Viimati jäime siis selle juurde, et pidin minema naistearstile, et selgusele saada mis mu kehaga toimub. Nii palju olen nüüd selle kahe nädalaga targemaks saanud, et 05.12 oli emakas puhas (thank god!) ja eraldi puhastust ma ei vajanud, aga hcg oli ikkagi kõrgemal, kui mitterasedal, mis muidugi oli sel ajal veel ok. Arst andis mulle uue saatekirja ka, et kordaksin vereproovi kahe nädala pärast ja saaksime aimu kas hcg ikka langeb. Eile siis käisin seda tegemas.

Proovide vastuste saamine oli muidugi ooper omaette ja järjekordselt, malihtsalteivõi… Helistan naistenõuandla kabinetti, et vastused saada. Tädike ohib toru otsas ning siis ütleb tülpinult, et näit on põhimõtteliselt sama mis kaks nädalat tagasi. Ma olin nagu, et okeiii, see ei ole ju norm, et mis edasi teeme siis? Tädike umbes, et ah ma ei tea, peaks vist nädala pärast testi kordama…? Ja siis ütles, et helistaksin sünnitusosakonda, sest mu arst on seal ja las too seletab minuga ning pani kõne lihtsalt kinni. Helistasin osakonda, sealt öeldi, et arst läks just ära ja soovitas helistada natukese aja pärast. Helistasin 20 minuti pärast uuesti, siis öeldi, et helistaksin kabinetti, arst on nüüd seal. Helistasin kabinetti ja sain põhimõtteliselt sõimata, et miks ma sinna helistan, arst ei ole seal, arst on osakonnas (kuigi just osakonnast öeldi ju, et on kabinetis, eks). Tädi oli suht närvis seal toru otsas, nagu ma oleks talle tema oma ajast koju helistanud, mitte keset effing tööpäeva…

Ühesõnaga, midaiganeees, lõin sellele idiootsusele käega ja helistasin hoopis kolmandale arstile (Maranile), rääkisin oma mure ära, tema vaatas rahulikult mu proove ja seletas mulle kõik kenasti lahti.

Ma ei tea kuidas sai see teine tädike öelda, et mu vastus on põhimõtteliselt sama, mis kaks nädalat tagasi, kui viiendal tehtud proovil oli hcg näit 7,midagi ja eile oli 0,midagi, mis on negatiivne tegelikult, st rasedushormoon on kenasti alla läinud ja kõik on selles mõttes ok. Ma juba olin mega närvis, et mismõttes on vastus sama, kuidas saab nii olla, kartsin, et äkki pean jälle puhastama minema vms. Aga edaspidise kohta ei tea ma sellegipoolest mitte midagi, sest Maran ütles, et see päevade vahepealne veritsemine ei ole okei ja sellega tuleks kindlasti tegeleda, aga kuna tema ei ole minu arst, siis ta ei näe neid pabereid vms ja pean ikkagi minema sinna naistenõuandlasse jaurama…

Tõenäoliselt lihtsalt lähen ikkagi Marani juurde üle jälle või üldse Tartusse, sest selle konkreetse ämmaka suhtumine seal minusse on ikka alla igasugust normaalsuse piiri. Kui ma nüüd eelviimane kord seal naistearsti juures käisin ja arstiga teises toas rääkides oma jutuga uue raseduseni jõudes, lasi esimeses toas olnud tädike kuuldavale väääääga sügava ja pika ohke ning podises midagi omaette väga etteheitva tooniga. Ma ei saa olla 100% kindel, et see oli minuga seotud, aga noh, tundus veider siiski.

Vahepealsed kaks nädalat olid kohati nagu ameerika mäed. Hcg oli üleval, st ka rasedustunnused püsisid. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga sakib see tunne, kui sa kõnnid näiteks poes lihaletist mööda, oksemaitse kerkib kurku ja sa mõtled automaatselt, et see on tänu rasedusele, aga siis taipad, et oot, aga sa ju ei ole… Või kui palju sakib tunne, kui sa käid päevast-päeva ringi iiveldades ja kohati ka oksendades, aga see kõik on lihtsalt mitte millegi nimel. Ma olen endiselt emotsionaalne, tige ja pettunud, aga ma hakkan leppima. Ma saan hakkama.

