Annu ja Joel said lõpuks nii palju terveks, et nendega kannatas kuskile jälle minna, alles pooles augustis. Ja siis said nad kohe uue taudi kaela – Annemaiale lõi tuulerõugete armidesse stafülokoki.

Mina muidugi ei saanud alguses midagi aru, et mis jama see on. Alles nad ju paranesid tuulerõugetset ära, miks nüüd neid punne jälle juurde tulema hakkab? Algas nagu uus ring rõugeid – punnid, millest tulid vesivillid ja mis siis nagu levisid aina laiemaks ja laiemaks laiguks. Vesivill katki läks, siis see koht oli ilma nahata, vesistav laik ja selle laigu peale tekkis kollane koorik.

*Pildid on tehtud juba haiglas ja u päev enne seda*

Kuna minu arst oli puhkusel, helistasin kohe asendajale, et mis jama see selline on – kas ma pean näitama tulema või mis ma nendega teen? Ei, ei ole vaja tulla – andke palavikualandajat kui vaja ja oodake. See on selline viirus lihtsalt ja läheb varsti ise üle! Kõik. Kirjelduse järgi võis see jah kõlada nagu misiganes see viirus oli, mis siin suvel metsikult levis, aga reaalsus oli midagi muud!

Mina ikkagi saatsin arstile ka pildid, sest mulle ei tundunud see asi okei ja kuidas sellisele asjale ei ole ravi, lihtsalt kannatagu? Kas laps peab tõesti niimoodi piinlema… Kirjutati kreem, aga enne kui ma seda neile õieti määrimagi sain hakata, läks Annemaial olukord iga tunniga aina hullemaks ja hullemaks.

Viimane päev oli nii, et mina läksin hommikul tööle, minust jäi maha veel üsnagi kõbus laps, aga kui ma õhtul 21 ajal koju jõudsin, oli sellest lapsest saanud elav laip! Ta ei suutnud lamada ega magama jääda, ainult nuttis, et tal on valus. Seega öösel kell 2 pakkisin ma meie koti kokku ja sõitsin temaga Tartusse lastehaiglasse.

Esmalt muidugi ei saadud aru, et mida asja ma sellest lapsest siia öösel vean? Esimene kommentaar arstilt oli, et kas hommikuni siis ei kannatanud? Ja teine kommentaar, peale seda kui olin lapse kleiti kergitanud, oli pahameel, et kus te varem olite? Vana hea klassika…

Järjekordselt pean tõdema, et usalda oma emasüdant! Kui sa tunned, et asi ei ole õige, siis otsi abi ja tee kõik endast olenev, et sind ära kuulataks, KOHE. Ma tundsin end ilma nende komantaaridetagi maailma kõige halvema emana, aga reaalselt kust ma pidin toona teadma, et see ei ole see mida perearsti asendusõde mulle väitis? Tundub küll ebareaalne, aga see olukord läks käest täiesti ära umbes päevaga või isegi poolega.

Ta sai koheselt peale õiged valuvaigistid ja antibiootikumid, talt võeti proovid, et teha kindlaks mis tüvega täpsemalt tegu on ja nahk kreemitati paksult sisse spets kreemiga, mis pidi ka antibiootikume sisaldama. Lisaks tehti katkised kohad üle sinisega, et neid kuivatada.

Kuna teised lapsed olid ka nakatunud aga mitte nii hullult, said nemad ravi kodus. Neile määrati sprei ja kreem.

Annuga olin haiglas viis päeva. Saate aru, VIIS PÄEVA! Ma polnud elusees teistest lastest nii kaua eemal olnud. Eriti raske oli Kauri pärast, sest ta on ikka täielik memme muna ja emme kaisuloom. Aga saime hakkama ja juba paari päevaga oli ka Annul juba miljon korda parem olla. Mängisime lauamänge, mis sõbranna meile haiglasse tõi, vaatasime telekat, lugesime raamatuid ja olesklesime täiesti niisama. Mõnes mõttes väga vajalik puhkus ja segamatu kvaliteetaeg oma kõige vanema tiburulliga, sest teada ju on, et kodus on alati kellelgi midagi vaja ja löögile saamine on kohati ikka päris keeruline…

Mina olin juba täiesti ahastuses, sest esimese septembrini oli kõigest paar päeva aega ja ma mõtlesin, et kas tõesti peab Annemaia oma päris esimesest septembrist ilma jääma? Alguses arst ütles, et kindlasti ta esimesel veel kooli ei saa, aga õnneks paranes ta oodatust paremini ja enne haiglast väljakirjutamist andis ta loa tal ikkagi aktusel osaleda.

Ise ta põdes küll, et kuidas ta läheb aktusele, kui üle kere kärnad veel rohelised on, aga ostsime paksud valged sukad, näo ja käed saime enam-vähem puhtaks ja oli täitsa kena.

Tõeline pull hakkas aga alles kodus pihta. Annemaia sai ju haiglas antibiootikume, teised kodus vaid kreemi aga see jura on ju ÜLINAKKAV. Annemaia oli pmt terve, aga Madlil oli veel mõni punn alles. Madli nakatas Annemaia uuesti ära. Mõlemad said antibiootikumid peale, aga selle aja peale olid nad ära nakatanud Joeli ja selleks ajaks kui Joelil välja lõi, oli tüdrukute AB kuur juba läbi. Joel nakatas uuesti Annu ja nii see ring käis. Mul oli lõpuks juba õudusunenäod, et kellelgi on kuskil mingi punn ja siis see on jälle see fucking stafülokokk.

