Kas ja kui palju mina siis blogiga teenin? Ehk reklaamist, rahast ja koostöödest.

Raha on selline õrn teema, millest eriti keegi rääkida ei taha. Ega minagi erand ole, aga kuna ma meie pere kogusissetulekut arutama ei hakka ja räägin vaid selle blogipesa poolt tekitatavast ‘kasumist’, siis teen väikse erandi.

See ei ole ju saladus, et mul on blogi neid hüpikreklaame täis. Sageli tuleb neid lausa kolmelt poolt ja üks pesitseb isegi postituste all. Iga reklaamile vajutatud kliki eest saan ma umbes 11-12 senti. Iga tuhande näitamise kohta u. 1.20 ja rohkemgi, oleneb reklaami suurusest. Kui mul on pealehel kolm reklaami, saan ma iga tuhande näitamise eest 3x 1.20, ehk siis tuhat näitamist on sellisel juhul 3.60. Kui mul on blogis päevas 3000 vaatamist, siis peaks see omakorda ju kolmega korrutades olema üle kümne euri, pluss veel klikkidest saadud tuli. Aga no mitte kuskilt otsast ei tule mul päevas sellised summad kokku, sest neid reklaame näitab kõigil nii erinevalt. Mõnel ei tule ühtegi ette, teisel tuleb vaid üks-kaks ja kolmandal tulevad kõik. Lisaks ei vajutata ju enamus inimesi nendele reklaamidele, vaid suskavad need tüütud segajad lihtsalt ristist kinni. Seega jääb mul iga ristist kinni susatud reklaami eest 12 senti saamata. :D

Hetkel näiteks müün ma reklaami kahele erinevale firmale. Ühes firmas on mul reservis 28 euri ja teises 84 euri. Esimese firma raha kogunes märtsiga, aga kuna see jääb alla 50 euri, siis sel kuul nad seda veel välja ei maksa. Teise firma raha on kogunenud alates veebruarist (pea kolm kuud). Aga ka seda raha ma hetkel kätte ei saa ja pean ootama kuni mingi osa kampaaniaid lõppeb ja rahasid välja maksma hakatakse. Kokku on mul saada siis üle saja euro, pluss see pea 50 euri, mis ma eelmisel kuul esimeselt firmalt jaanuari ja veebruari eest sain. Kokku on minu teenistus siis umbes 50 eurtsikut kuus. Pole nagu väga paha teenistus, asja eest mida ma niikuinii teeksin ja mis mulle ka rõõmu pakub. Kui ma kirjutaksin regulaarselt, saaksin ma veel paremat ”palka”. Hetkel pole mul lihtsalt oma arvutit, kus mugavalt kirjutada ja ka ajast jääb veidi puudu.

Lisaks on siis veel need vähesed koostööd, mis ma teinud olen. Nende eest ma ei ole raha julgenud küsida, sest noh, kes ma selline olen, et nii palju tahan? :D Aga pean ütlema, et ma olen alati võtnud vastu koostööd mis on mulle endale ka huvitavad või kasulikud on, isegi kui need pole teab mis hinnalised asjad.

Tegelikult kui nii mõtlema hakata, siis ei olegi mulle mingit väga odavat ja mõttetut kraami pakutud. Näiteks üks firma, kellega oli mul mitmeid otsasi, saatis alati umbes 50 euro eest asju. Kõiki neid asju ma lihtsalt ei pidanudki blogis näitama.

Aga on asju mis mind tegelikult firmade reklaamimise juures tohutult häirivad. Näiteks see kui üks firma kirjutab korraga ala 10-15 blogijale ja ei suvatse poole sõnagagi mainida, et nad saadavad oma toodet pooltele blogijatele. Eesti ei ole nii suur, et saadad kümnele kõige popimale blogijale sama asja ja iga postitus on erakordne. Näitena saan kohe tuua ühe mähkmefirma, kes saatis vähemalt viiele blogijale oma mähkmeid.
Ma ei tea kas ma olen naiivne või lihtsalt lollakas, aga ma tõesti eeldasin, et olen ainus. Ja nüüd olen mina rumalas olukorras, kus ma pean tegema postituse, aga sama sisuga sissekande võib leida veel neljast blogist. Ja kuna mina olen oma asjaga hiljaks jäänud, saab lugeja minu blogipesast ebameeldiva signaali, sest ta on sama asja juba vähemalt kahest-kolmest blogist lugenud.
Mina igatahes ütlesin sellele firmale, et kuna nii mitmed blogid on nende asju juba kajastanud, siis mina oma postitusega veel lagedale ei tule. Õnneks ei tekkinud sellest mingit poleemikat ja nad said ilusti aru miks ma seda teha ei taha. Neile endale on ju ka kasulikum, kui reklaam on pikema aja peale ära hajutatud, mitte, et samal päeval loeb üks lugeja viiest erinevast kohast täpselt sama asja. See oleks pigem nagu antireklaam, isegi kui mähkmed ise on väga head.

