Kuidas blondiin torti teeb

Mu mehel on homme sünnipäev ja neil on tööjuures selline komme, et sünnipäevalaps viib sel päeval tööle kooki. Kui ta mulle hommikul seda meenutas, siis mu esimene mõte oli, et ehk pääsen ma kergelt – tõmban varrukast välja kaardi nimega ”mul on kolm last, kellest vanim on neljane ja noorim kümnekuune” ja ostan selle õnnetu koogi poest. Aga siis meenus mulle, et nad on mehed – enamus neist ilmselt ei teagi palju meil lapsi on, veel vähem, kui vanad nad on, st neil on jumala savi ja ainus mõte, kui mees ilmub kohale poekoogiga on neil vast ”issand mis naine sel J. on, isegi kooki ei suuda ise teha”*. Seega ulgusin veits sõbrannadele, seejärel ulgusin veits oma emale ja kuna keegi mu probleemi lahendama ei tõtanud, pakkisin end kokku ja suundusin poodi koogi jaoks asju tooma.

Kui on üks asi, mida mulle tõesti kohe üldseee teha ei meeldi (lisaks puhta pesu kappi ladumisele ja nõude pesemisele), siis selleks on küpsetamine. Eriti veel tortide-kookide küpsetamine. See ei tule mul lihtsalt välja! Aga plaan oli siiski kena – tahtsin teha SEDA imekerget torti, mida ma oma emaga ükskord tegin. Aga kõiiiiiik läks lihtsalt niiii rappa.

Esimese asjana oli vaja valmis küpsetada põhi. Idee poolest pidi see kerkima nii palju, et seda annab pikkupidi pooleks lõigata ja tekitada ühest põhjast kaks kihti. Minul aga see loomulikult ei kerkinud. Nagu üldse! Jäi selline mitte midagi ütlev plätakas lihtsalt sinna ahjuplaadile.

Mis siis ikka – helistasin taas emale ja ulgusin veits. Tema ei saanud aru KUIDAS see värk mul ei kerkinud, kui ma tegin kõik nii nagu ettenähtud. Aga mis siis muud, kui uuele katsele!

Mikserdasin taaskord mune ja suhkrut nii, et mu käsi peaaegu asju pakkima asus, et mind jäädavalt hüljata ning Bahamale parema elu peale kolida, aga tulemus oli sama – ahjuplaadilt vaatas mulle vastu vaid üks plönn. Seekord nägin isegi edusamme – plönn kerkis üsna hästi, aga millegipärast kukkus see kolinal kokku niipea, kui olin ahjuukse avanud.

wpid-20190616_1455261721420868.jpg

Olin juba vihaseks saamas, sest no mida kammi, ahh? Kui keeruline saab olla ühe neetud biskviidi tegemine! Munad olid otsas, seega tuli uuesti poodi minna, et katse number kolm korraldada (loll, aga järjekindel!). Õnneks võttis selle tüütu kohustuse seekord enda peale sõbranna, kes otsustas mu nahad päästa ja ise mulle poest 2 karpi mune tuua.

Helistasin taaskord oma emale (ta on mul ikka nii hea!) ning ulgusin, et ka katse nr 2 kukkus läbi. Aru saades, et ma olen absoluutselt lootusetu juhtum, soovitas ta mul hoopis lasta sõbrannal munade asemel poest valmis tordipõhju tuua – neid ei saa ma ju omati pekki kuidagi keerata… Aga selleks hetkeks oli sõbranna juba munadega poest tagasi. Aga davai, savi, teen siis kolmest plönnist kolmekordse plönni!

Surusin maasikaid puruks, et nendega põhju võõpama hakata, aga siis avastasin, et mul vist ei olegi nii palju marju, et ma saaksin piisavalt toormoosi teha ja hiljem veel midagi koogi peale ka jääks. Olin ju arvestanud vaid ühe põhja möslamisega… Siis tuli mul geniaalne mõte – lõikan siis need plönnid veits väiksemaks. Kahjuks tulin ma selle peale muidugi alles siis, kui mul esimene põhi juba maasikatega kokku määritud oli, seega ei saanud ma teisi põhjasid mõõta. Aga ma olen ju teada tuntud geniaalne probleemilahendaja – võtsin sahtlist nöörijupi ja mõõtsin sellega esimese plönni pikkuse ära ning lõikasin selle järgi ka teised kaks ”õigesse mõõtu”.

