Viimati jäime siis selle juurde, et pidin minema naistearstile, et selgusele saada mis mu kehaga toimub. Nii palju olen nüüd selle kahe nädalaga targemaks saanud, et 05.12 oli emakas puhas (thank god!) ja eraldi puhastust ma ei vajanud, aga hcg oli ikkagi kõrgemal, kui mitterasedal, mis muidugi oli sel ajal veel ok. Arst andis mulle uue saatekirja ka, et kordaksin vereproovi kahe nädala pärast ja saaksime aimu kas hcg ikka langeb. Eile siis käisin seda tegemas.

Proovide vastuste saamine oli muidugi ooper omaette ja järjekordselt, malihtsalteivõi… Helistan naistenõuandla kabinetti, et vastused saada. Tädike ohib toru otsas ning siis ütleb tülpinult, et näit on põhimõtteliselt sama mis kaks nädalat tagasi. Ma olin nagu, et okeiii, see ei ole ju norm, et mis edasi teeme siis? Tädike umbes, et ah ma ei tea, peaks vist nädala pärast testi kordama…? Ja siis ütles, et helistaksin sünnitusosakonda, sest mu arst on seal ja las too seletab minuga ning pani kõne lihtsalt kinni. Helistasin osakonda, sealt öeldi, et arst läks just ära ja soovitas helistada natukese aja pärast. Helistasin 20 minuti pärast uuesti, siis öeldi, et helistaksin kabinetti, arst on nüüd seal. Helistasin kabinetti ja sain põhimõtteliselt sõimata, et miks ma sinna helistan, arst ei ole seal, arst on osakonnas (kuigi just osakonnast öeldi ju, et on kabinetis, eks). Tädi oli suht närvis seal toru otsas, nagu ma oleks talle tema oma ajast koju helistanud, mitte keset effing tööpäeva…

Ühesõnaga, midaiganeees, lõin sellele idiootsusele käega ja helistasin hoopis kolmandale arstile (Maranile), rääkisin oma mure ära, tema vaatas rahulikult mu proove ja seletas mulle kõik kenasti lahti.

Ma ei tea kuidas sai see teine tädike öelda, et mu vastus on põhimõtteliselt sama, mis kaks nädalat tagasi, kui viiendal tehtud proovil oli hcg näit 7,midagi ja eile oli 0,midagi, mis on negatiivne tegelikult, st rasedushormoon on kenasti alla läinud ja kõik on selles mõttes ok. Ma juba olin mega närvis, et mismõttes on vastus sama, kuidas saab nii olla, kartsin, et äkki pean jälle puhastama minema vms. Aga edaspidise kohta ei tea ma sellegipoolest mitte midagi, sest Maran ütles, et see päevade vahepealne veritsemine ei ole okei ja sellega tuleks kindlasti tegeleda, aga kuna tema ei ole minu arst, siis ta ei näe neid pabereid vms ja pean ikkagi minema sinna naistenõuandlasse jaurama…

Tõenäoliselt lihtsalt lähen ikkagi Marani juurde üle jälle või üldse Tartusse, sest selle konkreetse ämmaka suhtumine seal minusse on ikka alla igasugust normaalsuse piiri. Kui ma nüüd eelviimane kord seal naistearsti juures käisin ja arstiga teises toas rääkides oma jutuga uue raseduseni jõudes, lasi esimeses toas olnud tädike kuuldavale väääääga sügava ja pika ohke ning podises midagi omaette väga etteheitva tooniga. Ma ei saa olla 100% kindel, et see oli minuga seotud, aga noh, tundus veider siiski.

Vahepealsed kaks nädalat olid kohati nagu ameerika mäed. Hcg oli üleval, st ka rasedustunnused püsisid. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga sakib see tunne, kui sa kõnnid näiteks poes lihaletist mööda, oksemaitse kerkib kurku ja sa mõtled automaatselt, et see on tänu rasedusele, aga siis taipad, et oot, aga sa ju ei ole… Või kui palju sakib tunne, kui sa käid päevast-päeva ringi iiveldades ja kohati ka oksendades, aga see kõik on lihtsalt mitte millegi nimel. Ma olen endiselt emotsionaalne, tige ja pettunud, aga ma hakkan leppima. Ma saan hakkama.

