Sa oled kõigest iluteenindaja

Viimane aasta on olnud keeruline, aga kui praegu mõtlema hakkan, olen ma enda üle tegelikult väga uhke. Ma olen teinud samme mida ma ei uskunud, et iial teha suudan. Ma olen võtnud riske, teinud palju tööd, valanud pisaraid ja näinud vaeva, et edasi areneda.

Kasvõi tööalaselt. Päris esimene pikenduste paigaldus võttis mul 8+ tundi aega ja isegi siis ei saanud ma valmis, täituvus oli kuskil 60%. Õppimise ajal käisin mitu tiiru vetsus nutmas, sest ma olin enda peale nii kuri ja endas nii pettunud. Miks ma hakkama ei saa? Miks see mul nii palju aega võtab? Äkki ma ei saa iialgi sellega hakkama, äkki see ei olegi mulle… Aga ma ei andnud alla, see ei olnud minu jaoks isegi enam valikuvõimalustes, sest ma olin juba liiga palju ressursse sellesse investeerinud. Ma lihtsalt pean nii kaua suruma ja end sundima, kuni ma hakkama saan!

Tegin kuude viisi tasuta tööd, tegelikult maksin ju lausa peale, sest ega liimid, ripsmed, vahud, primerid, bonderid jms siis odav kulu ei ole. Kui koolitaja ütles, et tal olid rasked esimesed 5-10 tööd ja peale seda läks aina paremaks, kiiremaks, kergemaks, siis minu esimesed 30 tööd olid täissaast, sealt edasi läks vist tasapisi natukene paremaks. Rahul ma muidugi ei ole veel ühegi oma ripsmetööga olnud, sest ma ju tean KUI hästi on võimalik teha ja minu tööd ei ole veel kaugeltki sellised. Ma ausalt ei kujuta ette ka millal mina ükskord selle pulgani jõuan, aga küllap lõpuks jõuan kah, seda ma siiski tean.

Samas ma usun, et see kriitiline silm on hea, sest kui sa oled endaga, oma arenguga ja oma tööga 100% rahul, oled sa arenemise lõpetanud ja arenguruumi on kõigil ALATI.

Vähemalt ripsmete püsivus on mul juba algusest peale päris hea olnud. 3-4 nädalat täiesti probleemideta enamikel peal ilus. Ma muidugi tahan, et kõik käiksidki mul enam-vähem 3 nädala tagant hoolduses ka. Seda juba selle pärast, et ripsmed kasvavad tegelikult päris kiiresti ja kõik mis on üle 2mm välja kasvanud, tuleb eemaldada, et uus pikendus peale panna. Ja vaevalt keegi tahab sellest 60%st veel poolt maha nokkida, et ripsmepiir oleks ikka ilus ja ühtlane…

Kuna mina paigaldan ripsmeid kihiti ning valin pikenduse pikkuse ja jämeduse vastavalt sellele mis kasvustaadiumis kliendi naturaalne karv on, vaatab mulle tegelikult tihtilugu vastu pilt, kus kliendi naturaalne karv on juba anageensest faasist katageensesse või isegi telogeensesse faasi jõudnud ning naturaalse karva otsas on see tibatilluke pikendus. Oeh, oleks mul vaid telefonil selline kaamera, et neid lähivõtteid teha! Sellised väljakasvanud karvad võivad aga tagurpidi silma hakata vajuma ja muudmoodi kliendile ebamugavusi tekitada. Lõpuks ehk tõmbab klient selle karva hoopiski ise juurega koos välja ja see on juba palju kehvem variant, kui korrapäraselt hoolduses käia.

Ajakuluga on nii, et üldiselt see ei käi ikkagi nii, et täna teen 8 tundi, homme 6 tundi ja ülehomme teen sama töö 2 tunniga ära. See on pidev areng – minut siit, kolm minutit sealt, järgmise kliendiga võib-olla hoopis +30 minutit rohkem ja tunned end jälle nagu läbikukkuja, sest just hakkas ju hästi minema!

Ükspäev just oli mul klient kelle paigaldusega läks mul 3 tundi aega ja ma oleksin võinud seal veelgi kauem nokkida. Samas päris mitu sellele eelnevat paigaldust tegin ära juba kõigest 2,5 tunniga. Silmad ja ripsmed on lihtsalt niii erinevad! Noortele on muidugi lihtsam teha, vanematele daamidele aga minu jaoks veel suhteliselt keeruline.

Viimane trikk, millega ma mitukümmend minutit ajavõitu nagu naksti saavutasin – vahetasin pintsetid välja! Nüüd ei saa ma enam aru KUIDAS ma üldse nende vanade krõnksudega midagi tehtud sain. Aga noh, jällegi, uued pintsetid on 3x kallimad ja hoia neid kasvõi nagu sitta pilpa peal, fakt on see, et ühel hetkel kukub mõni paar sul käest ja ongi jälle kööga – raha prügikasti. Võid ju proovida neid viilida ja väänata, aga nad ei ole ikkagi enam mitte kunagi endised… Viimase paari neid odavamaid kökatseid kukutasin ma näiteks sterilisaatorisse kõveraks. Libisesid lihtsalt käest, täiesti sürr.

Kuva lähtepilt

Suhkruepilatsiooniga läheb mul minu arvates hetkel kõige paremini. See on selline suhteliselt lollikindel, ei saa midagi väga valesti teha. Kui liiga soojaks läheb, võib kinni küll korraks jääda, aga ma ei lähe enam pabinasse nagu alguses. Liigutus on käpas, tooted on head, kliendid on ka nagu rahul. Soovitan kõigile, kes veel pole proovinud – leidke endale sobiv suhkruepilatsiooni tegija, proovige!

