Neli nädalat saladust

20 nädalat tagasi:

Teate mis on hästi tore? Mul ei ole põhimõtteliselt üldse hirmu, et selle rasedusega midagi juhtub. Mu sõbranna nägi unes, et me sünnitame koos. Nädal hiljem saigi ta positiivse rasedustesti. Ma siis olin nagu, daiiipohh, kui ma nüüd rase ei ole, eksole… Ja nädal peale teda sain ka mina positiivse testi. Alguses sain küll sellise positiivse, millele tekkis teine joon alles peale kerget kuivamist. Ka 4p hiljem tehtud test (väiksema hcg tundlikusega, kui eelmine) oli selline, et teine triip tekkis sinna alles peale 5 minuti möödumist. Ma olin ikka vägaväga pettunud, sest neid ”kuivamistripe” on mul ”ära katkenud” küll ja veel. Kui mul aga päevad juba 3p olid hiljaks jäänud, mõtlesin, et okei, lähen ja toon endale ühe testi ja veel spraiti, sest no niiiiiiiiiiiii isutas jälle. Mees pidi  eelmisel õhtul lausa poole filmi pealt tanklasse spraidi järgi kobima, sest muidu oleks ma tal lihtsalt ajud ära söönud…

wpid-img_20200601_085126381120997918118471.jpg

Ja voilaa, mis ma näen… Triip oli väga hele, aga õige aja sees ilmunud ja kohe täitsa olemas!

wpid-img_20200601_0911544632492410723601909.jpg

Kuna ma olen paras saikar, siis tegin igal hommikul uue testi, et näha kas triip läheb tumedamaks, st kas hcg tõuseb korralikult. Kui ma nägin, et triip aina tugevamaks läheb, rahunesin täielikult maha.

wpid-img_20200604_0925038966376857252801918.jpg

Mind ei ajanud muretsema isegi see, kui ma arstil käisin ja ta ultraheliga põhimõtteliselt mitte midagi ei näinud. ”No siin on mingi must mull, kuhu ma arvan, et see rasedus võib tekkimas olla, aga midagi kindlat ma küll öelda ei saa.” Ma olin nagu ”ok, mul vist peakski just täna 5 nädalat saama, seega seal ei saagi midagi väga näha veel olla” ja hüppasin pukist alla, nagu naksti.

Kuna siin haiglas vahetus põhimõtteliselt kogu kaader välja, on mul nüüd uus ja niiiiiiiiiiiiiii normaalne ämmakas. Ma kohe ei oska teda ära kiita! Ma olen niiiii õnnelik, et ma ei pea normaalseks teenuseks hakkama Tartusse sõitma, nagu alguses plaanisin. Igatahes, ta oli vist ka rohkem mures, kui mina tol hetkel. Ja kuuldes mu minevikust, pidi ta peaaegu toolilt maha kukkuma. Mismõttes ca 10 varajast raseduse katkemist ja mitte keegi ei ole suvatsenud sellesse süvenedagi… Koheselt saatis ta mu ka hcg proovi võtma ja ütles, et ma tuleksin ülejärgmisel päeval uut proovi andma, ning siis 2p hiljem veelkord, kui mul ikka süda valutama peaks. Ma olin nagu…vau! Neilt eelmistelt arstidelt oleks ma hcg proove (ja veel kolme!) saanud vaid relvaähvardusel. Sellepärast ma eeldasingi alguses, et ma pean jälle ise maksma nende eest, aga noup!

Ämmakas helistas mulle kaks tundi hiljem ISE ja teatas suurest rõõmust kilkava häälega, et mu hcg on viie nädala kohta IMELINE -1022! Ta häälest oli reaalselt kuulda rõõm!

Lisaks sellele lubas ämmakas, et helistab-kirjutab ka naistearstile, et mulle Duphastoni retsept (rasedust toetav ravim) saada. Ja saate aru – see arst helistas mulle ISE ja minu arvates veel omast vabast ajast (kell oli tükk maad viis läbi ja ta oli juba tol hetkelgi majast läinud, kui mina kahe paiku ämmaka juures olin), et mulle õnne soovida ja mulle seletada mida tema mulle soovitaks. Lisaks pani ta mu endale lisa ajaga nimekirja, et ise mu rasedust tuvastada. Ma olen siiamaani lihtsalt niiii üllatunud ja vaimustunud, et lõpuks ometi läheb minu mure ja minu lugu kellelegi korda, mind ei naerda välja! Kedagi reaalselt lõpuks kotib!

