Elu vareste terrori all

Mul on suur varese probleem ja ma ei tea mida teha. Mul on nii sitt ja moos juba neist varestest! Ma olen looma inimene, ausõna, aga see ei ole normaalne, mis mul siin praegu toimub. Aastaid on see terror kestnud, aga nüüd on mul piir käes…

Kõik need aastad, mis me siin elanud oleme, on mul iga jumala hommik magamistoa akna all üks vareste kisa olnud (nagu mul laste kisast veel vähe oleks, eksole, haha). Istuvad rivis mul sauna katusel ja lihtsalt lõugavad. Alguses pistuuritasid nad koera sööki, sest mingit erilist viljapuu või marjaaeda mul toona veel ei olnud ja need mis olidki, neist oli mul suhteliselt ükskõik. Vahepeal tassisid prügi laiali jne, aga no see on ju rohkem mu enda süü, kui midagi vedelema jätan. See selleks. Aga nüüd… Asi on saavutanud absurdsuse leveli.

Esiteks, koerte toit. Ma viin koertele süüa õhtul hilja, et loomad ka midagi üldse saaks. Vastasel juhul lendab lihtsalt 20 pealine parv kohale ja teeb puhta vuugi. Üks näeb, lõugab teistele ka ja kohe on 20 tk kohal. Toidan siin mingi varese nässakaid kana ja riisiga!
Vahepeal panin toidu sauna eesruumi, ukse jätsin veidi lahti ja saate aru, vennad ronisid sinna ka järgi! Terve sauna põrand oli putru täis tassitud! Isegi kuivtoidu kotte ei saa saunas hoida, sest need tassitakse ka puruks! Just oli, mees tõi koti krõbinaid, ma sain sealt koertele süüa panna vast korra või kaks ja ühel hommikul vaatan – kott täiesti puruks tassitud ning koti põhjas vast paar kg krõbinaid alles. See oli 10kg kott! Täna hommikul vedeles see vapsee juba sauna ees, veerenni all.

Koerte kausid tassitakse KOGUAEG minema ja siis ma otsin neid mööda hoovi, nagu idioot. Aga noh, ega mul ju öösel kell 11 polegi midagi paremat teha, kui palja persega mööda hoovi koperdada ja koerte kausse taga ajada! Ja ega ma siis kunagi ei õpi ka… Ikka mõtlen, et ahh, käin käbe särgi väel ära, ei hakka ma sealt magamistoast neid pikki pükse tooma, ajan Madli veel niimoodi üles ja no kellel seda jama vaja, eksole, niikuinii keegi ei näe, aga nohh…. hmm, praegu on veel 11 ajal ka valge! :D

Teiseks, aiamaa. Ma olen iga lapse esimese eluaasta täitumise puhul neile istutanud siia aeda oma puu. Annu sai mureli, Joel sai pirni ja Madli sai ploomi. Mitu kirssi, pirni või ploomi te arvate, et me saanud oleme neilt puudelt? NULL! Eelmisel aastal paari pirni ikka juba puu otsas valmimas nägin, aga no ma ei jõudnud neid lähemalt imetledagi, enne, kui…

Minu mõõt hakkas juba tegelikult eelmisel aastal täis saama, kui vahetasime kasvuhoonel kile ära ja paari nädalaga peksid varesed selle uue kile lihtsalt sõelapõhjaks.

Nüüd olen ma aga ikka päris kõvasti oma aia kallal rassinud, kulutanud mitusada eurot ja rajanud pea 40 taimega maasikapeenra, maha istutanud ca 20 vaarikat, 5 mustikapõõsast, 8 viinamarja taime, lisaks istutasin juurde punaseid-, valgeid ja musti sõstraid, tikreid, ühe aroonia, mõned ilupõõsad jne.
Aiamaale tekitasin kastide süsteemi, kuhu alguses ostsin poest hinge hinnaga mulda, aga siis taipasin, et kui ma peaksin kõik need kastid poe mullaga täitma, võiksin ma sama hästi juba oma maja maha müüa, sest muudmoodi ma seda nalja küll kinni maksta ei jaksaks… Igatahes, vandusin ja lammutasin oma komposti hunnikut* ning sain kastid täis. Külvamine võis alata!

*Kui suure tõenäosusega ma vangi läheks, kui ma (üle-)eelmistel majaomanikel kõri pihku võtaks ja küsiks neilt, mis kurat neil arus oli, kui nad loopisid KOMPOSTIHUNNIKUSSE kilekotte, telliseid, 3m laudu, tapeeti, põrandaharju, klaasikilde, traati, nööri, metalli kolakaid, riideid… no pmt KÕIKE mille peale sa üldse tulla võiksid.

Ma reaalselt leidsin sealt Joelile vanaaegse mudelauto. Ja siis tuli Annu jutuga, et kas ma talle ei võiks sealt hunnikust poni või printsessi kaevata, ta nii tahab… Ma olin nagu, et jahh, latsekene, oota, kohe kaevan, see siin on meil võlu-kompost – absoluutselt kõike võib leida… Isegi ninasarvikpõrnika!

WCSvKsFw

Kui ma ei teaks, siis ma eeldaks, et neil inimestel ei olnud prügikasti, sest ma reaalselt ei saa aru kuidas selline sikunikk üldse võimalik saab olla?! Ma olen sealt hunnikust välja kaevanud vähemalt 250l olmeprügi. Hetkel on mul käes viimane lõpp ja see on lihtsalt 80% pudi-tellis. MA EI SAAA ARU!

