Ma pigem olen täis kõhuga paranoiline paanitseja, kui nälgas yolo’tar

Ma ei tea kuidas seda postitust üldse alustadagi, sest mul endalgi tuleb juba oksemaik suhu, kui kuulen või loen midagi koroonast (või wc paberist). Aga reaalsus on kahjuks see, et me ei pääse sellest ja see mõjutab meid veel vähemalt 3 kuud. Mõtlen siis just piirangute, paanika, haiguse leviku jms osas. See mis jääb alles majandusest või kuidas see kõik meid veel mõjutab, ei oska ega taha ma mõeldagi…

Mina saan näiteks väga hästi aru neist, kes paanikas varusid kokku ostavad. See tekitab neile tunde, et nad teevad midagigi, et oma perekonda kaitsta, see annab neile kindlustunnet. Aga ma tahaks küsida, et kus te varem olite? Miks hakata oma varudele mõtlema alles siis, kui kriis on käes? Kus sa olid siis, kui oli uudis sellest, et viirus on Eestisse jõudnud? See oleks pidanud olema see kõige viimane hetk, mil ette mõtlema hakata… Miks sa juba siis ei mõelnud, et okoou, asi liigub kiiresti, ilmselt on varsti Eestiga kööga – ÄKKI peaks asju ette varuma… Ei, jookseme kõik sajakesi pead ja persed koos viimsel päeval poodi, et pelleripaberit osta… Sheerime haigust ja lähme koju oma varude otsa koroonatama. Sorri, aga see on lihtsalt lauslollus ja ma ei saaaaa aru sellest. Miks või kuidas ei ole inimesel võimet asju analüüsida ja ette näha?

Nagu praegugi näiteks. Kui Hiinas, Itaalias jms suuremates kolletes on liikumiskeeld, siis kas te arvate, et see Eestis ei juhtu? Mis on kõige mustes stsenaarium, mis võib veel juhtuda ja kuidas ma saan oma perekonda selles olukorras kaitsta? Nii kaua on asi justkui nali, kuni see pole otseselt juhtunud su naabrimehe või sinu endaga. Umbes nagu avariidesse jms suhtumine, et ”see juhtub vaid teistega”.

Valitsus üritab rahustada, et paanika suuremaks ei kasvaks – ärge minge poodi, ärge ostke hullumeelselt varusid, kõike jagub, toit ei saa otsa, blablabla. Aga… kui sa ei tohi minna välja, sh poodi, siis millest sa seal kodus elad? Kus on loogika.

Nüüd on muidugi hilja hakata omale puhvrit tekitama, sest kriis on juba käes ja ega naabrimuti suu ka seinaprigu ole, et süüa ei taha, st peab arvestama ka teistega. Aga ma tõsiselt loodan, et see on nüüd õppetund kõigile. Küllap me selle jama üle elame, aga tasuks ehk mõtlema hakata, et me ei tea kunagi mis järgmiseks tuleb. Ei saa elada naiivsuses, et me oleme puutumatud. Kuus kuud tagasi oleks enamus inimesi vast naernud, kui keegi oleks öelnud, et tuleb mingi viirus, mille tagajärjel pannakse miljoneid inimesi karantiini, koolid ja lasteaiad on kinni, poed on kuivainetest lagedad ja perset tuleb hakata pühkima ajalehega, sest inimesed on end totaalselt segi kamminud.

Nagu ühes prepperite videos, mida ma hiljaaegu vaatasin, öeldi – kui sul on kodus olemas 2 nädala varud, oled sa juba 90% inimestest rohkem valmistunud. Tänapäeva inimene on niii-nii mõjutatav kõigest, mis tundub hetkel täiesti normaalne ja elementaarne – elekter, kraanist voolav vesi, toidupoed… Kui kaob kasvõi üks neist, on lahti hüsteeria.

Kui ma nüüd ei eksi, siis aasta alguses oli mingi Eesti sari, kus hunnik noori saadeti mööda Euroopat ringi trippima, neil olid võistlused jne. Ma väga ei süvenenud sellesse, vaatasin vaid ühe osa, aga igatahes, seal esimeses saates paluti osalejatel pakkida kohvrisse asju, mida nad võtaksid kaasa üksikule saarele. Ja I shit you not, päris üks neist pakkis kaasa läpaka, et siis nad saavad kodustele sos kirja saata vms. Ma lihtsalt vaatasin seda ja olin nagu…

Sarcastic Nicholas Cage meme

Kes võtab ÜKSIKULE SAARELE kaasa arvuti. Kas tõesti on neil juhe lihtsalt nii pikk või loogika lonkab mõlemat jalga?

Minu jaoks näitab see seda, et inimene on niiiii mugavaks läinud. Ta eeldab, et kõik need asjad on tal alati olemas, midagi ei saa juhtuda… Aga mis saab siis, kui sul ei ole enam elektrit – kust sa saad omale sooja tuppa, kus sa teed süüa? Kui kaob vesi, kust sa saad joogivee – kus on lähim allikas, puhas kaev? Kui kõik maailma toidupoed lendavad korraga õhku – kas sa suudad oma perekonna ära toita, kas sul on teadmised ja oskused, et vajadusel minna üle nö talupojandusele? :D

Kui ma mõtlen kõige drastilisema õuduka suunas, tuleb mulle mõttesse Elavad surnud sari. Mitte, et ma arvaks, et inimesed muutuvad zombideks, eks, aga just see ellu jäämise pool. Mina ei karda otseselt viirust ennast. Ma kardan seda mis sellega kaasneb, ma kardan lausidioote. Ma kardan oma perekonna turvalisuse pärast, kui asi peaks tõepöölest veel palju-palju hullemaks minema. Ala 90% rahvast ongi haige, poed on kinni, sest töötajad on haiged, st sa ei saa enam minna poodi riismeidki ostma. Inimestel lööb sisse ellujäämisinstinkt ja hakkavad toimuma sissemurdmised vms. See on see, mis mind hirmutab. See on siis see must stsenaarium.

