Kas mitme lapsega on kergem, kui ühega?

Ma mäletan kui Joel oli mingi paari kuu vanune ja üks sõbranna, kes samuti oli peagi oma teist last sünnitama minemas, minult küsis: ”kas kahe lapsega on siis kegrem kui ühega, nagu väidetakse?” Ma ei kujuta ette ka mis nägu mul tol hetkel ees olla võis ja mida ma talle täpselt ütlesin, aga peale seda vajus sõbrannagi näost ära.

Oh hell to the no

Ma üldse ei mõelnud ka, et oleksin ehk pidanud end kuidagi teisiti sõnastama, et noh, sõbranna ise kindlasti niigi veidi hirmul selle teise lapse saamise eel ja nii. Aga ei, mina muidugi suutsin talle jätta mulje, nagu see teise lapse saamine oleks umbes-täpselt kõige õudsem asi, millega üks inimene hakkama saada võib. Mitte, et ma oleksin tegelikult arvanud, et teise lapse saamine oleks olnud halb idee, aga alguses oli ikka julmalt raskem kahe alla 2-aastasega, kui varasemalt oli olnud ühega. Seega tundus see küsimus mulle tol ajahetkel lihtsalt väga… rumal. :D

Aga noh, siin me oleme – poolteist aastat hiljem olen ma JÄLLE rase. Tehke siit siis omad järeldused, eksole… Aga tõele au andes, siis paar päeva tagasi, kui ma sellele küsimusele taas mõtlema hakkasin ja samal ajal silmanurgast jälgisin kuidas Annu ja Joel teineteist mööda tuba taga ajasid, tantsu vihtusid ja naersid, pidin tõdema, et jah, kahe lapsega on tõesti kergem kui ühega. Enne kui Joel asjalikuks sai, ning nad koos mängima said hakata, elas Annu ko-gu-aeg minul seljas. ”Emme, tuleeee, aitaaaaa, lähmeeee, teemeee, mängimeee”, 24/7. Nüüd on tal selleks Joel ja mind tüüdatakse 50% vähem! Ega ma ilmaasjata öelnud, et kolmandale lapsele pole mänguasju vajagi – meelelahutus on eelnevalt valmis sünnitatud.

Minu praktika näitab, et esimesed kuus kuud on need kõige raskemad, sest siis tahavad nad 24/7 mu küljes olla, mind pidevalt kuulda, näha, katsuda ja vaatetornina kasutada. Mingist maha mängima jäämisest võin vaid helesiniseid unenägusi näha, sest siis kisatakse nii, et maa on must. Kui nad aga iseseisvalt liikuma ja sigadusi tegema saavad, läheb nende elu kohe palju huvitavamaks. Nii palju on ju asju mida saab siis näppida, kiskuda, avastada ja suhu toppida – terve elutuba on nende ees valla! Sellel perioodil on mu elu üldiselt kergemaks läinud, sest siis on nad olnud nõus ka vähehaaval maas olema. Kuigi jah, siiski on nad mõlemad mind 98% ajast silmapiirile vajanud, sest noh, muidu te alles kuulete! Ei ole siin midagi, et jätad mu maha ”mängima” ja lähed üksinda pissile, kuskil täiesti teise tuppa ka veel – ei lähe läbi. Seal kus oled sina, olen ka mina!

Järgmine suur samm iseseisvuse poole on neil olnud umbes aastaselt, kui nad avastavad, et need kaks imelikku töntsakat pulka keha lõpus, mis seni on neil lihtsalt järgi lohisenud – neid saab veel ühel eesmärgil kasutada! Kõndimine. Kui laps jalad alla saab, vot siis… siis läheb alles tõeline pidu lahti. Ühel hetkel on ta maas ja mängib klotsidega, järgmisel hetkel on ta juba jalgupidi köögikapi otsas, ning loobib seinakapist koerale saia põrandale… Ja ärge parem küsige, et kus emme siis sel hetkel oli, sest tõenäoliselt nautis ta just sel hetkel kvaliteetaega iseendaga, näiteks üksi pissimise näol. Ja no for fuck sake, kui sa oled aasta aega olnud kellegi onn, toidulaud, mängumaja, vaatetorn ja muud toredad ehitised, siis sa lihtsalt kasutadki seda sekundit, kus keegi ei paista sind vajavat, ning kaodki ära ja kujutate nüüd seda pöörasust ette – pissid üksinda!

