Aeg vist täiskasvanuks saada

Mäletate, kui te olite väiksed ja sugulased, tuttavad pidevalt uurisid: ”no ja kelleks sina suureks saades saada tahad?” Minu jaoks oli see üks kõige ebameeldivaimaid küsimusi üldse. Ebameeldiv, sest ma ju ei teadnud sellele küsimusele vastust. Kui teised tüdrukud tahtsid saada baleriiniks, loomaarstiks või juuksuriks, siis mina ei osanud nimetada mitte ühtegi ametit. Lõpuks vist ütlesingi uudishimutsejatele lihtsalt, et mina ei lähegi emme juurest kunagi ära…

Ükskõik kui palju ma sellele ka ei mõelnud, ei leidnud ma midagi mis minus mingisugustki elevust tekitaks. Ma ei ole kunagi milleski ka eriliselt osav olnud, seega suht lootusetu juhtum. Ainus, mida ma teadsin, et soovin, oli olla ema. Aga nagu välja tuleb, siis ega ma selles ka tegelikult ei hiilga ja noh, raha selle eest ammugi ei maksta, seega jälle pekkis.

*Kurat, et ma ikka õigel ajal rikast meest lõksu tõmmata ei taibanud, nüüd ei saa isegi lahutuse käigus mitte muhvigi sisse nõuda*

Im Making Jokes To Mask My Pain GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Ma olen aastaid mõelnud kuidas ometi teistel on igasugused soovid, kired, unelmad ja ambitsioonid ning kuidas mina küll ometi selline loll jobu siis olen? Miks mul ei ole? Vahel olen netis trehvanud mõne julgustava postituse või lausekese peale, mille mõte on olnud midagi sellist: ”kui sa ei kardaks läbikukkumist, siis mida sa teeksid?” Heeeeh, ei tea, voldiks pesu ära? Nagu ausalt…

Aga nüüd on jälle aeg sealmaal, et ma lihtsalt PEAN midagi tegema, midagi valima. Ja arvake mis ma tegin… Ma nägin puudust ja ma otsustasin, et vot, mina olen nüüd see mutt, kes hakkab seda asja tegema! Ja nõnda sai minust iluteenindaja, kes ilmselt järgmisest kuust hakkab kohalikus uues ja ilusas salongis teostama suhkrudepilatsiooni, paigaldama ripsmepikendusi ning tegema korda ripsmeid ja kulme (lash lift, ripsmete ja kulmude lamineerimine, botox, kulmude korrigeerimine, modelleerimine ja värvimine nii hübriid- ja keemilise värvi kui ka hennaga) ning ehk üht-teist veel.

Hetkel olen läbinud kolm koolitust (suhkrudepp, klassikalised ripsmepikendused ja kulmud) ning teine samapalju on kindlasti veel käia. Tahaks muidugi kõike ja palju rohkem, eriti täiendkoolitusi, aga olgem ausad, see on ikka päris kulukas (nii koolitused, kui ka tooted ise, et tööd üldse alustadagi saaks). Varem tundus mulle hind, mida ma ise teenuste eest maksin, soolane. Aga nüüd, teades kui palju sa reaalselt pead iseendast sinna alla panema, tundub see summa lausa naeruväärne tegelikult.

Tahaks mingil hetkel juurde võtta veel kindlasti volüümripsmed (enne pean klassika hästi käppa saama), siis tavaline depp vahaga (mõni eelistab endiselt siiski seda) ja näiteks kõrvade augustamise (vaatasin ntk mingit Pärnu koolitust, Studex meetodil kõrvad ja nina oli seal, aga ega ma hetkel veel väga ei ole süvenenud ega uurinud kas ja mis on hea viis). Aga eks ole näha mis siin edasi saab. Esmalt pean tegema veel palju tasuta praktikat ja ka mõned täiendkoolitused, et ma üldse julgeksin tööd tegema hakata ning alles siis ehk mõtlen kas ja mida ma juurde veel õppida soovin.

