Meditsiin või asi!

Annu on juba nädala haige olnud, aga sel õudusel ei paistagi lõppu! Vaene laps pole juba päevi mitte midagi normaalselt süüa saanud (vaid tuubipüreed ja kartuliputru, aga seda ka suure näljaga). Ööd ja päevad vaid nutab.
Täna ärkas oma lõunaunest ja suu oli täiesti verine peas.
Nüüd on punetus ja punnid ka käelabadel, kaelal ja põskedel. Mille pärast ma täna teda uuesti arstile ka näitamas käisin, aga arst ütles selle peale vaid, et kuna Annu katsub ja kratsib koguaeg oma suud, siis kandub see ka mujale.

Otsest ravi sellele ei olegi, saab vaid leevendada valuvaigistitega ja määrida peale müteleensinist (briljantrohelise laadne värk, mis määrib kohutavalt kõiki ja kõike – mina olen sinine, Joel on sinine, voodilinad on sinised, riided on sinised…). Täna kirjutas arst ühe põletikuvastase kreemi ka. Aga see on ka kõik ja see ei ole ravi, vaid peaks idee poolest vaid leevendus olema. Seda sinist olen juba mitu päeva määrinud ja paranemise märke veel väga pole.
Asja teeb muidugi hullemaks veel see, et ta ise kisub neid kärnasid ka koguaeg. Tee sa ühele 2-aastasele selgeks, et ei tohi kratsida ja näppida, kui sügeleb ja kiheleb.

Arst veel ütles, et tema lapselaps oli selle haigusega haiglas, tilgutite all ja mina olevat liiga emotsionaalne, sest eks oma lapse piinu ole ikka kõige hullem näha. Aga kuidas ma siis saaksingi mitte olla? Laps nutab ööd ja päevad valust aga ma ei saa mitte midagi teha! Ta pole muidu eriti selline hellik. Isegi siis, kui ta vastu voodi serva kukkus, nii, et põsk verine ja silm sinine, ei nutnud ta üle paari minuti…

Ma olen juba täiesti ahastuses – kuidas on võimalik, et me elame 21. sajandil ja laps peab NÄDALAID olema sellistes piinades??? Ma lihtsalt teeks ükskõik mida, et see koorem enda kanda võtta ja mu pisitütreke terveks saaks.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Keiser vs loomulik sünnitus

Õnneks, või kahjuks on mul kogemusi mõlemaga. Aga ehk ongi hea, sest nüüd oskan ma asju mõlema mätta otsast näha.

KEISER

Minu keiser oli veidikene dramaatilisem, kui ehk tavalisel puhul (erakorraline, üldnarkoosis), sest lapse pea oli valesti (lõug peaks olema rinnal, temal oli pea kuklas) ja ta ei tulnud mitte mingi valemiga õiget kaudu välja.

Sünnitust ma ei kartnud. Ma ei teadnudki veel mida karta. Aga ühes olin ma kindel – mina sünnitan loomulikul teel. Mis keiser? Mina ja keiser? Psõhh, ei iial! Ma isegi ei kaalunud seda võimalust.
Ma mäletan kuidas ma seisin dušširuumi ukse taga ja kuulsin, kuidas praktikant arstile ütles, et ta on vaid korra kateetrit pannud ja loodab, et saab seda veel teha. Võdistasin õlgu ja tänasin jumalat, et see mina olema ei pea, kelle peal ta kätt harjutab. Aga oh sa poiss, kuidas ma eksisin! Täpsemalt võib kogu sellest õudusunenäost lugeda SIIT.

Keiser oli minu jaoks kogu asjale VÄGA ootamatu lõpp ja ma põdesin selle pärast veel tükk aega. Natukene põen ehk siiani. Kõige raskem oli leppida sellega, et ma polnud seal, et näha tema esimest hingetõmmet, kuulda tema esimest nuttu, pakkuda talle tema esimest sööki ja lohutust, mida ta vajas. Laps oli minust 8 tundi eemal, sest ma olin narkoosist veel toibumas ja öösel ei hakanud keegi mulle last tooma. See murdis natuke midagi mu sees ja siiani tuleb klomp kurku, kui mõtlen millest ma ilma jäin.
Kui ma lõpuks lapse enda kätte sain, tundus ta mulle täiesti võõras. Mõistusega sain aru, et minu laps, aga ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Ja ma tundsin end selle pärast süüdi. Mis ema ma selline olen???
Mäletan kuidas üks tuttav minult umbes kaks nädalat peale sünnitust küsis: ”noh, kuidas on – ei kujuta elu ilma temata ettegi, jah? On selline tunne nagu ta oleks juba igavesti sinuga olnud?” Hmmmmmmm, ei. Ma mäletasin ideaalselt veel elu ilma temata ja suutsin end ka ilma temata veel ette kujutada.
Ma isegi ei tea millal see tõeline tunne lõpuks tuli, aga sinna läks ikka üpris kaua aega. Uuuh, see kõlab nii kohutavalt!