Nüüd oli aeg teha vahukoore-toorjuustu kreem. Retseptis on veidi teistmoodi, aga mina tahtsin teha nii nagu me emaga tegime. Esmalt vahustasin ära vahukoore – terve köök on siiani pritsmeid täis ja ma leian neid ilmselt järgmise jaanipäevani, aga see on ka kogu päeva ainus asi, mis tuli mul välja nii, nagu ettenähtud (vahukoor siis, mitte pritsmed). Seejärel tuli vahukoor segada toorjuustuga. Ma EELDASIN, et see ei ole mingi raketiteadus, aga eiii… Tuleb välja, et toorjuust ei segune vahukoorega just nii hästi, kui mul meeles oli ja kui vahukoort liigselt kloppida, et toorjuustu tükke välja saada, flipib esimene hoopis ära ning läheb võiks!

Vot see on see koht, kus ma tahtsin päriselt nutma hakata, sest mida viiulit, ahh? Ja arvake nüüd kolm korda mida tegin mina – helistasin loomulikult oma emale, nagu viieaastane ja ulgusin, et ma viskan kõik aknast välja, jätan maha oma mehe ja seitse last, ning kolin siit kuskurat, sest nahhui see kook. :D

Kuuldes, et asjad hakkasid kuidagi eriti häälekalt köögis ringi lendama, tuli kohale taaskord mu päästeinglist sõbranna, kes läks JÄLLE poodi ja tõi mulle vahukoort juurde, et selle kemüüse seest veidi ära tappa üle võlli käivat toorjuustu maitset. Mul kulus sinna poolteist liitrit vahukoort, POOLTEIST LIITRIT! Ei tea kas ma peaks koos koogiga kaasa andma ka hoiatuse, et süüa omal vastutusel, sest võib tekitada diabeeti ja südamerabandust?

Valge shokolaadi asemel kasutasin mina tumedat, et veidikenegi seda läila-magusat maitset leevendada. Asjast tahtis osa saada ka Joel, kes otsustas Madli söögitööli ja pliidi vahel siiberdada ning käis mul peadpidi koogi sees… lihtsalt, miks?

wpid-20190616_160736-1584404155.jpg

Ja see oli nüüd see hetk, mil läks asi minu jaoks lihtsalt halenaljakaks, sest mida järgmiseks… Nüüd oli mul lihtsalt nii pohhui juba, et ma möslasin kõik suvalt kokku, viskasin maasikad peale ja lennutasin selle jama külmkappi. Ma tegin seda neetud asja pea viis tundi, ajal mil mul oli kolm last kõrva irisemas – üks tahab aidata, teine tahab süüa, kolmas tahab sülle, seda-toda-viiendat, appi, eiii. Never again, NEVER ma ütlen.

Positiivne on see, et mul on süda nii paha, et ma ei taha seda neetud kooki silmaotsaski enam näha!

wpid-20190616_162229-1499489996.jpg

*Jah, ma olen teadlik, et ma mõtlen kõigega alati 101x üle, aitäh märkamast*

Kas teil tulevad küpsetised hästi välja? Mida head te viimati tegite?

Uudiseid riidest mähkmete maailmas

Käesoleva aastaga on uusi riidest mähkmete maaletoojaid ja tootjaid nii palju juurde tekkinud, et päris raske on end ohjes hoida, et mitte kõike ja kohe ka enda kogusse kahmata. Ütlen ausalt, et see mähkme värk võib väga kergesti sõltuvuseks saada. Tahaks ju kõigi firmade tooteid proovida, ning kõiki uusi mustreid on hiiiirmsasti ka enda kogusse vaja… No ei saa nii, et ‘ohh, leidsin midagi mis meile sobib – rohkem juurde ei osta ja teisi firmasid ei katseta’… Aga noh, lohutan end sellega, et järelturg on riidest mähkmetel hea ja sõbrannad ka muudkui toodavad titabeebisid, seega mähkmetest lahti saamisega meil vast probleeme ei teki! :D

Käisin siin mõni aeg tagasi, koos ühe oma sõbrannaga, kohalikele emmedele väikest mähkmetutvustust tegemas ja pea iga teine ahhetas, et miks mul ometi niii palju neid mähkusid on… Oleks nad vaid teadnud, et vähemalt pooled jäid veel koju. :D

