Esimese lasteaia nädala emotsioonid

Viimases paaris postituses olete vast juba küll ja veel saanud sellest lasteaia saagast lugeda, aga mina pole siiski veel lõpetanud.

Kui ma nad neljapäeval kell neli koju tõin, oli juba aru saada, et nad on väsinud ja igasuguseid emotsioone täis. Otseselt seletada ma seda ei oskagi, aga no mina emana sain aru, et nad pole oma olekult nagu tavaliselt. Aga kuna meil oli siiski õpetajatega jäänud jutt, et nad reedel ka aeda lähevad ja lapsed ise ka ”kas jääme homme koju puhkama?” küsimuse peale kohe ”eiiiii” kiljusid, viisin nad hommikul ikkagi lasteaeda. Oi, kui vale see otsus oli! Ema ikka teab ja peab oma sisetunnet kuulama…

Kui ma neile reedel peale lõunaund järgi läksin, jooksis Joel koheselt minu embusesse, musitas, kallistas ja paitas mind, nagu me poleks kolm nädalat kohtunud. Ütlesin talle, et lähme nüüd koju, mille peale ta kohe murelikult uuris, kas me ikka Plika ka ära toome. :D

Annu rühma jõudes, oli temagi üllataval kombel mind nähes pigem rõõmus. Ta hakkas kohe asju kotti toppima ja end riide sättima. Olin juba õnnelik, et ma ei peagi teda mööda rühma taga ajama, ning väe võimuga koju lohistama, nagu eelnevatel päevadel. Ta käitus eelnevalt nagu ma teda kodus peksaks, või midagi, sest miks muidu ei taha laps koju minna, eksole. :D

Olime meie siis kenasti õue jõudnud, kui Annu totaalselt ära flippis. Hakkas järsku justkui täiesti tühja koha pealt karjuma, jalgu trampima, virutas oma vesti seljast minema ja karjus, et tema ei tule MITTE KUNAGI koju. Närvas seal nagu hullumaja patsient, kel on rohud võtmata jäänud. Täiesti kohutav. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud!

Kui üritasin teda kinni hoida, rahustada või küsida milles asi on, mida ta tahab jne, karjus ta mulle vaid vastu, et tema ei räägi minuga, tema ei armasta mind ja tema ei tule minuga koju, MITTE MITTE MITTE KUNAGI. Nii kui ta lahti lasin, jooksis minust eemale. Käest kinni võttes viskas end makaroniks maha pikali. Ta ei reageerinud absoluutselt mitte ühelegi mu püüdele teda rahustada või aru saada milles probleem on. Lõpuks lihtsalt käskisin Joelil käru peale istuda, viskasin sipleva ja röökiva Annu üle õla nagu jahukoti, ning tulin tulema – ühe käega lükkasin Madli ja Joeliga käru, teisega hoidsin õlal hüsteerias Annut.

Kui olime paarsada meetrit lasteaiast eemale saanud, rahunes ta lõpuks nii palju maha, et mulle vastata. ”Mu printsessi kamm jäi lasteaeda” nuuksus ta. No joppenpuhh, oleks ta siis seda KOHE öelnud, eksole, aga ei, esimese asjana hakkame ikka hüsteeritsema… Õnneks sain jutu kiiresti printsessi kammilt eemale, meenutades talle, et kodus ootavad teda uued legod ja printsessikroon (mille Joel samal õhtul kogemata ära lõhkus, oi seda draaa-aamat!)

Kuna ka Madli on omaette isiksus ja ka temal on omad soovid, läks nii, et tol õhtul läksime alles kümne paiku magama. Jah, kõik koos, sest ma olin (olen) ise ka lihtsalt nii läbi kogu sellest möllust (mis siis veel lastest rääkida, eksole). Aga pika ja kosutava une asemel sain ma hoopis terve öö lohutada pidevalt siplevat ja nutvat Joelit.