Ühesõnaga-kahesõnaga, selles mõttes on jälle hästi, et kõik toimus varakult ja sel korral ka iseenesest. Aga Krissele, kes pidas vajalikuks jätta mulle eelmise postituse alla kommentaari sisuga: ”Mida uurima? Seda, et keegi tahab läbi ussimunni neli last viie aastaga saada? Miks su keha peab olema sünnitusmasin, miks sa ei võiks näiteks kümne aasta pärast pesamuna saada? ” … esimese hooga seda kommentaari lugedes tahtsin talle soovitada, et ta võiks lihtsalt ühe kotitäie emme ära süüa… aga nüüd veidi normaliseerunud tunnetega ütlen lihtsalt ”aitäh”. Aitäh, et süstid minusse enesekindlust ja jõudu endale tunnistada, et jah, äkki tal ongi õigus. Ehk ma tõesti ei peaks olema ”sünnitusmasin”, sest mine tea, äkki saab maailmast muidu sperm otsa ja vaesele Krissele ei jagugi!

Okei, okei, kui nüüd tõsisemal noodil asja võtta, siis jah, ka mina saan tegelikult ju aru, et neli last suhteliselt järjest saada on kehale tõesti kõva koormus. Tahan ma seda siis enale tunnistada või ei, aga nii on… Seda enam, et nad kõik on saanud pea poolteist aastat veel ka rinda, st ma olen rasedaks jäädes veel eelnevat last imetanud. AGA ma ei oleks maailmas esimene, kes sellise trikiga hakkama on saanud… See muidugi ei tähenda, et ka minu keha seda suudab, eksole, aga see ei takistanud mind siiski seda tahtmast ja proovimast. Ja tegelikult, ma tänase päevani ei usu lõpuni, et kõik need katkemised saaks panna täielikult selle arvele, et mu keha on lihtsalt väsinud. Ka enne Annemaiat, kui teooria järgi oleks mu keha pidanud olema elu parimas vormis, oli mul katkemine… see lihtsalt on midagi, mis naistega alatihti juhtub ja minuga juhtub seda rohkem, sest ma tahan rohkem lapsi. Ja mis peamine, MINA RÄÄGIN SELLEST! Seda juhtub tegelikult niiiiiiiiiiii palju. Palju rohkem, kui keegi ettegi kujutada oskab. Statistika ütleb, et lausa iga teine-kolmas rasedus lõppeb kurvalt. Tõenäoliselt on seda juhtunud su bossil, su naabrinaisel, su ämmaemandal ja sel mõrral poemüüjalgi, kes su piimapaki peaaegu ribadeks lennutas, aga see vaikitakse maha. See on tabu…

Enamus võib-olla viskaks püssi peale kahte katkemist põõsasse, aga kui mina olen midagi pähe võtnud, siis nii on. Nui neljaks. Ja noh, unustada ei saa ka seda, et nüüd on end ilmutanud ka füüsilised probleemid, mis ei saa kohe mitte kuidagi olla rasedust soodustavad. Jumal teab mis siit veel välja koorub, aga õnneks on mul veidi aega selgust luua, sest hetkel viskan ka mina püssi põõsasse ja keskendun olemasolevatele lastele, iseendale, pulmadele ja neile väikestele inimestele, kes mu lähedal sündimas ja juba sündinud on ning olen nende väikeste inimeste emmedele parim tugi, mis ma olla oskan.

Mul on muidugi keeruline lahti lasta sellest vaimusilmas nähtud pildist, aga ju siis peab praegu nii olema. Hetkel ma veel ei tea miks see hea on, mida need kogemused mulle õpetama peavad ja kuidas see mind tulevikus aitab, aga ma tean, et misiganes ka ei tuleks, ma saan hakkama.