See meeletu ootusärevus!

Alates hetkest mil sain teada, et ootame väikest tüdrukutirtsu, olen ma full on baby mode ja ma ei suuda end enam peatada! Ma lihtsalt ei suuuudaaaaaa ära oodata mil ta ometi ükskord siin on! Kui võimalik oleks, siis ma läheksin hommepäev sünnitama, sest isegi see ei tundu enam nii hirmus. Ma olen pigem ootusärevuses, et kuidas ma sel korral hakkama saan. Kuskil kuklas ikka pesitseb lootus, et no esimene kord läks aia taha, sest laps oli vales asendis, teine kord ei läinud ka nii hästi, kui oleks võinud, sest ma olin liiga stressis uue keisri hirmu pärast, ning üritasin kõike liigselt kontrollida. Aga vot, see kolmas kord… see kolmas kord peab ju ometigi veel paremini minema! Nüüd ma tean, et ma suudan ise sünnitada, keha ehk ka mäletab veel mida ta tegema peab ja äkkiiii, kui ma vähegi suudan, olen teisiti mõtestatud ja lasen asjadel minna, mitte ei ürita absoluutselt igat pisiasja kontrollida.

Näiteks tuhude vahede mõõtmine. Iga jumala kord kui mõni arst tuppa astus, esimene küsimus oli, et kui pikad vahed on. Seega üritasin ma elueest neid vahesi mõõta. Ma arvan, et ma keskendusin liiga palju telefoni näppimisele, üritades neid tuhusi sinna kirja saada, selle asemel, et lõdvestuda, kaasa hingata ja keskenduda protsessile. Sel korral saadan selle vahede mõõtmise niipea nihhi, kui tunnen, et ma enam ei taha seda teha, st suht alguses.

Teine asi, mis tagantjärele mõeldes võis mind häirida – kõige ajaliselt üles kirjutamine või lugejate facebookis asjade käiguga kursis hoidmine. Tegin seda, sest selle järgi on hea pärast meenutada mis, millal oli ja ntk sünnilugu kirja panna. Ilma nende märgeteta oleks Joeli sünnilugu ilmselt poole lühem olnud, sest ma lihtsalt ei mäletanudki hiljem pooli asju mis minuga tehti või mis kell mingi asi aset leidis. Märkmetest aga vaatasin, et ahhaaa, veed avati kella kuue paiku, epiduraali sain kaheksa paiku jne. Ise ei oleks ma neid kellaaegu suutnud enam paika panna.

Ükspäev ronisin teisele korrusele ja sorteerisin laste riideid. Üsna pea olen ma juba nii suur ja kohmakas, et mina küll enam ei julge redeliga kuskile pööningule ronida, seega otsustasin, et teen selle asja nüüd ära. Otsisin Annu ja Joeli suveriided välja, ning tõstsin need eraldi kasti, et mehel oleks hea suve alguses see kast siis lihtsalt alla tõsta, ilma, et peaks kõiki 20 kasti mulle alla tassima ja pärast siis uuesti üles tagasi vinnama.

Ühtlasi sorteerisin ka titeriided läbi, ning panin kõrvale kõik 50-62 suuruses asjad, et mehel oleks neidki hea vajadusel ühe korraga mulle alla tuua. Ja joppenpuhh, ma sain šoki! Mul on reaalselt nii palju riideid, et ma võiksin nendega kaksikud ka ära riietada. Mul ausõna ei olnud aimugi, et neid nii palju järgi on ja, et veel nii heas seisus. Mul oli pigem meeles, et mõne asja nagu panin kõrvale, enamus jagasin laiali ja osad viskasin üldse minema, sest need olid juba liiga kaltsud, aga oh üllatust, eks. Ühest otsast nagu jeee – üks asi vähem mille pärast muretsema peab, aga teisalt nagu tahaks natuke nutta, sest see tähendab, et ma ei saagi eriti uusi beebiriideid valida ja ahhetada kui nunnu kõik on. Või noh, kui ma neid asju seal sorteerisin, siis sain vist juba nagu piisavalt ahhetada ja ohkida kui tillukesed ja armsad kõik asjad on, aga ikkagi, tahan veeeeel!

See beebiasjade vahtimine tekitab mulle veel suurema ootusärevuse ja beebipalaviku, et no liiguks see aeg ometi kiiremini ja saaks ometi kiiremini selle väikse põngerja oma kätevahele. Kuigi ma ei suuda endale veel väga selgelt ette kujutada kuidas ma kolme alla 4-aastasega kaine mõistuse säilitan või kuidas kõik olema hakkab, olen ma siiski kindel, et see saab lõppkokkuvõttes imeline olema. *Olge mureta, küll te paari kuu kuni poole aasta pärast kuulete, kui imeline see kõik tegelikult on. :D*

