Minu juukseajalugu

Öeldaks ju, et inimesele peaks kõige paremini sobima see juuksevärv, mis tal loomulikult on. No ma ei tea, mulle mu kartulikoore värv pole igatahes mitte kunagi meeldinud. Selline tuhm, elutu ja… kole. Ühesõnaga, mulle ei meeldi. Seega olengi ma  umbes 13.eluaastast saadik peaaegu koguaeg blondiini laadne olnud.

Kaheksandas klassis

Kaheksandas klassis, vetsu-selfi

Üheksanda klassi lõpupidu

Üheksanda klassi lõpupidu

Issand ma mäletan nii hästi seda tunnet tol hetkel. Ma keerutasin end peegli ees ja mees klõpsutas minust pilte, sest tema sõnul olin ma maailma kauneim, aga ainus asi millele mina end vaadates mõtlesin – kas mu kõhupekk paistab ainult natukene või ikka päris palju? Küll ma olin rumal. Mida ma nüüd kõik annaks, et saada seda ”pekist figuuri”. :D

17-aastasena

17-aastasena

See pilt on tehtud meie esimeses majas, kus polnud vett sees. Pesta sai vaid siis kui ämbriga vett kaevust tõid ja pliidi peal soojendasid. Tänu sellele olid mul imeilusad juuksed. Isegi juuksurid kiitsid, et nii ühtlased ja terved blondeeritud juuksed on harv nähtus.

Ma ei tea mis sajopp mul pähe lõi, aga ühel hetkel otsustasin juuksed pruuniks värvida. Millegipärast meenutab see pilt küll rohkem punast, aga okei…421752_285768258162119_1692941444_nSeega umbes viis aastat tagasi olin korra pruun, aga terve selle aja nutsin oma blonde kiharaid taga. Või noh, tumepruun meeldis mulle tegelikult küll, aga blondeeritud juustel püsis see umbes-täpselt kolm pesu ja siis olin jälle luitunud pruun. Seega olingi kindel, et blond on see minu värv ja blondeerisin üsna pea end jälle üle.

Peale korterisse kolimist, aga läks kõik allamäge, sest linna lubjane ja rauane vesi muutis juuksed väga ruttu kollakaks, ning peale Annu sündi muutusid juuksed ka väga kuivaks. Olin nagu kahune pissipea. Juuksurisse ma enam muidugi ka väga ei sattunud ja nii juhtuski see, et kui ma korra üle kolme kuu värvimas käisin, jäid juuksed laigulised, sest peanahk ju soojendab veidi seda värvi ja juuksepiiri juurest jääb värv heledam. Ühesõnaga, paar viimast aastat olen ma olnud kollane, laiguline ja kahjustunud juustega emme. Aga bläää, vaadake seda pikkust! #tahantagasi

Siis kui Annu oli 5-kuune

Siis kui Annu oli 5-kuune

Tegelikult üritasin ma eelmise aasta sügis-talv perioodil oma koledat blondi välja kasvatada, et pigem olen tuhm ja elutu kartulikoor, kui laiguline pissipea,

@fotail

@fotail

aga lõpuks ei suutnud ma ikkagi seda kartulikoort välja kannatada, ning lasin juuksed õlgadeni maha lõigata ja värvisin väljakasvu blondiks. Olin väga rahul. Juuksed olid minu arvates imeilusad!

@fotail

@fotail

Plaanisin hakata iga kuu värvima, et vältida eelmise korra viga, aga lõpuks tuli ikkagi üks kahe kuu pikkune vahe sisse ja hakkas see laigutamine jälle otsast peale. Lisaks kiskus asi jälle kollaseks, sest kasutame ju ikka veel linna vett, mis siis, et nüüd olema oma majas. Hõbeshampooniga ei saanud ka asjast jagu, sest see ju ka omakorda veel kuivatab. Lõpuks olin ma jälle kole, kollane, laiguline ja kahupea.

