Ma ei taha lahti lasta

Lapsed läksid esmaspäevast jälle lasteaeda. Kuigi ma suve alguses mõtlesin, et ma ei ela seda suve siin üksinda nende kolme soodaga üle, polnudki asi tegelikult ju üldse nii hull. Minu fantaasiad olid jälle dramaatilisemad, kui reaalsus. Ma ei tea kuidas ma kohe oskan kõik enda jaoks alati 100x hullemaks mõelda. Erioskus, või mis.

Igatahes. Pesa on tühi (no peaaegu) ja kerge nutumaik on suus jälle, sest omg kuidaaaas nad ometi nii suured on juba. Mõtlesin siin just, et see ütlus: ”päevad on pikad, aastad aga lühikesed”,on ikka nii õige. Oi kui palju on neid õhtupoolikuid, kus olen tundnud, et issand millal see päev ükskord lõppeb ja see on ka okei, aga tegelikult läheb see kõik linnutiivul mööda… Ühel päeval on mu pesa tühi. Pole enam segadust. Pole enam kisa. Pole enam kilkeid. Pole enam naeru, nuttu ega jonni… Ühel päeval ärkan ma oma voodis ja saan hingata – ma polegi enam laste poolt kokku pressitud, mu süli on tühi. Ühel päeval igatsen ma seda kõike.

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Ühel päeval ei pea ma enam endale meiki tegema poomise saatel, aasta 2017

Annu saab järgmisel kuul juba viieaastaseks. Täna lasteaeda minnes ütles ta mulle, et ma ei pea enam teda rühma saatma –  ta saab ise hakkama. Nagu… MIS MÕTTES. See paneb mind paratamatult mõtlema, et mul on vaid nii-palju kordi temaga jäänud, enne, kui ta mehele läheb, või midagi. Mitu unejuttu, mitu head ööd musi on mulle veel temaga jäänud? Mitu korda ma saan teda veel avalikult kallistada, enne, kui ta mind päriselt häbenema hakkab, sest ta on ”liiga suur”, et emmega hängida?

Eile joonistas ta oma sõbranna sünnipäevaks kaarti ja kirjutas siis (minu juhendamise saatel) sinna peale ”Palju õnne sünnipäevaks kallis Kendra!” Millal ta ometi nii suureks sai. Kuidagi märkamatult on minu ”põrgust saadetud beebist” (kes neid aega mäletab, ahh?) saanud peaaegu-viieaastane, kes tunneb tähti, numbreid ja kirjutab sõbranjedele sünnipäevakaarte.

Ükspäev vaatasin meie seinal rippuvat pilti aasta tagusest ajast, kui Madlikene alles sündis. Issand, kui beebid nad kõik olid… Ma olen kindel, et järgmisel aastal vaatan praegu tehtud pilte ja nutan samamoodi. See kõik läheb lihtsalt liiga kiiresti.

janeli-11

aug. 2018

Isegi kuidagi kahju on neid lasteaeda anda. Mul on selline tunne, et ma jään asjadest ilma ja mismõttes neil on mingi ”elu”, kus minul ei ole kohta… Aga Madlike on veel titt, ta ei saa mulle veel vastu vaielda, temal ei ole elu väljaspool mind, seega imen ma seda kõike endasse nagu käsn, sest ühel päeval on ka tema suur ja ei vaja enam mind. Täna magas ta minu kaisus ka päevase une, sest ma raatsinud teda enam isegi vankrissegi magama panna. Tegin meile siia diivanile nii mõnusa pesa, et ma ei taha liigutadagi. Tema nohises mul siin kaisus ja mina vaatasin muudkui seebikaid järgi, ise samal ajal teda aeg-ajalt ikka musitades ja sisse ahmitsedes tema viimaseid beebilõhnalisi hetki…

Ka Madli on tegelikult nii suur juba. Muudkui üritab siin ringi tatsata ja kas tõesti aastased jagavad juba nii palju matsu (nagu see oleks mu esimene laps, eks)… Ükspäev sai ta kammi kätte, hakkas enda juukseid kammima ja siis tuli ”kammis” minu omad ka ära. Kuidas mu BEEBI teab mida kammiga teha, ahh… Aaa ja siis ükspäev pidas ta maha pika telefonikõne doominoklotsiga. Nii armas oli.. Vahel vaatan ja imestan kohe milline iseloom juba ühel aastasel ”titel” on. Täitsa inimene juba. Väike inimene oma soovide ja mõtetega.