Keisrist taastumine oli ka jubeee. Ma olin kaks nädalat nagu zombi ja selleks, et ma end normaalsemana tundma hakkaksin, läks üle kuu aja. Voodis lamada oli valus, istuda oli valus, seista oli valus, käia oli valus, sirge seljaga olla ei saaud, sest haav kiskus ja valutas. Ma olin nõrk ja kurnatud. Lohhiad kestsid kuskil 6 nädalat, siis oli nädal vahet ja seejärel hakkasid mul PÄEVAD! :D

Kui ma seoses keisriga oma tunnetest avalikult rääkisin, sain alati süüdistavaid kommentaare – mis vahet seal on kust kaudu laps välja tuli? Jah, tõesti polegi vahet, aga vahe tuleb sealt, mis juhtub peale keisrit.
Kuigi jah, ma tunnistan, et olen keisrit halastamatult kõige eest materdanud. Ehk sellepärast, et ma vajasin midagi, mille kaela ajada see, et mu lapse esimesed 6 elukuud olid põrgu ja ka edaspidi pole tema elu kerge olnud. Aga noh, see on kahjuks midagi, mille puhul ma mitte kunagi tõde teada ei saa. Aga üks on kindel – kui ei eksisteeriks keisri võimalust, ei eksisteeriks enam ka meid.

_DSC3574

LOOMULIK SÜNNITUS

Teist last sünnitama minnes olin veidike ärevil, sest polnud kindel kas olen suuteline ise sünnitama. Sünnitust ennast ma jällegi ei kartnud. Ma olin täiesti kindel, et see ei saa olla hullem, kui eelmisel korral ja kindlasti on kõik hoopis teisiti, kui esimesel korral, sest nüüd on ju laps ometigi õiges asendis (vähemalt seda ma lootsin ja tahtsin uskuda). Olin kindel, et esimesel korral oli kõik nii kohutav vaid sellepärast, et laps oli vales asendis.
Ja oligi mingil määral lihtsam. Polnud nii valus (vähemalt mitte nii pikalt), kuigi enne epiduraali saamist ma mõtlesin, et ma ei taha enam, ma ei suuda enam ja põrgusse kõik. Ma olin juba 16 tundi pöörastes valudes olnud ja avatust oli vaid mõne näpu jagu. Teised juba saavad selle aja peale asjaga ühelepoole, aga mina pole veel poolel teelgi! Tõstsin käed üles ja andsin raske südamega alla, ning lasin epiduraali panna. Ma sain mingi puldikese pihku, et nii kui tunned, et hakkab jälle valus, vajuta nuppu ja saad uue laksu valuvaigistit peale. Ma kasutasin seda nii ära, et pärast olid mul pool ööd veel jalad alt ära. Iga 15 minuti tagant hakkasin uuesti valu tundma ja lasin uue doosi teele (tihemini polekski saanud). Epiduraal oli issanda õnnistus! Peale epiduraali mõjuma hakkamist oli laps pooleteise tunniga rinnal. Saate aru – kolme sentimeetri pärast piinlesin 16 tundi! Ja ülejäänud 7 tuli kahe tunniga, tänu epiduraalile. Olin endas pettunud, et ei saanud täiesti loomulikul teel hakkama, aga ma teadsin, et tol hetkel polnud mul enam valikut. Loe täpsemalt mu teisest sünnitusest SIIT!