Aprillis panin maha kaks pakki porgandeid (poole külvamise peal sain selga rahetormi, aga noh, porks sai maha vähemalt!) ja sättisin kõik loomulikult ilusti 2kordse loori alla. Kolm korda võite arvata kas see loor tassiti vareste poolt puruks või jaa? … Vahetasin veel 2x loori, kuni varesed lõpuks aru said, et ma ausõna ei peida SELLE loori all kuldmune.

Toas oli mul selleks ajaks mudugi täielik dšungel, kõik aknalauad olid täis erinevaid taimi, alustades kurgi-tomatiga, lõpetades brokkoli-lillkapsaga. Pidevalt istutasin taimi ringi ja üritasin neid kuidagigi elus hoida, kuniks ilm veidikenegi normaalsemaks tõmbab… Mai alguses-keskpaigas viisin siiski esimesed ettekasvatatud taimed kasvukasse ära, et saagu mis saab, sest tuppa enam ei mahtunud ja kui juhtubki nendega midagi, siis toas on teine sats veel varuks olemas ja ei ole hullu miskit. Redis, salat, till ja väike lapike porgandit olid selleks ajaks ka juba kenasti tärganud, murulaugu põõsaski oli juba selline, et lõikasin ta esimest korda maatasa ära, sest tahtis õitsema minna… Kõik paistis ilus-tore, seega nädal hiljem istutasin õue kasti ära ka spinatid ja kapsad, panin varesekisa saatel maha ca 10m hernest jne… Ja siis tõusen mina ühel hommikul üles ja vaatan, et oppaaaa, lumi on maas! IMELINE!

Aga noh, ei olnud hullu midagi, kõik jäid kenasti ellu ning hetkel on mul kapsad juba sellised, et oi-oi. Katteloorid on mul loomulikult kõik puruks tassitud, aga õnneks on mul seda veel paarkümmend meetrit kuuris varuks ka… Aga see, kuidas ma hernest maha panin, on minu jaoks isegi veidi kriipi… Hakkan mina siis külvama, kui kuulen, üks vares lõugab naabermaja katusel. Varsti on tema kõrval veel paar varest. Seejärel on mõned ilmunud minu kohale õunapuu latva ja naabri pirnipuu otsa. Ilge kisa käib ja mingi 10-15 varese molli lihtsalt ootavad mokad töllakil, millal nad saaks kogu mu töö ja vaeva maatasa teha. Võtsin veevooliku ja lasin need raisad kõik märjaks. Seda nad ei oodanud!

You Got The Wrong One GIFs | Tenor

Ühte nalja proovisin sel kevadel veel. Nimelt nägin ma netis, et keegi kuskil oli teinud nii, et külvas herned vihmavee renni, pani renni kasvuhoonesse ja hiljem, kui õues öökülma oht möödas, libistas juba mitme sentimeetri pikkused hernepojad rennist peenrasse. Saad värsket hernest krõmpsutada mitu nädalat enne naabrivanameest. Geniaalne! Selle peale ma aga ei tulnud, et kui ma võtan 3m renni, siis sealt on neid herneid päääääris tohhujaaa keerulisem niimoodi vupsti, peenrasse libistada, kui tol vennal oma 1m renniga… Aga ei hullu, väikse abiga saime ka sellega hakkama ja nüüd on mul juba peenras, katteloori all, suured hernepojud.

http://nwedible.com/sowing-peas-in-guttering-wherein-i/

Aga kui nüüd varese teemal jätkata, siis ma ausalt ei oska midagi teha enam. Hirmutajaid nad ei karda, kõik asjad tassitakse puruks ja laiali, mitte midagi ei saa hetkekski kuhugi jätta. Ükspäev tegin saiakesi. Viisin need lastele õue laua peale, et nad saaksid seal rahulikult süüa, kui isu tuleb ja ei läheks mulle jälle kööki oma liivaste jalgadega tuiama. Igatahes, 10 minti hiljem oli mul seal saia taldrikus jalgupidi sees hoopis mingi trastanud vares! Eile leidsin keset hoovi vedelemas auklikuks pekstud LINNUVÕRGU koti. Nagu….mida viiulit toimub.

Okei, vares on ka hing, tahab süüa, aga no kurat, mina ei pea ju neid ka ülal pidama – kasvatagu endale ise oma maasikad ja herned, persse.

Tahaks normaalsust… ja elu

Mul ausalt flipib ära siin kodus. Ma isegi ei tea, kui kaua me pole kuskil käinud… Kaks kuud? Meie igatahes jäime ”isolatsiooni” kaks-kolm nädalat enne seda, kui asi Eestis käest ära läks. Enne pandeemiat olid lapsed 2+ nädalat haiged ja peale seda ei tundnud ma enam end turvaliselt ning otsustasin lapsed koju jätta. Teised aiakaaslased käisid Annul igatahes siis veel kinos jne. Tol ajal oli Eestis äkki 7 haiget vms, kui õigesti mäletan… Suhtumine oli kõigil igatahes siis veel suht YOLO. Sel ajal sai veel lugeda palju kommentaare selle kohta, et ahh, mis koroona, suva külmetus ju, psõh!

*Kui kalendrit nüüd vaatan, siis ma arvan, et lapsed käisid viimati aias 21. veebruaril. Veebruaril!*

Tahaks normaalsust tagasi. Tahaks võtta oma kisakõrid, nad autosse toppida ja lihtsalt minna… Minna lähedastele külla. Tahaks näha ja kallistada ja hoida. Tahaks minna ujulasse. Tahaks minna MÄNGUVÄLJAKULE! Tahaks viia lapsed trenni. Tahaks hobuste juurde ja ratsutama. Tahaks minna poodi, ilma, et ma peaksin sada korda sekundis mõtlema sellele mida ma puudutan ja kui kaugel ma kellestki olen. Tahaks end taas inimesena tunda!