Igatahes, naistearst soovitas mul võtta südameaspiriini Hjertemagnyl, sest tema sõnul katkevad paljud rasedused trombide tõttu ja see rohi siis vedeldab verd vms. Ega mul ausalt öeldes väga aega teda kuulata tol hetkel ei olnud, sest me olime just siis lastega väljas söömas, aga 18.06 lähen tema juurde ja küll ma siis kuulen! Oeh, ma olen niiiiiiiiiiii elevil!

Teist hcg’d käisin andmas 10.06. Ma ei tahaks küll vinguda, aga no ausalt, teeninduse vahe oli miljoni kilomeetrine lihtsalt! Tööl oli vana kaadri mingi osa. Alguses seisin ma 25 (!!!) minutit väliskoridoris, et keegi mind üldse sisse laseks (koroona noh, kõiki ei lasta kohe sisse, pead kella andma ja siis keegi tuleb teeb ukse lahti, et sa saaksid edasi tulla). Ma reaalselt mõtlesin, et ma panen pildi tasku seal. See koridor on mingi pool meetrit lai, tooli seal ei ole loomulikult jne. Ma helistasin mingi 4-5x seda kella, väga palju ei julgenud ka, sest ma olin juba enne kohale minemist telefoni teel hääle järgi ära tundnud, et tööl on üks vanadest ämmakatest. Mõtlesin, et kui väga seal möllan, siis äkki see tuleb ja kukub mind jälle sõimama… Lõpuks läksin juba närvi, sest tundsin, et mul hakkab halb – helistasin suht kaua jutti seda neetud kella ja laamendasin veits uksega, siiiiis lõpuks tuldi avama.

Järgmisena läks lahti pillerkaar ”kes sa oled, mis sa siit tahad, kes sind saatis, miks sul silti ei ole”… Ühesõnaga, sain pmt sõimata, et mul ei olnud mingit vereproovi kleepsu ja ämmakas oleks pidanud selle mulle andma vms ja nüüd peavad NEMAD seda printima hakkama… Ma mõtlesin juba, et lähen minema ja lasen parem tasulise hcg teha, kui siin seda paska kuulan, aga siis lõpuks suure ähkimisega tehti ikka see hcg mul ära…

Kaks tundi hiljem tuletas mulle SÕBRANNA meelde, et kuuuleee, kas sa hcg vastuseid ei küsigi või? Ma olin siis nagu, ahjaa, peaks vist jah proovima. :D Ja kui nüüd kõrvale jätta see ähkimine ja ohkimine, et miiiiiks ma ometi helistan neile praegu, kui minu ämmakas on tööl ülehomme ja kas ma ikka ei võiks siis hoopis fucking ülehomme helistada (päriselt, mida?!), sain teada, et mu hcg on umbes 40 tunniga rohkem, kui topelt kasvanud, see oli lausa imeliiiiseeeeed 2478! Ma olin reaalselt niii rõõmus, et ma oleksin peaaegu hundirattaid teinud! Nagu, jesss, lõpuks!

Jim Carrey Yay GIF - JimCarrey Yay Happy - Discover & Share GIFs

 

 

Oktoober on raseduse ja imiku kaotamise teadvustuse kuu

Pregnancy and Infant Loss Awareness Month – Colours Of A Rainbow

Ma olen terve selle kuu näinud neid postitusi ja see tabab mind alati nagu kotitäis kive, sest ma tean ja tunnen seda valu.

Hiljuti juhtusin rääkima ka ühe naisega, kes kaotas väga varajases staadiumis raseduse mida ta ei olnud isegi planeerinud ega soovinud, aga näha oli, kui väga see teda muserdas. Mina mõistsin teda täielikult – ta kaotas midagi, mida ta ei osanud isegi tahta… aga see ei tee seda vähem valusaks.