Kulme maalin ka juba teatud rahuga. Enne oli see minu jaoks mu kõige kardetum teenus. Kui ma teadsin, et mul tuleb hommikul kulmudesse uus klient, ma reaalselt nägin õudusunenägusid ja süda puperdas terve aja sees. Nii väga kartsin midagi pekki keerata! Kulmud on ikkagi väga suur vastutus.

Kui klient vaid karva värvimist soovis, olin VÄGA kergendatud, enamikel on ju mingigi kuju juba ees. Aga ma mäletan siiani oma päris esimest nullist kulmude joonistamist. Mul tahtis süda rinnust välja karata ja käsi värises nagu haavaleht. POOLTEIST tundi joonistasin eskiisi! Aga ega kliendile siis seda enda ebakindlust ju näidata tohi… Õnneks too oli tuttav naine ja nüüd on ta juba minu püsiklient. Kõik kes mulle edaspidi modelliks tulid, teadsid ju ka, et ma alles õpin. Ega muidu keegi sulle tasuta kulme tegema hakka. Aga ise ikka mõtlesin, et no annab selline sodinäpp ikka olla…

Nüüdseks ma juba aga lausa naudin kulmude tegemist. Kõige ägedamad on need totaalsed muutumised, kus välja kasvatatud kulmudest saavad vormitud iludused. Kahju on muidugi neist, kellel enda naturaalset karva väga ei ole või ei kasva see siis päris õiges kohas. Võid ju värviga nahka toonida, aga ka kõige parem värv püsib seal max paar nädalat (mul on üks väga hea henna!) Tahaks ju võlur Oz olla, kõik ideaalseks teha, aga kahjuks ma ei suuda ja sellistele on ainuõige lahendus püsimeik…

Ma tahan muidugi järgmisel aastal veel ühele kulmukoolitusele minna, et lami osas ka veel paremaks saada. Ma tunnen, et see on midagi, milles ma kõige vähem areneda olen saanud. Kulmu lami kliente on lihtsalt üpris vähe, enamik ei soovi sellist effekti või pole neil selleks lihtsalt vajadust.

Ripsmete lamineerimise täiendkoolitusele lähen ma ka kindlasti järgmise aasta esimeses pooles, sest uusi ja ägedaid tooteid on lihtsalt nii palju peale tulnud. See maailm on täiesti pöööö-ra-ne! Kevadel käid koolitusel, sügiseks oled juba pmt dinosaurus oma teadmistega. Ilumaailmas olles pead end koguaeg täiendama, et kõigega kursis olla. Aga võta teeni see 4-5-600 euri per koolitus. Pöö-ra-ne, ma ütlen!

Ja siis tulevad mingid vennad ning irvitavad, et hehehee, sa oled mingi iluteenindaja vä? Teed mingi…kulme vä? Hhehehee, kõva töö küll. Ma ei tea, kui ma kunagi 2 tonni kuus taskusse panen, tulen irvitan ka sul kõrvaääres, hehee, sa oled mingi arst vä? Teed mingi südameoppe vä? Ajuoppi oleks sellisel hoopis vaja. Samas, mulle ka ilmselt, kui ma loodan kunagi 2 tonni siin teenida, aga girl can dream, eks.

Hoopis teine tera, mis mind ka megaketta tegelikult ajab, on kahepalgelised inimesed. No teate ju küll neid ”ässitaja ei ole, aga vot verd tahaks näha!” laadi inimloomad. Sa räägid midagi, nad teevad sealt omad nopped ja räägivad omakorda asja edasi, jättes mugavalt jutust välja väga olulised lüngad. Mulle sellised telefonimängud ei meeldi. Mul ei ole mingeid draamasid vaja, mul jagub neid enda isiklikku ellu piisavalt. Selle pärast ma olengi õnnelik, et ma ei tunne siin endiselt pmt mitte kedagi. Keegi hakkab midagi kellestki rääkima ja ma juba olen nagu ”möh, kes see veel on, peaks teadma teda või?”

See on nagu siis, kui ma ühes kohtunguäpis uudishimutsesin – no ikka on ju alguses põnev, kui kunagi pole varem sellisesse kohta asja olnud (mine veel 15aastaselt mehele). Ühesõnaga, olen mina seal äpis, vaatan mida pakutakse (”norm lihalett”) ja kõik vähegi kohalikumad tüübid lükkan vasakule, sest kust ma tean kes ta on (seal näitab ju asukohta)… See on see, kui elad kohas kus kõik tunnevad kõiki, aga sina oled endiselt ”uustulnukas” ja reaalselt ei tea mitte sittagi. Kas ta on mingi saikar või joodik, äkki ta on hoopis abielus või suhtes? Kas ta on ehk teada-tuntud fuckboy või päriselt ka normaalne inimene (kui selliseid veel üldse alles on)… Vot, siin tuleks need klatši-mutid tutvusringkonnas jällegi kasuks. Viskad nime letti ja kohe on taustauuring laual.

Loll pea pidi ihu nuhtlus olema, aga mis ma teha saan, et ma olen pigem selline inimene kes usub kõigist alati kõige paremat ja usaldab väga kergekäeliselt. Ma võin vabalt sulle oma eluloo esimesel kohtumisel ära rääkida, nii, et silm ka ei pilgu. Ma tunnen end enamike inimestega üsna vabalt, eriti kui nad vastu ka midagi ikka spillivad, sest noh, tühja koha pealt ma niisama lobisema ei kuku… Selle pärast ehk mõni mõtlebki, et ma ülbe olen, aga ei, sorri, see on lihtsalt mu nägu.

5 Benefits of Resting Bitch Face | My Believable Life

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.