Ma olin ausalt kohe päris õnnetu, et mul ei õnnestu enam olla ilus blondiin, sest miski muu mulle ju väga nagu ei sobi, Või noh, nii ma arvasin.

Ühel heal päeval saatis ema mulle mingi facebooki värgi, mis ütlevat sulle milline värv sinu näoga kõige paremini passib. Minule tuli vastuseks, et tumepruun ja ma ei vihanudki seda mida ma nägin.

blond vs pruun

Ma usun, et sealt see värvimise plaan alguse saigi, sest olin ju ammu juba salamisi mõelnud, et ‘mis siis kui…’. Seega järgmisel korral, kui oma sõbrannal juukseid värvisin, otsustasin, et homme värvime minu juuksed ka ära. Tumepruuniks.

Süda puperdas sees ja veel keset värvimistki mõtlesin, et omfg mida ma tegin… Peale pesus käiku sain pooleldi infarkti, sest mu juuksed olid põhimõtteliselt mustad! Valisin meelega tumedama tooni, et noh, paari pesuga kulub niikuinii heledamaks ja siis äkki ei pea kahe nädala pärast kohe uuesti üle värvima. Aga päris must värv polnud mul ka nagu plaanis. :Dimg_20170809_192403

Ühesõnaga, nüüd olen ma siis tumepruun. Ausalt, ma ise ka ehmatan veel vahel kui juuksed järsku näo ette langevad või kui hommikul unisena peeglisse vaatan, sest noh, kui sa oled pool elu blondiin olnud, siis läheb vist harjumiseks veidi aega. :D

Muide, facebookis on mul ka nüüd uus profiilipilt ja ma iga jumala kord ehmun, kui mingit tumedate juustega mordat seal näen, sest mida see võõras eit minu profiilil teeb? :D

Aga kumb toon teile rohkem meeldib – blond või tumepruun?

Kui nüüd aus olla, siis neid pilte vaadates natukene ikka nutan, sest… ma ei tea, blond on ikka kuidagi nii mina. :D

Kuigi jah, ega sel pruunil kah väga häda ole.

Ma just koristasin…

Ma arvan, et iga ema teab seda tunnet. Sa oled veetnud viimased kolm tundi maja küürides ja oled omadega peaaegu valmis. Maja on nii ilus ja puhas, et tahaks lausa nuttes välisukse lukku keerata, et seda puhtust kasvõi pool päevagi rahus nautida. Aga kahjuks kuuled sa juba lähenevat titekisa. See on häving, mis sealt tuleb. Lihtlabane häving…

***

Ausalt, ma ei tea kuidas teised naised seda teevad. Kuidas on teiste inimeste kodud puhtad ka siis, kui neil on loomad ja lapsed ja mehed ja… päriselt. 

Kell pole veel kaksteistki, aga ma olen juba viis korda köögi põrandat pühkinud, neli korda laualt ja kappidelt puru kokku ajanud, kolm korda lastel riideid vahetanud, kaks korda kellegi väljaheiteid maast korjanud-pühkinud-kuivatanud jaa korra seesmiselt nii keema läinud, et tahaks lihtsalt kõik need väiksed sittajad ukse taha tõsta ja ukse lukku keerata (tegelikult tegingi seda, aga noh, inimlikkuse mõttes ust ikka lukku ei keeranud). Ilma igasuguse kirjandusliku liialduseta. :D

Täna on vist jälle üks selline päev kus ma ahastusega enda ümber vaatan ja mõtlen kui rämesitane ikka kõik on ja ma pigem näriks omal jalad otsast ja kougiks silmamunad liivakühvlitega välja, kui asuks järjekordsele katsele siia majja mingisugunegi kord luua… Ma koristan ja koristan ja koristan, aga sama kiiresti (kiireminigi) sittavad pärdikud kõik teisest otsast jälle ära. Ma panen mänguasjad ära, et tolmuimeja ja aurupuhastaja välja tuua, aga piisab sellestki, et ma korraks selja pööran, et nurgast aparaat võtta ja… kõik see jura mis ma just ära olin pannud, on jälle maas laiali. See on nagu… maagia. Kahju, et asi teistpidi ei tööta… Aga tegelikult, kui nii mõelda, siis Joeli, kui selle põhilise sittaja, jaoks vist ongi see nagu maagia – just tõmbasin kõik maha laiali ja voilaa, jälle on kõik riiulis tagasi. :D