Olen näinud naiste häbistamist, kui nad julgevad oma tundeid ja valu näidata. Mitte kellelgi, ma rõhutan mitte kellelgi, ei ole õigust sulle öelda mida sa tunda võid. See on sinu valu, sinu kaotus, sinu keha peab selle üle elama, sinu mõistus peab sellega tegelema ja leppima. Ja see leppimiseni jõudmine ei ole kerge. Mina olin pikalt vihane, niii paganama vihane. Ma isegi ei tea kelle või mille peale, aga see viha pressis lihtsalt igast august välja.

Raseduse katkemine on teema, mida mõistavad täielikult vaid need, kes on selle ise läbi teinud. Kõrvaltvaataja ei adu, kui väga see haiget teeb, kui katki see sind teeb, millise augu see su hinge jätab. Sa võid ju mõelda, et mis see siis nii väga on – ”laps” oli ju kõigest mooniseemne suurune, justkui lihtne rakkude kogum, see ei olnud veel ju ”laps”. Aga naise jaoks on see laps, päris laps. Laps keda ta ootas, kelle tulekuks ta valmistuma hakkas, laps kes oli tema mõtetes juba osa perekonnast. Tal olid selle lapsega seoses juba kujunenud mingid ideed, unistused, mälestused, plaanid. Naise jaoks oli see laps juba päris. Mis siis, et mooniseemne suurune.

See on teema millest nii väga ei räägita, see ei tule lihtsalt jutuks. Nüüd, viimastel aastatel on see minu arvates rohkem pilt tulnud, ka ajakirjanduses. See ei ole enam tabu ja naised ei pea sellega üksi toime tulema, seda ei pea maha vaikima, aga see on siiski hell teema, isiklik teema. Minu kõige lähemas sõbrannade ringis on näiteks kaotuse läbi elanud viiest naisest kolm. Seda on väga palju! See ei ole teema millest me nüüd tihti räägiks, aga on oluline, et me teame üksteise lugusid ja kogemust. See aitab teatud asju mõista.

Aga mida teha või öelda, kui sa tead, et su lähedane on läbi elanud kaotuse? Ega sa väga palju teha ei saagi ja kui sa ei oska midagi öelda, ole parem vait, sest valesid asju, mida sa saad öelda on niiiiiiiiiii palju… Kuigi sa mõtled hästi, siis usu mind, kui ütlen, et mitte ühtegi ema ei aita see, kui sa lähed teda lohutama sõnadega: ”ta on nüüd paremas kohas”  või ”pole hullu, sa oled veel noor, proovite uuesti”.

Ma mäletan oma esimest katkemist. See oli aasta enne seda, kui Annemaia, oma vanima lapse ootele jäin. See oli minu jaoks täielik šhokk. Ma olin toona siis veel roosade prillidega lapsuke. Ma langesin depressiooni. Ma ei käinud aasta aega põhimõtteliselt mitte kuskil, ma ei teinud mitte midagi. Ainult nutsin salaja, kuulasin masendavaid lugusid ja nutsin veel. Ma tahtsingi seda valu, ma tahtsingi nutta. Ma ei proovinudki sellest kuidagi üle saada ja ma ei lasknud end ka kuidagi aidata. Ma võtsin pea 30kg juurde, ma olin alkoholismist vist vaid sõrmenipsu kaugusel. Täiesti tavaline oli see, et kui mees õhtul töölt tuli, oli minul juba veinipudel lahti keeratud, vahel juba mitmeski…

See aasta mööduski juues ja nuttes. Kuni lõpuks tuli otsus, et me peame uuesti proovima. Kaks nädalat hiljem oli mu testl punased triibud ja see oli justkui päikesetõus, mis salaja tuppa hiilib ning siis kogu toa särama lööb. Tunne oli täpselt selline. Ei olnud enam veini, ei olnud enam nuttu, ei olnud enam maseka muusikat. Oli vaid uus ootus ja uus lootus.

