Viimase vindi peal rasedana mööda Eestit ringi trippimas, ehk meie ”puhkus”

Pühajumalaema, imede-ime, et ma veel elan. Enamus arvavad, et ma olen peast soe, et selle tripi antud hetkel ette võtsime, aga noh… ma teadsin, et sünnitama ma veel ei hakka ja hädaldanud oleksin ma samamoodi ka kodus, seega vahet pole kus ma inisen – vähemalt oli lastel lõbus. :D

Kuna ilm meid ei hellitanud, siis telkima me seal ei läinud, aga ülejäänud asjad said kõik tehtud. Esimesed kuus päeva kulusid ämma maamaja remontimisele, seega sõitsime me pidevalt minu ema ja mehe ema kodude vahet. Ämma juures on lapsi palju, seega oli ka Joelil ja Annul väga lõbus seal möllata. Kui remont valmis sai, põrutasime kohe järgmisel päeval Tallinnasse loomaaeda. Sellest seiklusest said juba Lipsukese Facebooki fännid aimu.

Lõppkokkuvõttes jäi mõnest kommentaarist veel mulje, et mina olen süüdi, et rong oli matse täis… Johhaidii, aga vot nii palju olen uhke küll, et kui mitukümmend inimest näevad selge silmaga, et lapsed magavad maas, vanurid, põdurad ja rasedad seisavad püsti ja mitte keegi ei tõuse, et kohta pakkuda, siis mina ka anuma ei lähe. Minu jaoks on endast nõrgemate aitamine elementaarne, seega kui inimene seda ise teha ei soovi, siis milleks minna teda tüütama? ”Oi ma ei pannud tähele, ma olin oma asjadega nii hõivatud” on küll kena vabandus, jah…

Jah, okei, auto inimestena me tõesti ei mõelnud üldse ei päevale, ega kellaajale, millal rongile ronime, aga kui me poleks just sel päeval loomaaeda läinud, polekski me sinna enam jõudnud kah. Kuna me ei teadnud kui kaua meil läheb, ei saanud me ka pileteid ette osta. Oma autoga ma ka minna ei julgenud, sest ma pole varem Tallinnas sõitnud ja 9k rasedana ma seda stressi enda peale võtta ka ei soovinud. Plaanisime küll, et sõidame linna äärde ja siis lähme ühistranspordiga edasi, aga lõpuks tundus ikkagi lihtsam minna Rakverest rongi peale ja Balti jaamast otse nr 43 bussiga loomaaia ette, kui hakata otsima kust ja kuidas kuskilt lõpuks kohale saab. Istu sada korda nende jubinatega ümber, et õigesse kohta jõuda jne. No sorri, aga ma ei viitsinud otsida ja ma ei näinud pointi – rong + buss tundus kõige stressivabam ja lihtsam. Ühesõnaga, loomaaias oli väsitav, aga väga tore, ning praeguseks hetkeks meenutan ka seda rongiseiklust muigega – on vähemalt mida laste esimesest loomaaias käigust meenutada!

Ma olin enda võimete üle täitsa üllatunud – 9k rasedana viis tundi loomaaias jalgadel, siis paar tundi Tallinnas ringi kõmpimist, ning lõpuks veel pea 1,5h püsti seismist. Juba 20 minutit peale loomaaeda sisenemist, jääkarude maja juures, oli mul selline tunne, et okei, võiks istuda, aga näed, viis tundi hiljem olin ikka veel ühes tükis ja jalgadel. :D

Mulle meeldisidki kõige rohkem vist jääkarud. Neile on nii vahva koht ehitatud. Kui mina viimati loomaaias käisin (üle 10a tagasi kindlasti), oli neil vaid tillukese basseiniga puur. Annu aga tahtis üle kõige näha tiigrit ja lõvi, ning neid ta suure pingutusega piiluda ka sai. Mitu korda jalutasime tagasi nende puuride juurde, et näha kas nüüd on keegi välja tulnud, või ei. Lõpuks ikka nägime ära ja lapse süda sai rahu. :)

Peale loomaaia käisime veel Eismal, mere ääres mängimas ja jalutamas. Uskumatult ilus koht! Sinna oleksimegi telkima ka jäänud, aga vihmaga nagu väga polnud pointi liguneda seal.