Hetkel on ametlik nakatunute arv 205, reaalne arv on aga päris kindlasti tuhandetes, sest juba 4p tagasi öeldu mu sõbrannale umbes, et kui sa pole suremas, siis sind testima ei tulda.

Hetkeolukorda vaadates kardan ma kõige rohkem oma ema pärast, kes on pigem õrnema tervisega ja ei paista asja kuigi tõsiselt võtvat. Samuti kardan ma oma rasedate sõbrannade pärast, eriti nende pärast, kes on kohe-kohe sünnitamas. Ja ma ei taha mõeldagi, kui halb on tunne esmasünnitajatel, kes on niigi surmani hirmul kogu selle kogemuse ees ja nüüd lisa sinna veel see, et nad peavad seda tegema täiesti üksi. Ma tõsiselt nutan teie pärast, aga pidage meeles, et te olete tugevamad, kui ise arvate ja te saate hakkama! Loomulikult see osa, et isa peab ilma jääma lapse esimestest hetkedest, on täielik nõuka aeg ning osa minust küsib üldse, et kui ema ja isa on niikuinii enne sünnitustki koguaeg koos, st kui üks on haige, on ilmselt ka teine haige, siis mis mõte on neid eraldada, aga jamh, samas ma saan muidugi aru ka miks selline keeld… Lihtsalt kurb on kõigi pärast.

Ja päriselt, inimesed, võtke mõistus pähe. Püsige kodus, kui vähegi võimalik. Kodus on teha küll ja veel! Õppige saia küpsetama, kui teil veel juhuslikult jahu ja pärmi on. Uurige kuidas ellu jääda, kui sa ei saa loota mitte kellelegi, peale iseenda. Õppige mõni uus keel, äppidega saab seda üllatavalt lihtsalt hetkel veel teha! Koristage põhjalikult ära oma kodu. Tehke ära need asjad, mida olete terve igaviku edasi lükanud, sest ”aega pole”…

Meil läheb hetkel koduseinte vahel kolmas nädal ja kui kõrvale jätta mure tuleviku pärast, siis meie elukorralduses pole selles mõttes otseselt midagi väga drastiliselt muutunud. Kodus olime ka varasemalt palju, toitu oli meil alati veidikeseks ajaks varutud jne. Nüüd on lihtsalt uks koguaeg lukus ja ma olen sunnitud õppima saia küpsetama, sest kohalikus poes lihtsalt ükspäev polnud. Aga kauaks sedagi lõbu on, sest kui ma viimati poes käisin, ei olnud seal ka ei pärmi, jahu ega soola. :D

Ma olen varsti Kuuuurijas vist

Ma olen mitu nädalat mõelnud, et kas üldse sellest kirjutada, aga no olukord on lihtsalt üle võlli naeruväärne, ma ei saa jagamata jätta! Hoidke piip ja prillid, ma viin teid pikale sõidule!

Nii, igatahes, käisime meie siis jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal paariks päevaks minu ema juures. Loomi söötmas ja maja kütmas käis mehe vend.

Kui tagasi tulime, ei jõudnud ma veel lapsigi autost välja võtta, kui hoovi lendas naabrimees ja kukkus mulle põhimõtteliselt näkku räuskama, et tema kutsub mulle loomakaitse, sotsiaalameti ja ma ei tea mis asjad kõik, et nood mulle trahvi teeks! Kukkus siis seletama, et ma olen loomapiinaja ja hullem, kui asotsiaal, sest koertel oli vesi jääs (õues oli paar kraadi külma), koerad karjuvad näljast, väike koer väriseb külmast ja on nii ära näljutatud, et ei söö kohe üldse mitte midagi! Suurel koeral on kuudi ees palgid, mul on hoovis mingi ”rämps”, mida tema vist heaks ei kiida – ala, jõulude eel grillimisest oli sauna ette jäänud grill ja laud, vana Chrissu kõrval oli mingi kanister, mis tema sõnul on seal olnud MITU KUUD (auto ise oli selleks hetkeks selles kohas olnud ca 2ndl, aga okkk, mitu kuud, siis mitu kuud). ”Noored inimesed, aga niiiiiiiiiiiiii räpased, ugh!!!” värises ta.

Siis hakkas ”rääkima”, et miks koer minu tehtud sööki ära ei söö (oot, ma just näljutasin enda koeri ju?), aga tema toodud toidu kugistab minutiga alla. Mainin siin seletuseks, et kunagi, kui siia kolisime, siis ta tuli küsima, et kas ta võib vahepeal koerale süüa tuua, kui tal mingeid sobivaid asju endast üle jääb, sest niisama prügikasti ka mõttetu visata. Ütlesin, et no okei, eks toogu siis. Mõtlesin, et vana inimene, endal neil koer surnud, suur loomasõber – las siis käib ja hellitab mu koera, mis mul selle vastu ikka nii väga olla saab. Oiblää, kohe oleks pidanud ütlema, et tõmmaku nihhi. Ei saa hea olla, no ei saa!