Aga ilma naljata, mul on peale koristamist lausa füüsiliselt valus, sest ma tean, et kogu mu vaev nullitakse umbes viie minutiga ära. Piisab sellest, et ma julgen vetsu hiilida, kui keegi on juba juhust kasutanud, ning mingi võimalikult palju pudi ja segadust tekitava asjaga elutuppa jooksnud ja seal kahe sekundiga suutnud igas nurgas ampsu võtta, nii, et terve tuba on jälle ühtlase pudikorra all.

Kõige hullem võitlus käib meil aga paljajalu õue-tuppa patseerimise pärast. Kui Annu veel kuidagigi nagu aru asjast saab, siis no Joel on ikka päris tume maa ja tal on ikka megasavi, et ta poriste varvastega terve mu elamise ära retsib ja lõpuks siis veel voodisse ka nende seajalgadega poeb.

Aga no ega see Annu ka väga palju parem ole. Ükspäev näiteks tuli ta mulle tuppa: “Emme, emme, vaata ma tegin sulle sünnipäevakoogi!” Aga enne kui ta selle taldrikutäie liivaga minuni jõudis, koperdas ta uksepaku taha ja pani nii rämedalt käna, et terve mu köök oli ühtlase liivakihi all. “Oih, vabandust preili…” sõnas ta siis ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada… ta ütleb seda viimasel ajal koguaeg iga pättuse või õnnetuse peale.

See koristamise värk ajab mind tegelikult ihukarvadeni hirmust värusema… Antud hetkel ma näiteks peidan end kuuris. Istun saepuru koti otsas, kuulan ja piilun läbi lauavahede lapsi ning lihtsalt räägin teile kui halenaljakalt mõttetu mulle tundub kogu see koristamise värk. See on nagu üks poolearuline parm kunagi ütles:”mis mõttega ma end pesen, homme olen niikuinii jälle must!” ainult, et meil käib see koristamise kohta ja pole isegi vaja seda “homset” oodata. :D

Samas koristamata ka jätta ei saa, sest tänu lõputuna näivale remondile, on niigi mu elutuba täis magamistoast pärit mööblit ja kraami. Kõik seinaääred on kaste täis ja üsna võimatu on kõikjale pääseda. Igatahes, Annu nahk on tänu sellele olukorrale nüüd jälle veidi hullemaks läinud (tolmuallergia).

Okei, ma just jõudsin imestama hakata, et nad nii kaua omaette mängida on suutnud ja nüüd jooksid nad “emme” karjudes toa poole… nad on üleni liivased!

***

Jänkutited on ka veel nii rumalad, et ei jaga seda potil käimise asja üldse. Esimesel päeval panin neile pissikasti saepuru, pesasse heina ja ülejäänud puuri jätsin puhtaks, aga nad pissisid oma pesa täis ja magasid seal sees. Võtsin siis musta heina pesast ära ja jätsin seal ka põranda paljaks, aga selle peale hakkasid nad oma pissikastis magama. Eeldasin siis, et nad ikka tahavad pehme peal magada ja panin neile pessa riidetüki. Ka selle kusesid nad koheselt täis ja siis magasid mõnuga seal otsas edasi. Aga siis nad vähemalt ei pissinud “mängualale” ja käisidki pesas või pissikastis hädal. Pabulad muidugi olid ja on siiani, igalpool laiali, aga need pole nii suur probleem, sest need on üldiselt kõvad ja ei määri nende karva, erinevalt maas vedelevast kuseloigust, mille sisse astudes nad kohe end raputama kukuvad nii, et terve puur ja kõik puuri lähedal olevad asjad on kusetilkasi täis… Pabulad pühin iga natukese aja tagant kokku ja tõstan kas pissikasti või viskan minema.

