Kauri esimene elunädal, ehk nädal peale neljandat sünnitust

Mõtlesin, et panen kirja Kauri esimese elunädala ja seda rohkem enda jaoks, kui teile, aga ega ma teil ka saa seda lugeda keelata. Teile ei ole see lihtsalt ehk nii huvitav ja tähendusrikas, kui ühel heal päeval mulle. Ma ei taha kohe vist tunnistadagi kui mitu korda olen ma mingeid fakte või kuupäevi oma blogi googeldades ”meenutanud”. Aju ei ole enam mul see, mis ta kunagi oli…

03.02, õhtu peale sünnitust

Sünnilugu lõppes vist kuskil seal, et jõudsime 03.02 õhtul kella kaheksa paiku oma platisse, mees läks koju ja mina võtsin poisu kaissu. Imetlesin teda ja puhkasime nõnda mõnda aega ning kui ta sügavamalt magama jäi, asusin lähedastele vastama, et jahhh, saime tõesti selle pesamuna lõpuks kätte ja meiega on kõik timm. Helistasin videokõnega koju lastele ka, sest nad olid seal nagu duraselli jänesed terve õhtu mu ema seljas ratsutanud. Issand kui elevil nad olid, et oma kauaoodatud vennakest lõpuks näha! Selline mürgel käis, et mul hakkas esimese paari minutiga pea valutama ja võttis mõtlema kas ma olen ikka valmis kohe homme jälle sinna hullumajja tagasi sukelduma? Pigem vist ei. :D

See esimene öö oli pääääris rets. Sünnitusjärgsed emakakokkutõmbed olid julgelt 2/3 aktiivse sünnituse valudest ja tulid samamoodi lainetena nagu tuhud, iga natukese aja tagant – isegi siis, kui laps tissi otsas ei olnud. Magada seega väga ei õnnestunud. Lisaks nuttis kõrval palati beebi iga natukese aja tagant nii lihast ja luust läbilõikavalt, et mul hakkas temast lausa kahju. Nüüd ma aga mõistan, sest tõenäoliselt teda siiski ei mõrvatud seal, vaid vahetati hoopis näiteks mähet. Üksöö just teise värske titemammaga naersime, et ei tea kas see on neljandate laste tüüpviga, et volüüme on vaid kaks – null ja sada, sest muidu lihtsalt ei kosta ju teistest üle! :D

04.02, esimene elupäev

Hommikul kaheksa paiku tuli ämmakas meid vaatama, rääkisin siis talle ka, et need emaka valud on ikka päris hullud ja magada põhimõtteliselt ei saanudki. Ta ütles siis, et ma oleksin ju ometigi võinud öösel kella anda ja valuvaigistit paluda, sest valu taluda ei ole normaalne, lisaks pärsib see piima teket ja viib keha stressi. Ta tõi mulle kohe 2 paratsetamoli ja peale nende ära võtmist sain lausa 2 tundi valuvabalt magada, siis hakkasid need aga jälle tagasi tulema. Laps oli muidugi nagu musternäidis ideaalsest beebist – magas, sõi ja kakkis. Kaks asja mis talle üldse ei meeldinud – märg mähe ja mähkme vahetus. :D

Kuna mina ei tohtinud koridoris liikuda, võeti laps minu juurest arsti juurde viimiseks ära. Ootasin üksinda palatis, kuni teda üle vaadati. Kaal oli langenud 3,4%. Lisaks leidis arst, et Kauril on keelekida ja see tuleb ära lõigata. Lubas seda õhtul tegema veel tulla, aga praegu pidi ta keisrile minema vms.

Muretsesin küll, et ei tea kas see on talle valus ja põdesin, et mina seal juures olla ei saa, aga samas mõtlen, et ehk oligi hea, et ma seda ei näinud… Ise ma ei oleks seda keelekida vist küll kahtlustada kohe osanud. Kuigi kui tagantjärele mõtlen, siis süües tegi ta sellist klikkivat häält, nagu kaoks vaakum ära vms. Toona ma mõtlesin, et see hääl on ehk neelamine. Aga see kadus kohe ära, kui kida lõigatud sai.