Ja nüüd, seitse aastat ja umbes 12 rasedust hiljem on mul kolm last, neljas tulemas. Annemaia sai kuu alguses kuueseks, Joel on neli, Madli sai suvel juba kaheseks ja viimane beebipoiss peaks sündima nüüd kuskil veebruari alguses. Kui pikk rada on meil käidud, et see perekond kokku panna. Kui palju pisaraid olen ma valanud, kui palju valu olen ma tundnud… Aga mina ei ole ainus, kes on neist kaotustest osa pidanud saama. Ka mu mees, kes on alati olnud mu kõrval, on ju need üle pidanud elama. Ta on pidanud olema minu kivi. Ja ka lapsed on saanud aimu meie pereks kasvamise saagast, sest, kui emme on haiglas ja järsku enam pole tema kõhus titat, siis mida muud sa neile ütled, kui, et ”tita läks taevasse tagasi”. Suvel oli meil selline südantsoojendav olukord, et lapsed ostsid laadalt õhupalle ja kodus lendas neil üks kogemata minema. Annemaia siis ütles, et see läheb nüüd pilve peale, väikse venna juurde… Nii siiras ja ehe ja ma lihtsalt nutan…

Kõige hullem on see, et seda valu ja tühjust ei võta sinust mitte miski mitte kunagi ära, sa õpid sellega lihtsalt elama ja olema. Ainus ravim, mis teeb selle natukenegi talutavamaks, on uus rõõm – uus rasedus, uus beebi. Aga seegi tuleb naise vaimse tervise arvelt, sest peale kaotust ei ole sul enam neid roosasid prille ees, et ”see juhtub vaid teistega”. Sa kardad nii meeletult, et äkki juhtub see taas.

Ma tean õnneks vaid suhteliselt varajaste raseduste kaotamise valu, aga kõik mu beebid on vikerkaarebeebid, st laps peale kaotust. Ma ei kujuta aga ettegi valu, mida tunneb ema, kes on sünnitanud vaikse beebi, või kaotanud suurema lapse. See on ebareelne, ettekujutlematu, ennekuulmatu, ebaõiglane…

Nüüd, kui ma olen ise ema, mõistan ma tunduvat paremini ka oma vanaema. Ma mõistan miks ta oli selline, nagu ta oli. Miks täitusid tema silmad iga jumala kord pisaratega, kui ta rääkis oma kaotatud Jürist. Ka kuuskümmend aastat hiljem…

2020 Pregnancy and Infant Loss Awareness Month | Share Pregnancy & Infant  Loss Support, Inc.

Depressiooni laadne toode

Ma tabasin end täna hommikul Janele mõtlemas ja tundsin tema üle suurt rõõmu. Nimelt täitus tal eile instas 10 000 followeri. Okei, see kõlab nagu 21. sajandi ”õnn”, aga ma mõtlen selle all pigem seda, et näha oli, et ta oli siiralt rõõmus, ta ootas seda, ta töötas selle nimel ja ma olin kade. Kade, sest kunagi tundsin ka mina taolisi tundeid asjade üle, mida mina olin saavutanud. Aga nüüd… millal ma üldse viimati siirast rõõmu tundsin? Ja see omakorda pani mind mõtlema, et mis on muutunud? Mis on muutunud selle viimase kuue kuu, kuni aasta jooksul, et ma end iga jumala päev tunnen kui tükk sitta.

Pealtnäha on kõik ju lausa idüll, eks? Peale 10a ”ideaalset” kooselu abiellusime lõpuks (jutumärgid, sest kes või mis on üldse kunagi ideaalne?), ma olen lõpuks jälle rase (mis siis sellest, et see on mul juba umbes 12. rasedus 7a jooksul – issand, ma reaalselt ei suuda enam isegi järge pidada mitmes!). Meil on kolm tervet ja väga tubli last. Meil on päris oma maja ja auto mille eest ei võlgne me enam mitte kellelegi mitte midagi. Kõik on justkui hästi, kõik on ju nii, nagu ma alati olen unistanud. Aga miks on mul siis ikkagi pidevalt tunne, et ma justkui upun?