Ühel hommikul oli valge-pruuni kirjul jänksil silmnägu ka sitane. Konkreetselt, junn oli silma kohal kinni ja pool nägu oli väljaheitega koos.

Ma pean vist tõesti ülejäänud puuri ka saepuru ikka panema, sest see potitreening nagu üldse ei funka praegu. Ma mõtlesin, et treenin neid nagu lapsi – kui püksi pissivad, siis las olla veidi aega nende pissiste pükstega, et nad mõistaks, et püksi laskmine pole vist ikka kõige targem tegu ja parem oleks teha oma hädad õigesse kohta. Aga jamh, ma pean tunnistama, et jänesed tõesti pole kõige intelligentsemad närilised, sest nad ei suuda isegi vee kaussi või rohuküna üles leida, kui ma nende asukohta veidi muudan… või äkki on nad tõesti oma karvaste nägude tõttu “pimedad”. Ühesõnaga, tittede ja jäneste potitreening on üsna sarnane ja aeganõudev värk. Loodetavasti kuu ajaga nad ikka asjale pihta saama hakkavad, nagu targemad inimesed lubanud on. Seni aga koristan nende puuri iga tunni tagant, nagu kontrollifriik. :D

Üldiselt on aga jänkud väga hästi kohanenud. Käivad juba isegi süles ja hüppavad julgelt mööda tuba ringi. Eraldasin neile selleks puhuks ühe nurga, kuhu neid igal võimalusel jooksma lasen.

Söögiga on veidi keeruline veel, sest ma pole päris täpselt aru saanud kui suur kogus värsket kraami neile paras on. Liiga palju saavad, siis tekib rohkem neid pehmeid pabulaid ja see pole üldse hea. Kui värsket kraami annan, siis enne nad ei lõpeta ka kui kõik otsas on. Õgardid. Samas osasi asju nad üldse ei taha, näiteks redist, suvikõrvitsat ja porgandit. Mis jänes see selline on, kes porgandit ei söö? :D

Lapsed ja ebatervislik toit

Ma ikka mäletan, et ennevanasti “võistlesid” lapsevanemad selles kui öko ja super ja tubli ja tark keegi on, ning kui palju nende lapsed oskavad. Nüüd tundub mulle aga kohati, et asjad hakkavad justkui vastupidiseks minema. Nüüd üritatakse üksteist rumalusega üle trumbata. 

Näiteks üks julgeb tunnistada, et ta 2-3aastane sööb vahel krõpsu ja siis kargavad inimesed kaheks – need kes õõvastusest infarkti äärel on ja need kes üritavad asja üle trumbata. “Aaa, sul sõi 3-aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Mu laps sõi juba aastasena iga päev hommikusöögiks paki krõpsu!” “Aaa, sul sõi aastane krõpsu? Psõhh, see pole veel midagi! Kui minu tibu 2-kuune oli, jõi ta juba pudelist cokat, tegi triibu hero ja ampsas moosipirukat peale!”

Okei-okei, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mulle lihtsalt ei mahu pähe kuidas inimesed nii pimedad on ja suvalisest pildist edasi ei mõtle. Paned pildi krõpsudest, järelikult muud te ei söögi. Postitad pildi juurvilja wokist, järelikult olete te ülitervislikud ja rämpsu üldse ei söö. Tegelikult aga võib-olla olid need juurviljad mitme kuu jooksul esimesed, mis te sõite eksole… Põhimõtteliselt siis, et kui ei räägi, järelikult ei tee. No ma ei tea, ma ei räägi sellest ka kuidas ma vetsus käin, kas see nüüd tähendab siis, et ma ei käigi või? :D

 