Minu arvates tuli piim sel korral ülikergelt rinda ja midagi sai ta kindlasti juba esimesel õhtul kätte. Teistega olen ikka mitu päeva jännanud. Ja väga hea meel oli mul ka selle üle, et rindades ei olnud mingit valu! Muidu on ikka imetamise alguses vähemalt need esimesed paar tõmmet hästi valusad olnud, sest noh, rind ei ole harjunud, et sa sinna tolmuimeja otsa paned, eksole… Aga ju siis see Madli aeg-ajal rinnal käimine ikka hoidis neid nii palju töövalmis, et sellest valust ma vähemalt pääsesin. Teisel hommikul oli tal igatahes juba piimanire suunurgast voolamas ja imemisvajadus oli kordades suurem, kui magu.

Pääsenud olen ma kõigi neljaga ka katkistest nibudest. Ma ei tea kas see on minu osavus neid õigesti rinnale saada, laste loomulik hea imemisvõte või hoopis hoolitsus (hakka kreemitama, hooldama, pehmendama, kompresse ja õhuvanne tegema juba ENNE kui probleem tekib!), aga jällegi, ma olen niii tänulik selle eest, sest ma ei kujutaks ette kuidas ma veriste nibudega suudaks imetada…

Igatahes, see esimene päev möödus sellises ‘’omg millega ma hakkama sain’’ mullis ja kõik oli super. Kõik töötajad ka, kellega ma kokku puutusin olid nii toredad ja hoolitsevad. Muudkui küsisid, et kuidas meil läheb, kas meil on midagi vaja ja kui midagi on siis ikka vajutaksin julgelt kella, siis nad tulevad appi jne. See näitas selgelt, et sünnitusel kogetu oli vaid tõrvatilk meepotis ja mul on nii kahju, et üks arst suudab nõnda kogemuse ja arvamuse kogu haiglast ära rikkuda. Oleksin ma kohe hommikul koju läinud, oleksingi ehk arvama jäänud, see koht on paras põrguauk. Mul on hea meel, et ma koju siiski ei läinud ja nägin, et ülejäänud naised on siin nõnda suure südamega ja hoolitsevad.

05.02, teine elupäev

Teisel ööl magasin nagu miška, laps sõi vist vaid paar korda ja hommikul ärkasin värske ja puhanuna. Ma polnud vist lausa mitu kuud end nii hästi tundnud! Emaka valud olid natukene leebunud ja paratsetamoli abil kontrollitavad, õmblused olid küll valusamad, kui esimesel päeval aga see oli vast sellest, et olin liiga palju pool istuvas asendis.

Kaheksa paiku tuli taas ämmakas meid vaatama ja tegi poisule ära ka kuulmistesti, mis näitas, et kõik on tema kuulmisega hästi. Aga ega ma selles ei kahelnudki, sest juba kõhus ehmus ta iga järsema hääle peale ja nüüdki võpatas end unest üles, kui vetsus vett lasin või mul midagi maha kukkus.

Nüüd aga selgus, et kaotsi on läinud tema sünniandmetega kaardike. Polnud seda minu käes, polnud seda nende käes – keegi ei tea midagi, lubati uus teha ja postiga koju saata. Kuni selle hetkeni ei olnud ma lõpuni tegelikult kindelgi mis kell ta täpselt sündis või mis see kaal oli (hiljem kodus siis digiloost vaatasin üle). Aga vähemalt sain tagasi oma rasedakaardi jms, seega jee!

Vahepeal tuli arst ütlema, et kuulmistesti aparaat, millega oli just hommikul mu lapse kõrvu kontrollinud, oli otsad andnud ja ta ei jõudnud enne tema paberit välja printida. Seega pani ta mulle aja teise haiglasse, mis on meile lähemal. Et sealt siis helistatakse mulle mingiaeg ja lepitakse kokku mis saab (pean ise kohale sõitma, et kordustest teha!). No ainult minuga!

