Väikelapsega ratsatrenni!

Nii kaugele, kui ma end mäletan, olen ma alati olnud hobuste fänn. Lapsena oli minu suurim unistus saada oma hobune või vähemalt kuskil ratsutamaski käia, kahjuks aga ei olnud see tol ajal võimalik. Kui ma aga olin oma vanematele juba 10+ aastat selle hobuse jutuga ajudele käinud, otsustas isa mulle lõpuks siiski hobuse osta. Aga noh, esiteks olin ma siis juba üpris ”vana”, teiseks oli ka hobune juba 7-aastane, kolmandaks polnud mul ju mitte mingisugust kogemust ei hobuste ega ka ratsutamisega ja neljandaks polnud too hobune sadulassegi veel harjutatud. Ühesõnaga, oskamatu + oskamatu = katastroof, aga vähemalt oli mul hobune!

Pikapeale sain siiski väheke kogemusi (15-aastasena ratsalaagris + omal käel õpitu), hobune sai ratsastatud ja varustus sai soetatud, aga see polnud siiski piisavalt hea, sest ma ei usaldanud ei ennast ega ka seda hobust. Ta oli ikka selline metsikumat sorti isend, kelle taltsutamiseks läks vaja järjepidevust ja metsikut enesekindlust. Seda kumbagi mul aga tema jaoks piisavalt polnud.

Treenisime enamasti kahekesi, seega olin ma iga kord väga närvis, sest kartsin, et ta flipib ära ja ma ei suuda teda kontrolli alla tagasi saada. Ühel korral see juhtuski. Sammusime rahulikult koplis, kui järsku kihutas meie seljatagant auto mööda ja lasi valjult signaali. Kolm korda võite arvata mis juhtus… Hobune hakkas metsikult galopeerima ja hüplema, ning ma lendasin ta seljast nagu pudrukuul, ning maandusin paari sentimeetri kaugusel püstiste oradega põlluharimistehnikast. Peale seda ei istunud ma tema selga enam kuid…

Ühesõnaga, lapsepõlveunistus sai täidetud, aga kahjuks veidikene hilja ja vähese abiga. Üsna pea kolisin ma juba siis ka kodust välja, et teisele poole Eestit kooli tulla, ning hobune jäi olude sunnil maale mu vanemate juurde. Jooksis ja elas seal mõned aastad koos lihaveistega oma metsikut elu ja kui sai selgeks, et mina enam lapsepõlve koju ei naase, müüsid ema ja isa ta ühele perekonnale maha. Nüüd elab ta koos ühe teise hobusega ja teeb oma vanaduspõlves tavalisi hobuse-asju.

Mul on metsikult kahju, et asjad nii läksid, aga ega mu hobusevaimustus sinna lapsepõlve tegelikult maha ju ei jäänud. Ma olen kõik need aastad mõelnud, et ühel päeval alustan taas, aga noh, siis sain ma lapsed ja… elu noh. Nüüd aga on Annemaiaski tärganud see hobuste fanatt ja kusjuures, ilma igasuguse minupoolse suunamiseta. Lihtsalt ühel hetkel hakkas ta mingit hobuste multikat vahtima ja seal nähtut jäljendama. ”Ratsutas” oma hüppeloomaga mööda tuba ja pidevalt oli mingi hobuste jutt… Siis tekkisid talle juba vaikselt väiksed mänguhobused kellega ta suht 24/7 mängib jne. Kui kuskil (ÜKSKÕIK KUS!) hobuse varjugi näeb, läheb juba pöördesse, et jeeee hobuneee. :D