Teine väga tüütu asi on see, kui ma ise kirjutan mõnele firmale ja nad lihtsalt ei vasta! Nagu… mega raske on kaks lauset vastu kirjutada ja öelda, et ‘sorri, ei ole huvitatud’?
Näiteks viimati kirjutasin ühele firmale turvatooli pärast, sest no miks mitte? Äkki on nad koostööst huvitatud ja annavad mulle selle tooli kasvõi soodsamaltki. Kui mul selline võimalus on, siis loomulikult ma ju kasutan seda. Aga ei, nad lihtsalt ei vastanudki mulle. :D

Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks firma ja pakkus üsnagi suurt koostööd. Ma olin ikka megalt üllatunud ja täiega elevil, sest juhuuu, lõpuks on keegi mind ka märganud, kui head reklaamiallikat. Mõtlesin veel, et tõenäoliselt sokutati mind sinna mõne toreda ja popima blogija poolt (aitäh!), aga ikkagi. Aga nüüd kisub see asi kahtlaseks ära ja tekibki tunne, et kõik mis kõlab liiga hästi, ongi liiga hea. Ma hoian täiega pöidlaid, et nad mind üle ei laseks, sest see ei oleks just eriti hea reklaam sellele firmale… Igatahes, kui kõik läheb ilusti, saate varsti hakata veidi täpsemalt lugema ka meie maja remondist. Olen tahtnud sellest varemgi rääkida, aga no mida ma näitan, kui kõik venib nagu kaameliila.

Ühesõnaga, kui see teil tükki küljest ei võta, siis võtke oma adblock maha, klikkige ikka mu reklaame ja saage minust ka veidikene aru.* Tänan teid selle vaeva eest juba ette ära. :D

*Aaa ja seda ka, et igale reklaamile on korraga mõtet vajutada vaid üks kord ja siis tehke lehele refresh, et leht uuesti laeks, ning siis alles klikkige jälle igale reklaamile ühe korra. Järjest mitu korda ühele ja samale reklaamile vajutada pole mõtet, sest see ei anna midagi ja tulu tuleb ikkagi ainult ühe kliki eest. Seega kui teil tuleb korraga kolm reklaami lahti, saate kõigile kolmele vaid korra vajutada, et ma raha saaksin ja siis peaksite lehe uuesti laadima. :D

I have got to blog about this

‘Õhtusöögiks hommikuhelbed’ laadi päev

Mu ema õpetas mulle kunagi, et kodu tuleks hoida koguaeg nii korras, et ootamatute külaliste saabudes poleks sul piinlik. Jah. Noh. Hmmm… Täna (ja eelmisel 666 päeval) vaatan ma enda ümber ja mõtlen, et jumal tänatud, et mul ühtegi sellist tuttavat pole, kes nii sisse sadada armastaks!

Kui varasemalt on mul piinlik olnud remondi (või noh, selle puudumise) pärast, siis nüüd seda muret enam nii väga ei ole. Nüüd hakkab pigem vahel imelik, kui sokk köögipõranda külge kleepub või kui talla alt saiapuru ära pühkima asudes, avastad varvaste vahelt kamapalli… Ja ei, see ei näita tegelikult seda, et ma olen räpakas.* Mul on lihtsalt räpakad lapsed, kellele ei tohi malakat anda, kui nad oma jogurti maha kallavad või meelega toitu laua alla viskavad, sest nii tore on ju vaadata kuidas midagi kukub ja kuulata mis häält see siis teeb. :D

*Ärge nüüd rõvedusest infarkti saage* No tegelikult on mul ka ikka paar asja milles ma natukene räpakas olen. Näiteks nõude pesemine. Ma ei pese pea mitte kunagi õhtusöögist tekkinud nõusid enne järgmise päeva pärastlõunat/õhtut. Ma pesen enne terve maja põrandad ära, kui veedan need 5 minutit nõusid nühkides. Mul hakkab alati selg valutama sel ajal. Seega see ongi tavaliselt minu häbipost, kui keegi üllatusvisiidi teeb – nõud on pesemata! Ja pesu kuivama panemine on teine asi. Tunnistan ausalt, et mul on paaril korral juhtunud nii, et pesen ühte korvitäit ala kaks-kolm korda, enne kui ma need kuivama suudan panna. Täiesti tavaline on see, et ma pesen hommikul pesu, aga kuivama panen ma need alles siis, kui õhtul lapsed magama viin. :D
Varem oli pesu ära panemine ka hull teema. Mul kogunes pidevalt kuskile toa nurka mingi puhta pesu hunnik, mida ma ära sorteerida ei suutnud. Nüüd õnneks välistab Annu tolmuallergia sellise laiskuse ja pean end ikka takka sundima ja uut pesu kuivama pannes, vana kohe kokku lappima, mitte kuskile hoiule poetama.