Peaksin vist Joeli titepõlve järelejäänud ajast ka kohe maksimaalset välja pigistama hakkama, sest tüdrukud tulevad mingil hetkel tagasi, kui on aru saanud, et emal oli tegelikult õigus, aga kui poisid lähevad, siis ongi nad läinud… Ja videoid peaks rohkem tegema. Ka tavalistest hetkedest, sest ühel päeval on need hindamatud mälestused. Pildid on üks, videod aga hoopis midagi muud. Ise peaksin ka rohkem pildile jääda proovima, isegi, kui tunnen end nagu viimane kalts. Aastate pärast ei näe ma neilt piltidelt enam oma pekist kõhtu ja siniseid silmaaluseid, vaid mälestusi ja emotsioone… Vaatasin siin mingipäev oma Instagramis tagasi, naersin ja nutsin vaheldumisi oma tund aega. Seal oli näiteks üks video sellest, kuidas pisike Annu hüppas pelleti koti otsast muudkui põmaki ja põmaki maha, ning Joel naeris söögitoolis istudes selle peale nagu segane. Toona tundus see video üsna mõttetu, nüüd aga ei suutnud ma selle vaatamist lõpetada…

Käisime seiklemas vol2

Mul on aju nagu sõel, ma isegi ei mäleta enam kõiki neid kohti ja asju mis me puhkuse ajal tegime või kus käisime. Pean kamerast vaatama vist hakkama, et mälu värskendada! :D

20190816_190429

Igatahes, koduteel käisime läbi Vudilast. Hetkel on see nüüd juba selleks aastaks kinni, aga hinnad olid üpris krõbedad: täiskasvanu 14 ja lapsed 18 euri nägu vms. Mina ostsin piletid talvel sooduka ajal, 7 euri nägu ja praegu tänan jumalat, sest, kui ma oleksin pidanud täishinda maksma, oleksin küll veidi pettunud olnud. Nimelt on minu arvates väga selgelt see värk seal… aegunud. See koht lõugab valjult uuenduste ja paranduste järgi. Mõni koht oli päris räämas ja ei töötanudki üldse. Näiteks oli seal üks tilluke seiklusrada, kus oli ka liug vms. Põhimõtteliselt, et võtad pulgast kinni ja lased mööda trossi, pulgast kinni hoides, alla/edasi. Igatahes, see ei funganud ja kui Joel seda kasutada üritas, kiilus see värk seal kinni ja Joel maandus perseli mudas. Ma nägin päeva jooksul neid lapsi mitmeid, kes samamoodi lõpetasid.

DSC_0360

Lisaks häiris mind väga, et ponisõitusid tegid seal lapsed. Ühtegi täiskasvanut seal juures ei olnud. Võtsid poni ja jalutasid siis, ”ratsanikud” seljas, mööda metsa. Välimuse järgi ütleks, et üks oli mingi 10 ja teine vb 13 aastane. Ja sellistele usaldati hobused kätte, lapsed seljas… Ei osanud nad kiivreid lastele pähe panna, ega midagi. Või noh, seal ei olnudki üldse vist laste suuruses kiivreid. Mängumaa, kus ponisõitudeks on täiskasvanute kiivrid, hmm… Enamusel kiivrid töllerdasid lipa-lapa kahte lehte. Mis kasu sellest kiivrist siis üldse on… Lapsevanemad ka ei vaadanud kuidas kiivrid on… Ma küll üritasin Joeli kiivrit nii kinni tõmmata, kui sain, aga kui ta metsast tuli, oli see tal silmini ja ma ei tea kas ta oma sõidust üldse midagi nägi ka… Lisaks plätsis väiksemate poniga jalutanud tüdruk hobusele PIDEVALT vastu nina ja nägu, kui too ei kuuletanud. Tõstis häält ka looma peale. Nagu… nii ta seda hobust küll enda kontrolli alla ei saa. Ühel hetkel viskab loomal sita keema, ning ta sellele plikale veel teeb… Hoiame siis sõrmed ristis, et sel hetkel tal mõnda põnni seljas ei juhtu olema.