Aga ega laps siis ka loll ole. Niipea kui ta su kadumist märkab, on kaks varianti (meie puhul): a) ta kukub ulguma nii südantlõhestavalt, nagu sa oleksid oma asjad pakkinud, siberisse sõitnud ja tema huntidele puremiseks jätnud, või b) tal tekib mingi eriti tark idee, mida ta otsustab kohe ka teostama asuda. Selle 30 sekundi jooksul, mida sina kulutad vaikuses ja rahus pissimise peale, ise samal ajal naiivselt uskudes, et laps mängib rahulikult teleka ees klotsidega, võib aga saatuslikuks saada. Ja oiii kui palju sitta suudab üks kibekiirete jäsemetega pooleteiseaastane selle 30 sekundi jooksul kokku keerata – lastetud, uskuge mind, te ei taha seda teada… Kassikrõbinad veekeetjas, üle ääre lainetav lillepott, ümber tõmmatud mahlakann, mille sisus saab esimesi ujumistunde korraldada, jne. Et jah, been there, done that.

Aga noh, plusspoole pealt jällegi nii palju, et kui sa oled korra või paar selliseid seiku läbi teinud, tead juba eos toolid laua peale tõsta, uksed vahelt kinni panna, kõik lastele mitte sobivad asjad lae alla tõmmata, jne. Elu õpetab, ma ütlen. Kui sa viid igasugused sitakeeramise võimalused nulli lähedastele protsentidele, siis ongi lebo elu. Miinus on muidugi see, et ühel hetkel õpivad need sindrinahad ikkagi ise ka uksi avama, toole laua pealt alla tõmbama, veel kiiremini veel kõrgemale ronima jne.

Kui minu 3,5a pikkune praktika lühidalt kokku võtta siis:

  • Esimesed kuus kuud on kohati ikka väga rasked.
  • Järgnevad kuus kuud on juba paremad, ning sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema.
  • Kui sa oled poolteist aastat vastu pidanud, võid omale pika pai teha, sest siit edasi läheb füüsiliselt veelgi kergemaks. Üldiselt õpib laps end juba väljendama ja sa saad tema soovidest paremini aru, ta hakkab paremini magama jne.
  • Kaks kuni kolm on selline 50-50 aeg, kus laps oskab end oluliselt paremini väljendada, aga ta katsetab piire ja üritab aru saada kes tema, kui isiksus, eraldi on. Teatud ka kui ”kohutav kahene” faas.
  • Kolm kuni kolm pool on lebo. Kohati tuleb ikka ette jonnituure, aga muidu on see juba täitsa asjalik vanus, kus laps räägib, liigub ja väljendab end vabalt, ning ta on võimaline su jutust aru saama, temaga suhtlemine on kergem. Hea õnne korral aitab ta sind isegi majapidamistöödes ja kantseldab rõõmuga oma väikevenda.

Ühesõnaga, jah, minu arust on mitme lapsega kergem kui ühega, aga seda alates umbes sellest ajast, kui kõige väiksem on kõndima õppinud ja suuremaga mängima asunud (siin vast mängib rolli ka väike vanusevahe). Siis on nad teineteise lõbustuspark ja sina saad sel ajal võimaluse asja rohkem kõrvalt vaadata. Hea õnne korral ehk isegi veidike jalgu kõlgutada ja oma kohvi kuumalt juua. Halvemal juhul oled sa aga nii kehva mäluga, et kogu seda armsalt koos kasvamist ja vabadust vaadates, otsustad sa veel ühe (või mitu) last saada ja kogu tiir hakkab jälle otsast peale. :D

Aga kuidas teil, jagage oma kogemusi. Kas mitme lapsega on teie arvates kergem, kui ühega? Kas väike vanusevahe on siinkohal pigem pluss või miinus jne?

Comments

comments

10 thoughts on “Kas mitme lapsega on kergem, kui ühega?