dsc_0273 img_20180712_140132_980

Siis möllasime batuudikeskuses, käisime metsas marjul ja seenel, ronisime Vallimäel, vaatasime Tarvast, käisime kõikvõimalikel mänguväljakutel ja randades, ning koduteel olles hüppasime läbi Ahhaa keskusest. *Paar kohta raudselt unustan, sest noh, udupea!*

20180707_183033 20180709_171710 20180709_17164420180711_145050

Peale Ailiga pildistamas käimist, jõudsime ka Elva seiklusparki, kus lapsed turnisid ringi nagu väiksed ahvid. Joel olevat lausa nende kõige noorem ronija!

dav

dav

dav

dav

dav

Paar päeva tagasi otsustasime ka telkimise oma listist maha kriipsutada ja läksime üheks ööks kohaliku järve äärde. Grillisime, ujusime, võitlesime sääskedega, magasime telgis ja öösel vaatasime järve peal sõitvaid paate, mis olid led tuledega kaunistatud.

img_20180713_095913 20180712_20253820180712_233643

Paadi, lodja, või millegi sellisega lubasime ka lapsed sõitma veel viia, ning ehk jõuame ka liikluslinnakusse ja viimast korda, enne lapse sündi, ratsutama.

Tahtsime jääaja keskusesse ka minna, aga väikse uurimise käigus siiski otsustasime mitte minna, sest see koht olevat pigem selline muuseumi laadne ja kahe-kolmeaastastega polevat seal väga palju tegevust. Vembu-Tembumaa ja Vudila välistasin kohe, sest see tundus juba liiga ekstreemne 9k raseda emavaala jaoks.

Ühesõnaga, oli väsitav ja närvesööv, aga niiiiii tore! Siiski on kõige parem ja mugavam koht kodu ja oma voodi. See tripp kiskus niigi ääri-veeri sünnituseni, seega üsna napikas. Nüüd tahaks rahulikult kodus lebos olla, sest jalad on ikka mega paistes koguaeg ja selle kuumaga on metsikult raske kuidagigi olla. :D

Aga teate mis on kõige suurem wau-faktor kogu selle nalja juures? Meie auto ei andnudki selle tripi käigus saba! Ma olin jumala kindel, et ühel hetkel me siiski kuskil pärapõrgus oma autoga istume ja patja nutame. Aga noh, vähemalt olid telgid, grillid jms juba auto peal, seega oleks me sellestki saanud välja võluda järjekordse seikluse ja hea loo, mida meenutada. :D

Aga okei, ma lähen nüüd korjan oma mustsõstraid edasi ja teen mõned mahlad, enne kui siin ühte tsikki endast välja pressima pean hakkama…

Mida teie sel suvel juba toredat ette võtnud olete, või mis veel plaanis on?

Kolmas laps: kolmkümmend seitse nädalat

Kuna me just saabusime ”puhkuselt”, jäi mul postitus õigel ajal kirjutamata, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi ;)

Viimase viie nädalaga on ikka omajagu muutunud. Kui varem polnud mul eriti toonuseid ollagi, siis praeguseks on need mul juba igapäevased (tunnised), kohati valusad ja täitsa sellised, et võtavad nina krimpsutama. Õigetest sünnitusvaludest on muidugi asi valgusaastate kaugusel, aga ebameeldivad on nad siiski. Nüüd ma vähemalt tean millised on õiged kokkutõmbed sünnituse alguses ja millised on lihtsalt libakad, kuigi need libakadki on viimasel ajal aina intensiivsemaks muutunud ja kui nad veel regulaarsed ka oleksid, siis ma oleksin vist juba viisteist korda end sünnitusmaja poole sättima hakanud.

Ma usun, et kõigil mu lähedastel on juba mu sünnitamise mölast megasuur kopp ees, aga mis ma teha saan, kui kõik hetkel justkui ainult selle ümber pöörlebki. Vähemalt minu jaoks. Te vast ei suuda ettegi kujutada KUI mitmele lausele-küsimusele-väitele ma suudan sünnituse teemaliselt vastata. :D

Kuigi tunne on pidevalt selline, et see laps lihtsalt kukub kohe mulle püksisäärde või kohekohe lähevad need toonused regulaarseks ja ongi meie kahelapselisel elul kriips peal, siis tegelikult ma ju tean, et lähima viie päeva jooksul ta ilmselt siiski veel tulema ei hakka. Nimelt sisendan ma endale, et see tirts on ikka nii palju vastutulelik, et ei külva oma liiga varajase saabumisega paanikat, ning tuleb siis, kui meil kõik tema jaoks valmis on. Enne tuleb veel paar asja korda ajada, nagu näiteks sõbranna mehele panna ja kõhukips ära teha. Aga nädala pärast oleks juba üsna okei. ;)