Miks ma ei suuda end paljudel hommikutel voodist enne välja ajada, kui mõni lastest on mu enda ”vingumisega” nii viimase piirini viinud, et ma lihtsalt vihasena voodist välja lendan, kui rakett? Ainus põhjus miks ma vist koguaeg voodis ei vedele, ongi need väiksed inimesed siin – nad lihtsalt ei lase. Ma olen pidevalt nii viimase piirini viidud, et mul on tunne, et ma lihtsalt plahvatan. Või absoluutne vastant – ma olen juba nii tühi, et mul on kõigest lihtsalt suva.

Kui keegi kuuleb, et me saame neljanda lapse, on eranditult nende kõigi esimene reaktsioon ”oooo, ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teed”…  kui ma teada saan, siis ütlen sulle ka, eks. Seni aga naeratan nagu imbetsill ja lihtsalt noogutan kaasa.

Ma olen nii väsinud ja tüdinenud ja ma tahaks enamus ajast lihtsalt kuhugile ära joosta. Ma ei jaksa enam kuulata kuidas ”emme, tema lõi mind! Aga emme, tema hammustas mind esimesena.” Nagu… appiiiii, kui raske on teineteist mitte taguda ja olla normaalne inimene! Kasvõi 20 minutit nii, et keegi ei uluks mulle kõrva, kuidas keegi kedagi lõi ja kui ebaõiglane elu ikka on, pliiiis.

Ka selle kirjutamise kõrvalt pean ma lahendama mingeid mõttetuid draamasid, kedagi pesema, kellelegi midagi tooma-ulatama-seletama ja ma lihtsalt ei jaksaaaaa enam. Mu enda tass on nii tühi. Kõik muudkui tulevad ja tahavad minust midagi, aga mul ei ole enam mitte midagi mitte kellelegi endast anda.

Ja ma tunnen end nii süüdi, sest ega see laste süü ole, et nende ema on end lolliks poeginud ja ei suuda nüüd oma karja hallata. Ma tunnen end süüdi, sest ma ei suuda olla chill ja rahumeelne ema.

Oeh, te ei kujuta ette kui raske on seda kirja panna ja ma olen enam, kui kindel, et enamus teist mõtleb, et nuinahhui ma siis üldse neljanda lapse hakkama panin, kui ma nende kolmegagi hakkama ei saa (”me ju ütlesime sulle!”). Seda on raske  seletada ja teil ilmselt veel raskemgi mõista, aga ta on lihtsalt siit puudu. Ta on meie puuduolev pusletükk. Kui see pusletükk kolme kuni nelja kuu pärast välja libiseb, teeb see küll mõneks ajaks kõik veelgi raskemaks, aga eks see siis ole üks järjekordseid asju, millega ma lihtsalt pean hakkama saama. Praegu on raske, aga hiljem ei kujutaks elu enam teisiti ju ettegi.

Ja ma taipasin lõpuks mis on see üks suur asi, mis on viimase aasta (või isegi paari?) jooksul muutunud. Ma ei kirjuta enam! Kirjutamine on alati olnud minu teraapia, minu väljendus. Aga viimasel ajal olen ma oma hala kõik välja kirjutanud hoopiski messingeri äppi, oma sõbrannadele või need tunded lihtsalt alla neelanud ja endasse matnud. Vanasti, kui ma nii intensiivselt veel nendega ei suhelnud, haarasin ma iga suurema emotsiooni peale läpaka ja valasin kõik siia, nüüd aga avan ma selle asemel sõbrannade grupi tsäti. Või olen vait ja lähen pesen nõud ära. Aga see ei tööta.

Ka seda postitust kirjutades tahtsin ma lehe vähemalt 15 korda lihtsalt kinni klõpsata ja hoopis facebooki või kuhugi kaduda, sest keda ikka huvitab. Nõud on pesemata, ahjud kütmata, lapsed vahivad mingeid nõmedaid multikaid etv pealt ja mina hoopis blogin mingist mõttetust halast. Mida mul nii väga ikka öelda on. Mul on ju isegi raseduse algusest postitusi avaldamata. Ma pole lihtsalt viitsinud või jaksanud nendega tegeleda, sest keda see mu neljas titt ikka nii väga huvitab, peale mu enda. Ma olen ju alati öelnud, et kui ma pean endast neid sõnu välja kiskuma, siis ei ole asjal mõtet. Aga tundub, et vahel ma lihtsalt pean end sundima, et taas reele saada. Mu enda tassi täitmise eesmärgil.