Igatahes, söök – huvitav jah, miks koer minu tehtud tatar/riis/tang + loomsed asjad (ala sea kõrisõlm, kanasüdamed, kollageenne sidekude jms rupski) + juurikad putru vaid nii palju sööb, et kõht täis saab ja siis ülejäägi varestele nokkida jätab, aga tema toodud söögi ära kugistab, kui ta toob sellise toidu, et iga koer ahnitseks selle endale sisse ka siis, kui ta pilgeni täis söödetud oleks. Viimane kord nägin lähemalt mis jama ta koerale tõi. See toit oli rasvast VALGE! Kui õigesti märkasin, siis seal oli makarone (mis ei sobi koertele ÜLDSE!), mingi lihasaadus, mis nägi välja nagu praetud hakkliha, vorst, kartul jms, ühesõnaga, mingi puder, mis nägi välja nagu nende enda toiduülejäägid + tonn rasva. See oli ilmselt siis ka soolatud ja maitsestatud, st koertele need tegelikult ei sobi! Et kui sa annad koerale ette juurikate ja lihaga tatra ning sinna kõrvale paned rasvast nõretava vorsti-pihvi ja misiganes hästi lõhnava pudru, siis mis te arvate kas ta ahnitseb seda viimast või jaa? Eriti veel selline koer, kes sööb ka ussitablette mul pihu pealt…

Ütlesin ka talle, et ma ei saa aru mida ta seletab – loomad ei ole olnud söömata-joomata, mehe vend käis neid meie ära oleku ajal vaatamas. Selle peale rehmas ta käega ja ütles ”see lollakas ei tea ju midagi!”

Image result for whaaat gif

Ma ei saa aru, tõesti ei saa. Kas ta eeldab, et keegi istub talvel 24h ööpäevas fööniga koera veekausi juures või, et seda vett vahetatakse tal iga tunni aja tagant, et see jäässe ei läheks? Õues on miinuskraadid, vesi läheb jäässe! See ei ole reaalne noh… Ma saaks aru, kui tõesti oleks koer joomata, aga nii see ju ei ole – vähemalt kaks kolm korda päevas, kui neid vaatamas käin, taon ma selle vee neil lahti, eemaldan jää või viin sooja vee. Söögi kohta ju sama – kui koer korraga kõike ära ei söö, siis ülejääk lähebki jäässe. See ei tähenda, et ta seda nüüd niikaua ”sööma” peaks, kuni see otsa saab. Koerad saavad süüa korra-kaks päevas, neil ei pea, ega tegelikult tohigi söök ees olla 24/7!

Väike koer ”värisebki” koguaeg, sest ta kardab oma mineviku tõttu kõike, eriti veel võõraid, kes luba küsimata meie hoovi tuiavad! Tal ei ole tõesti soojustatud kuuti, nagu suurel koeral, aga miinuskraadidega on ta tavaliselt meil alati toas (olenemata sellest, et tüüp mul kõik nurgad siis ”ära märgistab” ja igalepoole maha situb!), aga tal on seal selline varjualune, kuhu tuul ja vihm eriti ei puhu, ning soovikorral saab ta ka sauna sisse minna ja diivanil, patjade vahel magada.

Suure koera kuudi ees olnud palgijupid, mida naaber mulle ette heitis ja üheks asotsiaalsuse märgiks nimetas, kisub koer endale tegelikult ise kasvuhoone juurest ette ja mängib nendega. Meie ära oleku ajal olevat ta neid omale sinna võtnud neli-viis tk. Aga noh, ma ju raudset ise loobin neid koerale ette, sest miks mitte eks…

Ta jauras mu hoovis oma 10-15 minutit, ma lihtsalt kuulasn ja kuulasin, aju lühises. Ma olin suht shokis. Olen siiani… Mõtlesin, et kas peaksin kuhugi ennetavalt juba ise helistama või kirjutama, aga siis rahunesin maha ja jätsin asja nii nagu on. Ehk oli tüübil lihtsalt halb aastalõpp, või ma ei tea…

Igatahes, nüüd hetkeks väike teemamuutus. Aastavahetuse paiku, kui koerad jälle tuppa paugutamise eest varjule tõin, märkasin, et suurem koer tilgub alt verd! Ehmatasin koledal kombel ära ja helistasin kohe järgmisel hommikul loomaarstile, kes palus tuua koera pissiproovi. Kuidas koeralt pissiproovi võtta? Konkreetselt jooksin koeral purgiga järgi, kuni ta kuhugi soristama hakkas ja siis lükkasin purgi alla. Tüüp vaatas mind sellise näoga, et miks ma ta kust piistu panen, aga ok. Sain proovi, viisin selle arstile.

10 minutiga oli proov tehtud ja see näitas nagu oleks kõik korras – ei põletikku, ega midagi, kõik oli normaalne. Arst arvas siis, et tõenäoliselt on tegu eesnäärme suurenemisega ja abi oleks ülikallitest tablettidest, mida tuleks anda 2x aastas elulõpuni (nädalane kuur maksab üle 60euri, st ca 120+ euri aasta). Ütlesin siis, et kui nii, siis nii ja tuleb need tabletid ära tellida. Paari päeva jooksul pidin tabletid saama.

Kuna mul oli teiste loomadega ka niikuinii vaja arsti juurde süstima ja kontrollima minna, siis üks hommik võtsingi kõik sõbrad peale ja suundusime kontrolli. Kes on kunagi käinud mitme loomaga korraga arstil, võib vast ette kujutada mis porr see oli. Suur koer oli taga, väike koer keskel, üks kass puuriga ees, teine traksidega väikse koera kõrval jne. Kõik olid hirmust kanged, tigedad ja paanikas, nutsid ja niuksusid. Üks kass andis mulle juba siis tappa, kui teda transpordipuuri tõstsin…

Tunnike hiljem nägin ma igatahes välja nagu tapalavalt läbi käinud asotsiaal, nagu ka naabrivanamees varasemalt soojalt mainis. Ma olin verine, sest üks kass läks max närvi, et teda puudutatakse ilma tema loata ja tõmbas lõhki nii minu, kui ka arsti. Ma olin ülepeakaela kaetud karvadega, mu püksid olid augulised ja saapad mudaseks tallatud. Ühesõnaga, hea, et ma ettenägelikult koduriietega sinna läksin… Aga vähemalt sai kõik vajaliku tehtud. Selgus, et kassid on terved, aga väike koer oli hädas – talle oli vaja teha narkoosis hammaste puhastus, sest hambakivi oli juba liiga palju ja varsti oleks platsis olnud igemepõletik.