Paar nädalat tagasi läks tema palavalt armastatud hüppeloom aga katki ja ma ei jõudnud enam seda viginat ära kuulata, et tema tahab ikka ratsutada ja hobused ja hobused ja hobused… Lõpuks otsustasin siis talle uue hüppelooma, kiikhobuse või midagi osta, ja küsisin facebookis teilt nõu, et äkki on kuskil mõni hea soodukas millest ma ei tea vms. Ja kujutate ette! Üks lugeja oli nii lahke, et andis meile oma lapse unarusse jäänud kiikhobuse! Issand te oleks pidanud Annu nägu nägema!!! Ta läks sel ööl magama ka nii, et hobune oli tal ratsmeidpidi peos… Ja vot sel hetkel sain ma aru, et see pole tal vist mingi tavaline fännamise hoog, nagu tal mõne asjaga ikka ennegi olnud on, et noh, paar nädalat või kuud kestab ja siis tuleb uus tuhin. Seega otsustasin ta viia päris lähedalt ka hobuseid vaatama, et ta saaks aru, et päris hobune on ikka midagi muud, kui multikas või hüppeloom. Ja kui te nüüd arvate, et see tema hobuse tuhinat kuidagi vaigistas siis… need hobused keda me tol korral vaatamas käisime olid ratsastamata, st last neile selga panna ei saanud. Kui meil oli aeg koju minna, siis pidin ma teda hobusest põhimõtteliselt kangiga eemale kangutama, sest noh, hobuneeeee… Pool teed kojugi veel nuttis oma hobuseid taga, aga lõpuks siiski rahunes, kui lubasin talle, et otsin koha kus ta päriselt ka hobusele selga istuda saab.

Täna siis käisimegi esimeses ratsatrennis. Kuna esimestel kordadel olevat parem ilma sadulata sõita, et laps saaks hobuse tunnetuse ja selle rütmi kätte, siis panigi treener ühele ponile selga vaid sangadega sadulavöö. Algus oli veidi konarlik ja Annu kartis, et kukub maha, ning oli nõus vaid ühe pisikese ringi tegema ja siis tahtis juba maha, et niisama hobuseid vaadata ja sööta. Siis aga pakkus treener äkkitselt, et proovime õige Joelit ka selga panna. Ma polnud sinna läinud üldse selle mõttega, et ka tema võiks sõitma hakata, sest noh, ta on alles 1a9k vana, aga kujutate pilti, ta sõitis ja hoidis end hobuse seljas ideaalselt ega kartnud üldse! Nagu hobuse selga sündinud! Liikus ilusti hobusega kaasa ja hoidis end heas asendis, nagu oleks seda varemgi teinud.

Kuna Joel ei tahtnud enam poni seljast maha tulla, pani treener teisegi hobuse sadulasse (selle talu suurima hobuse!), et Annut tema selga proovida. Päris sadulaga läks Annul juba tunduvalt paremini. Alguses ta kartis ikka päris palju ja muudkui korrutas, et kukub maha, sest ta jalad ei ulatunud jalustesse. Aga kui ma ta jalad jaluste kohale, jaluserihmadest sisse panin, sai ta sealt veidi toetust ja julgust juurde, ning siis sõitis ta juba nagu vana mees! Pooleteise tunniga tegi ta hüppelise arengu – päris pisikese poni seljast, ratsaponi selga ja tegi temaga isegi paari sammu kaupa traavi!

Lõpuks võttis treener Annu koos tema hobusega ja mina Joeli koos tema poniga, ning tegime koos platsi peal ringe, et keegi kellegi järgi ootama ei peaks.

wpid-IMG_20180302_131530-1_20180302181439149.jpg

Kui hakkasin rääkima, et me peaksime nüüd koju minema, vajus mõlemal mokk maani ja nutuvõru tuli ümber suu. Kui küsisin Joelilt, et kas lähme koju, hüüdis ta kohe: ”eiiiii, hobuneee!” endal oli juba selline nägu ees, et jääb kohe sinna hobuse selga magama, aga eiii, hobune. :D

Isegi treener mainis hiljem, et Annu algse reaktsiooni põhjal mõtles temagi, et see tüdruk vist jääb pigem paitajaks ja söötjaks, kui ratsutajaks, aga vot sulle nalja. Sai oma tunnetuse kätte ja ei tahtnud enam hobuse seljast mahagi tulla. Koplist lahkudes oli ilmselt poolde Põlvassegi kuulda kui kurb ta sellepärast oli.

