Käisime seiklemas, vol1

Issanda rist, kui hea on lõpuks kodus olla! Ma pole vist iialgi kodust nii kaua ära olnud, kui seekord… Pea kaks ja pool nädalat võõraid ning ebamugavaid magamisasemeid tegi ikka sulaselgeks, kui mõnus ja hea mu enda voodi ja kodu on. Jama, mis mind tavaliselt oma kodu juures häirib, tundus nii tühine. :D

Juba koduuksest sisse astumine oli selline kergendus, et kuku pikali. Enne ära minekut lõin kõik siin läikima, vahetasin voodipesud jne, et oleks hea koju tulla ja ei peaks kohe küürima hakkama. Parim otsus ever!

Lahti pakkimine oli ainult üks paras keberniit. Asju kotti toppida on lihtne, isegi kolme lapse jaoks, aga vot asjade tagasi kappi lappamine…õõõgh. Ma omast arust pesin enne koju tulekut külapeal kõik oma kontsud ära, aga kui koduuksest sisse sadasime, oli mul ikka mustapesu kott pilgeni täis…nagu, kuidas ja miks? :D

Igatahes, puhkuse esimese nädala veetsime mu ema juures palvetades, et vihm ja sombune ilm ometi mööduksid. Ühtlasi tegime seal korda ka sauna, grillisime ja tegime ühe ”proovi kütmise”. Mõelda vaid, ma elasin seal kuusteist aastat ja kogu selle aja jooksul ei mäleta ma mitte ühtegi korda, mil keegi oleks seal sauna teinud…

Annu õppis ilma abiratasteta sõitma ka. Mees põhimõtteliselt lihtsalt lükkas talle hoo sisse ja tšikk sõitis, nagu oleks seda alati teinud. Selle kirjutan küll julgelt jooksuratta arvele!

Lapsed said lehmi näha ja neid niimoodi taga ajada, et sitt lirtsus varvaste vahel – täpselt nagu mina lapsepõlves. Ühtlasi meenutas see mulle miks ma lapsena endale lubasin, et talus võin ma ju elada (lõpuks nkn elan ka!), aga selliseid elukaid ei hakka ma ise iial pidama. Koguaeg on nendega mingi peavalu…

Niipea, kui päike end ilmutas, süstisime Kiviõli seikluskeskuse poole. Piletihinnad olid küll üpris retsid – 25 euri nägu, eelmüügis 23 euri nägu – aga üldse ei kahetse! Seal oli ikka ülivägev ja tegevusi jagus nii suurtele, kui ka väikestele. Soovitan teil ka nii minna, et täiskasvanuid on rohkem kaasas, et ka ema-isa saaksid omapead mõnes kohas käia.

DSC_0018

Paadisõit oli meeldejääv. Annu ja Joel läksid ühte paati mehe venna ja tolle naisega, meie mehe ja Madliga läksime teise paati. Olime vaevu kaldast eemale saanud, kui Annu ja Joel lõugama pistsid, et nad lähevad põhja ja upuvad ära. Üritasime siis oma paati mehe venna oma kõrvale saada, et lapsi lohutada, aga hästi ei õnnestunud, seega mees ja mehe vend üritasid paate kätest kinni võttes üksteise kõrvale tõmmata, aga tänu sellele kaldusid paadid küljele ja no, kui aus olla, siis see tibatillukese paadiga veekogu peal seilamine ei olnud mulle ka mingi meeltmööda asi, aga kuna lapsed nii tahtsid siis… Ühesõnaga, paadid olid kaldus, mina röökisin, lapsed röökisid ja asi sai kiire lõpu. :D

20190810_170011

Mind üllatas veidi see, et inimesed, kes peaksid tagama paatidel ohutuse, ei oska inimestele päästeveste selga panna. Osadel vestidel olid need jalaaugud, et vest vees olles inimesel üle pea ei läheks, aga nende rihmade eesmärki ja õiget kasutusviisi see inimene seal küll seletada ei osanud… (jah, ma tean, et mul on eest klamber lahti, ma plaanisin Madlikesele paadis tissi anda, et ta maha rahuneks, aga ta sai enne oma hüsteeriast üle, kui mina selle vesti eest lahti ja noh, siis unustasin klambri kinni panna).