Suure koera kohapealt pidasin nõu ka teiste arstidega ja sealt sain soovituse, et ka kastreerimine oleks ehk lahendus eesnäärme probleemile. Seda ma ka teha otsustasin, sest lõppkokkuvõttes on see küll korraks ohtlikum, paranemine võtab aega ja korraga tuleb maksta suurem summa, aga lahendus on siiski püsiv. Lisaks kaovad ära muud ohud ja mured, mis kastreerimata koertega kaasas käivad.

Kui nüüd küsida, et miks ma ei ole varem koera kastreerida lasknud, siis põhjus on üpris lihtne – hind. Ma kunagi uurisin seda ja siis leidsin, et see maksab ca 300 euri. Võttis korra hingetuks ja panin ruttu lehe kinni. Ma tean, et see on nüüd max tüüpiline ”ükski piisk ei pea end uputuse eest vastutavaks” situatsioon ja max silmakirjalik ka, kui mõelda millised on mu vaated selle teema suhtes inimeste maailmas, sest miks peaks ”rasedusest hoidumine vaid naise teema” olema? Suva ju kui mu kastreerimata koer mõne emase siin tiineks pistab – ise ta tuli meie hoovi ja kuskilt oleks ta selle matsu niikuinii saanud, eksole. Aga noh, nüüd on see opp igatahes tehtud ja tegelikult ei olnudki see nii kallis, kui ma alguses kartsin! Lausa poole odavam oli.

Suur koer sai opile paari päevaga (olgu mainitud, et mingeid vaevusi ei paistnud see tilkumine koerale tekitavat) ja väike käis hambaid korrastamas nädal peale seda (tal eemaldati ka üks loksuv hammas). Niikuinii küsitakse, seega ütlen kohe, et suure, 50kg kaaluva koera kastreerimine + valuvaigistid hilisemaks läksid ca 140 euri ja 7kg kaaluva koera hammaste puhastamine + ühe hamba eemaldamine + valuvaigistid hilisemaks, läks 88 euri. Kel suurlinna hindade peale silmad pahupidi lähevad, uurige väiksemate kohtade hindu. Põlvamaal on vägaväga kiidetud näiteks Leevi loomakliinik (mul endal kogemus puudub veel) ja Räpina oma meeldib mulle endale, hinnakiri on neil minu teada sarnane.

Kastreerimisest paranemine oli alguses päris vaevaline ja esimesel päeval oli pilt ikka hirmutavalt kole (kotikute koht oli nagu suur pall ja kõhualune oli punakas-lillakaid laikusid täis), aga käisin temaga haava kontrollimas ja arst ütles, et see on okei. Tegi talle veel ühe põletikuvastase süsti ja nüüdseks, kui opist on kaks nädalat möödas, on haav paranenud.

Igatahes, koerad käisid oppidel ära ja kui suurema koera opist oli mingi nädal möödas, tuli naabrimees mulle jälle uksetaha, toidukauss kaasas! Nii, kui ukse lahti tegin, küsis kohe, et mis koeral viga on (ju ta nägi seda paari korda, mil koer torbik peas jalutamas käis VÕI vahib ta meile väikeste binoklitega aknast sisse). Ütlesin siis talle, et koer käis kastreerimas. Naabrimees küsis kohe, et miks. Vastasin, et tal tilkus alt verd. Naabrimees uuesit, miks, miks, miks, miks… Mul viskas viisakusest kopa ette ja ütlesin, et mis see tema asi on, eriti arvestades seda kuidas ta viimasel korral siin käitus. Siis ta pani umbes, et tema käitus jumala hästi ja hakkas jälle mind siunama loomapiinajaks. ”Mul naine nuttis, kui koera junne nägi, noored inimesed ja olete niiii laisad ja niiiii räpased!”

Ma lihtsalt ütlesin, et ”palun, ära tule siia rohkem” ja tõmbasin ukse kinni. Jeesus mariia, anna aju! Nuttis, sest nägi koera sitta? Mv, ausalt, MV!

Tunnike-paar hiljem maandus mu fb postkasti tema naiselt video. Videos on näha kuidas koer isukalt midagi oma kausist sööb, tundub, et tegi võib tõesti olla jäätunud söögiga, kui vaadata kuidas kauss ühe koha peal kergelt tõuseb. Naine filmib ja räägib nuttud häälega kui õudsad me oleme, vaene loom… Esiteks, kauss on hoopis teises kohas, kui minul tavaliselt, teiseks, miks nad eeldavad, et see ongi kõik, mida koer sööma peab? Kolmandaks – mis kuradi mõttes nad tulevad MINU isiklikku hoovi ja filmivad MINU koera? Käivad siin nagu oma valdustes! Hea veel, et otsapidi tuppa ei roni! Või peaks igaks juhuks ämblikuvõrgud ära pühkima, kui tüüp otsustab ehk ka lastekaitsesse pöörduda? Siis ei saa ehk kriisata seal, et me oleme niiiiiiiii räpased, et seame laste elud ohtu vms. Või huvitav kuhu ma kaevata võiks, kui ta kevad-suvi perioodil spiidode väel ringi kõnnib? Nagu miiiiiiiks ma pean seda pilti nägema. Reaalselt, nagu ilmateade hommikul – vaatad köögiaknast õue ja näed, ahaaa, naabrivanamees on spiidode väel, järelikult on 15+ kraadi. :D

 

No vaadake seda näljutatud koera, jube ju. Ribid paistavad ja vaevu seisab jalul ju. Kohe sureb nälga… Johhaidii. Sõbranna ütles, et ma menti avalduse teeks, kui ta nii lahkelt veel ise mulle tõendeid saadab, aga ma ei tea, tundub hetkel veel veits overkill. Aga kui nad siia veel mölisema ja ähvardama tulevad, siis ei jää mul vist muud üle. See ei ole okei!

