleks nüüd vaid aega ja energiat aiamaa ja kasvuhoone korda teha. Seal valitseb täielik umbrohu uputus. Hernestele oleks vaja kepid ka panna ja kasvuhoones kurgid üles siduda ja…

20160607-DSC_0181

Annu pärast on mul tegelikult nii suur mure, et ma tahtsin täna autos lausa nutma hakata. No kui palju piinu peab üks väike inimhing taluma ja mis organi ma loovutama pean, et kasvõi poolgi sellest enda kanda võtta saaksin?
Käisime täna nimelt nahaarstil, sest Annu atoopiline dermatiit on igasuguse kontrolli alt väljunud ja ta on nii piinal, et mu süda lihtsalt murdub seda kõike vaadates. Saime aga käsu toitumispäevikut pidama hakata, ning retsepti sajale erinevale kreemile, mida ma pean talle nüüd kolm korda päevas peale määrima.
Annu põsed on tulipunased ja kärnas, kõik painutuskohad on verele kratsitud, selg ja kõht on täppe täis, jalgadel on punetavad-karedad laigud… Ja ma võiks jätkata.

Te võite ise ette kujutada kui võimalik on ühte 1a8k vanut nii kaua paigal hoida, et saaksid iga voldi ja laigu peale eraldi kreemi määrida + puhas nahk (mida pole just eriti palju) veel baaskreemiga kreemitada. Ning kõik on ju valus tal, seega ta nutab enamus kremitamise ajast…
Ma ei saa aru miks ja kust see nii järsku välja lõi. Enne oli kõik suht okei, aga kui ilmad läksid nii soojaks, et enam kindaid kandma ei pidanud, hakkasid jamad pihta.
Eks praegu ole see ägenemine tal stressist ka. Mul on tunne, et ma tahaks teda vaid kätel kanda, kõike talle lubada ja üldse mitte temaga pahandada, sest ma ei taha, et ta nutaks ja veel rohkem kannataks/stressi satuks, mis omakorda tekitaks veel suurema ägenemise.

Oeh. Miks lapsed ei võiks kasutusjuhendiga sündida…

Jagage kogemusi emmed, kel on kodus dermatiidiga lapsed – mis, kus, kuidas, kui kaua?
Ma tahaks lihtsalt, et see kaoks ja ei tuleks iial tagasi, aga kahjuks ei ole dermatiidil ravi, ning sellega peab Annu nüüd terve oma ülejäänud elu elama.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!