See hetk kui arvad, et su lapsel võib olla vähk

Käisin paar päeva tagasi Madlikesega Tartu lastehaigla EMO’s, sest talle lõi üleöö kaela peale MEGA suure punni üles ja ninast jooksis täiesti verine tatt (lisaks olid tal lümfid suurenenud ka teistes kohtades). Kui paberiga nina pühkida, oli aru saada, et tegu on nohuga, muidu oleks aga võinud vabalt arvata, et lapsel lihtsalt ninast verd koguaeg jookseb. Helistasin perearstile ja tema siis ütles, et ma käiksin lapsega Põlva emos ja laseksin teha põletikuproovid jms. Ta arvas, et äkki on Mannil üldse mingi võõrkeha ninas ja siis on vaja kirurgilist abi jne, ning öelgu ma, et tema saatis. No ütleme nii, et jumal tänatud, et ma ikka sõbrannasid kuulda võtsin ja Tartusse läksin ega jäänud lootma sellele, et äkki ikka seekord saan normaalse käitumise osaliseks seal teises ”matsiputkas”.

Reaalselt näpust näpuni suur, kõva lümfikogum, nagu tikutops lapsel kaela peal

Alguses pelgasin küll, et ei tea mis nad ütlevad, kartsin, et niikuinii saan sõimata ja hakkab mingi koroona pask ka jälle peale, aga ei! Väga normaalselt suhtuti meisse, räägiti ja küsiti kõike viisakalt. Ei mingit üleolevat suhtumist ega ülbust.

Arsti ootamise ajal jõime termosest teed, mille olin meile kaasa teinud ja lugesin Madlile raamatut ette, et ta rahulikuna püsiks. Esmalt käis meie juures praktikant kes küsis igasuguseid asju ja katsus seda punni Madli kaelal. Mann vaatas küll teda esmalt kahtlustavalt ja tõmbus mulle väga külje alla, kui ta lähemale tuli, aga lasi siiski kenasti kõik ära vaadata mis vaja oli. Seejärel tuli arst ja vaatas ka kõik veelkord üle.

Peale ülevaatust ootasime veel natukene ja lugesime raamatut, kuni meid suunati vereproovi andma. Rääkisin Madlile ka, et arst paneb talle jälle liblika, nagu ükskord perearsti juures. Silmist oli juba näha, et laps kardab, aga mingit protesti sealt ei tulnud. Torkamise hetkel ütles korraks ”aiii” ja oligi kõik, kuigi arst pidi seal veel natukene sonkima, et veri voolama üldse hakkaks.

Peale vereproovi andmist pidime minema Maarjamõisa EMO’sse, et nad saaksid seal Madlikese kaelale ultraheli teha. Mulle tundus küll veider, et nad lastehaiglas seda teha ei saanud, aga mis seal ikka. Vähemalt keegi ei sõimanud ega mõnitanud ja kõike vaadati korralikult.

Mul oli alguses korraks täitsa segadus, et kuhu me üldse minema peame, sest praegu on seal mingi parkla remont vms ja viimati käisin ma seal emo’s ju üldse 7a tagasi, kui mul Annut oodates verejooks oli… Läksime igatahes sisse samast uksest kus need sildid on ja kuhu kiirabigi sisse sõidab. Vähe veider ja vale koht tundus küll, aga keegi meid igatahes minema sealt ei ajanud ja lõpuks lasti meid sisse ka, seega…

I Dunno LOL ¯\(°_o)/¯: Image Gallery (Sorted by Views) | Know Your Meme

Kui ultrahelisse saime, vaatas arst seda lümfisõlme iga nurga alt oma 15 minutit, väga murelik nägu ees. Vahepeal arutas kõrval seisva mehega midagi ja lõpuks lausus, et midagi otseselt paha ta seal ei näinud, aga tal on siiski vaja ka teise arsti arvamust. See pani mind muidugi just mõtlema, et okouu ja vot siis tõmbas mul küll südame püksisäärde ära, sest see kõlas täpselt nii halvasti, kui arvata võiks. Nagu mingi õudusloo algus…

Kõik need 5 minuti, mis kulus teisel arstil meie juurde jõudmiseks, kerisin ma oma peas igasuguseid õudukaid ja tuttavate kogemusi. Mul on millegipärast kohutav hirm vähi ees olnud terve elu. Pidevalt mõtlen või kardan, et mul endal või mõnel mu lähedasel see jubedus avastatakse…