Ma tegelikult juba aastaid tagasi vaatasin, et see vend ei ole peast päris okei. Käis ja kaagutas siin mulle põhimõtteliselt iga asja peale oma ”tarkusi” ja üritas mulle isa mängida, või ma ei tea mida. Jeesus, nagu, üks põhjustest miks ma 16a enda elu peale kolisin, oligi mu isa ja nüüd sain siis uue või? Tänan effing ei.

Ükskord ta tuli ju mulle uksetaha ja käsutas umbes, et ”aja mees välja, lähme toome koerale kuudi ette saepuru” vms (wtf). Ma ütlesin, et mees magab, sest tal oli öövahetus ja täna on järgmine vahetus. Tüüp läks kettasse ja räuskas seal umbes, et tema nii vana oli, siis pani nagu orav rattas 24/7 ja nüüd minu mees ei saa siis tuldud ning kõndis vihaselt minema. Ma jäin sinna uksele seisma umbes, et….mis just juhtus. Pärast vaatasin, et oligi kuudi juurde, porilompi saepuru valanud. Paar päeva hiljem oli seal veel hullem mülgas…. Ükskord kruvis ta näiteks koerakuudi ja puu vahele omal algatusel mingi plaadi, et koer ei saaks ümber puu joosta. Kes lubas? Tal ei ole ilmselt luba vaja, et võõral krundil toimetada, nagu näha! Äkki ma võiksin ka talle aeda minna ja selle rõveda põõsa maha saagida, mis mullenärvidele käib?

Meie maja eelmise omaniku kohta rääkis ka kunagi, kuidas too oma koera piinas ja näljutas ning kui hirmsad inimesed need siin ikka olevat olnud. Ma ei imesta, et nad siit metsa kolida soovisid, ausalt ei imesta!

Siis mingikord käis mulle seletamas, et ma ei tohi käed üle pea pesu kuivama panna, sest ma tapan oma lapse niimoodi ära (olin Joeliga mingi 8k rase). Veidi enne seda, kui ma peenramaad tegin, tuli ka mulle hoovi, hakkas seal kõrval kiunuma, et kuidas ma rasedana sellist tööd ikka teen, kas mul meest ei ole ja kas ma sünnitama ei karda minna selle peale vms. Siis rääkis veel oma teooriast, kuidas meie teine naaber on narkoärikas, sest nende hoovist sõidab läbi palju autosid ja rääkis midagi mingist punasest tulest, mis neil naabritel siis nö signaaliks on ostjatele. Ala, et kui tuli põleb, siis võib ostma minna ja kui ei põle, siis ei või vms. No ausalt, midaaaaaaaa asja lihtsalt.

A ja mul oli Annu ka tol korral aias mängimas kaasas. Üks hetk hakkas siis ära minema, aga pöördus siis lapse poole ja küsis, et kas ta temaga kaasa tahab minna, et tal on mingi arbuus mida nad naisega ära ei jõua süüa vms. Annu läks muidugi max ekstaasi, enne kui ma midagi öeldagi jõudsin. Ja siis ta lihtsalt jalutas mu lapsega väravast välja, üle tee, oma majja. 10-15 minti hiljem tulid tagasi, ma olin max närvis, et mismõttes ta niimoodi mu lapsega lihtsalt minema jalutab, ilma minult luba küsimata!!!!! Täiesti pekkis vend nh.

Kuidas ma tugiisikuks õppisin

Olen siin mitu korda maininud, et käisin ühel koolitusel, aga täpsemalt ei olegi ma sellest veel rääkida jõudnud. Nimelt tekksi mul võimalus osa võtta tugiisiku koolitusest ja tänu oma emale, kes oli vapralt nõus kuue nädala jooksul mitu korda nädalas mitmeid tundi sõitma, et meie juurde lapsehoidjaks tulla, sain ühe väikse tunnistuse taskusse susata.

Koolitusele sain üle noatera. Minu mäletamist mööda oli nii, et mina leidsin selle kuulutuse 23.10 ja saatsin oma avalduse. Hetk hiljem muidugi nägin, et uuups, täitsa lollakas, seal ju punaselt kirjas, et grupp on täis ja registreerimine lõppes ka juba eelmisel päeval (22.10) … Olin kurb, et asja maha magasin, sest see tundus äge võimalus. AGA nagu öeldakse, siis kõik juhtub põhjusega ja juba järgmisel hommikul (24.10) sain kõne, et üks osaline loobus oma kohast ja kui ma soovin, siis on koht minu. Loomulikult olin nõus ja 25.10 algaski juba koolitus. 

Nagu ütlesin, siis koolitus kestis kuus nädalat ja see oli ülivinge. Kasulik ka nö ”tavaliste” laste vanematele. Sain palju nippe, mida realiseerida ka oma pere peal. Koolitajad olid väga asjalikud, erilises ülivõrdes räägiksin Terje Paesist, kes on lihtsalt kõige ägedam koolitaja, keda ma iial näinud olen. Tema töövõtted ja meetodid on niivõrg ägedad ja teistmoodi. Koguaeg oli huvitav. Kui ta alguses küsis, et miks me seal oleme, siis enamus tõid välja, et neil on paberit vaja. Aga koolituse lõpuks saime me nii palju enamat, kui ainult paberi… Kõik osalejad jäid koolitusega nii rahule, hea, et pisarat keegi seal ei pannud, kui tunnistusi jagati. :D

Seltskond oli ka niii muhe! Mina olin pesamuna muidugi… Suur üllatus oli see, et koolitusel oli nii palju mehi (peaaegu pooled) ja valdav enamus olid pigem vanemad inimesed (50+). Kõige vanem oli 69 aastane meesterahvas.