Ikka maksimaalselt imelik on mõelda, et me räägime siin nüüd juba päevadest ja nädalatest, mitte enam kuudest, mis on sünnituseni jäänud! See on üsna hirmuäratav mõte, et kuu aja pärast olen ma juba kindlasti 3 lapse ema ja pean selles kaoses ellu ka jääma. :D

Ükspäev: istun mina rahulikult diivanil ja vaatasin järgi seda Malluka saadet, kui järsku rändas mu pilk jalgadele. Ma pidin südari saama! Mu jalad pole mitte kunagi nii paistes olnud! Pahkluud polnud eristatavadki! Alates varvastest, kuni poolde säärde nägi kõik välja nagu üks ühtlane puupakk. See oli ikka korraks väga hirmuäratav ja mu mõtetesse hüppasid kohe mõtted preeklampsiast. Õnneks mul siiski peavalu, vererõhu tõusu jms pole, aga uriiniproovi viisin eile ikkagi ära, et süda rahu saaks. Paistetus ei lähe ööga üldse alla ka… Ma vist lähen täna apteeki jalas mehe nr 46 plätud, sest mitte midagi muud ma sinna pakkude otsa toppida ei suuda.

Üleüldine olemine on ikka vaevaline ja hädine. Ma vist ei astu enam sammugi ohkimata, sest kõik kohad on nii valusad ja kanged, ning iga asja peale tõmbab emaka toonusesse. Pingviini kõnnak on saanud täiesti uue tähenduse, sest ma reaalselt kõnningi sirgete jalgadega. Muudmoodi lööb lihtsalt selga sellised valud, et ugh!

Autoroolis ma ka enam väga olla ei saa, sest kui ma olen sellele eelnevalt olnud pikalt jalgadel, siis hakkavad jälle valuhoogudega toonused käima. Ehk on asi ka selles, et ma pole viimasel ajal korralikult magneesiumit võtnud… Täna öösel sain selle raseduse esimese jalakrambi ka, mis ilmselgelt viitab magneesiumipuudusele.

Veidi paneb mõtlema ka see, et eelnevate rasedustega on mul juba mitu kuud enne sünnitust vaikselt ternespiima lekkinud, nüüd aga pole ma mitte tilkagi veel näinud. Ma tean, et see ei pruugi midagi tähendada, aga ikkagi… Vähemalt on rinnad juba ammu ”paistes” ja valusad, justkui ”tööks valmis”.

Vahepeal tekib selline tunne, et ma lihtsalt lämbun ära. Tahaks nagu hästi sügavalt hingata, aga ei saa, sest üks istub mu kopsude otsas. Imelik on aga see, et ma ei saa aru kuidas ta seal kõhus üldse on. Vahepeal vaatan ehmatusega peeglisse, et kõht on niiii alla vajunud ja lapse pea vupsab justkui kohe välja, aga mõne aja pärast on jälle selline tunne, et muna on üles tagasi kolinud, ning koos sellega on tagasi ka kõrvetised ja õhupuudus. Istudes ma igatahes jalgu enam kokku panna ei saa…

Aga teate mis on kõige nõmedam? Nonstop pissimine! Ma ei mäleta, et mul oleks sellist vetsujama olnud eelnevate rasedustega, nagu praegu. Iga jumala kord, kui ma püsti tõusen, on tunne, et pean minema ja vahet pole kas ma käisin viimati vetsus 4 või 40 minutit tagasi. Seega ma väldin…liigutamist. See on ausalt niii õudne. Täna on küll selline tunne juba, et for the love of god, enam ei jaksa rase olla. Ma pole iial end nii tüdinult rasedana tundnud. :D

Kes uudiseid jälgivad, siis vast märkasid ka seda artiklit, kus üks naine olevat tee ääres sünnitanud, sest kohalik sünnitusosakond pandi kinni ja Tartusse lihtsalt ei jõutud. Niimõnigi arvas, et see õnnelik olin mina… Oeh, oleks see vaid nii! Kui minu sünnitus algab, siis jõuaks ma vast veel Saaremaale ka sünnitama, kui vähegi tahaks. Seega kuskil tee ääres, või rongis sünnitamist mina ei karda…

Viimased päevad, kuni nädalad veel ja varsti ongi see väike plikatirts siin, uskumatu!