Ühesõnaga-kahesõnaga, selles mõttes on jälle hästi, et kõik toimus varakult ja sel korral ka iseenesest. Aga Krissele, kes pidas vajalikuks jätta mulle eelmise postituse alla kommentaari sisuga: ”Mida uurima? Seda, et keegi tahab läbi ussimunni neli last viie aastaga saada? Miks su keha peab olema sünnitusmasin, miks sa ei võiks näiteks kümne aasta pärast pesamuna saada? ” … esimese hooga seda kommentaari lugedes tahtsin talle soovitada, et ta võiks lihtsalt ühe kotitäie emme ära süüa… aga nüüd veidi normaliseerunud tunnetega ütlen lihtsalt ”aitäh”. Aitäh, et süstid minusse enesekindlust ja jõudu endale tunnistada, et jah, äkki tal ongi õigus. Ehk ma tõesti ei peaks olema ”sünnitusmasin”, sest mine tea, äkki saab maailmast muidu sperm otsa ja vaesele Krissele ei jagugi!

Okei, okei, kui nüüd tõsisemal noodil asja võtta, siis jah, ka mina saan tegelikult ju aru, et neli last suhteliselt järjest saada on kehale tõesti kõva koormus. Tahan ma seda siis enale tunnistada või ei, aga nii on… Seda enam, et nad kõik on saanud pea poolteist aastat veel ka rinda, st ma olen rasedaks jäädes veel eelnevat last imetanud. AGA ma ei oleks maailmas esimene, kes sellise trikiga hakkama on saanud… See muidugi ei tähenda, et ka minu keha seda suudab, eksole, aga see ei takistanud mind siiski seda tahtmast ja proovimast. Ja tegelikult, ma tänase päevani ei usu lõpuni, et kõik need katkemised saaks panna täielikult selle arvele, et mu keha on lihtsalt väsinud. Ka enne Annemaiat, kui teooria järgi oleks mu keha pidanud olema elu parimas vormis, oli mul katkemine… see lihtsalt on midagi, mis naistega alatihti juhtub ja minuga juhtub seda rohkem, sest ma tahan rohkem lapsi. Ja mis peamine, MINA RÄÄGIN SELLEST! Seda juhtub tegelikult niiiiiiiiiiii palju. Palju rohkem, kui keegi ettegi kujutada oskab. Statistika ütleb, et lausa iga teine-kolmas rasedus lõppeb kurvalt. Tõenäoliselt on seda juhtunud su bossil, su naabrinaisel, su ämmaemandal ja sel mõrral poemüüjalgi, kes su piimapaki peaaegu ribadeks lennutas, aga see vaikitakse maha. See on tabu…

Enamus võib-olla viskaks püssi peale kahte katkemist põõsasse, aga kui mina olen midagi pähe võtnud, siis nii on. Nui neljaks. Ja noh, unustada ei saa ka seda, et nüüd on end ilmutanud ka füüsilised probleemid, mis ei saa kohe mitte kuidagi olla rasedust soodustavad. Jumal teab mis siit veel välja koorub, aga õnneks on mul veidi aega selgust luua, sest hetkel viskan ka mina püssi põõsasse ja keskendun olemasolevatele lastele, iseendale, pulmadele ja neile väikestele inimestele, kes mu lähedal sündimas ja juba sündinud on ning olen nende väikeste inimeste emmedele parim tugi, mis ma olla oskan.

Mul on muidugi keeruline lahti lasta sellest vaimusilmas nähtud pildist, aga ju siis peab praegu nii olema. Hetkel ma veel ei tea miks see hea on, mida need kogemused mulle õpetama peavad ja kuidas see mind tulevikus aitab, aga ma tean, et misiganes ka ei tuleks, ma saan hakkama.

Mul on mõnikord selline tunne nagu ma oleksin kellegi hüpiknukk. Nagu vahepeal mingi vend kuskil avastaks ehmatusega, et ohhhh sa kurat – tal läheb liiga hästi, keerame selle perse. Ta pühib suunurgad saiapurust puhtaks, vajutab mingit nuppu ja kabuum, kõik on jälle ptsis… ning siis vaatab rahulolust mõmisedes kuidas ma oma elu kokku lappima hakkan.

Ärkasin täna keset ööd vereloigus. See vist ütleb kõik.

Jälle. Tahaks lihtsalt karjuda ja kellelegi molli anda. Tegelikult ka, see on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii haigelt ptsis jama, et ma kohe ei tea. Pettumus. Viha. Kurbus… Peamiselt siiski viha.

