Ma siin eile rääkisin, kuidas ma ämmaka juures käisin ja siis suhteliselt pika jalutuskäigu tegin jne. Igatahes, kui eile koju jõudsin ja toda postitust kirjutasin, oli mul rämeee sabakondi- ja tutiluu valu. Mõtlesin, et küllap läheb paremaks, kui veidikeseks ajaks tagumiku maha panen…
Aga ei läinud.
Hullemaks läks.
Õhtul seitsmeks oli see lausa nii rõve, et ma ei suutnud isegi asja enam tõsiselt võtta. Täiesti absurdselt valus ja rõve ja paha ja ebamugav ja ma ei saanud mitte millegiga hakkama. Jumal tänatud, et mees koju tuli, muidu oleks laps ka vist nälga jäänud. Isegi puid ei saanud pliidi alla tuua, sest selline tunne oli, et üks vend kukub kohe välja, kui püsti tõusen. :D
Siis märkasin, et iga paari minuti tagant on kõhus vastik ebamugavustunne. Kõht tõmbus natukene kõvaks. Ja nii oma pool tundi järjest. Iga paari minuti tagant…
Kuna need ei olnud valusad kokkutõmbed, siis ei teinud ma neist eriti välja, kuigi mõtlesin, et veidi imelik on asi küll. Naersin omaette, et tänase (eilse) hommikuni polnud ma ikka väga ammmuuuuu ühtegi toonust tundnud ja nüüd järsku kabuum – selline nali.
Mingi poole üheksaks kadusid lambist need toonused ära ja isegi see neetud tutiluu valu andis järgi. Ohkasin juba kergendatult, et no thank god! Sest oleks see veel veidi kauem kestnud, oleksin ma juba närviliseks muutunud.
Õhtu jooksul oli veel paar kokkutõmmet, aga vähemalt ei olnud need enam regulaarsed. Aga tundusid natukene nagu valusad, mis ei tundunud väga okei. Umbes sellised olid, nagu too esimene kokkutõmme seal KTG’s. Kokkutõmbed ei ole eriti tugevad, ega ka nii valusad, et peaks väga ulguma, aga ikkagi… Nagu ma aru olen saanud, siis ei tohiks enne sünnituse algust need kokkutõmbed terakestki haiget teha.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis täna ärkasin ma üles selliste kokkutõmmete peale, mis ei lasknud edasi magada (üks kokkutõmme iga tunni tagant). Kestsid need oma 20 sekundit. Kuigi noh, jällegi polnud need eriti tugevad, aga midagi ikka. Piisavalt, et mind üles ajada…
Peale teist (või kolmandat) korda, kui silmad lahti tegin, hakkasin juba kergelt muretsema, sest täpselt samamoodi läksin ma Annut sünnitama…
Praegu polnud mingi üle tunni ühtegi toonust olnud, aga just tõusin püsti, et kassi korrale kutsuda ja siis lõi jälle kõhu kõvaks, ning ikka üsna valus hoog käis läbi. Möödus umbes 10 sekundiga.
Ja sellepärast ma seda siia praegu kirjutangi – alati, kui ma Annu ajal midagi sellist kirja panin, läks asi koheselt üle. Ehk läheb praegu ka, sest hetkel on küll veel veidikene vara kedagi endast välja pressima hakata. Mul on tänase seisuga alles 34+3 (lapse suuruse järgi 36+1). Ta võiks ikka kolm nädalat veel omal kohal püsida. Siis jõuaks kõik asjad ka valmis, pildid tehtud ja natukene veel rasedust nautida. :)
Muide, ma olen siin mõned asjad järsku ümber mõelnud. Kui varem arvasin, et mul pole ikka seda teist võrekat vaja, sest beebi tuleb ju minu kaissu magama, ning meil on moosese korv ka, siis nüüd see voodi ikkagi tuleb. Seda lihtsalt sellepärast, et mul oleks natukenegi turvalisem koht, kuhu beebi päevasel ajal magama panna, ilma, et ma peaksin kartma, et Annu ta lömaks hüppab, või korviga ümber tõmbab. Eriti veel, kui arvestada, et varsti peaks algama elutoas remont ja meie peame kogu meeskonnaga ajutiselt magamistuppa elama kolima. Mulle ei tundu just eriti turvaline variant jätta beebi meie voodisse magama, kui Annu nagu pöörane mööda tuba jookseb ja igal pool hüppab/ronib.
Lisaks saan ma voodi peale panna mähkimisaluse, mida mul muidu kuhugile üles seada poleks.
Muidugi saaksin ma beebi päeval ka Annu voodisse panna, aga see tundus kuidagi…ebaaus. Et nagu beebi võtaks kõik Annu asjad endale, või nagu Annu peaks kõike vennaga jagama. Las talle siis ikka jääb oma pesa ja beebile oma.
Lisaks sellele tuleb meie majja ka ikkagi tandem-/kaksikute vanker, aga sellest räägin ma juba siis, kui vankri kätte saan (ilmselt/loodetavasti täna). ;)
Aga kui nüüd toonuste ja asjade juurde tagasi pöörduda, siis ma helistan ilmselt varsti oma ämmakale.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!