Ühesõnaga, omandasin oskusi ja teadmisi kuidas toime tulla laste ja noortega, kel on erivajadused. Nüüd saaksin ma siis tööle asuda lasteaeda või kooli mõne lapse kõrvale, kes ehk vajab igapäevatoimetustes ja õppetöös veidi abi.

Töö on muidugi sigaraske ja ma mõtlesin juba esimese loengu lõpuks, kui kuulsin kõiki neid erinevaid kogemusi ja lugusid, et okei, kas minus on ikka olemas see, mida sellel tööl vaja on… Süda peab olema suur, aga kaitstud metallist trellidega, sest see võib sind ennast lihtsalt puruks närida… Ma ei kujuta hästi ette, kuidas sa õhtul koju lähed ja ”töö” täielikult seljataha jätad, kui sa oled näiteks sel päeval pidanud kokku puutuma mingi täiesti mõistusevastase looga…

Koolitaja rääkis lugusid, mis tõid pisarad silma. Mul on alati lastega seonduvaid lugusid kuuldes/lugedes pilt silmade ees. ”Mis siis, kui see oleks minu laps”… see on lihtsalt kohutav mis maailmas me elame ja mida peavad väiksed, süütud hinged läbi elama… Näiteks, pooleteiseaastane laps, keda põhimõtteliselt ei olevatki võrevoodst välja võetud. Ainult uusi ajalehti ja kaltse alla laotud ja võrede vahelt süüa antud vms. Sita kiht olevat olnud umbes poole võreka ulatuses, lehk selline, et võtab silmad märjaks. Laps ei osanud käia, ega rääkida… Ma suht kohe blokkisin selle jutu enda jaoks ära, sest selline asi lihtsalt ei mahu mulle pähe. Kuidas…

Koolitusel oli muidugi juttu ka juriidilisest poolest, ala kuidas lepinguid koostada, mida sealjuures jälgida jne. Mängisime läbi erinevaid situatsioone, mis koolitajal päris elus ette tulnud on, tegime palju koostöö harjutusi, sest tugiisik peab väga paljude inimestega koos töötades tegutsema, et see laps ära tugida. Üks harjutus oli näiteks selline, et pidime ette kujutama, et harjavars on laps ja meie peame ta nüüd ära tugima. Harjavars tuli niimoodi maha panna, et kõik asjaosalised hoiavad seda vaid ühe näpu peal ja koostööga peab harjavarre rahulikult maha panema. Kõlab lihtsalt, aga reaalselt on see hullumeelne! Eriti veel siis, kui sul on kambas 13 inimest (väikse kambaga lihtsam) ja enamus neist hakkavad seda harjavart hoopis ülespoole tõstma, mitte alla laskma. Mina, kui kõige lühem, sain päris üks korda sellega piki pead… :D

Ühesõnaga, selline äge koolitus oli ja ma olen väga tänulik, et mul selline võimalus avanes. :)

Koolituse viimasel päeval Selverisse minnes, astusid mulle ligi SOS lasteküla noored ning kutsusid mind tegema püsiannetust. Kas te olete kursis mis see SOS lasteküla endast kujutab?

SOS Lastekülas kasvavad vanemliku hooleta lapsed armastavates ja hoolivates kodudes. Iga pere südameks on SOS ema ja/või isa, kelle hoole all on kuni kuus erinevas vanuses last. Ema ja/või isa on laste juures nii päeval kui öösel, nii muredes kui rõõmudes, tagades lapsele turvatunde ja piisava tähelepanu. Õed-vennad elavad peredes koos ning igale perele on vajadusel abiks sotsiaaltöötaja ja teised spetsialistid, et pered saaksid igakülgset abi laste kasvatamisel. Lapsed õpivad koolis, käivad huvialaringides ning elavad täiesti tavalist igapäevaelu. SOS Lasteküla põhimõte on, et iga laps vajab enda kõrvale püsivalt vanemaid, kes teda toetaks ja suunaks ning tema jaoks alati olemas oleks. Kindla perevanema toel valmistub laps selleks, et saada täiskasvanuna hakkama vastavalt oma võimetele. Usaldusväärsed suhted ja taas kogetav armastus annavad lapsele võimaluse taastuda varasematest kogemustest, mis on sageli olnud traumaatilised. Loe edasi SIIT.

Mul on nende inimeste vastu meeletult suur austus. Kuna mul endal ei ole antud hetkel võimalik muudmoodi aidata, kui annetute ja info jagamisega, siis teen vähemalt sedagi ja kutsun teidki veidi süvenema, lugema, aitama. Kunagi ei tea millal te ise abi vajate. Ma siiralt usun, et kõik hea mis teed, tuleb sulle kunagi tagasi.

Ema, anna padruneid

On see karma või lihtsalt emadus, aga mõtlesin mina täna väga isekalt, et saan lõpuks, üle mitme nädala ühe rahuliku õhtu endale. Panen lapsed seitsmeks magama, mees läheb kaheksaks tööle, mina passin sarju, joon teed ja söön ehk lõpuks ühe mandariin tervenisti üksinda ära…

Pool üheksa olid lapsed veel üleval ja ulgusid, sest:  A) miks vennal on tema roosa voodilina. B) Madli nuttis ja hammustas kõiki, sest Annu kallistas teda. C) Issi ei öelnud kõigile kolmele täpselt sama lauset, kui ta nad voodisse pani. D) Joel ei leia oma oranzi autot (reaalselt, nädalaid kestnud probleem!!!!) E) Titaga tädi ei tulnud täna külla. Ja siis see tüüpiline, ”ma pean pissima, ”ma tahan vett” porr, millega nad mind iga õhtu tõmmata üritavad.