  1. Ma elaks nagu paraleeluniversumis, aga mul pole kunagi raske olnud ja üksinda teen pmst mida tahan, millal tahan, lapse sünnist saadik. Aga noh, mul on ka korralik back up team olemas, sa rabad kõike üksida teha.

    • Ma usun ka, et siin mängib vast kõige rohkem rolli see,et mul pole neid kellelegi väga “kaelast ära” saata, kui emotsioonid üle serva ajama hakkavad. :D

  2. Kahega on oluliselt kergem. Kahtlen kas kolmega ka- arvan, et kolme korraga omavahel màngima saada on raske. Mis arvan! Tean omast kàest- mul kaks ôde. Kolmekesi idüllilistàngu ei màletagi, ikka kaks koos ja yks yksi

  3. Ma olen kahe lapsega küll napid 3,5 kuud olnud, aga käsi südamel tunnistan, et siiani on kahe lapsega tunduvalt kergemini läinud kui ma kartsin. Muidugi on mul mõlemad lapsed algusest peale rahulikud ja hästi magajad olnud, omaette olemist ka naudivad üsna normaalselt, nii mais kolmeseks saav poiss kui 3,5kuune tüdruk. Muidugi, alguses oli suurema poolt natukene armukadedust ja on praegugi, aga kõik on rahulikult üleeletav (kui mitte nii rahulikud olukorrad välja arvata :D ). Ma jõuan kahe lapse kõrvalt rohkem koristada ja enda aega nautida kui seda ühe lapsega sain. Ma ei teagi mis nipiga see võimalik on. :D
    Loodan, et nüüd ära ei sõnu ja elu läheb endiselt ainult kergemaks! :D

    • Minu arust teise lapsega juba sellevõrra ka kergem, et enamus asju on juba eelneva lapsega kogetud ja ei ole seda “omfg mis toimub” tunnet nii palju. :D

  4. Mul sibab neid väikeseid jalakesi elamises neli paari..ei ole võimalik sõnadesse panna kui rahul ja õnnelik olen :)
    Käib paketi juurde, et on ka päevasi kus mul on vaja võtta minut, et taastada enda hindamine/vererõhk, tunnen kuidas mu juuksed halliks tõmbuvad :D..aga no kõige nunnumad põrgulised ever :)
    Mulle on kõige suuremaks toeks mees olnud..meil on alati nö sõjaplaanid paigas olnud…pärast sünnitust on mees alati isapuhkuse võtnud ja sinna otsa 2-3 nädalat korralist puhkust..selleks ajaks kui mees on jälle tööle läinud on väikesel välja arenemas juba mingi õrn rütm/muster…
    Ellujäämis nõu mul kahjuks anda pole :D…kui kunagi tundus kahe lapse emana, et kui kolmas tuleb olen ju juba oma ala proff…siis ma pean ütlema, et kolmas laps purustas selle mulli ikka täie pa**ga:D
    Kui mulle tundub, et mul on mingisugune kontroll, tekib enesekindlus..juhtub midagi mis kõik peapeale keerab :D…ainus nö edu saladus on õppida tundma oma enda lapsi, siis tead kuidas neile läheneda erinevates olukordades..
    Ühe ema lapsed võivad olla ikka meeletult erinevad:D..
    Meie peres kõige rohkem harjumist ja segadust tekidas just kolmas laps..arstile/poodi/õue/külla jms minekud said ikka hoopis teise tähenduse….
    kahe lapsega minek käis juba õige ludinal siis kolm on ikka hoopis teine lugu..eriti kui minek on üksi ( mees tööl :D) kolmas laps arendas veel intensiivsemalt ka aja planeerimise oskust..suurema pere ema kõige olulisem omadus üldse minu meelest :D..
    Kolmanda lapsega meenub kõige esimesena see, et magasin põhimõtteliselt maha sünnituse..läksin korralisse kontrolli ämmakale kui selgus, et mu väikest maailmaimet ainult vee kott kinni hoidis…kaua ma täisavatusega ringi toimetasin teab vanajumal ise:D..
    Kui esimesed kolm lubasid mul rahumeeli wc-s käia, siis neljas on küll selline, kes kisab wc-s ukse taga selliselt, nagu oleksin tal nüüd samas wc-sse minnes näpud uksevahele löönud :D
    Kõik on olnud kuldsed magajad ja seda oma voodis…gaasivaludest ei tea me ka midagi..mis veel elult tahta..praegu kus kõige noorem 10 kuune olen ikka elus :D
    Pigem on praegu ellu uued tuuled puhumas, noorem tormab juba mööda tugesi, ronib kõigest üle ja läbi nagu tank..neljandaga esimesed 6 kuud olid oluliselt lihtsamad..
    Kui midagi eriti põnevat käsil ka pahandused siis on nad sedasi paari võtnud jah,et 1,2 ja 3,4 :D…No ja see kuidas nad ise üksteist arendavad..esimest õpeta/treeni, teine läheb lihtsamalt, kolmas teeb kõike juba ise laksust, mis neljas teeb ei tea aga nt. poetab, end vahel potile juba, ega ta ei saa teistest kehvem olla:D… kõne areng, arvestamine, hoolivus, tiimitöö..võingi jääda kiitma..
    Praegu neljaga polegi enam teab mis hull, suht sama efekt nagu oli kunagi 2 lapsega..üks alla aastane, teine seal hurmavas 2-3 a faasis..kõik mis kodus ringi liigub üle 4+ on jumala pädev ja chill :D…
    Vaba aega jätkub ka ajuvabalt pikkade kommentaaride mudimiseks…see on lastega kodus istuva ema sündroom – möla pidamatus..sry