Ma mäletan kuidas ma presside ajal mõtlesin, et täiesti uskumatu, et ma seda praegu teen. Kui poiss välja vupsas, hakkas ämmakas teda natukene lapiga nühkima. Ta ei nutnud. Ja koheselt täitus mu süda hirmuga – miks ta ei nuta? Küünitasin kohe lapse poole ja küsisin mis viga on, miks ta ei nuta? Ämmakas sõnas vist midagi sellist, et anna talle nüüd hetkeke ja kohe peale seda kuulsin ka tema esimest nuttu, ning sain oma rinnale sooja, lägase tombu. Ta oli nii tibatilluke – mu väike konnapoeg! Ja nii ilusa nahaga! Polnud üldse krimpsus, sinine/punane, paistes. Ilus, roosa ja rõõsa laps oli. Ma mäletan kuidas ma teda muudkui uuesti ja uuesti tänasin, et ta otsustas ikka ise tulla ja ma sain ise sünnitada. Ma mäletan kuidas ta kohe rinda otsima hakkas ja pead tõstes otsis midagi, millest kinni hakata. Ma mäletan kuidas teda seal samas sünnituslaual rinnale üritasin saada, sest mu kokku õmblemine võttis terve igaviku aega, aga laps oli vana nälg ise. Ma mäletan kuidas ta seal sünnituslaual mu peale KAKS korda pissis. :D Ma mäletan kuidas sünnitusel abiks olnud õde mu last vaatas ja rõõmsalt teatas, et mu pojal on põselohud! Mäletan kuidas ta tänu ternespiimale lõhnas nagu suhkruvatt…
See kõik oli nagu filmis – armastus esimesest silmapilgust ja kohene side. See kogemus justkui ravis mind natukene tollest keisri traumast. Kuigi ma ei saa iial tagasi Annemaia esimesi hetki, on mul vähemalt Joeli omad.

Ka loomulikul teel sünnitamisest paranemine oli pikk ja valulik protsess, aga siiski TOHUTULT kergem, kui kui keisrist taastumine.
Mul oli lahkliharebend (+ moka peal rebend ja veidi rebenes ka üles poole), ning emakakael oli ribadeks (ka ilmselt tänu epiduraalile, sest ma ei tundnud presside ajal oma piire). Esimesel kolmel-neljal päeval oli otse istumine võimatu. Istusin poole kanni peal ja enamus ajast lihtsalt lamasin. Ma kartsin pissid ja nr2 tegemisest rääkimata. Ma olin külma higiga kaetud, kui vetsu külastama pidin. Mõtle ise, kui sul on kaks auku üheks kärisenud, eksole…
Koju sõita oli ka väga tore (65km). Sättisin dressipluusi tagumiku alla sõõrikuks.
Kokku oli valus vist nädal, või kaks? Peale seda lihtsalt ebamugav. Ämmakas õmbles mind vist väga tugevalt kokku, sest kui ma seisin, siis oli koguaeg selline surve ja kiskumise tunne seal all.
Aga muidu olin vähemalt normaalse inimese moodi, mitte zombi, kes ei jaga maast, ega ilmast. Lihtsalt käisin jalad harkis ja ohkisin iga kord, kui istuma või tõusma pidin. Praeguseks (pea neli kuud hiljem) on see kõik vaid hägune mälestus ja kõik on ideaalselt paranenud – nagu ma polekski neli kuud tagasi endast arbuusi välja pressinud (lahklihal on tegelikult ikkagi armi tunda veel, aga ega see vast enam kuhugile kaogi).
Lohhiad olid kuskil 6 nädalat, millele järgnesid kohe päevad – täpselt samamoodi, nagu esimesel korral.

Kokkuvõttes võin öelda, et valus on see kõik niikuinii, aga selle vahega, et keisri puhul valutab kõht, loomuliku sünnituse puhul jalgevahe.