Arst muudkui kirjutas kreemi ja käskis sellega möllata, aga see ring ei saanud kuidagi lõppu. Seal oli mingi teema sellega ka, et me ei saanud juurde täpselt seda kreemi, mida emo’st kirjutati. Ma ei tea kuidas nad ei osanud siis välja võtta seda või ei nähtud, aga lõpuks googeldasin välja selle arsti, kes meiega haiglas tegeles ja rääkisin kõik ära. Ta vastas mulle 15 minutiga, väljaspool oma tööaega!!! *Vastuse all oli tekst, et kiri on tulnud väljaspoolt haiglat*. Ta sebis meid JÄRGMISEKS päevaks nahaarstile ja andis nii palju nõuandeid… Tõesti, ma pole iial sellist asja näinud ja ma olen niiiniii tänulik!

Igatahes, nahaarstilt saime jälle uued soovitused aga lõppkokkuvõttes ei saanud me sellest ikka lahti ja ring käis edasi. Ühel läks paremaks, teisel hullemaks. Mul oli lõpuks juba imelik arstile helistada, sest KUIDAS ometi ei saa ma sellest jamast lahti?! Lõpuks helistasin jälle perearstile ja lasin kõigile uued antibiootikumid kirjutada, sest see oli lihtsalt ebareaalne, et üks saab terveks, nakatub teine jne. Võtsime kõik viiekesi ühe kuuri ära ja alles siis saime lahti. Kuigi praegugi, mitu kuud hiljem, olen parakates, kui mõnda punni kellelgi näen, sest see reaalselt oli niiiiiiiiiiii hull.

Arst haiglas veel ütles, et augustis pidigi see nakatumine olema kõige sagedasem, sest lapsed ikka kukuvad nii, et kriimud taga ja käivad seejärel kuskil järvedes ujumas ning võivadki selle bakteri endale sinna kriimustusse saada… Ma pole küll enne kuulnud, aga miinus viis punkti kümnest sellele haigusele, see oli KOHUTAV.

Ma võin nüüdseks juba julgelt öelda, et mis puudutab tervist, siis viimased kuus kuud on üks täielik hädaorg olnud. Üks jama lõppeb, teine algab.

Jaanipäeval olin lastega sõbranna juures ja viimasel päeval lõid tema väiksemal lapsel tuulerõuged välja. Sellest hetkest umbes kolm nädalat edasi ning olid minu väiksemad täpilised. Madlil ja Kauril oli asi ikka võrdlemisi kerge – punne oli täpselt nii palju, et sai vatipulgaga tupsutada. Madlil oli paaril päeval palavik aga Kauril ei olnud sedagi, joosti ringi ja möllati nagu ikka. Täpitamise ajal natuke nuteti, sest nagu ma hiljem teada sain, esimese hooga see ikkagi natukene kipitab. Nädala jagu oli seda hullemat aega ja siis sai vaikselt maha pesema hakata seda rohelist.

Ma ikka iga päev kontrollisin suuremaid ka, sest minu jaoks tundus see täiesti ebaloogiline, et ainult väiksemad põevad. Ma olin täiesti kindel, et Annemaia ja Joel ei ole varem tuulerõugetes olnud, aga vot näe, neile punne ei tulnud!

Väiksed paranesid ära, saime käia tiiru loomaaias ja maal vanaemade juures. Ja siis, päev enne koju tulemist, mida mu silmad näevad! Joeli ülaseljal neli-viis vesivilli. Ma mõtlesin, et no mine pekki, päriselt ka? Just saime kodust välja ja nüüd jälle kaheks nädalaks, keset effing suve, koju lukutaha? Ja Madlil oli just sünnipäev tulemas, mis siis ka selle tõttu muidugi ära jäi.

Põhimõtteliselt siis, et Madli ja Kaur haigestusid umbes kolm nädalat peale kokkupuudet ning Annu ja Joel said siis meie väiksemate käest nakkuse ja samamoodi haigestusid kolm nädalat peale väikeste esmast haigestumist.

Kõigepealt siis Joel, paar täppi siin, paar täppi seal. Mõtlesin, et no polegi nii hull. Ja siis lõi mõlemale megahullu palaviku ja oiblää kus siis hakkas neid täppe juurde tulema! Mõlemad olid lapiti maas nagu lestakalad. Isegi Annu magas KESET PÄEVA. Tavaliselt on minu lapsed need kes isegi 39se palavikuga ringi jooksevad ja karjuvad.

Annemaial aitas kindlasti kaasa ka see, et tal on atoopiline dermatiit ja teadupärast on tuulerõugetele pandav briljantroheline ka veel omakorda kuivatava toimega. Niisutava kreemiga ju kreemitada ei tohtinud, aga mida kuivem oli nahk, seda rohkem see sügeles ja seda hullemini rõuged levisid.

Kui ma ütlen, et see oli täielik horror, siis ma ilma liialdamata mõtlen ka, et see oli üks kõige hullemaid asju mida ma olen pidanud oma lapsi läbi elamas nägema. Neil oli reaalselt päevade viisi lihtsalt niinii halb olla, et isegi kööki täpitama tulemine oli piin. Süüa ja juua ei jaksanud ega saanud, sest suu ümbrus oli lihtsalt nii puruks, et iga liigutus tegi haiget. Ja tuletagem meelde, et õues oli südasuvi, 25-30 kraadi sooja.

