Elevant portselani poes, ehk mis tunne on olla 34. nädalat rase, keset kuuma suve

Ma ei tea mis värk selle kolmanda rasedusega on, aga no on teine kohe totaalselt teistsugune, kui eelnevad kaks. Esimese kahega tundsin end imeilusana, algusest lõpuni. Mida suuremaks kasvas kõht, seda kenamaks ma end pidasin. Tundsin, et olen mingi… rasedus-jumalanna! Tassin suurt kõhtu, endal nägu naeru täis – võimas! Ma lausa ootasin, et kõht veeeel suuremaks paisuks. Ootan seda ka nüüd, aga selle erinevusega, et tunne on hoopis teine. Ma ei tunne enam seda vapustavat jumalanna tunnet. Pigem vaatan peeglisse ja näen seal mingit… trolli.

Sel trollil on näonahk täiesti pekkis ja laiguline, juuksed on tal sorakil ja sassis, pekid lipendavad kahte lehte ja isegi varbad meenutavad tal pekiseid sardelle. Näkku vaadates võiks eeldada, et ta kasvatab oma last lõualotis, mitte kõhus.* See troll on väsinud, kuri, higine, jõuetu ja ähkiv. Kauge versioon sellest kaunist rasedus-jumalannast, kes ta enda arvates oma teist last kandes oli…

*Fun fakt: Joel arvab, et tita kasvab mu tissi sees. Nii kui ta mu kuskilt kätte saab, lausub ta heldinult ”titaaaaa” ja kallistab siis mu udarat. Ta on selles nii veendunud, et isegi minu ja Annu seletused sellest kus beebi-õde tegelikult on, pole tema veendumusi ümber lükata suutnud.

Mõte sellest, et ma pean paari nädala pärast pildistama minema, tekitab minus ausalt öeldes õuduse judinaid. Mul pole veel õrna aimugi mida ma selga peaks panema, et natukenegi aktsepteeritav välja näha. Hea meelega paneks pikad teksad ja peale mingi puhvaika, mis varjaks mu rämedad käe pekid jms, aga keset juulikuud tunduks see vast veidi imelik. Eriti arvestades fakti, et lapsed mu kõrval on niikuiniii kleitides-lühkades-maikades.

Ma proovisin siin ühte triibulist kleiti, mis idee poolest oleks pidanud olema üsna hea variant – põlvini, seega varjaks see suurema enamuse mu tsellust, kolmveerand varrukad varjaks käepeki ja kaenlaaugu-tussu, ning see on ka piisavalt ümber, et kõht oleks koguaeg normaalselt näha, ilma, et ma ei peaks end pidevalt katsuma, nagu mingi nümfomaan, et kleidi alt ikka kõhu kumerus välja paistaks. Aga siis vaatasin ma oma sääri, mis on mingil imelikul kombel ikka veel lubi-valged, täis sääskede punne, sinikaid ja kriime, lisaks on need veel paksud nagu tamme pakud. Sealt edasi rändas mu pilk jalgadele ja varvastele, mis on ümarad nagu üles kerkinud pärmitaigna kuklikesed, ning need varbaküüned…ugh! Boonus – tänu rinnahoidjale (loe: seljapekile) olin suutnud saavutada ka voldilise kapsaussi välimuse. Püha jumalaema… jäta või pildistama minemata! Vahet pole mis ma selga panen, gigantne kapsauss näen niikuinii välja. :D