DSC_0356

Lisaks, vaadake kus ja kuidas ta Joeli jalad pani… Tema surus lapsel jala kannani sinna rihma vahele, ma siis ise nii möödaminnes ikka panin ainult varbad. Hobuse-kaugetele inimestele seletan siis, et jaluses tohiks jalg olla vaid varvastega, et ratsaniku kukkumise järel too jalgupidi jalusesse rippu ei jääks. Jaluse rihma vahele jalga toppida ei tohiks vapsee… No mina, va vussike, olen nüüd kõva mutt siin netis kaagutama eks, aga samas kohapeal ei julgenud ma ka mitte muhvigi öelda…

DSC_0323

Aga muidu oli tegelikult väga tore. Jõudsime kenasti kõik tegevused läbi teha ja kõik ära vaadata selle 8h jooksul. Kõige suurem hitt oli muidugi see jääkülm vesi seal. Vaevu sain lapsed veest välja, et edasi minna… Isegi käisime seal liumägedel ja saunas, ning väga vinge oli, kuigi vesi oli ikka… põrrr. :D

DSC_0312

Batuudid olid väga lahedad, kambaga hüppasime ja naersime, ATV’dega sõitsime, loomi nägime, vesiratastel käisime ka, aga lapsed flippisid jälle ära, seega ei läinud me kaugele. Hiljem käisime mehega kahekesi uuesti. Teatrit nägime, päris lahe oli endalgi kuulata-vaadata, jutt oli hea. Põrkeautod olid vinged, kuigi akusid ei raatsita neile sinna osta (siseinfo). Korraga oli vaid paar autot saadaval, mis ka lõpuks ära koolasid ja ülejäänud seisid nurgas (laadimas?). Mängutubades jne käisime uudistamas, kuigi elektrooniliste mängude majas ei olnud ka mitu asja töökorras. Samas need mind isiklikult nii väga ei kõigutanudki. Hah, ühel mängul oli nii, et gaasi vajutama ei pidanudki, sest see oli sinna kinni kiilunud vms ja mängija asi oli vaid rooli keerutada. Sõitsin ralli, gaas koguaeg põhjas. :D

DSC_0504

Toit oli seal ka selle kvaliteedi kohta pigem kallis ja valik oli nadi. Lõpus saime 2 euri nägu lastele jäätist ka osta… Kõige valusamad 12 euri, mis ma eales maksnud olen, sest samad jäätised oleksin tavalisest toidupoest kätte saanud mingi max 5 euriga. :D

Lõppkokkuvõttes oli väga tore päev, aga kas ma 18 euri nägu uuesti läheksin? Ilmselt ei. Samas selle raha eest, mis mina maksin, oli asju ja tegevust ikka küll ja veel, ning jäime väga rahule.