Ma andsin lõpuks ükshaaval täpitamisega lihtsalt alla! Panin kummikindad kätte, tegin vatipadja rohelisega kokku ja lihtsalt tõmbasin mõlemad ÜLENI roheliseks. Nad reaalselt olidki varvastest pealaeni rohelised, ainult silmaümbrused olid valged, kuigi punne oli isegi silmalaul. Ma paneks siia rohkem pilte, et näidata KUI hull see asi tegelikult oli, aga see ei oleks lihtsalt õige nende suhtes. Nad väga häbenesid oma punne ja seda rohelist.

Seda nõmedam on aga seik, mida teile kohe rääkima hakkan…Ühesõnaga, ega see Joel mul lõpuks paigal siis ikkagi olla ei suutnud. Tüübil oli 39 palavik ja ta ronis mulle, kampsun seljas, õue järgi, et aidata mul marju korjata. Ma ütlesin mitu korda, et mingu tuppa puhkama aga ei, tema tahab emmet aidata. Ja korjaski mul seal küljeall mustsõstraid, endal 39 kraadi palavikku nahavahel. Vahepeal viskas põõsaste vahele pikali ja pikutas natuke ning siis korjas edasi…

Aga mis oli tõeliselt nõme – tänaval kõndis mööda punt inimesi, täiskasvanud inimesi! Ja üks neist oli kommenteerinud Joeli rohelist nägu, ala, et miks sa selline oled? Nagu Shrek… Ja ülejäänud punt naeris nii, et vats vappus. Nagu mdv sul viga on? Lapsed tundsid end niigi halvasti, väga häbenesid oma haigust ja siis mingi lõpus tuleb ütleb veel nii… Välimuse järgi 30+a mehed aga mõistust absull ei ole (miks see mind endiselt ometi üllatab). Oleks ma vaid õigel hetkel juhtunust aru saanud…

Igatahes, antud pildil olin ma õhtul tal kõik punnid roheliseks teinud ja hommikuks oli ta juba selline. Sel hetkel otsustasingi, et siin ei ole enam ükshaaval midagi teha – julmalt lihtsalt kõik üle… Kujutage ette milline piin see on, kui terve su keha on ühtlaselt sellise lööbe all? Ja need seal on alles algstaadiumis tekkivad vesivillid. Igast sellest punnist tuli vesivill, mis siis katki läks ja veel omakorda põrgupiina tekitas. Kõik sügeleb, kipitab ja valutab. Mida rohkem kratsid, seda hullemini levib ja valutab…

Ma tean, et on olemas ka mingi tuulerõugete vaht, aga nii palju kui mina kuulnud olen, siis see ei aita pooltki nii hästi kui vana hea briljantroheline. Sellega ikka õigel hetkel üle tegid, siis ei jõudnudki see vesivill tekkida ja hakkaski kohe punni kuivatama. Nendest pisematest täpikestest näiteks ei tulnudki vist villi, sest ma tõmbasin neid 2x päevas rohelisega üle ja see kuivatas superhästi. Mul kulus seda rohelist ka muidugi umbes pudel 2-3 päevaga.

Ka saialilletinktuuri pidi tohtima punnidele panna, et kuivatab hästi, aga samamoodi nagu vahugagi – sa ei näe seda hetke mil punne enam juurde ei tule. Samas, ega mina ju ka enam ei näinud, kui nad ära võõbanud olin, aga vähemalt nii sain kindel olla, et kõik punnid on üle käidud. Väiksemate puhul oli väga hästi näha, et üks 5-6 päeva tuli punne juurde ja siis hakkas vaikselt paranema, aga suurte puhul oli see protsess ikka tohutult palju pikem…

Ühesõnaga, peab ikka väga paika, et mida vanem laps, seda hullem on põdemine. Seega kui teil tuttaval on laps tuulerõugetes ja teie oma veel põdenud ei ole, siis mina soovitan küll külla minna. Mida varem, seda parem. Annemaia (7a tol hetkel) oli ikka VÄGA piinal, võrreldes ntk Madliga (3a, sai 4a). Kauril (1a) möödus see üldse nii möödaminnes, et temal ei jäänud küll mitte miski tegemata selle pärast. Kõige hullem oli neil see, et punnid tulid silmade ümber ja siis olid silmad natuke paistes, nagu oleks peksa saanud, aga muu oli suht köömes, võrreldes suurtega.

Kes tahab, võib minuga jagada oma tuulekate lugusid. Kas ja mis aitas kõige paremini, kuidas haigus kulges jne.

Sellest on nüüd juba mitu kuud möödas, aga nähes tühja kohta toanurgas, kus vanasti puur asetses, meenub ikka see koletu sündmus. Oli august, õues oli veel mõnusalt soe (kuidas see küll tundus, ahh?) Kui ma ei eksi, siis oli juba õhtu, lapsed magasid ja mina vahtisin läpakast oma sarja. Mul olid kõik hoovipoolsed aknad pärani lahti, nagu terve suve olnud oli. Järsku kuulen väiksest toast, kus mul tol ajal olid ka kassikrõbinad ja nende veekauss, müdistamist. Mõtlesin, et kassid kolistavad, sest selle toa akna kaudu käisid nad ka õue. Mul oli sel aknal võrk ees ja võrgu nurgas oli väike auk, täpselt selline, et kass mahub läbi.

