11 fakti minu kohta

  1. Olen endast fakte juba varasemaltki kirjutanud, SIIN ja SIIN.
  2. Mul on vahel parakad. Näiteks hakkan ma oma peas ketrama ”mis siis kui”. Alles täna hommikul hakkasin ma mõtlema, et mis siis kui Joel läks haiglas mõne teise titega vahetusse (sest kuidas on võimalik, et minu keha midagi nii imelist valmis küpsetas?) Kui mind palatisse viidi, siis võeti Joel mõneks ajaks lastetuppa ju. :D Annu pärast ma vähemalt kartma ei pea, tema oli ainus beebi, kes sel päeval selles haiglas sündis.

    Joel - suu kõrvuni, nagu alati

    Joel – suu kõrvuni, nagu alati

  3. Ma hakkasin hiljuti poolkogemata uut seebikat vaatama, selle nimi on ”vana silla saladus”. Kui seda vaatama hakkasin, arvasin, et tegu on filmiga.  Aga tillikas – sari oli hoopis! Ja no appiii, miks ma seda ometi vaatama hakkasin? Ma just guugeldasin, et kui kauaks ma oma hinge maha müüsin. Mõtlesin, et noh, mingi 200 osa, max. Aga praegu juba on seda väljas mingi 1400 osa ja kestab veel! See on nagu Kodus ja Võõrsil siis vist pmt. Oh jumal, miks. Peaksin vist välja guugeldama asjad, mis mind praegu huvitavad ja selle sarja eos maha matma. Mul pole aega, et seda seepi vaadata! :D
  4. Kunagi pubekana hoidsin ma oma sõbranna 3-aastast ja tänasin jumalat, et ma ei pea seda kisa endaga kaasa võtma ja nii, kui uks mu seljataga sulgub, on ta kellegi teise probleem. Ja siis paar kuud hiljem kohtasin ma oma meest, ning oleksin olnud valmis talle kasvõi kohe kolmikuid sünnitama hakkama. :D
  5. Ma olen terve elu teadnud, et tahan nelja last. Sest kaks või kolm poleks üldse loogiline! Ma mõtlesin, et kui mul oleks vaid kaks last, oletame, et poisid, siis poleks nende poiste lastel tädisid ja tädid on ju ometigi nii olulised! Ja no vastupidi ka – kui mul oleks kaks tüdrukut, siis poleks nende lastel onusid. Aga kui oleks poiss ja tüdruk, siis poleks nende lastel jällegi emba-kumba. Seega peab olema neli last, et kõigil mu lastelastel oleks onud ja tädid. Oh seda lapse loogikat. :D
  6. Ma kasvataksin enne kolme 2-aastast, kui ühte beebit. Kaheaastased on minu arvates palju lahedamad! Kui lapsed sünniksid nagu herneterad ja kasvaksid ala kahe nädalaga kaheaastasteks, siis saaksin ma silmagi pilgutamata vabalt veel ühe lapse (kui keegi teine nad rahalises mõttes üles kasvataks :D). Kahesed on juba piisavalt targad, et asju mõista, piisavalt suured, et asju teha ja nad (minu oma vähemalt) oskavad piisavalt rääkida, et sind pisarateni naerutada. Ükspäev näiteks palus Annu juustusaia. Tegin talle siis ühe.
    Mina: ”Palun” ja ulatasin talle võiku.
    Annu: ”Aitäh naine!”
    Beebid lihtsalt lamavad või roomavad ringi ja keeravad sitta kokku, topivad omale igast jura suhu, situvad püksi, imevad su tissid verele ja röögivad sulle aina näkku, kui sa üritad neid toita/neid 2 minutiks maha  panna, et kord päevas üksinda vetsus käia/vahetada tampooni nii, et üks vend su puusal ei hängiks/kohvi kuumalt juua. Tited on küll paganama armsad, aga ikka paganama effing tüütud ka. Ok, ma olen kuulnud, et on olemas ka selliseid väljalaskeid, kes ei räuska nagu viimne päev ise oleks käes, aga mina pole veel ühtegi sellist näinud, seega praegu saan ma rääkida ainult omast kogemusest.

    Annemaiakene

    Annemaiakene

  7. Tänu hiljaaegu aset leidnud fotosessioonile tekkis mul uuesti pildistamise tuhin ja lausa soov/mõte rajada ka oma väike stuudionurk vms, ning hakata asja uuesti harjutama. Hetkel oleks mul võimalik sellele ”nurgale” lausa terve tuba pühendada! Ühel heal päeval saaksin pildistamisega siis ehk natukene ka lisakopikaid teenida. Aga selleks oleks mul vaja valgusteid ja värke millega seda nurka teha. Põhimõtteliselt selleks, et teha raha, on vaja raha.
  8. Vahel ma mõtlen, et mida ma ometi oma laste kasvatamisel valesti teen, et nad koguaeg mu seljas elada tahavad, nagu kari paaviane. Sõna otseses mõttes! Aga siis mõtlen, et ju ma siis lihtsalt olen nii jumalik, et nad ei suuda ilma minuta elada. :D

    wpid-wp-1484320890591.jpg

    Hästääg naerata nagu sul poleks üldse surm silmade ees sellest 25+kg kaaluvast koormast. :D Joel linaga kõhul ja Annu kotiga seljas – jee.