Reaalselt. Kuidas üldse mitme lapsega pered oma majad püsti hoiavad? Mul on küll tunne, et üks kahest – a) ma võtan oma seitse asja ja kolin keldrisse või b) viskan oma lapsed sinna. Aga asju kaasa ei annaks, sest nad keeraks need niikuinii ainult kummuli ja siis ootaks seal hunniku otsas millal emme, aka Prügikoti-Kati, tuleb ja ähvardama kukub: ”kui sa neid asju kohe maast ära ei korja, lähen toon suuuure prügikoti, koristan kõik asjad ise kokku ja viin teistele titadele, kes neid hoida oskavad”. Ja oiii kui kiirelt hakkavad käed käima, kui see prügikott nähtavale ilmunud on. :D

Toon näite tänasest päevast.
Me olime terve pärastlõuna õues olnud ja koerale aeda teinud. Kui me ükskord tuppa tulime, oli siin loomulikult katastroofiline seis, sest ma eelmisel päeval väga koristada ei jõudnud ja nädalavahetuse veetsime kodust eemal (päev enne seda ka ei koristanud!). Ja no ma ei pea siin silmas seda, et mänguasjad vedelesid igalpool – see on nii tavaline, et seda ma enam isegi ei tõlgendaks suureks segaduseks. Mõtlesingi pigem seda ‘sokid kleepuvad põranda külge ja saiapuru jääb varvaste alla’ olukorda. Võtsin end siis lõpuks kokku ja hakkasin ühest otsast pihta – koristasin elutoas põranda mänguasjadest lagedaks ja panin kõik omale kohale tagasi, pühkisin tolmu ära jne. Siis suundusin magamistuppa, et voodiriided maha võtta ja puhas pesu kappi laduda. Kui ma 5 minutit hiljem elutuppa tagasi astusin, pidin südari saama! Kõik see pask, mille ma JUST olin ära pannud, oli kõik jälle maas laiali. See on nagu mingi haigus neil kohe. Jumal selle eest kui mõni asi üle 3 minuti omal kohal püsiks.
Lõpuks lõin lihtsalt käega ja koristasin nii, et lükkasin asju tolmuimejaga ühest kohast teise. Täiesti pointless on midagi riiulisse panna. Joel niikuinii läheb kohe ja tõmbab kõik ümber, sest fuck you mooom. :D

Kõige haigem asi mänguasjade koristamise juures on pusled. Annul on mingi miljon erinevat puslet, aga ikka on vähe, sest ta on nüüd puslehoolik ja mina ei suuda talle neid enam nii kiiresti ette sööta, kui tema neid kokku paneb ja keerulisemaid puslesi peale nõuab. Igatahes, vahepeal on selline lugu, et ta valab kõik pusled ühte kohta kokku. Ja siis pean loomulikult mina see hiromant olema, kes oma õhtusest vabast ajast veedab 2 tundi puslesi kokku sobitades. Ma vannun – järgmine kord võtan pastaka ja kirjutan kõigi tükkide alla numbrid, et mis tükk kust aluselt pärit on.

Aga asjad asjadeks, neid üritan ma niikuinii päeva jooksul jooksvalt oma kohale tagasi sokutada, sest muidu murraks keegi siin veel oma kaela. Ja ega nad ei mängi ka nende asjadega, mis kuskil hunnikus vedelevad. Ikka võetakse riiulilt, sest see on ilusti nähtaval ja kergesti ligipääsetav. Palju keerulisem on hoopis üleüldise puhtuse hoidmine. Mind ajab täiesti ahastusse see kui kiiresti suudavad kaks alla meetrist miniinimest kõike hävitada! Saan jällegi tuua näite tänasest õhtust. Ma olin kuidagi läbi suure ime jõudnud koristamisega sinnamaale, et pesin juba põrandaid ja olin sellegagi kohe lõpetamas – tunneli lõpus paistis juba valgus!
Olin köögi juba ära koristanud, kui kratid kööki ”õuna sööma” läksid. Ega ma midagi head ei lootnud sellest ettevõtmisest, aga sellist vaatepilti, nagu mulle vastu vaatas… selleks ma ka valmis ei olnud. Ühesõnaga. Kujutage nüüd ette. Mina pesen rahumeeli viimast juppi elutoa põrandast, endal õnnis nägu ees, sest ma olen kohe lõpetamas ja plaanin lapsed pessu panna, et seejärel kõik koos magama minna, oh jeeš. Hehehe, huii ma ütlen! :D
Ma astusin kööki – Annu oli omale võtnud suure supikausi, pannud sinna pool pakki hommikusöögihelbeid (sest rohkem lihtsalt polnud!) ja terve liitri maasikajogurtit. Ja ega Annukas siis kade plika ole! Ta oli kassile ka andnud ja talle lausa eraldi taldriku võtnud, et vaesele näljasele loomale sinna peale jogurtit tilgutada, nii, et jogurti rada läks mööda lauda, kardinat, seina, põrandat ja aknalauda kassi taldrikuni välja. Aaa ja kas ma unustasin mainida, et Annu ja Joel istusid selle kausiga maas? Jah, nad istusid keset köögipõrandat (-põrandat, mida ma JUST olin pesnud!). Mõlemal lusikad käes ja uhasid supikausist maasikajogurtiga hommikusöögihelbeid omale sisse! Iseasi muidugi kui palju sellest kogusest lõpetas mõne mehe suus ja milline oli see osa, mis kattis last ennast. Ja maad. Ja köögikappe. Ja pliiti. Ja kassi… Hmmm, vägev, tänks lapsed. Ega ma ei plaaninudki magama minna või midagi. Mis mul ikka öösel paremat teha on kui kuivanud maasikajogurtit pliidiplaatide vahelt nühkida. :D