Selline tunne nagu keegi istuks mu rinnal, hoiaks mu südant enda peos ja lihtsalt suruks ja suruks ja suruks… See on nagu mingi värdjas unenägu või nali, mis aina kordub ja kordub. ”Anname talle midagi head… Ja siis võtame talt raipelt selle ära, las kannatab!”

Neljapäeval pidin niikuinii arsti juurde minema. Eks siis ole näha mis on, mis ei ole ja mis edasi saab… Annaks vaid jumal niigi palju, et ma ei pea jälle mingit puhastust läbi elama (raudselt pean).

See on lihtsalt nii fucked up pask. Ja daipohh, kui arstid midagi uurima ja tegema ei hakka… Mul endal on vähemalt kaks teooriat. Esimene on see hormoonide tasakaalu värk, sest miks mul muidu on vahepeal ”päevad” kaks korda kuus (aitäh kõigile neile sund-abortidele, mida ma tegema olen pidanud). Või siis jah, surengi maha. Mingi emaka-, munasarja- või trateabmis vähk…

Vahepeal käisin ühel ägedal koolitusel, millest plaanisin ka pikemalt kirjutada, aga noh… Igatahes, seal koolitusel tutvusin ühe naisega ja tema rääkis, et tal avastati poole raseduse pealt, et laps on nii sügeva puudega, et ei elaks isegi sünnitust üle. Põhjus olevat olnud siis selles, et lapsel oli hapnikupuudus vms, sest sel naisel oli ninavahesein kõver. Mul on ka! Kohe ikka nii kõver, et kui ma ühe poole kinni vajutan, siis teise poolega ma põhimõtteliselt hingata ei saagi. Öösiti ka vahepeal ärkan selle peale üles, et hingata on raske.

Olen kõrva, nina, kurguarsti juures loomulikult juba käinud. Tema ütles, et kui ma olen ükskord selle poegimise ja imetamise lõpetanud, tuleksin tagasi ja siis nad taovad mul tuimestuse all selle seina sirgeks. Kõlab nagu vahva asi, ei suuda ära oodatagi kohe. AGA, daipohh, kui see nüüd ongi põhjus miks ma olen niiiiiiiii palju rasedusi kaotanud… Samas seda seina on kergem parandada, kui kõike muud…

Ühesõnaga, tramaeivõi, mis elu see selline on!!!!!!!!!!!!!

Imelist esimest adventi teile, mu armsad! Minul küll erilist jõulutunnet veel ei ole, olenemata sellest, et maa on isegi enam-vähem valge ja poed on ju ka juba oktoobrist saadik jõuluehteid täis… Lapsed on aga sellegipoolest nii-nii elevil. Iga päev küsivad millal lumi maha tuleb, mitme päeva pärast jõulud on, kas päkapikud juba piiluvad neid ja mis salmid me sel aastal ära õpime… Ma tahaks nagu öelda, et kallikesed, ma ei ole selgeltnägija ega google… Aga päriselt ka, mismõttes juba on aastalõpp käes. Alles harjusin aastanumbriga ära…

Meil on juba jõulukingid tegelikult ostetud ja ootavad peidukates oma aega, aga kel veel ei ole ja otsib alles soodsaid ideid, siis ma sirvisin siin advendikalendrisse puslesid otsides insplay.eu lehte ja leidsin päris mitu ägedat asja, mida ma enda omadelegi telliks, kui neil poleks juba kinke olemas. Enamusel on küll vanuseks  märgitud 8+, aga lapsevanemaga koos tehes, on vast okei ka noorematega proovida. Vähemalt minu põnnidele pakuks need küll huvi ja koos saaksime kindlasti hakkama.

• Ravensburger lauamäng Uuri inimkeha – Luud, lihased ja nahk röntgenpildis. Saan aru, et saab spets masina alla panna erinevaid pildikesi ja siis saab vaatada millised on antud kehaosa all luud jms. Tundub äge!

• Buki Brachiosaurus – Saab dinosauruse luid kivist välja uuristada, nagu arheoloog ning need seejärel dinosauruseks kokku vist ka panna. Või juba ongi terve dinosaurus seal blokis?

• Buki mikroskoobikomplekt – Saab teha erinevaid eksperimente ja mikroskoobi abil neid siis uurida.

• Buki siil –  Saab siilile kristallid selga kasvatada.

