Ma ei taha lahti lasta

Lapsed läksid esmaspäevast jälle lasteaeda. Kuigi ma suve alguses mõtlesin, et ma ei ela seda suve siin üksinda nende kolme soodaga üle, polnudki asi tegelikult ju üldse nii hull. Minu fantaasiad olid jälle dramaatilisemad, kui reaalsus. Ma ei tea kuidas ma kohe oskan kõik enda jaoks alati 100x hullemaks mõelda. Erioskus, või mis.

Igatahes. Pesa on tühi (no peaaegu) ja kerge nutumaik on suus jälle, sest omg kuidaaaas nad ometi nii suured on juba. Mõtlesin siin just, et see ütlus: ”päevad on pikad, aastad aga lühikesed”,on ikka nii õige. Oi kui palju on neid õhtupoolikuid, kus olen tundnud, et issand millal see päev ükskord lõppeb ja see on ka okei, aga tegelikult läheb see kõik linnutiivul mööda… Ühel päeval on mu pesa tühi. Pole enam segadust. Pole enam kisa. Pole enam kilkeid. Pole enam naeru, nuttu ega jonni… Ühel päeval ärkan ma oma voodis ja saan hingata – ma polegi enam laste poolt kokku pressitud, mu süli on tühi. Ühel päeval igatsen ma seda kõike.

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Ühel päeval ei pea ma enam endale meiki tegema poomise saatel, aasta 2017

Annu saab järgmisel kuul juba viieaastaseks. Täna lasteaeda minnes ütles ta mulle, et ma ei pea enam teda rühma saatma –  ta saab ise hakkama. Nagu… MIS MÕTTES. See paneb mind paratamatult mõtlema, et mul on vaid nii-palju kordi temaga jäänud, enne, kui ta mehele läheb, või midagi. Mitu unejuttu, mitu head ööd musi on mulle veel temaga jäänud? Mitu korda ma saan teda veel avalikult kallistada, enne, kui ta mind päriselt häbenema hakkab, sest ta on ”liiga suur”, et emmega hängida?

Eile joonistas ta oma sõbranna sünnipäevaks kaarti ja kirjutas siis (minu juhendamise saatel) sinna peale ”Palju õnne sünnipäevaks kallis Kendra!” Millal ta ometi nii suureks sai. Kuidagi märkamatult on minu ”põrgust saadetud beebist” (kes neid aega mäletab, ahh?) saanud peaaegu-viieaastane, kes tunneb tähti, numbreid ja kirjutab sõbranjedele sünnipäevakaarte.

Ükspäev vaatasin meie seinal rippuvat pilti aasta tagusest ajast, kui Madlikene alles sündis. Issand, kui beebid nad kõik olid… Ma olen kindel, et järgmisel aastal vaatan praegu tehtud pilte ja nutan samamoodi. See kõik läheb lihtsalt liiga kiiresti.

janeli-11

aug. 2018

Isegi kuidagi kahju on neid lasteaeda anda. Mul on selline tunne, et ma jään asjadest ilma ja mismõttes neil on mingi ”elu”, kus minul ei ole kohta… Aga Madlike on veel titt, ta ei saa mulle veel vastu vaielda, temal ei ole elu väljaspool mind, seega imen ma seda kõike endasse nagu käsn, sest ühel päeval on ka tema suur ja ei vaja enam mind. Täna magas ta minu kaisus ka päevase une, sest ma raatsinud teda enam isegi vankrissegi magama panna. Tegin meile siia diivanile nii mõnusa pesa, et ma ei taha liigutadagi. Tema nohises mul siin kaisus ja mina vaatasin muudkui seebikaid järgi, ise samal ajal teda aeg-ajalt ikka musitades ja sisse ahmitsedes tema viimaseid beebilõhnalisi hetki…

Ka Madli on tegelikult nii suur juba. Muudkui üritab siin ringi tatsata ja kas tõesti aastased jagavad juba nii palju matsu (nagu see oleks mu esimene laps, eks)… Ükspäev sai ta kammi kätte, hakkas enda juukseid kammima ja siis tuli ”kammis” minu omad ka ära. Kuidas mu BEEBI teab mida kammiga teha, ahh… Aaa ja siis ükspäev pidas ta maha pika telefonikõne doominoklotsiga. Nii armas oli.. Vahel vaatan ja imestan kohe milline iseloom juba ühel aastasel ”titel” on. Täitsa inimene juba. Väike inimene oma soovide ja mõtetega.

Peaksin vist Joeli titepõlve järelejäänud ajast ka kohe maksimaalset välja pigistama hakkama, sest tüdrukud tulevad mingil hetkel tagasi, kui on aru saanud, et emal oli tegelikult õigus, aga kui poisid lähevad, siis ongi nad läinud… Ja videoid peaks rohkem tegema. Ka tavalistest hetkedest, sest ühel päeval on need hindamatud mälestused. Pildid on üks, videod aga hoopis midagi muud. Ise peaksin ka rohkem pildile jääda proovima, isegi, kui tunnen end nagu viimane kalts. Aastate pärast ei näe ma neilt piltidelt enam oma pekist kõhtu ja siniseid silmaaluseid, vaid mälestusi ja emotsioone… Vaatasin siin mingipäev oma Instagramis tagasi, naersin ja nutsin vaheldumisi oma tund aega. Seal oli näiteks üks video sellest, kuidas pisike Annu hüppas pelleti koti otsast muudkui põmaki ja põmaki maha, ning Joel naeris söögitoolis istudes selle peale nagu segane. Toona tundus see video üsna mõttetu, nüüd aga ei suutnud ma selle vaatamist lõpetada…

Comments

comments

One thought on “Ma ei taha lahti lasta

  1. Armas postitus.
    Vaatan ise ka oma 4-aastast iga päev heldimusega, sest ta on mul viimane ja neid “ei kunagi enam” hetki on üha rohkem. Uued oskused toovad rõõmu, aga veidi kurb on ka. Ühel päeval ta enam mu kaissu magama ei pole ja täna ma ei tea, kuidas suudaksin sellega leppida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.