Kui mul oli õnnestunud see bardakk kokku koristada ja lapsedki peaaegu et puhtaks saada (Joeli juuksed lõhnavad siiani nagu maasikajogurt), asusin igaõhtuse kreemiralli kallale. Ja no ma vist ikka ei õpi oma vigadest üldse! Nii kui ma selle palja Joeli ringi tuterdama lasin, soristas ta rõõmsa näoga mulle keset elutuba. Vägev. Viskasin siis loigule rätiku peale ja jätkasin Annu sisse määrimist. Ja siis kuulsin, et kuskilt nurgast kostub ilget ähkimist ja punnitamist. Haarasin ruttu Joeli ja jooksin poti poole, aga noup. Ta sõnaotsesesmõttes sittus mulle pihku. Peale seda eeldasin, et no nüüd peaks ta küll tühi olema, aga eih. Seejärel lasi ta mulle järgmise loigu. Voodisse. Mäletate, ma just vahetasin voodiriideid? :D

Mul on tegelikult nii palju rõvedaid lugusid rääkida sellest mida kõike on need lapsed mul siin kokku keeranud, oi johhaidii ja valleraa. Aga see oleks üks selline postitus, mida ei soovitata oma laste kohta internetti panna. Ja enamusel läheks ilmselt süda pahaks, sest kujutage nüüd ette ühte 3-kuust titte, kes end umbes kolm sekundit enne vanni pistmist, mähkimislaual täis laseb. Ikka sellist korralikku kraami. Ja selle kahe sekundiga mis sa lihtsalt mokk töllakil, imestunud ja rõvedust täis näoga vahtisid, on ta suutnud end üleni pasaseks keerutada. Ja siis sa hakkad teda kraan all pesema. Aga ta on ju üleni sellega koos ja libe kui väike saatan. Ta hakkab siplema, mille peale ta sul käte vahelt minema libisema hakkab. Seega sa haarad last ükskõik mismoodi, peaasi, et ta jumala eest pea ees vanni põhja ei kukuks. Lõppkokkuvõttes on laps elus ja terve ja isegi puhas, aga sinul on pask juustes, põsel, huultel, kätel, kõhul, ühesõnaga igal pool kus see olla ei tohiks. Head ööd ja magusat und teile! :D

Võite ka oma rõvedaid/naljakaid lugusid rääkida, teie saate seda anonüümselt ka teha! :D

Kolmas laps raha pärast – aga miks mitte?

Mulle saadeti eile ühe perekooli teema link, kus tõmmati jälle see ”kolmas laps ainult raha pärast” saag käima. Millegipärast oli seal välja toodud nagu ka mina oleksin juba 3. lapse ootel. Et jahh. Tore, et ma end ise ei guugelda, või midagi. Nii võiks ju lausa targaks saada!

Et oleks selge, siis ei, mina ei ole rase.Vähemalt ma loodan. Aga ega ma pead pakule ka panna ei saa, sest mul kukkus täna hommikul spiraal välja. See on see spiraal+tampoon kombo kasutamine. Deem ma ütlen. Oleks ikka pidanud oma moon cup’iga rohkem jändama ja ühe tampooni haaval maailma prügist päästma. :D

Tegelikult saan ma aru ka kust see ‘Lipsuke on kolmanda lapse ootel’ arvamus tulla võib. Olen sellest ju ikka piiiiidevalt igalpool rääkinud. Nagu üks lugeja tabavalt ütles, siis see kolmanda lapse teema on mul ikka hingel küll.