Pulmapildid

See aeg läheb ikka nii haigelt kiiresti! Sain pulmapildid juba ammu kätte, aga blogisse ei ole mul ikka mahti olnud neid näitama tulla… Ma tegelikult instagramis juba jagasin neid, aga paljud teist tõenäoliselt siiski ei ole mu insta-sõbrad, sest ma ei ole seda kontot kuidagi välja reklaamida tahtnud…

Ma mõtlen, et järgmisel aasta äkki joppab ilmaga ka ja saame esimese ametliku aastapäeva puhul väikse do-overi teha. Siis pole ma enam paisuv kakuke ka ja no, äkki saab asja… Nutan oma päikeseloojangupilte taga! Ja need plikade kingad, mis ma neile  seekord jalga suskasin… no jumal miks… Aga noh, on nagu on praegu. Eriline päev oli sellegipoolest ja need mälestused jäävad meile igaveseks. ❤️

Fotod: Paas Foto

Need kaks viimast on mu lemmikud ja ma ei suuda otsustada kumma neist ma suurelt seinale raamin. 😭

Kui 2 nädala AINUS vihmane, tuuline ja tormine päev on sinu pulmapäev

Fotod: Egle Paas, Paas Foto

Kuna meie elu ja meie lugu on muinasjutust sama kaugel, kui Ott Tänak iluuisutamisest, siis ei hakka ma siia laduma mingeid läägeid romaane. Ma vahel imestan ise ka kuidas me teineteist selle aja peale juba maha tapnud pole, aga noh… ei ole ja selle aasta 17.septembril täitus meil 10 aastat kooselu, mille lõppude lõpuks ka ametlikult kirja pandud saime. Ei mingeid Nirgi nalju enam!

Ma värisesin juba mitu nädalat enne tähtsat päeva, et oleks ometi normaalne ilm! Millegi muu pärast ma muret ei tundnudki. Ainult see neetud ilm! Ma tahtsin nii väga ilusaid pilte õues, ma tahtsin päikeseloojangupilte järve kaldal, ma tahtsin idülli. Ja loomulikult saime me sel päeval hoopis tuule, vihma ja tormihoiatuse. Viimase kahe nädala AINUS päev ja õhtu, kus sadas ja tormas. Kõik ülejäänud õhtud on olnud imeilusad, ideaalsed…

Hommik oli isegi paljulubav – hommikukohvid jõime värisevate kätega päikesepaistelises köögis. Aga juba registreerima sõites hakkas vihma tulema. Ema muidugi lohutas, et äkki ikka läheb ilusaks. Ja vahepeal nagu isegi oli ilus…

Tegin endale esimese meigi ja soengu ise. Riided vahetasime kohapeal, sest noh, mu lapsed on põrsad. Kell 11 oli meil aeg, jõudsime tsipake varem kohale ja 11.04 olid meil juba allkirjad antud. Kokku umbes 15 minutit ilusat juttu ja 20 minutiga olime kabinetist väljas juba ametlikult mehe ja naisena.

Ma pean ütlema, et ikka maru veider oli seda ilusat juttu kuulata. Nagu ka ema poolt tehtud videost paistab, siis ei osanud ma kuidagi olla, kuhugi vaadata ega midagi teha, seega silitasin ma lihtsalt 99% ajast mõnda oma präänikutest… selle lõigu lõppu sobiks ideaalselt üks korralik facepalm emoji.

Uuesti autosse istudes kiskus mul tuju ikka korralikult nulli poole, sest ilm oli juba totaalselt pekkis. Tuul puhus nii, et mine või lendu ja vihmahood olid kohati nii tugevad, et kojamehed ei suutnud neid piisavalt kiirelt äragi pühkida. Aga siis pani mees raadiost röökima mingi uue loo, ”Maakas”, väitis mulle, et see on nüüd uus MEIE laul ning lõõritas kõvasti ja valesti kaasa kuidas ta käib Konsumist läbi ja toob mulle külakosti, et mind endale saada. ”Tibu on ilus, aga sündinud lakas. Pepu on kõrvits ja aju on kapsas”… jää siis sellise lollaka kõrval mossitama, eksole. On ikka elu, oma pulmapäeval ka ei või mossitada… Aga tegelikult on see ju mehe üks kõige väärtuslikemast omadustest – kui ta suudab oma naise naerma ajada, on kõik hää.