36nädalat

 

 

 

 

Ole veel hea ja vastutulelik inimene!

Kõik te vast mäletate, et mu küülikud said märtsi alguses pojad. Suure poputamise ja ajukeberniidiga suutsin kuuest pojast viis üles kasvatada ja neli neist on nüüdseks juba ammuilma ka uutes, heades kodudes. Viies poeg on aga terve selle aja veel minu juures hoiul olnud, sest tema ”uus omanik” soovis talle järgi tulla alles juulis, et siis olevat tal puhkus ja on rohkem aega, et uue sõbraga kohaneda jne. Veidi imelik, aga nojah, mis seal ikka, eks ma hoian teda siis nii kaua… Küsisin loomulikult raha ette ära. Tellis veel minu kaudu jänksile Saksamaalt puuri, toidud, transpordipuuri, kausid jms, mis tekitas ka usaldust, et noh, kuulas mu soovitusi asjade osas jne. Kokku läks tal mingi 160 või 180 euri.

Jänkule järgi tulemisega oli tal ka koguaeg üks lõputu häda. Küll ei osata Räpinasse sõita, kuigi tal on telefonis olemas nii google maps, kui ka nett, mille abiga oleks ideaalselt kohale saanud. Isegi ilma gepsuta on võimalik imelihtsalt siia tulla. Siis ta soovis, et ma küüliku koos asjadega talle BUSSIGA Tartusse bussijaama viiksin, sest mu enda auto oli tuksis. Ma ei tea mida see inimene mõtles, aga tema arvates oleks jumala võimalik ja okei olnud, et lõpurasedana, koos kahe lapsega, sõidan bussiga tund aega Tartusse, seljas 160cm pikk puur, 15kg heina, 4kg krõbinaid, küülik koos transpordipuuriga ja puuri lisavidinad. ”Aga sinna bussi alla saab ju hoiule panna!” ütles ta mulle. Püha jeesuse ema, ma ütlen! :D Siis juba sain aru, et see tsikk küll päris normaalne ei ole, aga enam mul ju midagi teha ka ei olnud – rahad olid makstud.

Vahepeal jõudsime juba oma auto korda teha ja siis leppisin selle naisega kokku, et bensuraha eest viin küüliku koos asjadega talle siiski Tartusse ära. Ta tulevat Pärnust või kuskilt, koos ämmaga ja nad ei oska Räpinasse sõita. Okei, hea küll – viin! Leppisime veel kuupäeva ja kõik kokku… KUNI sain ta mehelt kirja, et nad ei tahagi küülikut – polevat teda kuhugi panna!

Kirjutasin kohe tollele naisele, et mis värk on. ”Jah, sorri, see oli jah minu mees. Me ei taha küülikut enam, kanna raha tagasi!”. Ma ei teadnud kas hakata meeletult naerma või toolilt lihtsalt maha kukkuda, seega saatsin ta põhimõtteliselt seenele oma raha küsimisega, sest kammoon, olen ma mingi säästuhoius või? Soovin maksan sisse, soovin võtan välja? Ise tellis ja soovis asju, aga mina nüüd maksku see kinni või? Midakuradit mina nende asjadega tegema peaksin huvitav?! Lisaks asjadele hoidsin ja toitsin ma ka seda jänest KAKS KUUD! Mul oleks see poeg juba ammu müüdud ja üks sittur vähem, kelle järgi koristada. :D

Ütlen ausalt, et mõnes mõttes on see MEELETU kergendus, sest selle eide peas küll kõik korras olla ei saa ja thank god, et ma talle seda poega talle üle andma ei pea, aga no see käitumine on ikka… uskumatu.

Ughhh, ühesnaga, nüüd on mul nelja kuu vanune küülikupoeg, keda pean uuesti müüki panema hakkama ja keda on mul nüüd tänu sellele naisele ikka tunduvalt raskem müüa, sest alati eelistatakse ju pisemaid loomi, mitte peaaegu täiskasvanuid. Lisaks veel see peavalu, et tsikk tahab kõige eest raha tagasi.