Sellest postitusest ja neist kommentaaridest seal aga võib vägagi selgelt välja lugeda tüüpilist arvamust, et kui sa saad kolmanda lapse, siis ilmselgelt teed sa seda raha pärast. Sest mille pärast siis veel – ega mitte ometi sellepärast, et sa lapsi armastad ja neid juurde tahad. Vanasti, enne seda ”üüratut” toetust, saadi ju ka lapsi ainult raha pärast. Millise raha pärast, seda ma ainult ei tea. Siis oli see toetus küll naeruväärne. Aga noh, parem see, kui mitte midagi ja tegelikult pole meil siin Eestis selle koha pealt ikka kohe mitte midagi ulguda. Välismaal saad sa oma beebiga kodus olla kuskil paar kuud ja siis vaat ise kuhu sa ta jätad, sest töö ootab – istu ta kasvõi omale sisse tagasi. Eestis saad sa aga 1,5 aastat kodus olla ja saad veel raha kah. Ka need, kes pole oma elus päevagi tööl käinud!

See 500, justkui sülle kukkunud lisaeurot kuus, on ahvatlev küll, sest kellel siis raha mööda külgi maha jookseb, eksole? Aga kas selle pärast nüüd just väikseid inimesi vorpima hakata… Ei tasu nagu ära lõppkokkuvõttes ja raha pärast lapsi saada pole ka nagu väga minu teema. Või noh, mis ma siin ikka keerutan. Ütlen otse välja, et see 500 euri paneb mul küll munasarjad kihelema. AGA point on selles, et me niikuinii sooviksime tulevikus veel lapsi saada ja tänu sellele toetusele on see võimalus ka suurem. Kas seda võib siis nimetada laste raha pärast saamiseks?

Kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ei saaks selle viie soti pärast veel kahte põngerjat ju. Aga kuna mul on juba kaks tükki olemas ja kolmanda saamine jääb põhimõtteliselt ainult raha taha, on see toetus ju vägagi suureks abiks. Aga see ei tähenda, et ma kohe täna neid triipe püüdma kukuks. Hetkel olen ma küll sellest titendusest väsinud. Tahaks veidi magada, süüa köögis, kus pole söögitooli, minna õue nii, et igaüks riietab end ise ja ma ei pea kedagi ümber diivani taga ajama, et talle mütsi pähe saada.

Kui me saaksimegi praegu kolmanda lapse, peaksime siis ka neljanda kohe jutti tegema, sest minu unistus on ju neli last. Kuidas ma siis selle ühe pesamuna kuskile üksinda jätan, kui õed-vennad kõik juba pubekad on. Aga mõte kolmest, veel vähem neljast, jutti tehtud lapsest ajab mul kõik ihukarvad püsti – see oleks ju enesetapp! Kes ja mis raha eest mulle siis närvirakke siirdama hakkab lõpuks?

Kui ma mõtlen neljast jutti saadud lapsest, siis tuleb mulle esimese asjana silmade ette paar kuud vana pilt. Viisin ühele naisele Joeli mängumati koju kätte, sest tal on neli last, kahe aastaste vahedega ja ta ei saa väga kodust liikuma. Ta tuli mulle uksele vastu seljas vaid T-särk ja aluspüksid, endal selline nägu ees, et heidab end kohe viienda korruse aknast alla. Vot see ongi siis neli jutti tehtud last, jah? Ja mina tunnen vahel kahegagi, et upun tittede alla. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu on konkreetselt kaelast kinni hoides mul seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Kuigi kui mõelda hetkeks ainult rahalisele poolele, oleks meie perel tõesti kolmanda lapse hakkama panemine palju kasulikum, kui ootamine ja siis uuesti kahe väikse vanusevahega lapse saamine. Sest seda toetust saab ju kuni selle ajani mil sul on 3 alaealist last. Kui me järgiks hetkelist nö ‘plaani’, saaksime me kaks järgmist last alles ala 10 aasta pärast. Aga selleks hetkeks on Annu juba pubekas ja ‘hea raha saamise’ aeg kohe möödas. Teine ja ilmselt kõige suurem argument on aga hoopis see, et me elame väikses kohas, kus puuduvad head töökohad. Mis kuramuse mõttega ma oma 1,5 aastase Joeli lasteaeda panen, et veel vähema raha eest Maximasse pinki nühkima minna ja olla üks neist mornidest kassapidajatest, kes kogu hingest oma tööd vihkavad. Selle asemel saaksin ma oma pärdikutega kodus olla ja teha midagi, millest olen lapsest saadik unistanud. Juba 5-aastasena teadsin ma täpselt kes minust saab ja ma pole mitte kunagi mõnest muust ametist mõelnudki. Kõik need suured karjääri tegemised ja baka-maka püüdlused… see ei kutsu mind absoluutselt. Uuesti kooli minemine tekitab minus pigem kabuhirmu. Jah, mõne arvates ilmselt olengi mõttetu, hariduse ja harituseta eit, kes vaid sünnitada oskab, aga so what? Keegi peab ju Eestile iivet ka tegema ja meid elus hoidma. Pealegi pole ma mingi narkar, kes saab kaheksa last ja viskab nad keldrisse hängima, ajaks mil ise uue doosi järele kooserdab. Ma julgen siiski väita, et mu lastel on üpriski hea elu ja suurepärane kodu.