Sünnitus ja oma lapsega kohtumine on midagi nii erakordset, et seda pole võimalik sõnadesse panna, ega seletada inimesele, kes seda kogenud pole. Ja fakt on see, et mitte ükski sünnitus, laps ega naine pole samasugune, seega pole mõtet end võrrelda naabri Maali, oma ema, või õega. Ka sama naise sünnitused on kõik erinevad. Aga sellegipoolest, KUI ma kunagi, kümne aasta pärast, veel lapsi otsustan saada, siis kardan ma seda kolmandat korda vist rohkem, kui sügavat vett, kõrgusi, ämblikke, pimedust ja väikseid ruume kõike kokku, sest ma juba tean, et see saab sittakanti valus olema ja on väga vähe tõenäoline, et ma kolmandal korral kiiremini hakkama saan, kui esimesel kahel korral.
Oma unistustes ma muidugi loodan, et KUI see kolmas kord kunagi tulebki, siis on sel kolmandal Kirsil juba tee selge, ning ta kompenseerib oma õe ja venna tekitatud kahjud kiire(ma) ja kerge(ma) sünniga.*
Ma ei tea kas need väikesed Kirsid on mul tõesti nii kuradima kangekaelsed, et peavad mu enne täiesti hulluks ajama ja mind pea 20 tundi piinama, enne kui suvatsevad oma ninad välja pista, või olen mina hädapätakas, kes eriti valu ei talu, aga see on ikka metsik millist valu ma üle elanud olen ja millega hakkama olen saanud. Võtan enda ees mütsi maha!

*OH JUMMEL EI, see EI tähenda, et ma planeeriks siin juba vaimusilmas kolmandat last. Enne peaksin ma praegusest traumast üle saama, kuskilt üles leidma oma titeisu ja miljonivõidu kinni panema (või hea töö otsa komistama), sest ainult sellepärast, et beebid nii armsad on, neid kahjuks saada ei saa. Keegi peab nad suureks ka kasvatama.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Stomatiit

Alles see oli, kui Annu väga kõrge ja salapärase palavikuga maadles (juulis?). Tookord tuli lõpuks välja, et palavik oli tal ilmselt nende tagumiste lahmakate hammaste tuleku pärast. Seega ei loe ma seda ka enam päris ‘haiguseks’. Aga nüüd on meie majas tõesti haigus ja see on täiesti ko-hu-tav (ok, kuu alguses oli tal esimest korda nohu ka). Annul on juba neljandat päeva palavik ja suu/huuled valgeid ville täis – stomatiit. Ja aina hullemaks läheb. Taandumise märke veel pole.

20160920-dsc_0009Ärge pange tähele Annu vasakul põsel ilutsevat haava. Ta kukkus vastu voodi serva ja kohe nii hästi, et üks silm oli sinine. Mu vaene väikseke, miks ta peab nii palju piinu taluma? :(

Vaene laps ei saa süüa ja koguaeg nutab ai-ai-ai. Need villid pidid põrgulikult valusad olema. Ja teha pole eriti midagi muud, kui anda valuvaigistit. Võiks määrida ka igemegeeli, aga seda ei lase ta mul eluski panna. Kui ma seda geeli enda peal proovisin, siis ei tuimestanud see eriti midagi ära ka, nii, et see oleks suht mõttetu piinamine. Arst kirjutas mingi rohu laadse asja ka, aga seda ei saanud siin apteegis teha, seega andis apteeker mingi teise sarnase toote. Mingi pihustiga huinataa, suus olevate haavandite jaoks.

Annul on loll komme kärnasid nokkida. Seega ta pidevalt kisub ka veel neid ville ja siis nutab, et valus on…

20160920-dsc_0016

Kui ma teada sain mis see on, jättis mul süda kolm lööki vahele. Mis siis kui poiss ka selle saab???! Stomatiit on nakkav haigus ja Annu musutab Joelit ja koguaeg igale poole.

Hetkel pole poisil ühtegi villi näha, aga midagi on ka temaga valesti. Kell on varsti kaks päeval ja ta pole täna söönud! Ma ei mäletagi millal ta viimati korralikult sõi. Öösel millalgi ehk, või isegi eile õhtul???
Proovis küll nagu süüa – tõmbas paar korda, aga keeras kohe pea ära. Ja nii mitu korda. Praegu ta magab, üritan talle läbi une midagi sisse sööta, ehk õnnestub. Palavikku tal veel pole…

Kuna Annu on tõbine ja tundis end halvasti, tahtis ka tema eile ekstra palju tähelepanu ja lähedust. Seega olin ma eile õhtusööki tehes nagu ahviema – üks seljas, teine kõhul. Kui paavianid olid mul juba mingi 40+ minutit seljas rippunud, ütlesin Annule, et ma ei jaksa rohkem. Selle peale ütles Annu: ”tasa, ei vigise!” :D

Kas kellelgi teist on stomatiidiga kogemusi? Kas on ehk midagigi, mida ma teha saaksin? Kui kaua see paraneb?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ma ei oska enam blogida, ilma, et ma kõlaks nagu mõrv-enesetapp äärel olev saiko…

