Stafülokokk

Annu ja Joel said lõpuks nii palju terveks, et nendega kannatas kuskile jälle minna, alles pooles augustis. Ja siis said nad kohe uue taudi kaela – Annemaiale lõi tuulerõugete armidesse stafülokoki.

Mina muidugi ei saanud alguses midagi aru, et mis jama see on. Alles nad ju paranesid tuulerõugetset ära, miks nüüd neid punne jälle juurde tulema hakkab? Algas nagu uus ring rõugeid – punnid, millest tulid vesivillid ja mis siis nagu levisid aina laiemaks ja laiemaks laiguks. Vesivill katki läks, siis see koht oli ilma nahata, vesistav laik ja selle laigu peale tekkis kollane koorik.

*Pildid on tehtud juba haiglas ja u päev enne seda*

Kuna minu arst oli puhkusel, helistasin kohe asendajale, et mis jama see selline on – kas ma pean näitama tulema või mis ma nendega teen? Ei, ei ole vaja tulla – andke palavikualandajat kui vaja ja oodake. See on selline viirus lihtsalt ja läheb varsti ise üle! Kõik. Kirjelduse järgi võis see jah kõlada nagu misiganes see viirus oli, mis siin suvel metsikult levis, aga reaalsus oli midagi muud!

Mina ikkagi saatsin arstile ka pildid, sest mulle ei tundunud see asi okei ja kuidas sellisele asjale ei ole ravi, lihtsalt kannatagu? Kas laps peab tõesti niimoodi piinlema… Kirjutati kreem, aga enne kui ma seda neile õieti määrimagi sain hakata, läks Annemaial olukord iga tunniga aina hullemaks ja hullemaks.

Viimane päev oli nii, et mina läksin hommikul tööle, minust jäi maha veel üsnagi kõbus laps, aga kui ma õhtul 21 ajal koju jõudsin, oli sellest lapsest saanud elav laip! Ta ei suutnud lamada ega magama jääda, ainult nuttis, et tal on valus. Seega öösel kell 2 pakkisin ma meie koti kokku ja sõitsin temaga Tartusse lastehaiglasse.

Esmalt muidugi ei saadud aru, et mida asja ma sellest lapsest siia öösel vean? Esimene kommentaar arstilt oli, et kas hommikuni siis ei kannatanud? Ja teine kommentaar, peale seda kui olin lapse kleiti kergitanud, oli pahameel, et kus te varem olite? Vana hea klassika…

Järjekordselt pean tõdema, et usalda oma emasüdant! Kui sa tunned, et asi ei ole õige, siis otsi abi ja tee kõik endast olenev, et sind ära kuulataks, KOHE. Ma tundsin end ilma nende komantaaridetagi maailma kõige halvema emana, aga reaalselt kust ma pidin toona teadma, et see ei ole see mida perearsti asendusõde mulle väitis? Tundub küll ebareaalne, aga see olukord läks käest täiesti ära umbes päevaga või isegi poolega.

Ta sai koheselt peale õiged valuvaigistid ja antibiootikumid, talt võeti proovid, et teha kindlaks mis tüvega täpsemalt tegu on ja nahk kreemitati paksult sisse spets kreemiga, mis pidi ka antibiootikume sisaldama. Lisaks tehti katkised kohad üle sinisega, et neid kuivatada.

Kuna teised lapsed olid ka nakatunud aga mitte nii hullult, said nemad ravi kodus. Neile määrati sprei ja kreem.

Annuga olin haiglas viis päeva. Saate aru, VIIS PÄEVA! Ma polnud elusees teistest lastest nii kaua eemal olnud. Eriti raske oli Kauri pärast, sest ta on ikka täielik memme muna ja emme kaisuloom. Aga saime hakkama ja juba paari päevaga oli ka Annul juba miljon korda parem olla. Mängisime lauamänge, mis sõbranna meile haiglasse tõi, vaatasime telekat, lugesime raamatuid ja olesklesime täiesti niisama. Mõnes mõttes väga vajalik puhkus ja segamatu kvaliteetaeg oma kõige vanema tiburulliga, sest teada ju on, et kodus on alati kellelgi midagi vaja ja löögile saamine on kohati ikka päris keeruline…

Mina olin juba täiesti ahastuses, sest esimese septembrini oli kõigest paar päeva aega ja ma mõtlesin, et kas tõesti peab Annemaia oma päris esimesest septembrist ilma jääma? Alguses arst ütles, et kindlasti ta esimesel veel kooli ei saa, aga õnneks paranes ta oodatust paremini ja enne haiglast väljakirjutamist andis ta loa tal ikkagi aktusel osaleda.