Pics or it didn’t happen
Ka minu Annu on ebatervislikku jura saanud ja saab pea iga päev midagi magusat. Ja no kuna Joel jagab juba ka matsu, siis nõuab ka tema oma osa… Aga siin majas kehtib reegel, et kui sooja sööki ei söö, ei ole mõtet magusast isegi juttu teha. Lunigu ja nutku palju tahavad. Vahetult enne sööki pole ka enam mingit näksimist, sest muidu võin ma vaid und näha, et nad midagi korralikku söövad. Isegi kui nad terve päeva jooksul aiamaalt vaid kurki-porgandit-kirsstomateid nokkimas käivad, ei ole mul mõtet loota, et nad hiljem korralikult sooja sööki söövad, seega mis veel magusast siis rääkida.

Kui aga on söök ilusti söödud, siis ma tõesti ei näe mõtet ega põhjust mõnda nö ebatervislikku asja keelata. Peale õhtusööki paar kommi või natukene jäätist, miks mitte?

Ma saaks aru kui laps vaid magusat ja jura sööks, vot siis oleks põhjust jaurata, sest kasvav laps vajab vitamiine ja mineraale ja kõike seda head. Last kasvatad sa esimesed viis aastat, peale seda tuleb lihtsalt tagajärgedega tegeleda. Lapse esimesed viis eluaastat pidavt olema need kõige tähtsamad, mil kujunevad välja lapse alustalad täisväärtuslikuks eluks edaspidi. Kui ta sööb lapsepõlves ebatervislikku jura, on suur tõenäosus, et ka täiskasvanuna on tal halvad toitumusharjumused, millest on väga raske välja murda. Pluss muidugi fakt, et esimestel eluaastatel kujuneb välja lapse immuunsussüsteem, mida tulebki hea ja tervisliku toiduga arendada. 

Näitena saan kohe tuua kasvõi iseenda. Minu lapsepõlves olid kartul ja kaste ning makaronid hakklihaga tavaline toit. Tänase päevani on kartul ja makaron ühed põhilised toiduained, millest ka oma perele süüa teen. Olen need küll tervislikumaks muutnud ja igalepoole üritan sokutada juurviljad, aga omamoodi sisse on need mulle ikkagi kodeeritud. Siiani on mu lemmikuks kartulipuder kastmega ja makaronid, aga need viimased olen teinud võimalikult tervislikuks (täistera, juurviljad, kana). Tavalisi makarone pole me juba aaaastaid söönud ja kui ma hiljuti neid proovisin, tundusid need mulle ikka vägavägaväga rõvedad ja ma ei suutnud ühtegi ampsu alla neelata. 

Ühesõnaga, lapsepõlv on kõige alustala ja kõik mida laps sel ajal sööb-tunneb-kogeb, määrab minu arust ka lapse edasise elu. See on nagu, et ükski laps ei sünni ju mõrvariks või vägistajaks, selliseks muudavad ta lõpuks kogetud või kogemata jäänud asjad (lapsepõlves)…

Kuidas teie majas on, kas lapsed söövad mida ja millal tahavad või kehtivad ikka mingid reeglid? Kas teie lapsed söövad vahel rämpsu?

Jänkubeebid!!!

Täna oli see imeline päev, mil me saime kätte oma jänkutited! Oh sa püha issand, kui armsad nad on! Tahaks kohe sülle krabada ja nunnutada, aga seda nemad kahjuks ei taha ja ega ma ei sunni ka. Aga niisama pai lasevad mul juba teha küll, ning tulevad ise juurde uudistama. Sõid mul isegi käest spinatit, ning muudkui lasevad kepsu ja mängivad oma mänguasjadega! Ütleme nii, et ma olen väga üllatunud, et nad juba esimesel päeval nii seltsivad on. Ma olin ikka valmis selleks, et nad vähemalt paar päeva masetsevad ja mind tõrjuvad. Ehk aitab neil hästi kohaneda see, et nad on kahekesi ja midagigi on vähemalt tuttav…

Kuna meie enda auto on endiselt tuksis, tulid jänkud meile ühe armsa lugeja abil. Nimelt tõi ta nad eile enda juurde ja täna lõunal siis meile. 