  9. Ma tahaksin ühe 3+ aastase lapse lapsendada, aga mitmel erineval põhjusel on see võimatu. Vähemalt hetkel.
  10. Kuigi ma naljatan, et lapsed on mu ajud ära söönud ja ma teen varsti mõrv-enesetappu, siis on nad siiski mu elu suurim õnn ja saavutus.

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

    Annemaia, mina ja Joel poosetamas

  11. Mul pole mitte midagi selle vastu, et ma olen KÕIGEST ema. Mõne arvates on see kindlasti kurb ja ta arvab, et ma olen ambitsioonitu vms, aga ma olen terve elu teadnud, et ma tahan ema olla. Ma tahaksingi olla see ema, kes ootab oma lapsi sooja söögiga koju. Koju, mis on soe, hubane, täis mõnusat toidulõhna ja armastust. Mitte, et teistsuguses kodus neid asju poleks, aga see on siiski…teistsugune. Kahjuks pole see aga tänapäeval enam võimalik.

    Minu tibupojad :D

    Minu tibupojad :D

See algas nagu faktipostitus ja lõppes nagu suvaline mölapostitus minu tunnetest ja mõtetest. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Sellised asjad ei tohiks juhtuda

Peale laste sündi on kõik lastega seonduvad õnnetused jms asjad hakanud mulle palju rohkem hinge minema. Kui ma varem midagi hirmsat lugesin, siis olin natukene aega kurb ja mõtlesin, kui hirmus, ebaõiglane ja julm see maailm ikka on, aga peagi unustasin selle loo ja läksin oma eluga edasi. See ei puudutanud mind nii väga. Ma ei samastunud selle looga. Nüüd aga mõtlen ma vahel mõnele loole päevi või lausa nädalaid. Mis siis, kui see oleks olnud minu laps? Mis siis, kui mina oleksin praegu see ema? Paljas mõte sellest ajab mind nutma.

Eelmise aasta lõpus vaatasime mehega ühte sõjafilmi, kus ühe 9-aastase poisi vanemad tapeti ja ta jäi oma pisivennaga üksi. Väike poiss oli umbes sama suur, kui Joel praegu. Ja no ma ei suutnud terve filmi muud teha kui nutta ja mõelda, et mis siis kui see oleks minu laps. Mis siis, kui see olukord oleks praegu siinsamas Eestis ja see oleks minu väike Joel, kes peaks vaatama püssitorru ja hüsteeriliselt nutma, sest kus ometi on emme ja miks keegi ei tule? Mis siis, kui Eestisse tuleb sõda – kuidas ma oma lapsi kaitsen, kuhu ma lähen, mida ma teen?
Sellistele asjadele mõtlemine ajab mind natukene endast välja, sest see on ju täiesti reaalne olukord, mitte mingi filmist võetud õuduslugu.

Ja siis on veel need päris-päriselt sündinud lood, mida internet mulle igapäevaselt ette söödab. Alles ma lugesin ühte artiklit kus isa sandistas oma 5-nädalase tütre ja kirjeldas kohtus külma kõhuga kõiki neid haigeid asju, mida ta talle teinud oli. Ma reaalselt tahtsin minna omale näppe kurku ajama, sest mul hakkas nii paha. Kuidas nii saab? Milline inimene midagi sellist teeb? KUIDAS?

Ning siis veel need lood, mis on juhtunud siinsamas, Eestis. Minu tuttavate ja tuttavate-tuttavatega. Küll üks sünnitab poole raseduse pealt surnud beebi, küll teisel sureb beebi kolm päeva peale sünnitust, küll juhtub mõne lapsega mingi kohutav õnnetus, küll annab üks väike inimhing pikale võitlusele alla ja läheb taevasse ingliks… Iga kord, kui ma midagi sellist kuulen, tahaks ma lihtsalt valust karjuda. Kuidas küll midagi sellist üle elada? Kust võtab üks ema jõudu peale lapse kaotust veel edasi elada?