Ise ta põdes küll, et kuidas ta läheb aktusele, kui üle kere kärnad veel rohelised on, aga ostsime paksud valged sukad, näo ja käed saime enam-vähem puhtaks ja oli täitsa kena.

Tõeline pull hakkas aga alles kodus pihta. Annemaia sai ju haiglas antibiootikume, teised kodus vaid kreemi aga see jura on ju ÜLINAKKAV. Annemaia oli pmt terve, aga Madlil oli veel mõni punn alles. Madli nakatas Annemaia uuesti ära. Mõlemad said antibiootikumid peale, aga selle aja peale olid nad ära nakatanud Joeli ja selleks ajaks kui Joelil välja lõi, oli tüdrukute AB kuur juba läbi. Joel nakatas uuesti Annu ja nii see ring käis. Mul oli lõpuks juba õudusunenäod, et kellelgi on kuskil mingi punn ja siis see on jälle see fucking stafülokokk.

Arst muudkui kirjutas kreemi ja käskis sellega möllata, aga see ring ei saanud kuidagi lõppu. Seal oli mingi teema sellega ka, et me ei saanud juurde täpselt seda kreemi, mida emo’st kirjutati. Ma ei tea kuidas nad ei osanud siis välja võtta seda või ei nähtud, aga lõpuks googeldasin välja selle arsti, kes meiega haiglas tegeles ja rääkisin kõik ära. Ta vastas mulle 15 minutiga, väljaspool oma tööaega!!! *Vastuse all oli tekst, et kiri on tulnud väljaspoolt haiglat*. Ta sebis meid JÄRGMISEKS päevaks nahaarstile ja andis nii palju nõuandeid… Tõesti, ma pole iial sellist asja näinud ja ma olen niiiniii tänulik!

Igatahes, nahaarstilt saime jälle uued soovitused aga lõppkokkuvõttes ei saanud me sellest ikka lahti ja ring käis edasi. Ühel läks paremaks, teisel hullemaks. Mul oli lõpuks juba imelik arstile helistada, sest KUIDAS ometi ei saa ma sellest jamast lahti?! Lõpuks helistasin jälle perearstile ja lasin kõigile uued antibiootikumid kirjutada, sest see oli lihtsalt ebareaalne, et üks saab terveks, nakatub teine jne. Võtsime kõik viiekesi ühe kuuri ära ja alles siis saime lahti. Kuigi praegugi, mitu kuud hiljem, olen parakates, kui mõnda punni kellelgi näen, sest see reaalselt oli niiiiiiiiiiii hull.

Arst haiglas veel ütles, et augustis pidigi see nakatumine olema kõige sagedasem, sest lapsed ikka kukuvad nii, et kriimud taga ja käivad seejärel kuskil järvedes ujumas ning võivadki selle bakteri endale sinna kriimustusse saada… Ma pole küll enne kuulnud, aga miinus viis punkti kümnest sellele haigusele, see oli KOHUTAV.

Comments

comments

3 thoughts on “Stafülokokk

  1. Me saime ka sugulaste lapselt stafülokoki suvel. Siiani aegajalt lööb nt mõne teise haiguse järel välja. Esimese punni peale tuleb kohe tegutsema hakata: meil kreem valmis ja sprei desoks ja kuivatamiseks. Ja kohe panen ka plaastri peale, et ei leviks ja laps laiali ei kratsiks seda jura. Viimased korrad oleme ühe-kahe koldekesega pääsenud. Kohutavalt nõme asi ja kõige nõmedam on see, et jääb nahu herpeski kuhugi kehasse passima ja uut võimalust ootama.

  2. Ma olin just selle stafülokoki tõttu haiglas. Kuna ma teen kodus dialüüsi, siis mul on kõhtu paigaldatud kateeter, mis sisuliselt tähendab seda, et mul on lahtine kõhuhaav ja mul pääses stafülokokk kõhukelme vahele ja hakkas seal omasoodu asju korraldama. Mul just eile sai AB ravi läbi. Kuna kõhukelme stafülokokile tehakse samuti lokaalset ravi, siis minu AB oli pulbrina, mida tuli füsioloogiliselahusega lahustada ja siis süstida jne. Ühesõnaga see, mida ma öelda tahtsin oli see, et I feel you. Iga lause peale noogutasin kaasa. See on tõesti üks jõle vastik bakter, kes armastabki just inimese nahal elutseda.

    • Appi, see kõlab kohutavalt! Vaesekene… Vähemalt said abi ja nüüd kõik okei.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.