Ma lausa kartsin, et jänkud suure stressi kätte ära surevad (lugesin, et selline asi võib juhtuda), sest mõtle ise kui ühel päeval oled emmega kodus, järgmisel päeval viiakse sind koos õega minema, kuhugile võõrasse kohta, võõrasse puuri, ning kolmandal päeval kordub kõik taas – pikk autosõit, uus puur, uued inimesed, uued lõhnad, mingid hullumeelsed lapsed… aga minu õnneks tundub, et nad on juba praegu üsna hästi leppinud. 

Lapsed on loomulikult väga uudishimulikud ja käivad neid pidevalt piilumas, aga õnneks on nad seni ilusti aru saanud, et puuri juures tuleb rahulikult olla, ning jänkusi ei tohi puutuda, sest nad kardavad veel.

Jänkud on hetkel veel nimetud, aga ma ootan ideid, ehk hakkab mulle mõni teie pakutud variant ka meeldima. Tegu on siis kahe emase kääbus lontkõrvaga. Nad on nii pika karvaga, et ei näe õieti väljagi. Ma lausa muretsen, et kas neil paha ei ole nii. Reaalselt, selle all oleva pildi tarbeks pidin ma neil karvad kahte lehte laiali paitama, sest muidu ei saanud aru kus pool on nägu, kus pool pee. :D

Ühe asja pärast muretsen ma tegelikult natukene veel, nimelt ma märkasin, et nende pabulad on üsna väiksed, umbes nööpnõela pea suurused. Kas see on okei, sest nad on ise ka ju üsna tillukesed, või on neil kõht kinni? Ma tean, et kui täiskasvanud jänku selliseid pabulaid teeb, on lugu halb, aga kuidas on 1,5k vanuste jänkutittedega?

Ühesõnaga, appiii, meil on maailma armsamad jänkubeebid!!! 

See tüütu maailmaparandaja minus

Huvitav kas ja millal läheb mul üle see faas, et kui ma internetiavarustes lauslollust näen, tahan ikka sõna sekka öelda… Mulle käib juba endalegi närvidele, et ma pidevalt mingitega kemplen ja üritan neid ”õigele teele” juhatada.

Näitena saan tuua kohe ühe facebookis pesitseva kuulutuse, kus müüdi viie euroga Babybjörni kõhukotti. Et nüüd kõik lapsekauged inimesed ka aru saaks, siis too BB kott pole ergonoomiline, st see pole parim valik lapse kandmiseks. Kõik ”kandmisvahendid”, mis näevad välja nagu all pool olevatel piltidel, ei ole hea valik, sest kogu lapse keharaskus langeb tema jalgevahele ja kõva seljaplaat ei lase lapse seljal võtta talle omast kumerust. Taoline kott pole absoluutselt hea ka lapse kandjale, sest kogu lapse raskus on õlgadel, mitte puusadel, nagu ergonoomiliste kottidega. Õlad hakkavad paari minutiga valutama.

Last kandes peab lapse jalgadest ja pepust moodustuma M täht, ehk konna asend. Laps peab olema toestatud põlvest-põlveni. See on kõige mugavam ja parem viis nii lapsele kui ka vanemale. Head on näiteks Tula, Ergobaby ja Lilliputi firmade kotid.

Kuidas veedaksid sina oma tunni? Kas mõnusalt toestatult, või jalad rippus nagu surnud konnal?