Paar päeva tagasi käisin poes omale pluusi otsimas, sest kõik mu normaalsed rasedariided on mulle juba väiksed (jehuu, tähtajani on kuus nädalat veel!). Vaatasin siis sellise pilguga ka veidi ringi, et äkki leian midagi pildistamise jaoks. Proovisin vist kõiki neid asju, mis veel minu suuruses-maitses alles olid, aga mitte miski ei sobinud. Isegi meelepärast tavalist pluusi, mille järgi ma sinna algselt üldse läksin, ei leidnud! Lõpuks võtsin lihtsalt suvalise maikade komplekti ja kõige suuremas suuruses, et noh, midagigi siis vähemalt ja ei pea tervele linnale oma triibulist naba näitama. Aga guess what – seistes ulatuvad need maikad mul veel enam-vähem ümber kõhu, aga nii kui ma kolm sammu teen, on pluus rindade all. Nagu….agh, midaaa ja miiiiiiks ometi. Kannaks pikki kleite (mida mul ka loomulikult ju olemaski ei ole), aga siis on järgmine paksu-probleem – reied hakkavad hõõruma. Püha jumal, kas ma ei võiks lihtsalt ülejäänud poolteist kuud alasti kuskil kivi all lapiti vedeleda?

Päris koomiline oli ükspäev ka meie käik selverisse, sest ma tunnen end niigi nagu hiiglaslik, rõve… elukas, eksole. Aga kuskil ajusopis oli ikkagi teadmine, et noh, vähemalt olen ma arusaadavalt rase. Igatahes, astusin oma mustlaslaagriga poodi sisse, nägin, et LHV panga tüütajad tutvustajad juba vahivad meid kullipilgul, ning niipea kui kärude juurde jõudsime, olime juba lõksu püütud. Mees toppis ruttu lapsed kärusse ja ütles neile, et aitäh, pole huvitatud. Mina lihtsalt tõstsin käed üles ja panin ”ma ei taha midagi, jätke mu hing rahule, ma olen selle jaoks liiga väsinud ja rase” karjudes jooksu. Piinlik oli, aga no issaaaand kui tüütu ja arusaamatu võib üks inimene olla, appi!

Poest väljudes haakis üks tüüp end ikkagi meile JÄLLE külge, ning hakkas pommima. Ma ütlesin, et mul juba on see pensioni jama LHV’s ja laske nüüd meil olla, ise ei näe siis, et meil on kaks kannatamatut väikelast ka kaasas või. Aga no tal oli savi, seisis mul põhimõtteliselt tee peal ees ja pommis isikukoodi, et no KONTROLLIME! Kuna ma ei ole selline inimene, kes suudaks tüütajad konkreetselt metsa seenele saata ja lihtsalt minema kõndida, asusin ”mis sa arvad, et mu rase aju suudab praegu seda koodi meenutada või…” pomisedes oma id-kaarti otsima. Selle peale ehmatas tüüp justkui ära ja ütles kohkunult: ”oi vabandust, ma ei pannud tähelegi!” Eeeeeeem… Ma vaatasin teda vist sellise näoga, et ma arvan, et tüüp näeb veel nädal aega õudusunenägusi sellest, kuidas üks viimase vindi peal rase godšilla tal unepealt näo peast ära sööb. Päriselt ka! Oiii, sorri, kuule, ma ei märganudki, et sa iga hetk plahvatamas oled ja kõnnid siiin ringi nagu muna kandev pingviin, mööda uisurada. Kas ma tõesti olen siis niiiiiiii paks, et polegi nagu aru saada kas lihtsalt sitaks ülesöönud või rase. Jajah, mehed ei märka selliseid asju ja blablabla, aga kammooon, ma tõesti eeldasin, et minu puhul ei saa selline ”väike” asi kuidagi kahe silma vahele jääda. Pigem vastupidi – ma eeldasin, et mu kõht on hetkel esimene asi mida üks funktsioneerivat silmapaari omav inimene näeb! Aga ju ma siis meenutan lihtsalt kaldale uhutud emavaala, mitte rasedat!

