Jälle üks suur samm iseseisvuse poole

Meie elu läks alates nädala algusest tunduvalt kergemaks (ja TUNDUVALT kallimaks!). Nimelt soetasime me lõpuks auto!
Kuna tingimusteks oli, et see peab olema ökonoomne, aga piisavalt suur, et mahutada mitu titte, nendega kaasnev tavaar ja vajadusel ka näiteks koer, siis hakkasime kohe vaatama seitsmekohaliste miniväänide poole.
Vend soovitas mulle tungivalt opel safirat, olevat teine lausa 2014. aasta kõige ökonoomsem miniväänik. Aga meile ei meeldinud see lahendus, et tagumised istmed mahutavad mugavalt vaid eelkooliealisi lapsi, ning ei käi ka välja. Ja no mehel oli midagi ka oopli vastu…
Südames tuksus ikka Chrysler, sest see vastas (peaaegu) kõigile meie tingimustele. Probleemiks oli ainult see, et chrysleri üleval pidamine pole teps mitte odav lõbu. Peaaegu 2 t kaaluv auto neelab ikka kütet vat, et mitu korda rohkem, kui tavaline 5 kohaline sõiduauto.
Vaatasime ja kaalusime veel mitmeid variante, aga lõpuks leidsime ideaalse auto (gaas + bena chrysler!), ning samal päeval sõitsime juba sellele järgi. Õigemini mees ja mu sõbranna sõitsid, sest kell oli juba nii õhtus, et lapsi tuli magama sättima hakata.
Alguses olin küll äärmiselt kurb, et ma ise sõitma minna ei saanud, aga kui auto mulle öösel ukse alla toodi ja ma selle kohe vastu kaevu tagurdasin, nii, et kriimud ja mõlgid taga, olin tänulik, et ma oma laste elu selle tripiga ohtu ei seadnud (ja mees oli tänulik, et ta ikka kallimat autot mulle vaatama ei hakanud). See ei ole auto, see on faking LAEV! :D
Ma õppisin kilukarbiga sõitma, aga see auto… see on juba next level shit. Sorri, aga ma ei tea kuidas ma plaanin homme Võrus sellega üldse ellu jääda. Suhteliselt väike linn, aga noh, ma ei tunneta seda autot veel ÜLDSE! Ükspäev sõitsin näiteks tagumikuga vastu aiaposti, kui hoovi keerasin. Liiga väikse kaarega tulin ja noh… APPI, ühesõnaga. Ma soovitan kõigil Võru elanikel homme evakueeruda.

Ja sellest, et ma ei tea autode hingeelust absoluutselt mitte kui midagi, ei tasu üldse rääkima hakatagi… Kui keegi küsib milline chrysler meil on, siis tõenäoliselt vastaksin ma, et sinine. :D

Kui kaua teil aega läks, enne kui end autoroolis täiesti kindlalt tundisite ja isegi keerulised parkimised kõhklusi ei tekitanud? Mis teie esimene auto oli?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Jälle halbu uudiseid #MomGuilt

Käisin täna Annuga nina-kurgu-kõrvaarstil, sest kunagi mainisin perearstile, et Annu nohiseb ja vahel ka norskab magades, ning ta suunas meid igaks juhuks edasi.
Ma ei kartnud midagi ja ausalt öeldes ei mõelnudki sellele eriti, sest see tundus selline väike probleem (võrreldes tema dermatiidi olukorraga vähemalt). Ma juba eeldasin, et küllap need adenoidid seal mingit jama korraldavad, aga edasi nagu vapsee ei mõelnud…
Igatahes. Hoidsin Annut seal vägisi kinni, et arst saaks ninna ja suhu vaadata. Laps karjus nagu ratta peal… Kisa äratas ka diivanil (kookoni sees) magava Joeli üles.

”Adenoidid on suured, kas paneme opi aja kirja?” Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Minu väike beebi peab opile minema? Kuidas ometi? Ta on ju nii väike, kuidas see kõik välja näeks… Appi. Ei. Ma ei taha.

