Käisin selgeltnägijatega kohtumas

Meil oli eile hull maru. Õhtul nelja paiku läksin juuksurisse ja juba siis asjad lendasid. Juuksuri juures vaatasin, et okei, päris hulluks kisub, oksad lendavad ja õues läks jumala paugust kottpimedaks ka. Siis juba üks salongi klient ütles seal, et siinsele põhimaanteele on viis puud maha murdunud, pool linna on pime jne. Minul oli veel kindel plaan juuksuri juurest otse selgeltnägijad vaatama minna, sest kui tihti seda ikka juhtub, et sellised figuurid sulle koju kätte tuuakse (Eesti selgeltnägijate tuur oli siin).

Kuna mind see maailm ikkagi väga paelub, läksin tormi trotsides kohale. Oksad lendasid, kõik kohad olid sodi täis, külm tuul rebis täiega, tänavaid pandi kinn jne. Üks kutt oli puu alla siin lausa jäänud… Päris kreisi värk. Omaette mõtlesin veel, et ei mäleta mina selle siin elatud 8 aasta jooksul sellist asja ja nüüd, kui linna tulevad selgeltnägijad, on asi pekkis – oi, kui tore kokkusattumus.

Koolimaja juurde jõudes nägin, et maja ette sõitis mingi buss ja sealt hakkasid inimesed välja tulema. Lähemale jõudes selgus, et tegu ongi selgeltnägijatega. Läksin nende sabas siis majja sisse, Jüri hoidis mulle veel ust lahti. Geit vaatas ka mind niiii pikalt, et kõhe hakkas lausa, aga samas… jumala äge. :D

Jäin siis koridori koos teistega ootama, minu suureks üllatuseks olid enamus seal vanemad inimesed. Noori oli ikka väga vähe. Mõni hetk peale seda, kui nägijad olid teise ruumi edas läinud, läks välisuks lahti. Jumala lambist, mitte kedagi seal ei olnud. Need on seal veel sellised maru rasked, topelt klaasist ja vedrudega uksed ka. No võttis ikka kõhedaks küll. :D

Tänu tormile ei jõudnudki kaks selgeltnägijat üritusele kohale. Jäid puude vahele vangi. Ei saanud edasi, ei tagasi… Igatahes, alguses need nägijad siis tutvustasid end lava peal ja vastasid üldistele küsimustele. Ma küsisin näiteks, et kui see selgelt nägemise värk on reaalne, siis miks ei leita üles kadunud inimesi, nagu näiteks too Võru Markus. Alguses läksid kõik pmt näost veits valgeks ja jäid hetkeks kuidagi imelikuks, ebalevaks (vist just selle Markuse teema pärast, sest sellest nad ka rääkima asusid)… Ja siis hakkasid rääkima, et kuidas see on ikka inimeste enda teha, palju on valetamist ja varjamist, mis ajab neid segadusse, mõni asi pole lihtsalt määratud veel päevavalgele tulema ja nemad ei saa ka kõike öelda, sest see võib olla oht neile ja nende perede jne.

Peale väikest pausi hakkasid nad inimesi ükshaaval vastu võtma. Ervin tegi mingit katset publikuga ka. Käskis inimestel sõrmed kokku panna, käed üles tõsta ja siis luges numbreid ja kellel käed kinni jäid, pidid lava ette minema. Kahel jäidki käed kinni, minul ei jäänud. Väga kahtlane oli. Ikka mõtlesin, et no mida pekki, raudselt teesklevad… Selliseid kergelt kõhedaid momente oli veelgi. Peale seda, kui Keivo oli laval oma rituaale läbi viima hakanud, ei läinud näiteks mingi tulede ja lülitite pult seal saalis enam tööle. Lüliti lihtsalt ei jäänud alla vms… Keivo oli tegelikult ikka vapsee kriipi tüüp. Kogu see tema olek ja käitumine, no midapekki… Karjus seal vahepeal inimeste peale jne. Mina ei julgenud selle tüübi lähedalegi minna igatahes.