Üks asi, mille see minu koolitustel käimine, peale mu rahalise seisu, veel pekki keeras, on fakt, et ma ise ei saa enam nüüd absoluutselt kuskil teenust saamas käia. Ja mis veel hullem, ma ei saa ilma kriitilise pilguta netis isegi ühtegi pilti enam vaadata. Koguaeg jääb silma mida tehnik on teinud valesti või mida saaks teha paremini. Mitte, et ma oleks nüüd üleöö kõige targem ja osavam, aga kui sa teoorias tead kuidas asi olema peaks, jääb sulle viga kergemini silma lihtsalt (ripsmepikenduste puhul hetkel ntk just).

See on tegelikult ikka päris hirmus. Ma olen juba praegu nii palju kordi mõelnud, et mille kuradi pärast ma seda küll tegema hakkasin. Palju lihtsam oleks olnud Maximasse koristajaks minna! Millal see kõik end ükskord üldse tasa teenima hakkab… Kui palju higi ja pisaraid ma juba praegu valanud olen, ugh. Ja hullem on alles ees! Ausalt, ma ei oska isegi sõnadesse panna kui raske kõik tegelikult on. Isegi see suhkruvahatamine. Vaatad küll, et ahh mis see siis on, sips siia ja sips sinna ja vups maha, aga eii. Seal on kindel tehnika, kindel rütm, kindel liigutus ja kui sa kõike õigesti ei tee, ei saa sa midagi sips, siuh, voilaa maha ega kätte.

Ripsmepikendused samamoodi. Teoorias sa ju võid teada milline näeb välja õige liimi kogus, kuidas ripsmeid kihiti eraldada või et kitsale pilusilmale ei sobi kassi modelleering, aga ole mees tee ja näe neid asju! Sellest ei hakka ma rääkimagi, et ma olen iga tööga aina enam kindel, et mul on prille vaja, sest ma reaalselt lihtsalt ei näe neid udukarvu! Ma juba googeldasin suurendusprille muidu…

Ja no need kulmud, anna jumal kannatust. Küll oli imeline see aeg, kui võisid endale markeriga kaks sirget kriipsu otsaette tõmmata ja asi ants. Ei mingit mõõdistamist ega näo eripärade arvestamist… Ja see toonide segamine – ma reaalselt nägin täna unes, et tegin ühele tsikile rohelised kulmud, sest ma ei saanud aru, et tal on punane pigment karvas. Ma ei osanud seda kuidagi ära ka neutraliseerida, seega ainus normaalne lahendus tundus tal raseerijaga kulmud maha tõmmata…

Thumbs Up GIF - Approve Ok Yeah - Descubre & Comparte GIFs

Ma iga järgneva koolitusega mõtlen, et no see peab lihtsam olema, aga ei, aina hullemaks läheb! Ja ma olen aina enam veendunud, et mul on mingi puue, sest muudmoodi ma lihtsalt ei suuda enam oma rumalust välja vabandada… Heade koolitajate leidmine on ka niiii raske! Ma tahan reaalselt õppida ja teha head tööd, aga paljudel on täiesti pohhui kas sa midagi omandad ka või ei, peaasi, et neil raha taskus ja ”sundkorras” tooted maha müüdud saavad. Neil võrdub raha diplomiga.

Ühesõnaga, aitäh, et lugesite mu hala ja kui keegi soovib mulle modelliks tulla, siis kirjutage! Ripsmepikendusi teen hetkel tasuta (kui nii edasi, pean modellidele raha maksma hakkama!) Ajakulu olenevalt kliendi oma materjalist ma pakun kuskil 5 kuni 8 tundi paigaldusel ja hoolduse loodaks 3-5h tehtud saada nüüd. Viimast hooldust tegin sõbrannale 5+h aga tal on mega paksud ripsmed, mitme väga keerulise aspektiga. Loomulikult võime teha mitmes jaos, et näiteks ühel päeval paar tundi (tulemus jääb ühtlane aga hõredam) ja siis teisel päeval lõpuni (täiskatvus) või kuidas iganes ise saate ja soovite. Mul vaid vabatahtlikke vaja, kes soovivad ilusate ripsmete eest lebada.