*Nutab ja hammustab uue ampsu snikersit* :D

fuck this shit, i’m out

Juhtub vaid minuga, osa 46378

See tunne, kui sa tripid lastega ringi ja kõik on hästi tore… Kuni selle hetkeni mil nad tahavad potile. Ettenägeliku lapsevanemana oled sa muidugi poti kaasa võtnud, lisaks pakkinud kaasa snäkke, jooke, mänguasju, LASTELE mitu komplekti varuriideid ja mida kõike veel, eksole… Igatahes, peale “metsapeatust” tahad sa poti võssa ära tühjendada, sest noh, sitt haiseb janii. Aga siis koksad sa poti kogemata vastu rooli, ning pool poti sisust loksub sulle sülle, kõhule ja roolile… Mehe lakkamatu naeru saatel võtad sa end auto varjus paljaks, loputad end kaasa taritud joogiveega ja mässid enda ümber vana voodilina. Seejärel sõidad rahulikult koju… Või siis ka mitte! Kodulinna jõudes meenub sulle, et ahjaa, poodi oli ka vaja tegelikult minna… Kuna selleks hetkeks on sul juba niii sügavalt pohhui, siis keerad sa rahulikult kohaliku Maxima parklasse sisse ja mõtled meest oodates sügavalt järele, kuhu sa küll oma eluga jõudnud oled – sa istud Maximas parklas, üleni KONKREETSELT kuses ja sitas, ümber vana ja katkine voodilina.

Elus esimest korda – thank god, et mul on paksud reied! Vastasel juhul oleks ka auto iste iiiigast kraami täis.

Kolmas laps: kolmkümmend kaks nädalat

Ma ei oska seda postitust isegi kuskilt otsast alustada. Füüsiliselt on nagu okei isegi olla olnud viimasel ajal, kui välja arvata ilmselge lõpuspurdi väsimus ja valu, aga no emotsionaalselt… ma pole vist iial selline olnud, nagu praegu. Ikka väga keeruline on endaga toime tulla. Selline ”kõike on lihtsalt nii palju ja ma upun” tunne on. Kui inimesed mind närvi ei aja, siis õnnestub minul kuidagi hoopis nemad närvi ajada. Mille peale mina end muidugi täiesti… rämpsuna tunnen, sest mismõttes on selline olukord. Ma olen viimase paari nädala jooksul vähemalt kolm inimest suutnud nii välja vihastada, et ma isegi ei tea kas ja kuidas asja parandada. Näiteks sain ma ühelt blogijalt põhimõtteliselt sõimu ja bloki peale selle eest, et julgesin välja tuua fakti, et tema postitus võib olla mõne ema jaoks solvav. Mina loomulikult ei soovinud toda inimest kuidagi pahandada, aga kahjuks läks teisiti. Kuna ta mind ära blokeeris, siis ei saa ma talle ka seletada ega vabandada, aga ega ma vist seda enam nii väga teha tahagi. Tunne jäi siiski väga ebameeldiv ja rõhuv sisse. Nõme lihtsalt. *Ei, jutt ei ole Mallukast. Katsuge olla, maailmas on teisi blogijaid ka.*

Üleüldse, koguaeg juhtub midagi nii ebameeldivat, et ma tahaks lihtsalt, ma ei tea, peaga vastu seina taguda. Aga kogu see negatiivsus mu ümber mõjutab mind ja justkui imeb minust energiat välja. Lisaks on veel selline tunne, et mu ümber on alles jäänud vaid käputäis inimesi, keda ma tegelikult ka usaldada saan ja kes mul päriselt olemas on. Ülejäänud lihtsalt tahavad minust midagi saada…