Lisan siia veel ühe, minu arvates huvitava pildi, kus on välja toodud kandekoti seljaosa lõppemise kõrgused.fb_img_1500148481242-1

Õgh, ühesõnaga. Müüdi ühte sellist BB kotti ja muidugi tuli keegi ja julges öelda, et see pole eriti hea valik, ning pigem tuleks vaadata ergonoomiliste kottide poole ja vajadusel abi otsida ”Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jms)” grupist. Igati viisakas ja ilus kommentaar, et vältida mõne ‘mitte nii teadliku’ ema halba valikut (me kõik oleme kord need ‘mitte nii teadlikud’ lapsevanemad olnud!). Ja oh sa püha issand, kus siis lennati peale nende BB kottide austajate poolt. ”Sellist asja tuleks öelda postkastis, et postitajal piinlik ei oleks!!!” – siis jõuakski see info vaid ühe inimeseni, antud kommentaariumist aga võivad vajalikud teadmised saada mitmed lapsevanemad. ”Mina küll kandsin oma last sellises kotis ja pole tal häda midagi!” – sorri, aga see on umbes sama hea, kui öelda, et ‘mina küll suitsetasin iga päev oma lapse juures, aga näe, pole tal häda midagi!’, ühesõnaga, psõõõõh, sorri, see on lauslollus! ”Isegi Rootsi printsi ja lauljanna Pinki lapsi kantakse BB sarnaste kottidega!” – see on ehe näide sellest miks mitte uskuda kõike mida sa näed. Kuulsus pole Jumal, et tema valikud alati õiged on. Ma võin oma vasaku jala panti panna, et kui nad teaksid, et see pole tegelikult väga hea, ei kannaks nad oma põnne nii.

Mina lõpuks tõstsin käed üles ja lahkusin vestlusest, sest minu, kui teadlikuse tõstja, ülesanne sai tehtud. Edasi tehku saadud info põhjal igaüks omad järeldused.

Kui rahakott ei hakka peale uuele Lilliputile või Tulale (sada ja rohkem euri umbes) ja hetkel ei leia ka järelturult midagi, siis tasuks pigem vaadata kandelinasi. Neid on võimalik juba paarikümne euroga saada ja need on igatahes etemad, kui mõni BB jms kott. Sidumine võib tunduda alguses hirmuäratav, aga tegelikult on see imelihtne. Youtubes on palju õpetusi erinevateks sidusteks ja too lapsekandmise grupp, mida ma ka juba siin maininud olen, on alati valmis uusi liikmeid vastu võtma ja algajaid abistama. Kui grupis küsida ei julge, siis ma usun, et Life at lucky 13 blogija Berit on ka nõus teid aitama. Ta on minu silmis üks lapsekandmise jumalannadest. :D

Teine teema, mis mind koguaeg käima tõmbab on turvatoolid ja -hällid. No sorri, kui ma näen ”turvatooli”, mis on ilmselgelt eelmisest sajandist ja umbes kolm korda vanem, kui normaalne oleks, siis ma ütlen midagi. Ma lihtsalt ei suuda vait olla! Isegi, kui ma peale seda saan sõimulaviini kaela. Äkki postitaja ei tea veel sellist olulist infot või äkki jääb just tänu minu kommentaarile üks selline saurus tool ostmata ja ühe lapse elu saab päästetud? Nagu ma umbes miljon korda öelnud olen, turvavarustus on elulise tähtsusega! See ei ole mingi naljaasi. Ma iga jumala päev mõtlen sellele, mis oleks võinud juhtuda, kui minu lastel poleks tol, pea kaks kuud tagasi juhtunud õnnetuse päeval, head toolid olnud. Siiani hakkavad käed värisema ja nutt tuleb kurku. Mis oleks minu väiksest Joelist järgi jäänud, kui ta oleks olnud NSS (nägu sõidusuunas) toolis või mis oleks juhtunud, kui Annu oleks sõitnud oma vanas ja aegunud toolis? Ma ei taha mõeldagi.

