Minu mõtted ”Prooviabielust” – kes need lollakad tegelikult on?

Viimasel ajal uudistest nagu muud ei loekski, kui ainult ”Prooviabielu” siin ja ”Prooviabielu” seal. Pean tunnistama, et ka mina olen üks neist lollidest, kes seda vaatab. Alguses irvitasin ka kaasa, et on ikka lollid ja kuidas on selline asi üldse võimalik.

Aga nagu paljud teised, siis ka mina ei süvenenud sellesse kuidas saate tegemine tegelikult käia võib. Lihtsalt vaatasin show’d ja irvitasin kaasa. Hea oli end ju palju targema ja paremana tunda. Issand, ma oskan vähemalt kartuleid koorida, eks! :D Aga loomulikult ei panda ju saatesse neid igavaid momente, kus inimesed arutlevad elu mõtte üle ja peavad veidikene intellektuaalsemaid vestlusi. Kokku lõigatakse ju ikka need klipid, kus osalised näivad võimalikult lollid ja naeruväärsed, et rahval oleks ikka meelelahutust täie raha eest. Kedagi ei huvitaks ju see, kuidas Helen oma ülikooliasju õpib, tõenäoliselt kasutades termineid, mida pooled vaatajad isegi guugeldades omale selgeks teha suudaks. Ikka läheb rohkem peale selline kino, kus 25-aastane tsikk ei oska isegi kartuleid koorida, rääkimata hakklihakastme tegemisest.
Kas teie ajate päevad läbi ainult tarka juttu suust välja? Ma ei usu. Kui teid 24/7 filmitaks ja lõigataks välja need ’idiootse jura’ ajamise vestlused, jääks teist ka samasugune pooletoobise mulje. Lisaks muidugi kaamerakramp. Kui ma mõtlen asjadele, mida mina olen kaamera või publiku ees öelnud, tahaksin ka maa alla vajuda! :D

Mida te arvate – kui Liisa ja Helen nii purulollid on, siis kuidas nad ülikooli said? Kuidas Liisast on õde (või misiganes ta seal on) saanud? Meeleheitel meesteõgijat mängides igatahes mitte ma arvan. Eks haridus ja haritus ole kaks erinevat aja, aga no… päriselt? Tühja kupliga bakat küll ei saa.

Isegi, kui nad on “nii lollid”, kas see annab siis õiguse mõnitada ja solvata? Või kehtib siin sama põhimõte, nagu blogijatele – ise ronisid avalikuse ette, seega ma võin öelda mis iganes pähe tuleb?

See on muidugi omaette küsimus, miks sellisesse saatesse üldse ronida ja lasta endast idioodi mulje jätta. Kuna nad on enne ka sarnases saates olnud, siis küllap nad ikka teavad kuidas ja mis mulje neist saates jääda võib. Aga kas kolm kuud kuulsust on seda tõesti väärt või? Kaks nädalat peale selle saate lõppu on need tsikid ka unustatud ja kõik. Või miks keegi laseb endale ette kirjutada mida nad ütlema ja tegema peavad, kui tegu pidi olema nö ‘tõsielusaatega’? Hmmm.

Ja no heakene küll, irvitame nende üle siis, sest selleks see saade ju tehtud ongi, aga kuskilt läheb ikka piir ka. See mis hetkel nende uudiste kommentaarides toimub, on ikka väga haige. Mis see kellegi teise asi on, kellega keegi koos on? Mulle tundus ka alguses vääääga imelik, et Helen ja Kalle nii hästi klappisid, aga noh… vähe pohhui ei ole lõppkokkuvõttes? Inimesed on õnnelikud, kade meel või? Ju siis on neil midagi sellist, mis neid liidab. Mis siis, et üks on 19-aastane põhiharidusega ”maakas” ja teine 25-aastane kõrgharidusega linnavurle.
Btw, kui praegu mõne uudise pilte vaadata, siis Kalvi välimus on minu meelest küll paranenud. Ei käi enam pusaga ööklubis. :D

Kuigi jamh, ma olin ka alguses suht kuri, sest maa inimestest tehakse koguaeg igal pool lollid ja harimatud matsid. Aga teate mis tegelikult on? Minu arust lähevad maale elama ja sinna oma lapsi kasvatama hoopis just targad inimesed!