Ühesõnaga, järjekordselt pean käed üles tõstma ja tunnistama, et vandusin sõltuvusele alla, ning olen ühe mähkme võrra rikkam. Samas pole mul kahju kodumaist firmat toetada! Nimelt on Eestis nüüd veel üks käsitööna riidest mähkmeid valmistav firma! Tegu on siis Pepsu Mähkmetega, mida valmistab üks tubli Eesti emme.

wpid-DSC_0151.JPG

Kuna minu lemmikud on taskumähkmed, siis sellist laadi mähkme ma ka valisin, kuigi Pepsul on veel saadaval ka katted ja vastsündinumähkmed, ning kõigi tüüpide juures on veel valik ka, et kas trukkidega, või krõpsudega. Ma tegelikult oleksin võtnud krõpsudega taskumähkme, aga seda ei olnud tol hetkel mulle meelepärases mustris saada, seega valisingi trukid. Aga jommajoo, vaadake, kui nunnuuuud need keskkoha trukid on! Väiksed südamekesed!

wpid-DSC_0145.JPG

Pepsu valmistab ka mähkmesisusid. Mina valisin enda mähkmesse 3,5-kordse bambusfrotee + zorb sisu. Ma polnud varem kuulnudki sellest materjalist, seega kindel laks ju, et tuli ära katsetada. Pettuma ei ole ma veel pidanud!

*Zorb on Ameerikas välja töötatud imav kangas. Selle imavus on 20 korda kiirem kui teistel materjalidel ning see suudab enda kaalust 10 korda suurema koguse vedelikku imada alla 2 sekundi jooksul. Iga kiht zorbi asendab 2-3 kihti tavalisi kootud materjale.

wpid-DSC_0167.JPG

Mulle see mähe meeldib! Mõnus lai seljakumm, hea ja ilus ava imu jaoks (mulle ei meeldi suured, töllerdavad avad!), pehmed kummid ja kangas, üksteise peale lapitavad tiivad, topelt jalakummid, et kakakatastroofe vältida, aga samas ei ole need nii suured, et jääksid mähet käsiduššiga puhastades segama, nagu näiteks Bababoo puhul ma vahel märganud olen. Lisaks meeldib mulle, et imu ava on ees, mitte traditsiooniliselt taga, sest kui käsidušši all mähet puhastada, juhtub mul mõne mähkmega päris tihti nii, et uhun kaka kogemata hoopis taskusse (mõelge ise, kui selline ava oleks taga ja sa puhastad mähet eest tahapoole). Kohe näha, et asja toodab emme, kes on ise ka riidest mähkmeid kasutanud – ta on võtnud kõigi mähkmete parimad osad, ning need üheks mähkmeks kokku õmmelnud! wpid-dsc_01422126284166.jpgIgatahes, neid nunnusid saate tellida facebooki lehelt ”Pepsu Mähkmed” ja lumman.ee lehel on ka nende väike valik olemas.

Kas mu lugejate seas on mõni, kes on juba Pepsu mähkmeid katsetanud – kuidas meeldib?

wpid-dsc_01481120254944.jpg

Virtuaalne kõhulahtisus

See tunne, kui sa tuled pühapäeva õhtul maalt vanaema juurest koju, suur kott musta pesu seljas, sh on sul pesemata nelja päeva jagu riidest mähkmed. Kuna sa oled laisk as eff, siis sa muidugi virutad koti sahvrisse ja ”lähed magama” (loe: kell on 23.30 ja kolm miniatuurset Kirssi röögivad sulle ikka veel näkku, et nad ei jaksa magada… eee, wtf).

Järgmisel hommikul õnnestub sul pesta üks masinatäis pesu, aga järgmise laariga hakkab pesumasin lambi kohapealt keset pesu röökima. Sa lülitad seda sisse ja välja ja proovid programmi uuesti käivitada ja teisi programme panna ja pmt kõike peale selle neetud masina põlema panemise, aga tutkitki, ikka iniseb see sulle vaid ”tuuuuut-tuuuut-tuuuut” vastu ja sa oled nagu:

What is this lifeeeee

Kiire guugel ja sa saad youtube video’st teada, et E53 tähendab tõenäoliselt emaplaadi riket.

Positiivse poole pealt – paarkümmend minutit vooluvõrgust väljas hoidmist ja pesumasin annab mulle kätte su küüliku kusega kaetud padja ja pleedi. Mis siis, et need on läbimärjad ja pesuainest läbi ligunenud, aga vähemalt läks pesumasina uks lahti, seega nagu täiega jeee ju. On keegi muidu kunagi sulepatja käsitsi pesnud, et kas see on eos juba läbikukkumine, või jaa?