Mina käisin Jüri ja Kristi juures ning kuna see Geit mind ikkagi IGA KORD möödudes pikalt vaatas ja mulle nii imelikult naeratas (reaalselt, ei pööranud minult pilkugi!!!), võtsin südame rindu ja läksin tema jutule ka. Mõtlesin, et ehk ta näeb minu juures midagi ja annab mulle siis niimoodi vahtides märku, et ma tema juurde ikka ka läheks või ma ei tea… Igatahes, selgus jah, et ta minu juures midagi nägi. Tüüp ajas mind lihtsalt kellegagi sassi! Küsis minult, et kas ma olen Sille. Mis krdi Sille, ahhh…? No tänks düüd. :D

Ühesõnaga, äge oli, aga mingit saatest nähtud maagiat mina otseselt ei tundnud ja ei tekkinud ka sellist tunnet, et ”omg, ongi päris” vms. Kuigi tegelikult kõik mis nad seal mulle rääkisid oli vägagi õige. Samas jääb ikkagi see tunne hinge, et no KUIDAS see võimalik on ja küllap nad ikkagi loogika, minu reaktsioonide jms põhjal kompavad maad ja panevad pilti kokku. Kuigi üks Kristi öeldud asi jäi mind küll megalt kummitama ja no tee või tina, aga ma ei mäleta mis sellele eelnes, st ma ei saa sotti, kas ma andsin kuidagi selle vastuse talle ise ette või mida pekki… ühesõnaga, loogika keeldub uskumast, kuigi ma ju tegelikult nagu usun ka… mida rohkem ma sellele mõtlen, seda kõhedam mul hakkab. Ma ju isegi vanasti tegelikult ladusin kaarte ning kõik ahhetasid, et mida pekki, kuidas sa tead… aga noh, see on selline kahtlane maailm ja teema, et peale laste sündi ei ole ma enam oma pakki väga puutuda julgenud. Pole vaja torkida, kui teemat ei halda… Samas jällegi, see on niiiii huvitav.

Kas teie olete selgeltnägija juures käinud, usute?

Comments

comments

4 thoughts on “Käisin selgeltnägijatega kohtumas

  1. Ja need, kes kohale ei jõudnud polnud õiged selgeltnägijad,sest ei näinud ette, et teepeal lõksu jäävad 😂

  2. 2009 aastal leidis Vanaküla kadunud inimese. https://m.kroonika.delfi.ee/article.php?id=21161987 ainus artikkel mille leidsin. Sellest läks sihuke aplaava lahti, et peale seda küll ei tahaks kedagi leida. See oli üsna solvav ja hea õppetund umbes kõikidele selgeltnägijatele. Kui sa ikka ise oinas ei taha olla,ära torgi. Kõikide negatiivsete asjadega ongi nii,noh et kui seis on sitt, siis on selles selgeltnägija süüdi, kuigi tegelikult siiski mitte.

    Teine asi on see tunne, et on ikka vaja klaaskuuli, turbanit, hämarust ja viirukeid, muidu pole õige? Ükskõik kui täpselt Kristi rääkis? Kristi jutt on võimalus, jap, just nii ma seda nägin kui ma esimese “oh fuck” momendi üle elasin.

    • Kusjuures, nüüd meenub, et nii nad ise ka umbes ütlesid veel, et keegi ei tahagi enam kadunud inimeste asja end segada, sest kui nad leiavadki inimese üles, siis jäävad ise kahtlusalusteks vms ja et sellega alati kaasneb mingi jama, seega pigem ei torgi üldse…
      Ei, mitte seda, et oleks vaja viirukeid ja turbaneid, vaid, et see selgelt nägemise värk on nii ”loogika” vastane ja seletamatuid asju on raske uskuda, isegi, kui sa ”usud”. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.