”Veebruaris-märtsis oleks võimalik ära teha, kas panen kirja?” kordas arst oma küsimust. ”Või tahate veel mõelda?” jätkas ta, kui nägi mu hirmu ja segadust täis nägu.
”Eeeee, ja kui me ootaksime, mis siis? Kas see teeb talle midagi?” küsisin mina.
”Ei tee, aga hambumusele võib mõjuma hakata. Hiljemalt 3-4 astaselt soovitaksin ära teha.”
”No siis ma vist praegu pigem ootaksin. Ma pean sellele mõtlema ja mehega ka arutama ja…”

***

Aga praegu jäin mõtlema, kas see ootamine oleks ikka kõige parem variant? Praegu on ta piisavalt väike, et see opp unustada. Aga neljaselt ta ehk juba kardaks rohkem ja jääks ka seda kogemust mäletama?
Lisaks hirmutab mind opile eelnev ja järgnev. Kas ma saan lapsega koos olla ajani, mil ta narkoosi ära vajub, või rebitakse mu käte vahelt röökiv laps ära? Kuidas ja milline on nii väiksel lapsel taastumine?

Ma enam ei mäleta kuidas siis oli, kui mina mingi 10-aastasena mandli- ja adenoidi opil käisin. Tean vaid, et rõve ja valus oli, ning hingata ei saanud ja süüa ei saanud ja pidin ööseks üksi haiglasse jääma ja ma kartsin ja järgmisel päeval ootasin pool päeva oma vanemaid ja siis jäime veel autoga teele ka… Aga no õnneks Annul on vaid adenoididega jama, seega söömist vist see ei mõjuta väga? Ning koju pidi ka samal päeval juba saama.

Igatahes, ma ei tea mida teha. Ehk keegi oskab mulle omast kogemusest rääkida, kas oleksite pigem varem lasknud ära teha, või soovite, et oleksite oodanud? Annu oleks veebruaris-märtsis 2a4-5k.

***

See kõik, mida mu väike tütreke peab läbi elama, paneb mind paratamatult mõtlema, et kas mina olen ehk kuidagi süüdi, et Annuga sellised asjad toimuvad. Äkki on süüdi see, et ma raseduse ajal stressis olin, või ehk on süüdi see, et ma olin ülekaaluline ja mitte just kõige eeskujulikumate eluviisidega. Või hoopiski on süüdi keiser, või vaktsiinid, või elukeskkond, kus elame. Või ehk on see kõik lihtsalt tõesti nii määratud? Aga miks? Miks peab üks väike hing nii palju kannatama…

Rõõmus ja rõõsa Annemaia oma tite ja esimeste patsikestega, mis tal üle 2 sekundi peas püsisid :D

Rõõmus ja rõõsa Annemaia oma tite ja esimeste patsikestega, mis tal üle 2 sekundi peas püsisid :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Hoidistest, beebidest, remondist ja sellest kuidas ma 40 euri maksin, et mu peale karjutaks

Ma ei mäletagi millal mul viimati blogimisega nii pikk paus sees oli, aga igatahes – I’m still alive.

Vahepeal on olnud päris… ma-isegi-ei-tea-mis-sõna-ma-otsin-aeg. Igatahes olen ma enda jaoks taasavastanud sarja, mida ma nüüd igal võimalusel vaatan. Kunagi ammu, kui Annu veel beebi oli, vaatasin selle esimesed poolteist hooaega ära ja olin vaimustuses, aga siis läks elu nii hulluks ära, et enam polnud aega sarju vaadata, ning no sinna ta jäigi. Nüüd aga sobrasin arvutis ja leidsin jälle selle kausta üles. Igatahes, ‘parenthood’ on ülivägev sari, selline reaalne ja mõnus (nagu minu blogi :D), mitte mingi ulmekas või seebikas.