Mäletate, ma naersin, et ”hahahaa, mul on miljon mähet, et kui pesumasin katki läheb või vesi nädalaks ära kaob, siis mul on kriis kaetud” heheheee, saatuse fucking iroonia või mis.

wpid-20190527_171938.jpg

Ah me siin niisama casually oma roka sisse uppumas

Veel positiivset – käisin just lastel aias järgi ja õpetaja meenutas rõõmsalt, et ‘a teil on nüüd viimane nädal aias, jah?’ Aaa…eee, see… suvepuhkus või… nagu… praegu või… kolme lapsega või… üksi või… ok.

Ärge saage valesti aru. Ma armastan oma lapsi rohkem, kui ükskõik mida muud siin maailmas, aga need kaks-kolm päeva nädalas, mil nad on aias… Näiteks… Ma koristan nii, et keegi ei vea mulle 4 minutit hiljem liiva tuppa, ise juba ukselt nii kõvasti ja niii uhkelt  ”emmeeeee, ma tegin sulle suuuuureeee liivakoogi” karjudes, et beebi, kel tuleb neli hammast korraga ja kelle sa just 15 minutit tagasi lõppude lõppuks nii uimaseks kussutasid, et ta lausa magama jäi, ärkab jäll-eeeeeee suuuuuuuuuuuure nutuga üles. Ja siis sa kussutad ühe käega röökivat vankrit, teisega feik-sööd seda imemaitsvat liivakooki, mille osad on nüüd mööda su elutuba, kööki ja vannituba ning sa võid täiesti kindel olla, et killuke sellest jõuab õhtuks ka su voodilinade vahele… Et…

giphy (1)

Kas ma olen ainus, kelle meelest meenutab see tšikk siin gif’il mu kaas-sarisigijat Janet?

Joel ja Annu niisama siin praegu telekat vaatamas

Positiivne on ka see, et ma olen 98% kindel, et alates järgmisest nädalast hakkan ma taas pääääääääääääääääris normaalselt blogima, st paljud saavad pihku naerda ja tõdeda, et küll on ikka tore, et nemad niiii normaalsed on, mitte nagu ma, eksole. ”Hahaha, on loll, sigib nagu segane ja siis ei saa oma titekarjaga hakkama, hahaha” Aga nali on teie kulul, sest ma saan hakkama, olenemata sellest, et ma vahepeal teen hüsteerilisi postitusi ja halan, et ma lähen lähimasse poodi nööri ostma.

wpid-received_183531132588578.jpeg

A sa ei olegi batuut vä?

giphy

Ma suve lõpuks

Btw, ma ausaaaaaalt ei ole praegu rase, seega quit the shit. Ei ole vaja mingeid teemasid leiutada ja soga ajada. Ma ei ole teile kunagi valetanud, st midagi on, siis küsige otse, mitte ärge leiutage mingit jura. Mul ei ole põhjust varjata, kui mul tegelikult ka päts ahjus oleks. Jah, tahtsin rasedateksasid osta, sest ma olen paks vaal ja kui ma tahan normaalset pluusi kanda, siis tavaliste teksade vöökoht jääb mul pluusi alt näha, st ma näen välja nagu äsja koorunud maipõrnika vastne, kellele on viinerikile selga lükatud. Selliste rullide vahele on ennegi telekapulte ja muud sellist kaotatud. Kaugel pole ilmselt aeg, mil mõni lastestki mu kõhupeki vahele ära kaob… Ühesõnaga, pregosauruste teksad on mugavamad ja imevad kõik mu pekid püksi. Lisaks on need talvel head, sest selg ei lähe paljaks… Jah, ma kannan 10k peale sünnitust rasedate teksasid, andke mind nüüd fucking kohtusse.

giphy (2)

*Mul on tegelt kõik kontrolli all ja ei, meile ei ole vaja lastekaitset saata, aitäh muretsemast*

Meie barefoot

Ma olen juba ühe korra teile paljajalujalatsitest veidi rääkinud*, aga mõtlesin, et nüüd, kui olen meie varusid hoogsalt täiendanud, on aeg neid teilegi näidata, sest need on tõesti niii head ja ma soovin kõigile oma lugejatest sõpradele samasugust mugavust.

*Vaata täpsemalt mis see barefoot, ehk paljajalujalanõu tähendab SIIT postitusest!