Ausõna, ma käin nüüd avatud silmadega ringi ja võib vast öelda, et lausa vahin teiste inimeste turvatoole ja -hälle. Oiii kui mitu korda olen näinud imetillukesi lapsi NSS toolis, paksude talveriietega lapsi turvatoolis ja -hällis, või lihtsalt vägaväga valesti valitud toole, mis on lapsele kas suured või väiksed või lihtsalt valesti paigaldatud (turvaHÄLL näoga sõidusuunas!!!). Paar korda olen ka juurde astunud ja juttu teinud. Aga alati ei ole ju julgust või aega või jumal teab mida, et sellist juttu puhuma minna. Mõtle kui hea oleks siis näiteks kojamehe vahele üks tark flaier poetada? Okei, see on juba ehk veidi üleliia arulage, aga noh…kuidagi peab ju inimesteni jõudma. :D

Ma olen tõmmelnud lugematul arvul inimestega, soovides neile head teha, aga noh, see on vist inimloomuses, et kui keegi midagigi natukene teistmoodi ütleb, mis sinu mõtetega ei ühti, tuleb vastuseks rünnak. Võin näiteks tuua mitmeid ja mitmeid vestlusi käimistoolide, hüppekiikude, tittedele soola andmise, poes müüdavate loomatoitude kahjulikuse* ja ma ei tea mille näol. See ei ole minu arvates asi millel on kaks külge. Sellistel juhtudel lihtsalt ongi ‘õige’ ja on ‘vale’ valik. Sorri, aga nii on.
Või noh, okei. Minagi olen oma last käimistooli pannud, aga siis ta juba hoidis end ise püsti, ning tegi samme, mitte ei olnud 5-kuune lödi makaron, kel on umbes-täpselt null võimalust end ise normaalses asendis hoida.

*Btw, isegi kliinikutes müüakse halba loomatoitu. Näiteks palju reklaamitud Royal Canin sisaldab ka teravilja. Hea kassi- ja koeratoit on teraviljavaba ja võimalikult suure liha sisaldusega (25 ja enam protsenti). Teraviljavabu kuivtoite tuleks eelistada ka merisigade, jäneste jms näriliste toitmisel, sest teravili paisub kõhus ja võib tekitada gaase, millega loomakesed hästi hakkama ei saa.
Kui ma väike olin, oli meil kass Kaisa, kes sai pidevalt Kitekati krõbinaid. Ühel hetkel hakkas ta aga oma toitu välja oksendama. Lõppkokkuvõttes oksendas ta verd ja suri ära… Poe krõbinad on nagu rämpstoit inimestele – loomulikult maitseb ja mõni elabki seda süües sada aastat, aga mõni teine läheb paksuks ja/või sureb maha. Kas sa oma last söödaksid vaid friikate ja viineritega? Aga miks siis oma looma nii toita… Toon siia alla näite mida sisaldavat näiteks toidupoes müüdavad Purina, Whiskas, Kitekat jms. Kus on reaalne liha?

Ühesõnaga, see maailmaparandaja minus on ilmselt paljudel närvi mustaks ajanud, aga ma tahaksin uskuda, et ilmselt on see ka paljudele head ja ehk isegi elupäästvat infot jaganud. Mul on kirjeldamatult hea meel aina rohkem ja rohkem näha teadlike inimesi enda ümber. Aina tihemini avastan kommentaare avades, et minu ”targutavat” kommentaari polegi vaja, sest keegi on juba kõik vajaliku öelnud. Ma tahaksin teid kõik nii kõvasti kallistada, et te ei karda jagada olulist infot ning vahel ka sõimata saada. Kui kasvõi üks inimene saab sealt vajaliku info, on kogu see sõim ja kemplemine end kuhjaga ära tasunud!

P.S, tean, et see on paras bitch postitus ja ma kõlan nagu ”I know it all” ning ma tõesti loodan, et see kedagi väga ei haava, aga noh, sorri, not sorri. Ja ei, ma ei ole mingi ideaalsuse musternäidis. Ka minu lapsed söövad vahel krõpsu ja kalapulki, ning joovad mahla. Nad käivad suvel enamasti ilma mütsita ja müravad külmas vees. Appi, kus on lastekaitse, eksole. Ka minu kassid sõid hiljuti veel RC + odavaid poe krõbinaid, aga nüüd, kus ma tean mida need sisaldavad (või õigemini ei sisalda), ma neid enam ei osta.