Joel oli just magama jäänud, kui ärkas nutuga. Mõtlesin, et Annu tegi talle midagi ja ajasin veel ärkvel oleva Annemaia oma voodisse tagasi. Lohutasin Joelit ja ta jäi uuesti magama. Läksin ka oma voodisse ja olin juba magama jäänud, kui läbi une kuulsin kuidas Joel jälle nutma hakkas. Lohutamine enam ei aidanud, seega võtsin ta enda kaissu. Mõtlesin, et kui ta magama jääb, tõstan ta tema oma voodisse tagasi. Aga seda hetke ei saabunudki… Ta ei jäänudki enam rahulikuks, aina siples ja vehkles, ning nuttis, endal silmad kinni. Mitte miski ei mõjunud. Muudkui keerutas, vehkis jalgadega, nuuksus… Ma isegi ei oska öelda kui kaua see kestis, sest ma olin juba täiesti laip ja hakkasin ka vaikselt endast välja minema.

Lõpuks ta siiski uinus, aga ärkas veel mitu korda nutuga ja tõmbles jälle tükk aega, enne kui uuesti maha rahunes. Mul oli hommikuks selline tunne, et ma polegi magada saanud. Ajal mil Joel magas, oli vahepeal ju Madli ka veel üleval. Põhimõtteliselt üks lõpetas, teine alustas…

See on see emotsioonide maha surumine, ma ütlen! Ma olen ennastki leidnud Joelile ütlemas: ”ah, mis sa nutad, sa oled juba suur poiss ju!” aga see on nii vale! Ta on kaheaastane. Ta ei ole suur! Ja isegi kui oleks, poleks ka siis nutmine vale, halb või häbiväärne. Kui laps nutab, on sel tema jaoks piisavalt suur põhjus. Isegi kui täiskasvanu jaoks on see põhjus jabur, ei tohi lapse emotsioone alavääristada… Emotsioonid tulebki välja elada, et end jälle hästi tunda, mitte neid enda sisse matta ja sisemiselt surra. Joel on praegu sellele nii hea näida – väliselt, ärkvel oleku ajal, oli ta ju rõõmus, aga kui saabus öö ja asi väljus justkui tema kontrolli alt (magamise ajal), tuli kõik lagedale, ning laps elas enda mured ja pinged välja.

Edaspidi on kindlasti kaks asja: a) ma pean veelgi rohkem mõtlema mida, kuidas ja kellele ma räägin-ütlen-kirjutan ja b) ma pean usaldama oma emasüdant.

Sõna jõud, ehk ”tattnina” jätkuks

Ma kohe ei tea kust otsast alustadagi. See on nii absurdselt halenaljakas, et ma häbenen praegu oma emotsionaalse postituse pärast omal silmad peast välja! Südamevaluga emalõvi minus oli valmis juba kõiki ja kõike puruks rebima, et asja tuumani jõuda. Ma olen interneti inimene, ma olen lugenud mis maailmas toimub. Siin samas, Eestiski, toimub kohutavaid asju. Iga jumala päev. Mina ju ei tunne neid inimesi kelle hoolde ma oma kalleima vara andnud olen…

Käisin mina siis lasteaia direktori juures lepinguid tegemas ja ühtlasi rääkisin ka seda tattnina asja. Tegelikult sain juba enne direktori juurde minekut selgusse majja, sest lasteaia juurde jalutades sattusin kokku koduteel oleva õpetajaga, kellelt veidi aru pärisin.

Saage tuttavaks, SEE on tattnina.

Tattnina, ehk petrooleumilamp!

Lühidalt võttes: lapsed olevat eile jalutamas käinud ja kui nad möödusid muuseumist, nägid nad muuseumi direktorit, kes lapsi laiskliisusid ja tattnokki vaatama kutsus. Annu olevat kohe öelnud, et ‘tattnokk’ on kole sõna ja niimoodi ei tohi rääkida. Ja sealt see sõna tuligi.

Seletus oli muidugi pikem ja põhjalikum, aga kõik klapib Annu jutuga. Küsisin Annult ka, et kus ta oli, kui talle tattnokk öeldi jne, ja ta rääkis sama juttu, mis õpetaja. Lihtsalt oma lihtsustatud, segasel ja lapselikul viisil. Minus pole kahtluse poegagi, et just nii see kõik oli.