Kui nende naiste blogisid lugeda, siis ei jää ka eriti muljet, et tegu on kirgaste kriitidega, aga nooojah. Saates tehakse nad igatahes 100x hullemaks, kui nad tegelikult ilmselt on. Aga ikkagi ei saa 95% inimkonnast aru kuidas selliste asjade kokku lõikamine käib ja arvavadki, et kõik mida nad näevad ja kuulevad, on sulatõsi. Seega kes need lollid siis TEGELIKULT on?

Kas sina oled seda saadet vaadanud? Milline on sinu arvamus antud saatest?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

9 kuud südame all, 9 kuud südame peal

Ma tavaliselt ei kajasta enam blogis nii täpselt seda mida ja millal mu lapsed tegema hakkasid, aga täna on küll minu jaoks nõnda erakordne päev, et tahaks kohe ühe kiidulaulu lahti lasta. Nimelt tegi Joel täna oma esimesed päris sammud! 

Miks ma ütlen, et ‘esimesed “päris” sammud’? Sellepärast, et juba umbes nädala on ta neid samme harjutanu. Ta tegi pidevalt selliseid poolikuid samme – astus ühe jalaga edasi ja siis istus maha. Aga täna paterdas Joel kohe päris korralikud 2-3 sammu! Ise alles 9-kuune. Uskumatu!

Või noh, mitte nüüd nii-ii uskumatu, aga ikkagi. Vägev. Üllatav. See tuli varem, kui ma ootasin.
Aga noh jah, tegelikult ma teadsin ju ammu juba, et tal on selle suureks saamisega ikka jube tuli takus ja tõenäoliselt hakkab ta ikka enne aastaseks saamist juba ringi jooksma. Ta oli ju vaevu 5-kuune, kui roomama hakkas. 6-kuuselt juba istus, tõusis püsti ja kruiisis mööda diivani ääri.7-kuuselt avastas, et väikse taburetiga, millel on jalad maha saetud (palju-palju lahedam, kui käimistugi!), saab ideaalselt mööda tuba kõndida. Ka käputama hakkas ta 7-kuuselt. 8.elukuu möödus neid oskusi lihvides ja nüüd siis juba ääri-veeri kõnnib.
Väga imelik on mõelda, et ilmselt lähima kahe kuu jooksul hakkab mu beebi kõndima. Kohe päris-päriselt kõndima… 

Joel teeb kõike kuu või paar varem, kui Annemaia omal ajal. Hirmuga juba mõtlen, et kui me kunagi saamegi kolmanda lapse, siis tema kõnnib ilmselt juba sünnitusmajast omal jalal välja. 😀

Aga päriselt ka. Kuhu on tal kiire ja kuhu see aeg küll kaob… Ei saa öelda, et ma seda beebivärki igatseksin, hell to the no, aga noh… omamoodi kurb on ikka näha ühte tähtsat ja nii armast perioodi läbi saamas.
Kuigi rohkem olen ikka õnnelik, et ta saab asjalikumaks ja meil on rohkem võimalusi ringi käia. Nii kogu perega, kui ka mehega kahekesi, sest noh, me tõesti väga vajaksime seda hetkel. Ja ma olen (loodetavasti) “kõigest” paari kuu kaugusel terve öö jutti magamisest, ning teatud vabadusest, mis kaasneb oma keha tagasi vallutamisega. Kolm ja rohkemgi aastat jutti kellelegi inkubaatorit või/ja toidulauda mängida on ikka veidi raske kah. Kuigi noh, toidulauaks jään ma mingilgi määral vast veel vähemalt aastaks. Aga siis pole see imetamine enam lapsele nii eluliselt oluline, kui hetkel.

Väga tore on vaadata kuidas sellest väiksest abitust vääksust on sirgumas asjalik poisiklutt. Ja no mida suuremaks saab Joel, seda lahedam on neil Annuga koos mängida. Kuigi noh, praegu pole asjad alati nii roosilised ja Annu hakkab vist vaikselt aru saama, et lisaks emmele-issile, tuleb jagada ka oma mänguasju. Selle üle ta igatahes õnnelik ei ole.
Lisaks mänguasjade jagamisele tekitab meie majas probleemi ka Annu liiga tugev füüsiline mäng, millega poiss veel hakkama ei saa. Annule meeldib jubedalt maadelda, aga Joel jääb alumiseks alati. Millegipärast ei tundu see jällegi Joelile nii lõbus, kui Annule. :D