Mingi üheksakss-poole kümneks jäid suuremad lõpuks magama, aga Madlil oli energiat küll ja veel. Mul aga oli juba ”mulonniipohhui” poos sees, sest läpakast käisid seebikad. Aga bare with me, ega siis asi nii lihtne olla või, et üks hing lihtsalt tuiab ringi ja teeb mis tahab, ta peab ikka kõigi elu ”raskeks” tegema… Madli võttis veits tissi, ronis voodist välja, üritas mul läpaka kaant kinni panna, nuppe vajutada, mu telefoni veeklaasi suruda, tooliga riidekappi ronida, tassis restilt mähkmeid maha… siis ronis voodisse tagasi ja tõmbas veel paar sõõmu kanget piima, libistas end uuesti minekule ja loopis õe-venna sokisahtli tühjaks ja viskas Jänku-Joosepi puuri mu meigipintli (mine tea, ehk tahab ka moodne mees olla!). Kui see kõik mind enam-vähem ükskõikseks jättis, lülitas ta mul lihtsalt elektri seinakontakti nupust välja, nii, et soolalamp ja läpakas mõlemad pimedaks läksid. Mitu korda. Ise naeris pimeduses nagu deemon.

Taibates, et see koos temaga seebika vaatamine on sama tõhus, kui end rentslis pesta, sulgesin läpaka kaane, haarasin jõnglase kaissu ja surusin ta poolvägisi magama ära. Niipea, kui ta minu arvates piisavalt sügavas unes oli, proovisin teha põgenemiskatse, et endale lõpuks see neetud tee teha ja midagi head ehk ka põske pista.

Jõuan mina köögis vaevu veekeetja käima panna, kui kuulen juba kuidas magamistoa uks pauguga lahti lendab ja väikeste jalgade padin, kerge inina saatel köögi poole tuleb… Peagi seisab uksel üpris viltuse näoga Madli, kelle silmadest võib välja lugeda ülima solvumise. Mismõttes, sa mutt, julged mu piimakokteiliga jalutama minna, ahh?

Lohutan Madlikest tema suures mures ning jätkan tee keetmist, ise samal ajal vaatan köögis ringi, et mida head endale nüüd kaussi tükeldada. Lasen ühtlasi koridorist edasi ka koera, kes siis KOHE esimese asjana mulle puukasti najale jalga tõstab… Ja järgmisel hetkel tunnen juba mingit ilget pasahaisu… No eiiii ole nii, tšikk lasi oma öömähkme täis.

Image result for facepalm tired

Põrand kuivatada ja pesta, kusehaisu eemaldajaga üle teha. Laps pessu. Uus mähe. Tassid-kausid magamistuppa. Titt kaissu. Läpakas käima. Seebikas käi…noup. Tšikk teeb jälle voodist minekut ning haarab ühte kätte viilu hurmaad, teise kätte tüki mandariini. Ja siis laseb need lihtsalt tuima näoga mulle teetassi.

Lõpuks on plika ikkagi nii palju väsinud, et aeleb mu otsas veidi ja jääb siis mu õlale magama, tatt suunurgast voolamas. Mõtlen, et jesss, kell pole veel üksteistki, saan paar osa ikka vaadata ja tee on küll lisanditega, aga vähemalt soe, seega win! Aga eiii, niipea, kui üritan lahti teha kohukese, mille endale salaja hommikumantli taskusse libistasin, löövad plikal silmad pärani ja kolm korda võite arvata kas ta tahab mu kohukest või jaa. Ning siis saabub ka sms mehelt: ”tulen varem koju, elekter läks ära”.

Üks. Effing. Õhtu.

See on nii naljakas, kuidas mingitel hetkedel sa tunned, et see päev ei saa iial läbi, aga siis on nii… ja sa tunned end süüdi, et sa üldse nii tundsid.

Saame hakkama

Viimati jäime siis selle juurde, et pidin minema naistearstile, et selgusele saada mis mu kehaga toimub. Nii palju olen nüüd selle kahe nädalaga targemaks saanud, et 05.12 oli emakas puhas (thank god!) ja eraldi puhastust ma ei vajanud, aga hcg oli ikkagi kõrgemal, kui mitterasedal, mis muidugi oli sel ajal veel ok. Arst andis mulle uue saatekirja ka, et kordaksin vereproovi kahe nädala pärast ja saaksime aimu kas hcg ikka langeb. Eile siis käisin seda tegemas.

Proovide vastuste saamine oli muidugi ooper omaette ja järjekordselt, malihtsalteivõi… Helistan naistenõuandla kabinetti, et vastused saada. Tädike ohib toru otsas ning siis ütleb tülpinult, et näit on põhimõtteliselt sama mis kaks nädalat tagasi. Ma olin nagu, et okeiii, see ei ole ju norm, et mis edasi teeme siis? Tädike umbes, et ah ma ei tea, peaks vist nädala pärast testi kordama…? Ja siis ütles, et helistaksin sünnitusosakonda, sest mu arst on seal ja las too seletab minuga ning pani kõne lihtsalt kinni. Helistasin osakonda, sealt öeldi, et arst läks just ära ja soovitas helistada natukese aja pärast. Helistasin 20 minuti pärast uuesti, siis öeldi, et helistaksin kabinetti, arst on nüüd seal. Helistasin kabinetti ja sain põhimõtteliselt sõimata, et miks ma sinna helistan, arst ei ole seal, arst on osakonnas (kuigi just osakonnast öeldi ju, et on kabinetis, eks). Tädi oli suht närvis seal toru otsas, nagu ma oleks talle tema oma ajast koju helistanud, mitte keset effing tööpäeva…

Ühesõnaga, midaiganeees, lõin sellele idiootsusele käega ja helistasin hoopis kolmandale arstile (Maranile), rääkisin oma mure ära, tema vaatas rahulikult mu proove ja seletas mulle kõik kenasti lahti.