Mul on praegu nii rumal tunne, et ma ei tea kuhu oma silmi peita. Mina, va emotsiooni pealt jagaja, peaksin tõesti mõtlema enne, kui vajutan ‘avalda’ nuppu. Ma peaks endale vist teadvustama hakkama, et mu blogi pole enam ammu vaid minu privaatne päevik, kuhu kõike emotsiooni pealt kirja panna. Mul pole enam viis lugejat, vaid viis tuhat…

Esimesed lasteaiamured, ehk mida teeksid sina, kui su lapsele öeldaks ”tattnina”

Eile oli Annu ja Joeli kolmas päev lasteaias ja nad jäid rõõmuga lasteaeda isegi lõunauneks, peale mida ma neile siis järgi läksingi.

Joel jooksis mulle suure naeratusega vastu ja kallistas mind kõvasti. Temal minevat väga hästi. Väga kenasti olevat magama jäänud, teistega mänginud ja kui keegi oligi nutnud, polevat Joel selle kisakooriga üldsegi mitte ühineda tahtnud, vaid hoopis naeratas edasi. See poiss on kõigile oma põselohukesi demonstreerinud juba esimesest päevast peale!

Täna tahtis Joelgi mul kätevahelt head aega kalli ja musita minema lipsata, sest üks poiss, kellega ta enam-vähem samal ajal aias käima hakkas, juba ootas teda rühma ukse all, kapi nurgas. Muudkui naeratasid teineteisele ja lollitasid, samal ajal, kui mina üritasin Joelile alles sandaale jalga suruda. See oli nii armas, et mu süda lausa sulas! Mul juba mõtted jooksid, et mõtle kui lahe, kui see poiss nüüd olekski see ‘parim sõber’, kellega nad 20a pärast ka istuvad ja lapsepõlve meenutavad. ”Mäletad kuidas me juba kaheaastastena parimad sõbrad olime, ja koos lasteaias autodega mängisime?” :D

Annu pärast olen ma aga mures. Küsisin eile õpetajalt, et kuidas tal läheb. Õpetaja muudkui kiitsi, et Annu on väga asjalik ja tragi, ning vägevate ütlemistega. Näiteks olevat Annu pilti joonistanud ja siis õpetajale kurjustades öelnud, et kas too võiks teistele lastele öelda, et nad veidikene vaiksemalt kisaksid (hah, irooniline, sest tema on kodus see kõige suurem Preili Kisa) või ukse vahelt kinni panna (kujutle seda ütlemas ühte ninakat kolmeaastast eksole).
Aga kui küsisin, et kas Annu on sõbrunenud ka kellegiga, ütles kasvataja ei. Annu olevat õpetajale kurvalt kurtnud, et keegi ei taha temaga mängida, mille peale siis õpetaja oli lapsi suunanud ja Annu ikka ka mängu sokutanud. Mul käis südamest jõnks läbi. Keegi ju ei taha kuulda, et ta laps tunneb end üksikult, et tal on paha või valus.

Õpetaja küll rahustas mind, et anname asjale aega, sest teistel on juba eelnevalt omad grupid välja kujunenud, Annu on alles uus ja nad kindlasti jälgivad olukorda, ning vajadusel suunavad. Mina ise muidugi kardan seda, et teda ei võeta mängu, sest suuremad arvavad, et Annu on ”titt”…

Aga rühmast ma Annut vabatahtlikult ikkagi kätte ei saanud. Jälle pidin teda minema lohistama, sest tema tahtis veel seal soengut endale teha ja jumal teab mida. Meie mehe, Joeli ja Madliga aga ootasime täisriides tema järgi, seega pidin ta lihtsalt rühmast süles välja kandma… Õues mossitamine jätkus. Annul oli väga paha tuju. Ta ei tahtnud isegi issi käest kinni võtta, ega talle kukile minna. Mossitas ja torises nagu väike vanainimene. Minu käsi õnneks talle siiski sobis.