DSC_0386

*Loen nüüd teksti üle ja jääb sellest kohast kuidagi negatiivne maik. Tegelikult oli ju väga tore ja mõnus päev… Ehk oli asi lihtsalt selles, et käisime seal kaks päeva enne hooaja lõppu. Ehk on seis suve alguses parem, ma ei tea. Aga töötajad on seal  küll suurepärased! Päriselt, nii mõnusad, toredad ja sõbralikud. Naeratavad ja on abivalmid. Ehk on pargi seis nadi, sest töötajad saavad head palka ja on selle pärast rõõmsad? Ma loodan küll, sest head palka nad igatahes vääriksid! Vesirataste poiss vääriks küll eraldi preemiat, sest ta jättis nii mõnusa, positiivse tunde sisse meile kogu päevaks.*

Aga ega me kodus kaua olla saanudki, juba järgmisel päeval põrutasime Tivolisse, mis tol päeval oli Võrus. Ma ei tea kuidas, aga mina ei olnud igatahes kordagi veel sellisesse kohta sattunud… Seega see külastus oli esmakordne nii mulle, kui ka lastele.

DSC_0553

Kohe, kui sisse läksime, nägime, et üks tüdruk, koos oma isaga (?) oli minemas (minu arvates) surmalennule. Ronisid mingi metallist kuuli sisse ja siis nad lasti miljoni kilomeetri kõrgusele, ilge lennuga. Muudkui kargasid üles ja alla, röökides. Joppenpuhh… ma hiljem mõtlesin, et kui palju peaks keegi mulle maksma, et ma seda teeksin… Mingi viie tonni eest võib-olla hakkaks mõtlema. Uuugh, gaad. Kohutav.

Me käisime luikedega lendamas ja juba seal tõmbas mul sisikond kokku, kui see luik ülespoole läks. Mina olin koos Annuga ja kui ta nägi, et mul nägu siniseks juba tõmbub, vajutas ta luike kohe alla poole ja lausus, et ei ole hullu midagi emme, me võime madalamal ka lennata. :D

Rongiga käisin ka nendega sõitmas. Üks kord Joeliga ja teine kord Annuga. Joeliga läksin, siis andsin kogemata 2 münti, kuigi oleksin pidanud maksma vaid enda eest. Poole sõidu peal meenus, et kuraaat. Maha läksime, siis tahtsin küsida, aga vastuseks sain vaid ”ne panimaju”. Ja issand, kui pikk see sõit oli! Joopajoo, ma mõtlesin, et see ei saagi otsa.

Igatahes, lapsed käisid kõik läbi mis said ja nautisid kõike täie raha eest (iga sõit 3-4 euri nägu, uugh). Kuigi ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et kiikude-laadsel atraksioonil oli meil väga ebameeldiv kogemus. See tüüp seal läks minu peale ikka MEGA närvi, sest ma ei saanud aru millist piletit ta tahab. Trampis jalgu, tegi nägusid, vandus ja vehkis kätega, nagu ma oleksin mingi retekas, et keset Eestit ei saa aru vene keelest. No tänan väga.

Selle kuu aja jooksul oleme kodused olnud vast viiel päeval. Puhkus oli tore, aga nüüd on küll seiklemisest kopp ees. Kodus on ikka niiiiiiiiiii hea. Koerad olid ka hullumas, kui meid üle tüki aja nägid. Isegi kassid, kes muidu on pigem yolo’tajad, olid rõõmsad ning üks neist ei jäänud veel mitu päeva minust sammugi maha. Öösel ronis ka mulle selga elama – jumala eest, äkki läheb veel minema, eksole. :D

Meie puhkus sai tegelikult päris maagilise lõpu, kui mulle ootamatult keset järve, paadi peal abieluettepanek tehti. Ikka täis laks – päikeseloojang, õitsvad vesiroosid ümberringi, linnulaul, meie kahekesi… Tüüp tundus ikka maruuu närvis. Nagu ma peale üheksat aastat ja kolme last talle ”ei” hakkaks ütlema. :D

DSC_0690

Krt, nüüd tuleb küll koogi söömisesse paus teha, muidu ei mahu ükski pulmakleit selga! 