Olen suure hooga hoidiseid teinud. Hetkel on keldris oma aega ootamas maasikamoosi, mustikamoosi, kaks purki kirsikompotti, mõned purgid tikrikompotti, päris tohhujaa liitreid mahla ja mingi 40 purki kurki (väiksed purgid!).
Kahjuks aga kõik purgid mul ei seisa ja kaaned muudkui lendavad pliu ja pläu. Täna tassisin näiteks 98% tikrikompottidest välja ja valasin kompostihunnikusse. Palun praegu väga vabandust oma järgneva väljenduse eest, aga mul sitt ikka täiega keeb! Korjad, puhastad, keedad, jaurad, kaanetad, tassid ja nussid, ning siis need närakad lihtsalt loobivad kaaned maha ja kõik läheb pekki.
Ühe kaanega sain peaaegu näkku. Tõstan mina purgi üles, et seda keldrisse viia, oli teine niigi mitu päeva kapi peal seisnud (sellepärast ehk läkski pekki?) ja järsku käib selline pauk, et kõrvad läksid lukku – terve köök oli mahla täis, mina olin mahla täis, purk vahutas nagu marutõbine koer ja sõbranna pidi mu kõrval naerust püksi tegema.
Igatahes. Ma olen mad as fuck, sest nii palju aega, energiat, raha ja marju on raisku läinud. Ma oleksin selle asemel maeitea kasvõi blogida võinud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, sain ma nüüd teada, et pool inimkonda ei vaeva üldse oma pead mingite kaanetajatega. Kõik mahlad ja kompotid ja kurgid saab ka keeratava kaanega purkidesse panna, nagu midaaaa asja? #TänksEmme :D

Ja nagu mul tööd veel vähe oleks, siis küsis täna naabrinaine, et kas mulle astelpaju marju võib pakkuda, nemad ise ei tahtvat. Ütlesin siis, et ikka võib. Söödan need talvel lastele sisse, head vitamiinipommid ju. Ja järgmine hetk visati mulle mingi viis kahe-kolme meetrist astelpaju PUUD üle aia. :D

Mõni nädal tagasi maksin ma näiteks 40 eurot selle eest, et üks tädike saaks mu peale 30 minutit karjuda. :D
No okei, mitte karjuda, aga ma tundsin end küll väga rünnatuna ja oleksin seal kabinetis peaaegu nutma hakanud. Nimelt käisin ma Annuga tasulise nahaarsti juures, sest oktoobrini oma aega oodata oleks lihtsalt rohkem kui absurdne. Igatahes, ei osanud ka tema mulle mitte mingeid normaalseid, konkreetseid vastuseid anda, vaid lihtsalt luges ette piiiiiika nimekirja asjadest, mida ma talle süüa anda ei tohiks, ja süüdistas mind, et ma praeguse hetkeni neid asju veel talle andnud olen. ”Saad sa sellest aru???” käis iga lause lõppu ja mul oli tunne nagu ma oleks mingi retard. Sest no ma ju MEELEGA annan lapsele neid asju, mis tal allergiat tekitavad, ega ma ju arsti juurde ometi abi otsima läinud, eksole. Aga hästi lohutav oli muidugi see, et järgmine samm olevat lapsel astma ja eluaegne dermatiit, kui ma allergia põhjust kuskilt pärapersest ise välja ei ime.
”Täiega naljakas” on ka muidugi see kuidas igal arstil on erinev soovitus ja eelneva soovitse peale aetakse silmad tõllaratasteks.

Arst nr 1: ”Pane lapsele vannivette kummelit, see parandab haavu ja pehmendab vett.”
Arst nr 2: ”Misasja, sa paned vanni kummelit??? Segi oled või! See kuivatab nahka, mitte mingil juhul ei tohi kummelit panna! Osta parem apteegist spets õli.”
Arst nr 3: ”Mis õli? Seda pole küll vaja, puhas vesi on lapsele kõige parem!”

Ühesõnaga mu oma katsetused on siiani näidanud, et Annu ei talu tomatit ja piima. Muna ainult väikestes kogustes ja spinat tekitas tal vist ka mingi reaktsiooni, aga ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, ei tea, peab uuesti katsetama. Aga midagi on mul veel avastamata, sest täielikult kadunud see kratsimine pole. Või ehk polegi lootust sellest täielikult lahti saada…