Järgmisena kuulsin piiksumist, nagu kass oleks hiire kinni püüdnud. Ma ei osanud sellestki midagi erilist arvata, sest üks kass on mul üpris hea hiirekuningas. Aga siis hakkasid koerad haukuma. Läks üks minut mööda, enne kui mul süda kiiremini taguma hakkas ja mõte selleni jõudis, et äkki see ei olnudki hiir…

Läksin maja pealt Jänku-Joosepit otsima, sest ta oli mul vähemalt 12h päevas lahtiselt. Tavaliselt küll ainult magamistoas, sest talle meeldis kõike valimatult närida, aga mõnikord ikka juhtus, et ta lipsas mulle märkamatult toast välja ja siis tegi kuskil vaikselt pahandust.

Lähen ringiga väikse toa eest kööki, köögist elutuppa ja mida ma näen… Suured valged karvatutid nukumaja ees. Klomp tekkis kurku. Tormasin kõik nurgatagused läbi, kus ta end tavaliselt peitis, liigutasin kappe ja külmikut – mitte midagi. Lootsin, et ehk sai ta ikka põgenema, sest verd ma ei näinud. Väikse toa aknavõre küljest leidsin aga veel mõned valged karvad, täpselt sellised nagu Joosepil…

Otsisin taskulambiga õues kõik autode alused, puuriidad ja põõsad läbi, et äkki ta sai õueski ründaja käest plehku, aga ei midagi… Mõtlesin, et mida ma küll lastele ütlen…

Öösel hoidsin akna tuulutuse peal, et kuulda kas koerad ehk uuesti haukuma hakkavad. Kui Joosep liikuma peaks, annavad nad sellest kindlasti teada. Järgmisel päeval läksin kohe hommikul uuele tiirule, et kui ongi maha murtud, leian ta vähemalt enne lapsi, aga ma ei leidnud mitte midagi, isegi mitte üht karvatutti! Siis aga nägin üle aia naabrimeest ja sain teada, et Joosep on nende kuuri lohistatud…

Kui talle sinna järgi läksin, olin ikka väga üllatunud, sest küüliku keha oli täiesti terve, käpad, kõht, kõik. Ainult pea ja enamus sisikonda tundusid puudu olevat. Pead ei ole siiani kuskilt välja tulnud. Imelik on veel see, et Joosep oli hermeliin-lõvilakk, see tähendab, et ta kaalus ca 1kg ja ta pea-kael olid vägaväga karvased… Kes sööb ära pmt pihutäie karvu ja jätab keha täiesti puutumata?

Senini ei tea ma kindlalt kes või mis mul toas käis, aga Kauri ma peale seda enam sauna magama panna ei julgenud… See loom ei saanud olla väga palju suurem, kui kass. Ta pidi olema väga hea turnija, sest otse tolle akna all on kelder ja keldri luuk oli lahti, see tähendab, et ta pidi hüppama keldriluugile, sealt turnima aknalauale, mööda aknalauda natuke kõndima ja siis alles võrgu august sisse ronima. Pärast küülikuga siis sama teed tagasi, pluss üle puuriida ronima, et naabri aeda saada.

Metsloomad ja muud mudilased ei ole meil siinkandis otseselt haruldus. Linnapiiril asuvatest majadest paarsada meetrit ja võid kohata karu. Mitu korda on mul majast mööda paterdanud KOBRAS (jumala tuim vend, isegi teist nägu ei teinud, et talle natukene järgnesin). Üksaasta jooksid keset linna 5 kitse. Eelmisel aastal elas mul sauna lakas kährik (sel aastal teda seal enam ei ole). Rebased on täiesti tavaline asi, selle peale ei tee keegi enam isegi üllatunud nägu…

Samas kõige tõenäolisem on ikkagi hoopis see kassinärakas, kes mul siin pidevalt käib (samas, nüüd pole ma teda enam tükk aega näinud). Üksaasta kuses ta mulle aknast sisse, otse aknalaual seisvasse turvahälli. Suvel, kui kodust ära käisime ja meie enda kassidele akna lahti jätsime, käis temagi siin söömas ja magamas. Pidevalt oli väike tuba täis kustud, kuigi aken oli ju lahti. Ükskord tuleme koju (olime ühe öö ära) ja meie kassid on ehmunud nägudega maja ees ootel. Toas aknalaual magab aga mingi võõras rääbakas! Kõik kohad olid täis situtud ja karvaseks magatud, lillepotid olid aknalaudadelt maas, põrand kõik mulda ja puru täis. Ja mis mind veel ekstra ketta ajas – oli taimede ettekasvatamise aeg ja see raibe oli köögiaknal 70% mu taimedest puruks tallanud! Mul tuli 5st päevalillest 2 üles ja mõlemad suutis see näru ära lõhkuda, kurgid-tomatid-paprikad kõik segi kraabitud. Kõige haigem on aga see, et ta oli puuke pilgeni täis ja kui ma teda siin aknast välja ajada üritasin, kukkusid tal seljast suured, verd täis puugis robinal maha! Täiesti košmaar! Ma tean küll kelle kass ta on või oli, ma olen tolle memme loomadega juba aastaid hädas olnud, aga teda ei takista enam keegi ega miski. Üks kaob ära, korjab endale uue ja nii see käib aastast aastasse…

Ühesõnaga, selline sürr lugu… Ma ei osanud unes ka näha, et selline asi üldse juhtuda võiks. Ma olin ju kodus, reaalselt seal samas, maja oli hääli täis…

Eelmiste postituste peale sain tagasisidet, et soovitakse lugeda ikkagi ka laste kohta, sest enamus teist on ju siia tekkinud just ajal, kui ma ainult neist rääkisingi. Kaurist pole ma siia eriti midagi kirjutada jõudnudki ja too tüüp on juba kohekohe 2aastaseks saamas! Ma ei väsi kordamast – aeg lendab… Kui ma saaksin vaid 8a tagasi minna ja sellele eneka äärel olevale esmakordsele emale öelda, et kõik saab korda. Lihtsamaks oluliselt ei lähe, aga sa saad hakkama. Ja mis peamine, naudi neid hetki, mida vähegi saad, sest see kõik läheb tegelikult nii kiiresti… Täna sünnib, homme kõnnib, ülehomme on ta juba koolis. See väikelapse iga kihutab sinust mööda kui kiirrong, heal juhul näed veel tagatulesid.