Reaalselt, ma vaatasin ükspäev filmi, kus oli mingi klubi stseen – sada inimest nühkisid pmt üksteise vastu, kõik jõid ja tantsisid ja aelesid. Minu ainus mõte? Bläää, see on koroona paradiis ju!

Praegu valdab mind vaid tüdimus. Ma tunnistan, et alguses olin ma päris suures paanikas ja mõtlesin, et peaks valmistuma põhimõtteliselt selleks, et me ei saa enam iial poodi, tänavad täituvad märatsevate inimestega ja ma peaksin pmt minema endale relvaluba tegema, sest shit is gonna hit the fan... Nüüd aga olen ma nagu, et okk fain, tulgu mis tuleb, sest mina ei jaksa enam. Kui tulebki uus ja veel hullem laine, nagu ennustatakse, siis ma parem kärvan kohe maha, kui elan mingi koroona ja idiootide pärast kolme väikelapsega kuskil metsas telgis ja lüpsan kanu.

Aga päriselt. Kopp on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ees siin kodus vahtimisest. Lapsed on täielikud metslased, sest nad ei saa oma deemoni mahlu trennides ja sõpradega joostes välja elada. Reaalselt, iga päev on kellelgi siin kulm rullis või suu-nina-hambad verised. Keegi mind ei kuula, kui ma normaalse häälega räägin. Ja kui mul lõpuks veri keema läheb, olen mina paha, et lõugan. Aga nagu fucking kuulaks keegi, kui ma seletan ja põhjendan ja peegeldan, aga eiiii. Ainult näkku irvamine käib. Ja kui debiilsustel on tagajärjed, olen jälle mina süüdi. :D

Mina: ”Madli, ära palun roni sinna kapi peale, sa kukud ja saad haiget!” Madli: ”Ei!” ja ronib tuimalt edasi. Enne, kui ma olen jõudnud köögist tema juurde, et ta tegevusele kriips peale tõmmata, on mutt juba pea ees põrandasse kukkunud, nina verine…

A ja siis täna… Pesin lapsed ööuneks ära ja läksin suurematega kreemitama, Madli jäi ringi tuiama. Järsku kuulen, et Madli hädaldab, et pissis maha. Okk, pesin ta uuesti ära, kuivatasin ja pesin põranda ära ning läksin tagasi suuremaid kreemitama. Ja siis pani Madli topsikutäie mu küünte glitterit tuuri, ning läks sellega salaja diivani peale. Ja nüüd on mul kuldselt särav diivan. Elu nagu stripibaaris! Esimese hooga ei osanudki ma midagi teha. Lihtsalt seisin seal kõrval, vaatasin seda jama ja mõtlesin, et kust ma alustan, sest mul ju EI OLE FUCKING TOLMUIMEJATKI!*

Haarasin lapse sülle ja jooksin temaga, glitteri rida taga, köögi kraanikaussi, aga no see ilmselgelt ei olnud väga hea mõte, sest nüüd on glitterit täis ka mu värskelt pestud nõud, peegel, kõik pinnad ja seinad, mis vähegi tema lähedusse jäid. Ta oli nagu glitteri purskkaev…

Throwing Glitter GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Kui sain suurema enamuse maha loputatud, transportisin ta vannituppa, et teda viimase 40 minuti jooksul kolmandat korda pesta… Madli oli lihtsalt front to crack glitterit täis. Ma usun, et ta lapselapsed sünnivad ka veel kuldse läikega…

Madli praegu, kui teda siin arvuti valguses vaatan

Also, Madli kolas mu öökapis ja on mu abielusõrmuse ära kaotaud. Aga oh well, kõik on ju totaalselt fine, sest noh, pulmi ju niikuinii pidada ei saa!

*Tolmuimeja saatsin eelmine nädal garantiisse ja sealt öeldi, et võib minna kuni KAHEKSA NÄDALAT (minu puhul nkn mingi 12)! Saate aru, kaks kuud! Mida ma nii kaua tegema peaksin, mokkadega põrandaid imema või? Nagu päriselt, ostan endale kuuesaja eurise tolmuimeja, mis läheb esimese kuuga pekki ja nüüd lutsi pöialt pöialiisi, eksole. Juba tellides viskas see firma mul tegelikult närvi veits tiivikusse, sest seal oli transpordi valikute all ”tasuta ”huinamuina” kuller”, mille ma loomulikult ka valisin, sest why the fuck not.
Lähevad siis päevad, tolmuimejat ei ole kuskil. Helistan, et mis värk on. Tüüp teisel pool toru otsib mingi pool sajandit mu tellimust ja kui lõpuks leiab, teatab, et aaa, aga teil on ju valitud ”tasuta ‘huinamuina’ kuller’, aga see on meil vaid Tallinna piires. Ma siis olin nagu, et… palun ütle, et sa teed nalja. Ma ootan oma fucking tolmuimejat nagu kuuvarjutust ja alles siis kui ma ise hakkan pinnima, SIIIS avastatakse. Ja loomulikult selle tasuta kulleri juures oli NULL märget selle kohta, et see vaid Tallinna piires on. Mul on niiii koblakas ees sellest suhtumisest nagu Eesti piirdukski vaid Tallinnaga. Igatahes, veits muigasin vihaselt, maksin transpordi eest 4.50 eraldi juurde ja 2 päeva pärast tõmbasin juba rõõmsalt uue tolmukaga põrandaid. Kuni noh, enam ei tõmmanud, eksole…