Kõige kummalisem on selle loo juures aga see, et allergiatestid ei näidanud jaanuaris enam piimaallergiat ja muna oli taandunud minimaalseks. Aga ometi, kui Annu neid asju täpselt samamoodi edasi sõi, nagu väidetava allergia ajal, lõi tal märtsi keskel asi hullupööraselt välja (enne oli nahk täiesti OK). Ja sellepärast ma ei saanudki aru mis paganama jama see on. Praegu mõtlen, et ehk see oli siis sellest, et ta sai neid allergeene koguaeg peale ja ühel hetkel läkski asi lihtsalt hullemaks. Või siis tegi tõesti õues olemine asja hullemaks, sest kõige esimesena läksidki käest ära nägu ja käed, mis kevadel ainsana tuule ja päikese käes ju paljad olid.
Vahepeal ma juba hingasin kergendatult ja lootsin, et olen asjale lahenduse leidnud – päikeseallergia. Nimelt tundus päikesekreemi määrimine asja parandavat. Iga kord, kui Annu oli pikemalt õues olnud, oli nahk hullem, aga kui ma olin teda eelnevalt korralikult kreemitanud, polnud asi pooltki nii jube. Aga ju see siis oli jällegi tema eriline dermatiit, mis päikest ja tuult ei talu. Või ma ei tea. Mul on mõistus juba otsas ja selline tunne on, et mitte keegi ei oska/saa/viitsi/taha/suuda aidata. Ma reaalselt vaatasin ühel õhtul oma last ja nutsin, sest see pilt oli lihtsalt nii kohutav. Ma tundisn end nii sitast ja täieliku läbikukkujana. Ma oleks olnud valmis kasvõi Everesti tippu ronima, kui see vaid kuidagi mu tütrekest aidanud oleks. Nahk ta kaelal oli purukuiv, nägu oli punane, käed kärnas ja verised, laps nuttis muudkui ai-ai-ai… See nahk oli tal seal kaelal nagu paber ja koorus mitu päeva maha. Suurte latakatena tõmbasin lihtsalt lapsel näost ja kaelalt nahka maha. Hommikul ärkasime, oli voodi naharibasid täis. See oli lihtsalt…agh.

20160724-DSC_0118

Aga vähemalt praegu on Annul paljupalju parem ja uus baaskreem aitab hästi, ning lisaks on ka odavam.

Ja Joelist siis ka natukene. See poiss vist ei kavatsegi kasvamisega hoogu maha võtta. Ta on praegu 2-kuusena suurem, kui Annu oli kolme-nelja kuusena (heh, kuusenaljad). Ma mõtlesin, et ma saan rahumeeli nende riietega, mis mul varutud on, mingi pool aastat läbi, aga no üsna pea pean ma juba 68 suuruse välja otsima. Ja ma isegi ei tea kas ja kui palju ja mida mul 68+ suuruses on. Üks korralik shoping ootab igatahes ees. Ja Annule oleks ka tegelikult vaja 92 suurust vaatama hakata. Muide, mu lapsed on veits imelikud vist. Pluusid jäävad enne väikseks, kui sukad-püksid. Joel näiteks kannab siiani 50-56 suurus pükse, aga pluusid on kõik 62 ja varrukad kipuvad juba väikseks jääma. Annuga oli ja on sama teema. :D

Nagu aru saada on, siis tissitamine läheb meil hästi, sest poiss kosub, nagu tuleks mu kraanidest vahukoort. Sel korral olen 95% vähem stressis kõigi nende streikide ja jurade pärast, sest ma tean, et piima mul on ja isegi kui tundub, et ei ole, saab kõik korda. Annuga sai ju iga viimne kui probleem mul läbi tehtud, seega on see tee mul veel värskelt meeles. Ja no Joel ikka annab korralikult hagu alla mulle siin. Alles lõpetasime ühe paraja pullimise perioodi. Ma isegi ei tea misasi see oli. Äkki streik, äkki piima tellimine, äkki poole eelistus, äkki päevadest tingitud piima maitse muutumine. Jumal seda teab. Igatahes veetsin ma siin päris mitu päeva temaga võideldes ja kraageldes. Hakkab tema siis mul nutma, sest söögiaeg on käes. Pakun rinda ja ta hakkab veel hullemini röökima. Pisarad voolavad ojadena ja rinda ta ei haara. Võtan ta sülle ja torkan luti suhu, et teda maha rahustada ning ta hakkab seda rebima, nagu poleks kolm päeva süüa saanud. Panen ta vaikselt voodile ja üritan imekiirelt luti tissi vastu vahetda, et ta ei jõuaks karjuma hakata. Aga 9 juhul 10st ta ikkagi hakkab. Kordan eelnevat stsenaariumit vähemalt kolm korda, enne kui ta aru saab, et ma ei ürita teda mürgitada või surnuks piinata, vaid kõigest piimakooma saata.
Also, vahepeal lööb talle mingi sajopp pähe, ning ta on nõus võtma vaid vasakut rinda. Nii kui talle parema nina alla torkan tuleb sealt hüsteeria, nagu ma oleksin teda sundinud akuhapet jooma. Ega siis midagi, pean jälle kavaldama ja ta haledalt üle laskma. Õnneks ta ju reaalselt ei saa aru kumb on kumb, vaid võtab kogu asja selle järgi, kuhu poole ta pea on. Seega võtan ma ta sülle nii, nagu ta saaks vasakut rinda, aga tegelikult panen ta paremale rinnale, lihtsalt ta keha jääb siis rohkem mu kaenla alla. Aga kui ta seda pulli mul öösel teha tahab, on variandiks see, et ma lihtsalt keeran end peaaegu kõhuli, nii, et ta ulatub parema rinnani.