Aga ajal, mil nad karvupidi koos ei ole, on märgata ikka suuuuurt armastust. Nad on nagu sukk ja saabas.
Näiteks tänagi, kui Annu issiga õuest tuli, oli ta esimene küsimus kohe, et kus poiss on. Saades vastuseks, et venna magab, oli ta äärmiselt pettunud, ning mõne aja pärast tuli küsima kas võib Poja üles ajada, sest ta nii tahaks temaga mängida. :D
Pidevalt käib musitab, kallistab ja paitab Joeli. Kui Joel nutab, siis läheb teeb kalli ja pai, ning ütleb, et pole hullu midagi armas/kallis/Poja.
Kõige rohkem ajab mind naerma, kui Annu läheb võtab Joelil põskedest kinni ja ütleb midagi sellist:”oii Pojaaa, nii armaaas oled, nunnu!” See tema hääletoon, kuidas ta “Poja” ütleb, on lihtsalt nii armsalt naljakas!
 
Ka Joel on oma õesse (?) väga kiindunud. Nii kui Annemaia silmapiirile ilmub, on tal nägu naeru täis. 
Kõik Annu lollused ajavad teda naerma. Ükspäev just panin instasse video kus nad naerda kekutasid – Annu hüppas matsti saepuru blokkide pealt maha ja Joel naeris nagu segane. Ja nii terve selle aja, mis ma pannkooke praadisin. :D

Lisaks kiirele füüsilisele arengule on Joelil ka verbaalse maailma vastu suur huvi. See on neil Annemaiaga sarnane teema – mõlemad olid umbes 7-kuused, kui hakkasid juba sõnu harjutama. See on nüüd muidugi koht, kus paljud emad silmi pööritavad ja ütlevad, et kujutan seda endale ette (ma arvasin ka alguses nii), aga nüüdseks olen ma juba 2 korda täiesti erinevate laste kõrvalt näinud kuidas 7.elukuul ‘emm-emm’ purssimisest areneb lõpuks ‘emme’ välja. Kusjuures, ma ei oskagi öelda kindlat päeva millal mu lapsed oma esimesed sõnad on öelnud. Ma lihtsalt pole seda hetke ära tabanud, sest seda ‘emm-emm-emme-emm-emm’ juttu olen ma juba kuid ju kuulnud.
See pole üldse nii, nagu ma kunagi enne laste saamist endale ette kujutasin. Ma mõtlesin, et see juhtub umbes nii, et laps vaatab sulle ühel heal päeval otsa ja ütleb täiesti lambist “emme”. No ei olnud meil üldse nii! :D

Kui vanalt teie laps esimesed sammud tegi ja millal siis pärisel käima hakkas

Korduvkasutatavad toidutuubid

wpid-wp-1489916079915.jpg

Kui mitu korda olete teie oma lapsele poest tuubipüreed ostnud, sest väljas olles on see lihtsalt mugavaim võimalus? Jah, enda valmistatud püreed on võimalik hea tahtmise juures ka karbiga kaasa võtta, aga tuub on ju siiski palju parem variant. Nüüd on mul aga teile suurepärane uudis! Esimesedsammud.ee on loonud päris oma korduvkasutatava toidutuubi!

Ka mulle langes osaks au neid tuube katsetada. Minu arust on see imeline mõte, ning minu poolt suur au ja kiitus tuubide loojale, Margele. Kuigi välismaal pole korduvkasutatavad toidutuubid enam mingi uudis, siis eestis selline päris oma toode veel puudus.

TOIDUTUUB ON:

  • Korduvkasutatav – üks tuub kestab vähemalt 50 kasutuskorda!
  • Vastupidav – tuubi sulgemiseks on topelt minigrip kinnitus (tuub avaneb alumisest otsast toidu hõlpsaks lisamiseks).
  • Turvaline – tuub on valmistatud BPA, PVC ja ftalaatide vabast plastikust, tuubil on suur kork.
  • Sügavkülmutatav – saad korraga valmistada suurema koguse püreed ning tuubid sügavkülmutada! Ühte tuubi mahub u 140 ml püreed.
  • Nõudepesumasinas pestav.
  • Lihtsasti puhastatav – toidutuubil pole sees ühtegi nurka, kõik on nurgad on tehtud ümaraks, et vältida toidu nurka kogunemist, mis teeks puhastamise keerulisemaks.