    • Issand kui lahe kommentaar! Tõid mulle naeratuse suule, aitäh! Tundud väga tore ja tubli, jaksu sulle. :)

  5. Mu meelest ka hakkab see keerulisem aeg ikka just siis pihta, kui jalad alla saab. Esimene kuu peale beebi sündi vajab tõesti harjumist ja kohanemist, sest olukord on uus kõigi jaoks. Sellest edasi aga suht lebo. Beebi ei oska nagu muuks veel tähelepanu nõuda, kui et anna tissi ja hoia veidi süles. Saab intensiivsemalt suuremate lastega suhelda ja tegeleda. Peale poolt aastat hakkab aga beebi ka aru saama, et elu on midagi enamat kui vaid söömine ja magamine. Et tegelt on väga äge, kui keegi ainult temaga ka tegeleks ja talle asju õpetaks. Oleneb laste vanusevahest, aga minu suurem (2,5a) polnud absull huvitatud, et mingi beebi tema mängudes osaline tahtis olla. Ei mingit asjade jagamist. Muudkui käi ja õpeta ja seleta suuremale, et püüa nüüd olla ja veidi vennaga asju jagada, koos mängida vms. Ja muidugi tahavad nad mõlemad ikkagi ka väga palju eraldi minu aega. Aega mida mul naljalt pole. Olen rohkem aega pühendanud pisemale, sest suurem on seda nii või naa rohkem saanud, suuremalt on arendav lasteaiaelu, oskused on olemas jne. Unistan ka veel 1-2 lapsest, kuid minu jaoks müstika, et mismoodi neile kõigile seda eraldi tähelepanu ja pühendumist üldse on võimalik pakkuda. Ise olen pärit 6-lapselisest perest ja mäletan, et kellelgi polnud aega ei minu murede ega rõõmude jaoks. Masendav elu oli, mida oma lastele küll ei soovi.

    • Palju olenebki vist ikka konkreetsest lapsest, laste vanusevahest, vanemast ja olukorrast…mul on nad siiani ilusti hakkama saanud, koos tegutsenud ja pole probleemi olnud, et keegi piisavat tähelepanu ei saa vms. Aga no nüüd kisub ikka aina enam käest ära, sest Joel saab ka juba aru, et ei pea alati olema nii nagu Annu ütleb ja siis nad kaklevad nagu homset poleks… ja kõige idiootsemate asjade pärast. Ükspäev tahtsid mõlemad just selle ühe tooli peal istuda,aga koos loomulikult oldud ei saanud ja siis nad lasid siin oma 15 minti “minu tool!” “Ei, minu tool!”… eile sama teema RÄTIKU pärast…no anna jumal kannatust. :mrgreen:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga