Ma vaatasin praegu, et ma olen 17.märts hakanud midagi kirjutama ja see peaks päris hästi kirjeldama kuidas nägid välja meie esimesed paar kuud kuueliikmelise perekonnana:

”Ta võib tundide viisi une ja ärkveloleku vahel kõikuda, aga vot korralikult magama ei jää ja maha panna teda ei tohi. Või siis tukub lihtsalt süles 10 minuti kaupa ja iga kord, kui üritad teda maha panna, kukub lõugama. Õnneks ei ole ta otseselt mingeid metsikuid röökimismaratone korraldanud, kui välja arvata paar hullemat gaasiprobleemi öö-päeva, aga samas sellist hetke, et ma saaks kasvõi korraks päevas hinge tõmmata, teades, et ta nüüd tunni või paar kindlasti jutti magab, meil ka pole. Aga noh, see on jutt teiseks korraks, sest ka praegu seda siin kirjutades, hoian ma teda ühe käega oma rinna najal püsti, sest see on ainus koht, kus ta südantlõhestavalt nutta ei röögi.”