… Aga ma üritan. :D

Mulle anti eile päris mitu head ideed, millest blogida. Näiteks võiks oma kodust video teha. See mõte meeldib mulle tegelikult isegi natukene liiga palju. Aga kohe ma selle kallale siiski asuda ei saa, sest mu maja upub kõntsa alla. Ja mitte ‘voodi all on üks tolmurull’ laadi kõntsa, vaid pigem nagu ‘kui sa paljajalu käid, võib sulle maas vedelevast sodist plätu jalga moodustuda’ laadi kõntsa. Rõve, ma tean. Aga noh, elu kahe alla 2-aastasega, kes 95% ajast sulle kõrva röögivad, polegi mingi party. :D

Siis võiksin ma kirjutada veel sellest, kuidas mu esimene aasta ‘aednikuna’ läks, ning mida ja kui palju ma kasvatatud-potti-purki-sahvrisse pandud sain. Jällegi, hea idee, aga selle jaoks pean ma ära töötlema kogu suve jooksul tehtud pildid, ning uusi ka juurde klõpsutama (tuhat fucking kakssada pilti!!!). AGA ma pole kindel kui palju mul hetkel rahulikku aega veel jäänud on, enne kui härra kisakõri jälle ärkab. :D

Siis soovitati veel autost kirjutada, et kas ma olen nüüd juba harjunud ja kas Lõuna-Eestis võib jälle rahuliku südamega sõita, ilma, et peaks kartma, et mingi minivääniga hull mutt vastu kihutab. Hmmm, ma parem ei kommenteeri seda väga pikalt, ning ütlen vaid, et kui mina selle autoga lõpetan, lükkame me selle ilmselt romulasse ära. Jeah, asi on halb. Mees tõdes hirmuga, et ta peab vist tõesti ise load ära tegema, enne, kui ma meid ära tapan. Isegi tee ääres rahulikult kasvavad männid pole väljaspool ohtu. Aga hea uudis on see, et meie auto on täielik tank! Kuigi mees hõõrub mulle nüüd ilmselt elupäevade lõpuni nina alla, et me ei pea metsa minnes saagi kaasa võtmagi – ma suudan selletagi küttepuid saada. :D

Ja ega lastest ikka üle, ega ümber saa. Sooviti lugeda ka sellest, kuidas Annu oma suurema õe rolliga kohanenud on, üks laps versus kaks last, ning keisrilõige versus tavaline sünnitus. Head ideed kõik, aga mul pole nii palju materjali, et neist igaühest eraldi üks normaalse pikkusega postitus saada. Seega koondan ma mõned teemad ka sujuvalt siia postitusse.

Annu on oma uue rolliga imehästi kohanenud. Ma kartsin neid tüüpilisi asju, millest ikka sellisel puhul räägitakse. Ala, et vanem laps muutub ka titeks, hakkab kadetsema ja beebit lööma jne. Meie puhul ei juhtunud midagi sellist. Annu on imeline suur õde ja armastab oma väikevenda väga. Koguaeg käib ja musitab, kallistab, paitab teda, ning tahab venda kaissu. Kui poiss nutab, annab Annu talle lutti ja kussutab vankrit. Tal pole midagi selle vastu, et Joel mul koguaeg süles on. Ta teab, et vajadusel mahuvad nad alati mõlemad mu sülle ära.
Mind paneb isegi imestama, et Annu jagab temaga vahepeal oma kõige kallimaid asju, mida mina ei sunniks teda jagama. Näiteks tema üks eriline mõmmi, mida ta igale poole kaasa veab ja loomulikult kaisupadi. Lapsel võib ju olla mõni selline asi, mis on vaid tema oma ja mida ei pea jagama. Aga tema jagab.
Muidugi pole asi alati nii ideaalne, aga suures plaanis võin öelda küll, et Annu on väga suure südamega ja hooliv tüdruk. Kuigi kuna ta veel nõnda väike on, ununeb tal vahel, et vend on temast veel pisem ja veel õrnem. Vahel juhtub, et Annu tirib Joelit käest või jalast, üritades teda sülle võttta, või surub talle lutti liiga ränga jõuga. Aga vähemalt on kavatsused head. Ma pole veel kordagi näinud, et ta meelega poisile haiget teeks. Isegi mitte siis, kui poiss tal juustest haarab või teda näpust hammustab.