Olen siin hoogsalt beebitüdruku tulekuks valmistunud, asju ostnud, leidnud nime mida ma vägaväga armastan, kokku leppinud kohtumise doulaga jne… Turvahälli tellisin ka lapsele ära, aga see saabus minuni nii halvasti pakituna, et ma ei teagi kas ma julgen seda kasutada. Nimelt saadeti häll mulle täiesti suvalises, õhukeses pappkarbis, kile ümber. Ei mingit peno ega pehmendusi ega midagi. Kast oli ühest kohast veel aukus ka, mis ilmselgelt viitab kukkumisele-muljumisele vms. Kui ma sellele firmale kirjutasin, siis nad isegi ei saanud aru MIKS selline pakendamine pole okei. Jah, häll on pealtnäha terve, aga samamoodi olid terved ka meie avariilised turvatoolid. Seda kasti niikuinii loobiti transpordi käigus ringi ja see sai põrutusi, kuna puudus peno jms, mis takistaks hällil kastis liikumist, seega võivad hällil nüüd olla samasugused kahjustused, nagu avariilisel turvahällil. Ja ma peaksin nüüd oma imiku sinna panema või? See ajab mind lihtsalt niiiii marru! Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, aga peaaegu iga asi, mille ma uuena ostan, osutub problemaatiliseks. Viiest viimasel ajal soetatud esemest kolm on olnud pekkis. Tõesõna, juhtub vaid minuga!

Lisaks olen ma väga emotsionaalne ühe otsuse pärast, mille pidin tegema. Enamus teist vast mäletavad mu jäneste saagat, eks. Igatahes, pojad said kõik omale head kodud ja ma olen tõesti rahul kõigiga, kellele otsustasin poja müüa. See tee oli tõesti raske, sest inimesi on ikka iiiiigasuguseid, aga pikemal vestlusel siiski sain veenduda, et inimene, kellele poja müün, ei võta teda arvates, et ‘oiii, jänkuuu, NIII nunnu!’ ja sellega asi piirdubki. Ootamatult pidin aga loobuma ka ühest oma täiskasvanud jänkust, sest üks hakkas teist taga ajama ja kiusama. Koguaeg olid karvupidi koos ja no kuna mul pole võimalik siia majja VEEL ühte puuri mahutada ja jänkusi piisavalt kauaks erinevatel aegadel lahti lasta, siis tundus mõistlikum üks neist anda kodusse, kus ta ei pea sellise stressi käes vaevlema. Loobusin raske südamega emasest, kes peksa sai ja mölakama jätsin endale. Aga see tunne on ikkagi niii halb, justkui ma oleksin seda jänksi alt vedanud, sest ei suutnud talle head kodu pakkuda. Viimasel õhtul kammisin ja pügasin teda, et ta uude koju minnes ikka viisakas välja näeks. Ta lamas nii rahulikult mu käe peal nagu väike beebi, ja lasi kõhu alt pusasi lõigata… ugh, süütunne.

Pesapunumise faas on ka täie hooga käes. Kõike muudkui korrastaks ja organiseeriks ja majandaks, aga pidevalt tabab mind mingi ahastus, sest ma mõistan, et TEGELIKULT pole mitte midagi valmis ja TEGELIKULT ei saagi ma mitte midagi mitte kunagi nii korda, kui ma tahaksin. Issand ma vajan vist professionaalset abi! :D

Raseduse lõpp on hirmuäratavalt lähedal. Osalt ei jõua ma seda ära oodata, aga osalt on see nii kurb, sest rasedus on tõesti hästi eriline aeg ja kui välja arvata vaevused, naudin ma seda väga. Harjumatu on lihtsalt olla selline hädapätakast vrakk, sest ma olen alati kõigega ise hakkama saanud.

32 nädalat

Legod meie majas

Ma isegi ei mäleta enam täpselt kui vana Annemaia oli, kui ta oma esimesed Legod sai… Ma arvan, et esimese komplekti kinkis talle mu sõbranna tema esimeseks sünnipäevaks.

10571_

Pikalt oligi see tema ainus komplekt, sest erinevalt paljudest teistest temavanustest, puudus tal igasugune huvi klotside, puslede jms käelise tegevuse vastu. Lapsed on ikka nii erinevad!