Täpselt nii ma end praegu tunnengi – ma ootasin seda nii kaua, mõtlesin milline see olema saab, ning kui äge, tore ja ilus see kõik on, aga nüüd näen vaid selle kiirrongi tagatulesid. Lapsed on juba kõik nii suured ja asjalikud. Nii palju etappe on juba läbi mida ma enam iial tagasi ei saa.

Madli ei ütle enam ammu hobuse kohta kobijo, Annemaia läks effing esimesse klassi ja järgmisel aastal on JOELI kord minna KOOLI! Saate aru, Joel, kooli…järgmisel sügisel. Need vennad käivad koolis? Nagu mida….

Ausalt, kirjutan ja nutan, sest see tundub nii sürr lihtsalt, kui mõtlema hakkan. Ma ei tea kas ma olen peast haige või mis toimub, aga reaalselt, peatage aeg! Tahaks veel kasvõi mõneks minutiks minna tagasi sinna aega, mil nad olid kahekesi päris väiksed. Kuidas 1a7k Annu nutva beebi-Joeli juurde tormas ja hellalt ”ära nuta poja, emme tuleb” lausus. Seda kirjutades hakkasin mõtlema, et kas tõesti ta rääkis nii väiksena juba nii hästi või mäletan ma midagi valesti? No nii on silmade ees, kuidas Annu küünitab üle hälliserva Joeli poole ja üritab teda nõnda rahustada… Ja kuidas ta siis minuga pahandas – lõi käed külgedele puusa, seisis nagu väike teekann mul seal hälli ees ja õiendas: ”poja nutab!” :D

Nad olid nii armsad ja täiega hoidsid teineteist. Nüüd käib vaid üks pidev andmine, kisa, undamine ja kaklemine. Küll on häda kui nad on mõlemad kodus, küll on häda kui mõni neist kuskil külapeal on. Ükskord alles siin oli, et Joel oli pool päeva sõbranna juures Halloweenipeol. Annu kodus ainult huilgas – kus see Joel on, millal see Joel tuleb, viu-viu-viu. Tuleb tüüp koju – selle undamise peale võiks ju siis eeldada, et nüüd on suur rõõm kui vend koju jõuab ja hakatakse koos mängima – a huii. Nii kui tüüp uksest sisse sai, eputas teiste ees, et ta sai pulgakommi ja grillis lõkkel vahukomme vms ja hakkas pihta – miks Joel seda sai, nemad pidid kodus kanasuppi sööma, neil on ka vaja lõkkel grillitud vahukomme. See on EBAAUS!

Järgmisel nädalavahetusel oli vastupidi, Annu läks sõbranna juurde ja teised olid kodus. A tulemus oli pmt sama. Terve aja Joel kiunus, et kuna see Annu tuleb, kus ta on, bla-bla-bla. Tuli plika koju ja hakkas mingi kisakoor pihta jälle. Küll keegi võttis kellegi asja ära mida teine oli just plaaninud kasutada, küll keegi tüütab kedagi, küll keegi ütleb kellelegi PIIDER ja siis tullakse kaebama jne, jne, jne. Fun times, ma ütlen, fun times.

A koolist rääkides, siis ma tunnen kaasa neile lapsevanematele kes praegu lasteaias Eliisigagi hakkama ei saa. Nagu tõsiselt! Mu laps on esimeses klassis käinud kohe kolm kuud ja ma pean ausalt tunnistama, et ma vihkan seda iga oma keharakuga. Okei, kerge liialdus, aga mul hakkab vasak silm vähemalt korra päevas tõmblema, kui ma koolile mõtlen. Mul puuduvad otseselt etteheited koolile, ammugi veel mitte õpetajale (reaalselt, talle tuleks medal anda selle idiootsuse eest millega ta igapäevaselt rinda pistma peab), aga see koolilapsega elu on lihtsalt…

See on mingi minu enda maeiteamis viga, aga kuidagi niiiiiiii keeruline tundub see kooli süsteem. Vanasti oli ju lihtne, õppimine kirjutati päevikusse vastava päeva taha ja asi ants. Nüüd on aga e-kool. Alguses muidugi ei saanud ma nagu ÜLDSE aru mis toimub. Väga raske oli endale sisse harjutada, et sa pead 101 erinevat kohta üle kontrollima ja koguaeg näpuga järge ajama – kas see nüüd on tehtud või tegemata, olen ma seda juba näinud või on see mingi uus asi?

Kord on õppimised seal all kus tunnis tehtud asjad kirjas on, kord saadeti lisaks veel eraldi kiri, kord olid mingid asjad veel kuskil kolmandas kohas. Siis saadavad need teised koolitöötajad veel mingeid ülekoolilisi teateid, mis minu tagumikku nagu karvavõrdki ausalt öeldes ei puuduta ja lõpuks on kõik lihtsalt täielik puder ja kapsad. Mingitel kordadel avastasin alles mitu päeva hiljem kuskilt mingi teate, et aaaa, sel päeval oli vaja see ja see veel kaasa võtta-ära teha-viia-tuua-välja võluda? Hmmm, okk, ups.

