Üritan mina rahulikult last sööta ja magama panna, kui kuulen kuidas koer vinguma hakkab ja mööda elamist traavib – selge, peab õue minema. Kuigi alles käisime, aga ok – vaja siis vaja.
Mida aeg edasi, seda paanilisemaks läks nutt. Mul oli juba kurb kuulata, aga kohe midagi teha ka ei saanud. Nii kui ma oleks magamistoa ust paotanud, oleks mu ihuvili röökima pistnud, nagu sada mustlast üritaks teda elusalt süüa…
Umbes viis minutit peale esimest “välja küsimist” saabus vaikus. Väga kahtlane vaikus. Mu süda aimas halba. Ja ma ei pidanud pettuma. Kui ma poolteist tundi hiljem magamistoast välja astusin, tundsin kohe mõnusaid aroome. Peale väikest peitusemängu, leidsingi täna õhtuse auhinna – kõhulahtisus keset köök. Awesome. Ta sittus korteri AINSA vaiba täis. Oh the joy of having pets.