• Buki putukauurija – Komplekt mille abil saab uurida õues putukaid, teha eksperimente ja meisterdada.

• Mini Lab Põrkepall – Saab ise endale põrkepalle teha.

• Mini Lab Vannipall – Saab endale ise kihisevaid ja vett värvivaid vannipalle teha.

• Hama MAXI STICK Nupumosaiik –  Saab spets alusele väikeste nuppudega pilte ja mustreid teha. Meil on taoline komplekt olemas ja lastele väga meeldis. Nüüdseks on enamus nupud muidugi ära juba kadunud. Väga mõnus peenmotoorika harjutus.

• Buki ehita ja veereta – Ehita labürint ja heida kuule katapuldist. Muuda labürindi elementide asukohti, vältimaks kuuli kukkumist, suuna kuul õigele teele. Eesmärgiks on ehitada lõbus rada. Ma vaatasin taolist kuulide renni mis ühtiks Lego Duploga, aga ei leidnud Eestist hea hinnaga kompleti. See tundub siiski asjalik ja põnev väiksematel ka vaadata, kuidas kuulid liiguvad.

• Tactic lauamäng Tähestikumäng – Äge lauamäng, mille abil õppida tähti. Kõige kavalam ju ongi lastele ”tüütuid” asju õpetada läbi mängu ja tegevuse. Annul näiteks on tähed juba peaaegu selged ja sel aastal kirjutas ta ka peaaegu ilma abita jõuluvanale kirja valmis. Jänesest ja Joelist sai küll millegipärast Gänes ja Goel, aga no ikka super tubli ühe värske viiese kohta!

Kui keegi nüüd tahab midagi insplay.eu lehelt tellida, siis sooduskood ”lipsuke” annab teile -10% Ehk saate jõuluvana kingikotti veidikenegi soodsamaks…

Me sel aastal tegelikult väga arendavaid ja muidu kasulikke mänguasju kingikotti ei poetagi. Neid saavad nad niikuinii vastavalt vajadusele. Mina oma lapsepõlvest mäletan küll, et silma lõi pigem särama ikkagi rohkem see ”mõttetu jura”, kui raamat või pusle, sest need ei olnud niii erilised. Igatahes, sel aastal saavad lapsed jõuluvanalt just neid asju, mida nad ise soovinud on (halleluuja, reklaamid!). Annu näiteks tahtis väga karu Cubby’it ja Joel pedaalidega traktorit. Madli saab hästi ägeda puidust, pealeistutava jänese, et toas ringi rallida.

Mina alustan tavaliselt jõuludele mõtlemisega peale Annemaia sünnipäeva, kuskil oktoobri keskel ja enamus kingitusi ostan ära novembris, et olla kindel, et kõik asjad õigeks ajaks kohale ka jõuavad.

Ma ei arva, et jõulude ajal peaks lapsed pudi-padiga üle külvama, aga samas tahaks ju ikka, et neil oleks kingituste avamise elevus ja ootusärevus, see värin hinges. Kaks-kolm pakki igaühel avada on minu arvates igati okei, eriti kui arvestada, et kuskilt mujalt ei ole neile mitte midagi tulemas. Ala, nagu mõnel on mitu suguvõsakokkutulekut ja koju tullakse sellise pudi hunnikuga, et vaevu mahute ise autosse ära. Meil õnneks seda ei ole.

Sel aastal otsustasin ma lastele teha ka advendikalendri, kust nad leiavad igal hommikul raamatuid, puslesid, kleepsu- ja värviraamatuid jms. Kõik on ilusti pakkepaberisse pakitud ja korvikesega aknalaual, numbrid peal. Aga kuna nad mäletavad ikkagi, et eelnevatel aastatel on neil vanaema õmmeldud sussid ka olnud ja nad on alati nende üles seadmise pärast nii elevil, ei pääse ma ka sel aastal päris kommi-shokolaadivabalt. Sel aastal aga ei plaani ma sellega ka liialdama hakata. Kui muidu tundus kuidagi mannetu panna sussi sisse üks komm, siis sel aastal nad ilmselt just nii saavadki. Vähemalt täna hommikul said nad küll veega värvimise raamatud kalendrist ja igaüks oma sussi seest ühe kommi. Ja no olgem ausad, sedagi on rohkem kui küll!

Mida põnevat teie lapsed sel aastal kuuse alt leiavad?