Kuivati kohta kirjutasin otse Boshile ja sain nii palju targemaks, et ma pean ühendust võtma nende mingite ‘partneritega’, kes siis omakorda võtavad ühendust mingite vendadega ja idee poolest peaks keegi mulle koju tulema seda jama korda tegema. Aga, kui arvesse võtta, et tegu on minuga, siis ma ei loodagi, et see nii lihtsalt laheneb. Ma millegipärast arvan, et kui see vend tulebki kohale, siis ta ütleb mulle, et ma ise olen süüdi ja köhigu ma talle nüüd neli milli selle eest, et ta pidi meile koju tulema ja 2 minutit veetma mingit jullat vahetades. See oleks niiiiiiiiii mina.

Also, alates viimasest postitusest on mul tehnika lainel veel kolm suurepärast juhust. Esiteks, mu 1.5k vana raadio aku ei lae ja ükshommik murdus sel antenn jumala lambist küljest ära. Teiseks, mu uhiuus, päikesepatareiga akupank on vist pekkis, sest kohati kerkib tal nagu korpus üles vms, umbes nagu see plaat läheks seal sees ”paiste”. Jahedamas rahuneb jälle maha. Et ma nüüd ei teagi, peaks vist selle junni igaks juhuks vist õue viskama, sest äkki see teeb mul toas litaka vms? Kolmandaks, ma vist sain ühe firmaga veel üle. Tellisin mingi 3 nädalat tagasi õuevalgustid, mis pidid kohale jõudma nädalaga, aga loomulikult ei ole need siiani kuhugi jõudnud. Täna päeval kirjutasin neile, aga vastust veel ei ole ja ilmselt ka ei tule, sest nagu ma just avastasin, on ka see firma värskelt musta nimekirja kantud!!!!!!!

Hopeless Disappointed GIF - Hopeless Disappointed RyanReynolds ...

Ma ausalt sooviksin teada MIS KURAT SIIN TOIMUB?!

Edid: Loen postitust üle, samal ajal kuulsin kuidas kass sorinal ahju ette kuses. Hüppasin püsti, käratasin ”kõss” ja närukael pani sellise jooksuga minema, et pesurest kukkus ka kokku. Pesurest, mille peal on umbes nelisada sokki ja muud pisitillukest riideeset, mille kuivama riputamine võttis mul aega rohkem, kui ma tunnistada tahaksin. Ja nüüd saan ma seda veelkord teha. Öösel kell kümme… Kuidas inglise keeles youtubest seda poomissõlme õpetust otsida, teab keegi?

 

Kas mulle on otsaette kirjutatud ”müüge mulle sitta”?

Ausalt, ma ei saa lihtsalt aru! Kas olen mina niii haige debiil, et ei oska asju kasutada, või on iga jumala asi, mis ma siia majja ostan, täielik sitt. See nimekiri on lõputu ja läheb juba aastaid ja aastaid tagasi, aga päris ausalt, kümnest asjast kaheksaga, mis ma ostan, kaasneb mingi jura. ALATI! Küll on midagi puudu, küll saadetakse vale asi, küll see asi on lihtsalt katki või läheb katki kohe peale kasutusele võttu. Mõned viimase aja näited teile…

Kuivati. Umbes aasta+ aega tagasi ostsin kuivati, mida pidin alguses mitu x kauem ootama, kui lubatud oli. Kui asja uurima hakkasin, öeldi, et ups, sa ei saagi seda üldse, unustasime sulle öelda! Olin max tige, sest kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda KOHE. Aga okk, tellisin teisest kohast ja sain asja kätte lõpuks. Nii, aga kerime nüüd aja selle aasta algusesse, kui esmakordselt hakkasin märkama, et kuivatiga on mingi jama. Alguses hakkas ta pesu märjaks jätma. Mina panin masina tööle, keerutas pesu tunni-kaks ja lülitas end välja, andes märku, et pesu oleks justkui valmis. Aga kui hakkasin asju kuivatist välja võtma, olid need ikka veel liiga niisked, et neid kõlbaks otse kappi laduda. Olgu öeldud, et seaded olid korras ja max tasemele seatud… Panin masina uuesti käima ja ta tegi veel ühe kuivatuse, mille tagajärjel olid riided siis peaaegu nii kuivad, et kannatas ära lappida (mõned paksemad kohad, ala dresside värvel jne, olid veits niisked), aga still, mingi neli tundi pesu kuivatada?

Nii, aga nüüd, kuskil kuu tagasi, vaatasin, et enam ei kuivata vapsee! Peale 8h ”kuivatamist” oli pesu ikka veel täpselt sama märg, kui selle sisse pannes. Imelik on aga see, et vahepeal ta justkui tegi midagigi, sest pesu oli soe, aga vahepeal oli kasu täiesti null. Ma ikka mitu korda proovisin… Hakkasin mina siis uurima, et saaks asja garantii remonti saata, aga oh üllatust! Firma, kellelt ma selle masina ostsin, oli kõigest kaks nädalat tagasi välja kuulutanud PANKROTI. Sel firmal on mitukümmend, kuni mitusada tuhat euri võlgu ja vägaväga paljud inimesed on lihtsalt tuimalt üle lastud.