DSC_0055

Põlevate majade kustutamine oli ka mega fun! Käisime seal lausa mitu korda. 

Käisime, tegime ja nägime kõike, kuhu vähegi sai. Mees, mehe vend ja venna naine käisid õhtupoole seda eritasulist autosõitu ka tegemas, kuni mina lastega kohvikus jäätist sõin. Btw, toit oli hea ja üpris okei hinnaga. 100g maksis miski 1.75 vms – laod oma taldriku kraami täis ja siis kaalutakse see ära, ning vastavalt sellele siis maksad. Sai normaalset sooja toitu, salatit, liha jne, mitte vaid mingeid friikaid ja burkse, nagu paljudes teistes kohtades. Lõuna paiku oli üks toiduvalik ja õhtupoole teine.

DSC_0005

Kohale jõudsime sinna keskusesse 11.15 ja välja astusime surmväsinuna kolm minutit enne sulgemist. Lapsed olid täitsa SODIKS. Niipea, kui nad autosse aheldasin, oli kuulda vaid ühtset nohinat. Sellest hoolimata kasutasime juhust ja käisime veel Valaste juga vaatamas. Alla ei hakanud neid unekotte vedama, sest Joel oli autos juba nii kutu-piilu, et kui ma ta põski patsutasin ja küsisin kas ta merd tahab näha, ei reageerinud ta üldse. :D

Koledamatel päevadel käisime Aquas ja Politseimuuseumis. Aquas oli lastel lahe, aga jällegi, sellise lastehunnikuga minnes oleks tore rohkem täiskasvanuid kaasa võtta, sest mina hoidsin küll vahepeal hinge kinni, et keegi kuskil ära ei upuks. Lihtsalt ei jõua kõigil silma peal hoida (meil oli kaasas meie kolm ja mehe õe tütar). Annu õppis nüüd ujuma ja on ikka vääääga julgeks läinud jälle. Ta on vist juba unustanud, kuidas ta paar kuud tagasi peaaegu ära uppunud oleks oma uljaspäisuse pärast… Igatahes, paar tundi tegime seal parajaks, käisime saunades ja söömas, ning läksime mehe õe juurde magama – kõik olid kutupiilu ja isegi kümneaastane tegi lõunauinaku. :D

Politseimuuseumisse sattusime ka. Tegevust on seal max kolmeks tunniks, kui kõik ikka vääääga hoolega läbi teha ja lugeda. Meil läks veidi üle kahe tunni. Sisse saime perepiletiga, mis maksis 18 euri, seega vahelduse mõttes täitsa soodne tegutsemine. Pärast sõid lapsed veel jäätist ka. Lastele väga meeldis ja kõike tehti korduvalt läbi. Sai turnida, joosta, sõita, nuputada jne. Näpujälgi tegime ja uurisime ka, see oli lahe!

DSC_0125

Ühel õhtul käisime Eismal grillimas. Ma juba ennetavalt võtsin rätikud kaasa ja vahetusriided olid meil ka niikuinii pagassis hunnikus sellest trippimisest. Ma isegi ei lootnud, et nad vette ei lähe ja märjaks ei saa, aga, et see nii kiiresti käib, ei osanud ma ka oodata. Ma ei olnud veel autostki õieti välja saanud, kui Joel juba persetpidi vette kukkus… Lõppkokkuvõttes olid minu omad trussikute väel meres ja mehe õe laps oli talvejope ja paksude dressidega kaldal… Sellest sai hea pildi, mida ma muidugi arusaadavatel põhjustel siin ei jaga. :D

Ühtlasi kinnitas see õhtu (ja üleüldse need nädalad) mulle, et minu soov saada pigem suurem perekond, kui väiksem, on meie jaoks väga õige. Ma vaatasin oma meest ja tema perekonda kohati pisar kurgus, sest see on täpselt see, mida mina oma lastele tulevikus soovin – suur, kokku hoidev ja armastust täis kogukond, kes on teineteisele alati toeks ja abiks. Nii äge oli vaadata kuidas mees oma õdede ja vendadega lollitas ja tegutses, kui tore neil kõigil tegelikult koos oli, kuidas meie lasteparved koos möllasid jne… Olla osa sellisest kogukonnast, on lihtsalt vägev!