Vähemalt on teistel neljal head kodud. Suhtlen nende uute perenaistega pidevalt, nad saadavad mulle pilte jne. Aga jamh, eks ole näha mis sellest asjast nüüd saab. Võib-olla lähen vangi nüüd, sest selle tsiki sõnul ma ”pean” talle raha tagasi andma, kui ta asju enam ei soovi. :D

Kolmas laps: kolmkümmend neli nädalat

Ma tavaliselt teen neid kokkuvõtteid korra kuus, aga kuna ma eelmisel korral jaurasin vaid sellest, kui segi on mu emotsioonid ja üldse mitte sellest mis toimub füüsiliselt, siis mõtlesin, et noh, lõpp on niikuinii lähedal – teen soovi korral neid postitusi tihemini.

Igatahes, emotsionaalselt on seis veidi… normaalsem. Ma pole enam nii paanikas, kui mõtlen sünnitusele. Ma arvan, et ma usun, et ma saan hakkama ja no see on juba edasiminek. :D

Vahepeal kohtusin ka oma sünnitoetajaga, kes minusse juba praegu väga palju positiivset süstida suutis. Ma usun, et temast on mulle sünnituse ajal väga palju kasu ja tema abiga suudan ma ehk saavutada ka selle, mille poole pürgin. Ta lasi mul kirja panna nö ”sünniplaani”, et ta teaks mida ma tahan, mida temalt ootan jne, ning ka selle kirja panek kuidagi…rahustas mind.

Lisaks tahan veel enne lõppu vähemalt paaril korral jõuda rasedate joogasse, et hingamist jms harjutada ja veelgi meelekindlust koguda. Sünnitoetaja soovitas Mari Hansoni joogat, aga ma pole veel temaga kontakti saanud, et end mõnele tunnile ära regrada.

Veel enne seda, kui mul saab 37 nädalat täis, on meil plaanis minna perega puhkama. Paariks päevaks mere äärde telkima, vanaemade-vanaisade juurde, loomaaeda-kinno-lõbustusparki jne. Minu emotsioonid iga kord, kui sellele mõtlen:

tenorrrstiles-stilinski-teen-wolf-dylan-obrien-favim-com-3408003

tenort

Kui ma ei saa voodistki püsti, mis me veel telgist räägime… Mida kaasa võtta, kuidas süüa teha, KUIDAS ELLU JÄÄDA… Jube põnev puhkus tuleb… Üldises plaanis vahet ju tegelikult pole kus ma kärvan, kas kodus või kuskil telgis, halb ja raske on mul niikuinii, aga ikkagiii. :D

Füüsilise poole pealt siis nii palju, et… oleneb päevast. Kui ma vedelema jään, siis oigan, hädaldan ja surengi, aga kui hommikust saadik ringi toimetan ja väga kauaks kuskile vedelema ei jää, saan vajadusel kõik asjad tehtud. Lihtsalt, et kui olen end kuskile ära sättinud ja mõnda aega mölutanud, siis uuesti liikuma saamine on…keeruline ja valus. Siis lööberdan ja lonkan ja oigan nii, et silmist valu-sädemeid lendab.

Unega hakkab ka asi ikka kehvaks kiskuma. Ärkan iga natukese aja tagant üles, et külge vahetada, aga no see on ju ettevõtmine omaette. Pole enam nii, et siuh siia-säuh sinna. Ja kui ma juba luugid lahti teinud olen, siis on mega raske eirata seda meeeeeletut pissihäda! Reaalselt selline tunne, et kohe lähen lõhki, aga kui vetsu jõuan, siis punnitan poolvägisi endast välja ühe supilusikatäie ja sellega asi piirdubki… Lisaks olen ma hakanud hommikuti umbes viie-kuue-seitsme ajal üles ärkama. Lapsed põõnavad mul lõpuks (!!!) ometi üheksani, seega on see varajane ärkamine minu jaoks nagu…maha visatud aeg. Vähkren ja siblin seal voodis nagu piinatud kapsauss, aga normaalset, sügavat und enam ei tule. Uuesti hakkab magus uni peale tulema just vahetult enne seda, kui lapsed ärkavad. Sest no jumal selle eest, kui ma end välja puhata saaks, või midagi, eksole. :D

