Võimalik vaid minuga vol 4893024

Johhaidii, mis elu ma ometi elan ja kuidas minuga koguaeg sellised asjad juhtuvad, no aru maeisaa… Panin lapsed voodisse ja tulin kööki nõusid pesema. Panin uksed vahepealt kinni, et jänesed kööki ei saaks, ning tegin välisukse lahti, sest mahla aurutamisest on siin selline leitsak, nagu saunas… Pesen mina siis rahulikult nõusid, kui järsku näen,et üks jänestest paneb ilge jooksuga välisukse poole minema. No on kurat, ma ütlen – raibe vahtis ilmselt külmiku taga ja kasutas kohe võimalust, kui nägi, et ukse lahti tegin. Igatahes, tormasin siis talle järgi ja hakkasin teda ümber maja ees oleva auto taga ajama. Kord jookseb kuuri poole, kord värava poole, kord sauna poole – no ei anna kätte, ega lähe ka tuppa! Mingi 15 minutit jooksin ja mõtlesin, et täitsa lõpp, mida ma selle jäneseraisaga teen! Lõpuks ikkagi jooksis tuppa tagasi. Sai vist aru, et targem annab järele…

Sain jänesel köögis natist kinni ja panin ta puuri tagasi, sest mul sai juba küll sellest pullist. Aga ma polnud veel kööki tagasigi jõudnud, kui kuulsin järgmist katastroofi juhtumas – käis mingi imelik matsatust. Esimene mõte oli, et no tore – kass ajas lille maha, või midagi. Aga eiii, see oli KÕIGEST mu hiiglasuur mahlapurk, mida ma viimased kuus tundi siin usinalt aurutanud olen. Saate aru, see kukkus TÄPSELT komposti ämbrisse, mis mul pliidi kõrval oli. Pea viis liitrit mahla vastu tagumikku!

Aga noh, kuna ma olen niiii positiivne inimene, siis vaatame asja helgemat poolt – vähemalt kukkus see otse ämbrisse, mitte vastu maad. Vastasel juhul küüriksin ma praegu kirjutamise asemel hoopis oma köögi põrandat, mis näeks välja nagu mõrvapaik.

Ja mina mõtlesin, et mu selle nädalavahetuse TOP1 ”võimalik vaid minuga” saab olema see, et suutsin kahe päevaga hauda saata kaks telefoni. Üks sai üleeile niiskust, kui paduvihmaga marju korjasin ja teine kukkus eile hommikul ekraanipidi vastu duššinurga metalli sodiks. Oh seda imelist elukest küll!