Üle kontrollida tuleb KÕIK mis tal seal e-koolis kirjas on. Isegi see mida nad väidetavalt tunnis tegid, sest pooltel kordadel on tal neidki asju lõpetamata jäänud või on midagi valesti teinud ja on vaja parandada. Vahepeal on lehtede viisi tegemata ülesandeid – kas neid peab tegema või ei pea? Keegi ei tea, kuskil kirjas ei ole ja vahepeal jääb tunne, et koolilaps ise näeb seda töövihikut üldse esimest korda elus.

A ja siis on neil veel toredad lühendid, näiteks KTTV, AB TV, AB, TR, TV – igas aines sada erinevat (töö)vihikut ja raamatut, kõike tassi koguaeg kaasas ja kontrolli iga jumala päev mis tal seal kotis nüüd on või olema peaks. Täna tähendab TV töövihikut, homme võib see aga juba tähendada tööraamatut, kus pole kusjuures nii palju lehtigi sees, kui ülesandeid antud on.

Vahepeal olin juba tubli, sain nagu kõigest aru ja mulle tundus, et meil on kõik koguaeg tehtud ja järjel. Nüüd oli õpetaja koroonas ja Annu oli nädala koduõppel. Ausalt, ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, et ma ta sel aastal kooli panin, mitte eelmisel. Ma oleks end ilmselt esimese koduõppe kuu lõpuks juba rippu tõmmanud.

Esiteks, see vastu mölisemine – tsikk on 8a ja käitub nagu effing pubekas. Niimoodi plärtsub ja paugub, et mul lähevad juuksed peas halliks. Pidi mulle luuletuse ette lugema ja siis 2 salmi vihikusse kirjutama. Kui ma konkreetselt kõrval ei istu ja pmt ora perses ei ole, siis loeb üle rea või vapsee aiateibaid. Kirjas on ntk ”müüjatädi”, tema loeb 3 tähte ära ja ütleb ”müüdi ära”. Ma seal kõrval siis nagu, et kui sa mind lolliks üritad teha, siis vähemalt ütle midagi, mis läheb eelneva tekstiga kokkugi…

Salmi ka kirjutas nii, et paber oli pisaratest niiske. Kirjas on ”muuta”, tema kirjutas ”muda”. Pidi kirjutama piima, saia, võid aga tema kirjutas piia, saiia, võit. Ma mõtlen, et ta teeb seda meelega, sest see pole lihtsalt reaalne. Ta ei ole loll, ta oskab lugeda ja kirjutada ju! Vahepeal on lambist mõned tähed puudu, üle, valesti või lihtsalt täiesti lappes kõverikud, aga see on enamasti sellepärast, et ta ei ole mõttega asja juures, väiksed segavad või tahab rutturuttu ära teha. Siis kustutame, kirjutame, ulume, kustutame, kirjutame… Tema ei taha teha, tema ei pea tegema, tema juba oskab ju kirjutada ja üleüldse, talle tehakse ülekohut, sest tema vaesekene pole NÄDAL AEGA ühtegi päeva puhata saanud. Ma ei tea mida ta need 2 päeva tegi, kui ma pikad päevad tööl olin – koolitööd igatahes mitte, sest vastasel juhul ei oleks ma pidanud 3 päeva neid ülesandeid temaga siin järgi nühkima (ei, ta ei olnud üksi kodus).

Lisaks töövihikutele jms, on neil veel mingi 101 erinevat kohta netis ka, kus nad ülesandeid tegema peavad. Selle koduõppenädala jooksul avastasin, et meil on OKTOOBRIKUUST veel mitu ülesannet esitamata. Mul on nagu mäluauk – pole eluski näinud sellist asja, pole kuskil nagu teadetki olnud, et peab tegema midagi ja keegi taga ka otsinud ei ole, mis tekitab jällegi hirmu, sest nüüd hakkavad nad reaalselt hindeid saama hinnangute asemel.

Matemaatikas pidi tegema mingit netiülesannet kus tuli raha kokku lugeda. Tal oli 3x 10 euri ja teises tulbas 50 senti. Palju raha kokku on? Tema vastus: ”80!” Seletan korra, seletan kaks, seletan kolmandagi, tema ikka raudkindlalt, ”80 euri!” Ja siis õpetaja järgmises kirjas umbes, ”üllatas mind aga see, et math 99 ülesandeid tehti nii vähe – mõni oli küll alustanud aga siis ära lõpetanud”, hmmmm, tõesti huvitav MIKS….

Ma ikka vahepeal mõtlen, et mida see õpetaja küll minust mõelda võib, kui Annul jälle lambist mingid asjad puudu või tegemata on. Küll on loodusõpetuse asjad kodus, küll on muusika raamat puudu, küll on KUU AEGA tööd esitamata, küll unustatakse ära, et teater on ja õpetaja peab pileti kinni maksma (järgmisel päeval viis raha tagasi) jne, jne, jne. Vaene laps, et peab sellise emaga kasvama, eks…. Mu ainus lootus on, et ÄKKI on selle 21 lapse vanemate seas hullemaid lauajalgu, kui mina, aga ega ma väga ei hellita sedagi lootust.

*Selgub, et e-kool ja stuudiom polegi päris sama asi, aga meil on see viimane igatahes…

Viimane aasta on olnud keeruline, aga kui praegu mõtlema hakkan, olen ma enda üle tegelikult väga uhke. Ma olen teinud samme mida ma ei uskunud, et iial teha suudan. Ma olen võtnud riske, teinud palju tööd, valanud pisaraid ja näinud vaeva, et edasi areneda.