Käisime seiklemas, vol1

Issanda rist, kui hea on lõpuks kodus olla! Ma pole vist iialgi kodust nii kaua ära olnud, kui seekord… Pea kaks ja pool nädalat võõraid ning ebamugavaid magamisasemeid tegi ikka sulaselgeks, kui mõnus ja hea mu enda voodi ja kodu on. Jama, mis mind tavaliselt oma kodu juures häirib, tundus nii tühine. :D

Juba koduuksest sisse astumine oli selline kergendus, et kuku pikali. Enne ära minekut lõin kõik siin läikima, vahetasin voodipesud jne, et oleks hea koju tulla ja ei peaks kohe küürima hakkama. Parim otsus ever!

Lahti pakkimine oli ainult üks paras keberniit. Asju kotti toppida on lihtne, isegi kolme lapse jaoks, aga vot asjade tagasi kappi lappamine…õõõgh. Ma omast arust pesin enne koju tulekut külapeal kõik oma kontsud ära, aga kui koduuksest sisse sadasime, oli mul ikka mustapesu kott pilgeni täis…nagu, kuidas ja miks? :D

Igatahes, puhkuse esimese nädala veetsime mu ema juures palvetades, et vihm ja sombune ilm ometi mööduksid. Ühtlasi tegime seal korda ka sauna, grillisime ja tegime ühe ”proovi kütmise”. Mõelda vaid, ma elasin seal kuusteist aastat ja kogu selle aja jooksul ei mäleta ma mitte ühtegi korda, mil keegi oleks seal sauna teinud…

Annu õppis ilma abiratasteta sõitma ka. Mees põhimõtteliselt lihtsalt lükkas talle hoo sisse ja tšikk sõitis, nagu oleks seda alati teinud. Selle kirjutan küll julgelt jooksuratta arvele!

Lapsed said lehmi näha ja neid niimoodi taga ajada, et sitt lirtsus varvaste vahel – täpselt nagu mina lapsepõlves. Ühtlasi meenutas see mulle miks ma lapsena endale lubasin, et talus võin ma ju elada (lõpuks nkn elan ka!), aga selliseid elukaid ei hakka ma ise iial pidama. Koguaeg on nendega mingi peavalu…

Niipea, kui päike end ilmutas, süstisime Kiviõli seikluskeskuse poole. Piletihinnad olid küll üpris retsid – 25 euri nägu, eelmüügis 23 euri nägu – aga üldse ei kahetse! Seal oli ikka ülivägev ja tegevusi jagus nii suurtele, kui ka väikestele. Soovitan teil ka nii minna, et täiskasvanuid on rohkem kaasas, et ka ema-isa saaksid omapead mõnes kohas käia.

DSC_0018

Paadisõit oli meeldejääv. Annu ja Joel läksid ühte paati mehe venna ja tolle naisega, meie mehe ja Madliga läksime teise paati. Olime vaevu kaldast eemale saanud, kui Annu ja Joel lõugama pistsid, et nad lähevad põhja ja upuvad ära. Üritasime siis oma paati mehe venna oma kõrvale saada, et lapsi lohutada, aga hästi ei õnnestunud, seega mees ja mehe vend üritasid paate kätest kinni võttes üksteise kõrvale tõmmata, aga tänu sellele kaldusid paadid küljele ja no, kui aus olla, siis see tibatillukese paadiga veekogu peal seilamine ei olnud mulle ka mingi meeltmööda asi, aga kuna lapsed nii tahtsid siis… Ühesõnaga, paadid olid kaldus, mina röökisin, lapsed röökisid ja asi sai kiire lõpu. :D

20190810_170011

Mind üllatas veidi see, et inimesed, kes peaksid tagama paatidel ohutuse, ei oska inimestele päästeveste selga panna. Osadel vestidel olid need jalaaugud, et vest vees olles inimesel üle pea ei läheks, aga nende rihmade eesmärki ja õiget kasutusviisi see inimene seal küll seletada ei osanud… (jah, ma tean, et mul on eest klamber lahti, ma plaanisin Madlikesele paadis tissi anda, et ta maha rahuneks, aga ta sai enne oma hüsteeriast üle, kui mina selle vesti eest lahti ja noh, siis unustasin klambri kinni panna).