Igatahes, kui Joel sündis ja siin ringi majandama hakkas, soetasime ikka paar komplekti juurde. Lihtsalt juba sellepärast, et kui üks hakkab legodega mängima, siis on teisel ju ka kohe vaja ja no kes seda kismat jõuab siin kuulata, kui ühel on kolm klotsi rohkem, kui teisel…

Kuna legod on tegelikult ikka haigelt kallid, siis olin ma vägagi rõõmus, kui mulle eelmisel nädalal kirjutati ja kutsuti osalema sellises projektis, kus saadetakse erinevas vanuses lastele katsetamiseks ja mängimiseks legosi, et emmed siis hiljem tagasisidet jagaksid.

Leppisime kokku, et nad saadavad meile kolm komplekti, Joelile üks, Annule üks ja üks siis teile välja loosimiseks. AGA kolm korda võite arvata mis juhtus siis, kui need legod mulle uksetaha potsatasid… Joelil oli parasjagu sünnipäev ja no minu rase aju unustas täielikult ära, et üks oli teile välja loosimiseks ja… ma lasin lastel kõik kolm komplekti laiali kiskuda! Heureka käis alles siis ära, kui paar päeva hiljem ühe teise blogija samateemalist postitust lugesin. Kurjam võtaks, ma ütlen! Aga no mis sa teed, ostan uue komplekti ise asemele ja asi korras. :D

Igatahes, lapsed on praegu täielikult legode lainel. Ma hakkasin nüüd siin mõtlema, et ehk oligi asi lihtsalt selles, et klotse on meil võrdlemisi vähe ja no mis sa ehitad, kui poole mängu pealt meelepärased klotsid otsa saavad. Sisaldavad enamus komplekte ju peamiselt justnimelt neid pisikesi neljakandilisi klotse ja no nendega pole suurt muud teha, kui torni laduda. Lisaks annavad mängule põnevust juurde igasugused tegelaskujud, need on meil eriti suured hitid! Meil on vist kana, jänes, tüdruk, Minnie sünnipäevarongi komlektist said nad Minnie ja Miki, ning nüüd said siis printsessi, hobuse ja autod. Lisaks skoorisin neile kunagi kaltsukast lego duplo DINOSAURUSE! Ma olin reaalselt niiiii sillas sellest dinosaurusest, et õnnepisaratest ei jäänud üldse palju puudu. Ma pole varem sellist isendit isegi näinud ja 2 euroga see poolkogemata kuskilt kaltsukast leida… kirjeldamatu õnn. :D

Annu, printsessid ja hobused – kas ma pean veel midagi lisama? Plika oli reaalselt nii sillas nendest, et vedas need õhtul dušši alla ja voodissegi kaasa, rääkimata nendest rannapäevadest ja rattakorvi sõitudest, mida nad juba näinud on…

Igatahes, olgugi, et legod on kallid, on nad ka siiski kasulikud ja lapsed paistavad neid mingil põhjusel hullupööra armastavat (varem, või hiljem). Kui keegi kunagi peaks mõtlema, et mida mu päntajalgadele kinkida, siis legod on kindla peale minek for sure. Praegugi, kui nad nägid, et vaatan legode pilte, lohistasid oma kasti välja ja hakkasid mängima.

Kui sinagi soovid oma lapsele ühe lisakomplekti legosi skoorida, siis jäta mulle siia kommentaar millised on suhted legodega teie majas ja nädala pärast võtan ma ühe õnnelikuga ühendust, et siis üheskoos kuskilt mingi meelepärane komplekt välja valida! :)

Issand, see sünnituse värk

Oleks igati okei, kui see beebi saabuks kasvõi viie (!!!!) nädala pärast. Saate aru VIIE! Samas võib muidugi minna ka kuni kaheksa nädalat, enne, kui selle titaga näost-näkku kohtume (üle tähtaja ei taheta jälle lasta), aga isegi see kaheksa nädalat tundub praegu juba… nagu järgmisel nädalal.