Vahatamist teeks hetkel vaid materjalikulu raha eest, kulmu-ripsme värvi ja lami teenust saan pakkuda siis, kui ma ükskord olen ära suutnud otsustada mida ma kust tellin ja leidnud ka vikerkaare lõpus oleva kullapaja, sest täiesti ebareaalne KUI palju töövahendid maksavad…

Screaming On The Inside GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Aaaa ja mul on nime ka vaja. Ma mõtlesin alguses mingi Lipsukese ilutuba vms, aga see juhataks liiga palju kliente siia lehele, siis nad saaksid teada, et ma tegelikult ei ole üldsegi normaalne inimene ja siis nad raudselt ei tahaks enam tagasi tulla. Seega äkki mingi Kirsi ilustuudio vms? Pakkuge mulle normaalset, meeldejäävat nime! Kui keegi mulle ideaalse nime pakub, mis valituks osutub, teen… ma ei tea, tasuta mingeid teenuseid näiteks soti eest? :D

Ära muretse, üksi sa küll ei jää!

Vot see on lause mis on mu kõrvu viimaste kuude jooksul jõudnud päris mitu korda ja iga kord paneb see mind kerge vastikusega mõtlema, et miks peab kõik koguaeg ümber kellegi keerlema? Umbes, et nii kui lahku lähed, peab sul keegi uus kõrval olema või vähemalt peaksid sa meeleheitlikult kedagi otsima. Nagu terve elu koosnekski vaid meestest ja nende ümber tiirlemisest. Saate vast aru mida ma mõtlen? Mul on lihtsalt nii koblakas ees sellest ”uute meeste” peale surumisest. Ma ei viitsi isegi mõelda praegu mingite isastega kemplemisest.

Same Shit Different Day GIFs | Tenor

Mu teine mõte seda lauset kuuldes on olnud aga hoopis vastupidine – kas ma siis peaksin olema mures, et ma ei leia endale mitte iialgi mitte kedagi, kui ma ühel hetkel otsustama peaksin, et seda soovin? Siiani ma nagu mures olnud ei ole, sest esiteks, ma pole veel seal ja teiseks, ma pean end ikkagi pigem päris heaks saagiks, kui mingiks korjuseks, kes labidaga tee äärde tõstetakse. Kuigi pooltel päevadel tunnen ma end endiselt just täpselt nagu korjus, keda tuleb labidaga asfaldilt üles kraapida…

Kusjuures, kuskil detsembris ma tegin endale ju selle fb dating konto. Lihtsalt istusin sõbranna juures öösel üleval, haletsesin ennast ja skrollisin facebooki, kuni see mulle end lambist ette laotas. Uudishimu sai minust võitu ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, vaatame kah mismoodi see elu tänapäeval välja näeb ja oi plinn mis kraami sealt tulema hakkas! Ütleme nii, et see nali kestis umbes nädala ja kustutatud see asi seal sai…

Kuigi see oli omamoodi fun, sest ma pole mitte midagi sellist ju kunagi varem teinud. Eriti, kui arvestada fakti, et ma hakkasin oma laste isaga koos elama ajal, mil eksisteeris veel msn… Ja Rate.ee, issand, fucking REIT PUNKT EE!