Variant oleks võib-olla kirjutada otse ‘misiganes-mu-kuivati-tootja-nimi-on’ firmale ja neile muret kurta, aga juba ette mõeldes, et kas see on seda väärt. Pleki need transpordikulud ja ma ei tea mis asjad veel eksole, ning pärast tuleb välja, et masin on katki meie enda süül ja imegu me üldse pöialt… Ajakulu oleks ka nkn mingi neli aastat sellega… Vb on ainult küttekeha läbi ning oleks odavam ja kiirem lasta see lihtsalt mõnel kohalikul remondivennal ära teha ja vsjoo. Aga kui ei ole ainult küttekehas asi? Lasen mingil tüübil masina laiali võtta, garantii kaob sellega ära ja siis ta ütleb mulle, et sorriii, kandke see 400 euri korstnasse?

Okkk, kuivati kuivatiks. Eelmises postituses ütlesin, et ma ostsin endale uue tolmuka eks. Arvake nüüd ära kelle kuu aega vana, KUUESAJA EURINE tolmuimeja praegu pekkis on? Fucking suurelt ja laialt kiidetud Dyson v11! Eile jumala lambist ei hakanud enam tööle. Alguses tegi nii, et vajutasin seda nuppu, kust ta tööle läheb, hakkas tööle. Ja kui lahti lasin ja uuesti vajutasin, siis enam ei hakanud. Vajutasin uuesti, ei hakanud. Ja veel ühe korra, siis hakkas. Ja siis jälle ei hakanud. Niimoodi umbes paar x ja siis lõi sinna uhkele displeile ette, et mul on kuskil ummistus. Kui ma aga kõik ära kontrollisin, ei näinud ma mingit ummistust. Panin masina uuesti kokku ja siis ei hakanud see enam üldse tööle.

Ekraani peal on kõik ok, mitte ühtegi teavitust ega hoiatust, aku laeb ilusti jne, aga kui nuppu vajutan, siis ei juhtu mitte midagi. Võtsin kõik nii laiali, kui saab ja pesin kõik ära, mis tohib, sh ka filtri aga ikka muhvigi. Jumala pekkis noh. Ma ei saa aru lihtsalt kuidas ja miks. Tekib tõesti selline tunne, et mulle on otsaette tatoveeritud ”ostan teie praaki paska” vms. Ja ma olen seda tolmukat hoidnud nagu sitta pilpa peal, keegi ei ole tohtinud seda liiga kaua vaadatagi ja ikka, ikka ta krt läks katki.

Kui nüüd mõelda, siis see sisse lülitamise nupp oli juba paar päeva enne veidikene veider. Nagu tahtis paremat haaramist saada, kui varem, et tööle hakata vms. Ma ei oska seletada, natukene teistmoodi tunuds, kui alguses igatahes… Kirjutasin Dysonile ka, et ehk oskavad nad midagi soovitada, aga ma suht kindel, et pean hakkama jälle seda tagasi saatma ja umbes nelisada aastat garantii remonti ootama ning terve selle aja põrandaid pühkima harjaga, nagu koopa inimene.

Ja siis täna. Tellisin eelmine nädal Bauhofist aia jaoks kraami, ala herne-  ja linnuvõrku, batuudile redeli, paar pakki seemneid jne. Tellitud kauba hulgas oli ka prooviks ostetud põõsatugi. Põõsa toest tuli kohale vaid POOL! See ”pakk” oli ikka pakkimise next level ma ütlen. Reaalselt, see tugi oli ühe jalga pakkekilesse tõmmatud, mille sees olid ühtlasi ka mu seemned ja võrgud jne. Ma olin seal väraval nagu…kus ülejäänud pool mu pakist on? Mu elu on lihtsalt üks lõputu facepalm, ma ütlen!

wpid-IMG_20200413_204031.jpg

See ometi ei ole ju reaalne, et nad müüvadki vaid pool tuge korraga? Samas, see oleks niiiii mina, kui tulebki välja, et just nii ongi! :D

Aga nagu ütlevad head reklaamid, siis oodake, see ei ole veel kõik! Ma tellisin hiljuti enda akendele alarmid, et kui keegi akna lahti teeb, siis hakkab alarm lõugama. Tellisin viis tk. Viiest kolm olid vigased. Kaks tk tegid põrgulärmi, mida on ilmselt teisele korrusele ka kenasti kuulda. Kaks tk tegid sellist häält, nagu siristaks kuskil kauguses väike rohutirts ja kolmas ei teinud sedagi, null häält! Kirjutasin firmale, nad olid nagu okk, meil on praegu laos neid andureid kaks tk, aga kontrolligu ma enne patareisid ka, et tihtilugu on asi hoopis nendes… Ma siis kirjutasin vastu, et panin kõigile viiele otse pakist uues patareid sisse ja selles asi olla ei saa. Nende vastus asjale? ”Täname info eest. Tegeleme asjaga.” Nagu… mida see tähendab siis?

A ja siis on mul üks päikesepatareiga raadio-akupank-taskulamp eksole. Ma olen seda max vähe kasutanud, see on mingi kuu-kaks vana. Ja mul on tunne, et see päikesepatareiga aku laadimise asi ei tööta, sest see on mul reaalselt koguaeg akna peal, aga täis ei saa see aku tal iialgi. Et peaks vist firmale kirjutama või?