Eelmisel nädalal tundsin lõpuks esimest korda ka plikatirtsu luksumist ja sain oma hirmule kinnitust – ta on vist tuharseisus! Luksumine oli üleval ja kõige tugevamad liigutused olid all. Mulle tundus, et ta põlved surusid mu naba all. Nüüd on aga luksumine vist alla kolinud ja tundub, et jalad on ikka üles pööranud, sest ribid saavad vahepeal ikka mõnuga masseeritud. Eriti usinalt hakkab ta end sirutama ja pulka suruma siis, kui tolmuimejaga mööda tuba tuierdan (ju talle ei meeldi see valju hääl), midagi söön (reaalselt, ükskõik mida) või kui lapsed järsku röökima hakkavad. Imede ime, et ta midagi mu kõhupeki alt üldse kuuleb, aga ju siis ikka kuuleb…

Ma ei taha, et see postitus oleks jälle üks ”viu-viu-viu, kõik kohad on nii valusad ja emavaala elu sakib”, aga… püha jumal, kui valusaks saavad veel ühe raseda tissid muutuda? Pakiks tüdrukud hea meelega mullikilesse, et neile mitte miski vastu minna ei saaks, põrrr…. Lisaks veel kõrvetised, selja- ja puusavalud, üle10 minuti korraga seistes tekib selline tunne, et jalatallad põlevad, ”omg emakas kukub kohe püksisäärde” tunne jne. Oeh, glamuurne elu, ma ütlen. Vähem, kui kuus nädalat tähtajani – can’t wait. :D

200

 

Elevant portselani poes, ehk mis tunne on olla 34. nädalat rase, keset kuuma suve

Ma ei tea mis värk selle kolmanda rasedusega on, aga no on teine kohe totaalselt teistsugune, kui eelnevad kaks. Esimese kahega tundsin end imeilusana, algusest lõpuni. Mida suuremaks kasvas kõht, seda kenamaks ma end pidasin. Tundsin, et olen mingi… rasedus-jumalanna! Tassin suurt kõhtu, endal nägu naeru täis – võimas! Ma lausa ootasin, et kõht veeeel suuremaks paisuks. Ootan seda ka nüüd, aga selle erinevusega, et tunne on hoopis teine. Ma ei tunne enam seda vapustavat jumalanna tunnet. Pigem vaatan peeglisse ja näen seal mingit… trolli.

Sel trollil on näonahk täiesti pekkis ja laiguline, juuksed on tal sorakil ja sassis, pekid lipendavad kahte lehte ja isegi varbad meenutavad tal pekiseid sardelle. Näkku vaadates võiks eeldada, et ta kasvatab oma last lõualotis, mitte kõhus.* See troll on väsinud, kuri, higine, jõuetu ja ähkiv. Kauge versioon sellest kaunist rasedus-jumalannast, kes ta enda arvates oma teist last kandes oli…

*Fun fakt: Joel arvab, et tita kasvab mu tissi sees. Nii kui ta mu kuskilt kätte saab, lausub ta heldinult ”titaaaaa” ja kallistab siis mu udarat. Ta on selles nii veendunud, et isegi minu ja Annu seletused sellest kus beebi-õde tegelikult on, pole tema veendumusi ümber lükata suutnud.

Mõte sellest, et ma pean paari nädala pärast pildistama minema, tekitab minus ausalt öeldes õuduse judinaid. Mul pole veel õrna aimugi mida ma selga peaks panema, et natukenegi aktsepteeritav välja näha. Hea meelega paneks pikad teksad ja peale mingi puhvaika, mis varjaks mu rämedad käe pekid jms, aga keset juulikuud tunduks see vast veidi imelik. Eriti arvestades fakti, et lapsed mu kõrval on niikuiniii kleitides-lühkades-maikades.

Ma proovisin siin ühte triibulist kleiti, mis idee poolest oleks pidanud olema üsna hea variant – põlvini, seega varjaks see suurema enamuse mu tsellust, kolmveerand varrukad varjaks käepeki ja kaenlaaugu-tussu, ning see on ka piisavalt ümber, et kõht oleks koguaeg normaalselt näha, ilma, et ma ei peaks end pidevalt katsuma, nagu mingi nümfomaan, et kleidi alt ikka kõhu kumerus välja paistaks. Aga siis vaatasin ma oma sääri, mis on mingil imelikul kombel ikka veel lubi-valged, täis sääskede punne, sinikaid ja kriime, lisaks on need veel paksud nagu tamme pakud. Sealt edasi rändas mu pilk jalgadele ja varvastele, mis on ümarad nagu üles kerkinud pärmitaigna kuklikesed, ning need varbaküüned…ugh! Boonus – tänu rinnahoidjale (loe: seljapekile) olin suutnud saavutada ka voldilise kapsaussi välimuse. Püha jumalaema… jäta või pildistama minemata! Vahet pole mis ma selga panen, gigantne kapsauss näen niikuinii välja. :D