Kurat, nüüd jääb see lugu mulle alatiseks meenutama mu pulmapäeva! :D

Veetsime pea kaks tundi kodus, sõime ja puhkasime veidi, ning suundusime siis Võrru, kus pidi toimuma ka meie pildistamine. Meie emaga läksime meiki ja soengusse, Annu võtsime ka kaasa, sest talle tahtsin ma ka lasta patsid punuda, et ta päris Karva-Mari ei oleks. Mees jäi väiksemate, magavate pudinatega, autosse ootama, ning tuli mõne aja pärast nendega meile järgi. Nii kaua kuni Annu ja Joel kokku ei saa, on seltskond talutav, aga niipea, kui need kokku saavad, hakkab üks jama piht! No selline kisa ja möll, et ei tea kuhu silmi ja kõrvu peita. Ühel hetkel reaalselt üks neist jooksis lihtsalt ühe sirmi niimoodi pikali, et sai omale muhu otsaette! No aamen, 2h enne pildistamist end sodiks joosta, aitäh! Mul oli lõpuks lihtsalt selline tunne, et pliis pooge mind sinnasamma, kasvõi lambikupli külge, üles. Mees vähemalt oleks ametlikult leseks jäänud, mitte suvaliseks vallasisaks (kas mehed on ka lesed või on see naiste ”sõna”, issand)…

Ühesõnaga, ma ei tea miks see mind siiamaani üllatab, et mu lapsed  on kui huntide poolt kasvatatud mustlaste kari. Nendega kuskil jalutamine on sama hea kui keset linna lehmakarja karjatamine, ausalt. Aga noh, lõpuks saime emaga ikka meigid näkku,soengud pähe ja kui Annule patse tegema hakati, lippasin mina oma pruudikimbu järgi. Ja sain sellise laraka vihma kaela selle 20 sekundiga, mis ma autost poeni ja poest autoni jooksin, et meikar pidi mulle paar uut lokki keerama, kui oma mustlaskarja järgi tagasi läksin.

Peale seda, kui olime inimesteks saanud, suundusime fotograafi juurde ja no loomulikult ei leidnud ma kohe õiget ustki üles, vaid jooksutasin kõiki vihma ja tuule käes ümber hiiiiiiglasliku maja. Nii mina! Kuna ilm oli pekkis, pidi fotograaf meile sos korras oma stuudios, millest ta parasjagu üldse välja kolis, ühe nurga puhtaks lööma, et me midagigi tehtud saaksime. Lendasime sinna sisse, nagu oma koju, vahetasime jälle riideid ja hakkasime tööle. You gotta do what you gotta do… :D

Poolteist tundi hiljem istusime surmväsinuna autosse ja lootsime, et Egle teeb imesid ning me saame midagigi sellest päevast mälestuseks, sest see mis seal stuudios toimus… Ausalt. Ma parem ei hakka. Loomaaed.

Mõned kiired pildid saime õnneks kahekesi ka õues teha, enne kui pimedaks läks ja need on mulle just need kõige südamelähedasemad. Küllap varsti taipate ka miks.

Ma võiks ju unnata, et pagana koroona rikkus mu imelise pulmaplaani, neetud ilm keeras pekki mu pulmapildid ja need lapsed, ugh! Aga see ei muuda fakti, et lõpuks sai ikkagi päris hea, armas ja täpselt meie moodi kaootiline päev. Teretulemast hullumajja peaks olema mu uus blogi nimi või vähemalt meie uksel rippuv silt, sest siit edasi läheb see elu ja seltskond vaid aina ”hullemaks”. ❤️

DSC_5836 (2)

Vahel on siiski unistustel kombeks ka täituda. #veebruaribeebipoiss2021