DSC_0055

Põlevate majade kustutamine oli ka mega fun! Käisime seal lausa mitu korda. 

Käisime, tegime ja nägime kõike, kuhu vähegi sai. Mees, mehe vend ja venna naine käisid õhtupoole seda eritasulist autosõitu ka tegemas, kuni mina lastega kohvikus jäätist sõin. Btw, toit oli hea ja üpris okei hinnaga. 100g maksis miski 1.75 vms – laod oma taldriku kraami täis ja siis kaalutakse see ära, ning vastavalt sellele siis maksad. Sai normaalset sooja toitu, salatit, liha jne, mitte vaid mingeid friikaid ja burkse, nagu paljudes teistes kohtades. Lõuna paiku oli üks toiduvalik ja õhtupoole teine.

DSC_0005

Kohale jõudsime sinna keskusesse 11.15 ja välja astusime surmväsinuna kolm minutit enne sulgemist. Lapsed olid täitsa SODIKS. Niipea, kui nad autosse aheldasin, oli kuulda vaid ühtset nohinat. Sellest hoolimata kasutasime juhust ja käisime veel Valaste juga vaatamas. Alla ei hakanud neid unekotte vedama, sest Joel oli autos juba nii kutu-piilu, et kui ma ta põski patsutasin ja küsisin kas ta merd tahab näha, ei reageerinud ta üldse. :D

Koledamatel päevadel käisime Aquas ja Politseimuuseumis. Aquas oli lastel lahe, aga jällegi, sellise lastehunnikuga minnes oleks tore rohkem täiskasvanuid kaasa võtta, sest mina hoidsin küll vahepeal hinge kinni, et keegi kuskil ära ei upuks. Lihtsalt ei jõua kõigil silma peal hoida (meil oli kaasas meie kolm ja mehe õe tütar). Annu õppis nüüd ujuma ja on ikka vääääga julgeks läinud jälle. Ta on vist juba unustanud, kuidas ta paar kuud tagasi peaaegu ära uppunud oleks oma uljaspäisuse pärast… Igatahes, paar tundi tegime seal parajaks, käisime saunades ja söömas, ning läksime mehe õe juurde magama – kõik olid kutupiilu ja isegi kümneaastane tegi lõunauinaku. :D

Politseimuuseumisse sattusime ka. Tegevust on seal max kolmeks tunniks, kui kõik ikka vääääga hoolega läbi teha ja lugeda. Meil läks veidi üle kahe tunni. Sisse saime perepiletiga, mis maksis 18 euri, seega vahelduse mõttes täitsa soodne tegutsemine. Pärast sõid lapsed veel jäätist ka. Lastele väga meeldis ja kõike tehti korduvalt läbi. Sai turnida, joosta, sõita, nuputada jne. Näpujälgi tegime ja uurisime ka, see oli lahe!

DSC_0125

Ühel õhtul käisime Eismal grillimas. Ma juba ennetavalt võtsin rätikud kaasa ja vahetusriided olid meil ka niikuinii pagassis hunnikus sellest trippimisest. Ma isegi ei lootnud, et nad vette ei lähe ja märjaks ei saa, aga, et see nii kiiresti käib, ei osanud ma ka oodata. Ma ei olnud veel autostki õieti välja saanud, kui Joel juba persetpidi vette kukkus… Lõppkokkuvõttes olid minu omad trussikute väel meres ja mehe õe laps oli talvejope ja paksude dressidega kaldal… Sellest sai hea pildi, mida ma muidugi arusaadavatel põhjustel siin ei jaga. :D

Ühtlasi kinnitas see õhtu (ja üleüldse need nädalad) mulle, et minu soov saada pigem suurem perekond, kui väiksem, on meie jaoks väga õige. Ma vaatasin oma meest ja tema perekonda kohati pisar kurgus, sest see on täpselt see, mida mina oma lastele tulevikus soovin – suur, kokku hoidev ja armastust täis kogukond, kes on teineteisele alati toeks ja abiks. Nii äge oli vaadata kuidas mees oma õdede ja vendadega lollitas ja tegutses, kui tore neil kõigil tegelikult koos oli, kuidas meie lasteparved koos möllasid jne… Olla osa sellisest kogukonnast, on lihtsalt vägev!