Kasvõi tööalaselt. Päris esimene pikenduste paigaldus võttis mul 8+ tundi aega ja isegi siis ei saanud ma valmis, täituvus oli kuskil 60%. Õppimise ajal käisin mitu tiiru vetsus nutmas, sest ma olin enda peale nii kuri ja endas nii pettunud. Miks ma hakkama ei saa? Miks see mul nii palju aega võtab? Äkki ma ei saa iialgi sellega hakkama, äkki see ei olegi mulle… Aga ma ei andnud alla, see ei olnud minu jaoks isegi enam valikuvõimalustes, sest ma olin juba liiga palju ressursse sellesse investeerinud. Ma lihtsalt pean nii kaua suruma ja end sundima, kuni ma hakkama saan!

Tegin kuude viisi tasuta tööd, tegelikult maksin ju lausa peale, sest ega liimid, ripsmed, vahud, primerid, bonderid jms siis odav kulu ei ole. Kui koolitaja ütles, et tal olid rasked esimesed 5-10 tööd ja peale seda läks aina paremaks, kiiremaks, kergemaks, siis minu esimesed 30 tööd olid täissaast, sealt edasi läks vist tasapisi natukene paremaks. Rahul ma muidugi ei ole veel ühegi oma ripsmetööga olnud, sest ma ju tean KUI hästi on võimalik teha ja minu tööd ei ole veel kaugeltki sellised. Ma ausalt ei kujuta ette ka millal mina ükskord selle pulgani jõuan, aga küllap lõpuks jõuan kah, seda ma siiski tean.

Samas ma usun, et see kriitiline silm on hea, sest kui sa oled endaga, oma arenguga ja oma tööga 100% rahul, oled sa arenemise lõpetanud ja arenguruumi on kõigil ALATI.

Vähemalt ripsmete püsivus on mul juba algusest peale päris hea olnud. 3-4 nädalat täiesti probleemideta enamikel peal ilus. Ma muidugi tahan, et kõik käiksidki mul enam-vähem 3 nädala tagant hoolduses ka. Seda juba selle pärast, et ripsmed kasvavad tegelikult päris kiiresti ja kõik mis on üle 2mm välja kasvanud, tuleb eemaldada, et uus pikendus peale panna. Ja vaevalt keegi tahab sellest 60%st veel poolt maha nokkida, et ripsmepiir oleks ikka ilus ja ühtlane…

Kuna mina paigaldan ripsmeid kihiti ning valin pikenduse pikkuse ja jämeduse vastavalt sellele mis kasvustaadiumis kliendi naturaalne karv on, vaatab mulle tegelikult tihtilugu vastu pilt, kus kliendi naturaalne karv on juba anageensest faasist katageensesse või isegi telogeensesse faasi jõudnud ning naturaalse karva otsas on see tibatilluke pikendus. Oeh, oleks mul vaid telefonil selline kaamera, et neid lähivõtteid teha! Sellised väljakasvanud karvad võivad aga tagurpidi silma hakata vajuma ja muudmoodi kliendile ebamugavusi tekitada. Lõpuks ehk tõmbab klient selle karva hoopiski ise juurega koos välja ja see on juba palju kehvem variant, kui korrapäraselt hoolduses käia.

Ajakuluga on nii, et üldiselt see ei käi ikkagi nii, et täna teen 8 tundi, homme 6 tundi ja ülehomme teen sama töö 2 tunniga ära. See on pidev areng – minut siit, kolm minutit sealt, järgmise kliendiga võib-olla hoopis +30 minutit rohkem ja tunned end jälle nagu läbikukkuja, sest just hakkas ju hästi minema!

Ükspäev just oli mul klient kelle paigaldusega läks mul 3 tundi aega ja ma oleksin võinud seal veelgi kauem nokkida. Samas päris mitu sellele eelnevat paigaldust tegin ära juba kõigest 2,5 tunniga. Silmad ja ripsmed on lihtsalt niii erinevad! Noortele on muidugi lihtsam teha, vanematele daamidele aga minu jaoks veel suhteliselt keeruline.

Viimane trikk, millega ma mitukümmend minutit ajavõitu nagu naksti saavutasin – vahetasin pintsetid välja! Nüüd ei saa ma enam aru KUIDAS ma üldse nende vanade krõnksudega midagi tehtud sain. Aga noh, jällegi, uued pintsetid on 3x kallimad ja hoia neid kasvõi nagu sitta pilpa peal, fakt on see, et ühel hetkel kukub mõni paar sul käest ja ongi jälle kööga – raha prügikasti. Võid ju proovida neid viilida ja väänata, aga nad ei ole ikkagi enam mitte kunagi endised… Viimase paari neid odavamaid kökatseid kukutasin ma näiteks sterilisaatorisse kõveraks. Libisesid lihtsalt käest, täiesti sürr.

Suhkruepilatsiooniga läheb mul minu arvates hetkel kõige paremini. See on selline suhteliselt lollikindel, ei saa midagi väga valesti teha. Kui liiga soojaks läheb, võib kinni küll korraks jääda, aga ma ei lähe enam pabinasse nagu alguses. Liigutus on käpas, tooted on head, kliendid on ka nagu rahul. Soovitan kõigile, kes veel pole proovinud – leidke endale sobiv suhkruepilatsiooni tegija, proovige!