Ma olen ikka ka tüüpiline ema – enne lastele, siis endale ja nõnda saigi esmalt välja vahetatud põnnide lasteaia sisejalanõud. Algselt mõtlesin, et no okei, vahetan need jalanõud välja mida nad kõige rohkem kandma peavad, et välisjalanõud ei ole ju niiii hullud, sest neid kannavad nad ju niikuinii max paar tundi päevas… Aga kui korra juba millelegi sellisele sõrme annad, siis ega enam tagasiteed ei ole ja see võtab sult lõpuks kogu käe (ja rahakoti koos sellega), seega sai tellitud ka k/s saapad-tossud ja sandaalid ja siis veel ja veel ja veel. Kümme korda saatsin tagasi ja vahetasin ja jaurasin, sest ma ei saanud sotti millised need jalad neil lastel siis ikkagi on – kõrged, madalad, normaalsed, laiad, kitsad…?

Aga tegelikult ei ole see maailm üldse nii keeruline, kui veidi süveneda. Tavaliselt on e-poodides kõigil jalanõudel mõõdud juures (pikkus ja laius) ja vastavalt sellele siis tellidki sobiva. Enne muidugi mõõdad jala ära ja selle järgi tellid, mitte tavanumbri järgi, eksole. Mõõdud saad nii, et joonistad esmalt paberi peale jala jälje ja siis mõõdad kõige pikemast ja laiemast kohast jala ära.

Jalanõule tuleks varu jätta umbes 1cm pikkusesse. Näiteks, Joeli jalg on 15.5 cm pikk ja 6.5 cm lai, siis otsin talle jalanõusid mille sisetallamõõt on 16.5 cm ja laius min 6.5cm.

Enamus meie pere barefoot jalanõudest on pärit mugavik.ee lehelt, sest neil on minu kogemuste põhjal kõige sõbralikum ja kiirem teenindus. Ükskõik kui rumal või tüütu su küsimus ka pole, vastatakse sulle viisakalt ja sõbralikult ning seletatakse kõik kenasti lahti, mitte ei saadeta sind googeldama. :D Ja mis peamine, tellimused täidetakse imekiirelt – eile tellisin, täna on juba kohal, super!

wpid-DSC_0129.JPG

Annemaial on ülimalt lai jalg ja talle on enamik jalanõudest kitsad, seega olin ma püsti hädas, kui talle jalavarjusid otsisin (nii enne bf kui ka nüüd). Lõpuks siiski leidsin kõik mis vaja ja saan kergendatult hingata (kuni talveni, mil pean hakkama saapaid otsima, uuugh). Tema kannab hetkel põhiliselt oma imeilusaid Beda Boty tosse ja Baby Bare sandaale, ning lasteaias on tal Tikki sandaalid.

wpid-DSC_0130.JPG

Joelil on minu arvates pigem madal jalg, seega temal jäävad jällegi paljud jalanõud jalas loksuma. Näiteks Tikki sussid olid talle lootusetult suured, kuigi mõõtude järgi oleks nagu okei pidanud olema. Hetkel kannab ta lasteaias Baby Bare sandaale ja Pandafeet susse, ning väljas käimiseks on tal Bundgaard Petit tossud ja Zeazoo sandaalid.

wpid-DSC_0136.JPG

Mina ise aga alustasin Rocked Dogs ketsidest (välismaalt tellisin, grupitellimusega), mis tegelikult ei ole päris paljajalujalanõud, aga siiski, analoogid. Sain nö ‘maitse suhu’ ja sealt edasi otsisin juba endale ka päris barefoot jalanõusid.

wpid-DSC_0119.JPG

Hetkel on mul olemas Boty Luks Fuego mokassiinid, imekenad Tikki sandaalid ja Be Lenka poolsaapad. Ma olin niiiii kahevahel, et kas võtta need hallid, või hoopiski NEED imelised sinised. Lõpuks siiski mõtlesin, et no kuhu ma lähen nende sinistega, millega ma neid sobitan? Hallid on praktilisemad, aga no ausalt, see sinine, aaagh, ma ei saa siiamaani rahu. Hea, et ma neid veel unes ei näe… Ja üks jalanõupaar kummitab mind veel. Ma täiega tahan neid Be Lenka baleriinasid, aga mugavikus pole ”õnneks” minu suurust hetkel. :D