Terve ülejäänud päeva nunnutasin ja hoidsin beebit ning kirjutasin ka sünnilugu. Õhtul poole kuue ajal võeti skriiningu veri ära ja peale seda saime juba loa koju minna. Arst ütles küll, et kui mees järgi tuleb, annaksin kella, et siis ta tuleb aitab mul asjad ukseni tassida, aga ma otsustasin, et ei hakka teda tüütama ja saan ise hakkama. Toppisin oma asjad kokku, lapse riidesse, koristasin enda järgi veel viimased asjad ära ja panin ajama, kui mees helistas, et ta nüüd kohal on. Vastu tulev naisterahvas veel naeris, et ikka tõeline eesti naine – suur kott ühes käes, laps teises käes ja muudkui läheb, ise alles 48h tagasi sünnitanud! :D

Sõit koju ei olnud pooltki nii piinarikas, kui olin kartnud, aga seda ilmselt tänu sõõrikule, mille peal ma mugavamalt istuda sain ja mida, tänu jumalale, mehel oli meeles kaasa võtta. Laps ka magas terve sõidu ja ei teinud piuksugi. Ma muidugi koguaeg kontrollisin, et ega ta näost sinine ole ja kas ta ikka hingab. Ta tundus seal hällis niii väike kössis konnake!

Koju jõudes ei saanud ma ise veel autostki välja, kui laps juba hälliga minema tassiti. Ma siis lööberdasin neile tuppa järele, kuniks mees autost asjad ära tõi. Nii kui uksest sisse sain, joosti mind peaaegu, et pikali. Kõik vadistasid oma jutte mulle ette nagu varblased ja olid niinii elevil!

Kui lapse hällist välja võtsin, siis oh jumal kus läks ”kisma’ lahti – kes teda küll esimesena hoida saab! See oli meil teema juba nädalaid või isegi kuid enne beebivenna sündi. Selle üle oli nii tüliski oldud, et karvad lendasid. Nagu väikevenna saaks otsa, et üks hoiab ära siis teisele enam ei jagugi. :D

Aga kõige esimesena andsin ta hoopis oma emale, kes juba siis ‘’issand, ta on nii tilluke, nii väiksed käed, nii väiksed jalad – pildi peal tundus ta PALJU suurem’’ vadistama hakkas, kui last alles hällist välja pakkisin. Ma arvan, et ta pole vist 26aastat nii värsket titte näinud. :D

Joeli esimene reaktsioon oli: ‘’jeee, nüüd on meil PÄRIS venna!’’ Nad on reaalselt kuude viis oma nukkude ja kaisukatega kodu ja beebide sündi mänginud. Veavad neid tittesid kärudega mööda elamist taga, seovad endale neid sallidega külge, kussutavad magama, toidavad ja lutitavad. Annu on kohe päris kurjaks saanud kui ma ei ole lubanud tal nukku ja koooguuuu tema varustust voodisse tassida – ‘’aga ta on ju minu laps!’’ kõlab ju nagu õiglane õigustus.:D

Igatahes, kõik said väikevennat vähemalt miljon korda hoida ja musitada ning imede-ime, vend ei saanudki otsa!

06.02, kolmas elupäev

Päev möödus väikevenda käest kätte ulatades, süües, mähkmeid vahetades, koos aega veetes. Mu emme läks lõuna paiku oma koju ära kahjuks. Meie jäime siis mehe hoole alla ja ta saab sellega siin imehästi hakkama. Koristas toad, tegi meile süüa jne. Mina vaatasin lastega kaisus multifilmi ja jagasin neile lähedust ja hellust, mida nad nüüd minult paar päeva saanud ei olnud.

07.02, neljas elupäev

Olime samuti kõik mõnusalt koos kodus. Pühapäeva hommiku kommete kohaselt on meil pannkoogid, seega tegin mina taigna ja mees küpsetas need siis valmis. Hakkasin vaikselt end taas normaalse inimesena tundma. Õmblused lasid juba enam vähem istuda ja kõhust oli kadumas see tunne, et emakas kukub üle püksiääre, kui seda käega ei toeta. Endiselt tundsin muidugi valulikke kokkutõmbeid, eriti imetades aga need ei olnud enam kübetki nii hullud, et ilma valuvaigistita kohe üldse hakkama ei saaks. Elu hakkas rööpasse minema!

Nabakönt kukkus ka ära! Olin väga üllatunud, et see nii ruttu juhtus, ta polnud siis kella järgi ametlikult veel neli päeva vanagi.