Paar päeva tagasi käisin poes omale pluusi otsimas, sest kõik mu normaalsed rasedariided on mulle juba väiksed (jehuu, tähtajani on kuus nädalat veel!). Vaatasin siis sellise pilguga ka veidi ringi, et äkki leian midagi pildistamise jaoks. Proovisin vist kõiki neid asju, mis veel minu suuruses-maitses alles olid, aga mitte miski ei sobinud. Isegi meelepärast tavalist pluusi, mille järgi ma sinna algselt üldse läksin, ei leidnud! Lõpuks võtsin lihtsalt suvalise maikade komplekti ja kõige suuremas suuruses, et noh, midagigi siis vähemalt ja ei pea tervele linnale oma triibulist naba näitama. Aga guess what – seistes ulatuvad need maikad mul veel enam-vähem ümber kõhu, aga nii kui ma kolm sammu teen, on pluus rindade all. Nagu….agh, midaaa ja miiiiiiks ometi. Kannaks pikki kleite (mida mul ka loomulikult ju olemaski ei ole), aga siis on järgmine paksu-probleem – reied hakkavad hõõruma. Püha jumal, kas ma ei võiks lihtsalt ülejäänud poolteist kuud alasti kuskil kivi all lapiti vedeleda?

Päris koomiline oli ükspäev ka meie käik selverisse, sest ma tunnen end niigi nagu hiiglaslik, rõve… elukas, eksole. Aga kuskil ajusopis oli ikkagi teadmine, et noh, vähemalt olen ma arusaadavalt rase. Igatahes, astusin oma mustlaslaagriga poodi sisse, nägin, et LHV panga tüütajad tutvustajad juba vahivad meid kullipilgul, ning niipea kui kärude juurde jõudsime, olime juba lõksu püütud. Mees toppis ruttu lapsed kärusse ja ütles neile, et aitäh, pole huvitatud. Mina lihtsalt tõstsin käed üles ja panin ”ma ei taha midagi, jätke mu hing rahule, ma olen selle jaoks liiga väsinud ja rase” karjudes jooksu. Piinlik oli, aga no issaaaand kui tüütu ja arusaamatu võib üks inimene olla, appi!

Poest väljudes haakis üks tüüp end ikkagi meile JÄLLE külge, ning hakkas pommima. Ma ütlesin, et mul juba on see pensioni jama LHV’s ja laske nüüd meil olla, ise ei näe siis, et meil on kaks kannatamatut väikelast ka kaasas või. Aga no tal oli savi, seisis mul põhimõtteliselt tee peal ees ja pommis isikukoodi, et no KONTROLLIME! Kuna ma ei ole selline inimene, kes suudaks tüütajad konkreetselt metsa seenele saata ja lihtsalt minema kõndida, asusin ”mis sa arvad, et mu rase aju suudab praegu seda koodi meenutada või…” pomisedes oma id-kaarti otsima. Selle peale ehmatas tüüp justkui ära ja ütles kohkunult: ”oi vabandust, ma ei pannud tähelegi!” Eeeeeeem… Ma vaatasin teda vist sellise näoga, et ma arvan, et tüüp näeb veel nädal aega õudusunenägusi sellest, kuidas üks viimase vindi peal rase godšilla tal unepealt näo peast ära sööb. Päriselt ka! Oiii, sorri, kuule, ma ei märganudki, et sa iga hetk plahvatamas oled ja kõnnid siiin ringi nagu muna kandev pingviin, mööda uisurada. Kas ma tõesti olen siis niiiiiiii paks, et polegi nagu aru saada kas lihtsalt sitaks ülesöönud või rase. Jajah, mehed ei märka selliseid asju ja blablabla, aga kammooon, ma tõesti eeldasin, et minu puhul ei saa selline ”väike” asi kuidagi kahe silma vahele jääda. Pigem vastupidi – ma eeldasin, et mu kõht on hetkel esimene asi mida üks funktsioneerivat silmapaari omav inimene näeb! Aga ju ma siis meenutan lihtsalt kaldale uhutud emavaala, mitte rasedat!

*Nutab ja hammustab uue ampsu snikersit* :D

fuck this shit, i’m out