Just täna kuulsin järjekordset kohutavat uudist ja ma tahaks nii väga sellele emale kirjutada, püüda teda lohutada, võtta korrakski temalt ta valu. Aga ma ei saa. Ma saan lihtsalt öelda kui südamest kahju mul on… See kaastundeavaldus ei ole mitte midagi väärt, see ei muuda mitte midagi…

Iga selline lugu paneb mind mõtlema sellele kui vedanud minul on. Ma olen täna terve õhtu oma lapsukesi lihtsalt pisaraid pühkides kallistanud. Ma ei tea keda ma pean tänama, aga ma olen nii tänulik, et mul on kaks tervet ja nii imelist põngerjat. Kirjeldamatult tänulik.

See on lihtsalt nii messed up. Igasugused vägistajad, mõrvarid ja värdjad kõnnivad õndsalt ringi, kui siinsamas surevad süütud lapsed, kes pole mitte kellelegi iial haiget teinud. Nii haige, nii ebaõiglane, nii julm, nii… mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks.
Ma ei oskagi kuidagi seda kurba juttu kokku võtta. See kõik on lihtsalt nii… kohutav. Ma tahaks midagi teha, midagi öelda, kuidagi…aidata. Aga ma tean, et ma ei saa mitte midagi teha.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas raha teeb õnnelikuks?

Reporteris oli ükspäev mingi küsitlus, et kas raha teeb õnnelikuks. Paljud ütlesid, et ei, neid teevad õnnelikuks hoopis kodu, sõbrad, perekond jne. Ma turtsatasin küll korraks naerda, sest huvitav kust see kodu tuleb, kus õnnelik olla? Kuidas sa pead üleval perekonda?
Jah, parimad asjad siin elus on tasuta, nagu näiteks armastus ja laste kallistused, aga selleks, et sul üldse oleks lapsed, kes sind kallistaksid, peab sul olema raha.
Need inimesed seal küsitluses pole vist küll mitte kunagi pidanud enne poodi minekut sente veeretama ja mõtlema, kas saab endale jogurtit ka lubada, või ei. Nad pole vist kunagi pidanud poes ringi käies salaja telefoniga kokku arvutama asjade maksumust, et kas tuleb rahast välja või ei. Nad pole vist mitte kunagi pidanud jõululaupäeval verivorsti ja ahjukartulite asemel sööma kiirnuudleid. Muidu nad nii rumalat juttu küll ei ajaks. :D
Ma kõlan nagu üks suur rahapede, aga tänapäeval väga muudmoodi enam kahjuks ju ei saagi. Kui sul pole raha, pole sul mitte midagi! Ma tahaks näha, kui õnnelikud need inimesed siis oleksid, kui nad peaksid elama rotiurgu meenutavas korteriubarikus, mis ei pea sooja ja kus aknaraami vahelt lendab tuppa lumi.

Ma ei tea kuidas teiega, aga mind teeb küll raha õnnelikuks. Või õigemini, rahast tulenevad võimalused. Ikka jube sitt oleks elada rotiurgu meenutavas korteriubarikus ja iga jumala päev sente veeretada.

Aga jamh, ma keeran end praegu pleedi sisse kerra, vaatan Helisevat Muusikat ja ootan millal tainas paisub, et siis paar plaaditäit imepehmeid kaneelirulle vorpida, mida oleks hea õhtul bff’iga Titanicut vaadates nosida. Annaks ainult jumal, et mu elu õied õhtul magada näeksid! Püha jummel, Annu oli aastavahetusel poole kaheni öösel üleval, järgmisel hommikul magas lõunani ja lõunaunne ma teda siis loomulikult ei pannud. Mõtlesin, et saabki siis õhtul varem magama ära. Ja no saigi! Tsikk kustus kell kuus diivanile ära ja üles tõusma polnud enam nõus. Mees viis ta siis voodisse ära, lootusega teda alles hommikul näha. Aga kus sa sellega! Plika tõusis õhtul kell KÜMME üles. Mina läksin poisiga kell 11 voodisse ja tema oli mehega kella kolmeni üleval. Haigemaja. :D

Aga kas teid teeb raha õnnelikuks?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui keeruline saab olla ühe kodukindlustuse valik? Ikka päääääris keeruline!