Maailma kõige armsam asi on muidugi aga see, kuidas Annu Joeliga räägib ja teda lohutab. Ma tahaks lihtsalt iga kord heldimusest nutta, kui Annu Joeli juurde läheb ja sellise õrna ja armsa häälega ütleb: ‘pojaaa, tasa-tasa, hullu, samas’ (Poja, tasa-tasa, pole hullu, emme on siin samas).

Heh, ja nüüd see väike pojakene mul juba jälle ärkaski. *Trükin edasi, poiss süles*

Tegelikult on meie päevades ikka kuhjaga selliseid ilusaid momente ja kuigi vahepeal on põrgulikult raske, siis päeva lõpus (või millal iganes nad siis magama suvatsevad jääda), mõtlen ma ikka kui vedanud mul on.
Ma vaatan oma pisipoja silmadesse ja soovin, et need jääksid alatiseks nii süütuteks. Ma vaatan kuidas mu pisitütart ilma igasuguse kõhkluseta võõra lapse juurde läheb, ning ta mängima kutsub, ja ma soovin, et ta jääks alati nii julgeks, ega kardaks kunagi püüelda oma unistuste poole. Ma vaatan, kuidas need kaks põnni siin üksteisele otsa passivad ja südamest naeravad, ilma mingi erilise põhjuseta, ja ma soovin, et see jääks alatiseks nii. Ma vaatan kuidas mu mees peale 12-tunnist öövahetust, koju tuleb ja oma pere väiksele matkale viib, sest õues on hea ilm ja jumal teab kauaks seda enam on…

Üks teine tuttav tahtis teada, kuidas üle elada kaks alla 2-aastast. Hmmmm, ma arvan, et ma ei ole nüüd kõige parem inimene, kellelt seda küsida, sest kuidas ma saan kellelegi teisele nippe jagada, kui ma isegi vaevu veel elan? :D
Aga võib-olla siiski üks nipp oleks – valmistu kõige hullemaks, sest, kui asi kujuneb palju lihtsamaks, kui sa kartnud oled, võid sa ainult rõõmustada. Aga kui hullemaks, siis well… you’re fucked. :D

Aga kui ka teil on mõni vahva idee, millest ma kirjutada võiksin, siis olen üks suur kõrv. Kui ma siin omast peast neid ideid leiutan, lõpetan ma ikkagi rääkides sellest, kuidas ma ei ole normaalselt maganud aastast 2012 (aga kuidas kõik on totaalselt seda väärt, eksole!). Ma ei taha kõlada nagu vingupunn, kes otsustas saada kaks last nii jutti, kui vähegi võimalik ja nüüd ei kuule keegi sel halal enam lõppu, sest vaene hädapätakas ei saa millegiga hakkama. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas ma olen ise oma lapsed ära rikkunud? Ehk – ühe jalaga olen juba hullumaja uksest sees

Ilmselt on pea iga vanema üheks suurimaks hirmuks see, et nad keeravad oma lapsed nässu. Ja suureks saades saavad neist näiteks sarimõrtsukad. :D
Ok, seda ma nüüd ei karda (eriti…vist), et Annu ja Joel suureks saades kriminaalideks hakkaks, aga viimasel ajal olen ma tänu ühe tuttava kommentaarile, küll mõtlema hakanud, et ehk olen ma tõesti ise süüdi, et mu lapsed sellised ‘jonnijuurikad’ on.
Kui Joel sündis, oli ta ideaalne beebi. Ma olin nii-ii tänulik, et vana jumal mu peale halastas ja ei saatnud mulle Annu (munadega) teisikut. Jah, eks ta ikka nuttis, aga enamasti suutsin ma põhjuse üsna kiiresti leida ja ta oli mõnus mees edasi. Aga viimased nädalad on ikka ulmeeeeee olnud.
Kõik hakkas umbes siis, kui Poja sai esimese rota vaktsiini. See võib nüüd vabalt ka kokkusattumus olla ja ma lihtsalt panen praegu lambist kaks ja kaks kokku, aga umbes siis see pull meil hakkas.
Tüüp lihtsalt ulub koguaeg nutta, omaette üldse olla ei taha ja vea teda muudkui süles. Jumal selle eest, kui sa üritad teda maha panna, või midagi. Ka süles olles on tal vaid paar kindlat asendit ja kiigutamise viisi, mis sobivad (enamasti), muidu ulub süles ka edasi. Ja see ajab mu lihtsalt fucking hulluks! Kui selline asi nagu lapsevanema kutsehaigus eksisteeriks, siis ma nõuaks sisse rahhi oma valutava selja ja parema käe ning õla eest. Ma tõsimeeli imestan, et mu käsi ikka veel enam-vähem funksioneerivana mu küljes tilpneb.