See, et mul mingeid erilisi saavutusi ette näidata ei ole, ei tähenda, et ma ka oma lastele sisendaks, et ongi okei olla puuduliku haridusega. Antud lugu on lihtsalt see, mis meile hetkel sobib ja millest mina olen unistanud. Muidugi pean ma ütlema, et 5-aastasena või ka 19-aastasena, mil mul Annu sündis, ei kujutanud ma endale ette mida lapse saamine tegelikult tähendab. Kõik need nutud ja gaasid ja magamata ööd, lõputuna näiv mähkmete hunnik ja oksesed pluusid… See ei kõla ju väga ilusa unistusena? Aga kui jätta kõrvale kõik see, on lapsevanemaks olemine maailma parim asi. Sa saad kõrvalt näha ja tunnistajaks olla millelegi imelisele. Maailmas pole vist mitte midagi vingemat, kui näha kuidas ühest abitust ja krimpsus junnist saab rääkiv, kõndiv ja täitsa asjalik junsu. Ja kui see junsu veel ühel heal päeval oma käed ümber su kaela asetab ja sulle kõrva sisse sosistab, et ta sind armastab – see on taevas, see on õnn, see kaalub kõik muu üles. Mis siis, et järgmisel hetkel ta sulle tõenäoliselt juba sellise stseeni korraldab, et sa mõtled mille pärast sa ometi neid veel KAKS said ja vahel mõtled neid lausa VEEL saada, oled sa hull? Aga siis oled sa jälle tunnistajaks millelegi imelisele. Näiteks sellele, kuidas õde vennale niisama, möödaminnes, ühe suure ja matsuva musi teeb, ning ütleb, et venna on tall väga kallis. Selliste momentide pärast ma neid rohkem tahangi, selliste momentide nimel ma elangi!

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

RETSEPT: Kodujuustu-peteka kotletid

Lubasin teile jagada ”oma” lahedat kotleti retsepti, mis liha ei sisalda. Tegelikult tegi neid kotlette mulle esimest korda minu emme. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui kuulsin millest need on. Aga ma olen seda retsepti ise nüüd ka veidi täiustanud, ning lisanud sinna kodujuustu.

VAJA LÄHEB:

  • 250 ml kuuma keedetud vett
  • 2-3 muna
  • 2-2,5 tassi kiirkaerahelbeid
  • (300-500g kodujuustu)
  • 1 kanamaitseline puljongikuubik
  • soola
  • pipart
  • hakitud tilli
  • kurkumi
  • sibul
  • paar küüslauguküünt
  • natuke riivsaia

TEE NII

Lahusta puljongikuubik kuumas vees, lisa kaerahelbed ja ülejäänud ained. Sega, ning pane umbes 30 minutiks külmkappi seisma. Kui segu jääb liiga vedel, lisa riivsaia, et sellest oleks võimalik kotlette vormida. Prae ja naudi. Tegelikult ma soovitan neid kotlette proovida ka ilma kodujuustuta.

Kui keegi neid oma perele teeb, siis küsige kas nad suudavad ära arvata mis seal kotlettide sees on. Ma võin pea pakule panna, et kõik on imestunud, kui kuulevad, et nende kotlettide põhikomponent on kaerahelbed! :D

Võitluses allergiatega

Kuna viimasest allergia teemalisest postitusest on nüüd veidi aega möödas ja vahepeal on nii mõndagi muutunud, oleks vast aeg teha uus postitus.
Nimelt olen ma vahepeal saanud uut kraami, millega Annemaia kassi-, koera- ja tolmuallergia vastu võidelda, ning ma usun, et see võiks veel mõnda allergikut aidata. Mainin kohe ära ka, et olen need asjad kõik oma rahaga ostnud ja tasulisest reklaamist pole siin haisugi.