Kodus, õhtusöögilauas, hakkas Annu jälle lasteaiast rääkima ja puhkes järsku nutma, öeldes, et keegi ei võta teda mängu. Ma oleksin peaaegu ise ka nutma hakanud, sest mul on nii valus mõelda, et keegi ei taha temaga sõbrustada… ja ma ei saa ega oska ju ka midagi teha! Annu on ju muidu selline tulesäde, energiline ja rõõmus, naerab ja sõbrustab KÕIGIGA. Mis neil lastel ometi viga on, et nad teda kampa ei taha… see murrab mu emasüdame.

Täna lasteaiaväravas sain aga uue paugu. Annu nimelt ütles, et keegi oli talle tattnina (!!!) öelnud! Kui küsisin, et kes see niimoodi talle ütles, hakkas laps kogelema, ning rääkis, et kasvataja ütles (andis ka kirjelduse), ning lisas siis, et ta ei olevat tohtinud seda emmele-issile rääkida. Nagu… MISSSAASSJA?!

Ma ei oska sellest mitte midagi arvata. Ma ei oska kuidagi reageerida, ega midagi mõelda. Ma tahan ju oma last uskuda, aga samas ma tean, et ta ajab niisama ka palju pada ja tal on elav fantaasia. Aga see on konkreetse sõna. Sõna, mida ma pole kuulnud teda iial kasutamas. Sõna mis kohe kindlasti ei pärine meie majast!

Ehk ütles keegi lastest seda talle ja kasvataja siis ütles, et ta ei tohiks seda meile edasi rääkida? Vaevalt ju, et kasvataja ISE lapsele tattnina ütleb? Või mis värk sellega on… Oeh, pühajumal küll. Ma hakkan tõesti mõtlema, et see lasteaia asi polnud ikka ÜLDSE hea mõte. Vähemalt mitte see, et Annu läheb endast aasta-kaks vanemate rühma…

Loodan, et ma saan pärastlõunal direktoriga rääkima minna ja… ma kohe ei teagi mis. Lepingu pärast pean niikuinii tema juurde veel minema, seega võiksin talle ehk sellest probleemist ka rääkida? Või peaksin sellest enne kasvataja endaga rääkima, ning alles siis direktori juurde minema? Ma ei tahaks kuidagi kasvataja ”seljataga” tegutseda, aga kui ta on ehk ise ka ”asjaosaline” ja ongi lapsele öelnud, et too ei tohiks emmele-issile rääkida, et talle halvasti öeldi? Oeh, kurat, ma ei teaaaaa…

Edit:

Ma ei süüdista kedagi. Lihtsalt arutlen hetkel, teades mida mu laps rääkis. Mulle tundub väga kaheldav, et mõnel kasvatajal sellega üldse mingit pistmist olla saab. Kõige tõenäolisem on ilmselt see, et mõni laps seda talle ütles ja keelas emmele-issile rääkida. Või ma ei tea… Annu õpetajad tunduvad kõik niii toredad ja kui ma ükspäev Annult küsisin, et kellega ta kõige rohkem aias mängib ja suhtleb, kes talle kõige rohkem meeldib, kirjeldas ta on õpetajaid (mis muidugi mind jälle kurvaks tegi veidi, sest ta peaks/võiks ikka lastega mängida…) Aga ma ei saa ju sellesse ka ükskõikselt suhtuda ja lapse juttu eirata, sest fakt on see, et kuskilt see sõna tuli ja keegi seda talle ütles.

Loe SIIT mis TEGELIKULT juhtus! :D

Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 2

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Esimene osa on SIIN.

Esmaspäev

Esimene lasteiapäev! Lapsed olid nii õhinas, nad ootasid seda päeva juba kolm nädalat. Mina olin suhteliselt rahulik, sest ma teadsin, et neile niikuinii meeldib ja ma olin valmis neist ka lahti laskma. Lasteaeda minek on minu jaoks nagu esimene suur samm selle poole, et nad pole enam minu beebid. Neil on nüüd mingi ”oma elu”, mis ei hõlma enam mind. Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis teeb see mind kurvaks, aga samas ma tean, et on aeg. See on neile hea. Ja ma ei nutnud üldse! Ainus kord, kui mul pisarad silma tulid, oli päris alguses, kui ühe poisi ema minema läks ja see pisike rühma koledal kombel nutma jäi… See oli nii õudne ja mu emasüda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest ma ei tahaks iial oma last niimoodi nutmas näha ega teda niimoodi maha jätta…

Igatahes. Mees läks Annuga, mina läksin Joeliga. Mees sai juba 10 minutit hiljem koju minna, ta olevat minema saadetud. Annul oli jumala suva. Läks mängima ja aidaa issi.