Igatahes. Kui laps nutab, siis on ju loogiline, et ma võtan ta sülle. Ei? Aga tolle tuttava arvates peaksin ma laskma lapsel lõuata. Muidu nunnutan ta ära ja ta harjubki mõttega, et piisab vaid ühest virinast, kui saabki juba jälle sülle. Aga mida see röökida laskmine aitab? Et las laps saab ”rõõmuga” mõelda miks mitte keegi ei tule ja miks mitte kedagi ei koti, et ta nutab, ning kui ta lõpuks siis hüsteeria saavutab ja sa ta sülle haarad, võtab lapse lohutamine viis korda kauem aega. Lihtsalt…milleks?

Aga mida siis teha, kui laps tahabki vaid süles vedeleda, aga sul on vaja ka muid asju teha? Mina näen praegu kolme varianti. Variant A – laps röögibki nii kaua, kuni mõistab, et mitte kedagi ei tule ja mitte kedagi ei huvita, või kuni sul lõpuks tekib aega, et oma ihuvilja hoida. Variant B – sa tassid oma põnni süles nii kaua kuni vaja, mis siis, et sul on võib-olla kolmandat tundi pissihäda, või sa peaksid õhtusööki tegema. Variant C – sa sokutad oma eluõie kellegi teise sülle. Mu lemmik on loomulikult variant C. Kõik on rahul – mina saan teha mis mul vaja on, laps ei röögi oma kopse välja ja lapsehoidja saab ühte maailma armsamat titte nunnutada. Aga 9l juhul 10st pole varianti C võimalik kasutada, sest ma olen üksinda ja kuigi Annu soovib oma väikevenda vägagi hoida, siis ei oleks see antud hetkel veel ilmselt kõige parem mõte.
Aga Annut kasutan ma siiski – luti toppijana ja kussutajana, ning vahel näpistab mulle mõne lisaminuti ka see, kui ta Joeliga suhtlema saadan. Joel on meil nimelt äärmiselt edev poiss. Ükskõik kes talle silma vaatab, kukub kutt kohe naeratama. Ja kõik sulavad. :D
Mina olen juba selle võlunaeratuse suhtes endale teatud immuunsuse kasvatanud. Nimelt pole see naeratus enam pooltki nii hurmav, kui sa seda igal öösel kell 5 nägema pead. Nimelt, mõnda aega tagasi meeldis talle meeletult keset ööd üles tõusta ja suhtlema hakata. Ja sa proovi vaid silmi kinni panna, siis hakkas kohe nutujoru pihta. Nii kui sa talle jälle otsa vaatasid, jättis järgi, ning hakkas jutustama ja naerma. Armas, eksole? Jah, aga mitte öösel kell 5! :D

Nüüd on muidugi naeratused ja armsad titeplärinad asendunud *appi, ma KOHE suren* meenutava kisaga. Kas me võiks minna tagasi eelmise variandi juurde?

Please, please, please, please

Oeh, ma olen lihtsalt surmani väsinud. Ja väga tüdinenud, kui aus olla. Aga samas ei muudaks ma mitte iial seda vanusevahet, mis Joelil ja Annul on (1a7k). Kui siis ainult väiksemaks, et nad ometi kiiremini koos mängida saaksid. Ja minu rahule jätaksid! Ilus lootus, kas pole? :D
Ma mõnes mõttes nutan iga sekundit taga, sest aeg läheb metsiku kiirusega, aga samas olen väga õnnelik ka. Ma ei jõua ära oodata millal Joel juba jalad alla saab ja nad Annuga koos asjatama hakkavad.