Magamisega on tal endiselt nagu jumal juhatab, või siis ei juhata. Mõnel päeval nohiseb mitu ilusat und ja ei tee piuksugi. Mõnel teisel päeval aga ei saa ma temast hetkegi rahu. Kõige tavalisem on see, et kõige suuremad jonnid ja emme-igatsused tulevad peale just siis, kui ma hakkan süüa tegema (vahet pole mis kell). Kõhukoti värk talle ka veel väga ei meeldi, sest ta ei jaksa nii kaua pead hoida, aga ega siis sellist asja ometi ole, et puhatakse emme rinnal, eieie, ikka tuleb jõujunni mängida, ning pead üles suruda ja siis lõuata, kui enam ei jaksa. :D Tahaks väga soetada endale ühe korraliku lina, sest sellega saab teda ehk paremini keha vastu siduda. Ilmselt peaksin vaatama sellise, mis ei veni. Aga millise täpsemalt ja kust? Võite mulle nõu anda.
Ööunega pole ma tal ka rahul. Sorri, aga minu arvates ei ole viie-kuue ajal ärkamine normaalne. Kelle laps ta õige on, ah? Pean vist mehelt minema aru pärima. :D

Jube tüütuks on muutunud ka see, et elutuba on juba kuuaega remondis ja enne septembrit ma isegi ei looda sinna tagasi kolimisele mõelda. Seega on meil magamistoast saanud elutuba + magamistuba + mängutuba ja see on lihtsalt täiesti košmaar. Võite ise ette kujutada kui edukalt me Annut magama saame, kui ise samas toas olema peame (või telekat vaatame). Ja kui edukalt mees öövahetuste eelselt magada saab, kui Annu tal seljas ratsutab…
Lisaks sellele ajab mind täiega närvi ka see meeletu sitt, mida ma koguaeg koristama pean. Ma pühin vähemalt viis korda päevas kõik toad üle ja ikka jääb mulle mingi sodi jala alla! Ja selles ei saa ma süüdistada mitte kedagi teist, kui oma kallist tütrekest, kes a) tuleb jalanõudega tuppa b) läheb paljajalu õue, ning siis jookseb nende liivaste jalgadega voodisse. Ma ei jõua ilmselt üleski lugeda neid kordi, mil ma olen ääri-veeri infarktist pääsenud, kui järjekordse kühvlitäie liiva voodist avastan. Ja no oleks siis, et teda grammivõrdki kotiks see, et ma talle 89492892984095857839038938 korda tunnis räägin, et papudega tuppa ei tulda/paljajalu õue ei minda. Ta saab aru küll, aga teda lihtsalt ei hu-vi-ta. :D

It’s a bird
It’s a plane
No…wait…
It’s just that flying fuck I don’t give.

Ühesõnaga, paras keberniit käib meil siin majas ja igavuse üle kurta ei saa. Annaks jumal, et mul peale seda kõike veel mõnigi närvirakk ja natukenegi mõistust alles jääks. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Vot peale sellist päeva korgiks küll lahti ühe veini. Või kolm.