Kui nüüd üdini aus olla, siis püreed ma neisse väga teha ei ole saanudki, sest Joel lihtsalt pole püree poiss, talle läheb pigem peale näputoit. Püree laadse asjana sööb ta ainult kastmega kartuliputru. Ja just seda viimast ma olengi talle paar korda väljaspool kodu toidutuubist andnud. Üks kord oli näiteks siis, kui ma lastega üksi linnas arsti juures käisin ja lõunastamise aeg sattus just täpselt sellele ajale. Väga mugav ja mõnus oli teda sellest toita.
Kuna Joel armastabki pigem ‘külma’ kui ‘kuuma’ toitu, siis selline toatemperatuuril olev puder oli talle täpselt paras. Aga muidugi saab tuubi ka soojendada, näiteks soojas vees.
Toidu tuubi sisse panemine pole ka mingi eriline kunst. Tõmbad alt aga minigripi lahti, uha toit sisse, viska tuub kotti ja mine kuhu vaja, muretsemata, et laps teel olles nälga jääb.

Aga palju rohkem kasutust näeb see toidutuubide komplekt meil hoopis Annemaia käes. Talle jubedalt meeldib neist ka kodus olles jogurtit või smuutit juua. Ülimugav!

Toidutuube saab osta SIIT ning tuubide ‘sünnilugu’ saab lugeda SIIT!

Muide, kuni kolmapäevani kehtib teile esimesedsammud.ee‘s -10% sooduskood ‘lipsuke2017’ ja ühele õnnelikule, kes seda postitust kommenteerib, loosin nädala pärast välja ühe viiest korduvkasutatavast tuubist koosneva komplekti!

Kas ka sina oled sellisest tootest puudust tundnud? Oled sa juba toidutuubi katsetanud?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Väikelapsega adenoidide operatsioonil

Nagu mõned teist ehk teavad, siis esmaspäeval oli Annemaial Tartus operatsioon.
7.30 pidime haiglas olema, seega läksime juba eelmisel õhtul Tartusse ära, et oleks hommikul kiirem ja mugavam kohale saada. Vastasel juhul oleks see hommikune sõit meil pidanud algama hiljemalt 6.30 ja üks vend oleks kindlasti terve tee nutta röökinud, kuna vihkab oma turvahälli…
Igatahes. Jõudsime ilusti õigeks ajaks õigesse kohta, ning läksime end sisse registreerima.
Registratuuris aga selgus, et meil pole saatekirjagi! Ma nüüd ei oska öelda miks – kas mina pidin selle veel hiljem kuskilt muretsema, või unustas arst selle meile anda, aga no mida pole seda pole, eksole.
Helistasin siis ruttu perearstile, aga no loomulikult polnud ta 7.30 veel tööl. Aga õnneks oli see sama arst, kes Annu opile saatis, ise ka kohapeal ja registratuuri tädi andis meile mapi vahele ühe paberi, mille palus enne oppi arstile anda, et too selle ära täidaks. Etteruttavalt ütlen, et rohkem sellega probleeme ei olnud ja selleks ajaks, kui meie Annuga opisaali poole läksime, oli kõik juba teiste poolt korda aetud.
Peale registreerimist, läksime korraks ühte kabinetti, kus tehti Annule üks väike kõrvatest. Peale seda anti lapsele pidžaama ja saime oma üleliigsed asjad kõik luku taha panna (võti jääb enda kätte, seega saad iga kell minna ja sealt asju võtta, kui tahad).wpid-wp-1489578181335.jpg
Peale riiete vahetamist suunati meid mängutuppa ootama. Ühel hetkel kutsuti meid natukeseks kõrvale, ning paigaldati Annu mõlemale käele ja ühele jalale tuimestava kreemiga kleeps. Öeldi veel, et järgmine kord, kui mängutoas telefon heliseb, võtaksin ma vastu – siis kutsutakse meid opisaali. Peale seda läksime mängutuppa tagasi.
Kuna opile pääseb vanusejärjekorras, alustades noorimast, ning enne Annut oli vaid üks väiksem laps (Joeli vanune plikatirts!), siis ei läinudki kaua kuni helises telefon ja pidime kolmandale korrusele minema. Tegime vennale ja issile tsau, ning jätsime nemad alla mängutuppa ootama.