 

 

Allergiad, astma ja uus pereliige

Käisin lastega enne seda koroona jama jälle allergoloogi juures. Joelil on asi viimasel ajal hullemaks läinud. Varem oli tal punetus väga minimaalne, Annul oli ikka hullem. Nüüd on vastupidi. Selgus, et Annemaial on endiselt väga tugev tolumuallergia (6mm) ning ka kassi- ja koera oma on endiselt olemas (3-4mm). Joelil on aga nüüd ka tekkinud tolmuallergia. Punn oli küll väike, täpselt piiripealne, et kas on või ei ole, aga naha seisukorda arvestades, siis sinna see koer ilmselt ikka maetud ongi, sest Annu puhul olen ma ju osanud rohkem asja jälgida. Ala, et tema voodiriideid vahetan 2x nädalas, samas, kui teiste omi vaid korra, tema patju, tekke, kaisukaid jne klopin-pesen tihemini, tema voodil on alati kate peal, sest kassile meeldib seal magamas käia jne. Nüüd, kui Joeli puhul ka neid asju teha mõikan, on temal ka kohe palju parem…

Keeruline on ka loomadega, sest nad ikka kipuvad ju meie juurde, tahavad kaisus magada, nagu beebid, aga kui lapsel on allergia, siis ju ei saa… Koerad ka kipuvad ikka koguaeg meiega magamistuppa ööseks, üldse ei taha keegi uksetaha jääda… Aga tolmuallergia on vist põhimõtteliselt üks kõige hullematest, mida sa üldse saada võid, sest kõige muuga annab kokkupuudet vältida või vähendadagi, aga tolmust ei pääse sa iial…

Hiljuti ostsin ka uue tolmuimeja, sest vana oli juba nii ära lagunenud, et ma sain iga päev  koristamise ajal lihtsalt 400 atakki… Jänku Joosep on sel juhtme nii palju kordi läbi närinud, et nüüdseks on see vaevu pool meetrit pikk. Te ei taha teada mitu korda ma olen seda vandudes kokku ühendanud… Toru on teibiga kokku lapitud, sest paindumiskohast on see katki. Tald kukkus koguaeg küljest ära, seega mees liimis selle kuumaliimiga kokku ning pani võru peale. Sisse lülitamise nupp kukub koguaeg küljest ära jne, jne, jne. Viimane aeg oli ta pensile saata, aga see on tegelikult päris ebaaus, sest tema saab pensile 3aastaselt ja meie vast alles 100selt…

Aga nagu nendesta allergiatest veel vähe oleks, siis nüüd on Annul ka astma kahtlus. Märkasin, et ta hakkab viimasel ajal päris kergesti lõõtsutama, kui ntk jookseb või möllab, just õues ja külmaga. Teadsin seda tähele panna, sest mul endal oli lapsena sarnane asi. Talvel ma väga liikuda ei saanudki, kohe oli kops koos. Rääkisin arstile ka ja ta saatis Annu mingit puhumise testi tegema. Sai nüüd tabletid peale, mida ta peab igal õhtu enne magama minemist närima. Haiguste ja hoogude ajaks sai ta Ventolini, mida peab inhalaatoriga sisse hingama. Piipu vms veel õnneks ei antud, kuigi selle harjutamise junni sai ta küll juba kaasa, et õppida kuidas vajadusel tulevikus õigesti rohtu võtta…

82877914_525346641421299_4337464519925170176_o

Selle rohu jaoks ostsin uue inhalaatori ka, mida oleks mugav kaasas kanda, sest meie vana Omron on ilge juhtmega kobakas ja teeb sellist häält, et pool maja väriseb. Viimasel ajal vaatasin, et see auru kogus, mida ta välja ajab, on ka kuidagi niiiii väikseks jäänud ja hakkasin uut vaatama. Kaalusin GT-NEB’i ja Feellife Air Angeli vahel. Lõpuks otsustasin ikkagi viimase kasuks, sest see on tõeliselt geniaalne leiutis.

wpid-wp-1586168923842.jpg

Joel ja Annemaia diivanil auru tegemas, Sämmi nende tegusid valvamas

Air Angelile on arvuti kaudu võimalik peale laadida laule, mida saab siis auru tegemise ajal lapsele lasta (kohe alguses on mälus kolm ing.keelset lastelaulu). Lisaks on sel värviline valgus, mida meeldib kõige pisematel jälgida. Ma tean ju omast käest, et alla 2aastastele auru tegemine on täielik piinapink! Ei taha nad seda maski kohe mitte kuidagi ees hoida… Lootsin, et ehk selle AirAngeliga asi paraneb ja saan Madli ka korralikult auru tegema, aga no… ega see maski värk talle ikka väga ei istu. Aga selle masina saan vähemalt julgelt lapse kätte anda, sest ravimi tops on kindlalt suletud ja midagi ei saa maha loksuda, erinevalt meie vanast Omronist, millel on ravim maski all põhimõtteliselt lahtiselt ja niipea, kui seda veidi kallutad, tuleb kõik välja. AirAngeliga vähemalt seda hirmu pole, seega olengi inhalaatori lihtsalt Madli kätte andnud ja tema siis ise asjatab. Vahepeal hoiab ees, siis jälle võtab korraks ära, lakub masinat ühte ja teist pidi, siis paneb ette, hingab mõne sekundi, siis jälle vahib ringi jne. Vahepeal võtab maski üldse küljest ära ja paneb selle ravimikambri otsa endale otse suhu… Aga no parem nii, kui see, et hoian teda 10 minutit süles kinni ja vägisi, läbi röökimise teeme auru, sest muidu on see ravim igalpool laiali… AirAngel on nutu ja protesti vaba.