*seiklus jätkub*

Tupsunupsu.ee

Ma juba hoitan ette, et siit tuleb üks mähkmete teemaline postitus, seega keda see teema ei koti – paremal nurgal on ristike, aitäh! ;*

Hiljuti sain tutvuste poolest jälle uusi mähkmebrände proovida ja räägin nüüd neist teile ka, sest antud mähkmeid pole varem Eestis saada olnud ja ka tupsunupsu.ee e-pood on üsna uus. Tupsunupsust leiab ka palju muud põnevat, seega tasub pilgu peale visata küll.

Alustan Bambooliku taskumähkmest. Alguses tahtsin öelda, et taskumähe nagu taskumähe ikka – seest pehme ja kuivahoidev, imu käib taskusse ja mähe lapsele alla, ei ole siin midagi keerulist ega ületamatut, AGA üks eriline omadus sel mähkmel ikkagi on. Nimelt on sel mähkul ka eespool kumm, et mähe oleks lapsele veelgi mugavam ja lekkekindlam.

DSC_0335 (1) (1)

Sellel konkreetsel mähkmel on ka sees topelt jalakummid, et miski jalaaukudest välja ei voolaks. Mähkmega on kaasas üks pikk imu, mis koosneb 80% bambusest ja 20% polüesterist. Sisu on väga imav ja lisaboonusena saab seda kasutada ka mähkmekatetes, sest imu üks külg on kaetud kuiva hoidva kihiga.

Bambooliku mähkmekattest ma nüüd ka rääkima hakkan, sest minu jaoks oli see küll uudne. Või õigemini see Bambooliku suur sisu oli äge ja uudne. Kui muidu on kattesse käivad sisud sellised pisemad nelinurgad, siis see sisu on hiiglaslik ja ühelt poolt kuiva hoidva kihiga kaetud, et lapsel oleks ikka kuiv ja mõnus olla. Pluss on ka see, et kuna see sisu on palju suurem, kui traditsiooniline nelinurk, siis on selle imamisvõime ka paljupalju suurem. Ma kasutasin seda isegi Madlil ööseks. Miinusena oskaksin vaid öelda, et seda oli veidi jamam alla panna, kui tavalist nelinurka, sest ääri pidi natukene sättima ja kinni hoidma, et see katte seest minekut ei teeks, aga see väike vaev on seda kindlasti väärt, sest see sisu on tõesti mõnus ja imav ning kestab kaua.

Kolmandana sain katsetad ka Bambooliku öömähet, millesse ma täitsa ära armusin. Seda oli kohe kahju tagasi saata, seega plaanin neid endalegi soetada. Seni kasutasin Madlil Little Lamb nr 2 sisemähkmeid, aga need on nüüd talle väikseks jääma hakanud, kuigi kaalu poolest peaks need tal veel pikalt kestma, seega oligi aeg uut varianti vaatama hakata. Aga igatahes, Bambooliku öömähe on üleni imavast materjalist ja mis on kõige lahedam – erinevalt teistest öömähkmetest, on selle mähkme sisepind kuivahoidvast kangast! Lisaks on sel ka tasku, et kui mingil hetkel jääb mähkme enda imavusest siiski väheks, saab sinna veel imu juurde toppida. Ka sel on ees kumm, nagu taskumähkmelgi.