Ma olen neist lastest täna surmani tüdinenud. Meeleldi võtaks vastu ühe üheotsapileti ükskõik kuhu. Kasvõi Gröönimaale. Peaasi, et ilma nende saatanasigitisteta. :D

Nad on täna vaid mu hingest ja närvidest toitunud. Ainus põhjus miks ma praegu naeran, ongi vist see, et mul lihtsalt pole enam närve, millega närvi minna. Ma olen emotsionaalselt nii väsinud, et mu käed ka värisevad. Või ehk värisevad need hoopiski Joeli kussutamisest, who knows, aga hinge on nad mul igatahes seest ära söönud. :D

Btw, Joel sai täna 2-kuuseks ja kuus kilo on täis!

Igatahes on need kaks elu õit mul terve tänase päeva sünkroonvingumise meistrivõistlusteks harjutanud ja milleks üldse magada? Psõhh, uni on pussidele.
Joel-poiss on mul muidu ka selline kehva unega tegelane. Korraga magab max 20-30 minutit (eeldusel, et lutt on kindlalt suhu liimitud) ja siis pärastlõunal teeb heal juhul ühe pikema une ka – umbes kaks, max kolm tundi. Aga täna on ta terve päeva peale maganud umbes 30 minutit + süles tukutud paar minutit. And I’m going to lose my shit, kui ma täna õhtul ka teda veel kussutama ja lutitama pean.
Aga positiivse külje pealt – ta ei nuta! Vähemalt mitte nii kaua, kuni ta süles on… Lihtsalt vahib üleval ja irvitab mulle näkku, aga kui ma tahan teda kuskile ära panna, hakkab nutma, nagu keegi oleks talle just rämedalt haiget teinud. Seega olen ma teda terve päeva süles tassinud, nagu ta oleks mu külge kinni kasvanud.

Ja ega see Annu siis ka oma pullimisega kehvem olla saa. Just, kui ma olin mõlemad pätid magama saanud ja kergendatult hingasin, ärkas Joel üles. Reaalselt kümme sekundit hiljem oli kuulda ka Annu nuttu. Üks magas õues, teine toas. Halle-fucking-luuja. Joel magas pool tundi ja Annu (peaaegu) tunni. Aga kuna Annu jaoks on seda natukene vähe, siis saatis mees ta uuesti tuttu. Üksi ta loomulikult enam ei jää*, seega läks ka mees temaga magamistupa. Ma ei tea kui palju aega oli möödunud, aga ühel hetkel paterdas Annu mulle kööki, kus ma ühe käega tikrikompotti üritasin keeta ja teisega Joelit kussutasin, ning hüüdis ülirõõmsalt üle köögi ”emme!”. Ise täiesti paljas, padi kaenlas ja juuksed sassis, nagu nukitsamahel. Ma ei suutnud muud teha, kui lihtsalt täiega naerma hakata. Mees oli ka enne magama jäänud, kui see saatanasigitis! Siis tuli ta mulle laua taha istuma, ning hakkas oma hommikust putru näost sisse ajama, ise kiitis, et täiega näm-näm on. :D
Kui puder oli otsas ja vanaemaga jutud räägitud, tõmbas Annu oma kummikud jalga ja läks õue (endiselt täiesti alasti!). Ainult selleks, et sealt viis sekundit hiljem jooksuga tagasi tulla ja üllatusega tõdeda, et ‘vihaa’ sajab. Loomulikult jättis ta igalepoole umbes pool miljonit väikest ja mudast kummikujälge. Et noh, ega ma siis just hommikul põrandaid pesnud, või midagi…

*Annu on täielik emmekas. Nii kui ma toast lahkun (ala tema on söögitoolis, aga Joel hakkab nutma ja ma lähen teda võtma), hakkab Annu hüsteeriliselt nutma, nagu ma oleksin Siberisse kolinud.

Tegelikult polegi nagu midagi hullu, lihtsalt emotsionaalselt on nii kurnav, kui keegi päevast-päeva su küljes ripub ja midagi tahab, ning sul pole isegi poolt tundi, et rahus nõud ära pesta. Praegugi kirjutan ühe käega, sest härra jorupilli jonn on mu vasaku käe hõivanud.
Kui enne tähendas ‘minu aeg’ seda, et ma istusin netis, lugesin blogisid, blogisin ise, vaatasin mõnda sarja, rääkisin kellegiga juttu vms, siis nüüd on ‘minu aeg’ saanud täiesti uue tähenduse. Ma olen tänulik, kui ma saan rahus nõusid pesta, või ilma kedagi kussutamata ühe peenra ära rohida.