Üks osa minust on selleks beebiks nii valmis, et ma läheks kasvõi homme hommikul kott kaenlas haiglasse ja saaks sellega ühelepoole, kui vaid beebi ise juba valmis küpsetatud oleks. Ma olen väga põnevil, et kuidas siis sel korral läheb. Kas veed tulevad ise ära (see oleks nii uus ja lahe ju!), kas saan sel korral ilma epiduraali jms jamata hakkama, kas läheb jälle 20h aega jne. See suhkruvatiline beebilõhn, sünnitusjärgne eufooria ja need esimesed päevad, kui alles tutvust teeme… Ma ei suuda ära oodata!

Teine osa minust on aga täiesti…hirmust halvatud, kui mõtlen, et äkki tuleb sellest jälle mingi õudukas. Ma tean täpselt mida ma tahaksin ja mida ma teoorias selle nimel tegema pean, aga ma olen kabuhirmus, kui mõtlen sellele kõigele reaalselt juhtumas. Ma kardan, et ma ei suuda end rahulikuna hoida ja see takistab jälle mu avanemisprotsessi, ning lõpuks olen ma jälle lihtsalt hüsteerias, sest 12h jooksul olen suutnud avaneda 3 sentimeetrit. Kuidas muidu seletada seda, et ilma epiduraalita kulus mul paari sentimeetrise avatuse tekkimiseks mingi 15 tundi põrgupiinu, aga kui epiduraali sutsaka ära sain, mis minu eest mu lihased lõdvestas, sai kahe tunniga neljast sentimeetrist kümme. Ma kardan, et ma ei suuda ise end niimoodi rahuliku ja lõdvana hoida. Epiduraal ei ole paha, aga ma ei tea… ma tahan olla see vägev ürgnaine, kes saab päris ise hakkama.

Ma vist otseselt ei kardagi seda valu, kuigi seda lõpu õudust ikka nagu pelgan, kus valu enam nagu täielikult üle ei lähekski ja ongi vaid ”omfg lihtsalt tapke ming kohe” ja ”millal see ometi lõppeb, ma ei suuda enam” valu. Pigem kardan vist pettumust, kui asjad ei lähe nii nagu minu kontrolli friigist aju tahaks.

Ma tean, et segavateks faktoriteks on:

*tuhude vahede mõõtmisele keskendumine – eelnevatel kordadel olen väga pingsalt üritanud üles märkida tuhude pikkusi ja vahesi, sest arstid on seda koguaeg tahtnud. Sel korral ma tahaks selle asja üldse vahele jätta, kui tunnen, et see mind liigselt segab. Aga kas arstid jälle lasevad?

*lastele ja kodus toimuvale mõtlemine – kui Joelit sünnitama läksime, jäi Annu mu sõbrannaga koju. Ma teadsin, et laps on hoitud ja kõik on hästi, aga põdesin ikkagi veidi sõbranna pärast, et kuidas ta vastu peab ja kuidas saab tema kooli asjadega, kui mu sünnitus nii kaua venib (ta tegi minu pärast koolist poppi ja oleks peaaegu veel ühe päeva pidanud Annuga olema).

*asjadekäigu täpne üles märkimine – ma olen eelnevatel kordadel blogi facebooki lehele märkmeid maha jätnud, et hiljem oleks hea kellaaja järgi vaadata mis millal oli ja siis sünnilugu kirjutada. Sel korral ka kindlasti annan teada kui asjaks läheb, aga ilmselt ei tee ma enam nii täpseid sissekandeid ja üritan minna lasta mõttel, et sünnilugu ei saa nii täpne. Läpakat mul ka niikuinii enam pole, millega haiglas olles juba sünnilugu kirjutama asuda, et kõik oleks võimalikult täpne ja värske.