*seiklus jätkub*

Tupsunupsu.ee

Ma juba hoitan ette, et siit tuleb üks mähkmete teemaline postitus, seega keda see teema ei koti – paremal nurgal on ristike, aitäh! ;*

Hiljuti sain tutvuste poolest jälle uusi mähkmebrände proovida ja räägin nüüd neist teile ka, sest antud mähkmeid pole varem Eestis saada olnud ja ka tupsunupsu.ee e-pood on üsna uus. Tupsunupsust leiab ka palju muud põnevat, seega tasub pilgu peale visata küll.

Alustan Bambooliku taskumähkmest. Alguses tahtsin öelda, et taskumähe nagu taskumähe ikka – seest pehme ja kuivahoidev, imu käib taskusse ja mähe lapsele alla, ei ole siin midagi keerulist ega ületamatut, AGA üks eriline omadus sel mähkmel ikkagi on. Nimelt on sel mähkul ka eespool kumm, et mähe oleks lapsele veelgi mugavam ja lekkekindlam.

DSC_0335 (1) (1)

Sellel konkreetsel mähkmel on ka sees topelt jalakummid, et miski jalaaukudest välja ei voolaks. Mähkmega on kaasas üks pikk imu, mis koosneb 80% bambusest ja 20% polüesterist. Sisu on väga imav ja lisaboonusena saab seda kasutada ka mähkmekatetes, sest imu üks külg on kaetud kuiva hoidva kihiga.

Bambooliku mähkmekattest ma nüüd ka rääkima hakkan, sest minu jaoks oli see küll uudne. Või õigemini see Bambooliku suur sisu oli äge ja uudne. Kui muidu on kattesse käivad sisud sellised pisemad nelinurgad, siis see sisu on hiiglaslik ja ühelt poolt kuiva hoidva kihiga kaetud, et lapsel oleks ikka kuiv ja mõnus olla. Pluss on ka see, et kuna see sisu on palju suurem, kui traditsiooniline nelinurk, siis on selle imamisvõime ka paljupalju suurem. Ma kasutasin seda isegi Madlil ööseks. Miinusena oskaksin vaid öelda, et seda oli veidi jamam alla panna, kui tavalist nelinurka, sest ääri pidi natukene sättima ja kinni hoidma, et see katte seest minekut ei teeks, aga see väike vaev on seda kindlasti väärt, sest see sisu on tõesti mõnus ja imav ning kestab kaua.

Kolmandana sain katsetad ka Bambooliku öömähet, millesse ma täitsa ära armusin. Seda oli kohe kahju tagasi saata, seega plaanin neid endalegi soetada. Seni kasutasin Madlil Little Lamb nr 2 sisemähkmeid, aga need on nüüd talle väikseks jääma hakanud, kuigi kaalu poolest peaks need tal veel pikalt kestma, seega oligi aeg uut varianti vaatama hakata. Aga igatahes, Bambooliku öömähe on üleni imavast materjalist ja mis on kõige lahedam – erinevalt teistest öömähkmetest, on selle mähkme sisepind kuivahoidvast kangast! Lisaks on sel ka tasku, et kui mingil hetkel jääb mähkme enda imavusest siiski väheks, saab sinna veel imu juurde toppida. Ka sel on ees kumm, nagu taskumähkmelgi.