Okk, Annu tuli mulle just diivani juurde, näpp püsti, ning ütles: ”kaka – iuuuuu”. Hästääg tänks Annu! A vähemalt käib ta nüüd potil…

Ma armastan neid nii palju, et mul on füüsiliselt valus, aga vahel tahaks neist kasvõi pooleks tunniks rahu saada! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Minu lapsepõlv vs minu laste oma

Ma hakkasin siin ükspäev peadpidi marjapõõsas olles mõtlema oma lapsepõlvele ja sellele, kui erinev saab minu laste lapsepõlv olema.
Mina olin maalaps. Jooksin paljajalu õues, nii, et sitt lirtsus varba vahel, ega ei teinud teist nägugi. Nüüdisaja põngerjad ei taha jalgugi liivaseks teha ja hakkavad nutma, kui käed veidi mustaks saavad. :D

Meil olid lehmad ja kanad, koerad ja kassid ka loomulikult. Mingil hetkel oli meil näiteks oma 15 kassi. :D
Suvel tehti heina ja silo. Siiani mäletan, kuidas heinapallide otsas hüppasime ja kuidas pärast kõik jalad ja käed marraskil olid, ning kipitasid. Mäletan kuidas ma silo peale vadakut laskmas käisin…
Sügisepoole lõigati ja kuivatati vilja. Mäletan kuidas isa mitmeid ja mitmeid päevi kuivatis öösiti valves oli, et tuli seal ei kustuks ja vili ikka kuivaks saaks, mitte põlema ei läheks…
Mäletan ka seda, kuidas iga jumala õhtu kell viis oli lehmade koju ajamine ja kuidas me emaga mööda põlde neid närukaelu otsimas käisime, kes kella viieks koju ilmuda ei suvatsenud. Mäletan kuidas igal lehmal oli laudas oma kindel koht ja kui need kohad segamini juhtusid minema, läksid lehmad kraaklema, sest naaber oli ju kõrval täitsa vale! Seega tuli iga lehm eraldi sisse lasta. Aga mõni sinder ei läinud kohe lupsti oma kohale, vaid otsustas hoopis lauda peale huiama minna, heina sisse sittuda ja midagi head-paremat põske pista.
Mäletan kuidas ühes laudanurgas oli suur hunnik jahu ja kuidas ema igale lehmale spetsiaalselt vajaliku koguse pani, ning mõnele ka kraanuleid peale raputas. Neid kopsikuid ei tohtinud kunagi segamini ajada. :D Mäletan kuidas ma neid jahukopsikuid lehamadele ette vedasin ja pärast kokku korjasin… Siiani mäletan mitmeid nimesid ja nägusid, oma lemmikuid ja vähem lemmikuid.
Mäletan mis tunne oli näha lehma poegimas ja kui abitud vasikad alguses olid. Mäletan nende väikseid, alt täidetud ja ümaraid, sõrgu… Kui uus vasikas sündis ja teda tuli ämbrist jooma õpetada, puksisid enamus vasikaid nii mis kole, ning ma olin iga jumala kord ülepeakaela piimane ja lägane. Mäletan kui karedad keeled neil olid ja kui veider tunne see oli, kui nad mu näppe imesid…
Mäletan kui põnev oli see, kui mõni kassiemme oma pesakonna kuhugile ära peitnud oli ja me siis spioone mängides üritasime välja selgitada, kus need karvapallid ometi on!
Mäletan oma väikest kiiku õunapuu küljes ja seda kuidas ma oma ema tüütasin, et ta mulle hoogu lükkaks. Tema aga utsitas mind, et ma ise jalgadega hoogu tegema õpiksin. See aga polnud pooltki nii tore, kui koos emaga kiikuda…
Mäletan kuidas ema mul suud ja silmad täis valetas, et mind allikaaugust eemal hoida. ”Vetevana viib su minema, kui sa tiigile liiga lähedale lähed!” ütles ta ikka…
Mäletan ka seda kui siirast hirmu olid ta silmad täis õhtul, kui talle lauta kullerkuppe viisin ja ta taipas, et olin siiski üksi allika juures käinud. Kahjuks ei jagandu ta mu elevust, kui talle laususin, et vetevana ei viinudki mind ära! :D

Selle koha pealt oli mul väga lahe lapsepõlv.