Joel ikka alguses nagu vajas mind. Koguaeg otsis mind silmadega, kui rühmas ringi liikusin ja vahepeal käis meid kallistamas. Ma ei tea kas minu pärast, või ehk hoopis sellepärast, et minu juures oli ka väike Madli, keda ta nii hullupööra jumaldab…

Proovisin end tahaplaanile hoida ja ei toppinud end Joeli kõrvale mängima, et ta ise tegutseks, laste ja õpetajatega sõbruneks jne. Istusin Madliga diivanil, telefon näpus ja otsisin kohta kust ma praegusel ajal veel lühikesi riideid saaksin tellida. Joelile oleks vaja lühikesi pükse ja Annule 2/3 (põlveni) ühevärvilisi retuuse, mis sobiksid kleidi alla, aga no mitteeeeeee kuskil ei ole enam müügil! Päriselt ka, kui keegi teab kust saab, või kui kellelgi on ehk müüa korralikke lühkareid suuruses 92 poisile ja retuuse suuruses 98/104 tüdrukule, siis pakkude mulle!

Kuna Joeli ja Annu rühma mänguplatsid on õues kõrvuti, siis ma nägin, kui Annu välja mängima tuli. Ka tema nägi mind – hüüdis ”emme”, lehvitas korra ja läinud ta oligi. Jooksis tüdrukutega võidu ja siis hakkas neil liikumisõpetajaga mingi mäng…

Muide, Annu on endast vanemate lastega samas rühmas, sest 2014a sündinute rühm oli juba täis. Tema rühmakaaslased on temast peajagu pikemad ja enamus saavad juba kuueaastaseks, st järgmisel aasta lähevad juba kooli. Annu saab hakkama küll ja klapib vanemate lastega hästi, aga no ma ei tea, ma ikka tahaksin, et ta oleks veidikene noorematega koos. Ma kardan, et need lapsed on äkki liiga suured ja teevad talle kuidagi liiga, või ma ei tea noh. Samas, võib-olla on see talle hea, sest ta õpib suuremate pealt kindlasti palju. Aga temalt ei saa ju jällegi nõuda samu asju, mis neilt viie-kuueaastastelt. Ma kardan, et mõnes asjas tunneb Annu end kõrvalejäetuna või ehk ei võeta teda mängu, sest ta on ”titt”. Eile mängis ta õues liivakastis küll põhiliselt üksinda… See mõte teeb mind jälle nii kurvaks!!!!
Eks see nõuab õpetajatelt ka jällegi lisapingutusi, et Annut tegevustes aidata. Ega nemad ei paistnud ka sellega eriti rahul olevat, et neile mingi ”beebi” rühma sokutati…

Aga neile meeldis aias ja Annule lausa nii väga, et ma sõna otseses mõttes LOHISTASIN ta röökides lasteaiaväravast välja.

Peale esimest lasteaiapäeva olid neil sellised emotsioonid. Oeh, kuhu see aeg küll kaob…

Teisipäev

Paganama lapsed, ma ütlen! Nad olid juba pool seitse hommikul üleval, et noh, kas hakkame minema juba? Täitsa soodad…

Söötsin neil kõhud täis ja kolmveerand üheksa olime aias. Annu põhimõtteliselt jooksis rühma ja ma pidin teda taga ajama, et musi-kalli saada. Tal oli nagu, et ok-ok emme lase jeed nüüd.

Joel läks ka rühma hea meelega, naeratus suul. Meil oli räägitud, et täna ta jääb tädide ja titadega üksinda, ning et emme läheb natukeseks ajaks koju ja tuleb talle peale lõunasööki järgi. Ta oli nagu: ”mhmh, jah emme”. Tegin talle musi ja kalli, ning lipsasin uksest kiiresti välja.