Holy fucking shit, it's a dinosaur! animated gif

Mul pole isegi tavainimese mõistes vist normaalset esimest kohtingutki olnud. Või üldse mingit kohtingut… Mul pole aimugi mida inimesed teevad ja kuidas see kõik käib aga juttude järgi tundub, et ma võin tõesti igavesti üksi jääda, sest šanss, et mina selliseid asju tegema hakkan, on umbes nullilähedane. :D

Igatahes, ehk ühel päeval jah, aga ma sain aru, et praegu pole ma veel seal. Mul pole hetkel endast mitte kellelegi mitte midagi anda ja ma ei soovigi seda teha. Ma tahan lõpuks aru saada kes mina olen, mida mina tahan, ise midagi saavutada.

Ühesõnaga, see kass on nüüd ametlikult kotist väljas, et ma lahutamas olen ja ei, ma ei viitsi isegi sellel pikemalt peatuma hakata miks, kuidas, kes, mida. See oli kahjuks juba ammu ”millal”, mitte ”kas” küsimus… Paratamatus, kui nii võib öelda, sest kui koos hakkavad elama 15 ja 20 aastased… hmm, jah. Ühesõnaga, 11 aastat kopikatega, neli last, majad, autod, muud jutud – selge on see, et pääsu meil teineteisest ei ole ja meie ”kuni surm meid lahutab” on lihtsalt vähekene teistsugune, kui see, mida me südames soovisime. Nüüd peame lihtsalt õppima koos niimoodi eksisteerima, et säiliks laste jaoks turvaline, sõbralik ja hooliv perekonnavorm. Keerulisem on ilmselt alles ees, aga kuidagi peab hakkama saama. Eks elu veel näitab, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. Btw, skaalal 1st 10ni, kui imelik on see, et naine peale lahutust mehe perekonnanime alles jätab? Eriti arvestades seda, et neil on ühised lapsed…

Minu kogemus nutika Lola & Lykke rinnapumbaga

Kui mul piima tootlikusega probleemid tekkisid ja ma omale rinnapumpa näol sõpra otsima hakkasin, vaatasin esmalt vana hea Medela poole, aga siis pakuti mulle võimalust katsetada uut nutikat, 2021a parimaks rinnapumbaks tunnistatud Lola & Lykke pumpa. Alguses olin vähekene skeptiline, sest minu silmis oli Medela ainus ”normaalne” rinnapump, aga ma pean tunnistama, et see arvamus on nüüd totaalselt kummutatud!

Lola & Lykke rinnapump on kindla peale kõige asjalikum pump mida mina oma neljalapselise karjääri vältel kasutanud olen. See on nii lihtne ja hästi läbi mõeldud! Ei mingeid üleliigseid juhtmeid ega tüütuid torusid. Kui soovid, võid piima otse säilituskotti pumbata ja hiljem kohe säilituskotist lapselegi sööta, kui vaja, sest säilituskotile saab pudeliluti peale keerata. Geniaalne, sest see tähendab vähem pudelite pesemist ja olgem ausad, pudelite pesemine ja keetmine on ju üks tüütumaid asju üldse.

LL rinnapump töötab aku pealt, see tähendab, et sa ei sõltu enam elektripistikutest! Pumpa seal kus vaja ja millal vaja – kasvõi keset liiklusummikut või öösel lapse kõrval, sest see on üpriski vaikne masin. Aku on hea pidavusega – umbes 2 tundi. Laadimisaeg on ka selline, et vajadusel saad aku kenasti kahe pumpamise vahel täis laadida (2h, usb juhtmega).

See rinnapump ei ole aga ilmaasjata nimetatud ‘nutikaks’. Nimelt on sel puutetundlik ekraan, kus saab valida 2 erineva režiimi ja lausa 15 tugevuse vahel. Stimuleerimisfaasis on 6 tugevust ja selles režiimis teeb pump tööd, et piim voolama saada. Minule on see režiim suureks abiks, sest millegipärast võtab minul sõõrdumine ikka meeletult kaua aega, pumbaga kaasa aidates on see aeg aga poole lühem ja laps ei ole rinnal nii jonnakas.