Tupsunupsust saab osta ka Unuo sisemähkmeid, millel on eriti ilusad mustrid ja värvid. Vaadake vaid neid pojenge, või neid hirvekesi – imenunnud! Unuo sisemähkmete sisepind on bambusfroteest ja polüesterist, ning keskmine kiht on puuvillast ja polüesterist. Trukkidega saab reguleerida mähkme suurust ja krõpskinnitus on eriti mugav, kui laps on mingis vahepealses kaalus, kus trukid hästi ei sobi. Krõpsude miinus on muidugi see, et ühel hetkel avastab laps, et ta saab ise mähet jalast ära võtta. Sellega meenub mulle kohe üks tore hommik… Mina läksin pesema, Madli jäi veel tukkuma. Ühel hetkel kuulen, et Madlike on tõusnud ja mind otsima tulnud. Istus mul vannitoa ukse taga ja jauras. Ütleme nii, et ma astusin vannitoast välja täpselt viimasel hetkel, et vältida (kaka)katastoofi. Madli oli avastanud, et ei pea ta ühti ootama millal see emme ükskord ta puhtaks otsustab pesta. Tal oli jalas krõpsudega kate ja krõpsudega sisemähe, seega oli tal avada 4 krõpsu. Kui ma vannitoast välja astusin, avas ta just viimase krõpsu. Oleks ma nüüd 2 sekundit kauem jokutanud, oleks mul mööda koridori vaid üks pruun triip Madli teekonna märgiks olnud. :D

Millised on teie lemmikud öömähkmed 10+kg lapsega? Kõigi kaasa rääkijate vahel loosin välja ühe Unuo sisemähkme, vabalt valitud mustris! 

Palun mulle üks kuum suvi!

Ausalt, mitu korda ma ühte ja samasse ämbrisse astun? Iga jumala kord, kui ma mainin kuhugi minemist, hakkab Annu iga natukese aja tagant küsima kas me juba läheme. Pakkisin hommikupoole asju pikemaks väljasõiduks, ise samal ajal rääkides, et homme sõidame, aga ma olen täna liialdamata VÄHEMALT 62877x kuulnud lauset: “kas me nüüd hakkame juba minema?” Issandjumal, tooge padruneid…
giphy
Kuidas üldse pakkida asju kaasa kolmele lapsele, umbes kaheks+ nädalaks, kui sul pole aimugi kuhu te täpselt oma puhkusega välja jõuate, kui kaua see kestab, kas te pesu ka saate pesta ja mis ilm üldse on? Kas tuleb 30 kraadi sooja või tuleb kaasa võtta talveriided? Pole aimugi, seega võtame kõik! Jumal tänatud meie minivääni eest, mis mahutab rohkem, kui mõne inimese korter… Aga päriselt. Miks saatus meid iga aasta nöögib? Eelmine aasta oli täpselt samamoodi, niipea, kui puhkus algas, hakkas sadama ja päeval, mil koju pidime tulema, hakkas päike taas paistma. Nagu… miiiiiiiiks?
Täna on Madlikese esimene sünnipäev. Mul oli ilus plaan ära kasutada Vudila piletid, mis ma kunagi talvel hea hinnaga soetasin, aga halloo, mis Vudila, vaadake ilma. No nahhui, ausalt, ma jumala pettunud. Vudila on 18.augustini avatud, jumal teab kas selle aja peale üldse tuleb ilma, et sinna minna. Maha neid pileteid ka müüa vast ei õnnestu, kui ilm selline on. Kes see emm oli, kes siin kuuma üle ulgus, ah?
Aga kui nüüd lähebki nii, et järgmised paar nädalat on ainult sitta suusa ilma, siis mida üldse oleks meil teha? Palun andke ideid. Ideaalis siis nii, et ühes piirkonnas oleks ikka mitu asja teha-vaadata-külastada, mitte nii, et sõidame Tartust Pärnusse ühe asja pärast ja siis Pärnust Narva teise asja pärast. Hetkel on suund Lääne-Virumaale, aga hea plaani korral ei ole vahemaa määrava tähtsusega. Pigem võiks olla vist tegevused jms, kui mingid muuseumid, sest ma sügavalt kahtlen, et muuseumitest midagi alles jääks, kui me sealt oma pandega korra üle käime. Pliiiiiis help!