Kolmandale korrusele jõudes, sain mina omale rohelise mütsi ja kitli, ning Annule paigaldati kanüül (nimetatakse hellitavalt liblikaks, et laps ei kardaks). Küsisin küll, et kas seda ei võiks teha siis, kui ta juba magama on jäänud (keegi soovitas kunagi nii teha), aga vastuseks sain, et läbi kanüüli lähebki ju narkoos, seega pidin last jõuga kinni hoidma, et nad saaksid kanüüli panna. Alates sellest hetkest läks minu jaoks hirmsaks. Annu sai aru, et midagi hakkab toimuma (tegelikult nuttis ta vahepeal juba registratuuris olemise ajal – korrutas, et ta ei taha ja, et pole vaja…). Laps hakkas nutma. Püüdsin teda rahustada ja helistasime veel korra vanaemale.
Peale seda viisin ta süles opisaali lauale, kus arstitädid hakkasid ‘liblikale juua andma’. Ühel hetkel ütles üks arstidest, et nüüd kohe vajub laps ära ja hoidku ma teda parem kõvasti.
Ja siis muutus ta süldiks. Öeldi, et nüüd pean ma lahkuma. Tegin lapsele ruttu otsaette musi ja ütlesin läbi pisarate, et armastan teda väga, ning kiirustasin tema Mõmmikut omale näo ette surudes saalist välja. Pugesin mõneks hetkeks nurgataha peitu ja pisardasin veidi.
Kui olin end kokku võtnud, läksin ooteruumi istuma ja üritasin nii kaua mõtteid internetis surfamisega eemale peletada. Aga ikkagi hakkas süda iga kord veidi värisema, kui nägin mõnda arsti kiirel sammul liikumas. Ma ei hakka valetamagi, kui ütlen, et minu peas keerlesid juba mitu päeva väga sünged mõtted ja hirmud. Ma mängisin oma peas sada korda läbi stsenaariumit, kus arst astub sealt uksest välja ja ütleb, et midagi läks valesti ja… teda enam ei ole…
Ma tean – see on haige! Aga ma usun, et see on normaalne hirm. Kes ikka annaks oma lapse rahumeeli arstidele lõikumiseks ja katsetamiseks. Loomulikult ma kardan ja mul on hirmud. Mis siis, et see operatsioon on ‘lihtne ja kiire’. Kunagi ei tea mis valesti läheb, või millele laps allergiline on.

Igatahes. Umbes 22 piinavat minutit hiljem kutsuti mind tema juurde tagasi. Opp oli läbi, kõik läks hästi!

wpid-wp-1489578193047.jpg
Ta lamas liikumatult juhtmete ja maskide kuhja all. Istusin ta kõrval ja lihtsalt ootasin. Ta hingas nii imelikult. Kuidagi robinal. Ja siis ta turtsatas, ning ta suust ja ninast lendas verd.
Ta magas veel umbes 20 minutit ja hakkas siis ärkama. Ta oli väga segaduses, nuttis (mitte tõsiselt ega pisaratega, pigem vigisedes), köhis veel paar korda verd ja nühkis koguaeg oma nina. Silmad olid kinni. Ta rullis ennast mööda voodit ja ikka vigises nutta. Mina pidin üritama teda paigal hoida ja ühele küljele suunama. Aga ma ei suutnud, ta oli nagu väike vihmauss seal voodis. Ronisin tema kõrvale voodisse ja üritasin teda kaissu saada. Küsisin, et kas ta tahab, et ma laulaksin. Tahtis, et ma ümiseksin ‘mull-mull väiksed kalad’. Ja siis ei tahtnud ta enam midagi. Muudkui siples, nuttis ja hõõrus oma nina. Ma pidin üritama kaitsta ka kanüüli, mis ta vasakul käel oli. Aga ka sellega ma hakkama ei saanud. Ühel hetkel nägin, et kanüüli ümber olev side oli täiesti verine. Tal oli õnnestunud oma ‘liblikas’ paigast ära nühkida. Hüüdsin õde. Ta tuli vaatama ja sai natuke vist kurjaks, et ma ei ole suutnud last rahulikuna hoida, aga no kammoon – mida sa tahad, et ma selle vihmaussi tangot tegeva lapsega teeksin? Ma ei saa ju teda jõuga kinni hoida. Ma ei suudakski.
Õde tahtis uue kanüüli panna, sest mis siis, kui lapsega nüüd midagi juhtub ärkamise ajal ja on vaja rohtu anda? Õnneks nad talle kohe uut kanüüli toppima ei hakanud ja pidasid enne ikka arstiga ka nõu. Õnneks (?) olevat too öelnud, et pole enam vaja uut panna.