Esmalt soetasin omale K-Rautast 99 euriga Kärcher sc2 aurupuhasti, et tolmulesti tappa ja põrandaid paremini pesta. Tolmuallergia puhul on just märg puhastus kõige tähtsam! Seega olen ma sellega nüüd siin iga jumala päev ringi lennanud. Täitsa rõve, kui räpane meie põrand on. Iga päev koristan, aga ikka läheb lapp jube mustaks, nagu põrandad poleks mitu nädalat vett näinud. Esimesed korrad olid vapsee õudsad – sain ainult pool tuba pestud, kui lapp oli juba must kui öö ja pidin selle välja vahetama. Eks see kuum aur hakkas vaikselt seda kogunenud mustust lahti sulatama, mis tavalise põrandapesu käigus kätte saamata jääb. Ja mainin ära ka, et ei, me ei ole mingid räpakotid ja ma pesin enne ka neid põrandaid ikka mitu korda nädalas.
Ainus nö miinus minu jaoks selle masinaga on see, et puhastamise ajal tuleb koguaeg käepidet all hoida. Minul hakkasid esimestel päevadel käed igatahes natukene valutama. Nüüdseks olen vist ära harjunud juba, sest enam ei pane seda väikest asja nagu tähelegi. Miinusena oskan veel välja tuua selle, et masina juhet pole väga kuskile kerida ega panna, sest puudub automaatne tagasi kerimine vms. Kuna mul seisavad masinad koridoris nagi all, siis keeran mina tavaliselt juhtme lihtsalt kokku ja riputan otsapidi nagisse. Parem ikka kui maha vedelema jätta.
Aga lisaks põrandatele olen ma aurutajaga puhastanud ka aknaid, pliiti, duššikabiini, kraanikausse, peegleid jpm. Ei pea keemiat kasutama ja palju nühkimagi, et kõnts juba kaoks. Toimib nagu ime!

Järgmisena lasin oma vennal meile välismaalt uue tolmuimeja tellida. Alguses tahtsin Thomas Aqua Pet and Family masinat, sest seda kiideti igalpool. Pidavat allergikute majja väga hästi sobima, sest sel on veepaak ja hepa filter, mis ei lase ühelgi tolmukübemel õhku tagasi lennata ja hoiab ilusti kõik enda sees lukutaga. Aga kuna Pet and Family masin oli seal peaaegu sama hinnaga mis Multi Clean X10, mis lisaks tolmu imemisele võimaldab ka samaaegselt põrandaid pesta, lasin vennal endale hoopis selle võtta.
Hinnavaatlus.ee järgi tundub, et Eestis maksab see masin kõige vähem frog.ee poes ja hinnaks on tal hetkel 359 eurot. Kõige kallim on see aga e-kauplus.ee’s, seal maksab see lausa 615 eurot! Mina sain oma masina igatahes 284 euroga, ning selle hinna sisse on veel arvestatud ka transport
(ala 15 euri). Ei saa vist kurta? :D
Ja ma olen selle masinaga ikka superrahul! Meie vana tolmuimeja sabas kõndides võis lausa oma silmaga näha, kuidas tolm tagasi õhku lendas. Selle masinaga aga seda muret pole. Õhk on kohe palju värskem ka peale koristamist. Ja mis peamine – Annu saab koristamise ajal samas toas olla, ilma, et ta siis õhtul jälle tulipunane oleks. Vanasti oli ikka nii, et pidin lapse kodust ära saatma, et tema selle tolmumöllu sees ei oleks. Nüüd võib ta kasvõi tolmuimeja taga roomata ja seda õhku sisse ahmida, ilma, et allergia sümptomid hulleneksid.
Veidi ebamugav on ainult see, et erinevaid otsikuid ja totsikuid on masinal päris mitu. Mina pidin nende jaoks lausa väikse kasti võtma ja hoian neid nüüd sahvris riiulil, sest tolmuimeja enda külge saab panna vaid kaks otsikut (ega rohkem ei panekski sinna ju). Masin ise on ka jube suur ja raske. Aga see ei anna üldse tunda, sest masinat tõstma väga ju ei pea. Veereb ta sulle ilusti oma nelja rattaga igale poole järgi. Eks see veepaagi puhastamine ole ka tüütu ja võtab mõne lisaminuti aega, aga mis teha, kui muudmoodi väga ei saa. Lapse tervise nimel olen nõus need minutid ju ”kulutama”.
Põrandapesu otsikuga on muidugi nii, et aurutajaga pesemise vastu see ikka ei saa. See teeb rohkem põranda nagu märjaks ja imeb selle vee lihtsalt sisse tagasi, kui peseb. Aga noh, kui ma olen laisk ja ei jaksa kahe erineva masinaga samal päeval möllata, keeran tolmuimejale just selle peseva otsiku otsa ja koristan nii. Teeb ka ilusti oma märja pesu ära, lihtsalt päris ‘põrandapesuks’ ma seda ei nimetaks.