Tupsunupsust saab osta ka Unuo sisemähkmeid, millel on eriti ilusad mustrid ja värvid. Vaadake vaid neid pojenge, või neid hirvekesi – imenunnud! Unuo sisemähkmete sisepind on bambusfroteest ja polüesterist, ning keskmine kiht on puuvillast ja polüesterist. Trukkidega saab reguleerida mähkme suurust ja krõpskinnitus on eriti mugav, kui laps on mingis vahepealses kaalus, kus trukid hästi ei sobi. Krõpsude miinus on muidugi see, et ühel hetkel avastab laps, et ta saab ise mähet jalast ära võtta. Sellega meenub mulle kohe üks tore hommik… Mina läksin pesema, Madli jäi veel tukkuma. Ühel hetkel kuulen, et Madlike on tõusnud ja mind otsima tulnud. Istus mul vannitoa ukse taga ja jauras. Ütleme nii, et ma astusin vannitoast välja täpselt viimasel hetkel, et vältida (kaka)katastoofi. Madli oli avastanud, et ei pea ta ühti ootama millal see emme ükskord ta puhtaks otsustab pesta. Tal oli jalas krõpsudega kate ja krõpsudega sisemähe, seega oli tal avada 4 krõpsu. Kui ma vannitoast välja astusin, avas ta just viimase krõpsu. Oleks ma nüüd 2 sekundit kauem jokutanud, oleks mul mööda koridori vaid üks pruun triip Madli teekonna märgiks olnud. :D

Millised on teie lemmikud öömähkmed 10+kg lapsega? Kõigi kaasa rääkijate vahel loosin välja ühe Unuo sisemähkme, vabalt valitud mustris! 

Palun mulle üks kuum suvi!

Ausalt, mitu korda ma ühte ja samasse ämbrisse astun? Iga jumala kord, kui ma mainin kuhugi minemist, hakkab Annu iga natukese aja tagant küsima kas me juba läheme. Pakkisin hommikupoole asju pikemaks väljasõiduks, ise samal ajal rääkides, et homme sõidame, aga ma olen täna liialdamata VÄHEMALT 62877x kuulnud lauset: “kas me nüüd hakkame juba minema?” Issandjumal, tooge padruneid…
giphy
Kuidas üldse pakkida asju kaasa kolmele lapsele, umbes kaheks+ nädalaks, kui sul pole aimugi kuhu te täpselt oma puhkusega välja jõuate, kui kaua see kestab, kas te pesu ka saate pesta ja mis ilm üldse on? Kas tuleb 30 kraadi sooja või tuleb kaasa võtta talveriided? Pole aimugi, seega võtame kõik! Jumal tänatud meie minivääni eest, mis mahutab rohkem, kui mõne inimese korter… Aga päriselt. Miks saatus meid iga aasta nöögib? Eelmine aasta oli täpselt samamoodi, niipea, kui puhkus algas, hakkas sadama ja päeval, mil koju pidime tulema, hakkas päike taas paistma. Nagu… miiiiiiiiks?
Täna on Madlikese esimene sünnipäev. Mul oli ilus plaan ära kasutada Vudila piletid, mis ma kunagi talvel hea hinnaga soetasin, aga halloo, mis Vudila, vaadake ilma. No nahhui, ausalt, ma jumala pettunud. Vudila on 18.augustini avatud, jumal teab kas selle aja peale üldse tuleb ilma, et sinna minna. Maha neid pileteid ka müüa vast ei õnnestu, kui ilm selline on. Kes see emm oli, kes siin kuuma üle ulgus, ah?
Aga kui nüüd lähebki nii, et järgmised paar nädalat on ainult sitta suusa ilma, siis mida üldse oleks meil teha? Palun andke ideid. Ideaalis siis nii, et ühes piirkonnas oleks ikka mitu asja teha-vaadata-külastada, mitte nii, et sõidame Tartust Pärnusse ühe asja pärast ja siis Pärnust Narva teise asja pärast. Hetkel on suund Lääne-Virumaale, aga hea plaani korral ei ole vahemaa määrava tähtsusega. Pigem võiks olla vist tegevused jms, kui mingid muuseumid, sest ma sügavalt kahtlen, et muuseumitest midagi alles jääks, kui me sealt oma pandega korra üle käime. Pliiiiiis help!

Kui õue mängima ei kipu

… tuleb leida tubaseid tegevusi. Suvi on tore, kuumus on ka tore, aga päikesepiste ja ülekuumenemine pole seda kahjuks mitte. Seega tuleb olla leidlik – ühe mängu jagu õues, teise mängu jagu toas. Tubasteks mänguaegadeks kraapisin kapist välja mõned vahvad lauamängud, millest saab aru nii taibukas Annemaia, kui ka natukene väiksem ja totum Joel.