Kui teine arst saabus, asus ta omakorda seda lümfide kogumit üle vaatama. Vaatas ühelt poolt ja teiselt poolt, nii ja naa pidi. Seal olevat mingi koht, mida nad hästi ei näinud ja kahtlustasid, et seal on vedelik sees vms, midaiganes see siis ei tähenda, aga hästi see ei kõlanud… Lõpuks siiski jõudsid kokkuleppele, et tegu on ILMSELT ikkagi põletikuga ja see kahtlane koht seal on lihtsalt teine lümfisõlm…

Seejärel pidime minema lastehaiglasse tagasi, et teada saada vereproovide vastused. Imelikul kombel veres põletikunäitajat ei olnud… Antibiootikumi sai ta aga sellegipoolest peale. Meid saadeti koju sõnadega, et kui punn ära ei kao või suuremaks läheb, tulge tagasi ja uurime edasi…

Praeguseks on punn õnneks tsipakene väiksemaks jäänud ja enam ei ütle Madli ka, et tal valus on, kui seda puudutada üritan, seega vast saab kõik korda. Aga ära ehmatas selline üleöö kerkiv pilvelõhkuja seal kaelal küll. Ma tean, et mu lastel ongi kalduvus vist kõike kuidagi läbi lümfide põdeda, sest Joelil on kaela peal koguaeg üks muna üleval mis siis haiguste ajal suureneb ning Annul on ka intiimpiirkonnas üks selline sõlmeke, aga et need lümfid lausa 5+cm olla võivad, oli mulle küll ehmatav üllatus.

Aaa ja selle verise tati kohta öeldigi umbes, et nohust on limaskest ärritunud vms. Praeguseks pole tal nina juba paar päeva otseselt tatine olnud, aga nina on seest ikka verd täis ja kui talle humerit ninna lasen, hakkavad sealt koledad verised käkid välja voolama. Puhastan need ära aga mõne aja pärast on jälle nina seest verine… No pole mul enne ühegi lapsega sellist asja olnud.

Võeh, jube on see laste haigus! Kõik asjad võtaks enda kanda, kui vaid saaks ja laps piinlema ei peaks. Aga Mann on niiiiiiiiiiiiiiiiii vapper! Nagu kunn lasi kõike vaadata ja katsuda, kolm totsikutäit verd võtta ja seal ultrahelis lamas ta ju ka 20+ minutit rahulikult ning lubas kenasti arstidel vaadata. Lõpuks muidugi muutus juba rahutuks ja hakkas korrutama, et ta tahab püsti tõusta, aga saime ikkagi kõik tehtud, mis vaja oli. Kodus selle eest muidugi elas end täiega välja ja lihtsalt nuttis mul kaisus mingi 15 minutit südantlõhestavalt… Oeh, õudukas, ma ütlen!

Kas kellelgi on ehk veel selliseid õudukas-lümfide kogemusi olnud, ma hea meelega kuulaks?

Comments

comments

14 thoughts on “See hetk kui arvad, et su lapsel võib olla vähk

  1. Ma mäletan, et mul lapsena oli kubeme piirkonnas pidevalt sellised suured munad mõlemal pool üleval, vanemad ütlesid siis alati, et ma jälle külma saanud. Aga olid ka suht jubedad ma mäletan

    • Imelik, et neil on nagu koguaeg need suurenenud ja haiguse ajal lähevad veel suuremaks…

  2. Vaata, Mesiliis rääkis just oma blogis sellest, et tal ka kaelal suurenes lümfisõlm ja lõpuks opereeriti üldse ära.

    • Huvitav, ma ei leia tema blogi enam. Fb’s näitab viimast postitust aasta 2017 suvest…

    • Pliis, ärme nii valikuliselt ka loe :D Minul oli suurenenud siiski kilpnääre ning kilpnääre ISE muutus sõlmeliseks (st sagaratesse tekkisid tsüstilised sõlmed). Lõpuks näitasid proovid kilpnäärme kasvajat, seepärast lõigati see ka ära (http://mesiliis.com/2020/11/tureoidektoomia/)

      Lümfi suurenemisest olen küll korra kirjutanud, aga see tekkis mul lõua alla konkreetselt selle pärast, et tarkusehammast eemaldades raiuti lõualuust kild välja :D http://mesiliis.com/2021/01/kus-on-sinna-tuleb-juurde-vol-2/