Kulme maalin ka juba teatud rahuga. Enne oli see minu jaoks mu kõige kardetum teenus. Kui ma teadsin, et mul tuleb hommikul kulmudesse uus klient, ma reaalselt nägin õudusunenägusid ja süda puperdas terve aja sees. Nii väga kartsin midagi pekki keerata! Kulmud on ikkagi väga suur vastutus.

Kui klient vaid karva värvimist soovis, olin VÄGA kergendatud, enamikel on ju mingigi kuju juba ees. Aga ma mäletan siiani oma päris esimest nullist kulmude joonistamist. Mul tahtis süda rinnust välja karata ja käsi värises nagu haavaleht. POOLTEIST tundi joonistasin eskiisi! Aga ega kliendile siis seda enda ebakindlust ju näidata tohi… Õnneks too oli tuttav naine ja nüüd on ta juba minu püsiklient. Kõik kes mulle edaspidi modelliks tulid, teadsid ju ka, et ma alles õpin. Ega muidu keegi sulle tasuta kulme tegema hakka. Aga ise ikka mõtlesin, et no annab selline sodinäpp ikka olla…

Nüüdseks ma juba aga lausa naudin kulmude tegemist. Kõige ägedamad on need totaalsed muutumised, kus välja kasvatatud kulmudest saavad vormitud iludused. Kahju on muidugi neist, kellel enda naturaalset karva väga ei ole või ei kasva see siis päris õiges kohas. Võid ju värviga nahka toonida, aga ka kõige parem värv püsib seal max paar nädalat (mul on üks väga hea henna!) Tahaks ju võlur Oz olla, kõik ideaalseks teha, aga kahjuks ma ei suuda ja sellistele on ainuõige lahendus püsimeik…

Ma tahan muidugi järgmisel aastal veel ühele kulmukoolitusele minna, et lami osas ka veel paremaks saada. Ma tunnen, et see on midagi, milles ma kõige vähem areneda olen saanud. Kulmu lami kliente on lihtsalt üpris vähe, enamik ei soovi sellist effekti või pole neil selleks lihtsalt vajadust.

Ripsmete lamineerimise täiendkoolitusele lähen ma ka kindlasti järgmise aasta esimeses pooles, sest uusi ja ägedaid tooteid on lihtsalt nii palju peale tulnud. See maailm on täiesti pöööö-ra-ne! Kevadel käid koolitusel, sügiseks oled juba pmt dinosaurus oma teadmistega. Ilumaailmas olles pead end koguaeg täiendama, et kõigega kursis olla. Aga võta teeni see 4-5-600 euri per koolitus. Pöö-ra-ne, ma ütlen!

Ja siis tulevad mingid vennad ning irvitavad, et hehehee, sa oled mingi iluteenindaja vä? Teed mingi…kulme vä? Hhehehee, kõva töö küll. Ma ei tea, kui ma kunagi 2 tonni kuus taskusse panen, tulen irvitan ka sul kõrvaääres, hehee, sa oled mingi arst vä? Teed mingi südameoppe vä? Ajuoppi oleks sellisel hoopis vaja. Samas, mulle ka ilmselt, kui ma loodan kunagi 2 tonni siin teenida, aga girl can dream, eks.

Hoopis teine tera, mis mind ka megaketta tegelikult ajab, on kahepalgelised inimesed. No teate ju küll neid ”ässitaja ei ole, aga vot verd tahaks näha!” laadi inimloomad. Sa räägid midagi, nad teevad sealt omad nopped ja räägivad omakorda asja edasi, jättes mugavalt jutust välja väga olulised lüngad. Mulle sellised telefonimängud ei meeldi. Mul ei ole mingeid draamasid vaja, mul jagub neid enda isiklikku ellu piisavalt. Selle pärast ma olengi õnnelik, et ma ei tunne siin endiselt pmt mitte kedagi. Keegi hakkab midagi kellestki rääkima ja ma juba olen nagu ”möh, kes see veel on, peaks teadma teda või?”

See on nagu siis, kui ma ühes kohtunguäpis uudishimutsesin – no ikka on ju alguses põnev, kui kunagi pole varem sellisesse kohta asja olnud (mine veel 15aastaselt mehele). Ühesõnaga, olen mina seal äpis, vaatan mida pakutakse (”norm lihalett”) ja kõik vähegi kohalikumad tüübid lükkan vasakule, sest kust ma tean kes ta on (seal näitab ju asukohta)… See on see, kui elad kohas kus kõik tunnevad kõiki, aga sina oled endiselt ”uustulnukas” ja reaalselt ei tea mitte sittagi. Kas ta on mingi saikar või joodik, äkki ta on hoopis abielus või suhtes? Kas ta on ehk teada-tuntud fuckboy või päriselt ka normaalne inimene (kui selliseid veel üldse alles on)… Vot, siin tuleks need klatši-mutid tutvusringkonnas jällegi kasuks. Viskad nime letti ja kohe on taustauuring laual.

Loll pea pidi ihu nuhtlus olema, aga mis ma teha saan, et ma olen pigem selline inimene kes usub kõigist alati kõige paremat ja usaldab väga kergekäeliselt. Ma võin vabalt sulle oma eluloo esimesel kohtumisel ära rääkida, nii, et silm ka ei pilgu. Ma tunnen end enamike inimestega üsna vabalt, eriti kui nad vastu ka midagi ikka spillivad, sest noh, tühja koha pealt ma niisama lobisema ei kuku… Selle pärast ehk mõni mõtlebki, et ma ülbe olen, aga ei, sorri, see on lihtsalt mu nägu.