Lisaks uutele masinatele, tellisin ma medical24.ee’st ka paar vedelikku, mis pidavat aitama allergiaid kontrolli all hoida.
Esmalt muidugi PetalCleanse, mida mulle siin kommentaariumis soovitati. Ma ei oska omast kogemusest veel väga öelda, kui hea see asi on, sest Annu kassiallergia on tühine, võrreldes tema tolmuallergiaga, aga loodan, et abiks ikka. Nii palju kui ma igatahes lugenud olen, kiidetakse seda taevani.
Toimib see nii, et korra nädalas tuleb kass selle vedelkuga kokku määrida ja see eemaldab siis karvkattelt allergeenid. Ühtlasi sisaldavat see ka karva hooldavaid aineid ja on loomale täiesti ohutu, kui ta end lakub ja peseb. Võib kasutada ka loomatittede peal. Üks pudel seda ainet maksab 14.90 ja sellest pidavat jätkuma ühe kassi jaoks mitmeks kuuks. Sarnast vedelikku on ka koertele.

Siis võtsin veel sellise vedeliku, nagu AirCleanse. See pidavat siis vähendama õhus lendlevate allergeenide hulka. Kasutusjuhend ütleb, et seda tuleb esimese kahe nädala jooksul pihustada kaks korda nädalas, hiljem korra nädalas, üks pihustus toa viie kuupmeetri kohta ja 2-3 tunni pärast kõik pinnad puhastada. Mina ei tea palju ma kuskile tuppa pihustama pean, seega lasen ma suht suvalt. Iga sammu-paari tagant teen pihustuse ja tundub, et funkab küll. Kappide pealsed tunduvad igatahes küll tolmusemad ja karvasemad, kui enne. Mina oma peaga mõtlen, et see tähendab siis, et asi töötab ja see eemaldab õhust tolmu ning karvad ja need kukuvad maha, et ma need kokku kraamida saaksin. Hind on muidugi ühel 250 ml pudelil ka krõbe, 19.90.

Kolmanda vedelikuna võtsin HomeCleanse , mida kasutatakse mööblil ja tekstiilmaterjalidel, näiteks madratsid, diivanid, padjad, tekid, kardinad, vaibad jms. 4 pihustust ruutmeetri kohta, 2-3 tundi võiks kuivada ja siis korralikult tolmuimejaga üle tõmmata. Mina sain oma patjadest igatahes HAIGE koguse tolmu kätte, kuigi olin neid just õues kloppinud. Mul on tänu veepaagiga tolmuimejale ju nii hea vaadata kui palju tolmu kuskilt tuleb. See on kohe hirmus, kui aus olla. Hind on ka muidugi jällegi sama krõbe, nagu eelmisel vedelikul – 19.90.

Tegelikult on Bio-Life sarjas veel neljaski vahend, aga mina ei raatsinud seda tellida, sest ma ei näinud sel suuremat mõtet. Aga ehk on kellelgi vaja. Tegu on FabriCleanse’ga ja toote kirjeldus lubab nii – FabriCleanse™ pesulahus puhastab riided rohkem kui 90% ulatuses allergeenidest ja tolmulestadest nii kuuma kui ka külma veega pesemisel. Denatureerib ja neutraliseerib lemmikloomade allergeenid, tolmulestad ja õietolmuterad, mis põhjustavad inimestel allergilisi reaktsioone. Hind on jällegi 19.90

Kui osta kõik neli toodet korraga, saab soodushinna – 62.50. Ka kahe ja kolme kaupa ostes saab väikse sooduka, aga kahjuks ei ole neil hetkel olemas seda kolmest kompotti, mida mina kasutan. Seega pidin mina ostma ühe kahese komplekti ja kolmanda eraldi juurde valima. Aga noh, parem ikka kui kõik kolm eraldi ostes. Ja no postikulu on ka minu arust ülemõistuse. Neil võiks ikka olla automaadi teenud ka. Minul tilkusid küll silmad verd, kui pidin transpordi eest 7 euri veel juurde maksma. Automaati oleksin ju kolmega saanud.

Kokkuvõttes olen ma igatahes oma masinate ja värkidega väga rahul, sest Annu tervises on ka juba muutusi märgata. Nüüd on neid koledaid katki kratsitud jäsemeid ikka palju harvem näha ja lapsel on tuju ikka palju parem. Ma loodan, et siin oli mõnele allergikule ka uut ja head infot. Need vahendid tunduvad imehead ja on kindlasti katsetamist väärt.

Kasutan võimalust ja ütlen, et ma tegin hiljuti facebooki sellise grupi ka nagu ”allergikud”, sest mina enne ei leidnud selleteemalist kohta ja mõtlesin, et nii hea oleks ju kogemusi jagada ja üksteisele toeks olla, seega liituge ikka sellega ka. :)