Aga tõsiselt. Ma ütlen nüüd midagi, mille peale mulle ilmselt lastekaitse kutsutakse – vahel ajavad nad mu lihtsalt nii-ii-ii tigedaks, et ma tahaks nad… *mõtle siia ise mõni mõrvarlik tegevus* Palun öelge, et ma pole ainus? :D ***

Näiteks- ma olen järjekordselt öösel kell 5 Joeliga tõusnud, ning ta lõpuks suure vaevaga kella kaheksaks uuesti magama saanud, lootes, et saan nüüd ise ka viis sekundit lõpuks magada. Aga siis ärkab Annu ja hakkab elueest täiest kõrist kiljuma, ilma igasuguse fucking põhjuseta (jeeee, Joel ärkas!), ning ma tahaks ta lihtsalt ära lämmatada. :D
Või – oletame, et kell on juba pool kaheksa õhtul, sa oled terve päeva (TERVE PÄEVA!) kussutanud ja süles vedanud ühte 7 kilost volaskit (kes tahab sind vaid vaatetornina kasutada), lootes, et kui ta lõpuks rohkem, kui kolm minutit korraga magada suvatseb, saad sa kasvõi ÜHE normaalse, sooja ja tervisliku söögikorra valmistada. Reaalsus on aga see, et nii kui lapse tagumik voodit puudutab, on tal silmad laks lahti ja suu põlvini. Seega ulatad sa oma vanemale lapsele järjekordse näksi, et ta vahepeal lihtsalt nälga ei sureks. See kas ja mida sa vahepeal ise süüa saad, ei huvita muidugi kedagi (tüüpiline ‘aaaa-mul-pohhui!’ situatsioon). :D

*** Märkasin just ühte videot (SEDA) mis mul telekast taustaks käis, ning jäin korraks mõtlema. Ehk on mul ka sünnitusjärgne depressioon? Kuigi ma ei ole kunagi nii diipe mõtteid mõelnud (mingi kergem versioon?), olen ma ju ka vahepeal päris läbi omadega (kogu see vihastamine jne…) Ehk peaks ka seda teemat veidi uurima…

A ja palun, kui te mulle külla tulete, ning näete milline mu maja välja näeb, siis A) võta hari kätte, või B) shut the fuck up! :D Ma tean ja näen ise ka, et me kohe sita sisse upume, aga ausõna, ma ei ole kaheksajalg. Jah, ma näen seda tülgastust su näol, kui astud üle maas vedeleva mähkme/virsikukivi/musta pesu hunniku. Ei, ma ei tea kust see sinna sai ja kui aus olla siis ei saaks mul praegu rohkem pohhui olla ka. :D

Have kids they said. It’ll be fun they said.

Seega ma loodan, et see postitus vastab nüüd teie küsimusele, kus ma olnud olen. Aga kui jäi veel segaseks siis – üritamas üle saada hiilgavast mõttest endal esimese ettejuhtuva asjaga kõrvakiled läbi torgata, sest mu ihuviljad armastavad röökida nagu lämbuvad kajakad. Btw, see postitus valmis ka nii, et üks kahest ‘kajakast’ oli mul koguaeg süles. :D

Aga no, ükskõik kui hull olukord ka poleks, siis käsi südamel, ma ei ole mitte ainsamatki korda nende jõnglaste saamist kahetsenud. Ka siis mitte, kui Annu mulle poriste kummikutega tuppa jookseb, nii, et sitta lendab kahte lehte. Ja isegi mitte siis, kui Joel ühe mähkmevahetuse ajal igast võimalikust august midagi eritab, ning see kõik maandub minu peal, või värskelt vahetatud voodilinadel (kui need saatanad kunagi suureks saavad, peame me oma madratsi ilmselt põlema panema!)

You’re the reaseon we don’t have nice things.

Aga jamh. Kogu selle hullumaja tasub suure koormaga vaid üks väike hetk (ja siis sa mõtled, et sa oled maailma kõige kohutavam lapsevanem, et üldse julged väsinud, tüdinenud või tujukas olla). Näiteks eile, kui Joel jälle nuttis, tõi Annu talle oma viimase küpsise, ning tegi poisile pai. Ise tõdes samal ajal: ”Pojaaaaaa, hullu, samas”. See tähendas siis seda, et poja, pole hullu, emme on siinsamas. :D

20160831-dsc_0043-2

Joel, mina ja Annemaia ühes vaatetornis



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!