08.02, viies elupäev

Mees viis suured lasteaeda ja meie saime väiksematega natukene rahulikumas õhkkonnas koos olla. Mann sai ka nüüd lapsele rohkem ligi. Ja mis mind veidi üllatab, ta ei ole üldse kade olnud! Mu süda tahab lihtsalt armastusest lõhki minna, kui neid kõiki vaatan! Nad kõik jumaldavad oma väikevenda, ei jõudnud tema saabumist kuidagi ära oodata ja nüüd lihtsalt valavad teda armastuse ja hellusega üle. Kui väikevend nutab, siis minuga hakatakse lausa pahandama, kui ma end piisavalt kiirelt ei liiguta. :D

Vot siin on nüüd küsitav, et kas ma olen normaalne või hea lapsevanem, aga mina hull ronisin igatahes viiepävase imikuga juuksurisse. Õnneks asub mu juuksur minu majast täpselt üle tee, seega ei pidanud ma isegi autosse istuma, aga ikkagi, imelik oli kuidagi. Igatahes hängis poiss mul terve selle aja süles ja magas nagu karupoeg, null probleemi. Juuksuriga olin muidugi enne kokku leppinud, et vääksukese kaasa võtan ja salongis ei olnud peale meie kedagi teist.

Ma oleksin ehk oma aja ära tühistanud, kui mul poleks järgmisel päeval pildistamist olnud, aga kuna juuksur ise ka nii entusastlikult nõus oli, et lapsega lähen, siis mõtlesin, et miks mitte. Ma ei taha oma värvimiste vahele niikuinii väga pikka aega jätta ja niigi oli mul juba kusekollane rant peas rasedushormoonidest.

Sel õhtul tegime Kaurile kõik koos ka esimest korda vanni. Tundub, et talle meeldis seal soojas vees hõljuda, sest ta oli kohe ekstra chill ja mõnules täiega.

09, kuues elupäev

Käisime pildistamas. Sõita oli üle tunni aja, lõunaks jõudsime kohale ja hakkasime tegutsema. Meil läks NELI TUNDI aega ja sellestki tegelikult jäi veel ”puudu”. Aga kõik mis minu jaoks oluline oli, sai tehtud ja ma ei jõua neid pilte ära oodata, sest ma juba tean, et need tulevad IMELISED (tulidki, vaata SIIA!)

Lapsed olid vapustavad ja üllatasid mind siiralt. Nad olid nii kannatlikud ja tegid kõik ära, mis palusime. Lubasin neile kodus preemiat! Kindlasti oli palju abi ka sellest, et fotograaf oli väga mõistlik ja armas, ning lasi neil enda laste mänguasjadega vahepeal mängida ja pani neile lõpuks lausa oma elutoas multikaidki.

Jõudsime alles pool kuus õhtul koju, kõik olid rampväsinud. Beebipoiss oli täiesti kutupiilu. Magas terve autosõidu, kodus tõstsin ta tema hällikesse ja ta magas seal veel mitu tundi, enne kui süüa küsis ja siis magas jälle edasi.

Järgmises postituses räägin sellest kuidas ma oleksin peaaegu võinud põletiku tagajärjel maha surra ja kuidas ma pidin ka värske beebi elu pärast hirmu tundma. On olnud üks äraütlemata seiklusterohke veebruar!

Comments

comments

2 thoughts on “Kauri esimene elunädal, ehk nädal peale neljandat sünnitust

  1. Ilusad pildid tõesti, jaa!
    Mul endal polegi selliseid…kunstfotosid. Ega ei oska väga taga kah nutta, lepime omatehtud uduste ja veel udusemate jooksu pealt tehtud käkerdustega.

    Lapsed on ikka nii toredad. Kui nad on väiksed, siis on vanemad ka nagu sellised….igavesti noored justkui.
    Vahvad lapsed on Sul!

    • Ma nii kahetsen, et Annu ja Joeliga korralikke beebipilte ei teinud! Korralikud pildid on hindamatu väärtusega. Nad on ju väiksed nii vähest aega ja see kõik ununeb nii ruttu. Ma ikka proovin korra või kaks aastas ka niisama käia nendega pildistamas, et need mälestused pildile püüda. Ma ise kodus oma telefoninässiga ei saa iial ilmutamisväärseid pilte. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.