Ja peale seda juhtus midagi kohutavat. Küll mitte meiega, aga ma nägin kõrvalt stsenaariumit, mida olin ise kartnud.
Palatisse toodi üks väike poiss. Üsna pea hakkas ta siplema, köhima ja läkastama. Isa, kes temaga kaasas oli, üritas teda rahustada. Aga asi läks aina hullemaks. Ja siis hakkas poiss lämbuma. Ta nägu hakkas siniseks muutuma ja ta vaid kõõksus oma isa käte vahel. Arstid rabasid isalt lapse ja jooksid temaga kiirustades toast välja, isa nende kannul. Tuba jäi tühjaks ja vaikseks. Me vaatasime ühe teise emmega üksteisele otsa ja olime lihtsalt nii kohkunud. Vaene laps. Vaene isa! See õud tema silmis… See oli midagi sõnuseletamatult kohutavat.
Õnneks toodi laps juba mõne aja pärast tagasi ja kõik läks hästi. Ma ei teagi mis temaga juhtus, aga see oli mullegi, kui suvalisele võõrale kõrvaltvaatajale, väga kohutav. Mida veel see isa siis tundis…

Üsna pea peale seda viidi meid juba alla, teisele korrusele tavapalatisse tagasi. Sinna said ka Joel ja mu mees nüüd tulla. Joel magas kõhukotis, mehe rinnal – kas on midagi armsamat üldse olemas?
Peale issi ja Joeli nägemist lõpetas Annu nutmise, ning jõi mahla, mille arstitädid talle enne toonud olid. Varsti toodi ka jäätis ja väike jogurt, mida ma üritasin Annule sisse sööta. Ta oli veel uimane ja unine, aga magama enam ei jäänud. Vaatas rahulikult multikat ja lihtsalt lamas.
Kuna Joel oli just ärganud ja väga äksi täis, ning ei saanud üldse aru miks Annu nii uimane on ja temaga mängima ei tule, toimetas mees meie väikemehe mängutuppa mängima, et meie Annuga saaksime rahulikult puhata ja kaisus multat vaadata.
Varsti tegime mehega vahetust – tema tuli Annu juurde ja mina läksin otsima kohta, kus saaksin poisile rahulikult rinda anda. Ta ju ei talu mingeid hääli, kui tissitamise aeg on.
Leidsin õnneks ühe tühja palati ja viskasime sinna ühte voodisse pikali. Pärast veel üks õdedest küsis, et kas mina käisin seal aelemas. :D

Kui Annemaia oli veidi kõbusamaks saanud ning veidi veel mahla ja jogurtit joonud, pidi ta korraks mängutuppa mängima minema, et tõestada oma valmidust koju minemiseks. Nüüdseks oli ta juba üpris tavaline, nagu polekski midagi olnud. Turnis mööda voodit, jageles Joeliga, seletas maad ja ilmad kokku, nagu ikka.
Meid kirjutati kõige esimesena välja. Kell oli selleks hetkeks kuskil 12-12.30 Vahetasime riided ja hakkasime kodu poole kimama. Enne veel muidugi avastsime, et ma olin ühe 30 eurose parkimistrahvi skoorinud, vägev…
Igatahes. Kodus oli Annu veel õhtul veidi uimane, aga üsna pea käitus ta täiesti tavapäraselt, nagu polekski just opil käinud. Eile õhtul (teisipäeval) oli küll üks väike seik, aga ma ei tea kui väga see on opiga seotud. Nimelt nuttis Annu natukene pikemalt ja vängemalt, ning hakkas siis selle peale köhima. Köhimise peale hakkas ta aga öökima ja lõpuks oksendas lima-tatti, kus oli veidi verd sees. Peale seda pole nüüd rohkem nagu midagi olnud.

Muide, minu arust on Annemaia hääl nüüd veidi teistsugune. Esimesel päeval rääkis ta minu arust vapsee läbi nina. Selline pinisev kõla oli häälel. Aga eks see krempel ole tal veel ilmselt opist turses ka. Igatahes muus osas ma eriti mingit vahet ei ole märganud. Tahtsin küll arstilt küsida, et kui hull see seisukord tal seal üldse oli, aga ma ei näinudki teda enam hiljem. Teil soovitan küll peale oppi veel uurida selle kohta milline olukord oli.