Mul on hea meel, et neile aias meeldib… Ma valin selle, et ma mõtlen, et ma olen kõik õigesti teinud ja nad ei karda üksinda aeda jääda, sest teavad, et emme tuleb neile alati lubatud ajal järgi. Mitte, et ma olen kohutav ema ja lapsed tahavad minust eemale saada, ning sellepärast nad nii rõõmuga lasteaeda lähevadki. :D

Ma joon praegu KUUMA kohvi, söön SOOJA hommikusööki ja BLOGIN – kell üheksa hommikul! WHAT! Madli magab igemed laiali ja no vahelduse mõttes on ikka niii paganama hea, et ma isegi ei häbene seda tunnistada. Lähen neile peale lõunasööki järgi ja eks siis ole näha kuidas neil täna läks ja mida nad mõtlevad. Idee poolest võiksid nad homme juba lõunauneks ka sinna jääda…

Kindlasti on see lasteaia värk ka mulle hea – kaks korda päevas 30-40 minutit jalutamist peaks hetkel olema piisav lüke, et mu kaal veelgi kiiremini langeks. Tänu aina langevale kehakaalule ja ilusatele kulmudele, millega ma ise enam vaeva nägema ei pea, on mul ”nägu” justkui koguaeg peas, ning ma tunnen end ka aina ilusamana.

Peaks endale käru külge kohvitopsi hoidja sebima ja mingi laheda termostassi ka, et hommikul aiast tagasi jalutades mõnusat kuuma kohvi juua. Täna hommikul jalutasin kohalikus pagariärist mööda ja mineeee, kui head lõhnad sealt tulid… See muidugi nulliks ära mu hommikuse jalutuskäigu mõtte. :D

***

Ei no jah! Normaalsed lapsed mul. Läksin neile järgi just siis, kui Annu rühm hakkas tuppa sööma minema, seega nägin teda kohe. Annu oli pahane: ”Ähh, emme! Mida sina siin teed? Ma ei taha veel ära minna!” Ma olin ikka suht sõnatu. Missssasja nagu. Aga noh, tema õnneks läksin ma esimesena järgi Joelile, sest nende rühmas toimub kõik veidikene varem.

Kui ma Joeli rühma akna alla jõudsin, kuulsin koheselt meeletut nuttu ja mul tekkis klomp kurku – ega see ometi minu Poja ole? Kuulatasin veidi ja hingasin kergendatult – ei ole Joel. Astusin rühma uksest sisse ja jälgisin vaikselt Joeli askeldamist. Tassis seal tooli, et tema hakkab ka magama sättima… Ja siis kasvataja juhtis ta tähelepanu sellele, et kuule su emme tuli… Ta pani rahulikult tooli maha ja jooksis mind kohe kallistama, ning rääkis kui tore päev tal oli. Kasvatajad kiitsid, et ta oli nii tubli poiss, ei kurvastanud üldse ja pidevalt oli hoopis suu naerul. Seda oli küll igati hea kuulda!

Panime siis vaikselt riidesse ja läksime Annu rühma mänguplatsile mängima, seniks kuni Annu söönuks saab. Ütlesin Joelile, et näe, mine jookse ja mängi veel natuke, kuni Plikale järgi saame minna ja ta vaeseke küsis mitu korda üle, et ega ma ometi jälle ära ei lähe…

12.40 saime siis Annule järgi minna. Panin Madli kõhukotti ja ronisime trepist üles. Koridoris rippusid laste tehtud pildid ja nende seas ka minu Annemaiakese pirn, mille tegemisest ta mulle eile nii suure õhinaga rääkis.

Annu polnud üldse vaimustuses, et ma JUBA JÄLLE seal olin. Tema tahtis seal mingit pilti veel lõpuni joonistada, tahtis nendega koos seal magama minna ja no sada häda. Peaasi, et koju ei lohistataks, eksole… Ja jällegi, kasvataja kiitis tedagi. Ma ei tea kas see on mingi lasteaiakasvatajate koodeks, et kiitke kõiki lapsi, et lapsevanemate närve rahustada, või mis, aga kasvataja ütles, et Annu on väga tubli, saab kõigega hakkama ja ei jää neile viie-kuueaastastele üldse mitte väga paljuga alla, et ta haarab kõike lennult. Näiteks, et kui teised hakkasid peale õuest tulekut sokke vahetama, siis Annu tegi ka kohe sama, ilma, et keegi talle seda ütlema oleks pidanud. Annu joonistavat ja värvivat ka väga kenasti, oma ea kohta (?).