Kõige rohkem armastan ma aga seda, et AirAngeliga saab auru teha ka pikali olles, kasvõi läbi une ja see on peaaegu hääletu – kuulda on vaid õrn susin, mis tekib auru pihustamisel. Lisaks hiiglaslik pluss – ei mingeid tüütuid juhtmeid! Masin töötab aku pealt. Ühe laadimisega saab auru teha umbes tund aega ja kui juhtub, et akut on kogemata unustatud laadida, saab auru teha ka nii, et masin on samal ajal juhtmega seinas. Masin lülitab end automaatselt 10 minuti möödumisel välja.

wpid-wp-1586168382792.jpg

Väike väsinud Madli saab enesele teadmata aurutatud!

Ainus miinus, mida ma võiksin välja tuua, on see neetud sisse-välja lülitamise nupp. Selleks, et masin sisse lülituks, tuleb vajutada kiirelt 3x, selleks, et laul hakkaks, tuleb nuppu all hoida, aga välja lülitub ta ühe nupule vajutusega. Ma ei oska sõnadesse pannagi, kui mitu korda Madli seda masinat ühe aurutamise ajal sisse ja välja lülitab, sh iga kord, kui ta selle uuesti sisse lülitab ja muusika paneb, hakkab laulude list otsast peale. Alguses me esimese laulu esimesest salmist kaugemale ei jõudnudki, sest no nii tore on ju seda nuppu klõbistada, aga ütleme ausalt, et minul hakkasid küll kõrvad vett jooksma, kui viiesajandat korda hakkas sama laul otsast peale, ”jääpurikas, jääpurikas, küll sa oled hea…” oiblaa nh. :D

Päris uskumatu tegelikult, kui suure muutuse toob 5aastat tehnoloogias. Kui Annu sündis ja ma talle inhalaatorit otsisin, oli turu parim just see meie vana, suur, kompressoriga inhalaator. Nüüd aga on peale tulnud nii palju uusi ja veelgi paremaid inhalaatoreid, välja on tuldud täiesti uute tehnoloogiatega ja isegi inhalaatorilt on nüüd võimalik muusikat kuulata – mida järgmiseks? 5a pärast on meil võibolla juba inhalaator, mis ise lapsega kaasa lendab, et lapsevanemad ei peaks võsukestega võitlema… :D

Igatahes, kui kellelgi on uut masinat vaja, siis mina soovitan küll AirAngeli poole vaadata, sest see on tõesti asjalik asi ja väga suur samm edasi siin inhalaatorite maailmas. Nii väike ja kerge ka teine, et mahub vajadusel kasvõi käekotti. Sebisin teile ”lipsuke10” sooduskoodi ka, mis annab teile nebumed.ee e-poes -10% Air Angeli ostult. Kood kehtib aprilli lõpuni!

Laulge mõnuga kaasa, et aur jõuaks täpselt sinna, kuhu vaja!

 

Ma pigem olen täis kõhuga paranoiline paanitseja, kui nälgas yolo’tar

Ma ei tea kuidas seda postitust üldse alustadagi, sest mul endalgi tuleb juba oksemaik suhu, kui kuulen või loen midagi koroonast (või wc paberist). Aga reaalsus on kahjuks see, et me ei pääse sellest ja see mõjutab meid veel vähemalt 3 kuud. Mõtlen siis just piirangute, paanika, haiguse leviku jms osas. See mis jääb alles majandusest või kuidas see kõik meid veel mõjutab, ei oska ega taha ma mõeldagi…

Mina saan näiteks väga hästi aru neist, kes paanikas varusid kokku ostavad. See tekitab neile tunde, et nad teevad midagigi, et oma perekonda kaitsta, see annab neile kindlustunnet. Aga ma tahaks küsida, et kus te varem olite? Miks hakata oma varudele mõtlema alles siis, kui kriis on käes? Kus sa olid siis, kui oli uudis sellest, et viirus on Eestisse jõudnud? See oleks pidanud olema see kõige viimane hetk, mil ette mõtlema hakata… Miks sa juba siis ei mõelnud, et okoou, asi liigub kiiresti, ilmselt on varsti Eestiga kööga – ÄKKI peaks asju ette varuma… Ei, jookseme kõik sajakesi pead ja persed koos viimsel päeval poodi, et pelleripaberit osta… Sheerime haigust ja lähme koju oma varude otsa koroonatama. Sorri, aga see on lihtsalt lauslollus ja ma ei saaaaa aru sellest. Miks või kuidas ei ole inimesel võimet asju analüüsida ja ette näha?

Nagu praegugi näiteks. Kui Hiinas, Itaalias jms suuremates kolletes on liikumiskeeld, siis kas te arvate, et see Eestis ei juhtu? Mis on kõige mustes stsenaarium, mis võib veel juhtuda ja kuidas ma saan oma perekonda selles olukorras kaitsta? Nii kaua on asi justkui nali, kuni see pole otseselt juhtunud su naabrimehe või sinu endaga. Umbes nagu avariidesse jms suhtumine, et ”see juhtub vaid teistega”.

Valitsus üritab rahustada, et paanika suuremaks ei kasvaks – ärge minge poodi, ärge ostke hullumeelselt varusid, kõike jagub, toit ei saa otsa, blablabla. Aga… kui sa ei tohi minna välja, sh poodi, siis millest sa seal kodus elad? Kus on loogika.

Nüüd on muidugi hilja hakata omale puhvrit tekitama, sest kriis on juba käes ja ega naabrimuti suu ka seinaprigu ole, et süüa ei taha, st peab arvestama ka teistega. Aga ma tõsiselt loodan, et see on nüüd õppetund kõigile. Küllap me selle jama üle elame, aga tasuks ehk mõtlema hakata, et me ei tea kunagi mis järgmiseks tuleb. Ei saa elada naiivsuses, et me oleme puutumatud. Kuus kuud tagasi oleks enamus inimesi vast naernud, kui keegi oleks öelnud, et tuleb mingi viirus, mille tagajärjel pannakse miljoneid inimesi karantiini, koolid ja lasteaiad on kinni, poed on kuivainetest lagedad ja perset tuleb hakata pühkima ajalehega, sest inimesed on end totaalselt segi kamminud.