      PS, Janeli, ma jah väga halb oma FB lehele postitaja, läks täitsa meelest, et mul see üldse on :D

  3. Minu lapsel oli 1,5 aastaselt sarnane muna kaelal. Mitu nädalat käisime hematoloogi juures proove andmas ja ultraheliga vaadati ka. Lõpuks osutus mononukleoosi proov positiivseks. See pidigi selliseid paistes lümfe tekitama. Mingit ravi me ei saanud, kuna mononukleoos on iseenesest paranev haigus, aga aeg-ajalt käisime seda lümfisõlme kontrollimas, kuna mõnikord pidi see pahaloomuliseks muutuma. Aga meil läks õnneks kõik hästi 🙂

  4. Kui mu vanem tütar oli 1 aastane, siis 2 päeva pärast vaktsineermist tuli tal väga kõrge palavik 39 ja rohkem, mis ei tahtnud päevade viisi taanduda. Palavik tuli pühap ja u kolmapäevaks oli lapse kaela üks külg täiesti paistes. Käisin kolm päeva perearstil (teisip, kolmap ja neljap), kui meid lõpuks alles haiglasse pediaatri juurde suunata. Laps jäeti muidugi haiglasse, sai antibiotse ja välja saime alles pühap. Lümfid läksidki tagasi u pühapäevaks ja ka palavik taandus selleks ajaks. Väga hirmus ja õudne kogemus oli, sest kogu see aeg oli tal väga kõrge palavik ja muidugi see pidev perearsti vahet sõelumine ja tõestamine, et lapse olukord ei ole norm. Ta oli vahepeal täiesti apaatne juba kodus, värises külmast jne. Lisan veel juurde, et elasime siis UKs.

  5. Mul oli poiss lasteaialaps, äkki 6-aastane, kui ükskord lasteaiast helistati, et tal kael kahtlaselt paistes. Läksin järgi ja pidin pikali kukkuma- kael oli täiesti paistes. Läksin otse perearsti juurde ja arst arvas, et mumps (kuigi vaktsiin oli tehtud ja puha). Arst võttis proovi ja jäime seda ootama. Nädala pärast saime tulemuse, et ei olnudki mumps. Arst ütles, et ootaks, küll läheb üle. 2 nädalat oli möödas ja mina täiesti meeleheitel, et lapsel ikka kael täiesti paistes. Lõpuks sain tuttava kaudu kiiresti lastehaigla LOR arsti juurde aja, kes võttis proovi ja tuli välja, et poisil oli streptokoki näitaja ülikõrge. Laps pidi mitu nädalat ravimeid võtma, et turse taanduma hakkaks. Täna, 3 a hiljem, on lümfid endiselt veidi rohkem paistes kui teisel lapsel näiteks. Aga loodan, et te saate probleemile kiiresti lahenduse ja kiiresti ka terveks!

  6. Elasin eelmine sügis mitu kuud ainult mures.
    Lapsel olid lümfid üle aasta paistes (mida järgisime perearsti juures), hakkasid juba taanduma ja siis leiti üks seal kus peaks olema süljenäärme ja see oli nii kahtlane, et lastehaigla hematoloogia jälgis teda kullipilgul ja ütles, et no nüüd anname lapsele rahu- järgmised proovid alles kuu pärast. Mis oligi antud hetkel pikk aeg, aga iga proovi vastust ootasime nädal!
    Kokkuvõttes oli lapsel aasta tagasi tugev põletik, mis ei allunud antibiootikumidele 3 kuuri vältel, kuni võeti proov millist antibiotsi segu talle manustada. Selle põletiku tagajärjel oligi lümfisõlm nagu pinksipall ja öeldi, et pool aastat- aasta võibki see suur olla. Ehk siis terve see aeg ei olnud tal ka verenäitajad korras, millest lohutust otsida.
    Tagantjõrgi mõdes olid mul endal ka alati lümfid üleval, siia lümfotsüüdid kliinilises veres üle normi-aga minu puhul loetakse seda tavaliseks.
    Täna on olukord uuesti perearsti jälgimisel ja siiralt loodan, et ei pea lastehaigla onkoloogia osakond mitte kunagi külastama!

    • Isver… See ikka päris õudukas, ma ei taha mõeldagi millised mõtted ja tunded sind valdasid 😳

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.