DSC_0346

Esimene mäng on ”Kes otsib, see leiab”. Mäng käib nii, et keerutad noolega rattakest ja astud edasi vastavalt sellele, kuhu nool seisma jääb. Number = käid valitud teel vastava arvu samme edasi. Pilv = lähed lähimasse koju varjule ning ootad vihma möödumist, ehk uut keerutuskorda. Päike = liigud ükskõik kuhu mänguväljal. Liikuda võib ükskõik mis suunas ja ükskõik mis rada pidi, ise valid oma teekonna. Mängu eesmärgiks on kokku koguda kolm pildiga litrikest ja siis esimesena koju tagasi jõuda. Aga kuna litrikesed on kõik mängulaual tagurpidi segamini ja sa pead üles leidma just enda värviga litrid, polegi ülesanne nii kerge, kui esialgu ehk paistab. Mäng nõuab keskendumist ja head mälu, et meelde jätta kus on just sinu litrikesed. Ka loogikat on vaja, sest minnes pikema ringiga, võid jääda kaotajaks – tuleb leida kõige lühem tee! Kui mängija korjab üles sõbra värviga litri, näitab ta seda kõigile, ning asetab seejärel selle leitud kohta tagasi. Kui ta aga leiab enda värviga litri, asetab ta selle oma kogumisalusele. Kui kõik kolm litrit on kätte saadud, tuleb koju tagasi jõuda.

Väga äge ja omamoodi mäng!

DSC_0347

DSC_0355

Teine mäng on ”Seiklus vanas Egiptuses”. See on põhimõtteliselt nagu doomino, aga palju ägedam! Alguses olin küll veidi kõhklev, sest tavaline doomino on meil juba olemas ja erilist kasutust ei leia, aga tuleb välja, et seda mängu meeldib mulle endalegi mängida. Mängu käik: iga mängija saab 4 plaati ja võidab see, kes esimesena oma plaatidest lahti saab. Hea lihtne ja kiire, aga sellegipoolest väga lõbus, mäng! Joel on selles väga osav, seega saab Annu pidevalt pähe ja oh seda kisa siis… Ise räägib küll koguaeg, et kaotamine teeb tugevaks, aga kui tema juhtub kaotama, unustab ta vist selle tarkusetera kuidagi ära. :D

Nende mängudega tulevad kaasa ka väiksed jutuvihikud, mida on tore lastele ette lugeda ja uued jutud on alati teretulnud, sest mul on ausõna oksendamiseni juba nendest raamatutest, mis meil riiulis hetkel on. Paar nädalat tagasi viskasin 80% mänguasjadest, raamatutest ja mängudest kastidesse ning tõstsin lihtsalt ukse taha, sest kopp oli nii ees sellest kismast, et kes mida segi ajas ja kes mida nüüd koristama peab. Pole asju, pole probleemi ja no ausõna, niiiii mõnus on!

Ühesõnaga, kes otsib uusi põnevaid mänge, siis insplay.eu lehel on päris kena valik. Mina olen sealt päris mitu mängu ennegi tellinud. Näiteks on meil olemas veel Mustikamets, Kullatiik, Kassid köögis ja ülisuur hitt, mida me pea hullumiseni mängisime – Jäneste võidujooks (nüüd on mõneks ajaks mõõt täis). See viimane on ülilahe mäng ja nii kiftilt üles ehitatud minu meelest, et see peaks küll kõigil mänguriiulis olema!

Millised on teie pere kõige lemmikumad lauamängud? Muide, Insplay facebooki lehel on käimas ka loos, kus on võimalik võita üks minu kirjeldatud mängudest! Jagasin loosi ka Lipsukese facebooki lehele, et teil seda kergem leida oleks. 