Järgmisel nädalal jälle! Siis olen veidi targem ka ja valin neile mütsid mis kaskadega veidi paremini sobivad. Sel korral pidin lastel mütsid ära vahetama, et Annu ikka kaska pähe ka panna saaks (tema mütsil on kaks suurt tutti). Eks näis kas ja kaua see hobuse vaimustus neil kestab, praegu igatahes naudime täie raha eest!

Pean tunnistama, et see käik sütitas minuski jälle selle kire ja kui ma poleks rase, roniksin ma vast isegi taas sadulasse. Nii mõnus oli taas hobuste keskel olla!

wpid-IMG_20180302_174608_056.jpg

Comments

comments

6 thoughts on “Väikelapsega ratsatrenni!

  1. Oled nii laheda hobi oma lastele valinud! Kas see on tõsi, et ratsutamine on muidu üks kallimaid hobisid? No ok ärme arvesta hobuse ostu aga kas neid vahendeid saab trennis kasutada trenniraha sees või tuleb lisaks vahendite rendi summa?
    Minu laps käib tavapärastest trennides, mida lasteaed pakkub :D tants ja jalgpall :D pakutakse kuidagi väga füüsilisi asju :)

    • Hetkel ei ole kallis, ainult 8 euri/h, sest mingit erivarustust veel vaja pole, v.a kaska, aga üks on mul endal lapsepõlvest olemas ja teise saame alati sealt. Aga kui mõlemad jääksidki ratsutama ja tahaksid sellega proffi tasemel ka tegeleda, siis…siis pean ma ilmselt organeid müüma hakkama. :D ükspäev vaatasin hindu – kaska (kiiver noh) 50 euri, püksid üksi juba 80-150 euri, sadulad jne 500+ euri, igast sidemed ja kaitsed ja riided jne, no ikka maksavad omajagu… Annu ütles mulle juba peale esimest korda, et tema tahab päris enda hobust nüüd…ma ütlesin, et vaatame 10 aasta pärast. :D

  2. Väga huvitavja tore lugeda , et mõlemad lapsed on hobustest nii vaimustuses. Ka minul on hetkel aasta ja ügeksa kuune laps kodus kuid ei kujutaks ette, et julgen ta hobusele selga panna.
    Kas talu kus käisite pakubki ratsutamise teenust? Kas võiksin saada talu/ loomaomaniku kontakti, mul on 7 aastane neiu kes ka juba tükimat aega käib peale oma hobuse sooviga.

    Vahvaid ettevõtmisi teile,
    Tervitades Sirle :):)

  3. Ole hea àra kasuta oma lastel enda lapsepôlvest pàrit kiivrit :( Tàpselt nagu turvatoolide puhul, kulub ka kiivrite plastik ajapikku. Tootjad soovitavad nt iga 5a tagant kiiver vàlja vahetada, kui sellega kukutud pole. Peaga vastu maad kukkudes tuleks kiiver ka vàlja vahetada. Ratsavarustuse poodidest saab lastele juba u 30€ eest sertifikaatidega ratsutamiskiivri. Vt nt ratsavarustus24.ee vôi hobukeskus.ee

    Lisaks ei paneks ma nii pisikestel jalgu jalustesse, sest neil on sinna vàga kerge kinni jààda (osades kohtades olen nàinud et pannakse lausa rihmadesse kui rauani ei ulatu ja no vàga hirmutav on seda vaadata, tegemist on siisi loomaga!). Kui laps kardab, kônni ise kôrval ja hoia reiest kinni.

    Need soovitused in vaid heaga! Olen ise 17a ratsutanud ja viimased 5a hobuse omanik. Lisaks on mul kohe 1a saab laps, kelle sûnnipàeva kingiks on meie hobuse selga saamine :) Kôndima ôppimisega on tasakaal tulnud, seega saab juba proovida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.