Mis ma siis veel oskan öelda või soovitada?

  • Asju pole väga palju mõtet kaasa vedada. Mina läksin suure kotiga, kus oli mõlemale lapsele vahetusriideid, snäkke, juua, mänguasju, mähkmed ja lapid. Riideid ei läinud kummalgi vaja (igaksjuhuks peavad ju ikka olema), süüa-juua ei tahtnud keegi, mänguasjad ei olnud ka kellelegi huvitavad. Kohapeal on ju ka mänguasjad olemas, ning need on palju põnevamad, kui need kodus nähtud-mängitud lelud. Ainsad asjad, mida soovitan võtta, on sussid sellele lapsevanemale, kes lapsega opisaali läheb ja kindlasti mõni lapsele kallis ese, näiteks kaisumõmm või oma mõnus tekike. Kui lapsele meeldib muinasjuttu kuulata, siis soovitan ka raamatu kotti pista. Kui ta on pigem multika-laps, siis kindlasti aitab aega mööda saata lemmik multa, mida oleks hea telefonist või tahvlist piiluda (laadja ka kotti!). Endale veel ehk mingit juua, või midagi näksida, sest ootamisega võib kõht tühjaks minna.
  • Vereproovide vastused, mis tuleb nädal enne oppi teha, võiks sul olla paberi peal kaasas. Niisamuti ka saatekiri. Need võivad olla ka digiloos, aga siis võiks kindlasti üle kontrollida, et need seal tegelikult ka on. Muidu on hiljem haiglas liiga palju üleliigset jama, mida oleksid vägagi kergelt ise vältida saanud. Kaasas võiks/peaks olema ka lapse sünnitunnistus/ID-kaart ja enda isikuttõendav dokument.
  • Haigla ümber on parkimisega suht jura. Tasuta on vist esimesed 1.5h. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik, muidu ootab teid ka ”tore” 30 eurtsine üllatus. :D
  • Palatid on ühised. Meil oli 6 kohaline ja kõik voodid läksid täis.
  • Laps peab olema hommikul söömata-joomata, seega kui te peate kohale minama alles näiteks kella üheksaks, siis mina ajaksin lapse öösel korra üles ja annaks talle juua.
  • Muretsemine ja isegi nutmine on kõik okei (enamus emad tulid opisaalist nii välja, nagu mina – mõmmit näo ette surudes, et pisaraid peita), aga lapse ees pead olema kalju! Kui sa seda ei suuda, tasub mõelda sellele, et ehk peaks lapsega kaasa minema isa.
  • Opp ise kestab kuskil 15-20 minutit. Intensiivis olete nii kaua, kuni laps toibub ja suurem shokk läheb üle (meie olime umbes tunni). Tavapalatis olete vähemalt paar tundi jälgimisel. Õhtuks saate kindlasti koju, kui kõik hästi läks.
  • Kuna esimesel päeval ei tohi laps väga kõva toitu süüa, varu koju pehmeid sööke. Näiteks kohupiima, jogurtit, tarretist, jäätist, mahla jne.
  • Esimestel päevadel ei ole hea ka väga soe toit, näiteks kuum tee või just pliidilt tulnud supp.
  • Kolm päeva ei tohi laps õue minna ja kaks nädalat peaks vältima sauna ja kuuma vanni, rahvarohkeid kohti.
  • Nädal aega ei saa kooli-lasteaeda.
  • Kaks päeva peaks laps olema rahulikult ja vältima jooksmist, hüppamist. Seega las passib multikat ja mugib jäätist!
  • Mida noorem laps, seda kergem taastumine. Näiteks see Joeli vanune plikatirts, kes enne Annut opile läks, ärkas üles ja oli täiesti tavaline, nagu oleks suvalisest lõunaunest ärganud, mitte just opilt tulnud. Naeris, mängis ja lalises juba intensiivis. Samas, kui vanemad lapsed olid kõik suht unised laibad veel siiski, kui meie juba koju läksime.
  • Mida kauem laps peale narkoosi magab, seda parem ja kergem on ärkamine.
  • Jah, see pole just kõige meeldivam asi, mida tahaks oma lapsega läbi teha, aga kui vaja siis vaja. Nalja pärast ei saada keegi teid operatsioonile.

Mul ei tulegi nüüd rohkem meelde midagi, aga kui teil on küsimusi, siis andke tulla! :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Joel ja söök

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!