Olen saanud palju kirju ja kommentaare, et miks ma enam meie elust ei kirjuta. Aus vastus sellele oleks see, et mul lihtsalt pole tuju olnud. Pole kohe sellist tunnet, et tahaks hullult sheerida. Polegi tegelikult nagu millestki nii väga kirjutada ka hetkel… On kuidagi selline tujutu kulgemise aeg.

Suuremad lapsed käivad edukalt lasteaias. Eriti jumaldan ma Joeli rühma! Mulle nii meeldib mõelda, et need sõbrad, kes tal seal praegu on, võivadki olla need kambasellid, kellega koos ta kooli läheb ja veel 20a pärastki heietavad nad oma lapsepõlvest. See oleks nii äge!
Mul hakkab alati südames nii soe, kui näen, kuidas Joel rühmas vastu võetakse. Ükskord, kui ta peale pikemat haigust taas aeda läks, jooksid lapsed talle tormijooksus vastu ja kallistasid teda tükk aega. See oli niiiiiiiiii armas!

Annul läheb ka hästi. Sügisest liigutatakse ta loodetavasti lõpuks omavanuste rühma ja siis saab ka tema oma tulevaste klassikaaslastega sõbrunema hakata. Hetkel oleme me temaga usinalt luuletusi õppinud. Nimelt saab ta tõenäoliselt maakondlikule luulevõistlusele, et oma lasteaeda esindada. Ma olen nii uhke! Ta on nii suur tüdruk juba. Nii julge ja hakkaja… Loeb oma luuletusi võhivõõra rahvamassi ees nii, et silma ka ei pilgu – kõva ja selge häälega. Ma mõtlen, et peaks ta lauluringi või kuhugi ikka ka panema, kui ta juba nii julge hakkaja on…

Lisaks käib Annu muidugi iga nädal ka ratsutamas ja seegi läheb tal väga hästi. Näiteks teeb ta hobuse seljas trikke – kukerpalliga hobuse seljast alla, seisab hobuse peal püsti, viskab pikali jne, eakohaseid asju, treeneri abiga. Treener kiidab, et julgusest sel tüdrukul puudu ei tule ja temaga on lihtne trenni teha, sest kõik tuleb tal justkui lennult iseenesest. Ratsutaja geen on veres. :D

Annu, Näncy ja lumememm, kelle ta viimases trennis koos oma ülivinge treeneriga tegi! Btw, üliraske on pildistada lumisel taustal koos lumememme ja musta hobust…

Joeliga käime iga nädal ujumas. Tahaks talle ka ujumistrenni laadset asja, aga siinkandis vist ei pakuta seda. Hetkel käime lihtsalt niisama hommikuujumistel ja proovin talle ise asju õpetada. Praegu on ta sealmaal, et ujuda päriselt nagu veel ei oska, aga vähemalt ei karda ta sukelduda, nägu vette panna, vette hüppeid teha, ei hakka nutma, kui vesi korraks kurku läheb jne.
Paar korda oleme juhtunud ujulas olema samal ajal, kui seal ka mingi koolilaste ujumistrenn on. Neil on alati kaasas mingid vahvad rõngad, mida õpetaja basseini põhja laiali loobib ja lapsed peavad neid siis sukeldudes kokku korjama. Huvitav kust neid saaks, tahaks Joelile ka, aga ma ei oskaks neid kuidagi googeldadagi… Ujumisprillid võiks talle ka osta, aga ma ei tea neist mitte midagi… Kuidas ja mille järgi osta ühele peaaegu kolmesele ujumisprille?
Kui lõpuks ükskord väiksema auto ka ostame, mis ei söö 10L/100km, siis võiks Joeliga ehk isegi Tartusse ujumistrenni käima hakata. Seal vast ikka mingi korralik trenn temavanustele eksisteerib…

Ja kõige pisem, mu beebi, mu inglike, mu kukununnu – Madli, kes sööb, magab ja kasvab, nii, et ragin taga. Nüüdseks on ta juba kahe hambaga, seitsmekuune põngerjas. Kaugesse minevikku on jäänud aeg, mil ma ta niimoodi maha panna sain, et ta 15 minutit hiljem ka veel sama koha peal oli… Temaga käin ka iga nädal võimlemas. Terapeut muudkui utsitab tagant – ikka kiiremini ja kaugemale. Samas, kui mina olen nagu, et ”nouuu, ole veel beebi, ära hakka kõndima”… :D

Ühesõnaga, meil on kõik üldjoontes hästi. Kulgeme vaikselt, ootame kevadet ja kirjutamise inspiratsiooni. :D