Aga jamh, ma pean nüüd katastroofe vältima minema, sest üks vend kukkus siin endale augu pähe ja tahab vist teist auku veel juurde saada, sest see ”väike” verejooks teda igatahes ei aeglustanud. Mina ja Annu olime rohkem paanikas, kui Joel ise. Üritasin küll mega rahulikku nägu teha, aga seest tõmbab ikka päääääris õõnsaks, kui laps sulle vastu jalutab, auk peas, seljas olev särk verest läbi imbunud. Õnneks on juuksed pikad ja asi kuivas ise praegu kokku. Ei tea kas julgengi õhtul ära pesta, äkki hakkab uuesti voolama…

67749942_2416192071955133_8609229642382966784_n

 

Keskmise perekoolika aju on hernetera suurunune

Ma ei salga, et käin aeg-ajalt perekoolis blogijate teemat lugemas, sest nii mõnigi kord saan sealt enda kohta teada asju, mida ma veel isegi ei teadnud. Enamasti seal minu kohta siiski midagi väga hullu ei räägita, aga vahel tõmbab küll korraks seest õõnsaks ja tekib tunne, et ma olengi just täpselt selline väärtusetu si** nagu seal kirjutatakse. Siis aga mõtlen nende öeldule päeva-paar ja jõuan arusaamale, et nad teavad ju vaid seda, mida ma ise kirjutan. Nende arvamus on nagu lipp – lehvib sinna poole, kust tuul puhub!

Nüüd teeb mulle juba nalja, kuidas nad seal kooris laulavad, et ma ei saa oma lastega hakkama ja täitsa lollakas, tahan neid veel juurdegi toota. Nii kaua, kuni ma kirjutasin positiivselt, kiideti takka, et olgu mis on, aga vähemalt Lipsuke on HEA EMA. Kirjutan emotsiooni pealt ÜHE negatiivsema postituse, et auru välja lasta, tembeldati mind koheselt sarisigijaks, kes teeb lapsi raha pärast. Millise raha pärast, tahaks ma teada? Mida see neljas mulle nüüd juurde annab? Selle suurepärase suurpere toetuse, mida kõik taga ajavat, sain ma juba kätte ju! See kolm sotti on kolme lapse peale nagu nohu. Kas te teate, kui palju võtab suur minivään kütust, et neid lapsi mööda ilma vedada? Kui palju maksavad korralikud lasteriided, turvatoolid, rohud jms? Palju maksavad trennid ja huviringid? Kõik korda kolm. Joel läheb sügisest ujuma ja judot proovima, Annu lisaks ratsutamisele laulma ja iluvõimlemisse. See tähendab, et ma sõidan vähemalt kolm-neli korda nädalas kolme lapsega sajakilomeetriseid otsi. Tahate selle matemaatika minu eest ära teha?

Eriti naljakas on veel see nende rant selle kohta, kuidas neli last jutti on mu kinnisidee. Ma küsiks, et aga kui ongi, mis siis? Kui see on olnud minu unistus lapsepõlvest saadik, siis mis see teiste asi on? On mu lapsed näljas või käivad nad räbalates, et keegi tunneb vajadust kommenteerida ja sekkuda? Või peaksin ma ehk iga aastalõpp tegema siia sissekande meie pere sissetulekutest ja väljaminekutest, sest teised tunduvad meie rahalisest toimetulekust rohkem teadvat, kui me ise. Kust tea teate, äkki ma olen salajane nafta Sheik või rahaboss Siberist (hah). Kas kuskil on kirjas mingi miinimumäär või seadus mitu last keegi saada võib, millest ma veel ei tea?

Üks asi, mida mulle veel seal ”ette heideti” on see, et me magame kõik ühes toas. ”Issand, issand, viiekesi, pead ja persed koos, ühes magamistoas!” Eeeee, las ma meenutan teile, et mu vanim on neljane, keskmine on kolm ja noorim saab kohe aastaseks – kus nad siis veel olema peaksid, kui mitte ”emme selja taga”? Üksinda teisel korrusel? Palun, ma saan nad vaevu oma voodistki välja, mis siis veel toast rääkida. Muide, mu magamistuba on suurem, kui mõne inimese mitmetoaline korter… Kui see meie elamiskorraldus teid niiii väga huvitab, siis teile teadmiseks, et umbes selleks ajaks, mil Annu kooli minema hakkab, on meil plaanis täielikult valmis ehitada teine korrus, kus saab olema neli magamistuba (või müüme selle maja maha, ostame uue ja suurema ning kolime üldse Rakvere kanti tagasi, kes teab!). Vahepealsel ajal saan ma nad ehk mingiaeg suurest magamistoast kolida ühte väiksemasse tuppa, kus nad tõesti peaksid veel mitmekesi olema, aga arvestades, et esimestel eluaastatel olnud Joel ja Annu nõus eraldi vooditeski magama, ei usu ma, et see neile probleemi tekitab.