Väljutusrežiimis 9 erinevat tugevust, et kõik naised leiaksid just tema kehale mugavaima pumpamise rütmi. Mina tavaliselt alustan vaikselt, väiksemate numbritega ja siis lisan vastavalt vajadusele tugevust aina juurde.

Ekraanilt saab jälgida pumpamise kestust ja ka seda palju akut järgi on. Lisaks salvestuvad automaatselt teie enim kasutatud režiimid ja neid rakendatakse järgmisel pumpamisel.

Mulle on see pump igatahes suurepärase mulje jätnud ja hetkel ma enam ilma pumbata hakkama ei saagi, sest ma pean igapäevaselt rinda lisaks stimuleerima, et soodustada piima teket. Ilma pumbata oleks ma ilmselt juba päris kokku kuivanud. Ma ei saa siiamaani aru mis kammajaaa mul selle piimaga on ja see ajab mind juba ahastusse. Kolm last olen edukalt imetanud ja nüüd selle neljandaga saan siis muudkui õppetund õppetunni järel, mis kinnitavad, et kõik mu tõekspidamised on mõttetud olnud. Aga ju mul on neid õppetunde siis vaja. :)

Sooduskood Lipsuke20 annab Lola & Lykke rinnapumbalt kidsmed.ee e-poes 20euri alla!

Elu pidigi õpetama

Ma vaatasin praegu, et ma olen 17.märts hakanud midagi kirjutama ja see peaks päris hästi kirjeldama kuidas nägid välja meie esimesed paar kuud kuueliikmelise perekonnana:

”Ta võib tundide viisi une ja ärkveloleku vahel kõikuda, aga vot korralikult magama ei jää ja maha panna teda ei tohi. Või siis tukub lihtsalt süles 10 minuti kaupa ja iga kord, kui üritad teda maha panna, kukub lõugama. Õnneks ei ole ta otseselt mingeid metsikuid röökimismaratone korraldanud, kui välja arvata paar hullemat gaasiprobleemi öö-päeva, aga samas sellist hetke, et ma saaks kasvõi korraks päevas hinge tõmmata, teades, et ta nüüd tunni või paar kindlasti jutti magab, meil ka pole. Aga noh, see on jutt teiseks korraks, sest ka praegu seda siin kirjutades, hoian ma teda ühe käega oma rinna najal püsti, sest see on ainus koht, kus ta südantlõhestavalt nutta ei röögi.”

Continue reading

Kodune lasteaed, ehk ülivinged töövihikud

Mul on lapsed nüüd juba jumal-teab-mitmendat-nädalat jälle täitsa kodused, seega on käiku läinud kõik erinevad töövihikud ja -lehed mis meil koju kogunenud on. Aasta alguses saadeti neile Motormind.ee poolt ka paar ägedat vihikut, mida me nüüd lõpuks uudistama oleme saanud hakata. Lõpurasedana ei olnud mul lihtsalt jaksu mingite töövihikute kallal jaurata ja viimased seitse nädalat on mul vapsee möödunud nagu udus, sest meie väike beebiposs on täpselt sama isemoodi nagu tema ootuski. Kogu see haigla vahet jooksmise jant, esimese kuu gaasimöll ja kuueliikmelise pereeluga harjumine üleüldiselt võttis lihtsalt oma aja. Ja nüüd! Tüüp reaalselt lihtsalt ei maga! Nokib süles 10 minutit ja siis on jälle üleval. Praegugi passib mind siin oma suurte, endiselt kollaste silmadega nagu väike Simpson ja pole seda nägugi, et me lähiajal magama saaks. Nii kui tema poole vaatan või talle naeratan, on suu kõrvuni ja hakkab mulle valjult koogama. Naeratab ja muudkui seletab! Katsu sa sellise kõrvalt siis midagi muud teha! Koguaeg tahaks ainult pluti-plutidada ja kaisutada, metsa kõik need muud kohustused! :D

Continue reading