*arstide sekkumine – ma loen parasjagu sellist raamatut, nagu ”loomuliku sünnituse teejuht” ja olen täiesti vaimustuses. Mõni lugu on seal nii inspireeriv ja täpselt see mida minagi nii väga tahaksin, aga ma tean, et haiglas ma seda ei saa… Ma tean, et kohe, kui haiglasse lähen, topitakse mind KTG alla ja hiljem tõenäoliselt olen samamoodi voodisse aheldatud ja juhtmeid täis, nagu eelnevatel kordadel. Ma ei taha, et mult võetaks mu liikumisvõimalus või raskendatakse seda mingite juhtmete ja voolikutega. Ma saan aru miks seda vaja on, aga ma ei tahaaaa. Ma ei saa arstidele ju ka vastu vaielda, kui nad tulevad ja ütlevad, et marss voodisse selili ja ei liiguta nüüd 30 minutit. Või saan? Ma lugesin Joeli sünnilugu ja see lõpu osa, kus ma kirjeldasin seda kuidas ma voodisse aheldatud olin ja kuidas ma iga liigutusega pidin viite juhet kaasa tõstma… see tekitas minus vastikust. Ma ei taha!

*ahastus, kui asjad ei liigu nii kiiresti nagu ”peaksid”- ma mäletan nii selgelt seda pettumust, kui ma mega valudega haiglasse jõudsin ja olin täiesti kindle, et olen juba vähemalt poolel teel, aga siis arst ütles, et avatus on vaid 1cm. Mitu-mitu tundi hiljem polnud see suht muhvigi kasvanud ja 12h hiljem olin veel poolel teel. See oli täielik deija-vu Annu sünnitusest ja ma olin nii hirmul, et saan jälle erakorralise keisri. See tunne oli ko-hu-tav.

Sel korral hellitan ma lootust, et noh, Annu oli vales asendis ja sellepärast läks asi pekki. Joel tuli lõpuks ”ise”, aga kuna ma olin hirmust kange, takistas see mul normaalset avanemist, aga ÄKKI tegi Joel ikkagi nö ”tee ette” ja see kolmas sünnitus läheb lõpuks kergemini… Kui mõni siin kardab, et ei jõua haiglasse ja sünnitab kodus diivani ette, siis… issand mida kõike ma annaksin, et mul oleks selline lootuski! Ma tõesõna hakkan vist nutma, kui lähen haiglasse, surm silmade ees ja siis selgub, et sünnitus pole veel poolel teelgi. Miks minu keha selle asjaga toime ei tule ometi!

Ma ei teagi tegelikult millal oleks mõistlik haiglasse minna… Tartusse on tunni ajane sõit + veel lisaaeg, kui juhtub halb kellaaeg olema. Kas minna siis kui valud on veel nö ”talutavad”, sest siis on autosõit ka kergemini talutav. Või minna siis kui olen juba valust lolliks minemas, aga siis oleks see sõit ka veel ekstra räme piin…

Vahepeal hakkasin lausa mõtlema, et äkki istungi kodus nii kaua kuni vähegi kannatan ja siis kimame hoopis Põlvasse, sest seal on kõik loomulikuma suhtumisega ja pole selline liinitöö, ma tean, et seal minu soovidega arvestataks, aga… mis siis kui mu kehal ongi midagi viga ja ma ei suudagi ilma epiduraalita sünnitada*, ning Põlvasse minnes saaksin jälle üldnarkoosis keisri, mida ma niiii väga peljanud olen ja iga hinna eest vältida soovin…

*ma reaalselt lugesin, et selline asi ongi võimalik, et see olevat mingi emaka…sündroom.  Äkki ma olen ka ”katki” ja ei suudagi ise hakkama saada…

Aghhh, see ajab mind nii närvi, ausõna. Ma tean, et kui ma end maha ei rahusta, siis lähebki kõik pekki, aga KUIDAS ma endale kinnitan või selgeks teen, et ma saan ja ma suudan… sisemuses jään ikkagi ju endas kahtlema.

Rääkige mulle oma positiivsetest sünnilugudest ja andke mulle ideid, kuidas…agh, ma ei tea.

tumblr_n9qh5bk6ng1tq4of6o1_500