Püha jumala ema, anna armu ja kannatust! Ma olen viimased kolm päeva veetnud erinevaid kodukindlustust pakkuvaid firmasid läbi kammides ja tingimusi lugedes, miljonile küsimusele vastates ja ise miljonit küsimust küsides, majast pilte tehes ja neid kümnesse erinevasse firmasse laiali saates. Ma olen end juba siniseks lugenud, aga eriti aru ma ikka mitte millestki ei saa. :D
Või noh, saan, aga sellest ma küll enam sotti ei saa milline oleks kõige mõttekam. Ühel on üks hea asi, teisel on teine asi, kolmandal aga pole üldse neid asju, mis on esimesel kahel, aga tal on hoopis mingi muu variant mis oleks hea, aga kuna tal pole neid eelnimetatud kahte asja, siis ei sobi. Jap, täpselt nii keeruline see kõik ongi.
Mul on juhe nii koos, et mul tuleb vist juba kõrvadest ka tossu.
Ja siis tahavad nad veel igasuguseid andmeid, mida ma ei tea ega oska kuskilt ka välja võluda. Hakka või valetama. :D Näiteks kust jumala pärast peaksin ma teadma millal see katus siia paigaldati, millal renoveeriti , kui vanad need ahjud on või millal ehitati puukuur. Ma isegi ei leia sellist kohta, kus oleks kirjas millal täpselt maja ehitatud on! :D
Suure ajude ragistamise peale suutsin vähemalt maja joonistelt ja teistelt 89332 leheküljelt välja lugeda, et saun-garaaz on kokku 41.9 ruutmeetrit. Vist. Püha. Jumal. :D
Nii palju olen endal selgeks teinud, et ERGO’t ma eriti ei usalda enam. Lugesin tagasisidet ja jäi mulje, et raha on nad väga meelsasti nõus vastu võtma, aga kui on vaja seda välja käia ja mingi kahju kinni maksta, võib kannataja kohtu teid käima jäädagi (samas, kindlasti on teised ka sellised). Ja vot selliseid lolli lihtinimese jaoks keerlusises kirjas kirjutatud auke ma üritangi vältida. Maksad end emaseks ja kui sul on lõpuks häda käes, siis viibutatakse näpuga lepingus mingile punktile, millest sa ööd ega mütsi jaga ja öeldakse aidaa. :D
Sisetunne kaldub mingil põhjusel if’i või swedbanga kindlustuse poole, aga ma isegi ei oska öelda miks.
Ma isegi ei ole 100% kindel mida ma lepingusse võtma peaksin. Kindlasti tahaks, et omavastutus oleks võimalikult väike ja olemas oleks kodu varale kindlustus, aga kui suure? 5 tuhat? 10 tuhat? Kas teha ka vastutuskindlustus? Kui suur? Mida veel silmas pidada?
Ühesõnaga, kui lapsed lõpuks magama lähevad ja vaikus majja tuleb, saan ehk uuesti rahus läbi vaadata tingimused, pakkumised ja välistused. Aga kindel on see, et 300-400 laks jälle. Niigi oli alles autokindlustus 200 (ja see oli veel kõige odavam). :D
Milline kindlustus teil on, ning kas olete tingimused ja välistused korralikult läbi lugenud? Soovitage mulle veel mõnda kohta, kust pakkumist küsida.
Edit: Praeguseks ongi veel kaalukausile jäänud if ja swed, sest teised on pmt keeldunud nii vana maja vähemalt taastamisväärtuseni kindlustamast. Keegi seletaks mulle ehk, miks?


 Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Üks suur tarretise vann

Kui me viimane kord Rakveres käisime, ostsime me Annule Turutarest ühe pulbri, mis muudab vannivee tarretise laadseks olluseks. Tegelikult tahtsin osta sellise pulbri, mis muudab vee limaks, aga ma kiiruga ei vaadanudki, et neid seal mitut sorti oli ja võtsin hoopis tarretise…

wpid-wp-1483047303128.jpgIgatahes, eile õhtul tegime siis seda plögavanni Annule. Lugesin paki pealt välja, et vannipõhja tuleb lasta umbes 4 cm vett, pulber sisse puistata ja veel 4cm vett otsa lasta. Umbes nii tegingi. Tulemuseks sain aga voolimismassi laadse olluse. Ja siis avastasin, et kasutusjuhendis käib jutt suurest vannist, mitte beebivannist. :D

Mis mul siis muud üle jäi, kui plöga kopsikuga vähemaks tõsta ja vett juurde lasta. Õnneks see toimis ja Annu sai natukene aega möllata.
Ja möllatud ta sai! Pärast ma kahetsesin seda poolt minutit, mille ma kulutasin poisile teisest toast riiete toomisele… Ma lausa kuulsin, kuidas ta seda kopsikute viisi vannist välja kühveldas.

wpid-wp-1483045633240.jpg

wpid-wp-1483045629916.jpg

wpid-wp-1483045618760.jpgTERVE vannituba oli selle ollusega kaetud!

Selleks, et see möga jälle vedelaks läheks ja seda oleks võimalik kraanist alla lasta, oli kaasas üks teie pulbrike, mille pidi siis sinna tarretise sisse segama. See pidavat tarretise jälle veeks muutma. Aga noh, millegipärast nägi mu duššinurk ikkagi pärast välja nagu seal oleks ükssarvikuid veristatud. :D

wpid-wp-1483045605283.jpgAga noh, vähemalt oli Annul lõbus ja õnneks ei pidanud mina seda jama koristama ka. #mulonniiheamees



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!