Kuna see maailm aina kogub populaarsust, siis hetkel ei olegi mul kõiki linke võimalik teile siia panna, sest mõned tooted on lihtsalt mõne tunniga juba läbimüüdud…

wpid-DSC_0120.JPG

Aga teate mis on jube vahva? Ma nakatasin selle ”haigusega” oma ema! Mul tulid külmavärinad peale, kui ma nägin milliste plätudega ta viimati meie juures käis. Juba 500m kõndimise järel kuulsin kuidas tal jalad valutavad. Nüüd, kui viimati ise seal käisin, võtsin kõik oma barefoot jalatsid kaasa ja käskisin tal proovida. Ütleme nii, et armastus esimesest puudutusest, sest 10 minutit peale seda, kui ta oli mu Tikki sandaalid omale jalga susanud, olin talle juba mugavik.ee‘st uue paari tellinud, ning järgmisel hommikul ostsin talle Barefoot grupist ka Tikki Roots kingad, millega ta samuti väga rahul olevat. Mulle nii meeldis see tema kommentaar, kui ta oli mu Tikkidega ca 5 minutit kõndinud: ”kas ma pean nüüd tõesti kapitäie tavakingi ahju viskama või?” :D

wpid-DSC_0121.JPG

Igatahes, isegi kui te praegu arvate, et teil on mugavad jalanõud ja teie jalad otseselt ei valutagi vms, soovitan ma siiski (tungivalt, haha) barefoot jalanõusid proovida, sest muidu ei pruugi te vahest arugi saada. Mina arvasin ka, et pole mu eelnevatel jalanõudel häda midagi, aga näed…

wpid-DSC_0123.JPG

Tallinna ja Tartu inimestel on võimalik erinevates barefoot jalanõusid müüvates poodides ka kohapeal proovimas käia, seega miks mitte neile võimalust anda? Ja tänapäeval, kui enamik shoppamisi tehakse niikuinii netis, pole häda ka e-poest tellida, sest 14p jooksul saab ju ilma pikema põhjenduseta kõik tagasi saata, mis ei meeldi. ;)

Informatiivsed (müügi)grupid facebookis, millega liituda:

*Barefoot jalatsid

*Täiskasvanute paljajalujalatsid // barefoot shoes

Lisaks kehtib teile kuni selle kuu lõpuni mugavik.ee lehel sooduskood “lipsuke” mis annab -10% 😉

Issandaloomaaed, ehk võimalik vaid minuga vol 57308303

Juhtus meiega täna siis selline lugu, et ma kaotasin ühe oma jänestest ära. Terve päeva otsisin ja valutasin südant, halasin sõbrannadele, et no nüüd ongi finito – ma ei näe seda jänest enam ii-al-giii… Liigutasin mööblit, tassisin kummutite sahtlid eest ära, sest ta armastab lahti jäetud sahtlitesse ronida ja siis seal asju närida, kutsusin ja kudrutasin, pöörasin terve maja pea peale ja koristasin siis pisar kurgus nagu segane. Kus see tõbras küll sai? Lõpuks lõikasin isegi diivani tagant riide puruks ja ronisin pooleldi sinna sisse, sest seal oli enne väike auguke ja no äkki ta läks sealt sisse ja jäi kinni ja no jumal teab eksole? Aga tutkitki. Pole seda küülikunässi mitte kuskil!

Tegin siis kurvad järeldused, et ju jooksis õue, sest lapsed patseerivad siin pidevalt sisse-välja ja jumal selle eest, kui keegi uksi kinni märkaks panna… Otsisin ja kudrutasin hoovi pealt ka, et äkki tuleb välja, aga ei. Kadunud nagu vits vette, laipa ka pole!

Panin lapsed magama ja tulin siis elutuppa tagasi, et siin jälle korda looma hakata. Virutasin ühe paki mähkmesisusid mehe arvutilauale ja kuulsin aknalaualt küünte krabinat. Muidu oleksin eeldanud, et see on meie kass Nublu, sest tema magab seal pidevalt, aga Nublu oli just mul nina all taidlemas… Tõmbasin kardina eest ära ja mida ma näen! Üks hirmunud punasilm vahib mulle sealt vastu! Vaesekene oli terve päeva seal söömata ja joomata päikese käes olnud! Täiesti pekkis vend noh.

Ainus võimalik stsenaarium – ta oli öösel ringi konnates arvutitoolilt lauale hüpanud ja sealt kardina taha sattunud aga tagasi ei osanud enam tulla…