Homme siis jäävad lõunaune ajaks ka aeda. Seljakotid seljas, nagu koolilapsed… Käisime peale aiast tulekut poes ka ja Annu kinkis oma pildi ühele võhivõõrale, lapsega naisele, öeldes, et ta joonistas selle talle. :D

Ma nii naiivne pole, et arvaks, et nüüd nii jääbki, et nad iga hommik rõõmuga aeda lähevad, aga tore ju oleks. Ma kardan tegelikult väga seda tagasilööki, mis ilmselt hiljemalt järgmise nädala alguses tuleb, kui nad mõistavad, et see lasteaia värk polegi mingi ühekordne lõbus vaheldus, vaid nii nüüd ongi ja nad peavadki seal nüüd pidevalt käima… Ma ei tea kas ja kuidas ma suudaksin oma lapse(d) aeda nutma jätta. Isegi kui ma tean, et see nutt leebub ehk paari minutiga, peaks ikkagi olema minu süli see, mis nuttu leevendab, mitte mingi võõra tädi oma. Ühesõnaga, minu enda jaoks on see vist siiski hetkel kõige keerulisem. Lastele tundub (veel) meeldivat ja ma üritan seda mitte saboteerida.

Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 1

Laupäev. 

wpid-IMG_20180908_162355_450.jpg

See on minu ‘kill me now‘ nägu. Kell on neli. Ma olen täna kaks lonksu kohvi joonud. Oma ülihelikiirusel, tite kisa saatel, valminud ühepajatoidust sain ka ühe ampsu, enne kui see väike preili juba hüsteerias oli, sest omg mind pandi sülest maha… nii, kui tagumik maad puudutab, on kisaaaaa. Ja ei, mitte gaasidest või millestki sellisest. Lihtsalt peab olema hoitud ja kantud, sest muidu… A ja J on ka “muster lapsed”. Ma olen täna kuulnud umbes 738398 draamat, teemadel kes kellelt mida ära võttis, kes kellele haiget tegi jne… Annul oli kolm meltdowni jutti, sest ma julgesin talle öelda, et tal on särk valet pidi seljas ja kas ta PALUN paneks selle nüüd õiget pidi.

Jalutuskäik ja poetiir olid ka fun, nagu ikka, sest Üks ja Kaks ei ole suutelised aru saama lausetest “kõnni edasi” “ära roni kraavi” ja “ära palun puutu”, ning Kolm IKKA VEEL EI MAGANU (kolmas päev juba seda “magamine on nõrkadele” jama). Nüüd vähemalt Kolm magab, aga teha ei saa ma ikka väga midagi, sest mu käed ei ulatu näiteks isegi mitte kraanikaussi, et nõusid pesta, kui ta mul kõhul on. Päev on õhtus, aga minu tänane to do list on alles alguses.

Hirmuga mõtlen juba, et mis küll homme saab, kui Madli JÄLLE magada ei plaani…

Ajutine madalseis.

Pühapäev

Peaaegu lastevaba akude laadimise päev. Ma pole aastaid mitte midagi AINULT enda jaoks teinud. Täna aga läksin ja tegin ja olin ja absull ei tundnud end süüdi! Jätsin 2/3 lastest maha ja sõitsin Tartusse, et lasta endale püsikulmud teha ning veidi poodides tuulata.