Aga samas mäletan ka seda, kuidas ema iga jumala päev alles üheksa-pool kümme laudast tuppa sai ja kuidas ma teda õhtuti igatsesin. Mäletan kui kade ma olin nende peale, kes said koos ema-isaga kodutöid teha, hiljem koos õhtust süüa ja telekat vaadata. Mina ei saanud seda kordagi. Kõik sünnipäevad-jõulud-tähtpäevad pidi ema nagu viis kopikat õhtul laudas lüpsmas olema. Ka haigena.
Mäletan kui rõve oli teada, et mõni loom tuleb tappa ja kui õudne oli teadmine kus see toimub, või pärast näha seda… mis oli järgi jäänud. Mäletan lehmade halvatust ja haigust mis murdis pool karja… Mäletan kui isa käsi rullija vahele jäi, ning ta selle kaotas. Ja kui pekki kõik peale seda läks…

Mõnes mõttes tänan ma jumalat, et kõik nii perse keeratud siin riigis on ja paljud väiketalunikud välja suretati, sest nüüd ei pea mu ema enam nii palju tööd rügama. Aga meeletult kahju on ka sellest, et minu lapsed näevad nüüd seda tõelist maaelu vaid pildi pealt ja kuulevad vaid jutte minu lapsepõlvest. Nad ei saa ilmselt kunagi ise lehma lüpsta, näha vasika sündi, otsida kanamune, hüpata värsket heina täis küünis, ega saa kogema karjaajamist. Sellest on meeletult kahju, et neist saavad nö ‘linnalapsed’.
Ma lihtsalt loodan, et minu lastest ei saa vurlesid, kes arvavad, et piim tulebki poe külmkapist ja liha jalutab ise rõõmsalt karpi. Mõelda vaid, et paljud ‘linnalapsed’ ei tea isegi seda miks üks muna on valge ja teine pruun, või mis vahe on heinal ja põhul. Ok, ma kardan, et seda ei tea isegi paljud täiskasvanud… Kurb.

Ma olen praegu täiesti kindel, et kui ma kunagi Annu ja Joeliga maale lähen, ning nad saavadki näiteks lehma lähemalt näha, satuvad nad mõlemad paanikasse. Ja krimpsutavad sitahaisu peale nägu, nagu vurled ikka. Ma mäletan kui palju nalja mulle see tegi, kui nõo lapsed meile külla tulid ja nad lauta viidi… :D
Annu on tegelikult korra lehmi näinud, 2015 aasta suvel. Aga ta oli siis alles nii tilluke, et ei osanud midagi karta ega hoolinud sellest lehmakarjast üldse.

Lehmakari

DSC_0285Ka Lucase (mu hobune, kes minust maale maha jäi, kui ära kolima pidin) karedast musist oli Annul tol korral üsna suva :D

Ühesõnaga. See on kurb, et ma ei saa neile näidata milline tõeline maaelu välja näeb ja milline minu lapsepõlv (vähemalt selle koha pealt) oli.


Umbes 8-9 kuune Annu maal, rohu sees istumas ja keelt näitamas.

Kuigi linnas elamisel on omad võlud, kuulub minu süda ikkagi maale. Ma ei kujutaks end mitte iial ette elamas Tallinnas, või isegi Tartus. Päris linnas sees just. See sagin ei ole mulle.
Öelge väikelinnade ja maakate kohta mis tahate, aga mina elan 100 korda enne kuskil karuperses, kus kõik teavad kõiki, kui kuskil südalinnas, kus inimesed reaalselt üksteisest lihtsalt üle talluvad…

Aga noh, kahjuks ei ole kõigil valikut…

DSC_0247See oleks nagu alles eile olnud, kui ma mööda seda karjamaad jooksin ja lehmi kokku ajasin…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!