Ka Annul ei möödu päevagi, mil ta ei ütleks kui väga ta juba oma väikse õega kohtuda tahab. Ükspäev just vaatasime siin ühte beebide videot ja siis ta ohkas nii südantsoojendavalt: ”tita võiks juba su kõhust välja tulla, ma ei jaksa enam oodata…” Minu arust on see nii super armas, et tahaks kohe natukene nutta (hah, mida hormoone noh). Joel seevastu on veel veidike liiga väike ja sõnaaher, et oma emotsioone sel teemal nii selgelt väljendada. Kuigi ma kardan, et tema sellest beebivärgist nii vaimustuses siiski pole. Ma natukene isegi pelgan, sest ma olen üsna kindel, et erinevalt Annust, on Joel uue beebi peale kade. Võib-olla isegi kohe väga kade. Ja see on hirmutav. Joel on emme poja, ning ma ei kujuta ette kuidas ta lepib sellega, et mingi väike vääksuv präänik ise pidevalt emme süles olla tahab… Aga noh, edasminek on juba toimunud. Kui ma alguses nukkude peal mängisin, et toidan beebit, siis marssis Joel minu juurde, rabas nukul natist kinni ja lennutas selle üle toa minema. Nüüd tuleb teeb pigem nukule pai ja kiidab, et ”söö-söö”. :D

Joeli sõnaaherus paneb mind tegelikult imestama. Kui Annu sama vana oli, pani tema juba kolme-nelja sõnalisi lauseid kokku. Joeli kõige lähem saavutus lausele on ”ei taha-aaa” ja ”anna, kähku”. :D

Vaatasin siin hommikukohvi kõrvale igast titetavaari ka, ning panin isegi paarile asjale silma peale. Näiteks hakkas mulle meeldima Tiny Love 3in1 häll-lamamistool-kiik. Tundub igati praktiline. Piisavalt madal, et lapsed saaksid turvaliselt beebit vaadata, ilma hälli ümber tõmbamata (seda kartsin koguaeg, kui Annu moosese korvis magavat Joeli vaatamas käis), tundub kergesti transporditav, st tahan tõstan kööki, tahan võtan elutuppa, magamistuppa jne kaasa. See võtab ka vähem ruumi, kui kõik kolm eraldi ja lõppkokkuvõttes vast tuleb ka odavam. Algselt tahtsin ma ju kiiku, ning lisaks veel mingit hälli laadset asja, kus beebi päevasel ajal turvaliselt tukkuda saaks.

Mõned nipet-näpet asjad tulid veel meelde, tänu sellele netis surfamisele. Näiteks wubbanub-soothie lutt, mida Joel omal ajal väga armastas ja uued mähkimistekid pean ka ostma, sest eelmised lasin küülikutel lolli peaga täis kuseda ja need on nüüd mingeid rõvedaid plekke täis. Lugesin, et palju kiidetakse Muslini tekke, olevat teised ökopuuvillast, hästi hingavad jne – kesksuve beebile ideaalsed. Ma nende tekkide mustritest parem ei hakka rääkimagi! Ükskord otsustamiseks läheb, siis ilmselt saan kümme infarkti, sest valik on lihtsalt nii suur ja nii nunnu!

  

Agh, mul pole aimugi mis siin majas toimuma hakkab, aga üks milles ma siiski kindel olen – kõik loksub niikuinii lõpuks justkui iseenesest paika. Võtaks see aeg nüüd ometi jalad tagumiku alt välja ja hakkaks kiiremini liikuma, sest ma tõestiiii ei jaksa väga kaua enam oodataaa! :D

 

Comments

comments

9 thoughts on “See meeletu ootusärevus!

  1. Loen juba su Raseduse teatamisest saadik su tegemisi ja tundub, et kõik on samamoodi nagu mul 😂 praegu on selle hälli teema kohta mul sama mõte. Selle tiny love lamamistooli olen ma juba ära ostnud, kasutan ka seda voodina algul. Hoian raha ja ruumi kokku selle ostmisega :)

    • Ma ostaks ka kõik asjad vist juba ära, kui saaks, aga ma üritan end ikka nii juuni kuuni kontrolli all hoida. Mul pole neid asju enne kuskil muidu hoiustada. Lapsed tahaks kõik kohe kokku panna ka raudselt ja siis oleks see häll juba enne beebi tulekut ära trööbatud. :D

  2. Meil oli see tinny love tool pojal. Ja ma olin mega rahul. Sai kussutada vajadusel. Õeke sai võikevennat vaatams käia ilma et midagi ümber kukuks. Sai kiirelt seda tinny love kööki kaasa tarida või magamistuppa v elutuppa. Tasub ostmist 😁

  3. Meil oli ka tiny love kiik. Preili on nüüd sellest juba välja kasvanud, aga suurepärane abiline. Suuremad lapsed saavad vaadata, aga kaar varjab vajadusel piisavalt. Panen just meie oma müüki ka. Tasus ostmist küll :)

    • Kui sa mõtled seda sama 3in1voodi-kiik asja, siis loomulikult müüakse. Pane aga googlesse “tiny love 3in1” ja palun. Hetkel tundub kõige soodsam 4kids.ee lehel, 89 euri.

  4. Mina soovitan sulle täiega tiny Love’i – just seepärast, et sul kaks põnni ees ja ega siis saa ju beebit diivani peale panna (endal oli vähemalt see “probleem” kuna diivanit kasutati ju batuudina:)

    • No täpselt! Ma ei julgeks beebit isegi meie suurde voodisse panna, sest never ei tea kuna need suuremad pärdikud mänguhoos sinna hüppavad. Sellepärast ongi mingit turvalist pesa talle vaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.