Nagu ühes prepperite videos, mida ma hiljaaegu vaatasin, öeldi – kui sul on kodus olemas 2 nädala varud, oled sa juba 90% inimestest rohkem valmistunud. Tänapäeva inimene on niii-nii mõjutatav kõigest, mis tundub hetkel täiesti normaalne ja elementaarne – elekter, kraanist voolav vesi, toidupoed… Kui kaob kasvõi üks neist, on lahti hüsteeria.

Kui ma nüüd ei eksi, siis aasta alguses oli mingi Eesti sari, kus hunnik noori saadeti mööda Euroopat ringi trippima, neil olid võistlused jne. Ma väga ei süvenenud sellesse, vaatasin vaid ühe osa, aga igatahes, seal esimeses saates paluti osalejatel pakkida kohvrisse asju, mida nad võtaksid kaasa üksikule saarele. Ja I shit you not, päris üks neist pakkis kaasa läpaka, et siis nad saavad kodustele sos kirja saata vms. Ma lihtsalt vaatasin seda ja olin nagu…

Sarcastic Nicholas Cage meme

Kes võtab ÜKSIKULE SAARELE kaasa arvuti. Kas tõesti on neil juhe lihtsalt nii pikk või loogika lonkab mõlemat jalga?

Minu jaoks näitab see seda, et inimene on niiiii mugavaks läinud. Ta eeldab, et kõik need asjad on tal alati olemas, midagi ei saa juhtuda… Aga mis saab siis, kui sul ei ole enam elektrit – kust sa saad omale sooja tuppa, kus sa teed süüa? Kui kaob vesi, kust sa saad joogivee – kus on lähim allikas, puhas kaev? Kui kõik maailma toidupoed lendavad korraga õhku – kas sa suudad oma perekonna ära toita, kas sul on teadmised ja oskused, et vajadusel minna üle nö talupojandusele? :D

Kui ma mõtlen kõige drastilisema õuduka suunas, tuleb mulle mõttesse Elavad surnud sari. Mitte, et ma arvaks, et inimesed muutuvad zombideks, eks, aga just see ellu jäämise pool. Mina ei karda otseselt viirust ennast. Ma kardan seda mis sellega kaasneb, ma kardan lausidioote. Ma kardan oma perekonna turvalisuse pärast, kui asi peaks tõepöölest veel palju-palju hullemaks minema. Ala 90% rahvast ongi haige, poed on kinni, sest töötajad on haiged, st sa ei saa enam minna poodi riismeidki ostma. Inimestel lööb sisse ellujäämisinstinkt ja hakkavad toimuma sissemurdmised vms. See on see, mis mind hirmutab. See on siis see must stsenaarium.

Hetkel on ametlik nakatunute arv 205, reaalne arv on aga päris kindlasti tuhandetes, sest juba 4p tagasi öeldu mu sõbrannale umbes, et kui sa pole suremas, siis sind testima ei tulda.

Hetkeolukorda vaadates kardan ma kõige rohkem oma ema pärast, kes on pigem õrnema tervisega ja ei paista asja kuigi tõsiselt võtvat. Samuti kardan ma oma rasedate sõbrannade pärast, eriti nende pärast, kes on kohe-kohe sünnitamas. Ja ma ei taha mõeldagi, kui halb on tunne esmasünnitajatel, kes on niigi surmani hirmul kogu selle kogemuse ees ja nüüd lisa sinna veel see, et nad peavad seda tegema täiesti üksi. Ma tõsiselt nutan teie pärast, aga pidage meeles, et te olete tugevamad, kui ise arvate ja te saate hakkama! Loomulikult see osa, et isa peab ilma jääma lapse esimestest hetkedest, on täielik nõuka aeg ning osa minust küsib üldse, et kui ema ja isa on niikuinii enne sünnitustki koguaeg koos, st kui üks on haige, on ilmselt ka teine haige, siis mis mõte on neid eraldada, aga jamh, samas ma saan muidugi aru ka miks selline keeld… Lihtsalt kurb on kõigi pärast.

Ja päriselt, inimesed, võtke mõistus pähe. Püsige kodus, kui vähegi võimalik. Kodus on teha küll ja veel! Õppige saia küpsetama, kui teil veel juhuslikult jahu ja pärmi on. Uurige kuidas ellu jääda, kui sa ei saa loota mitte kellelegi, peale iseenda. Õppige mõni uus keel, äppidega saab seda üllatavalt lihtsalt hetkel veel teha! Koristage põhjalikult ära oma kodu. Tehke ära need asjad, mida olete terve igaviku edasi lükanud, sest ”aega pole”…

Meil läheb hetkel koduseinte vahel kolmas nädal ja kui kõrvale jätta mure tuleviku pärast, siis meie elukorralduses pole selles mõttes otseselt midagi väga drastiliselt muutunud. Kodus olime ka varasemalt palju, toitu oli meil alati veidikeseks ajaks varutud jne. Nüüd on lihtsalt uks koguaeg lukus ja ma olen sunnitud õppima saia küpsetama, sest kohalikus poes lihtsalt ükspäev polnud. Aga kauaks sedagi lõbu on, sest kui ma viimati poes käisin, ei olnud seal ka ei pärmi, jahu ega soola. :D