Nad ei oskagi omapead olla. Reaalselt, kui üks neist hommikul ärkab, ähib, puhib ja vehib ta nii kaua, kuni teised ka üleval on, et siis kõik kolmekesi koos riidesse panna ja mängima joosta. Annu ja Joel kaklevad omavahel nagu vanakuradid, sest Joel ei taha teha nii, nagu Annu käsib, aga Madlike on neile nagu jumal –  seda muudkui nunnutatakse ja kummardatakse. Madlil viskab vahepeal see nunnutamine lausa kopa nii ette, et vaeseke peab teisi peast hammustama, et nad tema kallistamise ja musutamise lõpetaksid…

Annu on täielik emme, tahab sööta, joota, käru lükata, mähkmeid tuua ja jalga panna… Arvake mis on meil kõige tavalisem probleem söögilauas? Üks istub Madli kõrval ja teine ulub, et tema ei saa… Nad hoiavad oma väikest õde nagu silmatera. Palumatagi aitavad mul Madlikest valvata, et too kuskilt alla ei kukuks, endale midagi pähe ei tõmbaks, väikseid asju suhu ei topiks jne.

Kõige imelikum on see, et Joel ja Annu ei ole üldse kadedad, aga Madlike, oi issand. Nii, kui ta näeb, et ma hakkan Annule ja Joelile näiteks raamatut ette lugema – üks ühes ja teine teises kaenlaaugus – lendab Madli kohale ja kriiskab nii kaua, kuni Annu ta ohates voodi peale tõstab, et too saaks minu peale kõhuli visata ja käed-jala laiali ajada, nagu meritäht, justkui öeldes: ”MINU EMME!”

Ühesõnaga, see, et ma käin siin vahepeal hullu panemas ja end välja elamas – kõigil on selliseid päevi ju, ei? Vahe on selles, et enamik inimesi räägib sellest ehk oma parimale sõbrannale, mitte tuhandetele võõrastele inimestele, kes teda kohe hindama kukuvad. Nagu praegugi, kas teil tekkis eelnevat teksti lugedes tunne, et ma olen hea ema, et mu lapsed on imelised nunnud? Jup. Aga kui ma oleksin siia vahele rääkinud sellest, kuidas Annu Joelile ükspäev jalaga näkku pani, sest too ei toonud talle õige mustriga lusikat? Või sellest, kuidas Madli mul parasjagu siin kõrval aknalaual turnib ja nägupidi kassikrõbinate kausis surfab, samal ajal, kui suuremad vaatavad mingit täiesti idiootselt multikat lendavatest kassidest, aga ma lihtsalt ei viiitsiiii tegeleda sellega praegu, sest ma tahan viis minutit istuda, kohvi juua ja kirjutada. Jup, kohutav ema, krt, ei saa oma titekarjaga hakkama. Hiiiirmuus.

Perekooli bullshiti lugemine paneb mind vaid tundma, et ma ei taha siin enam aus olla. Ma hakkan aru saama inimestest, kes elavadki sotsiaalmeedias feik elu. Ei tea kas ma peaks ka hakkama mingiks fassaadi-blogijaks, kes elab oma täiuslike lastega, kuskil täiuslikus maailmas ning olema kirjapildis ema, kes kunagi närvi ei lähe ja on nagu robot, kes instagrami jaoks päevadläbi oma lastega meisterdab, mängib ja kokkab (pannkookide asemel tortillad vahukoorega, haha!). Aga mis point siis asjal üldse oleks? Blogi on minu teraapia. Kui ma lähen närvi, olen tüdinenud ja väsinud, avan ma oma lehe ning valan endast kogu selle pas* välja, et oleks jälle kergem edasi minna.

Jumal tänatud, et Käod ei tea, et maailmas on hullemaidki probleeme, kui see, et igal 2-aastasel ei olegi oma tuba.

giphy