Kui me Tallinnas käisime, ostsin mehekesele Vana Tallinna raamatu. Ta on mul Vana Tallinna fänn, veits.
Enne ostmist veel vaatasin, et raamat on veidike vigastada saanud. Ühes nurgas oli mõlk ja kilel, mis raamatu ümber on, olid täkked ja muljumisjäljed. Mõtlesin veel, et kas üldse ostan, ehk leiab mujalt ilusama, aga siis meenus, et mul pole aega enam seda otsima minna. Kassasse jõudes veel küsisin müüjalt, et kas neil on taolisi raamatuid ehk veel, et vahetaks ringi. Ei pidavat olema. No ok, mis siis ikka.
Koju jõudes näitasin raamatut veel sõbrannadele ka. Üks ütles siis, et ”ah, tema oleks allahindlust nõudnud – raudselt oleks saanud”. Tagusin endale mõttes käega vastu pead ja mõtlesin, et miks ma ometi ei küsinud. Ehk olekski jopanud.
Sõbrannad tahtsid näha mis raamatu sees on, seega kakkusin selle kile raamatu ümbert ära. Ja suur oli mu üllatus, kui raamatut avades oli sealt pastakas puudu! Esilehel oli lehe keeramisest veel korts ka (nüüd mõtlen, et miks ma ometi ühtegi pilti ei teinud – algusest peale oli ju kindel laks see, et blogin hiljem antud vahejuhtumist.
Ja loomulikult olin ma kassast väljudes tšeki kohe prügikasti lennutanud! Aga üritada ju ikka võib, ning tahtsin poodi naasta. Kuna kell oli juba palju, ei saanud ma samal päeval enam tagasi minna ja järgmisel päeval oli blogiauhindade jagamine – siis oli vaja juba sättida ja kädistada, polnud enam aega arveid klattida. Aga päev peale galat läksin ikkagi tagasi, loota ju võib.
Minu suureks üllatuseks printis müüja, peale täiendavate küsimuste esitamist (mis kuupäeval ja kellaajal ma raamatu ostsin ning millisest kassast), mulle tšeki uuesti välja ja lubas raha tagasi anda. Aga siis selgus, et neile oli just saabunud uus laar raamatuid, ning ma sain samasuguse korraliku asemele valida. Olin vägagi üllatunud ja rõõmus, sest poodi sisenedes olin kindel, et ilma tšekita saadetakse mind kukele, nagu on juhtunud mitmel korral enne seda. Aga see müüja vaevus turvalinte kerima ja minu tšekki andmebaasist otsima! Tahaks teda tänada ja kiita, aaaga kahjuks ei märganud ma ta nime vaadata/meelde jätta… Igatahes, aitäh sulle!
Mis paneb mind aga kõige rohkem imestama – kes pagan läheb ja varastab nii nahaalselt mingi pastaka? Ja kuidas ta vahele ei jäänud? See ei ole mingi 20 sekundi projekt. Kui mina seda kilet maha üritasin saada, läks mul ikka jupp aega enne, kui alla andsin ja kile lihtsalt teibitud kohast lahti lõikasin. Nüüd tagantjärele on siis selge miks kilel need täkked ja muljumisjäljed olid…
Kas teil on mõni taoline lugu jutustada? Kas teilt (teie tuttavalt) on midagi varastatud? Ehk olete te ise kunagi varastanud? Mina näiteks kunagi paari aastasena varastasin mingi dušigeeli – no lõhnas nii hästi ja vanamees polnud nõus seda mulle ostma. :D
P.S Faking bullshit! Kirjutasin seda teksti kaks korda, sest esimesel korral, kui ”avalda” vajutasin, kadus kõik täiesti lambist ära! Loomulikult polnud seda ka draftis, kus tavaliselt kõik automaatselt salvestub. No niiniii kurjaks sain, et kirjutamise isu kadus täiesti ära – seda on vist ka antud tekstist näha. Nagu läbi kõrre vägistatud teks! Vot, sellepärast ma ei harrastagi ”pastakast imetud” tekstide kirjutamist, ning kirjutan siis kui endal tuju on ja sulg jookseb…
P.P.S. NEVER ärge guugeldage ”perseaugu”, ega avage esimest linki mis teile vastu vahib…
Uutest postitustest ja vahemärkustest teavitab facebookis Lipsukese fännileht, mis asub SIIN!