Kartsin, et Madli hakkab jälle oma ”magamine on nõrkadele” draamatükki etendama, seega käru lifti lükates mul ikka süda värises sees. Ma ju ei teadnud kas ja kui lastesõbralik see naine on, või mida ta üldse arvab sellest, et ma sinna beebiga lähen… Alguses lootsin, et saan kellegi veel kaasa võtta, kes vajadusel siis beebi sülle võtaks, kui too kisama pistab, aga no polnud mitte kedagi võtta. Aga põrgusse, minemata ka ei jätnud! #see-on-see-kui-sul-tugivõrgustikku-väga-pole

Aga mul joppas hullumoodi! Madlike magas peaaegu terve selle aja lihtsalt maha! Korra küsis süüa ja siis magas edasi. Mõlemad Kelliga imestasime ja lõime suurest õnnest käsi kokku. Mul läks kulmudega umbes 2 ja pool tundi aega, pluss see 15 minti mis ma vahepeal lapsega jändasin. 11.30 alustasime ja 14.17 astusi uksest välja. Umbes kaks tundi sellest oli siis see ”tatoveerimise” osa ja pool tundi ettevalmistus.

wpid-img_20180909_163917_631-819x1024-1

Üks kulm peaaegu valmis, teine veel pooleli. Tegin selfi, sest tahtsin näha mis nägu ma olen. Kuna pilt sai kena, riputasin selle ka instagrami, sest noh, why the hell not? ”Kas sa oled peast soe? Mis sul viga on, et sa SELLISE pildi netti üles paned? Kustuta see rõvedus KOHE ära! Päts paljas, võeh, lollakas kurat…” sain ma esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa oma vanemalt vennalt kõne. Jah, spet sulle vennake. Mina sind ka! 

Püsimeigi tegemine ei olnud üldiselt üldse valus. Kui tuimestava geeli mõju ära kaduma hakkas, siis natuke nagu oli, aga nii kui Kelli märkas, et mu nägu tõmblema hakkas, pakkus ta kohe uut tuimestavat geelikihti ja siis ei tundnud ma jälle mitte midagi.

41413792_2026808987383664_3065392384780009472_n

Foto: Kelli Bendeliani Püsimeigi Stuudio & Koolitused

Praegu on kulmud tumedamad, kui nad tegelikult jääma peaksid. Osa värvi kulub lähinädalatel maha ja siis alles näeb tõelist, paranenud tulemust. Oktoobri lõpus lähen hooldusesse, et asjale viimane lihv anda. Praegu (teisipäeval) olen aga selline – null meiki, magamata ja vinnilise nahaga, aga rahul ja õnnelik.

wpid-20180911_093816-1390387722.jpg

Kuigi Kelli ei soovinud reklaami, sest tal on tööd juba niigi nii, et tapab, siis kiidan teda ikkagi. Ta on tõesti väga-väga tore ja sõbralik, ning töö on väga korralik, loomulik ja ilus. Kui püsimeiki üldse teha, siis kindlasti AINULT proffi juures, kel on ka kogemusi ja oskusi. See asi jääb teile ju näkku AASTATEKS. Midagi pekki keeratakse, siis sina oled ju see, kes seda õudust oma näos kandma peab, mitte too ebaprofessionaalne ”kunstnik”. Seega mõelge, enne, kui lähete tegija juurde, kel pole korralikku varustust või piisavalt kogemust.

Peale seda, kui olin omale kulmud näkku saanud, suundusime Madliga shoppama. Tahtsin üle tüki aja jälle enda garderoobi uuendada ja lastelegi oli ühte-teist vaja. Kärutasin mööda poode, Madlike magas magusasti ja mina sain rahus asju vaadata. Niiii paganama hea oli üksi poes olla, et ma kohe ei tea kuidas seda väljendada. Mitte keegi ei ohkinud mulle kõrva, et kui kaua mul veel läheb, mitu tiiru ma veel plaanin teha või miks ma seda ühte ja sama pluusi viis korda vaatan. Keegi ei virisenud, keegi ei jooksnud mul eest ära, keegi ei näppinud asju, mida näppida ei tohi, keegi ei roninud kuhugi, keegi ei hakanud keset poodi valjuhäälselt nutma, sest miks on pluusi peal kiisu pilt, mitte näiteks hoopis hobuse oma… Vaatasin rahulikult asju ja ei kiirustanud kuhugile. Pa-ra-diis!

Millal teie viimati nö ‘akude laadimise’ päeva võtsite ja mis te siis selle päevaga tegite? Kas teil on kunagi püsimeiki olnud või olete ehk selle tegemisele mõelnud?

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Lasteaia esimese ja teise päeva kohta loe SIIT!