Ma ei tea kuidas sai see teine tädike öelda, et mu vastus on põhimõtteliselt sama, mis kaks nädalat tagasi, kui viiendal tehtud proovil oli hcg näit 7,midagi ja eile oli 0,midagi, mis on negatiivne tegelikult, st rasedushormoon on kenasti alla läinud ja kõik on selles mõttes ok. Ma juba olin mega närvis, et mismõttes on vastus sama, kuidas saab nii olla, kartsin, et äkki pean jälle puhastama minema vms. Aga edaspidise kohta ei tea ma sellegipoolest mitte midagi, sest Maran ütles, et see päevade vahepealne veritsemine ei ole okei ja sellega tuleks kindlasti tegeleda, aga kuna tema ei ole minu arst, siis ta ei näe neid pabereid vms ja pean ikkagi minema sinna naistenõuandlasse jaurama…

Tõenäoliselt lihtsalt lähen ikkagi Marani juurde üle jälle või üldse Tartusse, sest selle konkreetse ämmaka suhtumine seal minusse on ikka alla igasugust normaalsuse piiri. Kui ma nüüd eelviimane kord seal naistearsti juures käisin ja arstiga teises toas rääkides oma jutuga uue raseduseni jõudes, lasi esimeses toas olnud tädike kuuldavale väääääga sügava ja pika ohke ning podises midagi omaette väga etteheitva tooniga. Ma ei saa olla 100% kindel, et see oli minuga seotud, aga noh, tundus veider siiski.

Vahepealsed kaks nädalat olid kohati nagu ameerika mäed. Hcg oli üleval, st ka rasedustunnused püsisid. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga sakib see tunne, kui sa kõnnid näiteks poes lihaletist mööda, oksemaitse kerkib kurku ja sa mõtled automaatselt, et see on tänu rasedusele, aga siis taipad, et oot, aga sa ju ei ole… Või kui palju sakib tunne, kui sa käid päevast-päeva ringi iiveldades ja kohati ka oksendades, aga see kõik on lihtsalt mitte millegi nimel. Ma olen endiselt emotsionaalne, tige ja pettunud, aga ma hakkan leppima. Ma saan hakkama.

Ühesõnaga-kahesõnaga, selles mõttes on jälle hästi, et kõik toimus varakult ja sel korral ka iseenesest. Aga Krissele, kes pidas vajalikuks jätta mulle eelmise postituse alla kommentaari sisuga: ”Mida uurima? Seda, et keegi tahab läbi ussimunni neli last viie aastaga saada? Miks su keha peab olema sünnitusmasin, miks sa ei võiks näiteks kümne aasta pärast pesamuna saada? ” … esimese hooga seda kommentaari lugedes tahtsin talle soovitada, et ta võiks lihtsalt ühe kotitäie emme ära süüa… aga nüüd veidi normaliseerunud tunnetega ütlen lihtsalt ”aitäh”. Aitäh, et süstid minusse enesekindlust ja jõudu endale tunnistada, et jah, äkki tal ongi õigus. Ehk ma tõesti ei peaks olema ”sünnitusmasin”, sest mine tea, äkki saab maailmast muidu sperm otsa ja vaesele Krissele ei jagugi!

Okei, okei, kui nüüd tõsisemal noodil asja võtta, siis jah, ka mina saan tegelikult ju aru, et neli last suhteliselt järjest saada on kehale tõesti kõva koormus. Tahan ma seda siis enale tunnistada või ei, aga nii on… Seda enam, et nad kõik on saanud pea poolteist aastat veel ka rinda, st ma olen rasedaks jäädes veel eelnevat last imetanud. AGA ma ei oleks maailmas esimene, kes sellise trikiga hakkama on saanud… See muidugi ei tähenda, et ka minu keha seda suudab, eksole, aga see ei takistanud mind siiski seda tahtmast ja proovimast. Ja tegelikult, ma tänase päevani ei usu lõpuni, et kõik need katkemised saaks panna täielikult selle arvele, et mu keha on lihtsalt väsinud. Ka enne Annemaiat, kui teooria järgi oleks mu keha pidanud olema elu parimas vormis, oli mul katkemine… see lihtsalt on midagi, mis naistega alatihti juhtub ja minuga juhtub seda rohkem, sest ma tahan rohkem lapsi. Ja mis peamine, MINA RÄÄGIN SELLEST! Seda juhtub tegelikult niiiiiiiiiiii palju. Palju rohkem, kui keegi ettegi kujutada oskab. Statistika ütleb, et lausa iga teine-kolmas rasedus lõppeb kurvalt. Tõenäoliselt on seda juhtunud su bossil, su naabrinaisel, su ämmaemandal ja sel mõrral poemüüjalgi, kes su piimapaki peaaegu ribadeks lennutas, aga see vaikitakse maha. See on tabu…

Enamus võib-olla viskaks püssi peale kahte katkemist põõsasse, aga kui mina olen midagi pähe võtnud, siis nii on. Nui neljaks. Ja noh, unustada ei saa ka seda, et nüüd on end ilmutanud ka füüsilised probleemid, mis ei saa kohe mitte kuidagi olla rasedust soodustavad. Jumal teab mis siit veel välja koorub, aga õnneks on mul veidi aega selgust luua, sest hetkel viskan ka mina püssi põõsasse ja keskendun olemasolevatele lastele, iseendale, pulmadele ja neile väikestele inimestele, kes mu lähedal sündimas ja juba sündinud on ning olen nende väikeste inimeste emmedele parim tugi, mis ma olla oskan.

Mul on muidugi keeruline lahti lasta sellest vaimusilmas nähtud pildist, aga ju siis peab praegu nii olema. Hetkel ma veel ei tea miks see hea on, mida need kogemused mulle õpetama peavad ja kuidas see mind tulevikus aitab, aga ma tean, et misiganes ka ei tuleks, ma saan hakkama.